Tere eile saates räägime tunnetest ja seostest uudistest ja vikerraadiosaadetest on kuulda olnud, et on ilmunud raamat, mis portreteerib eesti keele tunde sõnu ja ilmumas on raamat pealkirjaga assotsiatsioonisõnastik. Neid raamatuid ühendab tänane saatekülaline, Eesti keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja ma usun, et me saame järgmise poole tunni jooksul teada ka seda, missuguseid seoseid võib veel leida tunde sõnade ja assotseeruvate sõnade vahel. Aga see raamat Eesti tunded, sõna portreed, kas see raamat on siis tunnetest või sõnadest? See raamat on kahtlemata nii tunnetest kui sõnadest ja võib-olla kõige rohkem on ta sellest, kuidas me tundeid mõistame ehk millised on meie mõisted tunnete kohta. Paraku on nii, et saame nähtusi, sealhulgas ka iseendid mõista ja siis, kui me sellest räägime, rääkides kasutame keelt, keel omakorda koosneb sõnadest. Ehk meil ei ole muud ligidal pääsu inimesega isendi teadmistele kui selle viisi kaudu, kuidas me mingisugustest nähtustest räägime, seega sõnad on just nagu aknad, mille kaudu me saame liguneda mõistetele, mille kaudu me oma karda saame ligimene sellele, kuidas me mingit nähtust mõistame. Te olete ise seda juba ennegi öelnud, et neli kõige olulisemat või esimest tunde sõna on viha, armastus, rõõm ja kurbus. Eestlase jaoks vähemasti jah, need neli tunde sõna moodustavad meie. Kui nii võib öelda, siis tunde teadmiste tavataseme. Ehk siis, kui inimesel inimese ligineb ja paluda tal lihtsalt loetleda tundeid või emotsioone nii palju sellises järjekorras, nagu ta tal lihtsalt mälust võtta on, siis tavaliselt need neli sõnane esimesed. Ja ometi, kui me vaatame tunde sõnade esinemist tekstides, siis need neli ei ole sugugi kõige sagedasemad, vaid nad on nagu sellise heal keskmisel kohal. On sõnumis esinevaid tekstides palju sagedamini ja loomulikult ka teisi, mis esinevad palju, palju harvemini aga lihtsalt need neli on sellised, arvatavasti siis meie elus kõige sagedamini ette tulevad, millest on sagedasti rääkida. Ma tahan ka sellised tunded millel on selgest näo väljendid, mida me seetõttu ka teiste inimeste juures kergesti ära tunneme ja seetõttu neid märkame ja nad on meil mälus alati käepärast võtta, need sõnad ka. Aga ega nad ei ole nüüd järjekorras siin. Et kas viha on siis kõige esimene, mis eestlasel meelde tuleb? Minu katsetes, millest ma 15 aastat tagasi alustasin, nii see just oli. Aga ma arvan, et sellega ei ole nagu mitte midagi valesti, et viha ongi, mis nõuab palju tähelepanu ja ma arvan, et selle esmalt tundmine on väga-väga tähtis muuhulgas kuni naljaga pooleks öelda olelusvõitluses. Et kui sa märkad, et keegi vihane, siis tuleb ootada, kas põgeneda, rünnata kui tuua selline paralleel nagu siuksest evolutsioonilisest psühholoogiast. Tegelikult on see üks väga privaatne valdkond, et, et viha paistab ilmselt enamasti kohe välja küll aga tunded on ikka eraasi. See on väga huvitav, et te seda mainisite, praegu ka mina arvasin, et tunded on väga privaatne. Aga huvitaval kombel vähemasti selles osas oma uurimusest, mida ma nüüd tegin selle raamatu jaoks, kus ma vaatasin läbi tekstikorpusi ehk siis veebis olevaid tekste siis selgus, et eestlased vähemalt selle järgi, kuidas me tunnetest räägime, neist kirjutame, on üks kaunikesti kollektivistlik rahvas. Et me omistame tundeid väga palju inimrühmadele