Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valiti. Eks igaüks ise kavandas oma ridadest saada, mina olen Siberis sündinud. Nii ma aga Isamaa ja pike mulle eestimagi eesti lugu. Tere, teine saade raadiohäältest ajakirjanikest, kes sõjakeerises ja pärast sõda sattusid kodust kaugele. Neist ja raadiotehnikast ka, räägib raadioajaloo uurija Vello Lään. Saates kuulete ka 1944. aastal Eestist lahkunud teadustajate mälestusi raadiost, raadiotööst ja eestlasest kirja saatja mälestusi rindereporteritöö kohta. Saate toimetaja Piret Kriivan. 21, september 44 21 lõpetati Estonia keldris ja mõistagi ka eetrist langes nende Reval oma töö. Tegelikult SS eriüksus tahtis juba varem kogu aparatuuri õhku lasta, aga mehed võitlesid selle vastu. Tehnikamees pilliks oli vahepeal teda saadeta, mitte rindele oli hankinud endale ohvitseri mundris. Sellised asjad olid võimalikud, sest need, kes töötasid, ringhääling, sakslased need olid enamikus kõik ohvitseri aukraadis ja keegi andis talle oma mundrid emale-isale mundri selga ja ükski lihtsõdur ei julgenud temaga vastu hakata, sest ikkagi ohvitseride Saksamaal korda armastati. Niisiis jagati möödakäijatele seal Estonia külje all heliplaate ja seda raamatut Ringhäälingu almanahh sest venelastel armee jõudis Tallinnasse järgmise päeva hommikul kell pool 11. Saatekava oli siis juba hõre. Et heliplaatide vahel loeti, loeti luuletusi, muide üks lugeja oli Voldemar Panso. Ja viimane teadustaja Irene Menning. Ja tema luges ka kogu aeg rindeteateid ja selle rindeteated lugemise eest maksis hiljem siis ainsana Siberis vangis istumisega. Aga ta tuli sealt tagasi. Ta vist sai neli, kui mu mälu ei peta. Nii et nüüd oli siis tegu, kes suutis, läks juba laeva peale, kui laevad veel läksid ja osa jäid maha, nii et ega see omaaegne ringhäälingu pere see nüüd, kuidas öelda lõhestus, et kes jäi maha, kes läks sakslastega koos. Ja ka see nõukogude pool, kes hakkas nüüd seda Nõukogude Eesti ringhäälingute aasta või ka selle, ei olnud ka kerge. Sest tehnika toodi küll kohale, aga tegijaid, kui selliseid ei olnud ja raadiomaja ka ei olnud ju. See Estonia kelder oli ainuke, millega sai pihta hakata. Igatahes hakkas neetiks, Paul Uusman hakkas siis tegelema sellega. Elmar Kruus, tuntud trummar oli tema kergemuusikaorkestris hakkas siis džässorkestrit kokku panema ja ja Priit Veebeli tantsu kapelli hakati järgi tegema. Priit leebed oli mees, kes kirjutas muusika, leegionäride hümni, mida lauldakse Eestimaal ja tema põgenes targu muidugi üle mere, sest sest tema käsi oleks kohe halvasti käinud. Raiedes kruus suutis orkestri kokku panna ja, ja hakkas see ring hääliksin tööle, aga sel ajal oli Landesse rivalik kutsung lainepikkusel 1339 meetrit. No minu arust on see puhas pikk laine ka ju tollal need asjad käisid, et saadi mingi aparatuur, millega sellega oli kergem edasi anda sest asuti Rostokis. Üks neist, kes seal töötas, oli Liisem välistama ajakirjanik Heino Rebane, mina sain temaga Torontos kokku mitukümmend aastat hiljem. Ja tema oli siis Ameerikas hääles tööl olnud. Ja tema oli ka August Kitzbergi poja Jaaniga koos koos tegutsenud sakslastest sõdima rindel ei tahetud minna seda välditi, sest noh, 44. aasta teisel poolel seal võeti kõik eesti poisid, kes vähegi ikkagi suutsid relva kanda ja tema oli siis näiteks rebane, oli nii, et tema töö siis selles, et käis mööda linna, korjas igasuguseid uudiseid ja keda tundis siis, et millest rääkida, käis lennuväe poiste juures külas Felix moorist. Kogu aeg räägiti ja ta ütles, et moori peaaegu ei näinud Landes Endel rewaldis, aga temast räägiti igasuguseid lugusid. Üks lugusid oli see, et siis kui ta veel töötas Landes Henderis Tamara soomikul sisse mingeid autosid ei olnud, siis ta oli helistanud kiirabisse. Et bruto, abi on vaja, saad ei saada aru, et mis teil on. Mul on tedretähnid, seal jäädi tükiks ajaks vait ja siis ma olen Felix Moor raadios ja tuligi kiira veoautodiviis Felix moori raadiosse. Javier Moor sai oma raadiomehe tööd jätkata. Ja ta ütles, see rebane, et kava pandi kokku esmalt ikka saksa keeles. Ja tema