Päevast ja vikerraadio kuulaja, head esimest septembrit, rahvateenrite saade täna alustab ning tänased rahva teenrid on Mart Linnart, näete veest, Peeter Kaldre ETV-st ja Lauri Hussar siis vikerraadiost ning nagu te kuulsite, on meie saate kujundus seoses esimese septembriga muutunud nii nagu septembris kuus, kõik kõik on uus, on ka siis meie saatel uus kujundus. Ja ma tahaks kohe küsida nii sinult, Mart, kui sinult Peeter, et kuidas siis uus kujundus meeldib. Esma hoobil on kohe niimoodi raske öelda, ma kuulsin seda esimest korda praegu, eks ta, eks ta natuke selline kiiksuga on, aga noh, võib-olla siis meie jutt siin ka on pisut kiiksuga. Nojah, selle kujunduse valgus, kui ma seda kuulsin ka esimest korda, loomulikult siis tekkis mul mulje, et kas tegemist on mingisuguse vabariigi pidupäevaga või olümpiavõiduga või aga see, et ta poole pealt jah, nagu öeldakse, nihkesse läks, see oli päris huvitav. Ja, ja noh, eks me jutlusi nihkega tõepoolest aeg-ajalt. Selle kujunduse autor on meie hea kolleeg Jaan Elgula ja ta pidas just silmas täpselt sedasama, millest ta siinkohal rääkisid, et ühelt poolt me räägime siin mingist tõsisest asjast ja sellest, kuidas tõsiselt riiki teha ja samas ka sellest, kuidas siis selles riigis ühiskonnas inimestes võib, võib midagi katki nihu mööda minna ja eks sellest räägimegi siin tänases saates, kuid me ei hakka küll kohe nendel teemadel rääkima, vaid räägime võib-olla pisut üldisemal ja üldhuvitavama teemal. Nimelt on selles, et täna on siis kooliaasta algus ja, ja üle 100000 lapse läheb Eestis jälle koolipinki, mitte kõik koolid ei pea küll tänasel päeval aktust, mõned on otsustanud alustada siis kooliaastat esmaspäeval, kuid väga paljud just ennekõike eliitkoolid on just otsustanud tänasel päeval aktuse ära pidada ja ja kui sõita kas või tänasel päeval siin Tallinnas ringi ja ma arvan, et ka paljudes teistes Eesti linnades, siis on kindlasti näha sealt nii koolijüts tänavapildis, aga veel rohkem võib näha tegelikult ju politseinikke ja abipolitseinikke, kes siis ülekäiguradadel ja ka linnaliiklust hoolikalt jälgimas on. Jah, ega mina ei ole ka hommikul sellisel kellaajal nii palju politseinikke Tallinnas näinud, kuna kui ma täna hommikul nägin kuskil kella üheksa ajal sõites mustamäelt Tallinnasse patrulli oli ikka iga nurga peal ja, ja iga ristmiku peal ja nii et noh, tegelikult võiks proovida, et see oleks niimoodi igal hommikul. Mul tekkis tegelikult küsimuseta väga palju, abipolitseinik on ka välja aetud ja mul tekkis kohe sellega seoses üks küsimus, et, et tõenäoliselt suur osa nendest abipolitseinikest on astunud siis abipolitseinikuks just pärast pronksiööd ja, ja, ja selle nii-öelda emotsionaalse emotsionaalse tunde ajal, aga, aga et kas nüüd see nii-öelda tavaline abipolitseiniku töö, kus ta peab tõesti võib-olla seisma mitmeid-mitmeid tunde ühe ülekäiguraja juures ei, ei pruugi kuidagi tema entusiasmi vähendada? Aga eks see siis sõiduki öelda terad sõkaldest välja ja, ja need, kes lihtsalt sellise emotsioonitulv maa peal astusid, abipolitseinikuks, eks need siis lahkuvad ja need, kes tahavad tõsiselt seda tööd teha, nii et need jäävad alles. Noh, kui vaadata ajalukku, siis umbes samasugune situatsioon oli ju kurikuulsal Toompea ründamisel, kui, kui Edgar Savisaar kutsus rahvast Toompeakaitsele ja pärast seda loodi kodukaitse, kuhu astuti massiliselt liikmeks, ega siis ka nendest suur osa jäänud sinna. Ma arvan ka, et need, kes olid abipolitseini, kes läksid, et need tänasel päeval on küll väga hea meelega väljas sellepärast et, et me ju teame seda statistikat, kui palju ka lapsi liikluses saab viga või hukka ja see on selline päris patriootiline tegu olla esimesel septembril välja ja üritada neid lapsi kaitsta. Aga räägime siis nendest lastest ka. Tänases Postimehes kirjutab Postimehe kolleeg Epp Maria Kukemelk sellest, et iga kooliaasta alguse nurin selle kohta, et, et lapsed lähevad kooli ja midagi ei ole selga panna ja, ja kõik see läheb nii kohutavalt palju maksma ja vanematel ei ole selleks raha ja kas kas riik ei peaks nüüd appi tulema, et ta leiab? Siinkohal see võib-olla ei peaks, peaks niimoodi olema, et kui lapsed koolis ei käiks, esitab ta siis küsimuse, kas laseksime neil paljalt ringi lipata, ilmselt mitte ja seega pole õige tossude jopi Texaste ja toppida hinda kooli kulutuste hulka arvata, mida teie arvate sellisest seisukohast üldse? Riik peaks abistama neid vanemaid, kellel on kooliealised lapsed. No ma arvan, et riik ja kohalikud omavalitsused abistavad küllaltki tõhusalt juba praegu nii vanemaid kui ka koolilapsi ja, ja ega selles artiklis on ju ära toodud see, et väga paljudel lastel on võimalik käia saada tasuta lõunat. Põhikooli õpilastel kompenseeritakse sõidukulusid, esimese klassi minejad saavad päris korralikku rahalist toetust. Ja alati, nagu me oleme kodus arutanud seda, et see hala, mis käib kaks korda käib salaüks, on siis, kui kool lõpetatakse ja teine on siis, kui kool algab. Et kui kohutavalt see kõik maksma läheb ja. Tuleb osta kingad, särk, lips, ülikond, kleiti ja nii edasi. Igal aastal uue tranitsed ja noh, tõepoolest nagu ka Epp-Mare Kukemelk kirjutab, et sa ei pea need kõik korraga välja ostma, noh 31. augustil, eks ole, sa võid need aastaringi muretseda, mõne mõne kingituse võika poetada, jõuluvana kingikotti. Aga mulle meenub üks artikli, minu arust oli seesama kass, oli Postimehes olis arteris ja tõepoolest, see ei ole mitte kooli algusega seotud, vaid vaid koolilõpuga, et kui palju läheb, ühe gümnaasiumilõpetaja läheb maksma vanematele ja seal oli midagi kõvasti üle 10000 krooni. Aga seal sees oli ka näiteks uus mobiiltelefon ja, ja välismaa reis kuskile kuurort sisse ja, ja nõnda edasi. Noh ei pea olema ju need sinna kuluartiklisse kantud. Ma arvan, et siin tuleb vist visata kiviajakirjanduse kapsaaeda, ma isiklikult ei olegi kuulnud nagu oma tuttavate seas nii palju kurtmist selle üle ikkagi niisugune ajakirjanduse kohustuslik teema nagu, nagu neid on paraku teisigi, et iga aasta tuleb esimene september ja siis on vaja sellest teemast kirjutada, kui kallis on saata lapsi