Tänasel kodanikupäeval, millega me teeme kummarduse Eesti maanõukogule, kes 1918. aastal oma määrusega sisuliselt kehtestas Eesti esimese kodakondsusseaduse sellel päeval me ei saanud paluda stuudiosse mitte kedagi teist kui tänavust kodanikupäeva aumärgi saajad. Kristi Liivat, tere, Kristi. Tere. Selle suure aumärgi said sa Paide arvamusfestivali viiendat korda juba korraldamise eest ja see on niisugune sündmus seal paides, mis on saanud iga kord väga paljugi. Sa oled saanud selle eest ka ajalehtede liidu pressisõbra tiitli mõni aasta tagasi. See on niisugune sündmus nagu Viljandi folgifestival, et kõikidel on seal hea olla, kõik saavad elamuse, kõik nõustuvad nende põhimõtetega, et üksteise arvamust on vaja kuulata ja austada ja võimaluse korral ka arvestada ja jääda oma arvamuse juurde. Aga kui me siis kõik sealt paidest koju sõidame, juhtub, et keerame televiisori lahti siis seal üks poliitik ütleb teisele, et ära kaaguta. Ja teine tähtis riigiametnik ütleb oma vestluspartnerile, et minega õige sinna sooja pimedasse kohta. Ühesõnaga, kui sageli sulle tundub, et sa ujud vastuvoolu. Et kõik see veebist, sõim ja solvangud voolavad Parlamendi liikmete kõnepruuki, voolavat televisiooni kooliraadiosse lehtedesse ilukirjandusse ja kõik see ilus ja Heamis paides on, et see sinna jääbki. Ma tahan kaja kõigepealt selle sinu mõttearenduse alguse kohta öelda, et see, kuidas sa kirjeldasid seda Paide vallimäel toimuvat, see kindlasti on selline unistuste kirjeldus või meie unistuse kirjeldused, milline võiks olla, lase õhustik seal, millised võiksid olla need arutelud seal, aga ma olen täiesti kindel, et 100 protsenti kõik need arutelud, ka seal ei ole heast arutelud, avast lähtuvad, veel on ikka selliseid vestlusi ka, kus üks inimene ütleb oma mõtte ja teine ütleb oma mõttega seal vahepeal seda kontakti või seda omavahelist päris kuulamist ja, ja tahtmist teise poole mõtte taustaste seostest aru saada veel ei ole, et see on unistus, selle unistuse teoks saamine ka viienda aasta künnisel, tuleval aastal, eks ole, viiendat korda arvamusfestival aset leidmas selle unistuse teoks saamine nii seal kohapeal kui ka ühiskonnas laiemalt. Kuidas võiks suhtlus ja arutelukultuuri mõjutada? See ongi üks pikk teekond ja see teekond on selles mõttes jällegi väga vajalik, et on alustatud. Aga et ta jõuaks ühel hetkel sellisesse kohta, kus võiks öelda, et hea suhtlus, tuur iseloomustab meie igav päevavestlusi, neid vestlusi, mis me peame kodudes, lapsed omavahel, täiskasvanud omavahel lapsed täiskasvanutega, mis me tahame koolides, töökohtades, avalikus ruumis, riigi juhtimise eest, see ongi üks teekond. Ja see Öelge, miks üldse seda tüüpi sündmust, kus inimesed tulevad kokku ja kõnelevad, kuulavad ja räägivad asjadest, et miks, miks sa sündisid, ta sündiski ju selle tunde pealt, et väga huvitav, kuidas nad seal Põhjamaades ikkagi saavad niimoodi, et mis asi see on, mis on nagu nonii, on kuidas see nii on, kas midagi sellist on ainuomane ainult meie põhjanaabritele või sa midagi ka sellest, mis võiks olla ka meie pärisosa. Ja nüüd ma ütlen ära selle mõte, mis on mind hästi palju selle unist sellega seoses ennast motiveerinud ja mis motiveerib ka nendel hetkedel, kui on siis needsamad isikupõhised Nende avalikus ruumis või agressioon suhtlusmeedias. Täiskasvanuks saades ühiskond haak ka usutavasti käituma ka nii nagu täiskasvanuks saades hakkab üks inimlaps käituma, et ta omandab mingisugused oskused, mis aitavad tal teiste inimestega paremini toime tulla ja ma tahaks väga uskuda, täiskasvanud ühiskond on ka siis ühel hetkel selline, kus on rohkem üksteisega arvestamist, on rohkem kuulamist, on rohke ka seda tüüpi suhtlust, mille kohta me ütleme, et jah, see on see keskkond, kus ma tahan elada ja ma tean, et see on unistus. Aga ükski unistus ei saa teoks, kui seda ei ole ühel hetkel esiteks mõeldud, kõva häälega välja öeldud ja siis sammhaaval selle poole liikuma sai nüüd pikk vastus, aga aga oli ka täpselt nii mitmetahuline, et ma pidin natuke ette võtma. Vaat siin me siis nüüd täitlemegi, sina oled. Ta oma unistuste kütkeis ja mina igapäeva Eesti aktsepteerides seda pean ütlema, et ma ei saa silmi sulgeda selle eest, et kõik see äärmine agressiivsus, mis sotsiaalmeedias tuleb, et ma näen seda juba niisuguses avalikus ruumis, kus ma seda võib-olla kaks kolm aastat tagasi veel ei näinud. Millest see tuleb, sellel peab olema mingi selgitus. Need inimesed, kes meie silikaat ja teda, kuidas me suhtleme, teistega uurinud, teadustöid teinud, ütlevad, et see on ikkagi sees oleva rahulolematuse ja sees oleva kas hirmu kehva tunde, raske tunde väljendus inimene, kelle sees on armastus ja tasakaal. Mina väidan, ei ole agressiivne teiste suhtes. Konsule kommenteerimiseks keeleteadlase Urmas Sutropi lühikest mõtet käiku, mis oli kuskil väljaandes pärast siis seda Mihkel Raua Kolmeraudset ütles niimoodi, et ühiskond sõnas on tekkinud äärmuslikud rühmitused, kellega dialoog ei olegi võimalik. Nad ei kuula kedagi, nad ei arvesta mitte kedagi. Siin umbes tsitaat lõppeb. Aga imelik on see, et nad koguvad toeta järgijaid, millest see tuleb? Sest seda emotsiooni, seda kas heitumise tunnet või hirmutunnet või elule allajäämise tunnet, järelikult on nendes inimestes piisavalt palju, et sarnane leiab sarnase ja seda ei saa neile inimestele ette heita, et nende sees on see miinusmärgiga tunne. Igal inimesel on õigus nendele oma emotsioonidele, küsimus on selles, et kui tunded termomeetril on näit punases, siis inimene üldjuhul ei kuulegi seda siis me inimestena paraku oleme kokku pandud. Kui emotsioonid käivad üle pea, siis me enam ei kuule seda, mis meile räägitakse. Kuula, neil on nii palju seda, mis takistab, nii palju on neid kommunikatsioonitõkkeid või suhtlustõkkeid. Nii et ikkagi inimeste toimetulek iseendaga on see põhiline põhjus, miks ka seda