kollektiividele, palju juttu sellest, kuidas me tundeid koos kogeme, kuidas me neid jagame. Kuidas me neid avaldama. Et see oli minu enda jaoks üllatuslik aspekt, et kindlasti on olemas ka privaatsed, tunded, need ei saa meilt keegi ära võtta. Ta on, arvatavasti on nii, et otseseid tundeid omistatakse üksikisikutele ja need ei tule tekstides nagu korduvana esile. Seetõttu ütleme, selline statistiline ülevaade tekstist võib-olla privaatset aspekti niimoodi kajasta. Küll aga tuleb sealt välja see tundeid väga-väga palju. Kogeme kollektiivselt ja need ühendavad meid. Et ühesõnaga me ei olegi nii väga suured individualistid nagu me iseendast arvame. Üllataval kombel? Jah, kas te võite mõne konkreetse näite tuua? No ma võiks öelda, et nendest peaaegu kõiki kogeti kollektiivselt võib-olla ainult hirmu puhul oli, et et sellest räägitagu kollektiivsest tundest mõnust ka mitte, aga näiteks kollektiivselt tuntav tunne lõbu. Kui me vaatame lõbu naabreid tekstis siis omastavas käändes nimisõnad, mis vastavad küsimusele, kelle lõbu näitavad kätte lõbuomanikud. Kõige sagedamini esinevad lõbunaabrina sõnad rahva, inimeste, riikide, laste, meeste, lõbu, tulebki välja, et seal kollektiivselt kogetav tunne. Pilti lõbus kui kollektiivsest ühiste kogemustega seotud tunded kinnitavad ka omadussõnal lõbus naabrid. Taas tuleb esile mitmuse vorm lõbusad inimesed kuid see on tühiasi võrreldes sõnade hulgaga, mis viitavad meelelahutusele. Lõbus seltskond, mäng, pidu, lõbus üritus, tegevuse ettevõtmine. Teine selline kollektiivne tunne võiks olla uhkus, jällegi nimisõnade omastavas käändes, näida käte uhkuse omanikud. Selgesti torkab silma inimkoosluste nagu rahvas, riik, linn, vald, kool, eriti rahvuste nagu eestlased, soomlased, sakslased, prantslased, troll, uhkuse kandjatena. Sama lugu on ka lootusega. Mõnes mõttes üllatuslikuna on siis lootuse omanikuks lootjateks ka institutsioonid, nagu valitsus, linn, linnavalitsus, riik, politseikomisjon, ministeerium, firma, pank, see, midagi, mida ei oleks nagu ei osanud üldse oodata, tuleb lihtsalt tekstide analüüsist välja. Samuti inimrühmad meeskond, korraldajad, inimesed, teadlased, uurijad, juhid, omanikud, eestlased, kõik loodavad või siis omistatakse neile lootust, et lootustki on tunne, mida me tunneme kollektiivselt. Missugused on kõige vanemad tunde, sõnad, hakkame neid vaatama kõige kõige asju, kõige vanemad tunde sõnad, kõige parem tunne, kui nii võib öelda evolutsioonilises mõttes, mis on omane mitte ainult imetajatel juba roomajatelegenhirm ja üllataval kombel on hirm ka üks esimesi tundeid, mille kohta on sõna olemas. Mitte küll seesama konkreetne sõna hirm, vaid sõna pelgama, mis praegu on jäänud nagu ei ole nagu keskses kasutuses vaid ta on pigem nagu murdesõna või tähendab mingisuguseid hirmu nüanssi, pisut kergemat hirmu. See on nagu minu teadmiste kohaselt kõige vanem tunde sõna, mis pärineb siiski ajast. Ja etümoloogia ei ole päris ühel meelel selles, et kas tegemist on siis uurali tüvega või on see pigem pigem laen alg-indoeuroopa keeles, aga igastahes jah, nii see paistab olevat kõige uuem. Ja ma jään vastuse võlgu, et selles mõttes. Ma nendest, millest ma näiteks siin raamatus räägin. Tegelikult ma olen sihilikult valinud just vanemad sõnad, kuna mind huvitab see, kuidas SÕNA minevik mõjutab tänapäeva. Aga et nagu, kui siin nende hulgas suhteliselt