Täna on kajaloodi, mis eelkeeleteadlane, professor Jüri Viikberg, tere päevast. Tere päevast, aga ma olen dotsent siiski, et ma olen olnud küll professor, aga minu praeguse ametinimetuse juurde käib dotsent, mis on küll ka ladina algupära ja, ja kena, et nimed muutuvad, inimesed mitte nii väga. See näitab, kui täpne on meie tänane esineja, tahtsin jätkata õnnitlustega, sest sel nädalal me kuulsime, et need noored mehed, kes on võtnud valitsusvastutuse, on teatanud, et Eesti keele instituut jätkab iseseisvana ja et instituuti ei liideta mitte ühegi ülikooliga. Kui suur asi see Eesti keele Instituudile ja teie kolleegidele ja teile endale on? Minu meelest näitab see nüüd seda, et poliitikud siiski suudavad mõelda eesti keele kui riigikeele peale. Selleks nähtavasti peaks meil olema ikkagi nii palju enese väärikust, jõudu ja ka raha. Et me ei hakkaks riigikeele arendamise ja õpetamise ja uurimise puhul püksirihma nii pingutama, et neile võiksid jääda ainult üks-kaks mingit asutust, kes asjadega tegelevad. Loomulik oleks ju ikkagi selline olukord, et keelega tegelevad mitmed asutused, mitmed ülikoolid et nende vahel on omavaheline loomulik tööjaotus ja nende vahel on ka väga loomulik koostöö. Nii on see meil ju ka nii senimaani käinud. See ma arvan, et mitu kuud kestnud niisugune natuke nagu praadimine, et kas keele instituut Gunnar Oki teadusraporti põhjal Paar aastat ja nüüd me võime siis võib-olla öelda, et meil hakkab töörahu jälle rohkem tagasi tulema. Aga hoolimata sellest, et see on keeleteadlastele olnud väga närvesööv, on see keeleteadlased uuesti kuidagi nagu tõstnud avalikkuse tähelepanu alla, sest me oleme aru saanud, kui tähtis on see töö keeleteadlased instituudis ülikoolides, muudes uurimisasutustes teevad kui ma vaatan igal õhtul televiisorilt, kuidas te ilmute meie kodudesse ja räägite sellest, mismoodi eesti keel muutub inglise, Rootsi, vene keele mõjul seal nendes keele kõnelejate kasutuses, kes elavad väljaspool Eestit. Vaatan, kuidas te juba täna, laupäeval osalete rahvuse kestma jäämise konverentsil sõnavõtuga, kui oluline on keel kestmajäämisel siis ma saan aru, et Meie tähelepanu keeleteadlaste töö vastu ja tarvidus selle sõna- ja sõnumi järele, mida keeleteadlased ütlevad, on eriti suur niisugustel pingelistel aegadel. Kas mul on õige mulje jäänud? Kui natukene nüüd üle õla vaadata ja lähemasse või kaugemasse minevikku siis ausalt öelda, me oleme ju kogu aeg elanudki muutuste keskel. Selles mõttes me olemegi harjunud oludega, et neil ei ole mingeid mugavustsoone, vaid elu ongi väga muutlik, mitmepalgeline ja et selleks tuleb olla valmis. Aga et aeg-ajalt märgatakse midagi sellist on ju nii loomulik, mis on iga päev, vabane minu poolest nagu meie igapäevane leib. Mida me Raju äkki märgata, mis see siis on, kui hea ja kõik taoline sellised märkamised loomulikud on kasulikud ja tervislikud nendele märkajatele endile. Ja neil loomulikult ei ole midagi selle vastu. Tuleme aastasse 1989, võib-olla varasemasse aastasse 88 87. Te olite tööl keele ja Kirjanduse Instituudis, olite murdeuurija ja see oli selles mõttes des natukene vastandlik olukord, sest et ühest küljest keel kannab rahvuse kultuuri, määratleb rahvust, aga ma lisaksin sinnaga mõiste rahvuslikus teisest küljest keele ja Kirjanduse Instituut. Me teame, Endel Sõgeli juhtimisel oli kõike muud kui rahvuslik kooslus. Kuidas te meenutate või kuidas te mäletate neid aegu, kui te noore teadlasena sattusite? Või läksite teadlikult muidugi Keele-Kirjanduse instituuti tööle, mis õhkkond seal valitses? Need olid ajad, kus keeleuurimise tuuti lihtsalt ei mindud ja minu puhul oli selliseks katsumuseks või konkursi, eks oli aspirantuuri eksamid ning kui need olid tehtud, siis seejärel võis hakata juba ennast seostama keele, Kirjanduse Instituudiga. Ning selle töötajaks sain ma siis 81. aastal ning kohaks kujunes murdesektor. Ma hakkasin koostama suurt Eesti murrete sõnaraamatut ja seda tööd olen ma teinud üle 30 aasta. See oli väga ja elujõuline instituut ja me võime küll öelda, et see aeg oli vaene. Aga see aeg ei olnud kindlasti vaimuvaene ning nende vanemate kolleegide peale mõeldes see oli väärikas seltskond, kuhu sattuda, millega liituda ja kelle juhatusel siis ka ise juba midagi tegema hakata. Tööd seal loomulikult tehtud Läti ja seal selliseks natukene veidraks kõrval maiguks oli küll see, et need käsikirjad, mis valmisid, jäid tihtipeale riiulisse. Ühest küljest näitas see tolleaegse nõukogude võimu nii-öelda jõuetust raamatust, sest nii elementaarne asi kui trükimärgid, need eestiaegsed trükimärgid olid selleks ajaks juba läbi kulunud ja siis ei olnud enam võimalik murdetekste ja murdesõnaraamatuga seoses olevaid asju trükkida. Nii et alates 73.