Tere, ooperitõlge, mis see on ja kas seda on tänapäeva maailmas vaja? Keelesaatekülaline on täna Neeme kuningas, staažikas lavastaja ja tõlkija. Tere tulemast keele saatesse. Tere tulemast, suur au ja väga tore olla siin. Minu nimi on Piret Kriivan ja te olete lavastanud üle 80 ooperi- ja opereti ja tõlkinud hulga ooperi Bretosid, olete töötanud võõrkeelsete artistidega, olete lavastanud võõrkeelses keskkonnas. Kui palju te siis tõlkinud olete otseselt oopereid. Kas see number on teil teada, endal? Jah, ma lugesin kokku, kui siin oli üks konverents, kus ka sellel teemal paluti tulla mõtteid vahetama ja saab neid kuskil tosin, ma arvan, nende hulgas on ka muidugi ooperit, et paar tükki, mis on saksa keelest tõlgitud, aga, aga ooperid ja siis mingi kaheksa enamus neist, ma olen ka ise lavastanud, nii et selles mõttes see tõlge on tegelikult olnud nagu osa sellest lavastusest. Aga mõned lood on ka niimoodi läinud, et see on tehtud teistele. Ja mitmes keeles siis neljast viiest. Noh, hakkame meelde tuletama vene keelest oli armastus kolme apelsini vastu, Hoffmanni lood ja Ilus Helena prantsuse keelest saksa keelest on ka mitu asja, nüüd ei tulegi kohe meelde ja opereti saksa keelest ja siis ka itaalia keelest, nii et, et noh, need on olnud need keeled. Kas peab ooperit tõlkima, miks peab ooperit tõlkima ja millest see sõltub, kas see on moeküsimus või on siin mingid muud tegurid ka mängus? Ühelt poolt on see selline tunnetuslik asi, jõus on aga teiselt poolt ka see, et tekst ja kõik see informatsioon, mille vaataja kuulaja saab siis teksti kaudu või nende mõtete kaudu, mida tekst väljendab peab jõudma siiski raiu publikuni. Mõnikord on paljude operitega, mõnede ooperitega on selline lugu, et kui lugu ise on niivõrd tugev ja jutustab ja ka etendus ja see lavastus on niisugune, et sellest saavad aru ka välismaalased, ilma et nad kõiki tekstina Nüansse taipaksid siis isegi tundub, et seda tõlget kui niisugust ei ole ju tegelikult vaja küllaga. Selliste ooperite puhul, mis kannavad sellist filosoofilist kude või kus on kus on ka palju sellist. Autorite poolt sellist poeetilist taotlusi, kus tegelased, kes neid edasi kannavad, üldse räägivad, tegelikult luulekeeles siis oleks võib-olla ka arukas ja nutikas ka see vaataja kuulajani tuua, sest et see on nagu osa osa kogu selle selle teose, selle lavastuse atmosfäärist. Nii et iga kord on, on vaja teha nagu erinevaid valikuid ja ja mõelda selle sihtgrupi peale, kellele ja kus on see tehtud. Operette teha Eestis originaalis ei ole mõtet saksa keeles kui ungari keeles või, või ka vene keeles ka vene ooperit on ju olemas, sest et seal on hästi, palju on huumoriga, on sellised kalambuure, seal on nalju ja, ja see ei jõua kohale. Ja teisest küljest on ka see, et, et siis peaks ju ka meie näitlejad, lauljad selles võõrkeeles selle asja kõik nagu ära õppima, aga, aga see ei ole otstarbekas. Ja sama ja on ka koomilist ooperite puhul, et siin ka koomilised ooperid siiski tuleks proovida ära tõlkida, sellepärast et muidu läheb seal lihtsalt, see tegevus kulgeb niivõrd kiiresti, et, et ei ole muidu. Vastasel juhul ei ole, vaatel ei püsi nii-öelda ree peal ta ei, ta ei saa aru, et mis seal siis vahepeal juhtus, et ta peab kogu aeg nagu aru saama, mis toimub. Kas te võite kohe