võtta, siis võib olla kirg, on selles mõttes noorem sõna, et ta on küll vana murdesõna. Aga et sellise päevatunde elamuse tähenduses võttis ta soovitas kasutusele võtta 100 aastat tagasi Johannes Aavik. Ma arvan siiski, et küllap on meil tunde sõnu hiljemgi keelde tulnud. Ega ma ei oska neid praegu niimoodi nimetada. Te ütlesite just äsja, et teid huvitab, kuidas minevik mõjutab tänapäeva kuidas ta mõjutab siis? Ta on mõjutanud niimoodi, et selles, kuidas näiteks tunde sõnad tekstides käituvad või siis mille kohta meil on olemas samas näiteks ka tegusõna või mille kohta ei ole seda. Sellele avaldab mõju selle mõiste kujunemise minevik sellest, kuidas sellest on nagu vanadel aegadel aru saadud. No ütleme näiteks, et kui enamustest tunnetest rääkida nii nimisõna, omadussõna kui tegusõnaga näiteks rõõm rõõmus ja rõõmustama või viha vihane vihastama siis näiteks õnne, aga on nii, et me saame öelda, õnn õnnelik, aga meil puudub tegusõna selle kohta, et väljendada õnne kogemist püsiva seisundina. Ja miks see nii on lõplikku vastust muidugi võib-olla noh, ütleme minu vastus Michal pakkunud paratamatult pisut spekulatiivsed. Aga üks vastus sellele või vastuse kandidaat võiks olla siis see, et mõistestamegi õnne sellise üürikese nähtusena, mis on ainult hetkeline. Ja seetõttu sellest ei saa rääkida püsiva kogemuse ka ehk siis tegusõnaga. Sellel lihtsalt puudub mõte, esimene niiviisi meie meie teadmistes on ainult sõna õnnistama, aga see tähendus läheb juba teises suunas. Kristlik jah, jah, jah, et õnnis ja õnnistama ja, ja need tuletised tüvest õnn, et need kuuluvad juba kristliku ideoloogiasfäär ja konkreetselt mina tegin selles mõttes valiku, et mõned sellised religioosse väga spetsiifilise tähendusega mõistetest selles raamatus ei räägi. Aga mõnikord on ka niimoodi, et vaid üks väiketäht ja sõna tähendus muutub oluliselt. Näiteks olete Te kirjutanud sellest sõnast mõnu ja mõnust võib saada. Või on mõnes murdekeeles risti saanud mõnitamine? No seal on väike sõnamäng, et selle ma viskan nagu õhku seal rohkem sellise märgiga, et et ma ei väida, et see niimoodi oleks, et et ma arvan, et küllap etymology selle koha peal leiavad, et tegemist erinevaid tüvega mis lihtsalt kõlavad samamoodi. Aga oma nende arutluste käigus olenevalt seal niimoodi natukene kokku põiminud ja viskan selle niimoodi õhku ja küsimärgiga. Nii et seda sõna portreede raamatut lugedes saab või peabki nagu lugeja edasi ka mõtlema. See on üks üks minu eesmärke, jah, ühest küljest kindlasti no vahendada ka seda vahetut elamust, mis, nagu minul keele uurijana on kõiki neid põnevaid asju leides ja kaks küll tõesti eesti lugejaid selles mõttes inspireerida, et keel ja ja keeleteadus võivad olla huvitavad ja paeluvad. Aga, aga loomulikult teine eesmärk on tõesti panna inimesi mõtlema, kaasa, esitama küsimusi, olema kriitiline, seadma kahtluse alla, et ma olen tekstis püüdnud alati eristada väited, mis tulenevad sellest, et ma võtan mingisugustest muudest allikatest. Nendest väidetest, mis tulenevad minu intuitsioonist või oletustest või asjadest, mis ei ole nii kindlad, aga, aga mida ma leian? Ta tahaksin lugejaga jagada. Missugune on kõige põnevama looga tunde, sõna teie enda jaoks? Sellele küsimusele väga raske vastata selles mõttes, et mul jäi nagu hästi-hästi palju ahaa-efekte nende sõnade kallal töötades võib-olla üks