-st aastast akadeemilised eesti murrete teksti köited jäid käsikirja, sest et ainus, mida me saime kasutada, olid trükimasinad. Ja tänapäeval me peale ju enam ei mõtle, et kõigepealt kirjutati sulepea aga paberile, soovitavalt tindiga, sest see loodeti olevat ajale vastupidav, vabam kui pastapliiats, hiljem muidugi ka pastapliiatsiga. Seejärel need tekstid läksid masinakirjutaja kätte, siis hakati neid korrektuure lugema ja kleepima ja see oli üks aeganõudev töö. Kui keegi vaataks näiteks tagantjärele nõukogude ajal ilmunud raamatuid siis seal taga Impressumis on ju mitmesugused andmed, millal ta on läinud ladumisele, millal trükkimisele ja nii edasi. Seal vahel võis olla aastaid ja vahel võis kirjastus saata käsikirjata gaasi, et see käis neile üle jõu. Nii et kui 80.-te lõpus tulid vahetatavate peadega kirjutusmasin keele ja Kirjanduse instituuti siis see masinakirjutaja oli teistest veidi veskis, oli ta nimi, siis oli juba teistest peajagu kõrgemal, sest tema vahendid olid tolleks tahaks juba natuke paremad. Õnneks me ei pidanud siis piirduma ja ka ainult kirjutusmasinatega, kuigi seal üldine. Tuletame meelde, et 77. aastal koodi keele ja Kirjanduse instituuti juba arvutilingvistika sektor ning tollase teadusdirektori Mart Remmeli eestvatel hangiti instituudile arvuti. See oli esimene Eesti humanitaarias, see oli päratu mahukas. Selleks läks mitmeid tube, et teda paigale panna ja see oli väheste valitute privileeg, sellega ka seal tegeleda. Aga see oli meie pääsetee, sest juba 82. aastal sektori juhataja doktor Valdek Palli eestvõttel ilmus väikese murdesõnaraamatu esimene köide 82. aastal teine köide. Ja need olid esimesed sõnad, raamatud, mille koostamisel oli kasutatud arvutiabi sisuliselt selle väikse murdesõnana. Raamatu näol on meil tegemist eesti murdearhiivimärksõnastikuga, kus on märgitud ka levik ja mõningal määral ka tähendusi. Ja seda me kasutame suure rõõmuga. Nii ta ei ole oma tähendust kaotanud, kuigi suur sõnaraamat kerkib tasapisi sinna kõrvale. Nii et ühest küljest Instituudi vaimujõud oli piisavalt suur, et midagi teha, ette võtta ja saavutada. Ja teisest küljest, kui mõelda nüüd just nimelt selle olude kehvuse peale, et me võime rääkida tervest põlvkonnast inimestest kes koostasid Eesti murrete sõna raamatut, nad tegid hoolsalt aastast aastasse tööd ja nad surid ilma et nad oleks näinud oma töö tulemusi trükimustas. Ja sellest on tõeliselt kahju. Samas me võime igal hommikul südames rõõmustada, et see neetud nõukogude võim jääb üha kaugemale ja kaugemale minevikku, et meil enam sellega mingit pistmist ei ole. Ja Ühest küljest öelda, et tol ajal valitses jo tsensuur ja näiteks koopiamasina juurde tuli minna loaga ja siis koopiamasina nii-öelda inimene tegi sul need lehed ära, see oli kõik väga kontrollitud, väga kontrolli all. Ja kui näiteks 88. aastal oli võimalus juba pääseda Soome konverentsile, siis see nägi välja nii, et ettekanded tuli eelnevalt valmistada, need käisid mingites komisjonides ülevaatamisel, sinna kirjutati peale siis lubatud esitamiseks välismaal. Ja lõpuks oli nii, et kui rühm jõudis Soome peale, siis rühmajuht jagas need ettekanded siis igale ettekandjale laiali. See oli siis nii-öelda lõplik luba, et sa võid oma jutu seal kolleegidele rääkida. Selles mõttes need olud on praegu isegi mingil määral uskumatud, et need on olnud ja et me oleme ikkagi need kõik läbi elanud ja samas väga positiivne oli loomulikult see, kui keele ja Kirjanduse instituut korraldas ise mingeid rahvusvahelisi sümpoosioni, sest siis tulid kolleegid siia ja siis oli võimalik nendega juba ka normaalselt suhelda. Selliseid muuseume korraldati ligi 10, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli aastatel ja selle selliseks suureks väärikaks saaliks oli 87. aastal toimunud foneetikakongress millest siis terve instituut osa võttis ja kes ei pidanud etega, et siis ta sidus põlle ette ja ta kallas kohvi või ühesõnaga kõik inimesed olid siis ühel või teisel moel rakendatud. Selliseid meenutusi Instituudi dollastest aegadest siis jah, et need tunded on kahetised. Teaduslikus mõttes oli see keskkond viljastav kolleegid olid suurepärased, aga need olud olid närused. Te olete nagu elav ajalugu. Rääkige meile, palun sellest, kuidas valmis Eesti esimene keeleseadust ei tuli 88. aastal valitud emakeele seltsi juhatusse. Ma arvan, selle keeleseaduse teksti algvariant, aga võib-olla kaviinistatum variant ei, ei sündinud tollases keele Kirjanduse Instituudis. Igal juhul keeleseadus kandis nime Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigikeeleseadus ja allkirjastati jaanuaris 1989. Me mäletame, sellele eelnes tohutu rahva seas arutelu, kõik olid mures sellepärast et eesti keele olukord kasutusvõimalused elujõud väheneb. Meenutage parunile aegu. Siin ma pean otse ja ausalt ütlema, et keeleseaduse tegemise ajal ma olin ainult kõrvaltvaataja oma põhitöö tõttu ja oma tolleaegsete huvide tõttu see tähendab eesti keelesaarte uurimisega tegeldes ning mõningate muude teemadega ja siis minust ei olnud seal kindlasti aktiivsed kaasalööjad, aga see aeg oli iseenesest erakordselt huvitav ja üht-teist mäletan ma siiani, sest mäletatavasti asi läks lahti ju loomeliitude kongressist ja see toimus juba 88. aasta kevadel ning. Ma mäletan televiisorit vaadates ka seda, et need esinejad olid isegi üllatunud selle üle, kuidas nende sõnavõtt tervitati, kuidas neile kaasa elati. Ja sealt see hakkas juba rohkem kerima, aga igal juhul need dollar aegsed valitsejad nähtavasti taipasid, et midagi tuleb teha. Ja kui me natuke meenutame, siis ju ülemnõukogu presiidiumi juurde moodustati üks komisjon. Selle etteotsa pärati omaaegne Venemaa eestlane Viktor Vaht ja need hakkasid seda Eesti NSV keeleseadust kuidagi veeretama ja nad veeretasid seda nii et sellest ei tulnud mingit head. Aga ma mäletan, et töökollektiivides, nagu siis väljendati, korjati sadade kaupa allkirju keeleseaduse toetuseks ja neid siis tuli viia sinnasamasse ülemnõukogu presiidiumi Viktor vahti komisjoni, et see niisugune rahvast ühendav mõju, mis keeleseaduse tootel oli, et seda on väga raske leinata. Jah, tänu sellele, et sinna Viktor vahti Viktor vahukomisjoni kuulusid ka mõned keeleinimesed Paul Kokla ja Valdek Pall näiteks siis sealt läks see lugu edasi, et niimoodi neid asju teha ei saa. Sest kui koostatakse Eesti keeleseadust eesti keelel seal sisuliselt mingeid õigusi ei ole, siis loomulikult sellega leppida ei saanud. Ning seetõttu juba keeleinimesed näiteks Arvo Eek, eriti aga emakeele seltsi poolt ka Henn Saari näiteks ning Tallinna Pedagoogilise Instituudi tulihingeline esindaja Mati Hint näiteks. Aga seal oli ka juriste. Kui ma õigesti mäletan, siis Kaido pihlakas oli üks neid ja, ja seal oli teisigi veel Mart Rannut kindlasti ja ja igal juhul seda teksti hakati arendama töötlema. Ühtlasi kasutati ka Soome kolleegide abi, nii et koduse inimesed andsid omapoolset nõu, kuidas need asjad võiksid käia. Sest keeleseadus ei hõlmanud ju ainuüksi eesti keelt kui riigikeelt, vaid nii nagu juba esimese Eesti rajal, siis arvestati ju ka meil räägitavate teiste keelte ehk vähemuskeeltega loodeti või taheti jälle koostada kõige paremal moel. Ja olukord hakkas muutuma siis, kui Viktor Vaht siiski seda tööd enam ei jätkanud. Ja tema asemele tuli Enn Põldroos. Seejärel, kui rahvas hakkas reageerima, siis ma mäletan neid kirjade kuhilaid, mis keele ja Kirjanduse Instituudi teadusnõukogu saalis laual olid ja neid seal loeti, neid, seal pandi ühte ja teise hunnikusse ja hilisemad täpsemad mõõtmised on siis näidanud, et 94 protsenti olid selle seaduse tulihingelised pooldajad. Ja vastased oli loomulikult ka vastas, et nii nagu tihtipeale Talle see võib juhtuda, et kui inimene elab oma mullis ja ta on harjunud sellega, mis seal mullis toimub, aga tegelikult elu toimub ka mujal. Seetõttu keele ja Kirjanduse Instituudi puhul tuleks kindlasti mainida seda. Meil oli keelekontaktide sektor, mis tegeles peamiselt vene-eesti sõnaraamatuga koostamisega, hiljem eestivenelasena raamatu koostamisega. Need olid kakskeelsed inimesed, kakskeelsuse spetsialistid, ühtlasi ka Nad, käisid nendes vene töökollektiivides asju selgitamas, neid inimesi seal rahustamas aga kõige rohkem ikkagi valgustamast. Sest arvata võib, et need inimesed elasid infosulus ja seda, mis nüüd Eesti tasandil toimus, seda nad lihtsalt jaganud ja seda nad ei pooldanud. Loomulikult ka. Kas te mäletate keele loitsu sügisel 1988, kui me seisime, no väidetavalt Eesti esimeses inimketis hoidsime kätest kinni ja loitsisime, et Eestimaa on meie kätes. See oli kõik keeleseaduse toetuseks. Ei, mina seal ei olnud ja ausalt öelda, ma ei mäleta, kus ma olin, sest ühte asja ma nüüd mäletan küll, et 88. aastal käisin Armeenias keele konverentsil ja see oli see aeg, kui, kui Vaino väljas tuli Karl Vaino asemele, nii et seda uudist ma kuulsin Armeenias. Ja siis oli loota, et asjad hakkavad siin muutuma ja kõik. Aga need asjad pulbitsesidki Armeenias ja ausalt öelda sellest 88. aasta suve või oli ta kuskil suve kandis, et sellest konverentsist eriti asja ei olnud, sest et inimesed olid tänaval ja, ja minu jaoks oli ikka täiesti tavatu, et ma kõnnin mööda tänavat ja siis tuleb olevad inimesed minu juurde küsivad, et