Miki päiker hüüdnimi kitarri ja Silvi ja perekonnanimi Wonder puul laagris, trein. Nii armastus kui eluteed vahel pealtnäha kummalised, ootamatud, vähemalt kõrvaltvaatajale nukki päiker stuudias, kes mänginud kõigiga noh ja kellel pidevalt õpin. Iseloomustus mehele, kes sündis kentacki osariigis linnas nimega Luivil sunnilinnast suundus päika New Yorki ja oli seal nõutud oodatud mees, kelle kahest laatidele alates rei Tšašist kuni 1961 üllatuslikult Veerus Prantsusmaale sinna taga jäi. Kiire ja kärestikuline jõgi Ühendriikide Kesk-Idas kentacki osariigi põhjapiiril ei takistanud kolonel Rorias Klaaki ja tema vägede võitude sarja Ameerika iseseisvussõja lahingutes. 1778 kui jõe ületanud Klaak rajaskentacki põhjaossa Niki Beckeri tulevase kodulinna lõi Willi. Sellega avaldati tänu ja austust Prantsusmaa kuningale, lõi 16.-le, kelle sõdurid ameeriklasi nende iseseisvussõjas toetasid. 15 aasta pärast kaotas, lõi 16. Kiliatiinil oma pea. Tema järgi nimetatud linn kaugel teispool ookeani kasvas, arenes ja õitses. Lõivilisaja 50.-ks sünnipäevaks oli linna tekkinud üks päris eriline lausa atmosfäär iliseks kutsutud meelelahutuskoht. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid Raimo Seljamaa ja muidugi ajajälg. On muusikakollektiive, kes tegutsevad aastakümnest aasta 10. koosseis muutub, aga nimi püsib põlvkonnast põlvkonda ja püsika populaarsus. Kentacki rämbles on üks sellistest. See ma lähedane salvestus on aastast 1928. Ja see oli aasta, kui Luivilis toimuks midagi suurt, enneolematut. Käin seal kirjamles rõõmsalt ringi, õite tead, ei pidanud igavust tundma. Nad võisid nautida kõike, mille poolest see Osari kuulsaks on saanud hobuste võiduajamisi koha peal, destilleeritud veskit ja kuulsat kentacki, praetud kana. Kuid, ja samal 1928. aastal avas lõivelis uksed üks Bourne ja elegantne hoone üks lõunaosariikide säravamaid kinoteatreid, lõudiaater, kinnominek ja filmide vaatamine oli noil aegadel pidulik ja tähtis ettevõtmine ja Paikus filme näidati, oli kihvt, tõeline teater. Tollase Hallywoodi hiilgust kajastav paik, kuuleme nüüd natuke filmimuusikat ka. See oli Shanghai lill ja laulis Tseeemms käegni väga tuntud näitleja laul Hollywoodi kuldaegadest. Glamuurse mõtlemisega mees täisnimega Jon Adolf Emil Emerson sündis teisel jaanuaril 1875 hernevičizzbukoviinas toonases Austria-Ungari keisririigis koolis. Mees teenis seejärel õppis elektrotehnikat liini ülikoolis. Enne kui läks laia maailma õnne otsima. Teenis Austria armees 14 kümnendas Hussari rügemendis. Siis aga aastal 1901 läks Bremen Havenisse, astus laevale, mis viis ta New Yorki. Sinna ta pidama jäänud sihtkohaks oli sant Loui. Nii sai ta endale peatselt töökoha ühes elektriettevõttes ja seal viis saatus ta kokku arhitekt lavakujundaja teatri, promootori, kinnisvara ja arhitektuuri ning ehitusfirma omanikud Johnsoniga. Peagi hakkas idee Persson Johnson koos linnast linna rändama ja tutvustama promo oma ooperiteatrimaju ja nende ehitanud. 1903 abiellus Everson Londonist pärit sisearhitekti Beatris lambiga, kellest sai oluline partnernõustaja teatrites ise kujunduse vallas ja nii see käima läks risti-põiki läbi Ühendriikide, hiljem lisandusid Venetsueela mehi. Austraalia. Aga tagasi Luivil. Söetempel tollane võrratu lapstäht, hilisem suursaadik aga arhitektile häbersonile meeldisid tohutu suured õhulistena tunduvad teatri ruumid. Niisiis projekteeris ta 1900 kahekümnendatel tervelt sadakond atmosfäärist kena teatrit. Räni asub Luivilli palees. Sellises teatris ei istu publik filmi või etenduse algust oodates mingis suures igavas. Kinnises kastis ümbritsevad teda hoopis näiteks Vana-Euroopa iidse lossimüürid ja tornid. Või õitsvad eksootilised aiad. Ja pea kohal kummab traditsioonilise kuppel asemel särav sinine taevas, kus ujuvad valged pilved. Siin on su ümberpuud