Emma ostis räbalakaupmehelt ilusa valge kruusi. Ütles, et see on ilus kruus, et sellest on hea kohvi juua või jälle hea piima lauale tuua. Kui ema välja läks, võtsime meie Joosep iga kruusi kapist välja ja hakkasime vaatama. See oli ikka ilus kruus küll pilt peal. Seal oli 11 hane ja mees suurvits käes. Hanedel olid pikad kaelad ja üks Ani teiste taga oli pisike. Pildi kõrval oli veel vene või saksa või teadmiskeeli salm. Mina ütlesin. Mina küsin ema käest selle kruusi endale ja hakkan siit jooma. Joosep ütles Novale ei, ema seda sulle, anna sellest, joob isa või toob lauale siis, kui külainimesi on. Mul oli hiljuti suur mure. Näris südant, ööd ja päevad ega saanud enam sugugi rahu. Siis viisin selle torusepale tagasi ja panin höövelpingi peale, kus ta ennegi oli. Ma ei tea isegi, kuidas ma selle ära tõin. Ega mõjust varastada tahtnudki. Katsusin ja vahtisin niisama. Ei tea, kuidas viimati panin pluusi varrukas ja tõid ära. Aga siis mina ei tahtnudki seda toru ja tulid niisugused kurvad mõtted. Süda läks raskeks ja hakkas valutama. Teised poisid käisid mõisa turbos raha teenimas. Ka mina tahtsin minna, aga ema ütles, et sinna kaheksa aastase ei võeta, et sinna võetakse ainult kümneaastasi. Aga kui mina ütlen, et olen 10 aastane, siis võtavad ka minu. Siis mina tõin aida lakast maha selle väikese märsi, kus ema vorstirohte hoidis. Ema pani juba õhtul leiva valmisikast silku pudeliga hapupiima ja ka vähe võid. Mina kodus silku ei söö, aga kui tööl käin, siis söön küll, et siis ei ole süda vesine. Teisel hommikul hakkasin õige vara minema. Äikesega eraei olnud veel metsa tagant väljaski. Läksin Reedu Arturiga ühes, sest tema oli juba kaks päeva käinud ja peab kõik asjad. Tema ütles, et ega see soov, anname taha hea meelega väikesi tööle võtta. Eile hommikul oli sõimanud, et mis nad saadavad neid väikesi tööle, kellel kõrvatagused märjad. Mina teadsin, need kohe kõrvatagused ei tohi, märjad olla. Peab hommikul hästi kuivatama. Mina katsusin järel. Minul olid koivad. Esimese proovi tegime loovuse kopli küünis et keegi asja enneaegu ei kuuleks ega näeks. Esiti prooviti pillid läbi, üksikult nääruudi astus oma kontrabassiga ette ja puus, silmad pungise, põsed tuult täis äärde äärts, kogu küün kajas. Aga ma küll ei põrisenud. E-tegi loovuse Juks, meie juht. See nii ei lähe. B-moll pole õige. Meie kohkusime köik, mis b-moll on? E-moll on üks noodiasi, isa ütles seda p, molli peab õigesti mängima. Ulatama pill siia. Juks võttis pilli, puhus sellega mitu jämedat häält ja õpetas. Vaata, et sa siis Peeemmollis edasi mängid. Seebee moll, see on üldse üks raskem asi mängida. Noored kirjandussõbrad. Kas tundsite ära kirjanikku, kes pani kord paberile esitatud kirjaread? Kuuldud katkendid olid juttudest katkine kruusvargus tööl kui meie hakkasime pillimeesteks. Need ja veel paljud teised, nagu isa kinkis raamatuid suuskadel vallastesse. Kalle Kusti eriti, aga teraspoiss on rõõmustanud juba mitut põlvkonda meie noori lugejaid. Küllap tuli nüüd meelde kirjaniku nimigi. Jüri Parijõgi. Ta sündis 1892. aastal Kunda malla vallas sadamatöölise pojana. Vaene moonaküla lähedal asub tsemendivabrik, sadan ja ümbritsevad inimesed. Kõike seda on parijõgi oma laste juttudes kirjeldanud. Meenub tema jutustus sadamas. Nüüd pidin mina minema sadamasse, isale hobuserauda ja klimbisuppi viima. Isa oli saatnud sõna, et hobusel oli raud kaduma läinud. Aga suppi saatis ema niisama, et oleks vahel ka midagi paremat kui kuiva leiba võtta. Sest isa ei saanud