kooli. Et noh, ma arvan, et see on siin teatud määral niisugune ajakirjanikke üles kistud teema, sest et tõepoolest ega jah, muidugi on lapse kooli saatmine kallis, üldse lapsepidamine on kallis, aga noh Või kelle kohta on vist arvutusi tehtud, et lapse täisealiseks kasvatamisena, kui talle võimaldada kõikvõimalikest haridust ja huviringe ja kõike muud ja nii-öelda täisväärtuslikku elu pidi kaks miljonit krooni maksma minema? Nojaa, aga see jaguneb ju kõik, see jaguneb aastate ja päevade vahel ja see nagu on selline rutiinne kulutus, mida sa ju niikuinii teeksid. Noh, see on samamoodi, kui sa ise elad ja samamoodi kulutad, eks ole, millegipärast nagu seda statistikat mina ei ole nagu kohanud, palju inimese elu maksma läheb. Aga sellel aastal on oma, jah, aga sellel aastal tuleb esimene september teistmoodi vähemalt Eesti venekeelsetele koolidele ja hakatakse siis on Eesti venekeelsetes koolides õpetama ühe ainena Eestigi eesti kirjandust eesti keeles. Mis teie hinnangul nüüd selle sammuga võib kaasneda pooled vene venekeelsetest koolidest ju tegelikult on sellise sammu juba astunud, pooled peavad vastama, aga mis teie hinnangul nüüd nüüd need järelmid võivad olla? Noh, tegelikult on ka ju me oleme teinud nii aktuaalses kaameras kui ka ilmselt on ju Eesti raadios seda tehtud lugusid selle kohta, kus venekeelsete gümnaasiumide juhid raporteerivad päris üksmeelselt, et nad on selleks kõik valmis. Et nagu olnud kuulda sellist nurinat või vastuseisu, mis noh, näiteks nagu Lätis oli küll aga on selge, et näiteks Venemaa propaganda ju on juba praegu asunud ära kasutama seda teemat ja, ja püüab nagu siin tolmu üles keerutada, aga ma millegipärast ei usu, et see nagu tooks kaasa mingisuguseid väljaastumisi või lööminguid nagu tõepoolest Lätis Ma arvan ka, sest noh, niisugused väljaastumisel nad saavad ikkagi olla organiseeritud ega, ega nad ei teki spontaanselt nagu ei tekkinud ka Läti spontaanselt ja, ja ma arvan, et praegu Eestis niisugust situatsiooni ei ole. Täname teid tõesti ega ei juhtu ju nüüd selle kooliaasta alguses midagi midagi väga kardinaalselt diametraalselt läheb ainult üks õppeaine eesti kirjandus läheb eestikeelseks ja väga paljudes venekeelset venekeelsetes koolides õpetatakse praegu mitut ainet eesti keeles, niimoodi et noh, niisugust sisulist väga ränka murrangut siin ei toimu, see on rohkem niisugune sümboolne sümboolne tähtpäev. Ja kui me vaatame, kui drastiliselt langeb see venekeelsetes koolis venekeelsetes koolides õppijate arv, siis, siis 15 aasta pärast võib see olla alla 10000 ja siis tõesti muutub juba küsitavaks venekeelse koolihariduse sellisel kujul andmine. No, ja siin on veel ka see nüanss, et nagu filosoof ütleb, et, et kaks korda ühte jõkke ei saa astuda ehk siis need aprillirahutused, mis sinna alles ju hiljuti olid need, ma arvan, lasid väga paljudel seda õhku ja kuraasi välja, et noh nüüd sügis kevadel otsa kohe nagu liiga väikene vahe on ja et need, need inimesed, kes aprillirahutuste aktiivsemad osalised olid, need on ka oma öeldakse kuklahoobid juba kätte saanud. Ja kui nüüd toimuks midagi, siis ma arvan, et sellest oleks juba kuulda olnud, sest ega selliseid selliseid massiüritused ei, ei toimu niimoodi järsku äkitselt, et seda, et sellest mitte midagi ei ole varem kuulda olnud, kui, kui oli Lätis need suured sündmused, siis olid kõik teada, et esimesel septembril enne esimest septembrit on, on seal need suured kogunemised ja noh, sealt nendest suurkogunemistest läksid ju hargnelised laiali sündmused üle linna niimoodi, et noh, sellest oleks midagi teada. Meil ei ole selle kohta midagi teada ja, ja meil püüab küll nii-öelda venekeelne kogukond kuidagi koonduda ja sellel sellel nädalal Tallinnas moodustati järjekordne vist ühing Venemaa kaasmaalaste ühing, mille etteotsa valiti see Sandreizarenkov ja mina ütleks kohe selle peale, et jumal tänatud, et ta sinna etteotsa valiti, sellepärast et ta esiteks niivõrd ebaatraktiivselt. Teiseks ei ole vist tegu just nii-öelda tipptasemel tipptasemel spets listi jutumärkides luuraja või ükskõik kellega ja, ja, ja kui sellised inimesed on seal eesotsas, siis seda tulemust ei saagi, ei saagi olema, nii et, et me võiksime tegelikult tänulikud olla, et just sellised sellised inimesed on, on seal eesotsas, kes, kes ei kujuta just just väga suurt autoriteeti vene kohaliku elanikkonna jaoks. Ja lisaks sellele Sharankov on vist ka kapo huviorbiidis päris päris teraselt, nii et selles mõttes jah, muidugi, selles mõttes on nagu kahju jälle, et et vere, Vene erakonnal või vene kogukonnal siin ei ole sellist ka intelligentset liidrit, kes, kes kui mingisugune kriisisituatsioon on, siis mõjuks ka rahustavalt ja autoriteetset, et alati vene kogukondade liidrite kohale pretendeerivad sellised kummalised kujud, kes pigem lõhestavad ka Vene enda kogukonda siin mitte mitte ainult. Siin nädal tagasi metropoliit Kornelius ju tegelikult esines pöördumisega venekeelse elanikkonna poole ja siis ta alati ikkagi Eesti venekeelsetes lehtedes küll kohutavalt poriga üle, sest ta kutsus nagu mõistmisele ja kutsus ka venekeelset elanikkonda mõistma Eesti ajalugu ja siis oli küll väga selgelt näha, et et natukenegi intelligentsem lähenemine rahvusküsimusele ei leia lihtsalt siin siinsete nii-öelda lehtede ja ajakirjanike ja võib-olla mingil määral ka mingi osa vene üldsuse silmas mitte mingisugust mõistmist. Jah, ma olen täiesti nõus sellega, mis sa, Peeter enne ütlesid, et oleks vaja tegelikult siinse vene kogukonna mingisugust niisugust tõsiseltvõetavat organisatsioonis ja loomulikult ei saa olla see kaasmaalaste ühendus, mida, mida juhitakse täiesti ilmselgelt ja nähtavalt Moskvas viidad, mis makstakse ka kinni Moskva poolt. Nojah, see nad isegi ei varja seda, seal oli seal oli kohal Vene suursaadik, kes nagu seda taktikeppi hoidis. Ja on täiesti selge, et niisuguse ühendusega ei ole võimalik mingisugust dialoogi eesti poolel pidada. Samas dialoogi oleks vaja kellegagi pidada. Ja aga selleks peaks sündima jah, niisugune liikumine, mis tõesti esindaks suurt osa venekeelsest kogukonnast ja samas ei tantsiks Moskva