Ringhäälingu 90. aastapäeva eel nüüd detsembris, Me küsitleme Laupäeviti keskpäevatundides neid inimesi, kes on oma nooruses ja raadio nooruses ja kesk-eas, kandnud edasi seda pärandit, mida varasemad põlved on meile jätnud ja kelle tööle saavad siis tulevased põlved omakorda toetuda. Ja täna nõustus meie võttes oma raadiomälestusi rääkima teatriteadlane ja kaua aega lavakunstikateedris näitlejaid ja lavastajaid koolitanud Lea Tormis tulemast saatesse. See mina olen saatejuht Kaja Kärner. Lea Tormis. Suur hulk teie hõimlasi on raadioga olnud seotud eelmise sajandi juba 20.-test aastatest. Aga kui te meenutate oma lapsepõlve, kas teie vanematekodus, raadio juba olemas sellest ajast, kui te hakkate iseennast mäletama? Seda ma hakkasin ise ka meelde tuletama just siis, kui see jutt tuli. Ja raadio oli ikka üks väga tähtis asi, aga mis momendist meil täpselt olemas oli? Ma eile püüdsin veel venna käest, kes on muidugi palju noorem ja seda aega üldse ei tea küsida, et mis need tema teab, ta ikka teab sedasama vana aparaati, see on alles veel. Tõenäoliselt see pidi meile koju ilmuma kõige varem võib-olla? Ei, ma ei julgegi öeldes, laps ei märka, mis ajal või mis aastal ta tuli, aga ta oli kindlasti olemas juba 1938, siis kui me Viljandist terve perega tulime Tallinnast isa oli saanud siin uue ja parema töökoha ja vist ka natuke parema palga, kui kooliõpetajal seal oli. Ta oli toimetaja ühes Punase Risti noorte ajakirjas Eesti noorus. Ei vabandust, meie noorus, eesti noorus oli ka, neid oli paralleelselt olemas eesti noorte Punase Risti sel ajal oli selline haruorganisatsioon veel Eesti Noorte Punase Risti ajakirjas Meie noorus. Olgu see siis üksi ja siis tõi pere järele ja ma arvan, et kusagil siis raadio ilmus. Ja see raadioaparaat peaks siiamaani olema alles ja mul ei ole olnud aega ega jõudu otsida ka stamaal kusagil pööningul on nooremate kätte, ma loodan, et nad teda ära ei visanud. See oli vana Philips aparaat ja üllatavalt vastupidav läbi kogu selle nõukogude ajaga hiljem ja sellest, mul on muidugi siuhukesed üsna väike lapse mälestused, väga eredad, see oli nii armas, tal oli roheline silm, mida ma alati vahetasin, niimoodi mulle mingi niisugune kindel tunne, et nüüdselt midagi tuleb ja tal oli ala, kus peal olid igasugused välismaa raadiojaamad. Isegi on jäänud meelde, et ma lugesin neid ja mulle hirmsasti meeldisid niisugused huvid, ütlevad nimed, siiamaani mäletan, Hilversum kõlas kuidagi nii ilusti, see vist on mingi Hollandi ja ma ei ole kindel jaamast endast, ma ei teadnud midagi rääkivate hollandi keeles, aga lihtsalt mul jäi silma see nimis. Ilmselt pandi meil ikkagist see asi Eesti raadio peale. Kuulasin palju ja esimene mälestus, mis mul on isegi nagu kõrvus veel olemas ja mida minu meelest peaks ka suhteliselt minust nooremad veel teadma, on see esimene teadustus siin Tallinn, Tartu ja Türi. Kell on kongile kell 12 ja nii edasi, vot see gongilöögil küll mul on kahju, et kong on ära kadunud. Seda kasutati ka teate, siis, muidugi praegu on mingi eksootilisema muusika juures ja sellist särvitsel aga raadios ju näiteks minu meelest isegi kuuldemängude lõpud mingites stseenide lõpud löödikongiga teatris kasutati kongi sageli etenduse alguses puu jaoks praegu on draamateatril on üks vana Kongalles nad aeg-ajalt pidulikel juhtudel ta kasutava ja ka matustel olnud käsutanud näitlejate muutustel. Aga muidu see suur niisugune vaskkong või mis ta oli. Jah, Ta on nagu läinud ajalukku, aga temas oli midagi, see lõi kohe mingi meeleolusid, kume, kumin niisugune ja mu lemmiksaade alguses oli vana tantsumuusika, oli üks niisugune saate, selle järgi ma armastasin üksinda tantsida, hüpata ja karata. Ja kui ma praegu mõnikord mõtlen, miks raadios nii palju sõnalõikude vahele lastakse, lihtsalt noh, mulle tundub üsna juhuslikku muusikat. See on enamasti alati kõik laulud, see kaunis tüütu, ma usun mitte ainult minu põlvkonnale, vaid seda on ka nooremat vähemalt kunstiinimesed rääkinud, et miks nad seda küll teevad. Igaüks kuulab seda muusikat, mis teda huvitab ja iga moment ei tahagi muusikat kuulata. Aga noh, see selleks sellest pole mõtet praegu siin rääkida, aga siis me valisime jah, muusikasaate, kui see huvitas, mind huvitas sisse vana tantsumuusika, eks hiljem tulid keerulisemad asjad ka. Ja siis tulid muidugi kohe raadioonu oli ta siis Felix Moor, keda ma esialgu veel ei tundnud ja tema lastesaated ja ka see, et siis onu Jaan või õigemini tan lell ja on, sest et isa vend on lell, aga no me ikka hüüdsime, onu tädi lihtsalt niimoodi neid kodus. Ja tema oli ka raadioga seotud, aga kuna ta ei olnud otse-eetris tavaliselt vähemalt mitte, siis seda ma teadsin. Lähen ma teadsin jah, et ta teeb raadio jaoks mingeid asju. Aga ta oli ja ikkagi õpetaja isegi Westholmi gümnaasiumis vahepeal just ta tegi kõiki asju paralleelselt, täpsemalt seda ei tea. Ja hiljem olid raadioga seotud ka tema lapsed. Vello Rummo? Jah, just Vello Rummo, sest Maimu Rummo tütar oli ka õpetaja, rohkem ma ei teaks raadio jaoks midagi, tegi aga Vello Rummo kindlasti nii raadio kui televisiooni kui teatri kõigi nende asjadega. Ja ka Linda Rummo, kelle esimene töökoht oligi raadio, kes tuletas meelde, kui suur konkurss oli sel ajal selleks, et diktoriks saadavad siis hoidiktorit veel, nii et ta tegi selle läbi, sai diktoriks ja leidis, et tal on mingeid häälduse ja muid vigu seal ja hääl ei ole küllalt hea ja sellepärast läks näitlejaks õppima. Siis tekkis võimalus näitlejaks, et