nimetada mõne ooperi, mida polegi nagu vaja tõlkida, millest saaks aru? No siin on, mõnes mõttes on ju tegelikult abiks ka väga hästi ja professionaalselt koostatud programm ja, ja ideaalis muidugi oleks ka see, et kui vaataja ostab endale pileti etendusele, et ta teeb ka kodus väikese eeltöö, et näitab üles mingisugust teatud uudishimu. Sest tõepoolest tõlkimine või ütleme, selle tõlke jälgimine etenduse ajal ja, ja võib-olla sealt ainult nagu põhilise informatsiooni saamine ei ole ju päris õiget, siis võtagi see libreto raamat kätte ja loe ta läbi ja seal ei ole vaja etendusele tulla. Ja siin me nagu jõuamegi ka selle juurde, kuidas lavastaja ajal on mõnes mõttes üsna keeruline just nii-öelda seda, et kui palju seda tõlget doseerida, kuhu, mis kohtade peale ta panna kuidas jagada vaataja tähelepanu niimoodi? Ta ikkagi lavale kavatakse, et seal toimuvad ka, et seal on elusad inimesed, seal toimuvad mingisugused sündmused. Kui ka siis tavaliselt üleval, siis olev tekst tiitrites on, on hästi mahukas, seda kogu aeg ta muutub, ta vaheldub, eks ole, siis ei silmi lahti ja vahidki põhiliselt seda teksti hirmus, et sa jätad midagi vahele ja lavale üldse ei vaata selle ja see tähelepanu jagamine on nagu erakordselt oluline ja mida napim, mida kontsentreeritum on see informatsioon, mida saab siis vaataja seal nende tiitrite kaudu seda parem ja õnneks Nende puhul käib jutt ikkagi nagu reaalusest tõlkest, ehk siis otsetõlkest, et seal ei ole väga oluline ka riim ja, ja ütleme selline poeetilises vaid just nimelt informatsioon, mida saab nii et, et keerulisem münte nagu palju, aga aga intuitsioon ja kogemus nii-öelda tavaliselt juba dikteerivad, et kas tasub tõlkida, millist tasub tõlkida, mida sinna tõlkesse panna, mis hetkel see nii-öelda slaidivahetusel üleval käib, sellepärast et nagu põksatusi vilksatus käib nii-öelda inimese inimese silm läheb kohe üles, eks ole, laeva pealt ära samal ajal lavastajana ma pean ka teadmatsis laval sellel ajal, eks ole, ei juhtu midagi niisugust, mida ta ei tohi, eks ole, kahe silma vahele jätta ja, ja vastupidi. Nii et on selline ka koosmäng tõlkija, isegi sellega, kes neid tiitreid näitab, kuidas partituuris pannakse need nooled sisse-välja. Et see kõik on ka osa lavastusest, nii et üsna üsna keeruline, aga selline põnev maailm. Kuidas see valik tehakse, on ju tegelikult kahte moodi võimalik ooperit tõlkida tiitritega ja tegelikult ka laulmiseks tõlgitakse. Nojah, siin ongi suur vahe, et, et üks asi on, see tiitlitaks, tõlkimine on nagu reaalune või siis nagu selline otsetõlge aga tunduvalt keerukamaks muidugi, aga ka põnevamaks läheb asi siis, kui on vaja seda teksti, siis jah, tõesti laulda. Sest et siin tuleb niivõrd palju aspekte, et milline periood, milline on see prantsuse või saksa või vene, et, et on juba noh, väga erinevad on juba keeled iseenesest. Et kas keeles meie emakeeles on võimalik, ütleme kasvõi ka kõlaliselt leida selliseid adekvaatseid sünonüüme või, või sellist sõnastust, mis pisutki annaks edasi seda, seda vaimu ja, ja neid seda aroomi, mis just nimelt sellest keelest tuleb ja seda eripära. Seda ühelt poolt teiselt poolt tuleb jälgida väga palju vokalistide puhul ka see, et kuidas on kirjutatud laulupartii, et mitte teha ja kas siis keeruliseks või, või lausa