näiteks tõlkis no ega nad kõik tollal oskasin mitut keelt. Ja siis luges ette juba eesti keeles, nii et esimene allikas oli saksa keel, siis tõlgiti eesti keelde, pandi maakeeles ümber ja ütles, et ega see kiiruga tõlkimine. Ta mäletab näiteks, et rüütliristi kavaleri asemel ütles ta ristirüütli. Ikka telefunkeni mikrofonid olid talle elu lõpuni meeles, sest need olid mitmekümne sentimeetri kõrgused, väga kvaliteetsed, ega need pidasid igaveses sõjas vastu. Ja noh, leegionäride pidi olema, et seal näiteks üldse need rahvuslikud laulud, Nad olid sellised, et neid lauldi tegelikult mõlemal pool nii laskurkorpuses leegionäride hümni, mitte aga, aga muid laule lauldi mõlemal pool, nii eestileegion kui Eesti korpusse näiteks jää vabaks, Eesti meri siis tööteenistuse noored laulsid hoopis saavamaks ja isegi mõnikord seda Need, kes olid eetris, ütlesid seda, et no nüüd laseme laulul kõlada, saa vabaks Eesti meri, siis oli hirmus skandaal, aga aga laul läks eetri sekka. Kodueestlased olid ikkagi, see tunnistasid selle Landesse Revali ikkagi omaks. Aga kas oli nüüd Eestis ja edasi, kuule seda mina kindel ei ole, sest peale Rostocki siis hakkas Landesse Reval töötama Danzigis ehk tänanegi Danske, Poola linn siis Königsbergi saatjast. No see Rostocki ülikool, see oli siis vahepeal nende peavarjuks, muuseas, seal oli ikka Läti ja Leedu raadiotegijad. Ja peamiselt olid siis päevauudised. Uudistepuudust ei olnud, sest lahingud käisid mitmel rindel nii idas kui läänes heliplaadimuusikat ja muidugi saadeti kodustele tervisi. Ja muidugi vaegõhuhäired elektrikatkestused. Ja lõpuks siis Landesse Revali direktor Mayer Golden start. Hüüdnimi oli talengee ega tema nime, need, kes seal töötasid, välja pikad ja ütlen vaid, et kaks tähte ja aitas. Tal oli niisugune kuusik, mees olnd, range, aga siis tema, 13 aprill 45 ütles nii, et nii alati. Vaat kes läheb läände, kes, kes kuskile mujale. Sellepärast et enamjaolt mõtet teha, mõelge ise ja see oli. Kaks nädalat oli lahingute lõpuni aega ja vaat nüüd tekkis küsimus, mis teha edasi? No ütleme ära näiteks, et Hanno Kompus, kes oli riigiringe, päringu, saatekava üldjuht, tema lõpetas oma elupäevad Montrealis. Ega see kerge ei olnud, sest ega esialgu ei saanud, enne kui sõda läbi oli, ei saanud kuskile minna ikkagi Saksamaalt. Gert helbemäe oli korduvalt käinud varem Londonis, temal oli nagu tee teada. Siis teadustaja Andres Virk, insener Neughow Voldemar Mettus, nemad läksid Argentiinasse, sinna läks palju sakslasi. Laevad viisid kohe ja eestlased pääsesid ka. Diktor Ellenolbrei läks Austraaliasse. Alfred kar Ühendriikidesse. Karl kesa oli ainulaadne kuju, tema alustas kolmekümnendatel aastatel riigi ringhäälingus ja siis oli tema Landesse Revalist tööl. Ta oli Ameerika hääles tööd, nii et selles mõttes huvitav huvitav kuju, selliseid ma ühtegi teist ei teagi. Ja need, kuidas nad kõik laiali lendasid, ega sellest eriti räägitud ei ole. Vaat seesama Heino Rebane keelega Saint-kaheksakümne kaheksandal aastal Torontos kokku. Tema meenutas siis, et kuuldemängu näitlejad, neid loeti ka pooleldi raadioinimesed, aga tegelikult olid nad enamasti kas Draamateatri või Estonia näitlejad. Koppel näiteks läks Rootsi. Rudolf Lipp jõudis Kanadasse ja, aga siis aga võiks öelda, et ära läksid, pigem vähem tuntud. Ma ei tea miks, aga need päris ässad, need jäid, tegid Eestisse ju nad lootsid ikka, et ma olen kasvõi Tiit Kuusik kellest sai lõpuks kõrgelt hinnatud rahvakunstnik, kes laulis Deutschland, Deutschland über alles ja teisi laule, aga teda millegipärast ma ei tea, kas sellepärast, et tal oli jumalik seal või, aga igatahes tema pääses terve nahaga. Näiteks seal oli Voldemar Aarelaid, keda ma lihtsalt ei tea. Tema jäi Taani. Ernst Idla seegis algatas 30 eelneval aastal hommikvõimlemise ringhäälingus. See oli esimene asi, mis hommikuti hakati pakkuma uudis ja hommikuvõimlemine. Tema läks ära Rootsi Taali Rootsis kõva tegija. Siis tõlk ega tõlke ei teagi. Miia Lepa ja tehnikamees, nemad läksid, Georg, mul läksid ka Rootsi. Valterconi läks