noh, ju seal siis õpetatakse ja muidugi hiljem teatakse teda kui näitlejat ja ta oli ju alles hiljuti veel olemas ja nüüd lahkus. Niisugused perekondlikud seosed on olemas. Lell Jaan või onu Jaan oli lihtsalt selliste laiade kultuurihuvidega, see oli seal perekonnas ka tema isal Mads Rummol juba olemas, kui ta ostis Kehtnas Kalbu küla, oli see Järva talukoha, kui ta juba niisugune natukene vanem ja tõsisem mees oli, enam ringi ei rännanud ja ei mänginud kusagil asjaarmastajalik, kus näitemängus, mida ta oli teinud ja tema hakkas ka niukse küla kultuuriasjadega kohe tegelema ja seda jätkasid hiljem ka siis ta lapsed, Jaan Rummo oli üks neist, kes just seal kohalikus külasta juba tegi mingi näiteringi. Siis ta asutus raamatukokku ja lauluga oli isegi nii, et see oli tema esimene selline tegevus. Külakool oli kohesel meie talust üle tee maja on alles, aga sinna tehtivist nüüd hooldekodu, ma ei ole ammu käinud seal, seal need esialgu õppisid ja hiljem läksid siis edasi mõnda suuremasse kooli onu Jaan, sel lähistel Raikkülas kooliõpetajana, siis sealt ta siis juba ilmselt suundus Tallinna ja õppis edasi. Nii nagu kõik see noorem põlvkond, mode noorem põlvkond õppisid kõik õpetajate siis ei olnud õpetajate instituut, vaid oli Vaese rahva laste kool, nagu seda nimetati, sest õpetajate koolid peamiseks oli õpetajate seminar, minu teada ilma õppemaksuta. Ja sellepärast niisugusest suurest perest ei oleks ikkagi jaksatud muidu koolitada ja linnas elada lasta kui seal. Ja vot seda rida. Ta pidi siis nähtavasti jaanuarini. Ma jõudiski ka raadio juurde. Sest ta oli õpetajaga seal vest, Holm, mis ja, ja mitmel pool mujal paralleelselt. Aga juurde siis sinna raadio juurde tõmmati võimalik kat Feliks moori poolt. Temagi oli noorena natukene seotud teatriga, oli üks legend, Saarne hommikteater, mida siiamaani üliõpilased kõik alati tahavad ikka sellest midagi teha, nad on isegi järel mänginud mõni lend seda duaariumida, seal mängiti katsetuslik teistmoodi. Teistmoodi teater juba selles ajas seal kahekümnendatel ja ta oli kuidagi selle korraldusega seotud. Tõenäoliselt vedast sinna Nigol Andresen, kes oli ise ka kooliõpetaja ja kõigi nende kultuuriasjadega seotud. Ja eks nad kõik niisugused tänapäeval peab ütlema, niisugused pahempoolsed olid. Sest need õpetajate seminarid olid maailmavaatelt pahempoolsed. Kui keegi leiab, et see on hirmus paha, noh siis see on tema asi. Ka kultuurihuvid olid veel suured ja kui vaja oli, ma mäletan, isa, mitte mina ei mäleta, vaid isa jutust mäletan, et kui töölisteatris Priit Põldroosi näiteks tal ei olnudki oma koori ega midagi, siis kutsuti kokku koorid ja ei saa laulnud näiteks töölist jäeti kooris sel ajal, kui ta õppis seminaris, nii et need asjad olid kõik väga omavahel seotud ja ju see sealt siis tuli. Eks Jaan Rummo oligi see, kes koostas ka, küllap neid lastesaateid ma seda siis nii täpselt ei teadnud, ma teadsin, et ta on raadioga seotud. Tähtis mees oli ikkagi siis Felix Moor, keda me kõik tundsime, täiskasvanute jaoks oli ta halloomees sel ajal laste jaoks oli raadioonu ja tema kutsus sinnaga lapsi. See oligi nüüd nii, et ma ikka vägagi realisime, oleks nagu tahtnud minna. Ka jumal ikka ei olnud küllalt julgust, sest ma läksin etc sel ajal paralleelselt selle mu isa ajakirjaga oli üks vanem ja kuulsam ajakiri, laste rõõm. Ja nemad kutsusid ka ja mina läksin laste rõõmulaseks, nagu seda siis nimetati, saatsin pildi ja midagi kirjutasin ja see ilmus seal ja seda ma tegin omal ajal katsel. Aga kodus oli nii, et isa ema tegid midagi ainult siis, kui oli minupoolne algatus läheb, kui ma ise olin aktiivne ja tahtsin Nemad oma poolt, midagi ei hakanud minu eest korraldama ja kuna ma ise ei saanud ikkagi sinna raadiosse tatud ja mindud, no siis ma ei läinud. Kahju küll, oleks võinud ju korraks minna. Nii et niisugused ilusad mälestused ja see raadiot tähendus vist praegu selle kuulajale peab meelde tuletama, et sel ajal raadio oli ikkagi eriolukorras. Ei mingit televisiooni, kuigi televisioon maailmas oli juba noh, tekkimas ja olemas, aga meie selle all suurt sest midagi ei teadnud. Ja siis, kui teada saadi, siis räägiti pildina raadiovastu, et seda ma mäletan. Aga midagi sellist siis ei olnud, oli teater, oli kino ja ikkagi põhiline, mis koju kätte tuli raatia Ta oli kuidagi väga oluline meie jaoks. Ja Feliks nooriga muidugi ma sain. Ta peaks natukene hiljem, see oli juba pärast sõda. Ilmselt ma ei teagi, kus siis esmaselt jällegi sugulased tühega, mu tädi, sest kes ka noorena oli õpetajatädi, Leida nad elasid kõrvalkorterites Kadriorus Koidula tänaval. Ma ei ole enam vaadanud, kas see maja on alles, on sinna midagi vägevamat asemele ehitatud, see oli niisugune vana puumaja kummalise konstruktsiooniga. Ja seal käies sugulaste juures külas, nähtavasti siis sattusin, ma hakkasin paaride korterisse ja see kena ja ilus ja sale ja pisikene Laasner siis alisel moori naine, mood ise oli, aga ega mina lapsena nendega eriti ei suhelnud. Küll aga suhtlesin nende tütre jäämooriga Sirje Lill, tal oli veel niuke ilus kahekordne nimi, Sirjel ilmus ta minust natuke noorem. Aga temaga kutsusime kokku, mitte ainult seal mingil kodusel külaskäigul väike sellega, et me läksime mõlemad, kui peale sõda kuulutati välja Estonia balletistuudio on väiksem, kuulutas välja varsti pärast sõda 45 siis ma läksin mõlemad sinna ja võti mõlemad vastu, aga sisekuidagi kadus sealt väga ruttu ära. Ma ei tea, kas ta ise läks või siis tal ei