miinusmärgiga emotsiooni. Nii nendes vestlustes, mida me elektroonilises meediasuhtlusmeedias näeme, kui ka nendes vestlustes, mis põhimõtteliselt võivad aset leida, need on ikkagi kõik seotud sellega, et kus me oleme inimesena ja kus kohas me oleme tuletades meelde hiljutisi valimisi teisele poolele Oceani, seda ju ka enamik analüütikuid ju järeldas, et elektoraat, kes andis oma hääle inimesele, kelle puhul arvati, et noh, ta kindlasti ei saa Ameerika Ühendriikide presidendiks selle valimisprotsessi alguses kõnetas neid inimesi, kes tundsid ennast kehvasti kes tundsid ennast kehvasti, töökohtade kaotuse või mis iganes põhjuse pärast, mida siis adresseeris kandidaat oma oma valimisplatvormis. Vaata, siin on see Et inimene on rahulolematu iseenda sees, aga selle rahulolematus ei suunata mitte selle sisemise tasakaalu saavutamisele, vaid suunab selle ühiskonda. Kui suurt rünnakut sa praegu näed niisugustele välja kujunenud väärtustele ja põhimõtetele. Mina usun seda ja see nüüd usk ongi ainus asi, mis mul on või mis tugineb intuitsioonile ja seal sellelt pinnalt kasvanud millist infot näen ühte tüüpi infoväljadel ja millist infot teist tüüpi infoväljadel ja kui erinevad nad on ja, ja ma ütleks, et see on selline nagu murdepunktitunne, mis mul on murdepunkti tunne, et kas see jah, ma kasutan ikkagi sõna armastusest, ma arvan, see on kõige-kõige täpsem sõna, mis iseloomustab seda, kas inimesed lähtuvad armastusest lähtuvalt sellest, mida nad teevad, ütlevad või hirmust lähtuvalt kumb jõud on tugevam, kumb käivitada ka surmahirm või soov olla armastatud ja, ja seal on muidugi armastatud olemise juures, on muidugi üks selline ka miinusmärgiga tegelikult tunne ka tahtmine olla võimul, tahtmine olla. See, kes valitseb, näitab, sihte suunab ja sellega kaasnevad tegelikult ka, nagu me inimkonna ajaloos teame, ma kuulasin just fantastilist loengut David Vseviov vilt kus Juhan kuusi, fotograafi, kelle näitus on Adamson-Ericu Muuseumis soovitan kõigil seda vaatama minna, see on veel kuni aasta alguseni lahti. Rääkis inimlikkusest inimlikkuse mõõtmest ja sellest, et tegelikult ka seesama võim, mis on läbi inimkonna ajaloo toonud nii palju kannatusi siis ka seal tegelikult see algimplissani soov olla tähele pandud tunnustatud ja miks mitte siis kasutada armastuse sõna taaskord, aga kui võim on liiga palju, siis võib moonduda, see võib muutuda hoopis vastupidise märgiga jõuks. Kui kommunikatsioonispetsialisti käest oleks aga huvitav kuulda seletust sellele, mida me märkame praegu hästi palju on see, et inimesed usuvad seda, mida pole tõestatud. Ja samal ajal keelduvad uskumast täiesti tõstetavaid asju hinnangul keegi liidri Tiit ütleb valjusti välja mingi hinnangu ja seda usutakse. Inimesed on nagu kaotanud kriitilise mõtlemise, eks see on üks osa ka ju festivali arvamusfestivali kandvast ideest, et ühiskondlikes, avalikes ja ka inimestevahelistes vestlustes oleks rohkem argumente, mitte emotsioon ei ole see, mille pealt moodustame oma oma seisukoha või jõuame mingisugusele arusaamisele, vaid fakt oleks argument, oleks rohkem tähtsustatud ja eks see on ka seonduv olnud sellesama tõepõhjata info leviku nägemisel ja sellel, sellel, kui palju kahju sellest või lõppkokkuvõttes meile endile, inimestena, inimühiskondadele, sellele maailmale, kus me oleme tekkida. Ja ega seda teistmoodi ei saa, seda tuleb ikkagi päris parasest väikese inimese east ikkagi harjutada, et eristama faktiemotsioonist püüdma ikkagi selles olukorras, kus sa kuuled informatsiooni, sa loed informatsiooni suuta näha, kus on demagoogia, suuta näha, kus on populism. Ja ma arvan, et see on üks nendest asjadest, mis võiks olla väga oluline nii kodanikuhariduse, ühiskonnaõpetuse, laiemalt üldhariduse üks osadest, et väikesed inimesed, kellest kasvavad suured inimesed, omandaksid selle oskuse pärast lastest aastatest peale. Aga mida teha? Kristi, kui fakt on fakti vastu. Ma ei tahaks nüüd klammerduda rail Balticu näite külge, aga seal on teadlaste uuringuid, mis ütlevad, et see on hea, edasiviiv ja suurepärane projekt ja samal ajal on terve hulk teadlasi, kes ütlevad, et meile seda tegelikult vaja ei ole. Mida teha, kui terved instituudid töötavate, mingi suunatud vastuse leidmiseks? Kui on kaks osapoolt täiesti eri seisukohtadele, 11 ei kuule, istuvad oma kaevikutes siis Need inimesed, kes on õppinud konfliktide lahendamist, kes on nõustajad just sellistes olukordades keerulistes olukordades kuni rahu saadikuteni, eks ju välja maailma pingekolletes siis see mudel on ikkagi see, et mis on vajadused, mis on teise poole vajadused. Kus on see koht, kus oleks mingisugunegi kokkupuutepunkt, millistel tingimustel oleks võimalik seda kokkupuutepunkti saada, et see ikkagi tähendab kahekõnet, see tähendab ikkagi suhtlemist ega kaevikkuse, noh, siis ongi võimalik, siis saavadki täriseda relvad või ülekantud tähenduses agressioon on see, mis tundub olevat see ainukene abivahend, aga sellest ei võida ju mitte keegi ei võida see üks pool, aga teine pool selles mõttes mina ikkagi ka sellesama situatsiooni jaoks kõikides olukordades nii ühiskondliku tasandi küsimusi arendusprojekte hinnates, kuni noh, lihtsalt kahe inimese suhtevaheline välja, kui on näha, et üks on täitsa eri meelt, kui teine, siis ikkagi tuleb võtta minu vajadused, sinu vajadused, kas melon mingis ühisosa ja tuleb nii kaua otsida, et mis on need tingimused, mille puhul me suudaksime ikkagi midagi kokku leppida ja kui on ikkagi see seis, et ei suuda kokku leppida, siis kuidas jääda, sest tsiviliseeritud, sest ma arvan, see on ka hästi oluline oskus ja õigused on õigus jääda eriarvamusele, aga kuidas ma seda nii teen, et ma ei kahjusta, ei kahjusta teiste inimeste kahjustada teist osapoolt ei kahjusta ühiskonda, ei kahjustanud mingeid laiemaid protsesse. See on see minu maailmavaade ja, ja mõtlemise mudel, mis