saksa, tähendab, mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, jagadus, londonlased hukkus rindel. Isegi Eugen Miller, muusikatoimetaja on Londoni lähistel maetud. Ja Roman Toi muidugi haruldane mees, kes ühe aastaselt on endiselt rivis. Muide, 44. aastal juhatas tagaringhäälingu väikest koori, et kui tema läks nüüd koos nendega raadioinimestega Saksamaale, siis tema oli raadiosaadete juures tegev, nii et harukordne taas, kui nii võib öelda, siis seal Rostocki raadios, tema oli eesti koor ja sest nii palju oli eestlasi olemas veel, sest need, kes põgenesid, nad olid enamikus, olid noored või keskealised ega päris vanad enam ei läinud ära ja koolipoisse jah, üksikud. Aga siis tegutseti ja kokku hoidmine oli väga hea. Näiteks aga Vardo Holm Ta alustas raadioringhäälingus, teadustaja riigi ringhäälingus oli muusikatoimetaja. Tema jäi maha. Ja näiteks ka helitehniku teeno pilliks ja inglise kuuskma sagar. Aga neid ei kasutatud. Kui nüüd see nõukoguderinghääling alustas 44 lõpi 45 siis neid ei kasutatud Näntel ikkagi, neil oli nagu plekk küljes, et nad olid Saksa ajal ka kaasa teinud. Kolm. Tõsi, ta andis intervjuu, Hubert Veldermanile, meenutas, et tahtis 44. aasta sügisel Estonia keldris raadiotööga jätkata, sest tal ei olnud mingit poliitilist süüd. Ei olnud, ta oli usumees, hiljem ta täielikult pühendus sellele. Aga vabariigi ringhäälingu solvuta, teadustaja no see ei ole ka patuses tegelikult Felix Moor oli kõike seda teinud. Ja Vardo Holm oli teinud küll lastetunde ja reportaaže, isegi spordisaadet üks kord elus. Aga teda ikkagi ei võetud. Igatahes tööringhäälingus päästis teda saksa ajal mobilisatsioonist, aga detsembris 44 teda arreteeriti, viidi patareisse, istus kuni oktoobrini 45 ja raadiokarjääriga kooli lõpp. Ega tollal oligi nii, et kui sa olid midagi teinud saksa ajal isegi eesti aja lõpus, siis tiks pilvi Toomendi, kes tegi lastesaateid 30.-te aastate lõpus. Tema kirjutas 56. aastal lastele ilusa kuuldemängu. Aga sa taheti hoopis Siberisse saata, et sa oled teinud natsidega koostööd. No õnneks suutis teha ta selgeks, et ta polnud mingit palka saanud. Ta oli tegelikult midagi midagi hästi tagasihoidlikult teinud, aga õnneks talle selle eest ei makstud ja ja see teda päästis. Ja veeriks Moriga, noh see on nüüd omaette lugu, sest tema saatus oli nagu me teame, et Ta oli äärmiselt andekas, aga kuna tal seks, käraka nõrkus ka oli, siis iga süsteemi aeg oli ta ikkagi. Pluss Kyriesaja miinus kirjas korraga, nii et lõpuks tema neljakümnendatel aastate lõpus ikkagi targasti tegi, läks ära Moskvasse giidisesse, see on see teatri muusikainstituut. Läks sinna õppejõuks, tänu sellele ta ei küüditatud, teda oleks küüditatud kindla peale Eestist ära, aga Moskvas õppejõud nii-öelda olla, see oli kindel pääsemine. Nii et see saatus, jah, ta oli ühelt poolt vees moorule äärmiselt hinnatud 39. aastal, kui Eestimaal küsitleti rahvast, et kes on kõige populaarsemad eestlased, siis esikoha sai Anton Hansen Tammsaare number kaks oli Felix Moor. Nii et tema populaarsus rahva seas oli erakordselt kõrge. Aga noh, tema inimlikud nõrkused ja lõpuks tervis läks lage ära. Ega ta läks suhteliselt noorena ikkagi loojakarja, nii et tema võimekus, ehkki jah, ma olen kuulanud tema saated. Ühelt poolt oli jah, ladusa jutuga, aga tal meeldis palju asju paberile panna, sest siis ta tundis ennast paremini, kui ta siis luges. Nii et improviseerimine ei olnud tema see kõige tugevam külg aga keegi ei kahtle, et tema oli raadios ikkagi A ja O ikka mitukümmend aastat. Ase Landes, Hender Revali asi on see, et ega 41 alustati 44 sügist lõpetati, ega see aeg oli lühike. Liidame nüüd, paneme veel pool aastat juurde, mis Saksamaal jätkus. Aga kahtlemata see oli aeg, mida ei saa maha vaikida, mida peaks minu arust ka praegu uurima ja ja selle järgi võiks noh, ma ei tea, kas doktoritööd, aga, aga teadustöö võiks täielikult ära teha. Muide, huvitav on see, et Helga Viira realises noor tüdrukuid oli tõlgina töö seal on kirjutanud, et kõik need, kes Saksamaalt tulid rõõmuga, tulid Tallinnasse tööle, sest Tallinnas oli esiteks, rinne oli kaugel, noh, päris