võimatuks mõnede häälikute teatud nootidel laulmine. Nii et see on üks, üks suur suur nuputamine, et see just nimelt see õige sild õige vokaaliga täpselt sellele õigele noodile satuks. Ja, ja lisaks sellele on ju ka see, et kõikidel keeltel inglise keele on ju selline, kus on väga lühikesed sõnad ja, ja eesti keeles jälle pikad sõnad. Et noh, jällegi, et kas tõlkida otse, kas tõlkida proovi tõlkida mõtet ja noh, seal on jälle valiku küsimused ja, ja omamoodi, isegi selline intuitiivne intuitsioon peab nagu väga palju sulle ette dikteerima. Selle järgi olete teie teinud valikuid. No mina olen niimoodi teinud, sellepärast et ma nagu olen ise tõlkinud just jah, ka neid asju, mida ma, aga mida ma olen ise lavastan siis samal ajal mul jookseb see noh, nii-öelda see filmilinte või sellel noh, lavastuse pilt jookseb kõrvu silme eest nagu läbi, et samal hetkel näoga panen ennast ka publiku ja vaataja kuulaja olukorda, püüan nagu panna ja nüüd, kui ma lähen lavastajana proovisaalis magama ja mul on alateadvuses see nagu olemas, mis siis parasjagu tõlkes jookseb. Aga seda selle jah-sele lauldava teksti tõlkimine on keeruline, sest et isegi on vist ju see mõiste tõlkes kaduma läinud, et paratamatult läheb. Et ikkagi väga palju kaduma. Ja see on ka põhjus, miks siiski tuleks eelistada ooperite puhul saksa, itaalia, vene, prantsuse, et neid laulda originaalkeeles ja siis toetada publikul arusaamist just nii-öelda nagu eestikeelse tõlkega. Aga kui te ikkagi teete seda lauldavat tõlget, siis mida te siis kõigepealt tõlgita kaste, tõlgite, seda mõtet või te tõlgite muusikalist mõtet? Kuidas te suudate need kokku panna omavahel? Ei tea ju, kas suudame, et see on jällegi noh, ta on selline loominguline loominguline protsess põnev, väga vaevaline ja teinekord ja kui palju nagu see enesetsensuur ja see kriitika sul ka teeb selle töö veel omakorda raske raskemaks, et ma ei oskagi öelda, kust otsast ma hakkan selles mõttes, et jällegi, et kas see on, see, on see mingi kergem tükk, on see raske filosoofiline tekst, on, ta on ta värsis on ta vabavärsis on ta üldsegi mitte Naporkovjovi armastus kolme apelsini vastu, noh näiteks läheb ju lihtsalt nagu dialoogid, et seal ei ole see üleriimiaga värssi, mis te mõnes mõttes jälle elu lihtsamaks kui Mariini ei kasuta või noh, ütleme värsilaadi ei lähe siis ma lähen jällegi autori mõttele vastu, järelikult ma pean selle, selle riimi jälle ja neid vasteid leidma eesti keeles. Aga siin on jällegi tulevad, eks ole, oma raamid ja omad oma reeglistik ja just täpselt sellele sõnale ei leidu adekvaatset sellist vastavat head riimi meie keeles ja nii edasi. See on, see on üks selline kombinatoorikad, et, et seda on, on võib-olla keeruline nagu seletada ja tõlkima maju, tegelikult hakkasin ka lihtsalt vajadusest ja, ja mõnes mõttes ka huvist ja, ja nii-öelda ma olen nagu harrastaja, ma pidasin ennast nagu harrastajaks selles mõttes. Et Uno Kreen, kes, kes oli meil ju tõlkija, kes siin tõlkinud Ivo Kuusk ja Arne Mikk ja paljud on ju ka tegelikult tõlkinud. Aga just oma oma lavastuste juures noh, mitte et ma ei usaldanud, ma tegin ka paljud, mitmel korral ma tegin ringi või adapteerus natukene, tegin kaasaegsemaks suupärasemaks ka juba olemasolevaid tõlkeid. Näiteks viiuldaja katuse puhul juhtus näiteks