enne koju laupäeviti. Ema sidus mulle hobuseraua kaelasuppi Mannelgut pidin hoidma pahemast käes. Paremas pidi olema kepp. Et kui hull koer tuleb, siis sellega kohe võiks virutada. Sest hulle koer oli tol ajal palju liikvel. Tee oli küll teada, aga vanaema õpetas ikka veel, et meelest ei läheks ja ära ei eksiks. Vabriku tee oli muidugi selge. Koolimaja pihlaka juures keeras sadama tee ära. Kui pihlaka juurest veidi maad edasi minna, siis paistsid Salumäe libameremärgid elektrivabriku juurest jõe kaldalt alla vaadata ei tohtinud. Kaldad olid alt õõnsad, võis kogu kaldega kuus alla kukkuda ja liiga kalda ligi minna. Sisust kisuks siiski vägi alla. Küllap sammus oma sadamateed pidi korduvalt ka tulevane kirjanik. Ja kui tore oli, kui isa palus luba, et poeg võiks venega ühe sõidulaeva juurde teha. Lappa trossi jäi kõlav käsklus sellelt reisilt veel kauaks poisi kõrvu kajama. Ja kui täismehelikuks muutis esimene tööpäev turbarabas. Ema oli õhtul väravas vastas ja tõi pesuvanniga vett õue, just nagu isalegi. Väikevend käis kannul, küsis ja päris ühtepuhku, et niisukese turbasuu on. Ja söögi ajal võis liha süüa nii palju, kui tahtmist oli. Kui ema manitses, väike vendad, ära enam liha võtta. Lass jääb töödeks liiale, siis oli nii mõnus ütelda, eila see alla, las poiss võtab pealegi. Õhtuti käidi salumäel vabriku tulesid vahtimas seal all pimeduses põlema nagu 1000 tondi. Silmapõletusahjusuust lõi vahel pik leek välja. See oli nagu tondipunane, keel. Limpsab paar korda ümber ahjusuu, siis tõmbus jälle suhu tagasi. Aga mehed selle põletusahjusuu ees olid nagu sipelgad või mustad täpid. Ja vabriku juures loksutas nagu hunt kive süüa. Ikka krov krov. Lemmere jundas. Aga hääled tulid justkui maalt. Mõnikord kukkus põletusahju ees mehe käest raudlatt maha ja siis läks kaua aega mööda, enne kui salumäel kuuldi ettegi tumedalt. Rauv. Kõik see oli kirjaniku lapsepõlve maa ja seda on ta osanud meisterlikult oma juttudes meenutada. Parijõeteoste kangelasteks on enamasti hakkajad ja teotahtelised poisid. Nad on ausad, sirgjoonelised valmis ülekohtu vastu välja astuma. Töölisasula halli ängistav maailm on laste jaoks täis õnne jäimeesid. Ning lugeja elab kogu südamest kaasa laste argielusündmustele, igatsustele ja unistustele. Kooli pääses Parijõgi alles kümneaastaselt. Rakvere linna koolis hakkas ta sulge proovima ja valmis tema esimene kirjatükk automobiil. Pärast linna kooli lõpetamist tegi Parijõgi läbi aastased pedagoogikakursused ning kaheksateistaastase noormehena asus õpetajaametisse Kaarli vallakoolis. Siin töötades ilmusid trükist ka tema esimesed kirjatööd. Pariegi töötas õpetajana mitmetes Rakverekoolides. Innukalt tegeles ta loominguga. Ilmusid tema jutustused, milles ta hiljem koostas populaarseid jutukogud. Tsemendivabrik jaksukülapoisid oma elu lõpuaastat, töötas Parijõgi Tartus õpetajana ja koolijuhatajana. Taastus Tartu Ülikoolipedagoogikat ja kirjandust õppima, kuid suure töökoormuse tõttu jäid õpingud pooleli. Kirjanik suri 1941. aastal. Jüri Parijõgi on meile pärandanud suure hulga lastejutte, mis on välja antud kogudena. Lisaks eespool nimetatule ilmusid veel kogud suuskadel vallastesse meie ecu merejuttude kogum Kulbult, Atlandile ja paljud teised. Suure populaarsuse omandas noorte seas tema romaan teraspoiss lugu poisist, kes väikesena orvuks jäänud ja need ise peab hakkama oma elu korraldama. Ja selle oma elu iseseisva korraldamisega karastub ta nagu terastules. Lapsepõlves loetuna jääb kogu eluks meelde episood