ma usun, on ülekantav inimsuhetest ka ühiskondlikesse suhetesse, aga see nõuab kannatlikkust ja tegelikult see nõuab ikkagi kääri sedasama lähtekohta. Et sul on õigus oma vaatele, aga proovime otsida seda, mis oleks laiemas plaanis suuremas plaanis. Vastuvõetav. Siis veel üks tendents, mida ma märkan ja ma palun, et sa seletad seda. Ma arvasin, et niisugused asjad on jäänud ajalukku, et korda ühte valet hästi palju kordi hästi valjusti ja siis kõik hakkavad seda tõe pähe võtma või siis et kes kõige kõvemini karjub, sellel ongi kõige suurem õigus. Aga mulle tundub, et need põhimõtted hakkavad tagasi tulema. Ja võib-olla peaks peeglisse vaatama, et kas me ise oleme loonud selleks viljaka pinnase. Igaüks meist, igaüks meist peaks peeglisse vaatama ja just selles samas situatsioonis kõigis neis asjades, millest ma praegu räägin ma kogu aeg mõtlen ka enesekriitiliselt nende samade asjade peale ja ma arvan, et see hakkab üksikisiku, iga inimese tasandil pihta ja kui ta eksju on suuremate inimgruppidega suuremate inimrühmadega seondub siis võimendus noh, teeb nad siis veel eriti tajutavaks ja, ja tegelikult ka järgitavaks ja ajalugu on ju näinud neid protsesse täpselt sarnaseid. Võtame 30.-te alguse. Võtame kogu selle varasema ajaloo. Ajalool on omadus ikkagi käia niimoodi, et seal inimkonna loo sees ikka ühel vool on kord see endale siis on teisel pool ja sellepärast ma ütlengi, et millest me oleme praegu sellises tunnetuslikus sellises nagu murdepunktiseisundis, et kas armastus või hirm inimlikes kardab. Ma arvan, et see on meile kõigile teada, et see inimene üksteise peale karjub. Tegelikult kardab midagi. Vaat kui sa ütled, et ajalool on omadus korduda, siis vaikselt mõtlesin. Ja inimkonnal on omadus ajaloost mitte õppida. See on nii suur teema, et ja mina ei ole kindlasti ühiskonnateadlane ega ajaloolane, et ma julgeksin üldse sellel teemal pikemat mõttearendust edasi anda, aga ma pidin seal jälle tuua tagasi inimese tasandile väike inimene, kui tema alles kasvab ja areneb ja siis tema ennast näiteks kuuma triikraua vastu ära kõrveta, siis ta saab selle õppetunni kätte, et rohkem ma seda ei tee. Ja see võib tunduda naiivne, ühesõnaga, ma tahaks väga uskuda, et ka kõvasti ennast nüüd ütleme nagu inimestena suures grupis ära kõrveta. Et ehk me oskame sealt ikkagi eemale hoida või on meie sea selliseid inimesi, kes meelde tuletavad ja kes ei lase unustada. Ma mäletan ühte loengut, mõni aeg tagasi Deepak Chopra loengut pidama veebi vahendusel kuulasin ja seal ta rääkis ühest holokausti üle elanud naisest, kes pärast sõda võttis oma südameasjaks erinevates pingekolletes nõustaja rollis olemise ja terapeut olemise ja ja ta aastaid hiljem Kambodžas oli oma rolli täitmas. Ja siis küsis üks ajakirjanik, Kambodža ajakirjanik tema käest, et mis te siin teete, see ei ole ju juutide kannatustega pistmist. Miks te siia tulite, miks te tulite siia aitama ja siis ta ütles sellise lause, et ma tulin sellepärast, et siis, kui meie olime hädas, siis ei tulnud keegi. See on see inimlikkuse ja humanism ist lähtuv printsiip, et kui ma olen selle valusa õppetunni saanud, siis ma võiksin minna aidata teisi inimesi. Ja see ongi seesama minu mõte. Et ma ikkagi tahaks uskuda, et meil on selle inimlikus, nii palju, et me ikkagi õpime ja see lihtsalt võib-olla täna ei paista kohe välja. Olulisi asju tulebki tõenäoliselt perspektiivis vaadata. Läheme selle juurde, et sa oled koolitanud ennast kriisikommunikatsioonispetsialistiks. Ma päris nii ei julge öelda, et ma kriisikommunikatsioonispetsialistiks ajast olen koolitanud ma ikkagi oma hariduse olen saanud turundusele spetsialiseerunud vana mida ma olen teinud kommunikatsiooninõustajana, kommunikatsioonijuhina. Erinevad suhtlemise ja kommunikatsiooniga seonduvad valdkonnad, nende seas ka kriisikommunikatsioon on lihtsalt see minu minu mänguväljak, et ma tegelen kõigi nende erinevate valdkondadega, mis kommunikatsioonis on kriisikommunikatsioon. Kui asjad on hapud, on eriolukorrad, siis seal on oma selged mängureeglid, juhised, asjad, mida ette võtta. Aga sisekommunikatsioon, kliendikommunikatsioon, kõik need asjad, mis on seotud valitsussuhete ja, ja suhetega huvirühmadega, samuti turunduskommunikatsioon need tööriistakast, mille pinnalt ma iga päev nõustan erinevaid Eesti ettevõtteid, organisatsioone ja, ja ka Eesti jaoks olulisi algatusi. Räägime nendest mõnevõrra hiljem, aga, aga see kriisikommunikatsioon, kas sa võid selgitada, kuidas see toimib, et kui me võtame selle metanoolitragöödia Pärnus 2001 või Kurkse surmaretke 97 või Viljandi koolitulistamise 2014 või isegi pronksiöö aprill 2007, mida niisuguses olukorras, kus kriis küpseb täiesti varjatult, võib-olla kuid päev ja eskaleerub tundidega, mida seal üldse on võimalik kommunikeerida. Noh, selles mõttes see aabitsatõde ehk siis kõige-kõige tähtsam asi on ikkagi see, et esimeses järjekorras tuleb hoolitseda nende inimeste eest, kelle elu on ohus või kes on hädas või kelle lähedaste elu on ohus või hädas, et nendel inimestel oleks teadmine selle kohta, mis toimub, mida teha, millised on käitumisjuhised, et see on kõige-kõige tähtsam asi ja selle jaoks nagu sa kirjeldasid, kriis küpseb, tegelikult on veel selles seisundis, et, et veel ei ole. Tegelikult me ei saa veel seda nimetada eriliseks olukorraks siis see on nüüd see teine kommunikatsiooni professionaali vajalik ettevalmistus ja iga organisatsiooni jaoks vajalik ettevalmistus, et need erinevad situatsioonid on kaardistatud, ette läbi mõeldud, mis kõik võib sellises olukorras juhtuda erinevate inimestega tööprotsessidega ja on ka mõeldud sellele. On see läbimõeldud, läbi harjutatud, läbi treenitud, et mida siis teha. Nii et selles plaanis on ikkagi, on asjad, mida on vaja ette teha, et olla valmis nendeks juhtumiteks harjutada. Ja siis selles olukorras, kus see juhtum