aa no seal oli jah, ainult Andres Ehini tõlge oli ees siis nagu muusikanumbrid ja Andrese Hinilt siis ka värsid ja dialoogitekst. Aga siin on noh, kuidas öelda, siin on nagu mingisugust teatud arengut ju tekkinud, et, et kui me ka ootame publiku hulka nooremat inimest, siis teatud väljendeid, teatud fraase, teatud mõisteid noh, enam ei kasutata või õigemini nad on saanud mingisuguse teise. Seda saab väljendada natukene teise ja praegusele põlvkonnale arusaadavama nurga alt, noh siis tuleks nagu seda kahtlemata teha. Sellepärast, et mõne klassiku ooper, ma arvan, et Garmini teksti prantsusekeelset teksti ei hakka mitte keegi kunagi muutma või noh, kui ta seda teeb, siis selleks peab olema mingisugune vajadus või, või, või mingisugune väga nutikas mõte. Aga tõlkes on ju ka ütleme neid Carmeni tõlkeid, ka mina ei ole karminitiivse tõlkinud eesti keelde, aga on ju ka need vanad tõlked? Jaa, jaa. Praegu on meil Peeter Volkonski tõlge näiteks, eks ole, mis sellest vanast ikkagi väga oluliselt nagu erineb. Aga peeteril jääb ka ilmselt suur osa sellest. Võitleme võimalik osa sellest autoritasust Garmini tõlkimise puhul saamata, sest et ei näe küll perspektiivis, et eesti keeles Carmenit lähitulevikus oleks vaja esitada, nii et aga see töö on tehtud ja see oli väga hästi tehtud. Kas siis, kui tõlkida ooperit, teha seda lauldavad tõlget, siis kas kui jälgitakse kõik jäärõhkusid silpide arvu, kõnetakte intonatsioone, mida iganes, kuidas valitakse, kas valitakse häälikuid, täishäälikud, kaashäälikud, kas vastab ka mõni häälik mõnele noodile? Kui see on võimalik, siis see on tegelikult ideaal, ideaal ideaal selles mõttes, et me säilitame muusikalise mõtte või Me säilitame autori selle kõla ja selle keele kõla. Ja kui siis ka veel juhtub niimoodi, et saab selle, et see mõte ja, ja kui need asjad nagu omavahel, kui lähevad, et siis on, siis on nagu väga hästi läinud. Võib-olla tuleks tagasi selle juurde, et ikkagi ei ole ilmselt mõtet või, või siis peab olema väga hea põhjendus, et, et selliseid suuri epilisi tuntud oopereid lavastada või esitada siis nii-öelda nagu rahvuskeeles emakeeles jutt käib sel juhul ikkagi rohkem sellistest koomilisest ooperist, aga miks mitte ka ooperites. Aga miks mitte kaasaegsetest ooperites ja just nii-öelda kergema žanritükkidest, et see on? See võiks olla see, et et esitada neid just nagu originaalkeeles. Hea näide on ju, Londonis on kaks paber teatriteks count, kaarden, kes esitab kõiki asju ainult originaale, olge keeles kõiki teoseid ja, ja kõrval inglise national opera, kes põhimõtteliselt kõiki asju sellepärast tanki, inglise rahvusooperit, kõiki teoseid esitatakse inglise keeles. Ja seda on kogu aeg tehtud, nii et. On ta Don Giovanni või poriskadronoomneid lähevad kõik inglise keeles. Ja ja kui oli Verdi juubeliaasta, siis nad olidki väikeses kimbatuses, sest et kui Verdi reekviem mitte mitte teha siis ladina keeles, siis see inglise keeles oleks kõlanud. Erandina on, on minu teada teinud. Et Londonis saab publik ise valida, ka meie jaoks oleks ikka liigne luksus-ist. No nii on jah, aga teine küsimus on selles, et jällegi, aga see läheb juba selliste teatri enda nii-öelda selliste esteetiliste suundumuste juurde, et kui kavand kaarden, siis viljeleb ikkagi sellist klassikalist, kuigi