lõpus tuli lähedale ka Eestis oli süüa, sest oli ju võimalik osta ükskõik või pekk või, või munad ja nad saatsid Saksamaal. No iga nädal ühe toidupakki, sellepärast Eestis oli süüa rohkem kui Saksamaal. Nüüd populaarsust neil oma kolleegide seas ei olnud, aga samal ajal osalid inimestena, noh, kuidas öelda, head kolleegid. Ka näiteks päevaunesid, juhtis Doca krants, nagu ta jälle ise ütleb, eestlased kutsusidki teda grantsiks, sest see, see oli tema, tema puhul täpne, keeratud täpne tiitel võiks olla. Ja selline noh, kuidas öelda. Kui näiteks laulus oli juttu Miki hiirest, Miki hiir, laul, mida me teame, see laul keelati ära, Miki hiir oli ameerikalik, Kasi ameerikalsed Singeri õmblusmasin, mis üks väga hea lorilaul on, Singeri õmblusmasinasse keelati kohe ära, sest see on ju vangla ameerika värk. Vaat selliselt midagi lubati, Suur paks keelatud asjade raamat ja seda pidevalt uuendati, mis sa pidid teadma, need asjad, võid sa rääkida nendest, sa ei või rääkida. Ja seesama MG Mayer koldeistad temali sonder, füürer. No need olid siis Wehrmachti eriülesannet täitvad ohvitserid. Ja tal olid ka väga suured volitused. Aga igasugused, näiteks kultuurivarade viimine-toomine, see, kes kõik sonder füürerit kaudu. Nii et jah, ja see aeg oli, mina ütlen ikkagi väga põnev. Kas läks siis paarkümmend raadio inimest, 40 neljad, kõik täiskoosseisus, nagu ma ütlen, näiteks Estonia näitlejad või draamateatri näitlejad, Nad olid, ühelt poolt, tegid kuuldemänge aga ei olnud raadio palgal, aga samal ajal näiteks kuulajatel olid nad tuntud ikkagi raadio kaudu, sest no kui palju tollal ikkagi nüüd provintsist päris Tallinnasse vedas. Teatris ei käida ikka suhteliselt vähe ja orkestrantidega oli sama lugu. Ikkagi oli üks suur orkester, aga lõpuks oli nii, et seesama orkester mängis nii Estonias kui mängis ringhäälingus, nii et ega seal suurt vahet ei olnud. Sest ega lõpuks 44 k osa orkestrantide hakkas juba kõrvale hoidma, sest oli selge, et sõda varsti läbi ja ei taha mustas nimekirjas olla. Nii et võime öelda jah, ringhäälinguga seotud inimesi on üks, 25 või isegi 30, aga päris ringhäälingu inimesi võiks öelda või ühe käe sõrmedel. Kui märtsipommitamine oli, siis tõesti mitte midagi kohe raadiosse parandusest alles ei jäänud, jäid sest osa plaate oli raadioinimestel kodus, need, mis olid saated peal, selt plaate, tehki, linte oli märksa vähesest, noh, linte oli üldse nii, et ühed samad lindilt käisid kogu aeg ringluses. Ja muusikaplaate oli kus, no kas orkestrantidega oli midagi, taheti kuulata kodus. Aga neid oli ikkagi vähe, nüüd vist enam ei õnnestu kollektsionääril ma tean, et siiamaani need, kes kogusid vanu asju, nendel olid nii plaate ja, aga mitte helilinte, ma ei tea, kellelgil oleksidki käigus. Aga see oli noh, paratamatus, sõjas läksid toodud väärtused kaotsiringhäälingu, oli üks neist, kes võiks öelda, peaaegu täienes teavis. Kas põgeneja teritasid viiega? Laena tähti, eks nad kindlasti üritasid, ma tean seda, kahe laevaga mindi ära Eestist ja üks nendest, kus oli peal ringhäälingutehnikat ja Osarhiivi Vartselanud lasti lennukite poolt põhja, teine pääses ära. Ja see jõudiski Saksamaale. Kes seal peal oli, seda keegi ei ole kuskil rääkinud, ju siis ei olnud noh, kuidas öelda väljapaistvaid isiksusi, aga osaleks jah, on Läänemere põhjas. Ja samal ajal osa raadio varandust, sattus ka ida poole. Osa läks siis, kui jah, sellega mindi algul Leningradi ja siis Moskvasse, siis kuivusheri ja säält nii Moskvas. Jah, algul kuivossevistest rinne ju taganes Moskvast edasi. Sealt tehti eestikeelseid saateid ikka päris hoolega ja, ja seal oli nimekaid näitlejaid, kes kes kaasa lõid jaa, jaa. Ja pikemad pärast nad tulid juba Eestile lähemale, anti Moskvast, anti Leningradist ja, ja neid saadet kuulati, sest ega kus sa tead, kui sinu poeg või vend või, või isa, mis toast sai, et kas ta on, et järsku järsku Tugas saadete kaudu päevavalgele hall rikkus ka kos rindega Heaal hõbehalli oli väga huvitav, sest seda hõbehalli hakati kasutama oma rindereportaažid, eks see oli nõukoguderindel ijad. Sakslased