taimed ja kunstlikud linnud lendavad vapralt ringi ja kui etendus on algamas, loovad valgusefektid jooni loojuvast, päikesest. Taevatoonid muutuvad kollastiks punaseks ja veoletseteks tumedasse. Taevasse ilmuvad väikesed vilkuvad tähed. Prožektorid ja tillukesed lambid, muutsid need imed võimalikuks ning lihtsat siledat kuppel katust oli hoopis odavam odavam ehitada kui klassikaliste teatrisaalide keeruliselt kaunistatud lagesid, millest rippus alla raskeid kristall, kroonlühtrid, kuid atmosfääriline teatrid olnud tegelikult hoopiski lihtsad paigad. Nende külgseintele rajati fantaasiarikkaid, detailiderohkeid, ehitisi või eksootilisi looduspilte. On teada, et arhitekt on Everson, valis ise välja kõigi oma atmosfääri iliste saalide sisustuse ja neid kaunistavad kunstiteosed. Louisville'is valitses hispaania barokk. Nii õrnalt hoolivalt laulab näitleja stjuuard lõvile. Mees on kino läbi aja olnud siis oma kindel koht, 1948 lisati teater paleele filmil kompanjon, nii artist nimi. Kui üks osanik, omanik lõus Jonaadidaatest, siis seejärel lihtsalt ion, aeti ta teist ja seejärel ion aetitaatis penthouse'i. Hästi oodatud on igal suvel toimuvad filmiklassikanädalad, näiteks 2016 olid need pühendatud Alfred Hitchcocki-le 2015, aga Hollywoodi 1940.-te 50.-te mustvalgetele filmidele kilda ritta Heivohhiga sügavuni. Hampri põugartigaoto preeningeri filmid, olgu film mis tahes, pilet maksab ikka ja alati viis dollarit. Kuulus 1000 vilega Pulitzeri orel püsis palees kuni suuremate ümberkorralduste nii aastal 1978. Tuletage hetkeks meelde lõõvilli palee hoone avati niisiis esimesel septembril 1928 kujukese uhke filmipalee Hollywoodi sära ja glamuuri sümbol. Neli aastat varem olid Milton either, jäädi Jack'i Ello kirjutanud Luivilist, toredas. Niisiis elas Louisville'is mees, keda kutsuti suur paha abil ja paha oli ta tõesti. Terve linn oli hirmul, kui pill mööda tänavaid kõndis, valmis iga vastutulijat ründama. Aga aeg läks edasi, vill võttis naise ja temast sai hoopis teine mees. Ei mingeid kaklusi enam, Wilbesi kodus sõnakuulelikult. Rooside pühkis põrandaid ja linna rahvas pani talle uue nime leebe William. Tema võis küll koos naisega filmipalees käia. Leon Renboun laulis selle ammuse loo 1978 ja just seitsmekümnendatel slow kino oma uhkest atmosfäärist saalist hoolimata raskeid aegu üle. Nii raskeid, et uksed tuli vahepeal lausa kinni panna, et need 1981. taasavada. Nüüd juba Luivilli palee teatrina, mille laval etendati, tore, täitsa nõusid. Kuid tri tollane omanik Jeans hiigelei suutnud suurtest pingutustest hoolimata etendustest saadud tuludega kuidagi seda vägevat ajaloolist hoonet ülal pidada. Ja läks 1991. aastal pankrotti. Nelja aasta pärast avas hoone uuesti uksed ning juba uuel aastasajal õieti siin ette põhjalikud restaureerimistööd. Siin tegutsevad nüüd nii kino kui suur kontserdisaal ning lõivelli palee on sama uhke, nagu olid Eversoni fantastiline hoone oma kuldsetel aegadel. 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel. Kentacki osariigi hüüdnimi on bluugrasse steit ühe kõrreliste heintaime järgi eesti keeles paas Nurmikas. Ja mis puutub kentacki nime päritollu, siis on välja käidud mitmeid võimalusi Sherlocki hõimukeelest niit, niidul, aas aasal tähenduses või irokeesid homset maad tähendavas sõnast või siis haakidelt tähenduses väljal põllul. Üks on kindel kentacki osariigis aga voolab kentacki jõgi. Aga bluugas muusika isa on kentacki roosanis sündinud Pill, mon, Rõu öeldakse. Ükski teine kantristiil pole sedavõrd ühe mehe loometöö kui bluugre. Mondo mängis ise mandoliini, laulis, kirjutas lugusid ja 16. septembril 1946 salvestas ta koos oma ansambliga The bluugrasbois bluum kentacki. Üles sai kentacki osariigi ametlik luu, crash laul. Eks lõõvilli saalis on kõlanud igasugust muusikat, kuulsusi ja