mis teie asjast arvate, kuidas me peaksime siin tegema või. Aga mina oleksin pidanud just nagu nendele nõu anda, mida nemad oma kodus peaksid tegema. Ja siis mul ei jäänudki muud üle, kui kui öelda neile seda, et, et elage nii, nagu te oma kodus tahate elada ja et siin mingeid väliseid nõuandjatel siin ei ole vaja. Vahetame pisut teemat, läheme teie teadustöö juurde, sõna palun paar. Venemaa eestlane Viktor Vaht tuletas mulle meelde, et te olete päris palju uurinud oma elu jooksul päris elavaid eestlaseid, nende keelt, kultuuri, kombeid. Ja te olete sellest kirjutanud ka oma doktoritöö ja kaitsnud. Kas need eestlased, kes Siberisse välja rändasid ja sinna oma elu üles ehitasid? Kas nende kohta võib ka öelda Venemaa, eestlased? See küsimus tundub igati loomulik sest Meil on ju kombeks nimetada väliseestlasi nende asukohamaa järgi. Need, kes elavad Rootsis, on Rootsi eestlased, need, kes elavad Venemaal, on Venemaa eestlased. Ja kui ma kaheksakümnendatel aastatel selle Ma juurde sattusin, see oli tõepoolest sattumine, sest ma olin enne instituudi aega töötanud Juuru keskkoolis eesti keele õpetajana. Ka see oli üks imetore aeg väga toredate kolleegidega. Ja sinna oli tagasi tulnud Kerdsuse lapselaps, kunagise Mahtra vallatalitaja Terdsuse lapselaps, heanderdsus, kelle suust kuulsin Omski oblasti eestlaste elust. Ta laotas kaardi lauale, näitas, kus nad on, millega nad seal tegelevad. Ja loomulikult torkas mulle kõrvaga, tema omapära on eesti keel. Nii et see huvi tekkis. Juurus Mandertsius ütles, et lähme, ma tulen teejuhiks ja vaatame, mis seal siberis on. Kas seal käivad ainult karud ringi või elab seal inimesi ka kahjuks ja elupäevad lõppesid, enne, kui need Siberi sõidud algasid. Ja esimese Siberi sõidu tegime kolleeg Lembit Vaba ka 83. aastal. Ning tõepoolest käisime nii Omski oblastist kuni Krasnojarski krais. Ja siis hakkas meile selguma, kui ulatuslik on see valdkond, mida see eesti keel siberis Venemaal endast kujutab. Ja et tegemist on väga tõsise teemaga pikemaks ajaks. Kas teil oli mingi konkreetne siht Eestist välja sõites Omski oblastisse näiteks? Meil oli konkreetne siht, sest enne meid olid seitsmekümnendatel aastatel Siberis käinud kalju saader ja Edgar Saar ning nende reisikirja olime lugenud Jaan Terdsusega olime rääkinud, me olime konsulteerinud geograaf ott kursiga, kes tolleks ajaks oli tegelenud põhjalikult soome geograafide ja nende esiisade laenudega, kes olid ka Siberiga seotud. Ja meil oli tegelikult plaan minna sinna suurema seltskonnaga, sest me teadsime, et seal on ka saksa klaasid, et seal on läti külasid ning seetõttu Lembit Vaba oli väga oluline valik juba seetõttu, et tema baltispetsialist. Ja kui nüüd päris sõiduks läks, siis need muud võimalikud liitujad kahjuks sõita ei saanud. Me läksime Lembituga kahekesi ning see tähendas siis ka seda, et me oleme seal ka järgmistel kordadel kahekesi käinud. Nii 84. ja kuuendal ja 90. aastal, nii et oma kaheksakümnendaid aastaid võin ma vist nimetada küll siberi kümnendiks. Siis selgus ka see, et need külad on seal loomulikult olemas. Et tegemist on nii vanade küladega kui uuemate küladega. Ja kui me esimeselt reisilt tagasi tulime, siis tuli hakata asjaga lähemalt tegelema ajalugu uurima. August Nigoli monograafiat uurima. Ja need kõige vanemad Siberi külad on pärit ju 19.-sse remondist nende eestlaste poolt, kes siit Eestist välja saadeti, kui kurjategijad. Kurjategijate alla mahtusid, muidugi ka need Mahtra mässajad, sest Siber oli väljasaatmise koht, tal oli kurikuulsus, inimesed ise ütlesid, saadeti Siberi tühja. Jah, aga tsaarivalitsusel oli ju vaja sinna töökäsi, sinna oli vaja oma alamaid, et seda ääremaad siduda rohkem nii-öelda keskvalitsusega. Ja kui nüüd keele poole pealt neid külasid silmas pidada, siis eriti huvitavad olid need vanad külad. Ülem-Suetuki Krasnojarski krais, ülembulanca, Krasnojarski krais, Ida-Viru uus Viru Omski oblastis. Seal olid eestlased elanud juba inimpõlvi, sinna olid välja saadetud inimesed pärit Eesti eri nurkadest. Ja seal oli moodustunud või kujunenud selline omamoodi eesti keel, põhjaeesti keel, millele täpset vastet Eestis ei ole. Ja kui minu kolleegid vanemad kolleegid murdesektoris kuulasid neid lindistusi. Kui nad kuulasid minu sealsete keelekujude iseloomustusi, siis nad ütlesid, et see ei ole mingi keel. Seda ei tasu ei koguda ega uurida, see on üks segakeel. Ja see iseloomustab ja olukorda dialektoloogiat, mis valitses 1900 kaheksakümnendatel aastatel veel. Tol ajal öeldi murdeuurimise kohta väga lihtsalt et murdeuurijad tegelevad objektiga, mis neist pidevalt kaugeneb. Sest see kõige õigem murdekeel oli ju kusagil