juba on olemas käituda kõigepealt võimalikult kiiresti inimeste elu, inimeste tervisega seonduv oleks hoitud inimestele arusaadavaks tehtud, mida tohib teha, mida ei tohi teha ja ikkagi püüda kogu aeg selles töös olla see kõige parem abiline nendele, kes seda kriisi lahendavad, sest ega kommunikatsioon tee sellest, mida tehakse selle juhtumi lahendamisel kriisireguleerimise kriisikommunikatsioonis. TÖÖ näebki nii välja, et kriisimeeskond, kes juhtumite seda olukorda lahendab, tema kõige lähedam partner on siis osaline selle juhtumi lahendamisel on loomulikult kommunikatsioonimeeskondi kommunikatsioonijuhti. Et need on põhitõed ja siis see, kuidas see töö on korraldatud mündi kaks külge. Sa räägid sellest, et, Kriisiks peab olema valmis, peab olema välja töötatud käitumisreeglid, normistik. No ärme võtame Eesti näiteid, võib-olla see teeb mõnele kuulajale haiget, aga võtame siis ikka uuesti selle Anders Breiviki juhtumi, plahvatused Oslo südalinnas, valitsuskvartalis ja sellel saarel. Keegi ei suutnud niisugust sündmust kaardistada, see tuli täiesti ootamatult. Seda oli võimatu isegi aimata, sest põhjustaja üks inimene, kes ei suhelnud kellegagi. Kas me oleme olukorras, kus see, mis juhtub, on täiesti prognoosimatu, mistõttu kriisi juhtida ja seda kommunikeerida, et see on siiski väga juhuse hooleks jäetud? Selles mõttes kriis. Juhtida ma arvan, ei saagi, ei saa kriisi lahendamist saab selle probleemi lahendamist, leevendamist, kahjule, piiri panemist. See on see, mida saab teha ja siis selle käigus hoolitseda, et erinevad osapooled, erinevad inimesed, kes sellega seotud on ja kes on kaudselt seotud, et nad ei saaks rohkem kahju ja ei kahjustaks see, mida rünnatud on. Olgu need siis inimesed, objektid või keskkond ja, ja sealt edasi setud selle käigus anda nõu inimestele, kuidas käituda, kuidas käituda, et kahju ei suureneks, noh, see on tegelikult see aines, millega, millega kriisireguleerimine ja kriisi lahendamine ja kriisikommunikatsioon tegeleb, aga samal ajal jällegi, tuletades meelde seda kohutavalt traagilist sündmust siis see, et üksikisikud, inimesed, kelle motivatsioon on seotud kas nende tõekspidamiste, Nende psüühilise seisundi või mis iganes muu muul põhjusel ja nad võivad olla teistele inimeste ohtlikud, et noh, see on kindlasti üks neid riskifaktoreid, mida iga iga riigi, iga ühiskonna, kes tänases maailmas tegutseb, vastavad ametkonnad ja professionaalid on, on ühe riskina kindlasti talletanud. Läheme sellesse. See juurde, mille keskmes sina valitsuse kommunikatsioonibüroo direktorina olid, see oli siis 2004 sügis. Lihula mälestussamba teisaldamine kui politsei päästeamet oli saanud regionaalministrilt ja siseministrilt korralduse see ausammas. Ravija. Politseinikud tulid kohale kumminuiad kaitsekilpide ja koertega kohalikud kogunesid ja hakkasid kividega pilduma. Kui sa praegu vaatad 12 aasta tagust sündmust oma praeguse elukogemuse ja töökogemusele. Baasilt, mida oleks saanud teha teisiti, selle sündmuse puhul ju üks asi, mis on jäänud avalikus ruumis piisava tähelepanuta, on ju see, et selle valitsuse otsus ajal ja selle teokstegemise vahel olid päris mitmed sammud, kus valitsus ühist otsust jätsid valitsuse liikmed täitmata või täitsa seda täpselt nii, nagu nad seda täitsid ja see olukord just selliseks siis ka kujunes. Esimene, ja ma arvan, kõige olulisem õppetund ongi see, et kui su meeskond ei täida võetud kohustusi antud lubadusi siis kas selle meeskonnaga üldse saab võtta ette asju, mis nõuavad tundlikkust, täpsust ja korrektsust ja, ja ikkagi ma veel kord ütlen professionaalsust siis kui me võtame kas või selle sammu, situatsiooni, mis seal kohapeal Lihulasse ju kujunes, tekkis, oli ju see, et see osa ülesandest, mis regionaalministrile tolerants, et seista selle eest, hea, et kohaliku omavalitsuse juhid on informeeritud ja seista selle eest, hea, et nad on selle otsusega seoses saavad aru kõikidest faktidest ja sellest eesmärgist, miks selline otsus on tehtud valitsuse poolt, see jäi ju tegemata. Ehk siis kõik need asjad, mida ma ennem rääkisin selle keeruliste ja eriolukordade kommunikatsiooni põhimõttest, et inimesed peavad aru saama, mis toimub ja miks toimub. Aga see osa sellest tööst paraku jäi tollal tegemata. Seal oli üks minister, kes ütles, et tema selles ei osale. Keeras selja, aga oletame, et see minister oleks olnud oma ülesannete kõrgusel, informeerinud ka kohaliku omavalitsuse juhti. Ega see ei oleks politsei ja Lihula inimeste kokkupõrget ära? Muidugi see sel otsuse teokstegemise protsessis oli ridamisi tegematajätmisi või tegemisi, mis olid seotud suure tõenäosusega tahtmisega, kas neid teoks teha nii et, et selles mõttes see situatsioon, mida me nägime sellel hetkel, kui kohtusid kohalikud inimesed ja ja korrakaitsjad selleks hetkeks oli vigu tehtud juba nii palju, et mingis mõttes see oligi paratamatus, millega siis Lihula sellel hetkel silmitsi oli. Tuleme nüüd tänapäeva tagasi, et. Kui sa analüüsid puhtalt professionaalsest huvist tänavusuviseid, presidendi valimiskampaaniat ja presidendivalimisi, sellest, kuidas hoolimata Paide arvamusfestivali põhitõdedest üks erakond oma kandidaadile lõi noa selga ja teine erakond tõmbas oma kandidaadil vaiba jalge alt ja kuidas see kõik justkui vääramatult juhtis meid valitsuse vahetuseni, kas see on ka para nähtamatus või kusagil oleks saanud teha midagi, mis oleks suunanud asjad teisiti? Ma sellele küsimusele vastamise ja häda on kindlasti poliitikakommentaatorid anda, sest ma usun, et see ei ole minu, see ei ole minu. Inglise keeles, on üks ilus sõnapaar KaPowsiis eesti keeles, ma ei ole suutnud leida paremat vastet, aga ma ütlen, et ma ei tahaks olla hinnangu andja selles kohas, kus tegelikult puudub kogu informatsioon. Ja loomulikult, kui vaadata niiviisi kõrvalseisja vaatepunktist, siis mul tekkis ka väga palju