Need on aiapeole kutsutud, aed on kirjeldamatult kaunis otsekui unenäos või minevikus kauges minevikus. Tõeline maapealne paradiis, täis lilli, kristallselge veega tiike ja pursk, päeve, fantastilisi grote, põõsaslabürint, mütoloogiliste kangelaste ja jumaluste raidkujusid. Väikese amfiteatri ees vanustraadidega palistatud kiviterrassil seisab pikk massiivne marmorlaud. Selle keskel piklik, sügav nelinurkne avaus külma veega, kus veinipudelid jahedana püsivad. Laua ääres ja otstes on toolid 10 külalise jaoks. Terrassi ääres on väike tiik. Selle kaldal istub jõejumal. Ütleme, et seal asteerian jumalaid mütoloogias ju kümnete kaupa. Meil palutakse istuda selle kuningliku laua taha. Ümberringi on sulnis rohelus, päike paistab. Ja siis äkki? Üllatus, äkki tõusevad igast ilmakaarest tihedalt terrassi kivi põrandasse peidetud tillukesest aukudest isegi toolidest kõrged peened veejoad ja kastavad Su hetkega läbimärjaks. Aitäh, helbrun. Pealtvaatajate jaoks. Maru naljakas etendus, ilmselt määrad lõpuks isegi. Aga mine sa tea. Helbrionis on trikiga purskkaevude lisaks teisigi üllatusi nende seas võrratu veeparkija, uhke palee. Ikka ilusat pühapäeva. Oioioi. Karjakellad ja alpisarved kuuluvad Austria alpide eelmäestiku ajalukku. Siin on soolalinn Salzburg, mille pühakuks on soolavakka käes hoidev Rupert, kes aitas varemeis seisnud roomaaegse linna ju Vaavomi taas üles ehitada. Ruumist sai Salzburg ja linna lõunapiirkonda ehitas Salzburgi peapiiskop Marcus siitikus seitsmeteistkümnenda sajandi teisel kümnendil helbrunillossi ja aiad ja veepark. Ajaloolise näevad, et riigi rahuaegadel oskasid austerlased hästi elada. Sakslased põhja pool vaadanud pisut pahuralt Loonov äärsetele naabritele, kes selle asemel, et olla saksa moodi tublid, täpsed ja korraarmastajad lasid elul mõnusalt minna, olid heada ohtlikud ja leplikud, lõbutsesid pidudel ja teatrites ning tegid oivalist muusikat põhimõttel ela ja lase elada. Stefan Zweigi tark tähelepanek. Kirjanikust juba hoopis varem siin ilmas elanud 1574. aastal Hohenemsis sündinud Markus Citlikus näib päris hästi slaidi väidete tõestuseks kõlbavad. Temagi oskas elust rõõmu tunda, armastas kunsti kaunilt sisustatud losse ja nagu selgunud veenalju ajaloo uurijad on avastanud, et vahest peaks lühikest aega Salzburgi peapiiskopi ametit pidanud märkus Citlikkuse kunstilembuse põhjust otsima Itaaliast, kuhu ulatuvad tema juured. Nimelt Milano meeditsite suguvõsast. Milano meedidžite keerulisest sugupuus selgub, et Markus Citlikkuse isaliinis oli tema vanaema olnud klaaradi meeditši oma liinis Klaara õde Margarita dimeeridži. Niisiis Markuse meeritsite soost vanaemad on jätkuvalt toetanud seal sburgineeridžite müüti. Ja kuigi Milano meditsiin polnud kaugeltki nii rikkad ja kuulsad nagu Firenze omad siis meeridžite nimi tähendas igal juhul kõrgkultuuri ja kunstilembust. Kui märkusiitikus on hoovenemisi vapil, pole midagi, mis oleks seotud meeritsitega on alpi kaljukits iibeks lõvi ja tib, pluss kauni ingli kaitsvad tiivad. Tema nooruspõlve õpinguaastad möödusid ameti Milanos ja Roomas. Lowe, kes. Teda ära. Et tema on ju Usklik, viisakas ja heade kommetega Markus sai vaimuliku hariduse. Tema onu Karlo pogrammeeaa oli meile ana peapiiskop ja nii pidas ka Marcus esmalt Itaalias mitmeid vaimuliku ameteid ning elas mõnikord villades, mille aedu kaunistasid vahvaid trikke tegevad purskkaevud. 