raamatust, kus jaan nõrgema kaitseks välja astub ja siis ülekohtuselt karistatuna poiste ühiselamu magamistoas nurgas seisab. Kuigi õpetaja on ammu ära läinud ja ta võiks nagu iga teine poiss oma karistuse kandmise pooleli jätta seisab ta uhkelt lõpuni ja poisid keisa jätade tainetlemast. Kõik tundsid, et too poiss on hoopis teistsugune kui nemad. Nii et on päris loomulik, et ta seisab üksi seal seina ääres, kuna nemad karjas on kõik voodis. Paiguti tundus poistele, et vahemaa nende ja jaani vahel üha kasvab nägu nihkuks magamistoa sein ja ühes sellega jaan ikka kaugemale ja kaugemale, nii et nende pilgutki ei ulatu teda nägema. Nad ei saanud talle keelata lugupidamist ja austust. Kuid Aneti tundsite vastu ühtlasi mingit salaviha. Peaksite ometi väsima peaks juhatajat või sedasama krahvat, kirub magi. Aga ei, ta seisab nagu raidkuju, unustades isegi kella vaadata, mis vastasseinas ja tekiserva alt piiludes mõtlevad poisid see poiss onu kõva nagu terasest. Saate lõpuks valisime Jüri Parijõe rikkalikust jutuloomingust katkendi jutustusest. Kevadine suurvesi. Kevad oli tulnud äkki niisuguse hooga, et pühkis mõne päevaga lumeniitudel ja võttis põllud mustendama. Tee äärtes karjamaal isegi õues ja aias nirises igal pool ojad panevaid 1000 vesiveskit käima. Kärsitusega oodati, millal murrab kevade jõeahelad. Ühel hommikul teatas Mägiste jaakõuest tuppa tulles juba Veltsi metsa, pool laulab. Jäävist läheb. Vesi oli suur, asukohal tõusnud veel mitu head jalga. Jääpank olid täiskogu käänukohti, aas lepad hõõrusid tugevasti jääpankade ja veesurve all. Keset jõge oli vesi tee läbi murdnud ja kohises nagu kose ees. Praginal andsid kokku kuhjunud jääpangad järele, mõnele sai veevool serva alla, kaugutas siis kogu panga serviti üles vajutades veel tugevasti peale, kuni purustas tükkideks hirmsa raginaga. Kõik undas ja mühas, mis hirmus. Küll on veel ikka jõudu, küll on jõudu, imestasid poisid. Kas said alasaarel vesiväravad eest ära või ei saanud niisugune voo pühiks kogu paisujõelt minema. Vastu õhtut oli ummistus läbi. Vesi alanes, kuid vool oli ikkagi kiire ja rahu. Üksikuid jääpanku läks alla vahetpidamata. Mõnikord kandsid vood mote ja murdunud isegi juurtega üles kistud puid. Siis tuli mõni lumelabidas vana luukast, kes teab, kust vesi nad kaasa oli võtnud. Nüüd oli jõgi täis heina, Petri vist on kätte saanud mõne kuhja põhja. Ei taan, koguni heinaküüni kallal käinud, seal ujub küüni värav. Ja mis kühm see sealt tuleb. Maja vees? Ei heinaküüni katus ja kokku muljutud seinad. Gilatsedes ja käratsedes saadavad poisid möödasõitvat küüni. Pidage poisid, küünis korraga mägiste sulane Kusta. Kas kuulete? Keegi hüüab appi. Inimese hääl jõel kus ta tõusis kiki Varbile ja püüdis vaadata kaugemale. Nüüd kuulsid poisidki nõrka hüüdu suur aasa tagant. A B AB. Ja inimene on jões kohe kalju koju ja kutsun Mihkel jõe äärde meie ruudiga. Katsume paadi teie sauna seina äärest jõkke lükata ja ütle veel mihklile ta kodust nööri kaasa tooks. Kalju pani jooksma kodu poole, kuna kusta ja ruudi läksid saare sauna juurest paati jõe äärde tõukama. Appihüüded tulid ikka lähemale ja lähemale. Kui kusta ja ruudi paadiga jõe äärde jõudsid paistiski suur asukäänaku tagant inimene keset jõge mingisuguse kühmu otsas. Mis see siis tähendab? Lõi sulane kaks kätt kokku. Pois sõidab heinahunniku otsas allavett. Pea pea seenior, heinakuhja põhi. Ja tõepoolest nüüd võidigi näha selgesti, kuidas pois sõitis heinakuhja põhjal keset vett kuhja. Varas oli viltu