taktikepi järele. No seda dialoogi ei suuda tõenäoliselt pidada ka ka üks Eesti kõige suuremaid erakondi Keskerakond, kellele seda on pidevalt omistatud, sellepärast et kui me vaatame kasvõi Keskerakonna uut juhatust, siis ei ole seal mitte ühtegi nii-öelda vene keel vene keelt emakeelena kõnelevat inimest. Sellest teemast võiks pikemalt rääkida pärastpoole aga, aga alustaks siis selle nädala sündmustega seoses ühe kõige ühe kõige enim kommenteeritud ja enim arutletud teemaga nimelt siis Vabaduse sammas. Ja kui ma selle ütlen välja, siis ma tahaks juba tegelikult ette ohata, sellepärast et see, millisesse seisu on jõudnud nüüd Vabaduse samba kavandi või ideekonkursi võitnud kavandi heakskiitmine ja see on minu arvates järjekordselt halenaljakas ja kahetsusväärne. Noh, tegelikult need on ka meenutatud ka ajakirjanduses, et tegelikult selle vabadussamba üle on tants, trall, jaskar käinud juba siin eelmise sajandi algusest saadik ehk siis Eesti vabariigi algaegadest saadik ja ei ole seda sammast püsti saadud. See ja nutta selle samba üle ühe on tõesti, noh. Ma pean ausalt öelda, mind on see ära tüüdanud. Ja õnneks on päris selliseid mõistlikke seisukohti ka olnud. Hoobid tuleb meelde näiteks Indrek Schwede sõnavõtt või siis ka Jüri Arraku sõnavõtt. Pole sellel sambal häda, midagi sellel kavandil tuleb üles panna, muidugi tuleb teda mugandada, tuleb täiustada ja parandada, aga aga minu meelest on selles mõttes Samas Enn Põldroos ütles, et et sellisel kujul on see täiesti sobimatu ja Eesti pääseks nii-öelda Guinessi rekordite raamatusse. Kõige koledam Vabaduse samba. Noh, see on hinnangu küsimus, aga samas peab olema selline, mis on üldrahvalikult mõistetav, arusaadav, ja ma arvan, sellisel kujul, nagu see võidude seda kujutab, on ta kõigile arusaadav. Kui me paneme sinna kõrvale kas teise või kolmanda koha tööd, siis noh, see ei ole selline, see on asi, mis peab olema kõigile hoobilt arusaadav ja minu meelest see rist on kõigile arusaadav. Muidugi jah, paneme õiged detailid sinna peale Maa kaart tõesti minu meelest ei sobi siin. Aga põhimõtteliselt lõpetame selle nuttu ja hala ära ja paneme ta saba püsti. Jah, sest ega niisugust samat misse sammast, mis, et kõigile meeldiks, ilmselt ei olegi võimalik valmis joonistada ja ja, ja see ei olegi kõige olulisem ju asja juures. Et noh, see, kui, kui kunstiväärtuslik ta nüüd kunsti asjatundjate arvates on kõige olulisem on niisuguse samba puhul ikkagi see, kuivõrd rahvast omaks võtab ja, ja noh, see, see saab sündida ainult et läbi aastate nii noh, nii nagu üldrahvalikult omaks tunnistati see poiss reaalkooli ees, mis tegelikult ju oli mõeldud konkreetselt hukkunud õpetajate ja kooliõpilaste mälestuseks, aga, aga millest sai täiesti spontaanselt nagu, nagu kogu vabadussõja sümbol ja, ja vabaduse võidu sümbol. Aga Mart, suur osa Eesti kunstnikkonnast on tagajalgadel, ühed peavad seda ideekavandit totalilt ristlikuks, teisele peavad seda iganenud, kolmandad leiavad, et see sellisel kujul on ta liiga suur ja nii edasi. Mida, mida siis neile öelda? Aga ma küsiks hoopis siis nende käest, et miks need kunstnikud ja arhitektid, kes kes nüüd kõvasti kritiseerinud, miks nad ei osalenud selles konkursis miks osaliselt valdavalt noored inimesed. Mulle väga meeldis? Ühe selle kuju autori intervjuu Eesti televisioonile, kui tema käest küsiti, et noh, et miks just selline ja miks te osalesite ja nii edasi ütles niimoodi, et see näitab seda, et me oleme noored inimesed, see näitab seda, et vabaduse idee ja vabariigi idee on noortele südamelähedane. Nii et ma arvan, et see võidutöö sündis päris päris südamest, neil. Samas mulle jäi sellel nädalal kõrva üks, üks lause, mida ütles välja oma ajaloolane David Vseviov TV3 uudiste otse-eetris ja ta ütles niimoodi, et tal on väga kahju, et valitsus, kes selle samba kavandi heaks kiitis ja, ja kavatseb selle nüüd üsna kiiresti, siis nagu ka püsti panna, et tal on väga kahju, et, et see valitsus ei tegele tänapäevaste asjadega, tegelema hoopiski ajaloo ajalooga. Kuidas, kuidas hinnata seda lähenemist, tõenäoliselt debüüt püüab siis nii-öelda vihjata sellele, et valitsus justkui tahaks sellist suhteliselt noh, tema hinnangul ka võimalikelt iganenud kavandid püsti panna. Vaata selle selle minevikuga on niimoodi, et see käib meil kaasas nagu seljakott niikuinii kogu aeg ja see minevik on paljuski ka ka tänapäeval, kui me vaatame kas või kas või meie sõbralikud idanaabri poole, siis millega sõbralike idanaaber tegeleb meie tänapäeval, ta tegeleb meie minevikuga ehk siis meie suhtumisega minevikku ja ta tegeleb ise väga usinasti minevikuga, nii et me ei saa minevikku ja olevikku ja isegi tuleviku lahutada, nii et see on meil kaasas, midagi ei ole teha. Jah, ma ei ole ka nagu selles suhtes nõus, et kas sambaga tegelemine tähendab siis see välistab selle, et tegeldakse tänapäeva asjadega või või saab tegeleda ainult kas tänapäeva ainult ajaloo, aga ma arvan, et eks nendega mõlemaga tuleb tegeleda ja need kaugeltki ei välista 11. Sõber David Vseviov, hea kolleeg ise räägib meil igal pühapäeval müstilisest Venemaast minevikust ja tunnustuseks Davidile võiks öelda, et peaaegu igast tema tema saatest on väga palju kõrvale kõrva taha panna ka. Aga samas mind murelikuks siinkohal veel üks asi, valitsuskoalitsiooni sees ei ole üksmeelt selle samba püstipanemise küsimuses, nii näiteks võisime lugeda. Suhteliselt usaldusväärsele allikale tuginedes väidetakse, et rahvastikuminister Urve Palo ei pidanud seda sammast just just kõige õnnestunum maksja leidis, et sellega võib-olla peaks veel edasi tegelema ja sotsiaal demokraatide arvates üleüldse valitsuse ei olevat justkui seda seda kavandit heaks kiitnud, vaid et vaid et valitsus olevat võtnud vastu otsuse et selle kavandiga tuleb edasi tegeleda või iseenesest või selle samba, kumba samba nii-öelda püstitamise ideega tuleb edasi tegeleda, niimoodi vähemalt olen mina saanud aru sellest sõnumist, mis siis nüüd siis sotsiaaldemokraatide kontorist ja, ja ütleme, nii-öelda nende usaldusisikute kaudu on, on, on avalikkuse ette jõudnud, aga nii nagu mina aru saan, selle