22. aprillil 1979 esietendus suures teatris Eduard Lazarevi Leninjana. Teose žanriline määratlus kavalehel kõlab uudselt rahvuskangelaslikud stseenid Vladimir Majakovski järgi kahes osas. Dirigent Juri Smirnov on kinnitanud. Suure teatri lavale ei ole kunagisele taolist etendust toodud ja mulle tundub ka teistes teatrites mitte. Ma arvan, et Lenjana on novaatorliku etapilise tähendusega teos Nõukogude muusikateatri jaoks. Miski aga ei räägi vastu ka sellele, et tegu on omapärases vormis ooperiga. Meie käsutuses olev heliülesvõte pärineb peaproovist. Kuulajateni jõuab viis valitus stseeni 13-st. Kommentaarid laval toimuva kohta leidsime ajakirjast teatraalne šiisin. Etenduse jälgija emotsionaalne kirjeldus aitab lähemale jõuda teose sisule teose erilisele atmosfäärile, mille tekitamiseks teatris on peale muusika kasutatud kõikvõimalikke visuaalseid vahendeid. Esimene osa miljonite leinarongkäik Nukker ja üdini ulatuv vedurivile oleks otsekui tunginud läbi aegade hakanud kõlama suure teatrisaalis. Kujutluses toetatult kerkisid mälusse suure teatrisambad ja memoriaaltahvel. Siin esines Vladimir Iljitš Lenin. Dissonantsi muusikas muutuvad üha meeleheitliku mateks ja läbitungiva mõtteks. Neid vahetavad välja pidulikud kurvad orelihelid. Nad ümbritsevad meid, kostavad nagu väljastpoolt teate seinu. Naatsaku elame uuesti läbi inimkonna geeniuse suurima teekonna lõpule jõudmist. Et helid on meie südamed uksetaga ja nad ei vaiki iialgi vahetugu, kuitahes palju põlvkondi. Vladimir Majakovski ei ole veel kandnud ookeaneid meil kallimat aaret ühelgi kujul kui punane Sarkse, mis sammassaari nuttu ja marsside turjal. Miski ei suuda leevendada sõnatus, mures, tardunud inimeste leina. Nähtamatu koori, IKT muutub üha vägevamaks. Ja kui see on saavutanud kulminatsiooni, katavad tohutute tulekeelte sarnased, kerged punased kangad lavaportaali varjates meie eest kurva protsessiooni. Helilooja Eduard Lazarev. Mulle tundub, et ooperil võib olla palju tahke. Alati me ei vali tuntud tahku, tahaks puudutada ka tundmatut. Mind erutas suurte rahvahulkade jõudude kokkupõrge meie ajaloos. Revolutsioon, interventsioon, kodusõda, need on kõik traagilised, masside kokkupõrked mass ongi esiplaanile toodud. Mind aitas muidugi see, et meil oli Majakovski. See on minu teine ooper Majakovski süžee L. Väljatoomisel kasutasin väga paljusid Majakovski teoseid. Tekst on valitud kõigist 13-st köitest. Majakovskit paremini pole minu arvates Leninist revolutsioonist keegi kirjutanud. Helilooja õppis tundma hästi Nõukogude Liidu suurima teatri kõiki võimalusi ja kasutas neid täielikult. Mõtte mastaap Su sisemääras juba esituse mastaabid. Suur koor, määraska orkestri koosseisu, näiteks miljonite leinarongkäigust käib läbi juhtmotiiv mure. See käib läbi reast teistest stseenidest. Mulle tundus, et selle edasi andmiseks sobib orel. Vana inimlik ja mitmeplaaniline instrument, mis sunnib kuidagi teisiti vaatama, elule keskenduma, endasse süvenema on stseen anoteem. See pole nii, et lihtsalt papid seisavad ja neavad kõike, mis neile ei meeldi. Vorm on võetud anateenist. Aga üldiselt on see olematusse kaduv Venemaa minevik, mis võitleb veel oma olemasolu eest. Ja kuidas oleks saanud siin toime tulla tõelise vene kellatorni süngete helideta. Kellad on suures teatris suurepärased. Oreli ja tornikellade tämber läbib kogu etendust. Kellad suudavad edasi anda ju väga paljusid inimese hingeseisundeid. On ju ka pidupäevakellad, häirekellad, leinakellad. Stseenis interventsioon esinevad lisaks põhiorkestrile veel kolm orkestrit, laval inglise orkester, milles on kuus Belsat ja suur trumm prantsuse orkestri koosseisus kuus akordioni, Piccolo tamburiiniga, suur trumm, saksa orkester, kahe trompeti, baritoni Heliconi ja teiste pillidega. Pärast mängivad kõik kolm orkestrit koos ja läbi isegi mitmes stseenis mängivad üheksa egiptuse fanfaari. Need on vapustava tämbriga pillid puhta hõbedase heliga. Neid võib kuulda ooperi alguses. Nad lõikavad sisse veel mitmes pateetilises kohas. Falfaaride paigutus rõdul annab stereoefekti ning toob eriliselt esile nende pillide, pidulikkuse ja kauni kõla. Me ei tahtnud niisuguste võtetega kedagi hämmastada, vaid püüdsime kõigi vahenditega suurendada üksnes idee avamise võimalusi. Ooper, mis