esinejaid kaugelt ja lähedalt. Louisville'is sündinud on üks suur nimi, bigbändi juht, vibrofoni mängu parimaid valdajaid Lionel Hampton, kes vahelikaga laulis. Nulli pealee, mille laval niisiis ka Lionel Hampton laulnud on asub linna teatrite piirkonnas neljandal tänaval. Hoone fassaad seisab ühtses majade reas, see pole eriti suurega kõrge kuid on külgnevate tavapärasega majade vahel toredalt ja võidukalt silmapaistev tänavakorruse kohale eelduva asjalik ja varikatus nelinurksete ristkülikukujuliste servadega, mida ääristavad elektrilampide vanikud ja millel on kirjas palee teatris parasjagu esinevate staaride nimed. Varikatuse keskel seisab pisut vapikilpi meenutav silt hääles Theatre. Suured trükitähed. Varikatuse kohal läheb pilt põnevamaks. Kõrval olevate igavate hoonetega ühte ritta taandunud fassaadi keskel vapikilpi meenutava sildi kohal tõuseb taevasse päris kõrge ovaalse kupliga torn mille katab enam-vähem täielikult suur piklik ühtlane kolmnurksele alusel seisev tornikujuline Kolmnurkne sild. Taevassinisel taustal päikesevalguses lausa kuldsetena tunduvad tähed moodustavad ülalt alla lugedes teadagi millise sõna. Päles palee suured trükitähed ja alles nüüd läheb fassaad päris ootamatuks. Nüüd algab hispaania barokk, peavad asjatundjad. Hispaania barokk mõlemal pool kesktorni kõrval seisab kaks madalamat täiesti ühesugust torni osas nelinurksed välja ulatuva karniisi. Tillukese kupliga lõppevad tornid moodustavad allpool heledal fassaadi seinal piklikku peente Kivibitsiliste reljeef ornamentidega tornikujulise rea. Katusekorruse kohal hargnevad suured baroksed, rullornamendid, Voludid lahti jõuavad fassaadi ääre tornideni, mis madalamad tuttavate nelinurkselt väljaulatuvate Kareniisidega. Kuid kuplid nende kohal on hoopis uhkemad kui keskmistel tornidel. Tere, tornid muutuvad fassaadi seintel, kaunite reljeef, ornamentidega isiklikeks ridadeks mõlemal pool heledates kivides, seintel seisavad rikkalikult graveeritud vapikujulised kaunistused. Kaks fassaadi poolt on täiuslikult sümmeetrilised. Pusin esineja elu lõpuni movi pillipalees kuuel korral lavale astunud, sundütleb oma elulooraamatus, pluus, hoola, rahundmi, ma mõtlen, muusika on inglid. Muusika on olnud mu kaitseingel. Ja teiste muusika annab mulle energiat, lootust. Muusika on see, mis mind liikvel hoiab. Lõivelli palees hoiab meid liikvel hispaania barakk. Kui seal joonist särava varikatuse alt paleesse sisse astud, juhitakse sind marmorist ja sepisrauast piletimüügi ruumi, mida uuemal ajal on hakatud kioskiks kutsuma. Luirulli palee. Esimene arhitektuuriline ime leidub piklikku skaar laega fuajees kahel pool seintel tee ääres seisavad siin värvilistest diagonaal triipudes ornamentidega kaetud Korintose sammaste read. Seintel on külluslik rock kaunistusi ja liikumiselt tabatud poosides keerubeib. Ühest fuajee otsast viib üles sepisrauast kaunistustega trepp. Selle kohal kõrgub tohutu suurte avatud tiibadega ingel, üles tõstetud mõõk. Niisiis võiks seal peaingel Miikael ise. Aga heida pilk fuajee lakesest, just seal on näha midagi sellist, mida siin maailmas üheski teises laes ei leidu. Lagi koosneb madalate ja reljeefsed kiviste õite taustale paigutatud ümmarguste medaljonide pikkadest ridadest ja neilt medaljoni delt vaatab sulle vastu 139 kirsiraiutud nägu. Need on läbi aegade oma loominguga kuulsaks saanud andekate meeste näod. Vahm, Beethoven, ante, Händel list. Mozart, Sheczpirs, Sokrates, Wagner näiteks, aga nägusid on siin laes, 139 saavad medali nende ridades üle ühe. Nende vahel on kivist raiutud õied. Maailmakuulsate nägude seas on ka Luivilli ja umbes sajakonna teise teatrimaja looja arhitektide Jon Eversoni oma ja küllap ta on oma kohta väärt selles imepärases fuajees maailma andekas teemade meeste pilgu all toimuvad igal kuul kontserdid. Sarja