minevikus, mida enam ei kõneldud. Ja murdeekspeditsioone tehti küll igal suvel ja kui küsiti, et noh, kuidas siis läks ja mis sa sealt said siis öeldi, et noh, ega ega seal enam midagi võtta ei ole, et noh, natuke, aga ma ikkagi natukene veel midagi sain. Ja siis, kui meelde tuletada, mis on toimunud varem, kui me loeme näiteks Mihkel Veske reisipäevikuid aastast 1875 siis sealt kostab samamoodi. Ega õiget murret enam ei ole. Õige murde rääkijad on kõik juba ammu hauas, see tähendab ju ainuüksi seda, et mure muutub, keel muutub ja kõik muutub, sest keel ju peab käima eluga kaasas, ta teebki seda. Aga et murre on murrega siis, kui seda räägitakse tänapäeval ja kui ta ei ole enam seesama, mis vastad tagasi ja see oli suur avastus nii-öelda tolleks ajaks, et murded muutuvad ja et ikkagi võime rääkida murdest, aga et see uus teema, keelesaarte uurimine, see tähendas paljuga senisele traditsioonilisele murdeuurimisele. Ning kolleege võis rahustada ka see teadmine, et kui oli tegemist nooremate küladega näiteks seal Tomski oblastis või Omski oblastis või ka kauges Primorje krais siis sinna oldi ümber asutud juba ja vabatahtlikult. Ja kui mindi oma ja toa ja oma loa järele oma maad tahtma diis mindi ju kambakesi ja kui mindi ühe kandi mehed üheskoos, siis ju võeti kaasa ka see oma keele murrak või keelemurre, mida seal edasi kasutati ning seetõttu nendes suuremates külades. See murdekeel on säili num palju paremini säilinud kui nendes vanades külades. Ja iseloomulik on ka see, et sellise instinktiivse nii-öelda tunde tõttu eraldi on põhjaeestlaste külad Siberis ja lõunaeestlaste küllalt Siberis ja setud on veel omaette. Ka nende jaoks on seal ruumi olnud küllalt ja nad elavad seal nagu viskad. Kui teil oleks võimalus minna tuleval aastal näiteks sinnasamasse Primorje kraisse Krasnojarskisse Omskis Tomskis eesti küladesse, mida te sealt praegu leiaksite murdeuurija pilguga Ma vist ütleksin nii, et ega ma sinna väga ei kibele minema. Ma olen mingil määral kursis küll sellega, kuidas on nende külade saatus nüüd hilisematel aegadel olnud ning nendes külades on hiljem ka päris viimastel aegadel käinud nii joogid kui rahvaluule uurijad, folkloristid. Nii et selles mõttes keeleinimesed saavad väga edukalt kasutada ka nende kogutud materjale ning kuidas need arengud seal on toimunud, see on meil üldiselt teada. Paraku tuleb nüüd tunnistada küll seda, et seda eestlust või eestikeelsust seal päris või Kaug-Idas on tunduvalt vähemaks jäänud ja seda me näeme juba rahvaloendusandmetest iga rahvaloenduse järel. Me võime näha, et eesti keele oskus venemaal on vähenenud, vähenenud umbes 10000 inimese võrra. Kui me arvestame ka seda, et kõik eestlaseks märgitud inimesed oma emakeelt ei valda siis on see arv veel väiksem, nii et neid inimesi on selle põlvkonna ühe põlvkonna jooksul seal Siberis ja ka tervel Venemaal on märgatavalt kahanenud. Ning vastavalt sellele, siis on suurenenud nähtavasti nende inimeste arv, kes on üle läinud vene keelele ning selle vene ühiskonna surve keele vahetuseks on olnud väga tajutav mitte ainult viimaste aastakümnete jooksul vaid juba jah, kindlasti alates Nõukogude võimu kehtestamisest Venemaal eriti 30.-test aastatest. Nii et kui me seda karmi ajalugu veel meelde tuletame, kuidas inimesi seal on taga kiusatud, hukatud ja piinatud siis on tegelikult ime, et neid eestlasi on sinna kümnete tuhandete kaupa jätkunud ka veel pärast sõda ja hilisematel aegadel. Eesti riik loomulikult on huvitatud sellest, et kunagist väljarändajate järglased seal saaksid säilitada kontakte oma koduma, aga et neil oleks võimalik kasutada keelt ja nii palju kui võimalik oma kultuuri järgida. Me teame, et Ülem-Suetuki külas töötab ka eesti keele õpetaja Airi Lauri, kelle tööandjaks on Eesti haridusministeerium. Ning seetõttu me võime öelda, et ega need Venemaa eestlased või Siberi eestlased ei ole jäetud päris omapäi. Igal juhul eesti riik toetab neid seid eemalt. Nii palju, kui on see on see võimalik ja vajalik. Aga me võime öelda, et teie käisite dokumenteerijana veel viimasel hetkel, sest praegu sealt seda materjali enam ei saaks. Mis teie saite kaheksakümnendatel aastatel? Noh, nii oleks ju väga ilus öelda, et meie jõudsime kohale viimasel momendil. Päris viimane moment see kindlasti ei olnud. Aga et miks me sinna jõudsime, võiks öelda nii hilja siis sellel on ju ka omad kindlad põhjused arvestades, mis toimus neljakümnendatel aastatel ja stalinismi ajal üleüldse. Siis aga sinna ju keegi nii väga ei kippunud. Sinna viidi Krasnojarski krais ja Omskis on sündinud väga paljud meie eakaaslased. Nii, ja ka kui ma mainisin, et Eesti keele instituudis töötas keelekontaktide