küsimusi, aga veelkord, kuna mul ei ole kogu infot, siis ma, ma arvan, et, et ma võiksin öelda seda siis jällegi sellisel pigem nagu maailmavaatelise seisukohalt, et hinnates nüüd seda, mis toimus pärast seda, kui olid ära olnud riigikogu voorud ja valimiskogu voor ja siis, kui oli riigikogu vanematekogu jõudnud lahenduseni ja see küsimus minu peas siis olijaid, kus oli riigikogu vanematekogu, selle protsessi alguses ja mis oleksid olnud need tingimused, et riigikogu vanematekogu oleks suutnud juba siis Leida erakondade koostöös sellise kandidaadi, kelle puhul kehtivad kõik needsamad tunnused, mis kehtivad täna. Kersti Kaljulaidi vanematekogu liikmed, igaüks oli oma fraktsiooni toas. Ja siin me jõuame jälle sellesse samasse kohta, kus ma ütlesin, et kui me oleme mingisuguses punktis ja on aru saada, et meil on eri seisukohad, siis püüame kõigepealt selgeks saada, kust see meie ühisosa on, kus on see meie ühisosa ja noh, paraku vahest tuleb seda ühisosa siis leida. Millise teekonna saada valusasti vastu nina, siis tuleb mõistus pähe. Kaja loodimisel on täna kommunikatsiooniekspert Kristi Liiva pärast tööd panganduses, valitsuses, seejärel jälle panganduses. Oled sa ennast koolitanud suhtlemistreeneriks, meediakoolitajaks, lisaks kõigele muule, millest te saate, esimeses pooles rääkisime. Ja sa oled asutanud Neymar Jugastega oma kommunikatsioonifirma. Millega sa praegu igapäevaselt tegeled? Iga päev teen ma tööd sellega, et aita on Eesti ettevõtetel organisatsioonidel, aga ka rahvusvahelistel ettevõtetel ja organisatsioonidel, kes siin Eestis tegutsevad selgeks saada, kes on nende jaoks olulised inimesed nendele inimestele teha, arusaadav üks, mida nad teevad, miks nad teevad ja aitan leida need kanalid või need kohad, kus nende inimestega suhelda, kuidas neile see sõnum oma sõnum kohale viia. Ja siis kommunikatsiooninõustaja töö suures plaanis tegeleb kolme küsimusega. Kes on sinu klient või inimene, kes on sinu jaoks oluline, mis sa talle räägid, mida sa talle räägid ja kuidas sa seda teed? Ma vaatasin sinu kommunikatsioonifirma koduleheküljel väga palju väärikaid kliente. Jätsi meelde, kaks Tallinna lennusadam. Kui minul või meie kolleegidel tuleb tahtmine sealt kellegagi rääkida. Me helistame Urmas Dreseni või kes räägib nagu kulda ja kell, et on kahju katkestada sõnadega, et aga meie eetriaeg on nüüd läbi. Seal on varased kommunikatsioonijuhid olnud, kes aeg-ajalt helistavad otse ajakirjanikule, on öelnud, et ma kuulan sinu saadet, vot sinna saatesse võiks see teema sobidaja. Või helistavad Jüri Muttikale, et ringvaade võiks olla esimene, kes meie suurepärast näitas, täna õhtul telepublikule näitab, või siis on seal laulu ja tantsupeo sihtasutus, kellest no Sten Weidebaum-ist ja, ja Aet maadest paremat rääkijad on raske leida. Ma küsin, kui te olete sõlminud nendega lepingu, siis mille eest sinu firma nendelt arve sisse kasseerib? Lennusadama ehitamise eellennusadama avamise eel oligi meie ülesanne täpselt sedasama teha, nii nagu ma ennem ütlesin selle üldistuse koha pealt, et aidata läbi mõelda, kaardistada, kes on sihtrühmad, kuidas nendeni jõuda ja mida neile rääkida ja rääkijad, parimad rääkijad ikkagi on needsamad inimesed, kes on nende organisatsioonide käilakujud, need number ühed number kahed. Sageli on meie kliendid ikkagi ju seelise organisatsioon moniga, kus neil on oma majas sees kas vähemalt üks inimene, kommunikatsioonijuht nagu näiteks tenn, eks ju, laulu ja tantsupeo sihtasutuses, aga Sten ei saa üksi sõdurina lahinguväljal ju palju ära teha, sest ta on üks inimene, kellel on täpselt sama palju tunde ööpäevas nagu meil kõigil ehk laulu ja tantsupeo sihtasutuse tarbeks oleme me abiks, et mõelda välja ja aidata välja mõelda, milliseid üritusi teha ja kellele teha, et enne pidu rääkida peost tema juhtidest, sellest sisust nendest ägedatest, lauljatest, tantsijatest, kes sinna tulevad, ehk siis jälle seesama asi, et kõik need inimesed, kellele võiks see sündmus, ettevõte see ettevõtmine korda minna, et nad õigel ajal arusaadaval moel saaksid aru, mis asi see on. Aga selle sõnumi viia inimesteni, kui rääkida nüüd selle minu erialakeele sõnaga kõneisik, parim on ikkagi see inimene, kes on selle ettevõtmise käilakuju üks number kaks, number kolm, eksju, neid on ju erinevaid. Kui rääkida nendest ja meie ettevõtetest klientide seas on väga palju neid. Ma ka kommunikatsioonivaldkonna turundusvaldkonna inimesed. Aga erinevates projektides on lihtsalt vaja ideid, töökäsi juurde ja nii lihtsalt see võtabki, et seal, kus on vaja kas ideede jõudu juurde või asjade ära tegemise jõudu juurde, seal me abiks olema ja see on see teenus, mille eest neile makstakse. Kas te koolitate oma firmas poliitikuid? On mõned kokkulepped, mida me oleme teinud, et mis on need asjad, mis me teeme, on ka asjad, mida me ei tee ja me oleme näiteks erakondade puhul teinud sellise kokkuleppe, et kui on inimesi, kes on üksikkandidaadid, siis me neid oleme valmis nõustama ja oleme nõustanud. Aga erakondi nende kommunikatsioonis me ei nõusta ja see hästi lihtne põhjus on olnud seotud arvamusfestivaliga, et säilitada neutraalsus absoluutselt kõikide osapoolte suhtes ja mitte olla kimpus sellega, nagu ma olin kimpus ikkagi mingisuguste selliste koridori juttudega, mis rääkisid, et miks Kristiina ei ole ikkagi selle arvamusfestivali teemaga siin tegeleb, et kas see on kuidagi sotsiaaldemokraatidel kasulik, sest paides on ju võimul sotsiaaldemokraadid. Äkki see on kuidagi Partsile kasulik, mäletate, tuli Stenbockile siis tööl ehk et kõiki selliseid, mitte tõele vastavaid, aga samal ajal inimeste peades ikka tekkivaid seoseid ära hoidume põhimõtteliselt otsustanud, et me oleme neutraalsed kõikide poliitiliste liikumiste erakondade suhtes oma nõustamistöös. Minul on jäänud küll see mulje, et kui poliitik Tuleb raadiosse või televisiooni intervjuud andma. Ta ei kuula, mida ajakirjanik tema käest küsib, vaid ta esitab järjestikku kolmes, neljas erinevas kastmes seda sõnumit, mida talle on. Kas erakonna peasekretär või fraktsiooni avalike suhete juht on öelnud, et sa pead seda rääkima. Kas põhimõtteliselt ma ei räägi nüüd ja ütel peest, kommunikatsioonifirmad koolitades, poliitikute avalikes esinemisteks õpetavad seda, et ükskõik mida sinu käest küsitakse, sina räägi seda, mida sa pead. Võtan veel ühe nagu tõusen veel kõrgemale sellest poliitilise kommunikatsioonisfäärist kujul üldse kommunikatsiooni teooria juurde ja selle juurde, mida tähendab sõnum ja sõnumi esitamine ja ja ikkagi suures plaanis. Jällegi on see ju nii, et sa tahad oma sõnumi edasi anda. Küsimuse kohta on see, et kui intelligentne ja delikaatne sa oled olles selles suhtlussituatsioonis, kas raiud nürimeelselt ükskõik mida see küsimus endas ei sisalda ikeseda oma lauset või lausungit või jutupunkti või sa ikkagi oled kontaktis see teise inimese sooviga saada vastused nendele küsimustele, mis on tema peas ja aga üldistusena, kui mina õpetan inimest oma sõnumit hästi edastama, siis ma õpetangi teda sellest lähtuvalt, et kui sul on sinu sõnum, siis erinev vaid aspekte arvesse võttes on oluline, et sa räägid ära oma loo, aga sa ei saa seda teha nürimeelselt, sest see on see, mis vastaspoole tegelikult, nii nagu sa just ennem kirjeldasid ajakirjanikku noh, kas teeb lihtsalt meelepaha või, või lausa vihastab välja. Ja need on ju kõik ikkagi sellised naeruväärsed situatsioonid, mida me ju ka olgu lähiajaloost või kaugemast ajaloost teame, kui mõni poliitik kasutatakse lausa sellist kõnekeelt, paneb oma plaadi peale ja ei, ei ei taha üldse mitte sellest loobuda, ikkagi jälgist. Lõppkokkuvõttes see mehike talle siis halvasti, sest inimesed on ikkagi arukaid ja näevad, mis toimub. Poliitikud sinnapaika sa oled suure korporatsiooni Swedbanki teenistuses olnud kolm-neli aastat Stockholmi peakorteris, mida sa pidid seal tegema ja mida see sulle? Lõpetas töö, sa õpetasid mulle väga-väga palju. See andis mulle erialaselt inimesena väga mitmekülgse kogemuse, ühe rahvusvahelise ettevõtte toimimise loogikast, põhimõtetest, kultuurist väga palju oskuseid rahvuste, eri kultuuridevahelise suhtluse juhtimise, tulemuste saavutamise teemal, mida sa pidid tegema. Minu vastutusvaldkond oli seotud viieturuga Eesti, Läti, Leedu, Venemaa ja Ukrainaga oli Swedbanki korporatiivkommunikatsiooni ja brändijuhtimise valdkonna juhi asetäitja ja põhimõtteliselt seisan selle eest, hea, et kõik need asjad, mis on selle üksuse seal, oli üle 100 inimese. Et kõik selle üksuse tööpõhimõte, et protsessid ja asjaajamine oleks ühtse loogika järel toimiv. Taustsüsteem oli ju see, et varasemalt, et Eesti, Läti, Leedu tegutsesid ikkagi üsna eraldiseisvalt kogu kontsernis Venemaa, Ukraina olid pisut teises olukorras ja siis sellel hetkel, kui mina 2009 ametis asusin, oligi minu ülesanne on aidata see uus meeskond ja kokku saada tööpõhimõtteliselt välja töötada, kokkulepet teha ja, ja siis seista loomulikult ka selle eest hea, et samal ajal majanduses aset leida ja kõik sellega kaasnev oleks kommunikatsiooni mõttes hästi juhitud. Tal oli siis sellele ühelt poolt niisiis selline organisatsiooni juhtimisega seonduv aga siis teiselt poolt ka selle kommunikatsiooni, selle aine sõnumi juhtimisega seonduvaid ülesandeid. Väga palju sain veeta aega kõigis nendes viies riigis. Stockholmis olin igal esmaspäeval ja siis sealt üle nädala ikkagi läksin jälle ringreisile, et inimestega kontaktis tööd teha. Sa nägid seal kindlasti? Väga palju erineva stiiliga juhte. Missugune on üks hea juht, kelle käe all on kerge ja motiveeriv töötada ja mis annab endale häid tulemusi? Pärast hea meenutada. Hea juht on see, kes inspireerib, kes annab ühelt poolt piisava vabaduse, aga teiselt poolt on nõudlik. Ja kindlasti on hästi oluline see, et hea juht küsib küsimusi, mis aitavad sul leida lahendusi, kui sa oled tema meeskonna liige, küsib küsimusi, mis aitavad leida lahend, hea, et ei ütle, tee nii. Esitab küsimusi, mis aitavad sul jõuda selleni, et kuidas teha? Väga huvitav, kas sa kohtad seda Eestis sageli? Mõnikord ja ikka ikka minut, töö on küll selline, et ma olen seda meelt, et minust ei oleks korrektne oma klientideni imesid nüüd hakata ükshaaval rääkima, kes ühte või teistmoodi teeb. Aga kui ma mõtlen nende juhtide peale, kes on olnud mitte nüüd minu nõustamistöös, aga selles töös, kui mina ise olin juhina alles arenemas ja selles valdkonnas töötasin väga ägedate tippjuhtide all, siis ikkagi see ühine nimetaja on olnud minu jaoks minu heade juhtide jaoks ja mida ma väga tahan ka oma käekirjaks. Loodan. Ta on juba pidada ja teen tööd selle nimel, et see nii oleks, et, et see vabadus ja samal ajal ikkagi inspiratsioon, mis paneks inimesi liikuma ilma selleta, et sa ütled neile, mida nad täpselt peavad tegema. Aga igal juhul see tegevus on tulemusele orientiir absoluutselt ikka. Aga kuidas on elu õpetanud sind kaotust taluma või sellega hakkama saada või kas sul üldse on elus olnud võimalik seda? Pidanud ikka loomulikult, ja see, ma arvan, on ka jälle üks nendest asjadest, mida ma sain kogeda kõigis nendes erinevates ametites, mis olid enne seda, kui ma omaettevõte lõin ja ka selles samas ametis, kus ma täna olen, on ikkagi see, see kõige olulisem asi on ikkagi analüüs. Kui asjad ei ole läinud nii, nagu võiks olla prognoositult nende areng analüüs, aga samal ajal siis, kui see analüüs on ka tehtud siis selle panemine teda kausta kokkupanemine riiulile paneme, nüüd on nagu on. Ja nüüd see hetk jäi nüüd sinna kohta, nüüd järgmine hetk on praegu ja ei ole vaja rohkem tegeleda ülemõtlemisega üle analüüsimisega, et võtta sealt kaasa, mida ma järgmine kord. Me meeskonnana järgmine kord võiksime teha teisiti ja siis selle lahtilaskmine, arvan, et see on ka hästi oluline, et mitte lihtsalt läbilibisemine keerulistes situatsioonides ikkagi analüütika, aga siis ka selle rahutegemine, et on nagu on, lähme edasi, sai tassi ebaõnnestumisi endaga kaasas on, kindlasti on olnud minu noore täiskasvanu aja ja professionaalina kujunemise aja jooksul neid perioode, kus ma ei ole seda osanud, aga täna ma võin küll üsna suure südamerahuga öelda, et ei enam ei kanna ja sellega liitub tõenäoliselt. Kas sinu tegevus koolikiusamise vastases programmis, sest noh, teismeeas kogetud ebaõnnestumised väga sageli saadavad inimest kogu elu mis sind selle juurde viis? Mind viis selle juurde sedasama ütlemine Stockholmis, kui sa küsisid, et mis ma sain Stockholmist või mis ma seal kogesin, siis kindlasti Stockholmis töötamise periood Swedbankis viis mind kokku ju ühelt poolt, eks Põhjamaade sarnase sündmusega festival aga viis mind kokku ka Rootsis sellise liikumise või organisatsiooniga, mille nimi on sõbrad Friends inglisekeelse nimega ja mis on üle 25 aasta, on Rootsis ühe noore naise, siis ta oli veel laps isegi pool käima tõmmatuna programm, mis kiusuennetuse ja kiusuvastase tegevusega Rootsi koolides tegeleb. Ja kuna Seppenkoli selle frentsi toetaja, siis hakkas mind väga huvitama, et mis nad seal teevad, miks nad teevad ju tegelikult hakkas mõte arenema, et äkki oleks võimalik rentsi laadne liikumine Eestisse tuua ja minu tollane kolleeg pangas Rasmus Rask oli siis minu kaasamõtleja. Me koos seda teemat arutasime, kuna meie töö oli ka ju seotud Eesti-Läti-Leeduga, siis me mõtlesime, et mis oleks, kui aga saime ka selle selgeks, et selle organisatsiooni huvi oli pigem toetada ja aidata Aafrika mandri lapsi. Nemad olid otsustanud, et nende laienemissuund ei ole mitte Euroopas. Ja siis hakkasime uurima, et mis oleks siis võimalused leida, punkt üks, et millised on üldse mõlemad lahendused ja punkt kaks, et kas oleks mõnedel lise toimiva lahenduse toomine Eestisse võimalik ja siis viis meid elu kokku Kristiina Treieriga, kes on kasvatusteadlane psühholoog Tartu Ülikoolis ja ametis ja tema siis oma teadustööd tehes juba oli teinud väga põhjaliku karistuse sellest, et millised on toimivad ja tõenduspõhised ehk siis tulemusi kontrollitavaid, tulemusi andvad. Nüüd ma räägin nüüd, sellesse on kasvatusteadlaste keeles sekkumised, mida oleks võimalik kohandada ka Eestile ja siis me saime tuttavaks soome programmiga kiusamisvaba kool ja sealt siis juba läkski teekond radistusest järgmise sammuni, mis oleks, kui me ikkagi teeme selle teoks, et Eestis ka võiks olla sarnane programm, uurisime ka seda, mida teevad teised Eestis meil on ju Eestis kaks, olid juba selleks hetkeks olemas põhikooliastmel ja lasteaias, kiusuennetusega tegelevad põhikoolis tore ja lasteaias karuprogrammide lastekaitse liit oli Eestisse toonud Taanist ja tore programm oli ka jõudnud Eestisse Soomest, nii et tegelikult jällegi seesama Põhjamaade mõõde seal, eks. Ja niimoodi seda siis sündiski, et ühelt poolt tajutud vajadusest, aga teiselt poolt ikkagi sellest, et oli ühes teises ühiskonnas midagi, mis töötas ja mille puhul tekkis mõte, et miks mitte tuua seda Eestisse. Ma võin jagada seda oma lugu, mis ei olnud kiusulugu, aga miks mina, tegelikult ma arvan, olin avatud üldse selle teema suhtes ja miks ma ikkagi korjasin üles Rootsi programmi, näitleja, mõtlesin selle peale oli ju see, et kui mina olin 12 aastane tüdruk, siis ma väikesest maakoolist läksin suurde linnakooli ja selles suures linnakoolis oli terve trass juba aasta aega olnud oma klass ja ma olin ikkagi uus tüdruk, eks ju, ja see teistsugune, see uus võõras, see on üks nendest tunnustest, mis tegelikult sellel lapsel teeb selle olemise raskeks. Ja Mul oli väga armus klassijuhataja ja siiamaani pean teda oluliseks inimeseks, kes olime veel põhikoolis seal esimeses klassis. Aga ma arvan, et selles olukorras ei osanud ka tema ka midagi teha, et mind rohkem võib-olla nende teiste klassikaaslastega omaks teha ja see on see, mida tegelikult kiusamisvaba kool õpetab õpet. Õpetajal tuleb uus laps klassi, mida temaga teha, kuidas teised lapsed saavad rohkem teda omaks võtta ja see on ka see asi, mida ma näiteks juhtimises kasutan. Et kui meile tuleb uus inimene meeskonda, siis tuleb hoolitseda selle eest, et see inimene saaks omaks. Ja mitte sellepärast, et ma nüüd pelgaks tekkinud kiusasid leiaks, aga see lihtsalt on selle jaoks vajalik, et inimene omaks saaks. Ja selle jaoks on lihtsad asjad, mida teha. Ja kui see nüüd lähme tagasi kooli situatsiooni, kui see laps, kes klassi tuleb, on kuidagi teistest erinev pikem, paksem, punapäise on teise nahavärviga, siis need on kõik need asjad, mis jälle annavad ainest selleks, et ta on teistsugune ja teistsugust, peljatakse teistsugust, ei võeta kampa ja sealt tulevad kõik need asjad tekkida, mis lõpuks tekitavat trauma sellele pisikesele inimesele. See on see, mida kiusamisvaba kool pakub ja pakuvad tegelikult ka need kõik need teised, kuid mis Eestis tegutsevad, et kiusamisvaba kooli kõrval, eks ju, lasteaedades ja algklassis on lastekaitse liidu karuprogramm Põhikoolis TORE-liikumine ja me teeme nendega väga palju koostööd. Me oleme loonud ühiselt liikumise kiusamisvaba haridustee eest. Me oleme aidanud ühiselt sõnastada need põhimõtted, mis võiksid olla kiusuvaba haridustee põhimõtteliselt koolides. Tema väga loodan. Nüüd esimese valitsuse tegevusplaanis oli sees, et kuidas võiks jõuda nende ikkagi kõikidest üldhariduskoolides kiusuennetusprogrammi, ükskõik milline nendest. Et ka uus valitsus selle teema, valitsuse tegevusplaani endale võtab oluliseks asjaks ja kuni järgmiste üldvalimisteni me jõuaksime samm-sammult ikkagi nii nii kaugele, et meil oleks kõikides üldhariduskoolides olemas nii eesti kui venekeelsetes kiusu ennetusprogramm, mis annab lastele suhtlemiseks vajalikud oskused ja õpetajatele