nimi on näod palees. Kohvi ja likööri juues kuulasime ikka vahel see on, sekkub nailsin, kirgas, kõrge värelev seal ja tema käeliigutus. Tulsineeri maagiline heli pani tähed säravamalt särama. Hõbedaseks mäed ja orud. Nii kirjutab Henry Miller Luivilis sündinud heliloojast lauljast muusikust folk floristist, kel nimeks Jon Heikop. Nils. Nii. Elada. Lowelli palee nägude fuajeest astud sa Hispaania lossi määratu suurde siseõue palee suurde saali. Saalis avaral rõdul on kokku ligi 2800 istekohta. Roos punaste toolide read, nagu tavaliselt teatri- ja kontserdisaalides. Kõik kõik muu on siin erakordselt ebatavaline. Kahel pool seintel tõusevad kõrgusse hommikumaise muinasjutuna tunduvate Maury stiilis losside müürid. Imepeenelt nikerdatud pitsilise kapita heliga sammastega eraldatud kaksik ja kolmikaknad. Peened idamaised, ornamendid uksekaarte kohal, väikesed lambid kõrgel rajal, hobuserauakujuliste kaartega akende taga. Umbkaudu veerandi lõivilli palee, suure saali laest moodustab rõdu ja rõdukohad on siin tõenäoliselt hoopis eelistatumad kui all põrandal tagaosas. Sest rõdult näed Hispaania lossi vahvaid kaheksanurkseid, peene idamaise kivi pitsiga ehitud kõrgete kaarakendega põrne ning saatilist äärtega müüre ja südaöös inist tuikavate tähtedega taevalaotust selle imepärase saali kohal, mille põhitoonideks on sinine, punane ja kuld. Lõivilli palee on üks arhitekt Jon Eversoni kuulsamaid atmosfäärile isi teatreid täidavad luksuslikud purskkaevude gobele, läänide, skulptuuride ja üleni imepeente, värviliste ornamentidega kaunistatud ruumid. Aga nüüd, kui Leon reetbowne laulis suurest pahast poisist, siis tombueits tutvustab suurt musta tüdrukut. Nimeks maraia kitarril kiis Richard Tom võix esinemisest Lovili palees kirjutati. Start oli kui suur, ladus, meeldiv purjetamine läbi õhtu. Lowelli palee algaegadel sestpeale oli tollal veel lõvi nime kandvas teatris peainseneriametit pidanud mees, kelle nimi oli Ferdinand Fredhriš. 965. aasta oktoobris sai härra Fresh oma teatrimaja keldrikorrusel asunud kontoris südameataki ja lahkus siit ilmast. 1900 üheksakümnendatel tehti palees põhjalikke restaureerimistöid. Mehed nägid üpris sageli majas ringi liikumas vanaldast vormirõivastes ammugi moest läinud prille kandvat meest. Üks töömees lausa vandus, et nägi üle lava kõndides seda kummalist meest, kes seisis rõdul, jälgis teda üksisilmi. Teine mees oli lage, värvides tellingutel tukkuma jäänud ja kuulnud äkki häält, mis ütles. Ärka üles. Igatahes näinud mees, et ta oli lausa tellingute äärde vajunud ning kohe olla kukkumas. Hääl päästis tõenäoliselt ta elu. Mitmedki töömehed olid kuulnud, et keegi kusagil teatrimajas vilistab ja näinud tolmusele keldri põrandale kirjutatud nime. Mõnikord kustusid prožektorid ilma näilise põhjuseta. Uksed avanesid iseenesest. Hilistel öötundidel kostis tühjas hoones samme. Luirilli palee keldris leina algus kunagi Ferdinand Fresh töötanud seisab tema pilt ja mõnedki restaureerimise ajal teatris tegutsenud töömehed, kes olid öötundidel kummalise külalisega kokku puutunud, tundsid temas ära pildil oleva mehe tööriided, vanaaegsed, prillid, kogu välimus, kõik oli täpselt sama. Lisaks veel see tolmusele keldri põrandale kirjutatud nimi oli Ferdinand. Ju siis ei saanud neli aastakümmet Luivilli palee eest hoolt kandnud mehe hing rahu. Tuli ikka üle vaadata, et kõik oleks korras, nagu tema ajal. Tuleme tänasesse, täpsemalt käega, katsutav omale tasandile. Teisel oktoobril 2016 astus Luivilli palee lavale Vuelsi tiiger Tom Chang. Ta on seos ja ka siit ilmast lahkunut müstilise häälega vard. Leonard Goen laulis Lowelli palee laval teadaolevalt märtsis 2013 kuid see polnud kindlasti ainus kard. Kõik mu asjad on pakitud ja valmis minema. Ei taha sind äratada. Hidden poolia, meri, räber, temagi sünnilinn, Luivil.