õnnestunud või ma ei saanud enam, ei mäleta. Aga natuke aega me olime seal koos ja kuidagi sealt meil jäi. Hiljem me suhtlesime otseselt juba harva, sest teed läksid lahku, aga ta oli ka asja armastaja näitleja ja väga kaua hiljem töötas praeguses linnateatris. Et seal me saime kokku, ta ei olnud seal mitte näitleja, vaid ta oli kõik, mis vaja piletikontrolli ja, ja ajas kõiksuguseid asju. Ja kahjuks jah, noh, ei taha neist kurbadest asjadest rääkida, aga ta ise ütles, et mina pärisin oma isa haiguse ja mõlemil, see haigus oli kurgus ja see oli kuri haigus. Nii et Ta kaotas suhteliselt varakult hääleni, et ükskord ma isegi tema eest pidin teatis rääkima, kui oli vaja Ta ema kõrvarõngad üle anda Külli Teetammele, nagu ta tahtis, aga ta ei tahtnud enam ise minna rahva ette rääkima, siis lihtsalt rääkisin tema eest. Ja nüüd on ta juba mõnda aastat kadunud, aga meeles on ikka, see on nüüd niisugune isiklik suhe selle perekonna. Tuletaksin siia vahele lihtsalt mõned aastaarvud meil ja väga esimene. Lastetund Peetri ringhäälingus 1927. aasta mais ja on teada, et Felix Moor luges seal lastejutte kooliraadio, millele pani aluse Jaan Rummo. Algas aastal 1936 Jaan Rummo siis oma õpetajatöö kõrvalt veel panustas väga pikki päevi ja ta tegi seda mõnda aastat täiesti üksinda, kuni tema kõrvale siis võimalik, et pärast sõda tuli Linda tuimanud, aga Jaan Rummo tegi raadio jaoks matkapilt, reportaaže loodusest minu meelest kas isegi Norrast või Rootsist, need on praegu meil arhiivis alles. Ja ta tegigi laulupeoülekandeid 1947 ja kujundas kõik selle laulupeopäevade aegse raadiosaatekava. Seda ma muide ei teadnud, et tema seda tegi, sest 47 laulupeol Ma juba laulsin lastekooris, aga kes seal ülekandeta? Vaidunud sel ajal huvi, sest üldiselt tegi rohkem neid ülekandeid ja rääkis ja kommenteeris ikka Felix Moor ori ime, perfektne hääl, mida paljud kolleegid ütlesid, et see on liiga perfektne, et see on liiga steriilsed, ilus puhas seda onule aga siiamaani minu meelest ainult raadios, vaid ka igasugu filmiringvaadetes, näiteks ta kommenteerib, hiljem tulid seal teised juba Voldemar Alev ja, ja kes seal tulid, teised, aga alguses oli moor. See on muidugi üks oluline rida, aga mida ma heal juhul Tian kuulajana kui kuulasin, kas te mõnda kooliraadiosaadet mäletate oma lapse mälestavad, kahjuks ei mäleta. Juma kuulasin, ma oletan, kuna ma raadiot kuulasin päris palju, aga kuna ma jooksin ka väljas päris palju. Ja eest lõpus ma hakkasin käima Kertnego tantsustuudios, mis ei olnud mitte ballett, vat hiljem balletiga ma ikkagi kuigi kaua hakkama ei saanud, see ei sobinud, ei olnud vastavaid füüsilisi eeldusi, nii palju. Olin ka üsna kinni ja me elasime nõmmel ja tuli veel Tallinna vahet käia, nii et võimalik, et mul jäid mõned asjad kuulamata. Praegu igatahes niisugust otsest mälestust ei ole, sellest. Anton Hansen Tammsaare oma kirjades sõpradele perekonnale kirjutab sellest, kuidas ta käis kinos ja kui tähtsad olid filmid tema jaoks, nagu leidis sellest mingi uus žanr. Samamoodi kirjutab Karl Ristikivi, milles ta Rootsis elades käis peaaegu igal õhtul mingil eluperioodil käis kinos ja ta analüüsis ja hindas neid. Samamoodi oli omal ajal raadioraadiot, kuulati perekonniti koos. Aeg on muutunud nii kinokunst kui raadiokunst, on taandunud meelelahutuse valdkonda. Ei tea, mis see mõjutegur on olnud, kas see nii palju muud huvitavat ja uut on peale tulla? Siin ei oska arvata, lihtsalt kõik on praegu nii palju, sest siis ka nõukogude ajal, kus me olime ikkagi väga suletud ruumis, ei olnud lihtsalt nii palju sündmusi, mis muidugi oli väga paha. Me olime väga paljust olulisest ära lõigatud, aga samal ajal noh, mida ma ka oma erialalt igalt poolt võin öelda, et kui miski sind huvitab ja seda raske kätte saada, siis sa paned selle väga palju energiat, kuidas me otsisime kõiki artikleid välistada teatrite kohta ja kui harva õnnestus kuhugi sõita, kuidas me kõike siis püüdsime näha ja kaasa tirida lihtsalt kui inimestel alguses vajub kogu see infovool ja kõik võimalik korraga kaela. On ka üliõpilaste pealt praegu, et kõige raskem on õppida oma aega jagama, kõige raskem on taibata, mis on, millele keskenduda. Raadio muide õpetad keskendumist minu meelest. Raadiot ei saa kuulata ikka. Noh, me kuuleme taustana niimoodi info osas küll, jah. Aga näiteks mina ei saa ike kuuldemängul või ka mingit huvitavat sõna saata, et ma ei saa ikka kuulata taustana. Tahan sellele keskenduda. Kuidas praegu noored üldse raadiot kuulavad ja kas kuulevad, ma ei tea, minu meelest kaunis vähe heal juhul kusagil järel, noh, teil on palju neid järelkuulamise võimalusi, midagi, miski huvitab, et ta võib-olla ehk siis peab lootma, kuulab seal. No mina tean noori rohkem nüüd oma pere ja meie üliõpilaste kaudu ja neil pole lihtsalt aegagi, kui nad ka tahaks õigel ajal kuulata, nad on niivõrd hõivatud varahommikust hilisõhtuni. Et kui midagi, noh, nad teavad, et neil tuleb näiteks Eesti teatriajaloo eksamiks tuleb midagi kuulata, sest raadius on vanu hääli ja kõike seda, mida nad ei ole ei näinud ega kuulnud. Eks nad siis otsivad seda võimalust kuulamiseks küll, aga see on ka ainult ikkagi siis enne eksamitega neil muidu seda nii väga ei ole. Muust rahvast ma ei tea, sest niisugus muusikamaaniat, kus inimene elab lihtsalt kas kõrvaklappidega või, või kuulab kogu ainult muusikat, seda ju varem ei olnud. Nii see on, tuleme tagasi ikka veel raadioajaloo juurde. Vello Rummo mäletamist mööda oli see inimene, kes