põnevamaid kohe see, millega see raamat algab, sõna kadedus näiteks ja selle seos kurja silmaga ja kaetamisega mida ma nagu esmapilgul sellest lihtsast eesti sõnast nagu küll kahtlustada ei osanud. Aga jah, otsapidi viib viib meid tagasi paganlik kui aja uskumusteni ja vana Rooma kadeduse jumalanna Ingiidia kujuni, kellele omistatud omadusi siis? Me kohtame lihtsates eesti keele väljendites ka, no kasvõi see roheline värv või seos ussiga, kadeduse, uss või siis, et seda omistatakse rohkem naistele, võetavam kuidagi naistega rohkem tegemist. Minu jaoks oli üks ahhaa-efekt selles raamatus sõna viha juures, nimelt et viha põhiliselt kasutatakse ainsuses. Kui ütleme, vihad siis saunavihtasid. Ja kui me räägime vihast kui tundest, siis me ei saa seda selles mõttes nagu mõttes tükeldada või asjana käsitada, kui me tahame seda piiritleda kuidagi, ütleme vihahoog, selge, et see, miski, mis hakkab, läheb üle, ta on piiritletud ja vihahoogudest. Me saame küll rääkida mitmuses, aga lihtsalt Ta nagu öelda, et jaa, agressiivse inimese vihad vallanduvad ootamatult näiteks mingisugune lause, et see mõjub ikkagi ebaloomulik on ikkagi ta viha vallandub erinevates olukordades, aga me kasutame seda ainsuses. Käsitleme teda mõttes justkui nagu sellise aine laadsisustantsina. Üks põnev sõna oli minu jaoks ka natukene, oli nagu üllatus, et see selles raamatus on, on tänu tänu on siis tunne, mõtleme, tänutunne ma ei olnud ise ka selles päris kindel, ma mõtlesin ise, tahtsin, et raamatus oleks positiivsed ja negatiivsed sõnad enam-vähem tasakaalus. Siis kui ma jõudsin sinna sagedasemat positiivsemate sõnade juurde siis ma nägin sealt tänu ja ma ei olnud päris kindel, kas see on tunda sõnaga mu kahtlused hajutas see, kui ma vaatasin Eesti keele seletavat sõnaraamatust järgi ja tunne on seal antud sõna tänu kohe esimese tähendusele. Et vähemalt sõnaraamatu koostaja, Ta on seda tajunud täpselt sellisena. Tänutunne tänu on muidugi ka see tegevus, mis me teeme, me come tänu, avaldame, oma tänutunnet, avaldame või kui me midagi tänuks toome, kellelegi kingime tänuks midagi. Me võime oma tänu väljendada ka esemetele esemelisena aga ka sõnadega, kui vana see sõna on? Ma eeldan, et kui ma nüüd õieti mäletan, siis ettumioloogid on seda seostanud läänemeresoome perioodiga, mis teeb ta vanuseks siis umbes 2000 aastat. Päris täpset aega, millal läänemeresoome nii-öelda algkeelt kõneldi, ei ole teada, aga et see jääb sinna nagu mõned aastasajad enne pärast Kristuse sündi. Et mingist sellest perioodist oletatakse siis sõna tänu pärinevat ikka me oleme väga ammu juba osanud tänutunnet tunda. Seda ma ei julge väita, et ta kohe alguses tunned, tähendas see sõna on nii vana, aga, ja see on üks neid sõnu, mille kohta ma olen ka sellise enda spekulatiivse alternatiivse etümoloogia või pärinemise esitanud. Nimelt ma oletan, et seal võiks olla pistmist selle tüvega, mis on ka sõnades teene teenima mis on germaani päritolu sõna- ja alggermaani tüvede hulgast. Ma siis leidsin sellise tüvet Henn, mis tähendab peopesa. Ja kuidagimoodi mulle tundub see ülimalt loogiline tänu kontseptsiooni kuulub see, et kui meil on tehtud teene siis selle eest vastutasuks Me lubame oma mäe või peopesa. Selleks puhuks, kui on vaja vastuteenet, siis tänu mõistega nagu Beetlikus arusaamisesse kuulub väga selgelt ta selline nagu mingit laati, kujutlus