sambaga tegeletaksegi edasi. Oligi valitsuse otsus, et seda kavandit arendatakse edasi. Jah, see on minu meelest samba autorid vist ainult üks või kaks asja, millest nad ei olnud nõus nagu loobuma, eks ole vist samba kõrgus. Aga ülejäänud detailid ei ole nagu öeldakse, läbirääkimistele. Aga noh, eks Urve Palo on teinud viimasel ajal avaldusi, mille kohta üldse tahaks saada ka teiste valitsusliikmete kommentaari, et on see nüüd proua meistri isiklik arvamus või, või on see valitsus arvamus, kasvõi see kodakondsuseksamil võiks põhiseaduse eksamid sooritada ka vene keeles? Selle kohta ootaks küll jäänud valitsuse seisukohta. Ja rahvastikuminister Palo jõu esines ka päris kummaliste avaldustega. Pärast aprillisündmusi meenub. Jah, paraku mul jääb nagu tunne, et, et temale on valitsuses antud nüüd see puhvi roll kes peaks rahustama venekeelset, on ta samas tõmmates enda peale siis võib-olla selle eesti poole nördimuse ja, ja sellega on ehk kas see ei ole mitte jälle nagu peaminister Ansipi niisugune niisugune väike manööver. Aga ma tuleks ikkagi selle samba juurde veel korra tagasi. Eestlaste seas on levinud arvamus, et ristiusk toodi Eestisse mõõga ja verega ja seega valdav osa eestlastest või mitte, ma ütleme, vähemalt vähemalt pool eestlastest leiab, et see rist võib-olla sellisel kujul ei ole just kõige sobivam selle kohta ei ole küll otseselt küsitlusi tehtud, aga vaadates, kuidas ajakirjandusväljaanded on seda käsitlenud, siis siis väga paljud on just selle risti osas hakanud oma arvamust avaldama ja ja siin on isegi ju avaldatud arvamust, et sellega ristiga korraldatakse nii-öelda mattus Eesti vabariigile, mida, mida arvata sellistest seisukohavõttudest? No ma ei tea, mida me selle, mida me nende ristidega süsteeme ristid on olnud läbi ajaloo Eesti vabariigis väga olulisel kohal. Vabadusristid, ristid pandi nendele meestele kaela, kes, kes sõdisid teises maailmasõda sõjas ja tuletagem meelde seda, et ka punasel ristil on risti Sest et ka see rist seal sambal ju ei ole niisugune traditsiooniline ristiusu rist, vaid, vaid ta on ikkagi niisugune võrdhaarne nagu, nagu noh, siis on vabadusrist. Kuigi kuigi loomulikult see risti võib-olla on seal seal sees ja kasutaks siinkohal natuke juhust ja tuleks sellest oponeerimise rollist välja ja ja avaldaks võib-olla siinkohal arvamust, et risti puhul räägime ikkagi võidu sümbolist, mida ta väga selgelt ristiusus ka tähistab ja kui siin räägitakse sellest, et ristiusk toodi Eestisse mõõga ja verega, siis me teame ju tegelikult, et see oli nõukogude aegne vale, mis, mis ammu on kirikuloolaste poolt ümber lükatud ja tegelikult oli, olid nii-öelda kristlikud misjonärid siin siin Läänemere põhja regioonis ammu enne seda, kui tulid, tulid ristirüütlid, kellel olid võib-olla hoopis teised kavatsused, nii et ka see müüt ei, tegelikult jäi, ei pea paika. Ja, ja täpselt samamoodi kui siin, kui siin püütakse nüüd siis väita, et selle ristiga korraldatakse eesti riigile matuseid, siis kristliku sümboolika lähemal tundmisel võib ju tegelikult öelda hoopiski on tõepoolest siis on tegu Liidu sümboliga niimoodi, et, et see, see Kristi dile NAGU vastustamine, Tsee võib-olla ka selline väga hea nõukogude aegne ajupesutöö tulemus, kus, kus tegelikult nii-öelda see kristlik maailmapilt, et mis tegelikult on, on, on, on täiesti nagu sügaval meis sees ja, ja see nii-öelda kristlik kristlikud eetilised tõekspidamised, millest, millest me ei julge tegelikult. Ja, ja ütleme ka protestantlik eetika, eks ole, millest me julge tegelikult rääkida ja siis, ja siis me arvame, olemegi, noh, nii-öelda sündinud siia ilm on lihtsalt sellistena, nagu me oleme arvestamata, millised on olnud need taustsüsteemid, et need on olnud ikkagi väga selgelt nagu nagu läänemaised ja, ja kristlikud. Jah, tuletage meelde, et Eestisse ikkagi on vähemalt viimastel sajanditel toodud ainult ühed sümbolit sisse vere tule ja mõõgaga, need on viisnurk, sirp ja vasar. Aitäh sulle või. Ma arvan, et et meie seisukoht kujunes lõpuks tegelikult üsna ühtseks ja, ja selle samba sedasama selle samba püstitamist pigem toetavaks, sellepärast et ka eelmise sajandi 30.-te aastate kogemus näitas ju väga selgelt, et alates 35.-st aastast, kui püüti sedasamast püsti panna. On ju sellest mitte midagi välja ja lõpuks püstitati ka veel mingisugune tähtaeg, see oli vist 38. või 39. aastal, sammas pannakse püsti 42. aastal, aga noh, loomulikult keerulistes tingimustes ja saksa okupatsiooni tingimustes ei olnud selline asi enam üleüldse võimalik. Ja õige ma ikkagi mitte tegeleda jäämäe tipuga, vaid jääma endaga ehk siis sellega, et see Vabaduse risti püstitatakse ikkagi millegi eest millegi nimel, millegi meenutuseks. Et kui see rist nüüd ikkagi püsti saab, siis siis on see Eesti vabadusvõitlejate tunnustamine ja, ja nii hull ta nüüd ka ei ole, ta ei, ei kõlbaks selleks. Ja selles mõttes tuleb kindlasti nõustuda Jüri rakuga, kes ütleb, et vabadussõja võiduta kahe okupandi üle ei eksisteeriks iseseisvat Eesti vabariiki ja eestlased oleksid vist hullemas olukorras kui need soome-ugri rahvad kes jäid Venemaa territooriumile, sest Eesti geograafiline asend ja sõjaline vastuhakk oleksid võinud põhjustada eestlaste massilise küüditamise, heita. Jah, loomulikult siin ei ole selle vastu midagi öelda, ainult niipalju, et kindlasti oleks parem, kui oleks olnud parem, kui see vabadussammas oleks saanud püsti kolmekümnendatel aastatel või isegi kahekümnendatel, siis oleks ta temaga praeguseks ära harjutud, oleks ta oleks võetud Nõukogude okupatsiooni ajal maha ja nüüd uuesti üles pandud ja, ja siis kindlasti ei oleks kellelegi. Ei tuleks pähegi mingisugust mõtet. Aga eks eks eks märksiini on, ega eestlaste loomus ei ole muutunud. Selline, nagu eestlane oli, kolmekümnendatel aastatel on ta ka andaga praegu. No aga meenutame seda kohutavat poleemikat, nii su käis, selle kumu püstipanemise üles, oli täpselt samamoodi, oli risti ja põiki oli vastu mahategevaid arvamusi ja nii edasi, need on selle kumuga kõik nii rahul, et et hoia ja keela. Ja nendele kunstnikele, kes siis püüavad väita, et, et pannakse püsti väga