tutvustas teile Moskva Lunatšovski nimelist teatriinstituuti seal õppimise võimalusi, sest ta ise juba õppinud. Kui palju teil oli kokkupuuteid Felix muuriga Moskva perioodil? Moskva perioodil juba oli ainult et see oli nii, et eesti stuudio Vello, nemad läksid varem Moskvasse, nemad läksid 1948 minu meelest ja lõpetasid 53, mina läksin, 51 lõpetasin 56 oli üks niisugune periood, kus me olime tõesti ühel ajal, ma käisin nende proovides pidevalt tänu sellele muidugi siis ju info niimoodi laialt ei levinud ja kui sai selgeks, et minust ikkagi baleriini ei saa, vähemalt mitte vajalikul tasemel ja ma tahan ikka tantsu- ja teatri juurde edasi jääda siis ma hakkasin otsima, et ma lõpetasin 51 oli väga halb aasta tegelikult. Aga noh, seda ma sain tagantjärele teada, kui halb see oli. Samal aastal pandi meie teateinstituut kinni, muidu oleks võib-olla sinna läinud, sest parajasti just seal taotlesid Karin Kask ja Põldroos ja taotlesid sinna tuua ka teisi alasid, mitte ainult näitlemist. Aga kõik pandi kinni ja siis ma Vello käest kuulsin, et Kitises on olemas niisugune fakult etajate teadust nimetati, aga et kus saab õppida kõigi kunstide ajalugusid ja muud sellist ja siis ma sain aru, ahah, see ongi ajalugu oli mind alati huvitanud kunstiajalugu, eriti Tartu, kuhu ma muidu võib-olla oleks läinud, seal ei olnud teatriga sel ajal midagi pistmist. Võib-olla just sellepärast, kui nüüd tekkis võimalus hakata sinna teatriteadust siis suruma, siis ma teatriliidu poolt, aga aitasin sellele kaasa, et sinna ka jõuaks niisugune, sest noh, kirjandusinimeste hoidika teatrit, et ka natuke uurinud ja kirjutanud, aga noh, see ei olnud päris. No vot, ja siis ma sattusin sinna ja Felix Moor oli nende lavakõne õppejõud. Ükskõik mida ka ei räägitaks seal nõukogude aja kohta, aga vähemalt instituudis oli nii, et seal oli rahvusstuudioid teisigi, mitte ainult eesti leedu stuudio oli samal ajal umbes Nende mängimine ja proovid käisid eesti keeles ja sellepärast oli Felix Moor juba ja seal olid väga head vanad õpetajad, eriti veel üks Stanislavski töökaaslane, kes kahjuks jäi haigeks juba siis, kui nad lõpetama hakkasid, aga ikkagi tegi nendega väga huvitavaid proovi ja kovlevitsuda kov, keda nad väga armastasid. Keegi pidasid oma õpetajaks, aga Felix Moor oli kogu aeg seal kõrval ja mina muidugi jooksin oma loengute vahelt, kui vähegi võimalik oli, jooksin alati nende proovi vaatama ja siis nad kutsusid mind oma tantsud kliente, sest tüdrukuid näitlejakursustel vähem jääb natukene seal instituudi sees mingit koorilaulu tegid siis selleks, et mingitel sündmuste puhul ma ei mäleta täpselt, siis ma laulsin nende kooris, aga kui nad Moskva linna peal käisid seal kooriga, siis, siis ma muidugi kaasas ei saanud käia, meil omal väga tihe programm, aga on mingid sealt, kus ma seal rahvariietes olen nendega koos juua, siis nendega koos esinesin, meil kõigil olid, kellel vähegi oli, olid rahvaliit seal kaasas, et äkki läheb vaja ja siis ma sinna sattusin ja nägin kõiki neid proove ja moor väga jälgis nende keelelist külge. Mis nüüd meile perekondlikute oli väga tähtis. Me olime Moskvas koos Veljo tormisega, tema lasi ennast üle viia siit konservatooriumist sinna, mis ilmselt oli väga tark tegu, kuigi võib selle peale siis ei mõelnud, sest nagu ka Eesti stuudios noh, oli inimesi, kes Eestis oleks sellel, Eestis olid need aastased väga hullud, 40.-te 50.-te vahetus, noh, see on ajaloolastele ja kõigile nüüd juba teada ja oli väga hea silma alt ära saada, sest siin juba hakati küsima, isa oli tal köster, et kas kuuled ikka näed, kui singlid lendavad oreli kohal ja niimoodi ja noh, midagi halba küll ei olnud ja näiteks Bruno lukk väga kuidagi kaitses teda aitas, kuigi ta õppis seal kus orelit ja siis selles heliloomingut. Nii et õigel ajal sattus elust ära ja Moskvas nii teda kui minu meelest ka eesti stuudio omi. Nii naljakas kui see ka ei ole, aga väga õhutati tegelema oma kultuuriga oma rahvuslike asjadega kõige muu kõrval kogu selle üldise kultuuri kõrval. Ka meil olid väga head vanad professorid veel kell paljudel oli ka mingi välismaakool ja oli veel tsaariaegset kooli direktor vahetati vist, kas ta ei tundnud mitte kuskilt tehasest leiust kohas. Õnneks ei olnud paha inimene, teatist väga palju ei jaganud, see, kes oli endine direktor olnud, jäeti edasi õpetama ja õpetas meile näiteks mulje ärikursust ja ta oli väga suure erudiktsiooniga just selle Lääne-Euroopa teate osas inimene, nii et ta tahtis õpetaja, direktor olla ei tohtinud niuksed ja see sai pikapeale ja tagantjärele selgeks, ega ma siis, kui ma sinna läksin, ma ei teadnud seda. Ma ei teadnud vist isegi, et meie kursuse juhendaja Pavel Markov oli täiesti legendaarne kuju ja Stanislavski Tantženko poolt kutsutud kunsti teatrisse ja toonud Bulgakovi autorina kunsti, teadis seda? Okk Saint tagantjärele teada, kas see oli suurepärane tema juurde sattuda ja ilmselt väga kasulik oli. Ma tahtsin ühe asja öelda, et sellest, et Felix moorile. Me olime tänulikud, et me saime tema toa endale, kui nemad ära läksid. Eesti stuudio lõpetas kolm ja temal oli suhteliselt kesklinnas mulinski väljaku ligidal ühes vaikses põiktänavas oli väga vilets pime, ilma välisvalguseta üks niisugune toa pugerg. Aga see oli meil suur avastus. Õppisime eri instuts, me ei saanud nagu eesti stuudio, mõni abielupaar sai Toa kokku. Alguses elasime kumbki oma ühiselamus, siis mõtlesime linna tagant, kuskilt saime mingi toakese rahaga. Ja siis, kui