sektor siis ka mitmed need töötajad olid nii-öelda siberi matka läbi teinud. Nii et need asjad on meie ajaloos ja mälus päris kindlalt tallel. Ja seetõttu viiekümnendatel aastatel, kui need olud meil vähe tegi, juba natukene leebuma või leevenduma hakkasid siis ju esimesena hakati huvi tundma selle vastu, mis on toimunud Kaukaasias. Eesti kirjandusinimesed käisid vaatamas, mis on toimunud Tammsaareradadel ja seitsmekümnendatel aastatel juba tasa haaval tehti selliseid proovi ekspeditsioone kaugemale. Aga selleks oldud veel nähtavasti valmis ja ka meie esimeselt reisilt tulles, Moskva lennujaamas kohtasime eestlasi. Kui nad kuulsid, kust me tuleme, siis automaatne reaktsioon oli ahhaa 25 pluss viis. Et need asjad olid tol ajal veel nii värskelt meeles ja need kaheksakümnendad aastad tähendasid ikkagi ju üsna halli nõukogude argipäeva. Ega see ei olnud ka tavaline ekspeditsioon, kui me seal käisime. Meil olid kaasas ametlikud kaaskirjad, et neid on sinna saadetud tähtsale teaduslikule uurimistööle, me pidime need kohalikele võimudele ette näitama. Juhtus, et me pidime oma kaasaskantava magnetofoni sisse lülitama, et nad tahtsid näha, mis riistapuu see on. Kas me oleme ikkagi keeleuurijad, on juhtunud, et mõnes parteikomiteest on hiljem helistatud Instituut ja küsitud, kas need mehed on ikkagi teilt välja saadetud? Me ei olnud nende jaoks väga nii-öelda oodatud või, või tavalised külalised. Isegi kui me mõnes külanõukogus näiteks tegelesime seal raamatute vene keeles Ovi EK niigi, et vaadata natukene arvandmed ja natukene ka statistikat ja kõike muud siis umbes iga poole tunni tagant oli keegi ülemus, kes soovis meie passi näha ja midagi taolist. Et need ekspeditsiooni igapäevased olud olid ka mõnevõrra huvitavamad kui need, millega me siin lähematel käikudel harjunud olime. Ja ühes kohas meid isegi arreteeriti. Sest et ta oli helistatud ja meid viidi siis ikkagi päris päris parteijuhtide juurde. Ja jällegi, kui meie dokumendid olid üle vaadatud, meie seletused kuulatud ja et me tegeleme keelega siis nad lõpuks rahunesid ja, ja meid lasti siis edasi tegutseda, aga et see tolleaegne uurimistegevus tähendas seda, et tuli olla valmis ka mõningast, eks ootamatusteks Meil on täna külas keeleteadlane Jüri Viikberg. Te ütlete, et eesti keel on suur keel? Suure elujõuga keel samal ajal ainult ühes varasemas vastuses toonitasite, et keel peab eluga kaasas käima peab muutuma ja ta ei saa olla samasugune, nagu ta oli 100 aastat tagasi. Milles te praegu näete kõige suuremat ohtu eesti keele elujõule? Kui me räägime eesti keelest, siis need tingimata ei pea alustama ohtudest. Ma tahaksin väga selge häälega ütelda, et eesti keel on suur keel alustades sellest, et eesti keel on väga vana keel. Lukku vaadates me võime ju öelda, et hiljemalt 1000 aastat enne Kristust elasime me läänemeresoome keelte ühtsuses aga et omaette eesti keelest rääkida juba hiljemalt esimese aastatuhande keskpaigast alates eesti keelt on räägitud siin juba vähemalt 1500 aastat, laias laastus ja räägitakse kaua aega veel edasi. See, et eesti keeles nii kaua vastu pidanud, ongi tähendanud seda, et ta on eluga kaasas käinud. Ja vaatame, kui mitmed laenulained on meie eesti keelt kastnud siis sellest on eesti keel saanud juurde nii jõudu kui väge, et edasi kesta. Et arvestades neid balti laen ja saksa laene ja Rootsile, lääne ja vene laene. Me võime öelda ka seda ju, et hiljemalt et 19.-st sajandist, aga arvatavasti ka varem meil on kombeks olnud rääkida ju ka kolmest kohalikust keelest. See, et eesti keel on selline oma rahva keel, aga et selle kõrval on ka olnud teisi keeli, ka seda me teame suurepäraselt. Aga miks on ta eesti keel suur keel? Kui me võtame ette niisuguse rahvusvahelise keelte andmebaasi nagu etnoloog siis Läheme seal, et tänapäeval arvestatakse vähemalt 7000 elava keelega, millele me saame vabalt juurde liita ka kõik viipekeeled, nii et neid keeli tuleb veel väga palju juurde. Ja kui me vaatame 7097 elava keele hulgas, kus on meie eesti keel siis et eesti keel kuulub 300 kuni 350 suurima keele hulka, kui natuke rehkendame, see tähendab viie protsendi kõige suuremate keelte hulka, see on Juhke. Ja eesti keel on makrokeel. Ta ei ole mitte üks keel, vaid arvele on võetud nii eesti keel ehk eesti kirjakeel kui ka võru keel. See teeb meid veel suuremaks. Ja kui me kas või võru keelt veel arvesse võtame, siis kõikide nende parameetrite ISO koodiga keelte hulgas ka võru keel kuulub esimese poole hulka poole kõige suuremate hulka. Ja selle kohta alati on öelnud Võru Instituudi juhataja Rainer Kuuba. Eesti keel on üle mõistuse suur. Sest eestlased millegipärast ei taha endale