tulid. Sakslastel oli oma tehnika, millega antirindelt remmelga sovi rindereporteri ja mitmed eestlased tegid, saateid langes Endel Revaliga ka aga teiselt poolt oli seesama, mis nüüd omal ajal Olmre oli teinud, kus oli kasutatud Saksa ja Soome ja Rootsi ja mitmete Euroopa riikide tehnikat ja kus olid makid peal oli selle hõbehalli, nagu tollal nimetati, hõbehalliks kutsuti, mitte sest et neid, sest kõik need reportaaže autod olid hõbehalli värvi ja see käis rindel. Tihti oldi nii lähedale, et sai ikka auto pihta ja lõpuks ta sai nii kõvasti pihta, tena taastada ei olnud midagi, aga makid tõsteti maha ja need viidi siis Moskvasse ja nende järgi hakati kopeerima siis Nõukogude Mardetafoone naabriks oli saksa tehnika korras elektrotehnika tolle aja kohta ses no3 kena 637. aastal, millal nad tehti? Paremat nõukogude liidus ei liikunud ringi, nii et hiljem olid kõik muidugi Nõukogude tehnika nime all, aga tegelikult olid need koopiad saksa makkidest. Kui rindereporteritest veel rääkida, siis kas Landesse endale? Ka oli Euroopas rindereporter, kes andis seal sõjateateid, tähendab, võis olla, aga näiteks ma tean, et Boris Kelt järv käis andmas Lembit Laurile kirjutamata memuaaride jaoks intervjuud ja tema minu teada käis ka läänerindel, aga temaga põhiliselt oli ikkagi idarindel. Lihtsalt, ega see transport nii kerge ikka sõjal ei olnud. Peamine just raudtee, millega hiljuti haruharvad saadetised lennukiga said juhuslikud peale ja selliseid, kes nüüd oleks mitmel rindel, no lihtsalt Landesse nendel Reval oli liiga väike raadio, et sellist luksust lubada. Mis temast sai ta peale sõda elas Lääne-Saksamaal siis, kui ta käis Eestis, nõukogude ajal oli ta ka Saksa kodanik ja, ja siin nad on ka maetud, aga rohkem ei oska öelda, aga igal juhul ta oli ladusa jutuga mees. Muide, Saksa sõjaväelasi oli Eestis ikka ju piisavalt nii palju, et et Berliinist kant, Tiit no üle korduvalt kohas spetsiaalselt sõduritunnid ja ajaviide oli ka arvestatud eelkõige saksa maitsega tähendab saksa palad, saksa muusika ja ka noh, sellised, mis olid, olid lubatud, vaat sellega ka konkreetne näide, Hitleri lemmik, me teame, Richard Wagner, lubatud olid kauss kõnneke. Aga osa olid ju juudi verd. Nende jaoks oli eraldi pikk nimekiri, keda ei võinud mängida ja kui sa siis eksid, siis oli pahandus väga suur. Igatahes esmaspäeviti, kolmapäeviti olid saksa sõduritunnid ja, ja sead mängiski saksa sõduriga Bell mitte eesti muusikud. Voldemar Mettus näiteks oli mees, kes perfektselt valdas saksa keelt, kes oli võimeline võimeline mõlemas keeles tegutsema ja nii oli mitmete meie inimestega, kes nad olid nii haritud, et neil ei olnud probleemi kahekeelsete asjadega. Kas Karl kesa, kas tema oli siis esimene Ameerika Hääle eestlasest korreks palga? Ei teagi seda? Ameerikat seal, nii kurioosne, kui see ei ole minu teada on Eestimaal uurimata. Sest seda oleks võinud siis teha, kui Ameerika hääl ja mõned aastad tagasi lõpetas oma eestikeelsed saated. Aga siiamaani ma ei tea, no eks see ongi see arhiiv on Washingtonis. Ma ei usugi seda euroopas enam on, ju tal praegu lastakse ligi, aga ma ei tea, et keegi oleks üritanudki, ehkki see materjali on ju äärmiselt huvitav. Ja mõned on ka, veteranid on ju olemas, kes suudaksid mäletaksid, aga ma ei tea, kumb enne, ma arvan, et kesa vast oli, isegi ei tea, Kitzbergi võis, kas nad olid, nad olid piltlikult öeldes ühe aasta bossid. Seda ma tean, et kui mina koolipoisina kuulasin, siis olid nad olemas, eetris oli võimalik neid kuulata. Rääkimata on ilmselt palju raadiotöötajaid. Olav Roots näiteks. Olav Roots oli koloriitne kuju tegelikult neid Olav Roots ja tuleb välja, et neid oli tegelikult kaks. Need üks oli klaverimängija, kes ei olnud dirigent. Igatahes nii, et ta mängis klaverit ja ja ta oli pinnatud muusik. Aga tema ei olnud see, kes, kes läks ära sinna lõunale Ameerikasse, vaid, vaid ikkagi jäi, jäi siia. Sest ega nende muusikutega oli ju see häda, et osa neist mängis ikka põhiliselt ainult nootide järgi noote ei vea ja kilogrammide kaupa kaasa, kui sul elunööriga kaelas. Ja sellepärast, et