Felix Moor ära läks, siis ta nii-öelda pärandas, ta oli väga kena, pererahvas seal oma toa meil, nii et lõpuaastad, ma sain siis elada seal kesklinnas, oli lihtsalt jõudis jala päris kiiresti Kitiseni minna ja oli palju lihtsam see asi ja vot tänu moorile muidugi moor sel ajal armastas ka pidusid palju pidada ja tantsuga olid nad selles mõttes suured kolleegid ja, aga noh, see mind ei häirinud, mina neis pidudes ei pidanud osa. See oli tore, ma tahan veel ühte. Seika meenutada, kuuldavasti olevat moor väga rängalt üle elanud 44. aasta märtsipommitamise järel Estonia teatripõlengut ja raadio, kogu plaadivaramut ja arhiivi kaotamist ja kadu. Seal on sellest rääkinud. Noh, neisse üksikasjadesse, isegi kui oli juttu, ma ei, ma ei mäleta, kas ta nüüd minusugusega süvenes, ei tea ka muidugi seda elasid kõik üle ja Estonia enda arhiivist midagi ei järeldsest, näitlejad tassisid midagi välja, midagi vist jäi ka sinna keldrisse. Raadioarhiiv, mis oli ju sealsamas majas, sealt vist tõesti ei jäänud peaaegu mitte midagi. Kuigi hiljem tehti ikka seal samas keldris vist raadiosaateid edasi, seda ma nii täpselt ei tea, sest oli ju pooleli ehitamisega sel ajal raadiomajas tehti valmis, siis hakati siin tegema, aga neid aastat teab raadiorahvas paremini, mina neid peast ei tea. Aga kui ma tulin Kitisest, siis selle seal oli sundaeg kolm aastat pidi töötama määratud kohal. Mind oli ametlikult suunatud Kitisest ajalehte sirp ja vasar, sest ma olin seal juba midagi õppimise ajal kirjutanud ja käinud praktikal seal ja mul lubati, poeg sündis sel ajal teha oma ajakirjanduse teatripraktika siin Eestis sest ma ei tahtnud lapse juurest nii ruttu ära minna. Jälle Kitise niisugune Nad lubasid seda. Nad ei teinud, takis, leidsid mingi võimaluse, et ma sain kauem olla Eestis ja mõned oma asjad kanda siia üle. Ühesõnaga, sirp oli taotlenud mind ja Moskvas suunamiskomisjon oli mind määranud, sepi, tulin ma siia ja kultuuriministeerium nii-öelda istus pähe ja ütles, et meilt läks just ära repertuaaritoimete, miks läks, mis põhjustel, ma ei tea. See oli Inga sulg, Doris Kareva ema ja ka tema oli õppinud, aga natuke vanemal kursusel sealsamas, kus mina ja ma ei saanudki teada täpselt, miks ta õieti ära läksi, kas neil jäi koht tühjaks, neil oli kiiresti vaja, öeldi, et te olete vabariigi poolt nagu saadetud õppima, ma ei mäleta küll, aga ju nad mingi kirjalistikaga Sandsid, kui ma sinna läksin, eksamit oli küll endal teha ja siis mind pandi kolmeks aastaks sinna tööle, ma olin alguses hirmusenetud ja pärast ma sain aru, et see oli väga kasulik. Seepärast tänu sellele ma olin ju nüüd teatritükk aega eemal olnud ja varemgi seotud, ikka rohkem Estonia, aga noh, selle balleti natuke ka draamateatega teisi teateid, ma teadsin, vähem vanemaist ka natuke veel. Aga siis ma sain terve selle tolleaegse eesti saatesüsteemi selgeks kõik inimesed, keda ma varem ei tundnud tuttavaks ja see oli väga kasulik, väga hea, üks väga õnnetu tahtnud ametnik olla, kes teab veel Glavliti vahet, kui keegi teab, et tsensuuri kutsuti niimoodi käia, kusjuures kui ma olin autor, siis ma ei tohtinud teada Klaulyton olemas hiljem, kui ma ise oma mingeid raamatuid tegin, autorid ei teadnud, et Klaulyton olemas toimetajana, kes püsisid tassima teiste käsikirju sinna, mida teatris mängima hakati. Siis ma pidin teadma. Skisofreenia käis ikka selle süsteemi juurde. Aga see ei olnudki halb, meil oli väga hea niisugune suhteliselt noor ametnikkond seal koos nii muusika kui kujutava kunsti muul alal, nii et ei olnud paha ja päris kasulik. Tagantjärele mõeldes. Lea Tormis Delete. Jooksul olnud väga hea raadio- ja teleesineja. Teid on väga palju palutud, appi, kui on vaja rääkida näitlejatest, uutest lavastustest, teatri ajaloost, kuidas neid aastaid meenutada? Noh, ikka rohkem ma hakkasin oma missiooniks pidama seda, et teatrist, mis ju teatavasti on kaduv kunst või nagu Rakvere teater on leiutanud selle kaduvikku nimel et sellest ikkagi midagi säiliks, sellepärast kultuuriruum ja teatriruum ja, ja inimese mäluruum on ju üks ühtne ruum, seal on minevik, olevik ja tulevik, kõik ühel ajal korraga tulevikuks minu vanuses juba nagu natuke seal vähem. Me elame ju kõiges selles, mis on olnud ja kõigi nendega, kes on olnud. Nii et kuidagi on loomulik, et mis siis, et see konkreetne teatri lavastus kaob ära, isegi kui ta on filmitud, ta ei ole tagantjärele enam see, mis ta oli siis otsesel vastu võtma. Häälse teatel sõltub ka oma ajast väga palju. Aga ma tahtsin, et sellest midagi jääks ja kui kutsuti midagi sellist tegema, mis sellele kaasa aitaks, siis ma muidugi läksin, kui vähegi jõudsin, ma enam kõiki asju ise ei mäleta, mingit mustandit ja käsikirjad on mul kodus ka olemas. Aga noh, Raadio oli sel ajal rajal veel ka üks väga hea võimalus kiireks reageeringuks selle pärast hakata nüüd kuskile ajalehte kirjutama ja mul hakkas tekkima juba valge paberihirm ja kriitikuna ma üldse väga sageli ei kirjutanud, alguses olin kriitika, aga raadius oli võimalik kiirelt reageerida ja väga sageli kutsuti lihtsalt tuli mingi uuslavastus. Tulge lühidalt, rääkige selles ja kasutasin näetherast, kuna olete kooli, ma läksin teise lennu juurde, kutsus Panso mind esimesel lennul lugesid needsamad Kitise lõpetajad, aga kuna nad lugesid põhiliselt oma vanadest konfliktidest lihtsalt maha, siis Panso vihastasid sees peab ikka olema inimkes ise on seda asja õppinud. Sellega tegeleb ja kutsus mind siis sinna 61.