kole sammas võiks tõepoolest siis öelda seda, et seal sellisel juhul nad peaksid andma hinnanguga kogu Eesti monumentaalkunsti tasemele ja, ja võib-olla ka eesti kunsti tasemele laiemalt, mis, mis tõenäoliselt ka siis nende hinnangu kohaselt ei hiilga just eriliste saavutustega. Jah, aga eks monument, noh, nagu ma juba ütlesin, monument on ikkagi nagu eelkõige sümbol ja, ja tema väärtus selgub aastatega. Kui, kui selgub, kuidas rahvaste vastu võtab ja tema Toomaksutab. Igal juhul on lubatud juba aastaga, seal on monument püsti panna ja jääme siis seda ootama. Aga poole aasta pärast täituvad õiguskantsler Allar Jõksi, riigikontrolör Mihkel Oviiri ja Eesti Panga nõukogu esimehe Mart Sirgi ametiajad. Ja sellel nädalal jõudis avalikkuse ette siis üsna huvitav kirjutis Reformierakonna ajalehes. Paremad uudised kirjutas siis Reformierakonna halliks kardinaliks kutsutud Rain Rosimannus sellest, et et Allar Jõks ei sobivat kama selles ametis sellepärast, et liiga palju olevat Allar Jõks teinud selliseid eksirännakuid poliitika valdkonda ja püüdnud nii-öelda poliitiliste vahenditega korrastada õigusruumi ja see ei ole tema hinnangul kindlasti kohane. Mida sellises seisukoha arvata? Tõenäoliselt on see jõuline, väga jõuline avaldus ühelt Reformierakonna mõjukate isikult kindlasti ja märka sellest, et nad sooviksid Allar Jõksi asemel näha kedagi teist. Kas selles on nii palju tõtt, et ega Allar Jõks kindlasti on päris aktiivne avalikkusega suhtleja iseküsimus on see, et kas ta ei tohiks seda teha, mis, mis see õiguskantsler loll siis on kast, kas ta peab, istume ainult oma kabinetis ja ja saatma välja juriidilisi dokumente või? Ta võib ta ikkagi kuidagi suhelda avalikkusega, sest noh, sellessamas Rosimannuse artiklis torkas nagu silma see, et ta ei olnud rahul ka Eesti panga nõukogu esimehe Mart sõrgi tegevusega, kellele ta pani süüks nagu just seda ja või õigemini selle puudumist, mida ta heitis ette Jõksil, et sõrg nagu suhtleb avalikkusega liiga vähe ja teda on liiga vähe näha. Küsimuste küsimus on ikka see, et eks õiguskantsleri kohtule nii niivõrd prestiižne koht, et seda ihkab endale saada Reformierakond kes ju on siin vabariigis vaata et kõik kohad. Kas sa oled, kas sa oled ka seda meelt, et Rein Lang võiks või võiks ihaldada õiguskantsleri kohta? No aga miks mitte? Rein Lang on ju meil tuntud reformierakondlane ja Allar Jõksi, mul küll ei ole muljet jäänud, et ta oleks nagu Reformierakonna poole kaldub, pigem on, tema seisukoht. Võiks samastada sotsiaaldemokraatide omadega. Ma ei tea, kas ma eksin, aga mul on kogu aeg selline tunne jäänud. Ja vaevalt et näiteks Reformierakonnale meeldiks, et sots on nii vabariigi president kui ka õiguskantsler. Ilmselt on see koht, mis võiks nende arvates kuuluda ikkagi Eesti kõige ülivõimsalt kõige populaarsemale erakonnale. Jah, ja see, kui nüüd läheks asi sellise stsenaariumi järgi, siis oleks nagu väga kummaline, et Jõks vabastatakse sellepärast, et ta on nagu liigselt poliitikasse sekkunud ja siis pannakse tema asemele professionaalne poliitik. Jah, aga kui rääkida siis nendest erinevatest kõikvõimalikest süüdistustest, mis on Allar Jõksi Allar Jõksi aadressil tehtud, siis üks on ju üks on ju väga selge, Jõks on väga-väga selgelt seisnud kogu aeg selle eest, et riigikogu liikmed ei kuuluks riigi äriühingute nõukogudesse. Reformierakond, kelle, kellel on jälle palju liikmeid, kellel on, oleks vaja siis nii-öelda präänikut ja mett mokale määrida, siis nendel on jälle selliseid kohti vaja ja, ja ka millega oleks millegagi või oleks vaja motiveerida oma riigikogu liikmeid. Reformierakond on püüdnud praegu väita, et Allar Jõks on sellega sekkunud ju väga selgelt poliitikasse. Ka Keskerakond on kuni viimase ajani püüdnud ju tegelikult ja siis, kui veel Keskerakond oli võimuparteis, püüdis ka vastustada seda Allar Jõksi seisukohta, kuid Ma arvan, et siin on nagu hoopis tõsisem küsimus selles, et Allar Jõks paati toonud oma seisukohtadele juurde juriidilise põhjenduse. Ja, ja üldjuhul 80-l protsendil on ju Allar Jõksi juriidiline põhjendus ka pädenud, aga, aga täpselt sama ei saa me mitte kuidagi öelda ei Reformierakonna ega Keskerakonna seisukohtade osas. Mis, mis on siis reaktsioonina Allar Jõksi, Allar Jõksi poolt välja käidule tehtud öeldud. Vaat üks asi on see, et alati oskab tuua juriidilise põhjenduse, aga minu meelest tunduvalt olulisem on see, et need küsimused, milles Allar Jõks seisukohta võtab näitab seda, et õiguskantsleri koht kuulub praegu temale õigusega sest valdavalt on tema seisukohad läinud kokku rahva õiglustundega. Et ta ei ole võtnud sellist seisukohta, mis oleks nagu vastuollu läinud sellega, mida meie siin laua taga või laiem publik nagu, nagu eeldaks, et ta ei ole sellega vastuollu läinud, et selles mõttes. Allar Jõks ei ole minul küll nagu relvastamata. Ta pilguga kummaline ei ole. Tee nagu kummaline ei ole see, et nii Reformierakond kui Keskerakond, mis muutuvad viimasel ajal järjest sarnasemaks mõlemad on Allar Jõksi jätkamise vastu. No see tulenebki sellest, millest n ennist rääkisin, sellepärast et poliitikutel on suur kiusatus teha selliseid asju, mis, mis ei pruugi rahva õigus tunda ka kokku minna, aga teha selliseid asju nende huvidega kokku ja, ja siin on lihtsalt üks mõlemal risti ja põiki jalus, mõlemad on suured ja tugevad erakonnad, mõlemad on oma kombitsad ajanud ka majanduskus iganes, nii et see on täiesti loogiline. Jah, ilmselt see ongi see patt, mis, mis Jõksi hinge peal põhiliselt on, kas või seesama, mis see konkreetselt välja tõid, see poliitikute kuuleme, kuulumine riigiettevõtete nõukogud kutse, mis on, mis on väga kasulik aga samas nagu põhiseadusega hästi kooskõlas ei ole, vähemalt õiguskantsler niimodi väidab. Jah, ja kui nüüd rääkida veel veel sellest, et et reformierakonnas on on üsna laialt levinud seisukoht, et juukseid peaks jätkama, siis sellel nädalal me saime ka üsna vastuolulise sõnumi selle kohta, kus peaminister Andrus Ansip on justkui ei öelnud, et tema hinnangul võib Jõks jätkata. Ja, ja siin simman näen mingisugust vastuolu Reformierakonna tagatoa ja Andrus Ansipi