kaasaegselt modernselt mõistetavalt huvitavalt lavastatud teoseid siis inglise näitlejanna Roopera Ma just vastupidi tahab olla ka tõlgendustes väga, väga selline uutmoodi ja moderne ja šokeeriv lausa. Ja mõned etendused, mis mul on seal õnnestunud näha. Don Giovanni näiteks tuleb meelde, et Ma tulin sealt ära pärast esimest vaatust, sellepärast et ka see, mis nagu laval toimus, et see ei ei noh, see mulle ei meeldinud, see oli liiga liiga räige igas mõttes noh, kõike seda, sa näed seal samasse nendesse Londoni linna tunnelit teises osas, eks ole, et miks, miks selline asi tuua siis nagu ooperilavale ja kui neil eesmärke ja see oligi eesmärk just, ja, ja, ja kui sealse arendusdirektoriga rääkisime, küsisin, miks te niimoodi teete, aga noh, me tahamegi sellega näidata, et ooper on demokraatlik kunsti, et ärge kartke, et näete, et kõik siin on, me teame ka kõiki neid asju, et siin juhtub kõik samamoodi, eks ole, nagu elus ja ja televisioonis ja kinos, eks ole. Aga see minu minu nägemuses see ei ole, ei ole või noh, see, see ei ole minu teetass, ütleme kunstis, aga, aga noh, kui suur metropol, noh, nemad võivad endale seda lubada meil kahtlemata rahvusooper, kes peab kõiki neid väärtusi nagu korraga kandma ja, ja, ja väga mõistlikult ja targalt need proportsioonid looma, et, et siin on meil teistsugune olukord. Kuidas teile tundub, missugust ooperit eelistab public kas originaalkeeles lauldava tõlkega või tiitritega? Ma arvan, et et tõlge, nagu ma siin ka kuskil ütlesin, et, et tegelikult on ta nagu osa sellest lavastusest. Et kui tiitreid jälgida, inimesed, see on meie nii-öelda väikese keelerahvana oleme harjunud sellega, et televiisoris või kinos, eks ole, on tiitrid all ja me oleme sellega harjunud, meie silm, pilk saab sinna alla serva peal ja me tahame teada saada. Iseasi on nagu see, et, et milline on nende tõlgete kvaliteet, et see on juba, see on juba iseküsimus. Aga ooperis samas ma arvan, et publik jääb rahule. Sel juhul, kui see noh, lavastus või etendus tervikuna, nagu veenab see tõlge, on ta siis lauldud või on ta tiitrina esitatud, seal on ikkagi üks osa sellest lavastusest, ütleme selle selle teose interpretatsioonis. Ma ei oskaksin nii-öelda nagu teha nagu vahet, et kumb on nüüd õige ja kumb on nagu vale. Et nagu kunstis ja et, et kõik on ju subjektiivne, et kui kui ma olen suuteline tegema Tristani Isolde viie tunnise etenduse välismaalastele ja siis kurtidele ja kõik, mis laval toimub, Arusaadav inimsuhted, suhete areng, konfliktid, nende lahendused selle etenduse puhul lavas selline sekkumine sellesse teoses ja nii edasi, no siis ei ole mul ju tõlget vaja. Kas te kujutate ette, et et peaksime hakkama tõlkima Luikede järve või, või mõnd mõnd klassikalist, ütle modernset balletti? Iseenesest oleks päris naljakas, kui me püüaksime, nagu mõelda, püüaksime kirja panna selle, mida, mida prints seal mustale luigele, mida ta nagu väljendab, ta väljendab seda tantsus, ta väljendab seda plastikas. Lavastuses omakorda väljendatakse seda läbi valguse, kostüümide, suhete ja nii edasi. Nii et ma ei tea, kas ma vastasin sellele küsimusele. Ma arvan, et, et see on, need on jällegi, see on nagu selline tunnetuse ja teatud aususe küsimused. Et kuidas tõlkida pallid. Kui te nüüd nii ütlete, siis mulle