-st aastast, kui esimene lend lõpetas ja tuli teine lend, sellest ajast ma olen tõesti seal nagu igavene dinosaurus, kellega võib lapsi hirmutada, et ma olen seal nii kaua olnud, aga endal on tore, sest kui näed, kuidas inimesed muutuvad, teater muutub ja midagi põhilist jääb kogu aeg samaks. Salongis Ühe asja tahaks nagu säilitada ja alles hoida, aga Karin Kase ka meil oli see ka täiesti missioon, nii raadios kui televisioonis säilitada televisioonitöid, me võtsime üsna palju vastu, mitte ainult puhtast edevusest, sest väga kaua need saated läksidki õhku, kõik see oli suur tööd teha ja midagi järele ei jäänud otseselt, mida Isalvest head ja sest et see videovõimalusse tekkis niivõrd hilja ja siis oli videolinti vähe, võeti uued asjad peale. Aga meie põhilisel töö ajal ei olnud ju midagi, aga olid olemas üks asi, mida nimetati vist juurde võteteks millekski, sellise, ühesõnaga sai mingeid katkendeid filmida lavastustest, mis parajasti olid laval ja need jäid alles. Kui muidugi televisioon neid ära ei kaotanud, kaotas palju ära ka. Siiamaani ei saa mõnest asjast üle, mida ma tean, et ma tegin näiteks Jaan Sauli Oidipus. Lavastuses Nad lihtsalt saatsid selle kuskile Moskvast, keegi küsis, saatsid ära ja seda minu teada enam ei ole ja mingid Asju läks kaduma sellest filmitust. Kas siis, kui oli üks suur põleng seal nagu neid tunnid ja otsiti välja, ei saadud aru, mis seal kuskil on ja vist visati ära ka neid asju, mida ei oleks tohtinud Äravi. Ühesõnaga, see on niisugune isiklik valukoht, aga midagi jäi ikka alles. Raudselt jäid alles need katkendid, mida võeti tervikfilmidesse. Näitlejatest tehti Me kasega püüdsime teha neid saateid, just, et saaks teha neid juurde võtteid. Neid on ju palju, sest filmilinti oli vähe, aga ikkagi oli võimalik neid teha. Ja midagi jäi alles ka ja no raadius jäi muidugi rohkem alles ja ma usun ka, et raadioarhiiv vist on paremini korras. Ma ei ole tuhninud ja käinud, nii et ma ei tea. Aga selle järgi, kui palju on teil järelkuulata vaid asju, kui palju on järel vanu kuuldemänge ja selliseid asju. Ma et on küll, et raadioarhiiv on päris hästi korras, oleks täitsa huvitav kuulata, ega ma enam ei tea, mis seal võib alles olla. Üldse lindistati hiljem ma tean, et ma ise sain kätte raadiost ja telest mõningaid saadet mustaemis lihtsalt olid lindi pealt maha võetud, meil Need nõue, et tele- ja raadiosaadete tekstid üles tuli lindi pealt maha kirjutada kogu jutt ja siis tekste esitada klaveri ja kooskõlas see vist isegi siis, kui hiljem võib-olla nii väga enam ei kooskõlastatud, ikkagi seda vanast harjumusest tehti, nii et mingeid neid tekste ma olen ise nende käest saanud, aga no need paberihunnikud kasvavad tohutuks ja ma püüan ikka jupikaupa midagi muuseumi anda, aga noh, see nõuab aega. Karin Kase ka koos Tammsaare kas oli Panso lavastust inimene ja jumal, selle põhjal telesarja? Ei, see ei olnud ainult selle põhjal inimesest ja jumalast, ma olen teinud niisuguse asja, see oli mu esimene teleretsensioon. Selle ma tegin üksi ja selle žanri me mõtlesime koos toimetajaid, kes sel ajal oli vist Jüri Lott välja, et noh, mis sa kirjutad nüüd lehte ainult, aga sa saad ju ka näidata. Ja selle näidatu alusel siis midagi kritiseerida või kiita. Esimene minu teleretsensioon seda mäletan, see oli 1961 oligi inimene, jumal. Hiljem ma tegin sellest raamatu, aga seda sai siis filmida, päris palju juppe? Kahjuks muidugi jah. Nad ei saanud jälle valt sel ajal elava etenduse ajal filmida, vaid filmiti paviljonis sageli mõnikord siiski ka teatrisse lavapilt ja see on seal ka peal, aga mitte Sten seal, vaid ikkagi eraldi, siis oli vist raha rohkem, kutsuti kokku jälle inimesed maksti neile ja siis filmiti. Karin Kase ka me tegime siis koli Tammsaare 100, juubeliaasta 1978. Siis me tegime niisuguse sarja ja selleks ka televisiooni ja seal saime ka natuke mingeid juppe lavastustest. Saime kutsuda näitlejaid, näiteks. Mäletan Ursak käis mul vaheldumisi, tegime kõigist olulisematest Tammsaare Travatiseeringute lavastustest Eestis Jaama, loodan, et see on alles ja sellest teati, märkmik ilmus sel ajal, võtsin need tekstid ja tegi sealt mingi valiku, nii et need on osaliselt ka isegi ilmunud, aga noh, see ei ole raadios ja telesest lihtsalt raadios ei saa näidata. Aga küll on raadio suur voorus see, et hääled et hääled jäävad ja kui ma tegin nüüd koos maris Johannese ka seda pikemat saadet 90.-te lõpus, noh siis tuli see eesti teatri kutselise teatri juubeliaasta oli saabuma ise, siis tegi niisuguse saate, teati sajand ja siis ma tegingi natuke ka eellugu, kutselise eellugu ja siis juba teatrite kaupa hiljem, kui juba teateid ja isikuid paljuga, isikute kaupa juba kaasaega. Ja see nüüd peaks kõik olema, sest ma tean, et seda üliõpilased järel, kuulanud ka enne eksamit ta ei olnud küll mõeldud lausa niisuguse uurimus enda oli ikka suurele publikule, aga noh, ma olen ikka ainult, et ma olen ametlikult nagu teatriteadlane, aga see tähti teadsin, mida mina teen, on ikka niisugune populaarteadus, leian ma. Sest teater on ise niisugune asi, et lausa ainult selliste numbrite, arvude ja moodsate terminitega ligiminekust jääb nagu väheseks, aga noh, see on minu kiiks, isiklik. Te mäletate eesti teatri? Lugu nii mitukümmend aastat, üle poole sajandi. Kas teil oleks veel tahtmist midagi kaante vahele vormida? Ma kardan, et ma ei jaksa, tähendab, mälestusi peaks kirjutama. Aga noh, vot seesama 2006, kui oli see kutselise teatri juubeliaasta, siis nagu jäeti mind sunniti