vahel, tõenäoliselt Andrus Ansip tegi väga selge kaalutluse ja nägijat, kui selline avalik arvamus on väga selgelt Jõksi toetav, siis ei maksa reformierakonnal ka kohe hakata Jõksi jalgealust õõnestama ja sellepärast ta pigem vastustas ennast Reformierakonna tagatoale, mis ei ole üldse üleüldse esimene kord, kui Andrus Ansip on teinud ja ja me teame varasemast ajast ja oleme ju kuulnud neid lugusid, kui kui Reformierakonna tagatuba kavandas eelmise valitsuse ajal valitsusremonti, et et tõrjuda siis valitsusest välja Keskerakond ja võimalik, et ka rahvaliit, siis oli just Andrus Ansip see, kes ka tegelikult Reformierakonna tagatoale vastu hakkas, nii et, et kõik sellised asjad on, on olnud on olnud võimalikud ja siin Andrus Ansip on nagu, nagu mingil määral jah, ütleme siiski näidanud näidanud jõudu, mis, mis tõenäoliselt väljendub ka siis selles, et ka see mõtteavaldus, mida ta tegi Allar Jõksi ka seoses ka see ka see oli ju tõenäoliselt mingil määral tingitud avalikust arvamusest, aga, aga oli, oli ka oli ka nii-öelda vastus siis Reformierakonna hallile kardinali Rain Rosimannusele. Noh, siin on ka muidugi see võimalused Rosimannus käis nagu sellise õnge välja, et vaadata, mis reaktsioon tuleb ja siis Ansip sai sellele reageerida, noh nagu nagu ütleme bridžimängus mängitakse üle lauani. Mina kahtlustasin siin vahepeal isegi nii osavat skeemi, kui käidi välja, kui ka ju Rein Langi võimalik kandidatuur õiguskantsleri kohale miskil ümber lükati, aga kas see ei ole nii-öelda suhtekorralduslikult väga kaval käia, eks praktiliselt ilmvõimatu kandidaat välja ja siis jääda kuskil poolel teel pidama ja öelda siis kõigile, et aga me tulime teile vastu. Noh, Eesti poliitikas üldse kombeks käia välja igasuguseid kandidatuure eesmärgiga nad põhja lasta juba eelnevalt, et see võib olla nagu üks eesmärk, aga aga selle tagatoa jutuga seoses tuli meelde jah, on kuulda olnud tõepoolest, et Reformierakond et seal sees on selliseid kaks leeri vähemalt, kes, kes omavahel vägikaigast veavad ja ja mulle meenus kohe, et ka tuba ja selline asi on väga mitme erakonna ise loomaks olnud. Tuletame kasvõi Mart Laari Isamaa. Et seal oli samamoodi tagatuba ja, ja siis eestuba. Õnneks on Eestis olemas üks erakond, kus ei ole lõhesid, kus, mis kus ei ole tagatubasid, see on Keskerakond ja seda näitas ka Keskerakonna viimane kongress. Ma ma ütleks küll, et ma ei ole selle seisukohaga nõus, sellepärast et Keskerakonna kongressil ei tule üleüldse kohale kõik Keskerakonna liikmed, vaid kõigest delegaadid piirkondadest ja neid lihtsam kontrollida kui kõiki. Kui kõiki erakonna liikmeid ja sellepärast on, on ka see Keskerakonna puhul see, see kontrollimehhanism oluliselt tugevam, seetõttu seal tagatuba on, ma arvan, seal ikkagi eksisteerib, ega siis Savisaar ei võta vastu ainuisikuliselt kõiki otsuseid, ma arvan, et seal on mingi ajutrust, kes, kes teda kindlasti toetab ja isegi kui Ain Seppik ei kuulu keskerakonna juhatusse, siis ma arvan, et tal on ometigi väga suur võim ja sõnaõigus. No vot, aga see tagatuba ei lähe vastu olla vastuollu partei liidri kursiga, vaid see tagatuba toetab partei liidri kurssi erinevalt kasvõi siis mainitud Isamaast või reformile. Nojah, reeglina Keskerakonna tagatoad on alati mingi aja pärast erakonnast eraldunud ja mingisuguse uue uue partei moodustanud. Noh, sul võib-olla kuskil Võru metsades mingisugune tagatuba või punker, kus sa haud oma omi mõtteid. Määra ja niisugused hästi, aga räägime sellest Keskerakonna kongressist kus Edgar Savisaar pidas kõne, millelt, milles ta kuulutas siis järjekordselt kaheparteisüsteemi ja see ei ole üleüldse esimene kord, mil Edgar Savisaar on siis kaheparteisüsteemi kuulutanud. Küll on ta rääkinud sellest, et nendeks kaheks parteiks saavad Keskerakond ja Isamaaliit siis Keskerakond ja Res Publica, nüüd Keskerakond ja Reformierakond. Hoidku jumal eestit selle eest, et siin kaheparteisüsteem moodustatakse, siis ma alles hakkame nägema poliitilist korruptsiooni. Mingi neli aastat on võimul üks kamp ja, ja teine neli aastat, teine kamp, nii et selles mõttes on Eestil praegune süsteem ja sellest on kirjutatud ka minust. Tõnis Saarts kirjutas sellest et Eesti valimisteks teema on juba selline, et see nagu ei võimalda kaheparteisüsteemis on punkt üks punkt kaks. Ei ole, ei ole Eestis sellist kaht eristuvat ideoloogiat, mille põhjal sa saaksid need kaks parteid moodustada, siin on lihtsalt seltskonnad, huvigrupid ja, ja nõnda edasi ja õnneks ilmselt 100 kaheparteisüsteemi ei tule, aga see oleks jah, see oleks kahele seltskonna äärmiselt mugav, siis ei ole mingeid probleeme mingisuguste Jõksi taga. Et paned lihtsalt oma poisi ja on kogu lugu. Nojah, tegelikult samas praegu on situatsioon, kus, kus nagu sisuliselt mingil määral see kaheparteisüsteem toimib, et kui võidab Keskerakond, siis kutsub tema need väiksemad väiksemad vennad enda valitsusse, kui võidab Reformierakond, siis kutsub tema needsamad väiksemad vennad omavalitsusse. Mingile määral toimib nagu niisugune asi Suurbritannias, et kas, kui võidavad leiboristid, siis siis nad kutsuvad liberaalid endale, kui võidavad konservatiivid, siis kutsuvad liberaalid endale, aga noh, Saksamaal tegelikult ju ka põhimõtteliselt jah, sest et noh praegu ikkagi need väiksemad parlamendierakonnad etendavad sellist statisti rolli. Paraku see oli ju pikka aega Reformierakonna roll olla alati nii-öelda esimene pruut. Jah, niikaua kui Keskerakond oli võidukas Ja mitte ainult kui võttis Res Publica, kui võitis Isamaa täpselt samamoodi. Nii et, et tegelikult see pikka aega kehtis nii-öelda liberaalide kohta ka Eestis, aga mitte enam. Aga jah, loomulikult Keskerakond, liberaalne partei, kuigi see ei väljendu nende nii-öelda programmis, pigem kaldub ta ikkagi rohkem vasakule, kui, kui nii-öelda see liberaalliberaalne üldine joon Euroopas on. Aga mis puudutab nüüd seda kurikuulsat Keskerakonna kongressi, siis seal kõlas ju ka teisi lauseid, et et kuulus kera, pakt on, on lõpetamisel, sellisel kujul see enam edasi ei toimi või ta pole tegelikult kunagi toiminud, aga sellisel muuhulgas kerabaktist enam enam ei