vajunud, poiss hoidis sellest kramplikult kinni ja karjus kähisides appi. Veevool kiskus heinu kuhja põhja ümbert ja kandis neid laiali. Juba paistsid äärtest põhjahaavad. Hingeldades tuli kalju ja ulatas, kus talle nööri. Mihkel tuleb, kohe. Tule jumal appi. Hüüdis, kus ta siin pole viivitada. Silmapilkugi. Albul läheb vool veel kiiremaks, lahutab kuhja põhja ja poiss kukub vette. Tõukame paadi sisse. Kuhu see Mihkel siis jäi, tuleb kohe. Ei siin olev, viivitada silmapilkugi, aidake paat sisse tõugata. Ma lähen üksi. Samas mööduski Apirutajatest kuhja põhi, ähvardades iga silmapilk koost laguneda. Mina ise tulen appi, ütles ruudi ja haaras kinni paadiservast. Sina kurjustas, kus ta, kus mulle Apirutaja. Siis tuleb mul ühe poisikese asemel päästa kahte. Tugeva tõukega, lükkas, kus ta paadi vette ja hüppas ise üle äärepaati. Samal silmapilgul hüppas paati teiselt poolt ka ruudi. Ja enne, kui kust ta sai midagi ette võtta, kandsid vood paadi kaldast eemale. Kes oli see poisike kuhja põhjal. Sama päeva hommikul tahtis Veltsi metsavaht minna pikka palu luhta viimaseid heinu ära tooma. Rakendas hobuse ette, asetas hangu ja köie treke ning tahtis juba õueväravast välja sõita. Kui metsaülem ise ratsahobusel õue sõitis. Tahtis sõita siru kuusikusse metsatöölistel viimaseid palka vastu võtma. Ei olnud midagi parata, metsavahil tuli heinatoomine jätta metsaülemaga ühes minna, seda nõudis teenistus. Poeg Jaan, kes pidi isaga kaasa sõitma, rakendas hobuse lahti ja viis talli. Isa võttis kambri seinalt püssi ja sammus ühes metsaülemaga õuest välja. Siis algas aga jõe lagunemine. Kui metsavaht siru kuusikust tagasi jõudis, oli päev kaugelt lõunavahepeal oli jõgi metsavahi maja kohalt jääst täiesti lagedaks läinud. Ainult üksikuid jääpanku kujus jõel. Vesi oli ujutanud tika, palu kalda kaugelt üle kogu luht muutud vähese ajaga laiaks järveks. Vesi ulatus metsavahiväravani. See ütles metsavaht. Nüüd on meie kuhja naabrit luhast läinud. Ei ole isa, seletas poeg Jaan. Käisin pööninguaknast vaatamas, kui on alles. Aga vett on ümberringi kõik täis. Hobusega Külli ei pääse. Paadiga saaks siiski heinad ära tuua. Ega see laita lõuale ja isa peale mõningaid arupidamisi nõusse. Kui sõita lepiku äärest vana jõesängi mööda, seal ei ole voolu, siis saaks veel mõne puuda heinu kätte. Räägiti asjast ka emale ja lõppes sellega, et paat lükati vette ja metsavaht sõitis pojaga lepiku äärt mööda kikka palun luhta heinu tooma. Kõik läks hästi. Vana jõesängi kohal ei olnud voolu tundagi, vesi oli nii sügav, et igalt poolt pääses takistamata läbi. Ainult heinakuhja ümber oli nii palju lobjaka kogunud. Ei saanud kuhjale juurde. Kuid munadega valmistati teed ja siis võis sõita paadininaga vastu kuhja. Nüüd ronis Jaan kuhja otsa, hakkas hanguma, kuna isa tegi paadis koormat. Saame kätte, kui palju saame, seletas isa närides heinakõrt ja sülitades üle parda vette. Eks ole siit luhast ennegi paadiga heinu veetud. Kui paadile paras koorem peale sai, haaras isa aerud ja sõitis minema. Jaanikuhja otsa ootama. Mis siis paati ilma koormata. Sõuda kahekesi niikuinii ei saa. Nii käis metsavaht kaks korda ära, kui kolmandat korda minema sõitis, ütles ühe korra, viime õel. Ega viimasid põhja pealt ikka kätte saa, olgu pealegi, et sai suvel teha kõrge põhi. Jaani jälle üksinda kuhja põhjale ja oli väga rõõmus, et kõik nii oli läinud. Selline heinavedu on hoopis midagi muud kui reega. Istusin üksi kuhja põhjal nagu tühjal saarel. Ta on nagu meriröövel kaugete merede