taga, et ma teeksin oma vanadest artiklitest raamatu ja mul oli esialgu kavatsus tehagi, nii nagu nüüd tegi Jaak Allik ja ma enda peal täiesti kade ma tahtsingi teha niisugust raamat, teed mingi valiku ja siis annad Tänapäevase kommentaari sinna pikemalt juurde. Aga Ingo Normet, kes sel ajal oli mu ülemus lavakoolis, tema ikkagi leppis kokku väga väärika asutusega Hando Runneli selle sarjaga, seal ei olnud neil ette nähtud kahjuks ei fotosid ega ka niisugust kaasaegset kommentaari rohkem kui noh, lühikommentaarid, mis alati taga on ja kus mõnda asja sai paari lausega öelda. Muidugi, see oli mulle suur au, et mind üldse sinna Darja võeti Eesti mõttelugu mõttelugusid seal siis hakatigi pärast lugema, et oi, kui vähesel naisi on, justkui naised üldse ei mõtleks. Ja nüüd on sinna minu meelest veel vist natuke tulnud naisautoreid juurde, aga nuh Antogame natuke kaklesime ja temal jäi peale ikkagi siis ma lasin valiku juba teha. Temal ja Piret Kruuspere ilma ei hakanud ise enam valima ja panin siis ainult mingid sissejuhatused ja kommentaarid sinna juurde ja panin teatrimälu pealkirjaks. Sest no teate, mälu ongi see, mis mind huvitab tänu sellele, et see teater ise kaob, aga mälu elab edasi, ta elab edasi neis näitajates, kes praegu laval on, elab isegi kui nad seda ise ei tea ega taju, aga see lihtsalt kandub edasi. Kui on tegu vanade teatemajadega, siis on ta kusagil seintes laval olemas isegi Estonias, mis maha põles ja taastati, mul on ikka tunne, et mingi kotterson või miski asi seal elab edasi. Veel üks väike niisugune iseloomulik mäludetailid, balletikooli või koreograafiakool, oli ta siis aegadel, tegime me kaasa Helmi Tohvelmani lavastuses Kalevipoeg, noh, kõik lapsed, kes seal olid, mina olin teistest pikem, noh, anti mulle siis ka seal rühma hulgas vastav ülesanne, et ma ei pidanud nende pisikeste koos. Mäletan, selle esimese vaatusega avati Estonia taastatud teater 1948, minu meelest oli see vist terve lavastuse, ei olnud veel päris valmis materjali olnud ka päris valmis, aga noh, ju siis oli, vajate või oli see isegi 47 mingi tähtajaga seoses? Erki kontrolli. Mul lähevad alati aastaarvud tsekki. Ühesõnaga seal me siis olime ja mäletan, kui me esimest korda läksime lavale koosikesele päris trupiga, mitte ainult meie lapsed, kes seal kaasa tegid, vaid ka päris Stub. No see oli huvitav ja niimoodi vaatasin ringi, mis sihukese lava siis on, sest me olime proove teinud seal, kus praegu on no-teatri fuajee. Seal tegi Helmi Tohvelmani meiega KV kusagil vist veel. Aga siis me läksime esimest korda laval lava nii kaugel. Ehkki ma sain aru, et kõik on surm, vaiksed, absoluutne vaikus. Ja hakkan praegu nutma kõiki need vanad tantsijat, keda ma väga armastasin ja kes seal kaasa tegid, peaosades. Kõik on vait. Neil on pisarad silmis, tähendab, mida see nende jaoks. Ja siis ma tajusin äkki, et vot see on teatrime. Ta lihtsalt elab majaseintes inimeste sees peale kõige muu edasi. Ja see ei ole müstika, see on täiesti reaalne asi. See on inimmälu toimimise mehhanism. Lihtsalt see, et kõik, mida ta on kogenud tiks, elab tema sedasi, isegi kui ta endale sellest aru ei anna. Jäänu teatis on siis minu meelest väga suur väärtus, et see niimoodi on näitlejate juures. Mälus kindlasti võib-olla 10 Shakespeare'i Hamleti lavastust, minu mälu algab Ants Eskolast, siis võib-olla järgmine võiks olla, kas Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Kalju Komissarovi lavastus siis Lembit Petersoni lavastus? Kuidas Lea Tormis saate hakkama sellega? Kogu aeg muutub ja muundub ja kaugeneb sellest, mis oli teie nooruse ideaal? No kui nüüd Hamletist lausa juttu on, siis mina ei saa öelda, et see oleks kuidagi kaugenenud või kadunud. Ei ole ja see ongi vanainimese üks väheseid rõõme, see, et kui ta on palju näinud siis ta on näinud, protsessid on näinud, kuidas muutub, ta näinud, alles jääb ja kuidas muutub, kuidas näitlejate hääled ka raadios muide muutuvad teksti andmisega, vaat muutub ja see on ju väga huvitav, sest selles sa näed, kuidas aeg mõjut teati peal, me oleme üsna palju ühiselt näinud, sest neid varasemaid eestiaegseid Hamlet, et ma ei ole kahjuks näinud Altermann oli ammu surnud, siis juba see meie esimene ja kuulus ja seal oli veel paar, aga need ei olnud eriti tugevat. Ilmselt neid ma ei ole näinud ja tean ainult selle järgi, niipalju kui neist üldse kirjutati. Altermannist muidugi kirjutati kaunis palju ja minul on ka esimene, ei ole mul siiski mitte Eskola, vaid Kaarel Karm. Nii et nii palju on vahet, karm mängis kohe pärast sõda niisugust jõulisemat, tugevamat Hamletit nagu üldse sõja ajal ka näiteks Inglismaal ja mujal mängidki siis oli Hamlet natukene teistmoodi, sest aeg oli teine ja kõik see Hamleti kõhklused ja kahtlused võib-olla ei olnudki kõige tähtsamad selles ajas vaid see tema otsustavus ja see, et leidis, et vat tuleb tõusta selle hädamere vastu. See ongi muide see, mis teeb huvitavaks selle pideva teatri jälgimise. Et sead hakkavad mingil etapil kõlama, mis on tähtsamad Eskola ajal, kui tema mängis, oli tähtis sisemine niisugune väärikus ja enesekindlus, et ta jäi endaks. Kui kuninganna küsib ta käest, et miks näib see nii eriline, ta ütleb ei, et ei ole eriline, et kõik need muud asjad, pisarad isa surma puhul need on asjad, mida võib näidelda, mida võid teeselda, aga mis minus on, ei ole näitemäng, on see vana tõlge, ma isegi, ma mäletan paremini vana tõlke järgi, mitte Georg selle järgi, mida on ka ju hiljem kohendatud ja