räägita ja selle jutu lõpetas ära siis rahvaliidu esimees Jaanus Marrandi. Ja sellel nädalal oleme hakanud jälle kuulma jutte selle kohta, et sotsid ja rahvaliit hauvad ühinemisplaane. Mida siis arvata, et kas, kas see Edgar Savisaare ähvardus kaheparteisüsteemist sunnib nüüd kõiki teisi parteid koonduma, parteisid koonduma? Noh, sellega nii et eks sellesse juttu tuleb suhtuda ka teatud reservatsiooniga, eks alati käivad ju mingisugused kuluaarides mingid arutlused ja, ja rahvaliidu liidrid on selle nüüd ka ümber lükanud, et kindlasti kindlasti mingisugused arutelud ja mõtted selle üle käivad. Ei, see ei ole esimene kord, kui nad sellest räägime. Sellest on sellest on räägitud ka paar aastat tagasi. Nojaa, aga ma pigem ma arvan, et see on ikka selline samasugune soovunelm nagu siin Keskerakonna kongressil räägitakse kaheparteisüsteemist, et ma nagu ei kujuta ette, et need kaks seltskonda, kes praegu annavad tooni rahvaliidus ja ja sotsiaaldemokraadist kuidagi nagu öise teki alla mahuksid. Aga miks mitte, kui rahvaliidu eesotsas on Keskerakonnast lahkunud Jaanus Marrandi No eesotsas võib ju olla härra Marrandi, aga ega Villu Reiljan ei ole ju kadunud erakonnas kuskile ja me ei tea, milline on tema mõju endiselt selle erakonnas. Ma arvan, et päris suur Välistada muidugi sellist arengut ei saa, iseküsimus, kui otstarbekas oleks, sest et noh, elu on näidanud, et ega kahe erakonna liitumisel ei teki niisugust sünergiat, et üks pluss üks võrdub kaks, sest et noh, kui kui Res Publica Isamaaliit liitusid, no ei olnud nende toetus kuidagi nende kahe erakonna toetus kokku liidetuna ikkagi kukub osa ära, kes. Kuidas ei olnud, minu arvates oli väga selgelt, oli see, oli see Isamaa toetus ütleme, Isamaa oleks võtnud, Isamaaliit oleks suutnud 12 kohta Res Publica kuus kohta umbes nii palju nad ju tegelikult parlamendis kohti võtsidki. No aga nad muidugi lootsid tunduvalt rohkem, selles oli selle ühinemise põhimõte. Jah, kuid arvestades mõlema parteie eraldi toetust, lõpuks nad selle tulemuse saidki, mis, milline oli see reaalne toetus mõlemale erakonnale, vähemalt arvamusküsitluste järgi. Seega me ei saa öelda, et seal seal seda sünergiat päriselt ei olnud ja antud juhul suurem erakond. Kindlasti on Riigikogus jõulisem kui kaks väikest. Nojah, aga samas ikkagi pikemas perspektiivis kukub, ma arvan, osa toetajaid ära, aga ka Res Publicast lahkus palju inimesi peale Isamaaliiduga liitumist ja ka Isamaa terv nahk, kellele see oli vastuvõetamatu. Ja kui me teeme seda, et seal ikkagi sisevastuolud, köevad endiselt päris päris ägedalt, nii et ega me ei tea, millega see kõik veel lõppeda võib. Jah, siin on ju räägitud ka sellest, et miks ei võiks olla näiteks Taavi Veskimägi üks võimalik kandidaatriigikontrolöri kohale, kuigi kuigi ma olen kuulnud ka seda, et et Taavi Veskimägi juba samal päeval, kui see artikkel ilmus, oli siis arutlenud juba selle üle et kas see on on selleks, millest sa juba eelnevalt siin Peeter rääkisid, et välistada siis Nende kandideerimine ehk siis Rein Langi ja Taavi Veskimäe kandideerimine nendele kohtadele mis oleks minu arvates täiesti mõistlik, sellepärast et kui poliitik läheb riigikontrolöriks õiguskantsleriks, siis siis ei tõsta kindlasti ameti usaldusväärsust. Ühesõnaga kokkuvõtteks öelda, et sügishooaeg on alanud ka poliitikas, kus oli ju kolm kuud, oli täielik vaikus, suurt midagi ei toimunud. Valimised on ka veel kaugel, nii et ilmselt hakatakse nüüd eeloleval hooajal tegelema just just selliste asjadega, ehk siis mõjukate kohtade ümber käivate kemplust. Ja persoonidega ja Verlus pluss veel hakataksegi kemplema kindlasti ka riigieelarve üle, sellepärast et viimane majandusprognoos järgmiseks aastaks ei ole nii roosiline kui varasemad ja seetõttu tuleb hakata seda riigieelarvet juba otsast kärpima ja siis tuleb ka käärid sisse lüüa mitmesse-mitmesse kohta, kuid siin on üks küsimus esile kerkinud, millega seoses presidendi kantselei taotleb viitekümmet miljonit krooni ja kokkuvõttes lausa kahte sadat miljonit krooni riigieelarves. Selleks et Keila joale Keila-Joa mõisa rajada, siis presidendi residents. Kuna presidendile on praegune ametikorter presidendi kantseleis mõeldud hoones, nii, nii on vähemalt selle kohta siis öelda, kuigi nüüd kutsutakse seda presidendilossis, on ilmselgelt väikseks jäänud. No aga ma arvan, et Eesti vabariik on kosunud küll piisavalt juba, et meie presidendil võiks olla korralik residents nagu meie naaberriigis Soomes kas või kas just nii korralik, aga vähemalt ikkagi ja teiseks lahendaks ka see hoobilt teise küsimuse saaks Keila ja Keila-Joa mõisa korda siis tuleb niikuinii korda teha. Just jah, et, et noh, need varemed, mis, milles ilus mõisahoone praegu seisneb, on üsna silma riivavad, nii et noh, see raha tuleks leida igal juhul ta korda teha, noh, kas siis kas siis presidendi residentsiks või millekski muuks. Ja võib-olla siis saab ka rannamõisa tee korda, nagu me siin saate alguses rääkisime korraliku asfaltkatte peale, et seal enam surmasid. Nagu ta oli nõukogude ajal, kui keeleajal oli, oli valitsusega suvilad. Aga ma ikkagi küsiks, kas see 200 miljonit krooni liiga palju ei ole? No kus võetakse 200 miljonit, võib-olla läheb vähem või rohkem, ei tea, kus see 200 miljonit nüüd niimoodi välja anda. No see on praegu ajakirjanduses esitatud üks võimalikke spekulatsioone, et just niipalju võib selle Keila-Joa mõisa renoveerimine maksma minna. Nojah, aga nagu me siin sõnastasime, et see mõis tuleks ära renoveerida niikuinii, et kui kui saaks, nagu öeldakse, mõis renoveeritud ja president president endale residentsi, siis oleks nagu kulud, nagu öeldakse pooleks ehk 100 pluss 100 pole palju. Jah, ma, ma ei ole nii hea ehitusspetsialist, et nüüd hinnata seda, seda kulusid, mis, mis selleks läheks. Kas 200 miljonit on liiga palju või liiga vähe? Ei julge öelda. Jah tõenäoliselt kuigi mis seal salata, me oleme kuulnud juba ka peaministri suust justkui seisukohta, et võiks siiski alternatiive otsida sellele Keila-Joa mõisale, võib-olla tõenäoliselt siis ta on pidanud ikkagi liig kõrget hinda silmas, et kas presidendi residentsist 200 miljonit peaks maksma, see on nüüd see küsimus, mis, mis tuleb tõenäoliselt valitsusel lahendada. No võib-olla saaks ka odavamalt, aga samas oleks kurb, kui lastaks neil, kellel mõisa varemetel lihtsalt edasi laguneda. Tänases Postimehes kirjutatakse ka sellel teemal ja peetakse ka siis seda, justkui oleks tegemist reaalseks ratsionaalse otsusega, mis ühendab kaks probleemi presidendi ruumikitsikuse ja taastamist vajava maja kordategemise üheks lahenduseks. Kuid tänapäeva Eestis, kus on palju teisi probleeme, mille lahendamine just raha taha jäänud tundub 200 miljoni krooni eraldamine liiga suur summa olevat. Nii et ikkagi peetakse vähemalt ajakirjanduses seda kahtesadat miljonit liiga suureks summaks. See on nii-öelda vaidlemise koht. Ma arvan, et kui hakata otsast seda tegema ja võib-olla kasvõi viie või seitsme aastaga see mõis lõpuks ikkagi ära renoveerida siis siis need summad, mis läheksid, presidendid uue residentsi renoveerimiseks, ei tundugi nii suure tänu. Tuleb lihtsalt otsast hakata tegema, muidugi kui me vaidleme, kas sammast panna või mitte, siis jääbki ta panemata, kui me vaidleme, kas renoveerida või teha residendist või mitte, see jääbki renoveerima. Siis on veel see probleem, et mõis laguneb veelgi rohkem. Muidugi sellega on see probleem, et siis võib-olla kahe aasta pärast, kui majandusel ei lähe nii hästi, samad rahad otsa ja jääb ehitus pooleli. Jah, ja noh, tasub silmas pidada ka seda, et ega siis ega siis praegune president ei ole ju igavene, tuleb ka teistest erakondadest võib-olla kunagi president, eks tahavad ka residents. Nii sellega on tänase rahvateenrite saate teemad otsakorrale jõudnud. Loodame, et saime rääkida kõigist olulisematest teemadest küll mitte ühest mis, millest oli plaanis rääkida, nimelt Osaka maailmameistrivõistlused on jõudmas lõpule. Aga sa räägid ka oos hakale? Meil meil on, ma tean Marianne keele kaasaldajat Einar Kraut, kes kes keda ma siinkohal ka eetri vahendusel tervitame, kes uuris välja, et tuleb öelda Osaka ja kui kuulata ka spordiülekandeid nii televisioonis kui raadios, siis ka ka seal on võetud kasutusele ju tegelikult hääldus roosaka, mis on tegelikult õige. Ma tahtsin sulle öelda, et ei ole kasutusele võetud, kui kuulata meie raadio- või teleülekannet, siis seal on neli varianti. Üks Osaka siis on need, kes tahavad olla kirik keset küla, osakab, et hästi hästi lühidalt, kõik silbid, ühepikkused, siis on need vanad traditsioon, valisidki seda Tosaka. Nii nagu aastakümneid on teda öeldud. Ja, ja minu meelest ma olen isegi osakkkaa varianti kuulnud kuskil, nii et see on juba näljas. Segadust kui palju. Aga segadust ei ole meil vähemalt ühe asjaga seoses. Ja palju rõõmu on valmistanud meile Gerd Kanter ja muljet tundub, et tegu on küll ühe kõige, kõige märkimisväärsema saavutuse ka nii-öelda viimase aja Eesti spordis, kui, kui hinnata seda, kuidas Gerd Kanter on selle tulemuse saavutanud ja milline on see tiim olnud ja milline on see tiimitöö ja kui kuulata neid Gerd Kanteri intervjuusid, siis mind kõige rohkem hämmastab see see põhjalikkus millega on müüsitud kõiki kettaheite tulemusi, kasvõi sellel samal kuupäeval, millal siis get keeta. Gerd Kanter tuli kettaheite maailmameistriks, kus Gerd Kanteri mitmes intervjuus ütles, et ega sellel kuupäeval ei olegi ajaloos ketas kuigi kaugele lennanud. Siin võib tunda muidugi Raul Rebase rebase kätte, aga, aga Gerd Kanteri puhul olen küll muljetavaldav see, et, et see, kuidas, kuidas tema ja tema tiim seda sporti teeb, et see ei ole ainult lihtsalt ketta heitmine, vaid siin on juba selline laiem filosoofia ka juures ja mõeldakse nagu oluliselt laiemalt vaadatakse, neid hinnatakse neid taustsüsteeme ka pisut pisut teisiti. No siin sai juba võrreldud, et need Gerd Kanteri Andrus Veerpalu on kuidagi nagu nagu sarnased, äärmiselt intelligentsed, tagasihoidlikud, vaiksed, oma töösse süüvinud, aga ja on ju ka Veerpalu muljetavaldavaid võita, aga mis teeb Kanteri võidu muidugi, eriti magusaks on see, mis inimestel alati meeldib. Kui on selline duell, mis on kestnud aastaid Ühe mehe ühe mehega, ehk siis kahe mehe vahel Alekna ja kantsleri vahel alati on Alekna võitnud, siis see nädal oli see see päev, kus öeldakse, tehti tagasi ennast nagu inglased ütlevad, Lens, mis on ju kättemaks, mis on vaata kõige magusam. Kahjuks toll nagu seekord jäi ära, sest et Alekna ei olnud, ei olnud löögihoos, aga, aga noh, samas ega see ei ole kantrisi ja tema ja tema ülekaal kõigi ülejäänute üle oli ikkagi mäekõrgune vist kaks kaks. Ja, ja tema mõlemad paremad heited oleksid. Kulla toonud ja nagu me teame, ka Gerd Kanter ei ole ka veel ennast ju kettaheite valitsejaks kuulutanud, vaid vaid ootab täpselt samamoodi ju üsna tulise duelli jätkumist. Alekna. See iseloomustab teda väga-väga hästi, et ega ta sõnu väga ei lobi ja on üsna ettevaatlikuma oma avaldustes. Mis puudutab muidugi Andrus Värmikut, siis ta ise ütles oma kvalifikatsioonivõistluse kohta, et see oli talle hea õppetund ja kogu hooaeg on olnud talle hea õppetund. Kuidas teie hinnangul see meedia kõrgendatud tähelepanu Värniku isiku suhtes on mõjutanud tema sportlikku sooritust? Ma ei tea, ma, ma tean, et sa arvad, et ilmselt on mõjutanud, aga ma millegipärast ei usu seda märnikon seda tüüpi sportlane, keda kelle vist välismõjude eriti kohale ei jõua, et meedia võib ta kirjutada mida tahes ja ta ju ise väga meelsasti meedias astub ülesse ja ja ikka üks ämber on järgnenud teisele tegelikult olgem ausad. Aga noh, eks eks ongi teatud liike sportlasi, kes kes just nagu sellele mängivad sellele skandaal marile, noh, kõige tuntum oli selles suhtes võib-olla Mohammad Aliive endine kässuscleigesse räuskas enne igat matsi ja ärritas kõiki ja käitus nagu viimane viimane huligaan ja kunagi ta seletas sellega ära, et aga kõik tulevad matsi vaatama, sest kõik tahavad näha, kuidas peksa saanud. Ja ei saanud eriti sellega tänase rahvateenrite saate lõpetasime. Tänases saates osalesid Mart Linnart, Peeter Kaldre ja Lauri Hussar. Soovime teile ilusat päeva jätku ja järgmisel nädalavahetusel on siis saatejuhi rollis juba Aarne Rannamäe.