tundub, et ma hakkan ooperit teise pilguga nägema ja teistmoodi teistmoodi ooperi peale vaatama. Aga ikkagi see lauldav tõlge ja kui palju peab tõlkija mõtlema laulja peale, kui on tegemist lauldava tõlkega, et kas siis tuleb arvestada ka lauljaga? No kindlasti tuleb arvestada, ühelt poolt on erinevad hääleliigid nagu võib-olla on nutikam osa inimkonnast märganud, siis naishäälte puhul on nii nii teksti arusaadavus kui ka artikulatsiooni sageli võib-olla problemaatilisem meeshäälte puhul ja ka madalad hääled, nii nais- kui meeshääled on võib-olla kergemini jälgitavamad kui ikkagi koloratuur, sopran peab väga kõrgest testituuris laulma mõnda mõnda sellist spetsiifilist sõna, mida autor tingimata on sinna mõelnud ja hoidku, kui selleks sõnaks on öö või või veel midagi, sellepärast kuulemegi sageli, kuidas kadentsides lihtsalt on mõne mõne hääliku tavaliselt A peal, eks ole, see kas siis la või või need kadentsid nii-öelda tehakse ilma ilma ju sõnadeta ilma mõistetavate sõnadeta kentsid, kadentsid, noh, see on siis see, kui hakkab nii-öelda noh, need on sellised vokaalselt ilustused, mis käivad. Ja kahtlemata peab laulja ja ütleme, see laulja köögipoolt ka tundma, tõlkija võib ka lauljat väga kiusata sellega, et ta paneb just nimelt sellise sõna või sellise hääliku siis mõne sellise noodi peale, mida on lauljal väga-väga keeruline. Just niimoodi nagu ükskõik mis võttega laulda eesti keeles on ju selline paradoks kaal, mille, mis on õ. Et katsume nüüd seda õõd, eks ole, ta ei ole kaal, ta tuleb kuskilt meilt, siit kurgust. On on selline ei olegi nagu päris vokaal, ta on kuskil seal vahepeal vokaali ja konsonandi vahepeal minu hinnangul, et, et siis kui seda ei ole mõtet lauljat kiusata sellega. Nüüd teine, selline võte võitlema, Väike-nipikene on muidugi tõlkijal võiks ka olla alati tagataskus, eriti kui on problemaatilised sellised hääle kõrgusel mingi pikka nooti seal ma ei tea, laad või tood, on vaja vedada mingisugune teatud sõna peal siis ole nutikas ja, ja leia seal ka eestikeelne selline selline ja milles on täpselt seesama vokaal nagu originaalis. Sest et siis ei saa laulja sulle iialgi öelda, see tõlge on halb või noh, ütleme siis ta ei ole lauldav. Aga kui sa originaalis laulad, siis seal on täpselt sama A või jaa jaa, nendesse itaalia keeles ja prantsuse keeles ka vene keeles saksa keeles neile nagu tuntud keeltes on tegelikult esineb ju väga vähe tihvt hange ehk siis kaashäälikuühendeid, aga eesti keel kubiseb diftongi idest, nii et, et selliseid ühe silma. Õnneks meil on väga palju mõisteid, sõnu, väljendeid või naissõnu, kus on nii-öelda need topeltvokaalid, mida jällegi ei ole paljudel teistel rahvastel, nii et, et see on tegelikult suur rõõm, et meil on sellised sõnad olemas, aga ÕL-te siis rõõmu ei tunne masena, mina olen püüdnud õõd vältida vähemalt sellistes kriitilistes kohtades, aga ma mäletan, et just nimelt kadunud Uno Kreen mõnuga paniga riimid olid rõõm ja lõõm ja sõõm ja ja kõik, see, kõik see Eesti Eestil tähega sõnad olid sinna kokku pandud. Aga teiselt poolt on ta ka jällegi jällegi see on selline kõlaline kõlaline momenti, kui ta peab olema selline noh, peabki natukene olema selline piim või, või noh, las ta siis olla selline või oleneb, milline karakter jälle milline tegelaskuju