koosneb monumentaalsetest muusikalistest, freskadest, jätkub avades revolutsiooni, põhietappe, rahva võitlust, mitut masti vaenlastega, keel revolutsiooni võidule. Järgmine stseen vahetab rahva leina, üleva pildi välja teravalt groteskse palagani palli vastu. Siin esinevate värdjalik tegelaskujude ja veidrate stseenide kaleidoskoop loob eemale tõukama pildi lahkuvast kodanlikust maailmast mille üle saavutati võit tänu rahva kangelaslikusele ja juhi tarkusele. Ananass jõgi, söö laanepüüd, viimne päev ligi pursui onnid. Te kuulake, kui tähed kord lõõmava pandaks ju vajase kellelegi rõõmuks. Järgneb anate helilooja ja teater loovad revolutsiooni ühe vaenlase religiooni üldistatud kuju. Süngelt kõlab kirikukoor ähvardavalt, vaatavad Kristuse silmad. Võimukad on ta inimeste peade kohale välja sirutatud, käed. Sünged on ka rasketesse reassades kirikumeeste liikumatud kujud. Ent siis paiskub lavale ja tõmbab minevikku tumedatele pargi pre otsekui kriipsu peale. Salk pioneere valgetes pluusidesse. Nad mõjuvad värskelt nagu kimp varakevadisi lilli. Kuni esimese osa lõpuni jääb veel kaks stseeni. Anarhias kõlavad Majakovski värsid. On minu õun küpsed varakult. Löö valget paremalt punast vasakult. Ja teine pealkirjaga kommunistid Partei ja Lenin kaksikvendadeks pean neid, kumb rohkem ajalugu teenib neist, kui Leninist räägin, siis mõtlen parteid. Kui räägin parteist, mõtlen Leninit. Helilooja Eduard lääserev kirjutas Lenin jäänet viis aastat. Kede võis olla õnnelik, et tehase vastu hakkas huvi tundma nii kuulus lavastaja nagu sedaan Paris backrovski otsinguid on iseloomustanud dirigent Juri Smirnov. Kogu töö oli uue otsimine. Iga kollektiiv ees oli see ballett, koor, orkester või miimiline. Ansambel seisid absoluutselt uued kunstilised ülesanded. Näiteks koor on kord tegevusest osavõtja, kord komment, taator, kord süüdistuse, tunnistaja ja ballett. See pole lihtsalt rida dance, vaid iga tants karaktariseerib üht või teist sotsiaalset gruppi. Eesti publikule pole Eduard Lazarevi nimi võõras. Estonia teatris püsis üsna pikka aega laval tema ballett Antonius ja Kleopatra. Helilooja sünnilinn on svert lovsk, kus ta lõpetas ka muusikakooli. Siis jätkas õppimist Moskva riiklikus konservatooriumis professor Semjon pagatärjovi kompositsiooniklassis. Väga õpetatud inimene ja hea karm pedagoog. Ta ei kiitnud kunagi alati Tõrales tundidesse. Läksime suure hirmuga, mille eest täna pähe saame. Aga ta teadis, mis ta tegi. Hinges oli ta väga heasüdamlik inimene, kellelt sai väga palju õppida. Meenutan teda suure tänutundega. Et otsides võib vaid leida ja mitte kunagi kaotada, eks sedagi mõtet aitas sisendada pedagoog, kes Lazarevi diplomi saamise aastal ise manalasse varises. Kunagi unistas Lonaczarski sünteetilisest teatrist, kus kõiki väljendusvahendid, muusika ja inimese sõna maalikunsti, skulptuuri, arhitektuur, tantsud ja miimika oleksid ühendatud ja looksid etenduse, milles rahvas tunnetaks oma ülla maid, ideaale ja oma kannatuste, oma võitluste ja võiduteed. Leninianas on seesugune süntees olemas. Ja etenduse vaikivad osalised istudes suure teatri kaunis saalis, kus Lenin pidas oma viimase kõne elasid veel ja veel kord läbi revolutsiooni suuri sündmusi. Kui palju vaenlasi tuli võita? Lava täitub mitmevärvilistest mundritest kui need on nagu hernetondid keppidele riputatud mehi sees pole. Venemaa kaart hüpleb tantsija käes. Niisuguse mängleva kergusega lootsid suurriigid lämmatada noore nõukogude vabariigi. Nälg laos nende hallid viirastused kasvavad, ähvardades alla neelata kõik elava anarhistid, spekulandid, igat masti kontrrevolutsionäärid väänevad Veiderdavad tulistavad püstolitest. Majakovski. Töölistalurahva esimese vabariigi vastu välgutama täkke laiatama lasku väed ja laevastiku saatsid nad selle maailma rikkad need ja need. Nende jõuetust varjata püüdvale vingerdamisele Sägimisele tõuseb vastu oma daatuste ühtsuses karastunud tööliste ühisrinne ida režissöör rõhutamise, astseeni, fantaalsusega liigutuste sünkroonsusega ja ühesuguste kostüümidega. Tuli võit tuli rahu ja käed, mis olid pikka aega kooldunud püsside, mõõkade käepidemete järgi hakkasid hoidma adrakurgifinaalist, jäävad kõlama Majakovski luuleread. Lenin elavaist on ela vaim ka praegu meie teadus, meie jõud, järelv.