kui näiteks pommitati Tallinnat, siis siis aeti nooti taga, ma mõtlen just klassikat. Nii Lätist ja isegi leedus leedulastega oli vahekord kehvaga, lätlastega oli hea, sest ega seal andes tsentri Revali ülemused olid ka Riias suuremad ülemused. Aga no ega igatahes rootsi murtsiku muusiku elu oli kõrgest klassist ja, ja teda teda hinnati tegelikult seal Ladina-Ameerikas samuti. Ta elas Bogotaasia ja ongi maetud Kolumbiasse, aga mul on kahju läbi öelda, aga et mul ei ole temast rohkem teada tuleb järelikult kellelgi uurida Koiuma, siis see on nii suur materjal, see, see ringhääling praegu rääkisin, see on ikkagi see, mis ma olen teinud ikkagi. No kuidas öelda selleks, et teada saada aga päris kõik need faktid ja kronoloogia ja, ja see, mis sai inimestest, kui nad Nende läksid, põgenesid, see on täiesti, ma ütleks, terve raamatu jagu lugusid. Kuldmikrofoni omanik, raadioajaloo uurija, maasikas, raadioajakirjanik, Vello Lään. Loodetavasti keegi võtab sõnasabast kinni ja huvitub ja üritab uurida ja koondada. Teadmised, mis on saanud eestist lahkunud raadiohäältest. Pille Nolbrei töötas teadustajana riigi ringhäälingus 1935.-st aastast alates. Uue kodu leidis ta Austraalias oma mälestusi, rääkis Toivo maki saates. 1993. aastal. Seal on üks huvitav juhtum, mis ma räägiksin. Me esimesed saated olid tantsingist ja siis meid saadeti Poolamaale, seal oli torn, sanktsioon, me tegime dispaar kuud ja siis hakkasid venelased tulema pealseks lääne poole ja viimased saated olid Rostokis. See oli siis idatsoon, siis tõi. Muidugi, sel ajal kaotasime kõik. Kontaktid on suur pluss, ma ei teadnud, mu vend ei teadnud, kus meil on, ma ei teadnud, kas abikaasa on ja ja seal olid kõik juhtumised lihtsalt vahepeal ja siis minu vend oli soomepoiss. Mõtlesin oli, ma ei teadnud, kus ta oli ja tema kuulis minu häält tantsigist ja saatis kirja LM Albree Landes teemal see pissis ja tantsi ja ma sain selle kätte ja sedasi me saime kontakti. Nii et see oli üks niisugune huvitav juhus just niisugusel ajal, kui kõik oli väga pahupidi pahupidi. Rääkis Ellen Kolbrei. Andres Birk alustas tööd teadustajana ja muusikasaadete toimetajana Eesti raadios 1937. aastal. Tema uueks kodumaaks sai Argentiina katkendi, tema mälestustest loeb kauaaegne Eesti raadio teadustaja Heino Irjas. Alustasin oma tööd teadustajana kuuendal veebruaril 1937, millele lisandus aasta hiljem kaastöö muusikaosakonnas. Riigi ringhäälingudirektoriks oli kolonel Friedrich Holbrei saatekava juhatajaks Hanno Kompus. Saatekava ja päevauudiste toimetajaks Karl kesa muusikaosakonna juhatajaks Vardo Holm, kuuldemängude toimetajaks Felix Moor ja kooliraadiojuhatajaks Jaan Rummo. Orkestrit dirigeerisid Raimond Kull ja Priit Nigula, kelledele hiljem lisanes Olav Roots. Tehniliste osakonda juhatas insener August Losmann, bürood Richards Saving. Teadustajateks olid Irene lebas Menning, Liibeek, Ani linn, Vardo Holm ja Andres Birk. Nende ridade kirjutaja. Hiljem töötasid teadvustajatena veel Ellen Bachmann Olbri ja Robert koha. Riigi ringhääling, nagu nimi juba osutab, oli riiklik ettevõte. Kuna raadiokuulajad maksid iga aparaadi pealt niinimetatud raadiomaksu mis ei olnud eriti suur minu mälu järgi 20 krooni aastas siis töötas riigi ringhääling reaalse eelarvega ja oli suuteline selle piirides endise majandama. Aastal 1937 valmis uus saatejaam Türil, millel oli tol momendil kõige moodsam ja kõrgem raadiomast Euroopas 196,6 meetrit. See raadiomast, mis oli ühtlasi antenniks, koosnes 13-st osast. Alumise osa ülemistel nurkadel asusid suured isolaatorid milledele monteeriti, ülejäänud 12 sektorit. Masti üldkaal vastas ühe vedurikaalule ja masti ise jättis väga elegantse mulje. Ühel raadiomasti välisküljel oli raudredel, mida mööda sai ronida masti tippu. Üles-alla ronimine kestis kaks tundi, nagu mulle ütles kolonel Olbri, kes seda alpinismi mitmel korral oli harrastanud. Kord Türi saatejaama külastades tahtsin ka ise masti tippu ronida, kuid ajapuudusel jäi see kahjuks sooritamata. Mast kõikus kõvasti suurte tuulte puhudes, kuid oli hästi monteeritud. Tuuled seda purustada ei suutnud. Türi saatejaama võimsus oli 50 kilovatti, võimalusega seda edaspidi veel kahekordistada. Saatejaama oli hästi kuulda naabermaades Kesk-Euroopas ja mõnikord isegi kaugemal. Näiteks saime kord kirja Seiloni saarelt, kus keegi raadiokuulaja oli Türi saatejaama kätte saanud. Töötasime kesklainel. Riigi ringhääling alustas oma tegevust esimesel juulil 1934 jätkates osaühing raadioringhäälingutööd. Raadiokuulajate arv oli tol ajal ümmarguselt 19000. Eesti vabariigi lõpupäevil oli see arv pisut üle 100000. Nagu alati, on inimesi, kes ei soovi makse maksta. Nii oli selliseid ka raadiokuulajate hulgas. Neid nimetati raadio jänest eks ja nende püüdmiseks töötas eriametnik, kelleks oli härra Esop. Kui raadiojänes kätte saadi, siis tuli tal tasuda trahv ja loomulikult ka kuulamismaks. Härra Isoppi elukutse oli meie oludes väga omapärane ja andis head materjali karika turistidele. Andres Pirgu mälestusi luges Heino Irjas ja saate lõpetuseks katkenud Lembit Lauri vestlusest teise ilmasõja ajal relva SS-i juures sõjakirjasaatjana tegutsenud Boriss kelk järvega, kes sõja lõppedes elas Saksamaal. Intervjuu on salvestatud 1989. aastal. Kõigepealt küsimus, millele ma ootan lühikest vastust naelutada kuulaja raadioaparaadi juurde kui laial sõjatandril oli teil võimalus jälgida teise maailmasõja lahinguid ja sõjakäiku. Esimene aasta. Kus te olite teise rinde avamise ajal kui algas liitlaste invasioon Euroopa mandrile? Juhuslikult olin Eiklos Belgias ja seal oli esimese saksa relva esisoomusdiviisi. Tankirügement oli täiendamisel see, nii et ma olin tegelikult umbes üheksa tundi peale esimest maandumist olin juba ranniku ääres. Enam-vähem täpselt jälgida, kirjeldage sealset pilti, missugune olukord seal valitses, kui te sinna jõudsite, kui te jõudsite tegevuspaigale kuma jõudsin lähedusse sinna ütleme üks rannikust veel 10, kaheksa, 10 kilomeetrit eemal siis oli seal tohutut mürinat juba kuulda, lahingutegevust ei kuulda, noh, me muidugi ei teadnud, kas pommitamine või on see laevastiku tuli ja pärast tuli välja, et see oli laevastiku sõjalaevastiku tule all, olid need rannaääred seal ja kuidas öelda, minul oli see ennenägematu maalin küll läbi enam-vähem kahe ja poole aastase sõjakäigu igasuguseid asju näinud, aga mida ma seal nägin, see oli, mul ületas mõõtekujutlusvõimet. Tagantjärgi teada saades ja umbes kokku arvestades oli üheaegselt õhus liitlastel 11000 lennukid. Tervise rinnenud oli? Ma täpselt ei tea, kilomeetrite arvu ütelda tagalas, minulik võis olla üks viis-kuuskümmend kilomeetrit pikk, seal segus, inglased tulid. See oli lehaabrist lääne poole. Nimedest on mul meeles ventu, vilja tru vill, ma olin pärast seal karjas seal vahel ja see sinnasõit. See oli üks pikemaid teekondi üldse kuus kilomeetrit nelja tunni jooksul. Nii et iga mõne meetri tagant tuli autost välja seal niukene papliallee. Pidevalt ei olnud täpselt näha, aga joont mööda võis, võisid lennukid seal näha ja nad käisid seal järjest üle ja tulistasid kõik, mis seal liikus, kui seal pärast enam midagi liikus. Nad tulistasid põllul jäneseid, et nagu lennuk silmapiirile ilmuste hüppasite välja iga kahe kolme meetri lakanud olime kraavis ja time, et meil midagi ei juhtunud. Paar lasku sai porilauad, auto porilauad, aga muidu ei juhtunud midagi. Kuni me lõpuks paika jõudsime. Õhtupoole hakkas asi natike rahunema. Peaaegu sellest aitas juba, aga mis seal järgnes, noh raske on öelda, aga igatahes mina terve sõjakäigu ajal niisugust asja ei ole näinud. See ülekaal ja võimsus oli tohutu. Ja ometigi. Me teadsime ühteteist mis on ju nii, aga tegelikult me ei teadnud mitte midagi. Nad ilmusid niuksed asjadega lagedale, meil ei olnud ettekujutust, et nad löövad seal pooleteise või minuti jooksul üle väikse 20 meetrise jõe, loovad tankist, silla väljamehi ei näegi, see tuleb kõik automaatselt jooksis üle. Ja siis ranniku ääres mul oli võimalus seal oma masinat ära peita, ees koostehniku seitse ja siis selle aparatuuriga tseesar aparatuur kantava aparatuuriga. Saime ulualust ühes rannakaitsekahuripunkris. See oli meie pääs