noh, millist leksikalt või millist sõnavara kasutame. Et kui on selline malbe, malbe, lüüriline sopran, kellel on mängida selline esimesena armastaja roll ja, ja, ja ta väljendab nii muusikas kui ka oma lavalised käitumises olemuses kõike sellist romantilist, pehmet, ilusat armast. Noh siis ei siis ei ole mõtet talle panna sinna tõlkesse selliseid noh, väga erre ja õõnesid. Jaa, jaa, jaa, jaa, gaasiliku ühendeid, et siis me ikka hoiame sellise leebe tuule ja maheda maheda sellise särava legaato peal ka selle, selle teksti, mida me siis laulmiseks pakun. Kui te kõike seda arvesse võtate ideaalis võtate kõik need nüansid arvesse siis, kui palju see võib ikkagi mõtet lõbuks muuta või ka karakterit näiteks muuta. No selle mõtte ja selle karakteri noh ütleme, karakter on, see läheb jällegi nii-öelda lavastaja seal, lavastaja interpretatsioon või tema tõlgendus sellest karakterist, sest et noh, nii palju kui on inimesi, mina mulle meeldib mõelda, et, et kui meil on Estonias 700 kohta ja on etendus, siis tegelikult on see 700 lugu. See ei ole see üks lugu, mis sealt lavalt tuleb, vaid igal inimesel endal tekib see oma lugu. Ja kõik need lood on õiged. Et, et ei ole üks lugu, vaid on 700 lugu. Ja nüüd see, mis nagu lavalt tuleb, on ta siis läbi muusika läbi puhastuse, läbi esituste, läbi laulmise, läbi dekoratsiooni, valguse ooperini, süntees teatavasti sealhulgas nagu sõna need on need impulsid mis siis sellele uudishimulikele vastuvõtlikule empaatilised inimesele annavad võimaluse konstrueerida või nii-öelda luua see oma lugu. Et Ma olen väga veendunud selles, et tegelikult lavastaja üldse teatrietendusega üks eesmärkidest on või võiks olla, on see, et Me peame usaldama oma vaatajat ja püüdma teha nendest meie lugude kaasautorid. Ehk siis usaldama sellest, et ka vaatajal on loovuse ja loominguvõime, et me oleme need, kes annab, annavad ainult impulsse selleks, et ta saaks looma hakata, sest kui laval on igav või kui see teda ei kõnet ja noh, siis nagu mina ütleksin, et ma lähen pärast esimest vaatust ära, leian mõne põhjuse ikka ütlen, et ma olen teist vaatust näinud või et ma tean, kuidas see lugu lõppeb. Kui garderoobitädi küsib, et miks te ära lähete. Aga kui ma istun ikkagi lõpuni ja kui ka õnnestub, mida minu puhul küll aga juhtub, et hakkavad tööle näärmed, mida ei ole inimene ise võimeline kontrollima, tuleb pisar silmanurka või klomp kurku või kananaha ihule siis ongi see seesama minu lugu, mida me siis koos nende esindajatega tal on mõju olnud. Ja see pole üldsegi olema väga suur ja suurejooneline, eepiline, see on sageli ka mingisugune väga väike detail, et noh, ma ei tea, toome näiteks Madame pateflai teises vaatuses, kui see väike poiss tuleb laval, et milline muusika, see on siin sõnadeta täiesti. Ja ma usun, et, et see peab olema küll üks küll üks lumekamakas inimene, kellel seal nagu sellel hetkel no see see muusika ja see kuidagi, kui me oleme seda lugu nagu jälginud, et ei, ei võtaks lompi kurku või, või või pisarat silmanurka noh, et, et see tekst ongi niimoodi, et noh nagu näete, ma ei ütle, et ta nii-öelda kaasas käiv asi, aga noh, ta on üks nendest komponent, seda võib osutuda kõige võimsamaks kõige olulisemaks ja ta peab olema korrektselt ja ja professionaalselt ja hästi ja just nimelt nagu läbi