1612. aastal sai Markus Citlikkusest Salzburgi peapiiskop. Uue ameti esimesel kevadel hakkas ta Salzburgi lõugama idaosas asuvas helbrunnis villas ehk helbrunny palee Tehitama. Helbrun tähendab säravpuhast allikat, laevu või purskkaevu. Ja siinne residents oli mõeldud vaid suvisteks päevadeks. Peapiiskop sõitis tavaliselt õhtuti Salzburgi tagasi, nii et magamistube selles palees ei olegi. Helbrunny. Lossi rajamisest on väga vähe teada. Protsess on jälgi jätmata ajaloo hämarusse vajunud. Kuid on olemas Salzburgi peapiiskopi Markus Citlikus Fonhohenemisi portree aastast 1618, millel ta seisab kogu oma Piiskoplikus pidulikuses. Kunstnik arseeni omas kanni maalitud elu suurusel portree Ell armarcus sütikusel kõrge laup, tumedad juuksed, habe ja vuntsid, piklik nägu ja tumedad silmad. Tema lumivalge krae, Käega piiskopirüü koosneb kolmest osast. Roos punase keebi ja samas toonis maani ulatuva rööjagatkaheks umbes põlvini ulatuv õrnast valgest kangast voldiline pealisrüüd, mida ääristab ime teeni õrn pits kõik maalitud, noh nagu päris. Nii et tahaks lausa puudutada. No peapiiskopi pidulik rõivastus, millal tõenäoliselt traditsiooniline ja meil pildil kena vaadata, aga olulisem on see, et vasaku käega hoiab peapiiskop oma vapile oma alpi kaljukitsekujutistega tagasihoidlikult kaetud laual üht kuldraamis maali peapiiskopi selja taga seinal seisab aga teine hoopis suurem maal. Nii et maalid maalil. Ja maalib peapiiskopi portree kujutavad kahte ehitist, mida hakati rajama Marcus Citlikkuse lühikeseks jäänud valitsuse ajal. See kestis ainult seitse aastat 1612 kuni 1619 kuldraamis. Maalil on kujutatud pooleliolev Salzburgi katedraali. Hoone seinal ripuvad suurel mustas raamis. Maalil leiab helbrünni ümbritsev tumedalt siniroheline maastik. Selle keskel särab aga lumivalge erepunaste katustega palee hoone koos avarate klassikaliselt sümmeetrilise mustriga aedade ja piikidega. Seal on oma tähendus ka portree kujutatud maalide raamide värvusel. Muston, Saturniga värv, kuld, aga päikese värv. Dahlia villa sõburbana stiilis helbrunny palees pakuti külalistele rõõmsaid ja lustlike pidusid vaid ühe päeva jooksul vahelduseks linna elu asjalikesekeldustele. Seal Ouija naudingute paik, tollase kõrgklassi moehaiguse melanhoolia ravimiseks melanhoolia tunnuseks peeti hingevalu, musti mõtteid ja pidevat nukrust. Selliste mustade mõtete varjamiseks soovitasid arstid õhurikkaid paiku päikese kuldset valgust, kerget veini, meeldivaid vestlusi ja esmajoones muusikat. Melanhooliat peeti valitsejate haiguseks. Haige meeled oli vallutanud üksildasi koopaid armastav tume Saturn. Vaid muusika ja eluvesi siis allikavesi suutsid melanhooliat vajuvad kõrgklassi aidata. Ja nagu kirjutanud 18. sajandi ajaloolane Markkus Hanrits meeldis peapiiskop Marcus Citlikkusele vägagi oma päevi helbruni palees ja aedadesse veeta, sest seal sai tema melanhooliat kalduv meel veest uut elujõudu. Ja see on v muusika. New York Friedrich Endel kirjutas oma veemuusika küll umbes sadakond aastat pärast seda, kui Salzburgi peapiiskop Markusseetikus helbrunny aedades veemänge nautis pahaaimamatut külaliste arvel kõvasti nalja sai. Aga mis sellest helbrünni lossi aedades on kunstipäraseid varjude valgusega, mänglevaid, kiviseid, koopaid, grote heegel sileda veega tiike, mille põhjast võid leida sädeleva veevaimu kõrgetes tekkides Tügatud samet, rohelisi seinu, kiviseid, külalisi, antiikaegadest ja sügavaid varje iidsete puude all. Kõik tundub siin nii tüüne ja õnnestavalt rahulik nagu kõige ehtsamad maises paradiisis. Külalised kaotavad valvsuse, unustavad maja peremehe omapärase huumorimeele, jäävad imetlema lossi taga seisvat tohutut kivist isahirve. Ja siis. Eks muidugi isahirve suust ninast ilmatute, haruliste sarvede otstest igalt poolpurskavad kümned ja kümned peened veejoad ja kasvavad külalisel läbimärjaks. Jälle. Alles jõuti kuningliku laua taga istudes kaela sadanud dušist pisut kuivada, aga pole viga, see on eluvesi. Nii et helbrioni aedades peatse pidevalt kõigeks valmis olema, sest siinne taadislik rahu on üksnes näiline. Kui sa kusagile pikemaks ajaks seisma ja imetlema jääd või päris kindlasti järjekordse veevalanguga kaela saada arvati, et siinsetes aedades on ohtlike allikate lähedal vaikuses ja päikesepaistes uinuda sest allikad kujutavad enesest sissepääs allmaailma. Häälega varitsevad kapriissed, pahatahtlikud, valelikud, vetevaimud, kes võivad Soomasalagavalasse maailma meelitada. Nii et v jugadele misse unest äratavad, tuleks vägagi tänulik olla. Kes küll võis seitsmeteistkümnenda sajandi alguses kõik need imepärased trikid välja mõelda? Üks nimi on päris kindel. Itaalia arhitekt ja skulptor Santino sõlari, kes meile juba tuttava kunstniku arseeni omascani maalil kannab valge krae ja käetistega mustast sametist rüüd kuldsete tuttidega musti põlvpükse ja näeb oma halliseguste juuste ning hoolitsetud halli habemega üpris elegantne välja paari kaunesdasamas kultuuridega nihelbrunny paleed kui aedu. Arvatud ainult sõdagi, et tark Monk fraadiotsiino oskas meisterdada aedades otsekui omapead tegutsevate purskkaevude hüdraulika ning tööle panna keerulisi automaatide ja pumpade süsteem. Neeme helbrunny maagilistena tunduvad trikke tegevad purskkaevud polnud tol ajal siiski ainsad omalaadsed. Nooruses oli Marcus sitikus elanud villa Aldo brändiinis Raskaatisse mis oli just väga kuulusama trikki purskkaevude poolest, nagu ka Milano lähedal paiknev laineate kus oli hulk põnevaid kujudega kaunistatud grote. Siit võis küll ideesid laenata. Helbrunny aedades ärkavad iidsed antiikmüüdid ellu. Siin on nurgeline sodiaagi tiik, selle taga grotisu ja kõrge kaunistatud kivisein, mille tipus troonib müütiline perseuse kuju. Siinsamas lähedal seisnud kunagi 14 apelsinipuud. Hezberiidid olid kreeka mütoloogias atlase tütred. Viimane oli titaanide võitluses Zeusi vastu astunud ja pidi karistuseks taevavõlvi oma turjal kandma. Fosforiidi taga valvasid kaugel läänes kaunis aias kasvavaid kuldõunu. Seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopas olid apelsinid veel päris haruldased ning arvati, et need olidki müütilise speriidide aias kasvavad kuldõunad. Päricheuse müüt ise on pikk ja sündmusterikas seotud kuningas poli tektisega, kes tahtis per seosest lahti saada, et abielluda viimase ema, taan aega. Niisiis saatis kuningas Perseus tapma koletist, meduusat, kellel olid elavatest madudest juuksed ja kelle pilk muutis inimesed kiviks. Perseus, seal oli palju seiklusi. Hezberiidide aiaga sidus tema teekonda see, et sealt pidi ta saama relvad, millega Medusa ah nii. Ma tean helbruni, tiikide pursk, kaevude Krootiningraid kujudega, Hezberiidide aed söötutel seose seiklusrikka müüdiga, üks paljudest Salzburgi peapiiskopi Marcus Citlikkuse teatraalsetest lavastustest. Tema suveresidentsi ümbritsevas võlumaailmas. Helbrion imepärastesse aedadesse võikski sobida võluflöödivõlumaailma traagiline kuninganna. Kuigi geniaalse Mozarti ilmale tulekuni siinsamas Salzburgis jäi Markusiitikuse aegadel veel natuke vähem kui poolteist sajandit. Aga võluaiad olid siin juba olemas. Traagilised kangelased kiviste seintega grottides keset metsi Veenuse krat, jahijumalanna Diana grot, jahimees ACTA EON saarel keset tiiki. Tema ümber moodustavad jahikoerad suure ringi. Gaasid purskab koerte suust ja Acta joonise Arvilisest kitse peast. Triittonite purskkaev, kivine great, kus Orpheus oma viiulit mängib. Teda kuulevad alpi kaljukits. Lõvi ja teised loomad, tema jalge ees lamab euriidike. Kamee pross Markkus Citlikkuse profiil pildiga. Helbrioni aedade imesid võiks lõputult loetleda, kuid paleed ennast põleme veel uurinudki. Niisiis Taagi sõitsid küllad mööda pikka helbrunny alleed, mida alistasid praeguseks 400 aastaseks kasvanud tammed. Kuningliku õukonna range etikett oli Salzburgi jäänud sõitja üllatusteks valmis ja kui allee järsult paremale pööras avaneski esimene paljudest vaadetest helbrunny paleele. Helbrioni paleesse sõideti vaid lühikeseks ajaks vaid üheks päevaks korraga, et pidada üks lustlik pidu, kus üks üllatus järgnes teisele. Raadil viivad trepid kahelt poolt peasissekäigu juurde trepi all, fassaadi keskel on taas üks helbrunnile nii iseloomulik rott saator kaks Marcus siitikuse vapilooma vägevate kõverate sarvedega Alpi kitse ja muinasjutulised metsad, elanikud ning suurde basseini. Hoonest Einduvad õige pisut madalat püramiidi Ad terava otsialiste tornidega külgosad poolsel fassaadil Enduka keskuse, mille katust ehivad kahel pool toredad võrokesed rullornamendid, teisel korrusel 11 klassikaliste kolmnurksete viiludega kaunistatud nelinurkset kaksikakent all kõrgeskiwyranistuses ümara kaarega uks kahel pool. Millised põdrapead aiapoolse ukse ees kivistele juhidega, tähe kujuline sodiaagi bassein. Kõik on rangelt sümmeetriline. Hoone on päikesekollane, aknaluugid, rohelised katused, mustjatest kividest. Ja sisehall tagaseinas viib Kaksust kahe peegelpildina sarnase spiraal trepi juurde, mis juhivad villa teisele korrusele. Siis karabinjeeride THL, kunagine vahimeeste puhkepaik. Siin ei saa vaatamata jätta kolme piklikku maali, mis kulgevad piki seina otsekui laiad friisid. Ei tohiks vaatamata jätta, sest tegu on 16. sajandi hinnatud kunstitöödega ja peaks imetlema kunstniku fantaasia gaasiate detailide täpsust. Tegelikult jätaks siiski hea meelega vaatamata, sest kõigil piltidel käib hirmus võitlus ja koletu taplus elu ja surma peale. Karabinjeeride halli piki seinal kulgeb 11 meetri pikkune friis, kus üksteise kallal purelevad lausa metsikul moel koerad, karud, lõvid, hirve, sokud, pullid, lohed, kotka pea ja tiivulise lõvi kehaga, kreisid ja isegi tiibadega svinksid. Kõik need on väga hoolikalt ja detailselt maalitud. Õnneks on kogu 11 meetri pikkune võitlus pilt veretu. Ruumi lühemal seinal käib teistsugune, viie ja poole meetri pikkune lahing. Siin töötlevad 11 koletislik maalike alakehadega meregenta puhurid ja kalasabadega triittonit, kes kõik püüavad eht heledanahalist ja volüümikad naisinimest endale röövida. Naisega röövimise teema jätkub kolmandal lahingufreesil, mis kujutab antiikajast tuttavat lugu. Mägi rahva lapiidide kuninga pulmapeole ilmusid mõrsja sugulastele. Agentuurid, kes jäid peomelus purju ja hakkasid lapiidide naisi kimbutama. Järgnes maruline lahinglapiiride agentuuride vahel, mille üks võimalik kujutis leidub siis helbrunny palee karabinjeeride halli seinal. Kõik need kolm pikka freesiga sarnanevat maali helbrunny palees ei ole originaaltööd vaid täpsed, kuid tunduvalt suuremad koopiad väga tuntud Itaalia maalikunstnikud Julio ramaana maalidest mis kaunistavad ka arhitektina tegutsenud Romano loodud Palazza teed maantoas 1499 kuni 1546 elanud romaane Taali, Rafaeli õpilane ja temast sai mando hertsogi Federico kontsaga õuemaalija. On arvatud, et hertsogkond saaga kinkis helbrunny friiside motiivid Marcus siitikusele, kes olime antuas päris sage külaline olemas nimelt nautinud kõrgkiht 16. sajandil ikka aeg-ajalt loomade veriseid võitlusi jäädi Giulio Romano friisid kaunistanud tõenäoliselt just selliseid võitluspaiku. Kas helbruni naudingute ja rõõmsate pidude palees selliste stseenide jaoks ka õige koht oli? Noomis hindajad. Meie siin oleme, aga eks nad ehtisid läbineeride halli ja hiid olid hinnatud meelelahutus ka seitsmeteistkümnenda sajandi Austrias. Arheoloogia reisikirjade autor Johann Georg Geisler kirjutas aastal 1729 et helbroni ehitised endast midagi erilist ei kujuta. Kuid aiad on võrratud. Võiks mõelda, et sadakond aastat varem, kui palee valmis oli saanud, hinnati seda kaasaegsete vaatevinklist ja hinnati väga kõrgelt. Ootamatuid detaile helbrunny palee kohta on ometi välja tulnud kasvõi see, et kuni 18. sajandini olid helbrunis ümarad tasa kumera läätsega aknad, mida polnud võimalik avada ja millestki ei avanenud. Kauneid vaateid ümbritsevatest aedadesse. Näha võis vaid õrn rohelist kuma, mis tundub kummaline. Barokiajastu arhitektuur koos avatud maastike kah polnud tolleks ajaks helbrunny jõudnud. Aedia palee olid teineteisest eraldatud ja nii see pidigi tol ajal olema. Kabalee ruumide värvitoonid polnud veel pastelsed ja rõõmsad. Pigem valitses siin nahaga kaetud siniste, punaste ja rohekuldsete seinte süngevõitu toredus. Helbrunny palee vestibüüli seinal trepi kohal ripub maal suurest valkjas vägevate sarvedega põhjapõdrast, taustaks metsani maastik, pisut kaljusid ja taevas. Kiri maali nurgas teatab, et see on pilt põdrast, kelle kinkis Rootsi kuningas sealskurgi peapiiskopile. Tegelikult olnud põtru lausa neli. Nad elasid siin kuus aastat ja surid 1668. Peapiiskop oli tollal kardinal Guido batoon. Ja võiks küsida, miks pidi protestantliku rootsima kuningas tegema ootamatu kingituse katoliku kiriku kõrgele aukandjale. Arvatakse, et tegemist oli meeleheaga ühe Rootsi kuninga jaoks hästi lõppenud nõupidamise puhul. Helbrünnan kunstiharuldusi täis siinsamas vestibüülis trepi kohal seisab maal süsimustest hobusest, kellel on igal jalal kaks kuldse rauaga kapja. Hobuse lakka ja sata on põimitud punaseid, valgeid ja siniseid õisi. Jätuite rääkisime, et on kuldsed. Oli kombeks, et kõik Salzburgi peapiiskopi Markus Sipikuse ametijärglased käivad helbrunny paleele haruldasi kingitusi. Ja selle kummalise kaheksa kabjaga hobuse pildi annetas 1673. aastal Salzburgi peapiiskop, maks Gandalf, grafon, küüenburg, kingitiga lausa kurioosseid maale, haruldastest, jahi, trafeedest, tohutu suurtest karudest, ohtlikest metssigadest, valgetest põtradest. Kõik austusavaldusena, Salzburgi valitsejatele maalitud trofeed olid hoopis olulisemad kui kasvõi näiteks topised sest ainult kunst oli jääv. Helbrunny palees on iga ruum kunstiga seotud. Päevalillesaali seinal on suur maal päevalilleõiest ja selle tagumisest poolest tumerohelisel taustal ja äärmiselt detailne selle aastaarv 1618 allkiri, mis ütleb, et see lill kasvas helbrunny rõõmude aias suvel 1618. Noil aegadel oli päevalill päris haruldane taim. Hispaanlased olid selle Peruust 1510. aastal Madriidi toonud. Seda kutsuti pikaks indiaani päikeselilleks ja see kasvas Euroopas vaid kuninglikest aedades. Markussetikus sai päevalilleseemned tõenäoliselt mandoa hertsogi kontsaga aiast. Salzburgi katedraali muuseumis on mustas maani ulatuvas rüüs halli hade Me ja õige väheste hallide juustega rangenäolise mehe portree. Tema taga on näha suure rohelise linaga laua ots. Sellel on reas pintsleid ja värvipalett. See on munga, preestri ja väga hinnatud maalikunstniku fraas Nato arseeni omas kanni autoportree, tema töid mitmetes Itaalia pühamutes, peaasjalikult Firenze kloostrites. 1616. aastal kutsus Salzburgi peapiiskop Marcus Citlikus kunstniku Salzburgi helbrunny paleed kaunistama Tornado arseeni maskaani. Maalid katavad helbruni uhkelt särava banketisaali seinu ja lage. Mastani oli ajaga igati kaasas käiv kunstnik maalis õlivärvidega ja tundis moodsat tehnikat. See keeruline, raskesti hääldatav termin tähendab kaudses tõlkes silmapetet. Maalil suudetakse luua optiline illusioon on kolme mõõtmelistest esemetest või inimestest nagu astuks kujutatud isi käkki ühe jalaga maaliraamist, siis pildi seest välja või sirutaks käe sulle vastu fraadionaatamas kanni tuleb välja, oli selliste trikkide meister. Helbrunny palee banketisaalis valitseb arhitektuur aga ainult maalitud kujul. Loodust pole kusagil, vaid lakke on maalitud pilte sinisest taevast ja valgetest pilvedest. 12 Rooma keisrite kuldset kuju seisavad rikkalikult alpi kaljukitsede kolpadega kaunistatud alustel. Aga kõik maalitud nii keisrit kui kolbad maalitud putud kannavad maalitud Ljudu maalitud puuviljadega. Maalitud sammaste vahelt avanevad vaated maalitud koridoride ja tänavatele. Maalitud lae kupli servi ääristab maalitud valustraad. Tee ääres seisavad reas maalitud daamid. Valustradi äärt helistuvad maalitud linnud, maalitud raidkujud, sirutavad jalgu ülebalustraadi. Silmapete. Kaunite daamide portreed annavad märku, et peapiiskop Marcossetikus oli tuntud kui suur naiseliku ilu imetleja oma lühikese ametiaja kestel 1612 kuni 19 lähvata kullasseppadelt 70000 kuldmündi eest kauneid ehteid tellinud, et neid oma silma rõõmudele kinkida. Ühel maalil ulatab vägagi ilmalikus rüüs Salzburgi peapiiskop veetleva le puna päisele daamile parasjagu punast nelgiõit. Muidugi on banketisaalis kõikjal näha märkus sõitlikkuse vapilooma, iibeksi, alpi kaljukitsekujutisi. Helbroni paleest võiks veel paljugi jutustada ja mõnigi asi ja seekord jutustamata. Aga teeme nii, et palee mehhaaniline teater nende hulka ei kuulu. 100 puust nikerdatud, umbes 30 sentimeetri kõrgust kodanikku, elab oma elu ideaalselt toimivas linnas. Pagarid küpsetavad saiu, lihunikud, raiuvad, lihasepad, taovad rauda, õllemeistrit, pruulivad oma oke, toatüdrukud, koristavad tube. Kõrgklass muudkui elab uhkes sammaste palustris, kraadide ja kellatorniga baroksed lossis, mida kaunistavad antiikkujud ja püssidega sõdurid peavad lossi ukse ees vahti. Linnaväljakul mängivad muusikud, jagarovon tantsima pandud ja kogu seltskond teadagi liigub ning tegutseb. Keeruline mehhanism, mis seda liikuma paneb, töötab vee jõul. Selle vahva värvilise mehhaanilise teatreid laskis helbroni ehitada Salzburgi peapiiskop Andreas Jacob graaf fon liitrif Stein 1742 kuni 52 ja on arvatud, et selline oli tema kujutlus ideaalselt toimivast linnast kus kõik teevad kenasti ja vastu vaidlemata oma tööd. Valitsejad valitsevad ja kõrgklass lõbutseb, sest see on tema sünniõigus. Vaevalt et elu tollasesse sburgis päris nii ideaalne oli. Aga kui mured üle pea kippusid kasvama, sai ju alati üheks rõõmude rohkeks päevaks helbrunny meelt lahutama sõita. Aja jälg.