taga, kuhu keegi ligi ei pääse. Või nagu üksikasunik tühjal saarel, kuhu ainult kord aastas käib postilaev. Need valged jääpangad ei ole muud kui võõrad laevad, mis mööduvata saarest ega usalda lähedale tulla. Kui Jaan nii mõtles oma saarest tegi vesi vähehaaval oma tööd tungis Cerviks jäänu kuhja põhjal alla ja kergitas selle üles kuus Hagudega. Siis tuli luhas suur jääpank müksas vastu kuhja põhja, nihutas selle paigast. Rõõmustas Jaan, minu saar hakkab ujuma. Kui isa nüüd varsti tuule sõidan, Ameerikasse sõidan isale koguni vastu siis alles oleks tore. Heinakuhi sõidab ise õueväraval. Jaan vajutas hangu põhja tasakesi niiskuskuhi edasi. Ümber kogunenud lobjakas hajus, varsti kandus allapoole. Nüüd liikus vabamalt ka jaanisaar, kuid ta ei liikunud mitte kodu poole isale vastu vaid alla jõe poole. Ega siis sinna Kuhkus jaan esimest korda ja pani hangu vastu, kuid hang ei ulatanud enam põhja. Hädaldades jooksis ta paar tiiru ümber varda, siis vaatas kodu poole ja hüüdis. Isa. Kuhja põhi nihkus, aga edasi juba palju kiiremalt. Veel katsus Jaan siit ja sealt auguga põhja tabada, kuid see ei läinud korda. Ei noh, mis nüüd saab. Nali naljaks, kisa kodu poolt ei olnud kedagi näha. Ja ikka edasi ja edasi läheb. Juba hakkab kuhja põhi tasakesi õõtsuma ja Kuusa varrast kõikuma. Kas juba jõe kohal? Jõe kohal ja rööbiti ujuvad üksikud jäätükid, vahu galakad, Jaanistus vardu kõrvale maha ja hakkas mõtlema, mis nüüd küll saab, kui kaugele ta niiviisi sõita võiks. Ehk kriibool kuhja kaldale lähemale, saab kaldale hüpata. Jaan katsus augu varrega sõuda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Siis istus jälle varda kõrvale ega tundnudki enam hirmu. Kuhugi ta ikka välja sõidab, ehk nähakse teda kaldalt tullakse appi. Mis, ütle küll, isa, kui jõuab tagasi kuhja põhja juurde ega leia sealt muudkui vett. Mis ta küll võiks mõelda, kas sõidab talle järele? Tüki maad läks sõit edasi, kaunis rahulikult. Wool hoidis kuhja põhja peaaegu keset jõge. Ainult mõne käänukohal viis ta kaldale lähemale. Kuid läks mööda ikkagi nii kaugelt, et kaldal ei saanud hüpata ega kinni haarata kaldal kasvavate puude okstest. Seal märkas aga Jaan, et kuhja põhi hakkab lagunema. Ääred paisusid üles, takerdusid ajal nutmata, pudenes kõrsinik Pepper vette ja ujus jõepinnal kaasa. Heinad niiskusid. Ei olnud enam puiva kohta istumiseks, haavad hakkasid ääre alt paistma ja varras vajus viltu. Appi. Appi. Hakkas Jaan nüüd karjuma kõigest kõrist. Tulge ometi appi. Isa, kus sa oled. Siis heitis kummuli heintele ja hakkas nutma. Vahetevahel tõstis pead ja hüüdis jälle. Suure asule lähenedes kiirenes jõevool suurte tükkidena, langesid heinad kuhja põhjalt vette. Juba eraldus pealt voolu, üks hagu hakkas ujuma, kõrval kapi kappi. Seal on inimesed kaldal. Paat tõugatakse vett kappi. Ka tee. Kus tase uudis, mis võis, Ruudi pidas pära ikka lähemale ja lähemale. Nüüd tuleb jää tükete. Nüüd eraldub kuhja põhjast jälle paar hagu ja sületäis heinu. Kui veel mõne minuti peaks osavasti juhtisruudi paadi jäätükist mööda kuhja põhja kõrvale, siis viskas Jaanile nööri. Nüüd sõideti mõnikümmend meetrit kõrvuti, siis pani kusta mõlad sillaks. Jaan ronispaati. Hurraa. Päästetud. Hüüdis ruudi ja pööras paadi ümber. Samal silmapilgul langes kuhja varras vette ja kuhja põhi lagunes koost. JAAN lamas paadi põhjas, naeris ja nuttis läbi isegi suurte pingutustega sõideti vastuvoolu tagasi. Kui paat viimaks randus saare sauna kohal tuli suur asukäänaku tagant nähtavale metsavahipaat.