tööriistad. Kui asjad ikkagi halvasti lähevad. Võtame veel ühe tahu sinust, mina ei käi väga palju kuskil avalikel üritustel aga mu kolleegid on öelnud, et sind näeb suhteliselt harva, rääkimata sellest, et sind näeks kellegagi koos. Kas väga kiivalt kaitsed oma privaatsust ja eraelu? Mu töö on nii aktiivne, kontaktis olemine teiste inimestega, et see enda aeg on ikkagi selline vaikuse ja rahu ja tõesti väga privaatne aeg ja see on süvene fiks, nii et kui ma 2013. aasta lõpus mõtlesin, et mul on ühe aasta sees olnud nagu kolm aastat seoses arvamusfestivalile käivitamisega seoses kiusamisvaba kooli esimese aastaga pluss hästi intensiivse tööga oma büroos, siis kui sa endast annad nii palju, siis on hästi tähtis vaikus, rahu ja tõesti sõna otseses mõttes vaikus, kuja enda laadimine ja ma ei ole seda liiga hästi võib-olla varem osanud, aga nüüd on õnneks elukogemust ja julgust ka nii palju, et kõikidel asjadel ei pea ja ütlema ja vaikuses on väga suur energia taastamisallikas. Sinu üks endisi lauluõpetajaid palus küsida, et kas sa laulad ikka veel koolipõlves laulsid väga ilusti. Loodan, et mu lauluhääl kaotsi läinud. Aga ma ei laula kuskil kooris Ma viimati laulsin Stockholmi Eesti segakooris siis, kui ma Stockholmis elasin. Aga nüüd ühegi koori liige ei ole. Võib-olla ainsad lauluga etteasted ongi jõululaupäeval, siis tuleb pakki Limastada. Ma vaatasin Eesti televisiooni arhiivis. On üks lõik 1998. aasta laulukarussellis kus sina kui peasponsori Hoiupanga esindaja andsid kingituse üle ühele laulu tüdrukule selle eest, et sinu kollektiiv oli varinata kõige lemmikumaks selle aasta lauljaks. Ma arvan, et aasta võis olla isegi 96 97, sest 98 oli juba Hansapank ja Hoiupanga kokku hakanud. Just tellime River Müürisep. Tõesti ja kes hiljem jõudis ka vähemalt Eesti eelvooru eurovisioonil. Mida sa televiisorist vaatad üldse, kui sa vaatad? Mina vaatan televiisorist aktuaalset kaamerat plektrummi olenevalt temast vabariigi kodanike foorumit, kuigi viimasel ajal vähem ja siis dokumentaalfilme. Ja see vist ongi kõik, et ma olen väga kehv teleri vaataja olnud läbi aegade. Ma mäletan, kui ma Stenbocki majas töötasin, siis peaminister isegi ütles, et mismoodi mina saan üldse olla kommunikatsiooninõustaja, kui minul televiisorit kodus ei ole. Pärast seda läksin, ostsin televiisori endale. Selle jaoks ei ole ju tänapäeval vaja tegelikult enam televiisorit üldse, et või seda ajas Ta kinni olemist, et kõik asjad on järelvaadatavad, kõik asjad on vaadatavad mis iganes seadmest, mis sulle maailma kätte toob kindlalt programme, kindlaid teemasid jälgin aga, aga jah, selline, mis telekavas on, aga see jah, ei ole väga enam see, mis ma arvan väga paljude inimeste jaoks tegelikult enam ei ole telekava, see, mille järgi orienteerutakse vaid see, mis see programm on ja kuidas ma sellele mingi muu seadme kaudu ligi saanud. Saga arvamusfestivalist mõnevõrra hakanud lahti laskma laskma tal omaette elu elada. Festivali teisel aastal Me sõnastasime tollase tuumikuga mõned asjad, mis meile tundusid, mis on olulised, et see festival oleks elujõuline ja värske. Üks oli see, et meil võiks erinevate töölõikude, kaasa arvatud festivali eestvedaja roll kindla sagedusega vahetuda. Kolm aastat sai eelmisel aastal täis, mina andsin teatepulgale Ott Karulini-le, kes festivali juht ka 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ja juba on alanud festivali ettevalmistused. Programmi ettevalmistused, ideekorje tuleb jaanuaris minu teada ja tuleb ikkagi just sellel samal põhimõttel, et festival sõnastab, mis on selle festivali eesmärk, miks me seda teeme ja kutsub üles inimesi, organisatsioone, ühendusi, oma teemasid pakkuma ja valib välja ja toetab siis neid, kes on välja valitud sellesse programmi oma arutelude ettevalmistamisel. Mul on festivali meeskonna liige, olen vabatahtlik nagu kõik vabatahtlikud ja olen lubanud kahes valdkonnas kaasa lüüa, aidata arutelu programmil sündida, mis meediaaladel toimub ja aidata mõelda edasi, mis saab festivalist alates 2018.-st aastast. Sest me tegime kokkuleppe 2014, et meil on nüüd neli aastat ees ja siis me teeme sellise eesmärgiga sellise programmiga Kahepäevase sündmusena festivali, aga siis 2018 edasi, mis saab see siis nüüd vajab uuesti läbimõtlemist ja ma olen lubanud Maiu Lauringul, kes on siis festivali juht alates 2018 mõelda läbi, mis on need asjad, mida me oleme viie aasta jooksul kogenud, mis on need asjad, mida Me oleme tagasisideks saanud ja me tahame kindlasti küsida kõigilt nendelt, kes olid festivali sünni juures, selle idee esialgse arutelu juures, mida ja kuidas me saame teha selle jaoks, et Eesti ühiskonnas oleks rohkem sisukaid ja arukaid arutelusid ja minu jaoks see põhiküsimus loomulikult on see, et kaks päeva paides, nad on heas mõttes sõnumi loojana mudeldajana õiges kohas, õigel ajal, kui tõesti kümned tuhanded inimesed on tahtnud sinna tulla ja seda oluliseks peavad ja seda tunnustavad. Aga et kuidas ikkagi see, kus me jutt jõuab nagu algusesse tagasi, et kuidas neid vestlused, mis me peame igapäevaelus, kuidas need rohkem sisaldaksid festivali hea arutelutavahinnangu vabadust, kuulamisoskust, argumenti ja oskust jääda eriarvamusele tsiviliseeritult ja õigust ka mitte kokku leppida. Ehk et need on need asjad, mille peale ma mõtlen, eriti mõtlen just selles vaates, et kuidas need vestlused, mis on meie igapäevaiseloomusta hakkaks, et mida saaks teha selle nimel. Kas te tahaksite ise tahaksid võtta seda oma igapäevaelu osaks, sellepärast nad tunnevad, et nii on parem ja lihtsam inimesena rohkem terved ja, ja tulemused saavad ka olema paremad. Nii loodan, et sinu unistused saavad teoks. Aitäh pika intervjuu eest. Kristi Liiva, aitäh. Edu, aitäh. See oli tänane kajalood. Kristi Liiva. Kommunikatsiooniekspert oli meil külas, mina olen Kaja Kärner ja uus külaline jälle tuleval laupäeval.