tunnistada, aru saada, kui suurmehe keel on. Me peaksime selle üle olema palju uhkemad, kui me oleme, aga eestlased on tagasihoidlikud tunne. Kas ohutunne on kuklas? Jah, aga, ja seetõttu me võime öelda ka seda, et ega keeli ju ei olegi ilus ega viisakas jagada suurteks või väikesteks, et keeled on kõik suured ja seetõttu, kas rahvas on suurem või väiksem, siis annab nüüd keelele ka ja teise mõõtme. Ja selles mõttes keeli võib ju vaadata ka nagu kärgi eesti keele puhul kindlasti. Me võime arvestada sugulaskeelte nii-öelda toega. Ja küll on uhke ju mõelda, et kuidas kunagi oleks võinud kujuneda nii, et lähed Narva jõe ja siis sa jõuad Eesti riigist Vadja riiki, lähed edasi, jõuad vepsa riiki ja mordva riiki ja, ja nii edasi. Selline geograafiline määratlus veel keelele võiks tähendada seda, et sugulaskeeled annavad sellist ulatust juurde. Aga samas kõik see, mis moodustab keelesüsteemi kõikide nende slängi, murrete, ametnike, keelte ja kantse, liitide ja kõige sellega. See annab talle jälle vertikaalset mõõdet juurde. Ja selles mõttes keel on elus ja terve just nimelt siis kui tal on sellist horisonti, reaalset ulatust ja vertikaalset mõõdet, kõike. Jah, aga samal ajal me ei saa unustada, et viimane liivi keele emakeelena rääkija suri juba 2013. aastal temagi Kanadas ja praegu pisut üle 200 inimese, kes väidavad, et nad oskavad liivi keelt rääkida, aga aga nad ei räägi seda emakeelena. Kas see on mingi ohutuli? See on õige, et me võime ju rääkida keelte väga suurest arvust üle 7000 ja teiselt poolt, kui me vaatame kas või ÜRO liikmesriike, siis neid on alla 200. Järelikult kõik keeled ei mahu marja maale, vaid osa peab jääma karjamaale. Ja siis kõikidele keeltele ei jätkuriike ja kõikjale riigikeeled väga suur osa ja on kas siis vähemuskeeled või mingid allkeeled ja nende arv loomulikult võib olla kõikuv. Ja seetõttu meil on hästi teada Meie teiste sugulaskeelte saatus, olgu siis tegemist liivlastega, olgu tegemist vadjalastega. Et nende käsi ei ole käinud nii hästi kui eesti keele oma ning eesti keele puhul on see oma riigi tugi see peamine garantii, mis meil laseb ennast tunda kindlamal. Aga samas jah, keelte puhul öeldakse, et keele elujõu määrab ka see, kas tal on sõjaväge, kas tal on laevastiku. Aga tihtipeale võib vähendada ka keele prestiiž, nimelt seda, mis keele elujõudu või keele püsimist võimaldab. Ja tihti peale just nimelt sellistes olukordades, kus keeli on palju. Kui me võtame näiteks Dagestani rahvad ja keeled, siis seal on keeli palju ja kui ei ole sellist, üht domineerivat üht dominanti siis see võib isegi vähem Ma kõnelejaskonnaga keelte püsimisele otsesemalt mõjuda. Et kui keel satub ühe suurema oma keele mõju vääri, siis harilikult seda pääsemislootust on, on vähem. Nii on ka näiteks Siberi eestlaste puhul meil võimalik veel uuesti meelde tuletada, et kuna sealsete väljasaadete puhul elasid lähestikku eestlased ja lätlased ja sakslased jaga ja soomlased seal elas ka teisi Siberi rahvaid siis selle vene keele domineerimine väga kaua aega ei olnud üldse tuntav ja inimesed elasid seal oma rahulikku elu, tunti vastastikku 11, seal kasutati tõlkide abi ja selles mõttes on Siberi eestlaste elusa matus olnud erakordne. Et kui tavaliselt välja saanute või keelesaarte puhul räägitakse kolme põlvkonna seaduspärast, Ühed rändavad välja, teised kohanevad, kolmandat lähevad juba üle asukohaga ja keelele ja kultuurile siis meie leidsime, et Siberi eestlaste puhul me nägime, et see eesti keel ulatus viiendasse kuuendasse põlvkonda. Ja see oli erakordne, mitte ainult nende Siberi eestlaste puhul, vaid selliseid olukordi ei tule naljalt ette. Rootsi puhul me saame nüüd ka väita, et seal juba me saame rääkida neljanda põlve eestlastest, kes Rootsis oma eesti keelt kasutavad. Nende puhul saame öelda ka seda, et need hilisemad sisserändajad on loomulikult nendele seal toeks olnud ja, ja seda võimaldanud. Aga need keeles toimuvad protsessid on üsna aeganõudvad. See, mida me momendil peame ohuks, see võiks mobiliseerida ja meid nii-öelda teadlik kusele ja märkamisele aga et sellest ei tasuks nüüd paanikasse sattuda, sest taolisi olukordi on meil olnud ka palju varem. Neid on olnud korduvalt. Aga nendest on eesti keel alati välja tulnud. Te olete peaaegu kogu elu teadustöö kõrvalt õpetanud üliõpilasi alguses pedagoogikaülikoolis, nüüdse nimega Tallinna Ülikoolis. Kuidas see muutunud ajas, mida tuleb üliõpilastele eesti keelest õpetada? Mina olen lihtsalt üks õppejõude teiste kõrval ja mul on olnud omad lood, mida üliõpilastele rääkida. Ma olen olnud keele õpetaja selles mõttes, et ma olen õpetanud seal soome keelt, ma olen õpetanud vadja keelt ja eesti keele grammatikat või süntaksi või foneetikat fonoloogiat minul tudengitele õpetada ei ole olnud vaja, selleks on olnud omad asjatundjad juba olemas. Aga minu selliseks omapäraks on olnud siis rääkida nendele eesti murretest väliseesti keelest ning minu osaks on seal olnud ka rääkida eesti keele kirjakeele ajaloost. Jah, võiksin ennast nimetada keeleteadlaseks kindlasti. Aga Mul on alati olnud juures selline ajalooline mõõde. Ja ausalt öelda, kui need olud oleksid seitsmekümnendatel aastatel olnud teistsugused, kui nad siis olid. Ma ei ole kindel, kas ma siis uutes või teistes oludes oleksin läinud õppima just nimelt eesti keelt. Võib-olla ma oleksin valinud midagi muud, näiteks dialoogAga dollastes oludes. Mulle näis, et eesti keelt ülikooli õppima minna oli ainuõige või peaaegu et ainus võimalus. Ja mul on selles mõttes küll vedanud, et oma valikuid või otsusi mul ei ole tulnud tagantjärele kahetseda. Need olud ja ajad, mis olid siis minu ajal loomulikult on igaveseks ajalukku juba vajunud. Nüüd elatakse teistmoodi ja mul on ausalt öelda hea meel, et tänu nendele ülikoolis töötatud aastatele on mul olnud võimalik näha ka nooremaid inimesi lähemalt neid tundma õppida ja tundma õppida ka seda, kuidas nad mõtlevad, mida nad arvavad ja mis on nende sihid ja taotlused. Nüüd pärast meie saate lõppu on kõikidel huvilistel võimalik kuulata professor Jüri Viikberg teie ettekannet konverentsil eesti rahvuse keskmisest. Kas see on laias laastus sama, millest te praegu rääkisite? Veel on vana, ta on seotud omariikluse, oma rahvuse ja kultuuriga mistõttu me ei saa ilma keeleta läbi. See ettekanne on ju veel pidamata. Ja kui on tegemist ettekandega ja mida ei loeta paberilt maha siis vähemalt pool sõnavõtust tekib kohapeal. Kui ta on läbi, kui ta on peetud, siis ta just nagu sorisekski sinnasamasse nurka maha. Seda ma päris kindlalt praegu ette öelda ei oska. Ja ma oskan öelda kindlasti seda, mida ma rõhutada tahaksin, on see, et eesti keel ei ole mitte ainult suur vaid eesti keel on väga rikas. Ja keele mõttes on Eesti kindlasti suur riik. Kui me arvestame kõiki oma murdeid, oma murrakuid, oma erikujusid. Ja sellest on meie inimesed olnud kogu aeg teadlikud ja nad on pidanud seda erakordselt loomulikuks. Et tegelenud põen oma taar. Egen Külen oma murre. See, kuidas räägitakse teises külas või teises maakonnas, on ju teistmoodi ja see, kes tuleb minu keelt rääkima, räägib seda kindlasti natuke teistmoodi murdes ja, ja siis ta räägib teist murrakut. Aga et Eesti keel ei ole seotud verega ja keel on kindlasti selline vahend ja instrument, aga keelel on väga oluline emotsionaalne mõõde. Keel on see, mis meid rahvana ühendab. Keele osa on siin väga suur ja eestlased on keeleusku. Aga see ei tähenda seda, et see eesti rahvas oleks mingi suletud klubi. Meenutame jällegi natuke ajalugu, võtame kasvõi Põhjasõja, mis oli meie rahva jaoks erakordselt laastav ja traagiline. Ja kuidas siia meie maale tuldi, nii põhjast kui idast ja kulus põlvkond või paar. Ja siis juba Ivaskadest olid saanud Ivaski, Holleškadest olid saanud Oleski. Ja see meie rahvas sai uut täiendust. Ja see keel liitis ka kõiki neid, kes siia juurde tulid ja nende esivanemad on andnud selliseid järglasi, kes tänapäeval ei kujuta üldse ettegi, et nad võiksid olla kuskilt mujalt, et nad ei ole siit juba jääaegadest alates pärit või midagi taolist. On olnud üks hoiatav näide, kuidas on võidud tõlgendada näiteks saamikeelset kirjandust, lahkilmus, Loomingus, ülevaade, kuidas retsenseerida üht saamikeelset teost. Retsensendijaile esitati palju nõudeid, esimene nõue oli see, et ta peab täiuslikult valdama saami keelt ja kultuuri. Parem kui ta oleks sünnipärane saam ise, et ta tunneks läbi-lõhki ja oleks osa sellest. Ja viimane tingimus oli see, et selleks, et retsenseerida saami kirjandust peab retsensioon olema positiivne. Midagi hukkamõistetavate ka negatiivset ei ole mõeldav, et sealt leitaks. Ja see tähendaks nüüd just nimelt seda, et tegemist on nii suletud ja valitud klubiga kui vähegi võimalik. Ja see tähendaks ainuüksi kohtumist ahenemist ja siis me võiksime rääkida juba mingitest ohtudest. Aga niikaua, kui rahvas elab ja suureneb ja keel käib nende asjadega kaasas nii kaua me peaksime olema tähelepanelikud. Me peaksime märkama. Aga me ei peaks olema hirmust kanged. Meil oli täna külas keeleteadlane, murdeuurija, eesti keele eestkõneleja Irylictarg. Palju tänu teile pika intervjuu eest ja kõige selle eest, mida te olete oma elus eesti keele heaks teinud. Tänane saade on jõudnud sellega lõpule. Saatejuht oli Kaja Kärner ja uus külaline ootab meid tuleval laupäeval samal ajal kuulmiseni.