ümber tehtud, mis on loomulik. Tema oli niisugune meelekindel, kes teadis, et ega tal eriti millelegi veel loota ei ole, aga ta jäi endaks ja ajas oma asja, mis oli selles ajas väga tähtis. Ja siis, kui tuli Viidingu Hamlet, siis väga paljud ei võtnud seda vastu, sest tema mängis selles ajas seda teatud määral, noh, esiteks vaimuinimeste kõikese, mida Viiding ise oli, aga ka seda mingit kõhklust ja kahtlust ja seda hirmu, et äkki ma lasen ennast allutada neile selle ühiskonna reeglitele, vot see oli seal väga tugev essees Mikiveri lavastuses ainukesed usaldusväärsed inimesed tema jaoks olidki näitlejad, seal oli näitlejatest trupile antud niisugune suurem tähtsus ja nüüd huvitav, et hiljem, kui nad tegid Rakveres seal seda ma nägin ka, oli väga huvitav ka seal on näitlejad tähtsad ja sinna oli toodud, eks ole, Tõnis Mägi juba sellega antud neil näitlejatel ja mind sageli noh, ja öelda, et häirib, aga mulle alati ei meeldi, kui niimoodi väliselt kaasajastatakse, ilma et seal oleks sügavamat sisemist põhjust. Ma ütleks, et oleks kaasaegne nii-öelda Hamlet seal mobiiltelefoni või nutitelefoniga, et muidu äkki nooretse aru jama. Kui ta teab, mida ta öelda tahab ja see, mida ta ütleb, on kaasajale tähtis siis need, kes tahavad aru saada, need saavad aru nii kui nii kui ka mängitakse ajaloolistes kostüümides võib ka mitest, ega ka Shakespeare'i ajal ei mängitud ju ajaloolist. Aga see lavastus mulle istus, et seal oli nii otseselt mindud poliitikasse ülikondades rõivastatud ja, ja seal mind ei seganud, ei ülikonnad, ei kõik need videod, plaanid ja kõik ei seganud, sellepärast selline mõte sees. Ja mõte oli seesama, mis ekspiril, see on tähtis. Aga teate, mis, ma vaatasin natukene veel aega ja mul jäi siiski rääkimata paar olulist asja, mis puudutavad kuuldemänge, see kuulub sellesama säilitamise juurde ka. Ja kui ma praegu midagi kuulen, siis kuuldemänge ma kuulan kindlasti ja üldse kõike, mis raadios räägitakse, jah, kahjuks praegu vähem teatrist või väga lühidalt, nii nagu ka teles ja igal pool ja sellest on natukene kahju. Aga pealiskaudsus juurde, siis on mingi ajastu märk, kuigi sellele noh, püütakse vastu hakata, aga ju siis meie vastuhakkajad ei ole küllalt tugevad, mulle tundub, kuuldemäng on tähtis ikkagi mitmes mõttes kõigepealt teda on lihtsalt väga tore kuulata, kui ta on hästi tehtud. Nüüd viimati oli Andres Noormetsa ka ju teate inimene, eks ole, see kuuldemäng, kus ta kõik üksi tegi, see oli nii vahva, tegi kõiki hääli üksi ja ei olnud tal mingeid taustu võtta. No see oli väga tore, lihtsalt, aga vanad kuuldemängud, mida teil on palju, vaat neid lastakse õnneks üsna sageli. Nii nagu on ka hilisõhtuti, need luulelugemised ja muud asjad, mida ma alati kuulan, hea meelega, olgu vanemad või uuemad tuletab midagi jälle meelde ja lihtsalt on ilus, kuulad ja näeb ka jälle, kuidas lugemise laad muutub. Aga kuuldemäng peale kõige muu ta säilitab veel eriti varasemast ajast ka teatrilavastusi ja minu meelest säilitate võib-olla isegi paremini, noh, neid sel ajal ju peaaegu ei filmitud ja ka hiljem võeti väga vähe videosse. Ta säilitab paremini sellepärast, et ta annab, mis ongi raadio väga tähtsa omadusi, millest me ei ole eriti rääkinud praegu. Peale keskendumise raadio on väga oluline fantaasia ja kujutlusvõime jaoks ja mida vähem, seda tundub praegu olevat, kus inimesele kõik pildi kujul ette tehakse ja kaela määritakse, meie ajal ei öeldud, pähe määritakse vene keelest tulnud. On väga tähtis, et inimese kujutlusvõime ei häviks selle pärast ju kooliõpetajat praegu nõuavad isiku lapsed ei taha lugeda, kui neid ei huvita, nad peavad lugema, sest lugemine on ainuke asi, kus nad ise mõtlevad, kus nende fantaasia ise ütlevad välja omale, kui loeb näidendit teatri, lavastuse ja kõik, ilma selleta ei saa ja seda me teatrikoolis muidugi ajame lõputult seda rida, et tooks ära see, et võtate lihtsalt, ah, mis ma seda raamatut loen, ma vaatan, film on olemas ja. Ei ole nii, filmi on väga huvitav vaadata, aga ei loe siis sa elad juba teise kujutusega sinule kätte antud, olgu see või parim kujutisega oma kujutlusvõime hääbub. Ja selles mõttes on see väga tähtis ja teine on muidugi teate ajaloolises mõttes, et suur hulk kuuldemänge, eriti varasemal ajal tehti ju teatrilavastuste järgi nad jäädvustavad lavastusi ja üks esimene eesti teatri labasse jäädvustus. Jumal tänatud, on olemas veel Eesti aegse töölisteatri kosjasõidu, väga kuulus ja aastaid-aastaid mängitud lavastus ja ta on olemas kuuldemänguna. Seal on need hääled, seal vaheldusid ju tegelased, ta mängiti nii kaua, et seal vahepeal asendati nagu tänapäevalgi juhtub, aga igatahes ühe versiooni anda säilitada. Tänud Ma ei tea, kas sel ajal võeti plaadi peale või oli mingid lindistus, asjad hakkasid toimuma, aga seda kõike tehnikat oli vähe, selle. Igatahes see on olemas, aga hilisemad kuuldemängud ka just nõukogude aegsed ja nad enamasti põhinevad, teati Laaslastel. Seda ka öeldakse Pille-Riin Purje, nüüd neid korduvalt ettemäng. Ja vot seal on näitlejate hääled, kuulsad näitlejad. Ja sellega koos tuleb ka tõlgendus koos häälega. Lavastaja tõlgendus paistab läbi ja kõik asjad. Nii et selles mõttes on suur varasalv ja jumal tänatud, et nad olemas on. Niisugune sai meie Täna meenutasime raadiot ja teatrit ja näitlejaid ja lavastajaid ja neid, kes kõike seda oma õlgadel kandnud. Ja eks siis järgmised põlved lähevad siit edasi. Loodame. Palju tänu teile pika intervjuu eest, Lea Tormis. Kohtume taas.