raamatupidamisest või teenetetasakaalust me räägime, et miski tänuväärt kui mingi väärtuseline rehkendamine või siis, et keegi on tänuvõlglane. Olen sulle tänu võlgu. Ja ühesõnaga, ka meie sisemuses käib selline teenetearvestuse rehkendamine. Ja siis minu sellise spekulatiivse oletuse kohaselt on see siis muistsetel aegadel konkreetselt jõustunud kehaosa käega ja sellega, kuidas me saame oma käega, aga siis teha vastuteene selle eest, mida meile on tehtud. Tänu on vist ka pigem ainsuses kasutatud sõna, kuigi tänapäeval on levinud väga sageli avaldatakse tänud tänusõnaga, tänud. Aga tegelikult ikka. On muid sõnu ka veel, ma kahtlustan selles, et seda mitmuses ka kasutatakse nagu sellist küllalt võib-olla helist. Ta vajutas nüüd praegu inglise keeles näiteks et meestel tõlgime, seda. Ma tean näiteks või et seda nagu eesti keelde. Kuigi samas vana ütlemine näiteks 1000 tänu ja kui me juba nagu sellise Arv sõnaga saame seostada midagi, siis järelikult me siiski käsitleme seda mingisuguse asjana, mis on piiritletud või nagu tükk, et seda saab loendada. Et tänuga on nagu need selles mõttes asjad kahte moodi, et ta käitub nii ainemoodi kui asja moodi. Tänu saab avaldada veel teiste erinevate sõnadega ja loomulikult tänu avaldamiseks onju piiramatu aitäh näiteks näiteks aite ole meheks on ka teie raamatus kirjas, mida vist tänapäeval enam eriti ei kasutata. Sugu ei passi rõhutada ja ole naiseks, ei saa kuidagi öelda jah, et kui ma isegi päris kindel ei ole, et ma seda on nüüd nagu tänapäeva kõnekeelest olen kõrva taha pannud, et pigem ma arvan, ma leidsin selle vist Wiedemanni sõnaraamatust sellise väljendi või, või oli see murdesõnaraamatust või kuskilt rahva keele. Kui me nüüd jõuame selle teise raamatu juurde mida te olete koostama hakanud, need siis, kas need tundesõnad, kas nende assotsiatsioonid on tavaliselt? Vastassõnad kõigepealt panna täpsustama ühte asja, et ma koostan assotsiatsioonisõnastiku, aga et see ei ole selles mõttes, sellest ei tule raamat, vaid sellest tuleb elektrooniline sõnastik, see, seda ei saa niimoodi nagu näpu vahel hoida ja ma arvan, et sellel ei oleks ka suurt mõtet. Nagu paberil trükivalgel seda näha, palju huvitavam mööda assotsiatsioon arvutiekraanil ringi ratsutada nagu ühe sõna juurest teise juurde ja vaadata, kuidas need seosed lähevad, vähemalt nii ma seda oma vaimu Silvast tulevikus näen olevat. Aga mis mõte sellel sõnastikul on, miks seda vaja on? Mul jäi veel pool esimest küsimust vastamata tunde sõnade assotsiatsioonide kohta. Nii see tõesti tihti on, eriti mis puudutab just neid sama nelja tunnete põhitasandi sõna, armastus, viha, rõõm, kurbus, et need meenuvad meile sagedasti paaridena, kus teine on just nagu teise vastand. Aga see ei ole selles mõttes reegel, et meil peaks alati vastanud meenuma, mitte igal tunde sõnal ei olegi ju vastandid olemas, et näiteks, et mis on igatsuse vastanud või seal hämmingu vastanud. Et need vastandid on selgesti olemas sellel teadmiste põhitasandil, aga mitte kõik tunde sõnade jagunen nagu sellisteks palaarseteks paarideks. Samahästi võib olla esimeseks assotsiatsioonidest, mis meenub ka mingisugune sünonüüm näiteks viha, raev, või siis uhkus, au, midagi sellist. Aga põhimõtteliselt võib assotsiatsioonid olla ka mingi täiesti isiklik mälestus, et see ei pea käima kuidagimoodi mingisuguste keeleliste seoste kaudu, kuigi võib et eesmärk ongi see varieeruvus nagu inimeste käest nagu kokku koguda ja siis vaadata lihtsalt, mis on need korduvad mustrid ja need korduvad mustrid pääsevad siis sõnaraamatust või sinna sõnastikku siis elektroonilisse sõnastikku. Kui tulla nüüd selle järgmise küsimuse juurde, et mis sellest kasu võiks olla siis? Ma mõtisklesin selle üle, et ma muidugi mõtisklesin selle üle siis, kui seda projekti sai alustatud ja seda põhjendust kirjutatud. Ja seal on selliseid põhjendusi, nagu näiteks võimaldada meile sellist alust nagu enesereflektsiooniks. Nagu vaadata siis, et mis siin eestlaste peades toimub ja et kas mina olen teistega, ma pigem ei sarnane teistega ja et miks niimoodi mõned asjad on nagu sellist reflektsiooni võimaldada. Pakilisemat laadi kasu on, et teiste sõnastike koostamisel kus on vaja või on otsustatud näidata sõnadevahelisi seoseid saab tugineda ka nendele assotsiatiivsetele seostele. Aga siis üks üks võimalik rakendus, mis mul endal meeles mõlgub, on see et mõned head aastad tagasi ma olin kutsutud noorarstide seminarile, kus mina esinesin, rääkisin oma tööst, aga seal esines ka üks defektoloogiat kis. Kuidas diagnoositakse siis algavat Alzheimerit ja selliseid ajude, generatiivsed haigusi ja seal on päris palju selliseid verbaalseid katseid. Mind kuidagi siis nagu häiris kuidagi see vanuritele öeldi sõnasi rahv ja kui nad ei teadnudki, mis loom see andis, oli see juba aluseks kahtlustada, et nende ajuga hakkab midagi, oleme halvasti. Ja siis, kui ma seda projekti alustasin, siis ma igaks juhuks mõtlesin, ma kontrollin üle, et kas see on ikka niimoodi ja ma kirjutasin sellele Tarandile ja küsisin, et kas olemas nagu eesti keele põhjal tehtud konkreetselt eestlaste nagu selliseid kategooriaid kaardistavad nagu katsed ja mõõtevahendid või et kuidas see diagnoosimine käib ja siis tuligi välja, et tegelikult ei ole, kasutatakse inglise keelest kohandatud mõõtevahendeid. Ja ma ei arva, et see sõnastik peaks olema nüüd ise mingi mõõtevahend, aga ma arvan, et see saab olla aluseks, mille pealt sellist asja saaks väga hästi teha. Et kaardistab mingil moel, mis toimub tavaliste tervete inimeste peas ja seda saab siis võtta aluseks, millele rajada mingisuguseid eesti omaseid psühhodiagnostilised vahendeid näiteks. Ja täiesti praktiline kasu on olemas, ma loodan nii, kuna seda ei ole veel praegu olemas, siis, siis ei saanud ju öelda seda tegelikult näitab tulevik peab ta valmis saama, teiseks peavad õiged inimesed avastama ja ja kui siis seda avaldatakse, kasutama hakatakse, siis, siis ma leian, et ma olen oma elu kulutanud õige asja peale. Tegelikult saavad ka kõik kuulajad selle sõnastiku koostamisele kaasa aidata. Nii see on ja kuna see sõnastik hõlmab no ütleme nagu traditsioonilises raamatu mõttes on see muidugi väike maht nagu umbes 1000 märksa. Aga sellise sõnastiku kohta ja andmeid koguda suurelt hulgalt keelejuhtidelt tähendab see tõesti, et oma vabatahtlike kaasabi. Ehk siis näeb see niimoodi, et ma olen EKI kodulehe juurde loonud sellise väikse alamlehe, ma nimetan seda kodanikuteaduseks ja seal on siis eraldi projektina välja toodud assotsiatsioonisõnastik. Ja kui sellele lehele minna, siis seal esiteks ma siis kirjutan, mis asi on assotsiatsioon mis sõna mõistlik on, kuidas see on mõeldud olema ka nendest samadest võimalikest kasudest on seal juttu siis lähevad sealt lingid testide juurde, samuti saab seal ennast registreerida kodanikuteaduse partnerina. Seda registreerimist ma olen pidanud selles mõttes just tähtsaks. Et põhimõtteliselt ma ei taha nagu oma testidega pommitada sotsiaalmeedia kaudu Emeelidega lihtsalt inimesi, keda see teema ei huvita või keda see külmaks jätab või keda see võiks lauset tüüdata, et tegelikult on mul väga hea meel, et mul juba on päris märkimisväärne number 380 vabatahtlikku, kes on valmis selleks, et ma korduvalt nende poole pöördun. Ütleme, praegu on mul selline tempo, et kord kuus tulevad uued testid ja siis need vabatahtlikud siis täidavad ära, see on kõik anonüümne. Aga siis, kui inimene ise soovib, ta saab seda märkida siis, et siis, kui sõnastike üks kord valmib siis tänuavaldustes massis, märgin ära ka nende inimeste nimed, kes on oma panuse andnud ja ma olen neile abi ja nende ja tõesti-tõesti väga tänulik, et selline suur asi saab valmida ainult ühistöös. Aga kes siis võiksid selles testis osaleda, natukene on, kui ma mõtlen nende sõnade peale, millest on juttu siis kui mulle öeldakse, sõnas hämming, siis ma ei oska selle peale mitte midagi osta. Vastand sõnast rääkimata ei ole, aga mis mul sellega assotseeruks? No mina ei tea jah, ega, ega ei olegi tihti üldse nagu kerge. Aga seal ei ole midagi selles mõttes mingi sõna ikka pähe tuleb, et esimene lähebki kirja, et seal ei ole õiget või valet vastust, ei ole valet vastust ei ole olemas. Et kui mingile sõnale näiteks hämming tulevad väga, väga, väga varieeruvad vastused, see tähendab korduvus, puuduhatati kõikidel inimestel igalühel on täiesti individuaalne vastus, noh siis lihtsalt informatsioon selle sõna kohta, et et tal ei ole selliseid püsiseoseid meie kollektiivses teadvuses, et ta ongi selline, mis tekitab igas inimeses väga erinevaid seoseid. Ja see informatsioon selles mõttes iga informatsioon on teretulnud ka see, kui inimestel on raskusi, informatsioon ja mõtlemisaega ju tegelikult on. Aga kuidas on õige, kas panna Brow kirja see, mis esimese hooga tuleb pähe või sa mõtled pärast järgi, et tegelikult on nii, et vajan spontaanseid vastuseid ehk siis mis prauhtuleb? Et klassikaliselt on assotsiatsioonide kogumist tehtud isegi nagu sellise ajalise surve tingimustes, et noh, et kell tiksub nagu kõrval kogu aeg. Mina teen oma küsitlust nagu veebipõhiselt ja konkreetselt. Nagu selles mõttes sa ei kontrolli, kui kaua inimestel aega läheb, aga ma lihtsalt nagu soovitan varutajaks, paras ports aega, umbes poolt tundi, mõned teevad kiiremini, mõnel läheb pisut rohkem aega. Aga et saaks sellega nagu ühe korraga ära teha ja tõesti mitte jääda mõtisklema ega õiget vastust otsima, vaid see, mis tuleb see kirja panna ja liikuda edasi. Aitäh Eesti keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik tutvustamast meile ühte juba valmis raamatut ja uusi plaane ja aitäh selle eest. Tuletasid meelde ühe ilusa väljendi, et ei pea eesti keeles ütlema või õiget, ei tohikski öelda, tänud vaid selle asemel on võimalik ilusti eesti keeles öelda, 1000 tänu. Võtke heaks ja uue sõnastiku koostamisel saab kaasa lüüa Eesti keele Instituudi kodulehel. Leidke üles kiri, aita kaasa. Nädala pärast, keelesaates 18. detsembril, rahvusringhäälingu 90. sünnipäeval räägime keelesaate ajaloost. Keelesaade saab 90 täis tuleva aasta jaanuarikuus. Kuulmiseni.