nii-öelda tagasi oli kuus kuni seitse meetrit maal, nii et seal ei võinud midagi suurt pähe tulla, betoon ja siis muld jälle ja siis jälle betoon jälle puud ja värgid ja asjad, nii et. Ja sealt me siis võisime seda jälgida, seda asja. Seal tuli siis meresõda lahinglaevastikku na muidu vanud väikest osa, aga see selles aitas juba oma silmaga jõudsin 376 sõjaväevara lugeda ja samal ajal olid õhulahingud õhulahingud, käisid terve aeg ja siis muidugi nad hommiku tundil katsusid, tuli üks langevarjud, diviis kannab seda, me saame pärast teada, et see oli terve, diviis katsus maanduda selja taga. Aga see ebaõnnestus alguses, neil. Diviis läks enam-vähem peaaegu täielikult plaaneritega vist plaaneritega jah, ja siis seal olid tollal niuksed, kuidas nimetada seda, neid maiad sisse löödud teravad vaiad kuidas seda nimetatigi rohelist sparglit Romney sparglit, Galilei täpsel, trammil spargel ja ja siis seal lukus, väga palju. Ja. Kui tugevad olid ja et et nende ja tegelikult, mis nende vastas seisis ka minu silmis pärast. Ma ütlesin seda, et kahe aasta jooksul rasva söönud kaks ja pool rannakaitsediviisi, mis oli säärane üllatus, et nad muidugi tagalas just normandiis purustasid ka väga palju, nii et, et teie esimene mulje võis olla väike ehmatus, suur, võiks isegi öelda, sest ma ei olnud omal seda ette kujutanud, et seda nii väljana suunati, sinna aga teatud ülesandega anda. Reportaaž, jah, reportaaži esimesel päeval ma ei osanud midagi anda, siis katsusin väikse ülevaate anda, mida punkrist näha oli. Ma ei tea, kuidagiviisi mõju mõjus mulle nii tohutult, et ma tegin ühe väikse silmapiiril laevadest laikse saate, mida on näha, oli ja mis seal nii toimus, siis mul ei jäänudki midagi mudeli, ma jäin mõtlema, et kas ma pean nüüd sealt punkrist välja pugema või kuhu ma nüüd lähen oma tehnikuga ja vaatama ja siis andsin teisel päeval ühe. Mu tehnik pani raadio kaudu teele. Meil oli otseühendus ja ma ütlesin nii, et mida ma pean rääkima, kas muinasjutte? Lakooniline vastus tuli tagasi, et rääkige muinasjutte, Sifreeritult šifreljud kolme sõnaga ärtsilmsi, Merzin. Ja valmis oligi asi. No ja siis ma hakkasin, püüdsin öösel sealt ära liikuda siis järgmise tööd ja siis vaatasime-katsusime kuskil väiksemas rindelõigu pääseda, kus oli nii jalaväe lahingtegevust, aga seda tegelikult suuremal määral veel ei olnud. Nii et suhteliselt viletsad saated tulid mul seal välja tuule tõttu kamis väljas, meretuul oli nii kõva ja ega seal sa ei saa tehnikat vaadata, nii see nagu sul mikrofon on, kus sai just parajasti augus, istud, juttu ajada või mida sa näed. Ja ega siis tehnik ei saa sind seal ta dirigeerida tantsu küljes, seal kolme-nelja meetri pikkuse kaabliga ja vaatab, et nina hästi sügaval augus on ja siis kolmandal või neljandal on nagu meistriks mainisin, saabcans tuli meie juurde ja filmis seal ja sai siis surma, siis oli tule kallale merelt jälle. Ja siis juhtus nii, et, et palad tulid väga halvad välja. Tehniliselt kasutati ikka neid teie kasteid sealt kaks tükki läks eetrisse ja siis öeldi, et nii vilets täna õhtul meil peab midagi erilist olema, kas teil midagi muud ei ole kaasatoodud diagnoosis? Lahingumüra ja istus klaasi taga ja mul oli väike konseppar lauset ja ma hakkasin rääkima ja näitasin näppudega, mis peale panna jõudis, õigeaegselt, pole seitsmeks veel. Mazurnal eestlasena ringhäälingumajja kuuldi üleüldse seda kohe hõivaline ei reetnud, et see oli, loomulikult mitte, see oli testinud Hans Jacob ja minu vaheline oma ära tehtud, sest midagi tuli pakkus ja no tegelikult ei saanud ka muud räägitud, kui see, mis tõeliselt seal aset leidis ja mis oli ainult et. Viimasena rääkis Boris Kelt järv Vello Lääne saates raadiohääl intest sõjakeerises. Pilti näitab vikerraadio kodulehel ja Eesti loo Facebook'i seinal. Häda on selles, et meil on hulk pilte, millel olevaid raadioajakirjanikke ja tehnilisi töötajaid. Meie ise ära ei tunne. Kui kuulajate hulgas on keegi, kes võiks meid aidata, olge head, andke märku. Eesti loo toimetaja ja saatejuht on Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.