ka sellise loomingulise aususe sinna nii-öelda pandud mitte mitte tehtud selliseid raamatuid, Vajalikku tõlget, mida tuleb ka nagu ette ja teisest küljest ka see ei ole nagu lauldav, nii et noh, need asjad kõik oleks nagu minu nägemuses võiks need asjad kõik kenasti koos käia. No kui palju meil praegu on originaalkeeles oopereid laval, siis lauldava tõlkega ja tiitri lõikega. Ma arvan, et erine või enamus raportsioonidel no hetkel ma kaheksas Estonia proportsiooni, ma ei oska seda statistikat teha, et ma ei ole olnud viimasel ajal nende nende toimingute juures, aga aga ma arvan, valdav on ikkagi originaalis ooperite puhul originaalis laulmine ja siis reaalne kiitri tõlge. Ja eestikeelseid ongi siis eesti autorid ja, ja sellised lõbusamad ja laste lood. Aga mis tulevik toob, kas ikkagi tõlgitakse rohkem oopereid ja kuidas tõlgitakse kuhu kuhu ooperitõlge liigub? Arvan, et see on ikkagi suuresti selline vajaduspõhine või et ta on ikka selline nagu rätsepatööga ega, ega meil Eestis meil on ju ka ka Estonia noodikogus on ju riiulilt võtta klaviie, kus annad need tõlked ju tegelikult olemas, kui tekiks soov mõnda lugu millegipärast siis lauldavas eesti keeles teha. Aga noh, kuhu ta liigub? Ma arvan, et siin ei ole sellist reeglistikku, pigem on pigem, on võib-olla mingisugused tehnilised lahendused, mis, mis hõlbustavad või siis aitavad kaasa igasuguseid vidinaid, mis ju nutikat siin on välja leiutanud. Võib-olla esimene asi, mida nagu tuleks teha ja mida ka juhtivad teatrid on hakanud jälgima ja püüavad seda nagu teha, on just nimelt, et need tiitrid paigutada siiski alla alla lava alla serva, et mitte üles, et see esiteks on see inimestel harjumus nii televisiooni kui kino puhul. Ja teiselt poolt ka siis, et sa ei pea kogu aeg natsa Siuke vahtima, kael jääb kangeks. Et seal on palju, palju mugavam ja ütleme, laval toimuvat on, on nii-öelda teise plaanina sulle, sul läheb palju vähem kaotsi. Aga noh, näiteks Metropolitan Opera siis ja ka paljudes muudes kohtades on ka need tekstid, eks ole, eesistme seljatoe sees, eks ole, nagu nagu lennukis televiisor liiga nina alla vahtima. Kui ta selle keegi tahab, eks ole, et mõni siis võib-olla põrnitsebki seda ja ainult lavale ei vaata, aga aga noh, neid võimalusi on, et, et mida mingite prillide ja sellist asja mina nagu hästi ei tahaks uskuda või, või ma loodan, et sellist asja nagu ei tule, et siis kaob ikkagi see kolmemõõtmeline etenduse vahet, edu kogemine ju ära, et, et siis noh, siis ei ole vaja nagu teatrisse tulla. Sest ega see teater ei ole ainult nagu etendus, vaid see on ka omamoodi siiski osa elu laadistes, rituaal, kuidas sa sinna tuled ja, ja see on, kui sa teed selleks selle nagu iseenda jaoks sündmuseks, siis siis sa saad seal kahtlemata palju rohkem naudingut, kui sa sealt lihtsalt tuiskas läbi ja, ja istud kõvadele istmetel ja topid mantli istme alla ja, ja siis pea käib üles-alla kogu aeg. Ja siis me ütleme, et oli tore, et tulite etendusele. Igatahes oli väga julgustav teada, et kui ooperisse minna, siis igalühel võib-olla oma lugu. No see on minu sügav veendumus, et see ei saagi teisiti olla. Aitäh Neeme kuningas surutanud saates esines ooperilavastaja ja tõlkija Neeme kuningas, saate toimetaja Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast.