Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitud. Eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere järvega on Rootsi, eestlaste käes. Rootsi eestlastest hakkab meie sarjas jutustama Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Minu nimi on Piret Kriivan. Ja et rääkida Rootsi põgenenud või välja rännanud eestlastest tuleb minna ajas ootamatult kaugele tagasi. Eestlased Rootsis aga alustame vist pisut laiemalt professor Raimo Raag, eestlased Skandinaavias, sest esimene eestlane, kes on teada, kes on väljaspool Eestit üldse elanud, on elanud Skandinaavias. Jaajah, täpsemalt öeldes siis norras seda esimene tõesti teadaolev eestlane kellast on allikatest juttu ja kelle kohta loodame, et ta elas väljaspool Eesti ala üldse. See on Norras elanud munk nimega Nikolaus. Teda mainitud paavst Aleksander kolmanda ühes arvatavasti aastal 1171 kirjutatud kirjas. See kiri oli adresseeritud Trondheimi peapiiskop pile Esteinile Stavangeri endisele piiskopile ammundile. Past soovitab adressaatide osutada abi eestlaste piiskopiks nimetatud misjonär folkole tema misjonitöös ja käseb Ta folkole appi munk Nicolaus. Selle munga kohta teatab paavst selles oma kirjas. Ilmselt tunneb teda hästi, et ta selle rahvasoost tähendab siis eestlane. Folkat on nimelt plaanis saata Eesti Eesti alale. Ja peale selle iseloomustab paavstada kui vaga ja intelligentselt tarka meest. Viirummerreligioossum, ATK diskreetum, nagu kirjas ongi jah. Ja siis teatab paavst veel munk Nicolaus elab seda vangeri kloostris. See teade on natukese ebakindel selle või ebatäpne, sest kuigi august hiinlaste ordustav Angeri klooster on vanimaid Norras siis pärinevad kindlad teated selle tegevusest alles 13.-st sajandist ehk 13. sajandi lõpust. Seega siis paavst Aleksander kolmanda tiria kirjutamisest terve sajand hiljem. Selle tõttu võib ju oletada siselt Nikolaus võis olla hoopis veelgi vanema teadaoleva kloostri munk. Ja see klooster oleks sel juhul nyyd arholmeni praeguse nimega mõng, Holmeni tähendab mungalaiu, Püha Laurentsiuse kloostri kasvandik. See klooster asub praegu Trondheimi lähedal asus õigemini siis see on nüüd oletus, nii et kuidas sellega tegelikult on, seda seda ei tea. Aga midagi on selle kirjaga igal juhul natukese viltu, aga me teame, et eesti soost munk nimega Nikolaus elas norra kloostrisaadete hulka ka Eesti aladel. Üldiselt ilmselt on vähetõenäoline, vist ta rootsi oleks. Kuidas ta üldse sinna Norrasse sattus, seda ma ei tea, kas seal heki heis Rootsiga kodu või mitte, see oletatud Artur lõbus on kirjutanud tema kohta oletamisi. Tegelikult see on siis oletada, ona oletus ei ole päris hea, aga on oletatud, et ta võis olla sõjavang või pantvangiks võetud sõjavang või pantvangiks võetud mingi rahu kokkuleppe kinnituseks ja me teame ju Läti Henriku Liivimaa Henriku kroonika põhjal. Et pantvangi võeti Eesti ülikutelt lepingut lõpeta kinnituseks või, või tagatiseks. Ja et võeti neid, viidi Saksamaale, kus neid noormehi enamasti olid ju siis noormehed. Pojad kasvatati kristlikus vaimus, see võib ka olla nii nagu lausega, aga jälle ma, ma rõhutan, seal olete. Kas järgmisele küsimusele peate vastama oletusega, et millal me võime rääkida, mis ajast alates et eestlase jalg on Rootsimaale? Astanud kindlasti seoses see ei ole oletus kindlasti seoses nende sõjakäikudega, mida, mida Eesti ütleme siis mereröövlid või eesti mehel ütleme õige olgu. Eesti viikingid siis toimetasid Ölandi saarel näiteks kuskil 12. tsaari keskpaiku ja aga et eestlasi võib-olla oli ja et neid sinna jäi, selle kohta on, need on küll väga ebakindlad andmed, millele ajada mingit jälle mingid oletused, aga kohanimed seal Ölandi vastas Rootsi mandri nii-öelda Kalmari piirkonnas, seal on näiteks selline kohanimi nagu ESTA muula. See on siis praeguses moolandi maakonna idaosas. Est tähendab rootsi keeles tänapäeval ju eestlast. Aga varem oli sellel ka tähendusori, mis on päris päris põnev seos, no ajalooliselt võttes see kohanime elemendi, teine osis Se muula, see sõna esineb ainult Smolandi maakonna alaaladel ja see tähendas keskajal rajatud uudismaad Eesti uudismaa. Või siis orjauudismaa. Ja see võib viidata jälle eestlasele, kes on siis tõesti võib-olla võetud orjaks ja sinna jäänud, aga seda me seal jälle ulatus päris, ega võib-olla ka lätlane, kes seal orjaks viidet võis olla, Liilane veel veel usutavam, tegelikult lätlased elasid ju rohkem sisemaal, liivlased olid need, kes kurama rannas olid nagu Läänemerele lähemal. Pigem liibluma sel juhul. Ja ka eestlased siis millal. Millal eestlased tulid? Ma seda kohe kindlalt teada on, on suurte sõdade periood või tähendab õigemini ma mõtlen siin tegelikult põhjasõda ja siis võib juba rääkida väikesest rändevoost põgenikelainest või kuidas, kuidas ma ütlen jaa, põhjasõda algas Rootsile väga edukalt Narva lahing ja nii edasi ja Karl 12., kes peaaegu pool aastat viis kuud veetis laiusel palvitas laiusel, aga kuningas lahkus Rootsi sõjaväega ja jättis väga vähesed üksused Ingeri, Eesti ja Liivimaa kaitseks. Ja nii, et Vene väed rüüstasid korduvalt siis ida- ja Kagu-Eestit ja 1703 hävitati Rakvere ja järgmise aasta suvel oli oli Narva kõigepealt ja siis veel Tartu sillaotsa. 1007 kaheksa küüditati Tartu, Narva ja Valga elanikud ja suur osa Tartust hävita. Ja kui septembris 1710 Tallinn viimse rootsigantsina Vene vägedele alistus siis käis juba suund põgenemine läände. Aga juba enne sõda tegelikult sõjaaegsed katsumused, rüüsteretked ja haigused ja katku, mis kõik toimusid, need ajasid inimesi pakku minema. Nii Eesti kui, kui Soome aladelt tuhiseb Soomet, unusta. Juba sõja algul hakkasid põgenikud suunduma Rootsi ja siis ma mõtlen Rootsit praegustes piirides. Rootsi ja Rootsi emamaa siis nii-öelda oli tol ajal veel sõjategevusest praktiliselt puutumata veel. Ja enamik põgenikke suundus Stockholmi ja sealt mindi sageli edasi mujale teistesse linnadesse, enamasti vahel ka maa paikadesse. Nii et põgenike leidus varsti üle terve Kesk-Rootsi praktiliselt. Ja see oli siis esin kohe niimoodi Põhjasõja esimestel aastatel juba ja, aga mida edasi, seda sagedam maks, muutusse, põgenemine. Algul põgenesid peamised naisad ja alaealised lapsed. Vaest või oma varast ilma jäänud inimeste eest hakkas esialgu hoolitsema kirik. Nimelt lasus kogudustel vaeste abi korraldamise kohustus. Raha saamiseks korraldati kirikutes kuus üleriigilist korjandust. Esimene toimus juba aastal 1706. Põgenikelaevad tõid kaasa ka katku ja see levis peale Stockholmiga mujale Rootsi sadamalinnadesse ning edasi isegi sisemaale. See viimaseks jäänud katku puhang Rootsi pinnal möllas aastani 1713. Ainuüksi Stockholmis hävitas see poole aasta vältel augustis 1710. Veebruarini 1711 umbes 20000 pealinlase elu ehk umbes ühe kolmandiku tollasest elanikkonnast. Kas siis katk oli mõni inimene oli katkuhaige või, või laevades olid rotid närilised, kes katku edasi viisid? Just nii arvatakse, isegi seal need on küll kinnitamata andmed. Aga arvatav katku levitaja oli Forbuse mõisas sündinud hilisem akadeemia Gustav Yana ja Põhjasõja aastatel Tallinna Gümnaasiumi rootslasest õppejõud Arvid Muller. Põgenedes Tallinnast Porvoo kihelkonnas asunud või asuva sund. Vere kaudu viis Moller endaga kaasa tollipitsatit, kaste ja nende seas ilmselt need rotid olid. Katk levis rottide abil. Tal oli kariloomad kaasas ja tubakat suitsumees ilmselt igal juhul nakatas ta või tema loomad või sealt sai olevat alguse saanud siis see katk sond elanike hulgas külas, kus neid põgenikke vastu võeti. Enne kui ta saabus Stockholmi. Juba Sundol puhkes katk ja siis pista selle veel Stockholmi kaasa. Mulle Rise katku ei surnud, ta elas veel üsna kaua algul vesteroosil linnas kindla koha ja kindla sissetulekuta aga seejärel sai temast Lundi ülikooli praktilise filosoofia professor. Sellena ta töötas üsna kaua aasta enne oma surma. Tähendab aastal 1756 avaldas ta rootsikeelse mälestusraamatu Fata Turtaati. Tartu saatus, miljardi kirjeldab Tartu linna ja selle kurba saatust Põhjasõja ajal. Muller oli siis 82 aastane tolle aja kohta üsna kõva sõna, väga kõvad, tõesti aukartust äratav, haruldane igal juhul. Põgenemine Põhjasõja ajal siis oli siis üks konkreetne näide, aga põgenemine Rootsi idaaladelt tipnes aastatel 1000 710711 seoses kapitulatsiooni, kas siis siis tuli? Ma põgenikke korraga päris palju, sest lisaks eesti Liivi Ingerimaa põgenikele hakkas nüüd suuremal hulgal saabuma ka põgenikke Soomest. Lõpuks olnud Stockholmi enam hakkama põgenikke vastuvõtmisega ja nende eest hoolitsemisega. Neid tuli ühe korra küll natuke liiga palju, pealegi linnas möllas katk, eks ole. Nii et pealinnast sellest tekkinud raskest olukorrast, et mitte öelda, siis kaoses peeti nüüd vajalikuks teavitada kuningat, kes aga ei viibinud riigis, vaid hoopis üsna kaugel Türgis. Kuninga vastus sellele järelepärimisele või teatele kannab kuupäeva üheksas märts 1711. Kuid kauge vahemaa tõttu jõudis Stockholmi alles maikuu keskpaiku. Nüüd nii pikk oli seal posti toimet toimus postid, edasitoimetamine. Oma vastuses ütleb kuningas, et elanikud tõmbu aegsasti maad laastas vaenlase eest ära, et vaenlane elanike koos naiste ja lastega orjusesse ära ei viiks. Ja kuninga käsul tuli põgenikega rahaliselt toetada ja hoolitseda nende eest, kes polnud noored ja terved. Ning nagu seal nüüd tsitaat eesti keelde tõlgituna, kes heade inimeste juures kehakate ja toidu eest teenida ei saanud. Toolil on nii, et ühesõnaga põgenikud pidid tulema siis inimeste juurde elama ja seal töötama teenima sulastaja teenijatena, tüdrukut, täna aga riiginõukogu Stockholmis, kellele see kiri siis saadetud olija pidasid nõu, et mis nad nüüd peaksid tegema hakkama ja hea Rootsi Rootsi kombe kohaselt. See kehtib veel praegu. Siis moodustati komisjon uurimiskomisjon. Bürokraatia töötas juba ja tegelikult moodustati kokku kolm komisjoni ja nad tegutsesid eri aegadel ja neist esimene 1712 siis kui olukord oli ilmselt kõige kaootilise. Kolmanda komisjoni üheks liikmeks oli Stockholmi soome koguduse pastor Andreas men, Ander kes ise oli põgenenud eestimaalt 1710, siis seoses kapitulatsiooniga. Ja ta põgenes koos oma naise ja kolme lapsega. Eestimaal elades olime nonde töötanud muuhulgas Vigala pastorina ja ka Tallinna toomkooli rektorina. Ja tema oli ju üsna sobiv mees sinna komisjoni, kuna tema siis teadis seda, põgenikeproblemaatikat tundis seda päris hästi. Komisjonide aruanded on mitmest aspektist huvitavad, eriti selle tõttu, et need sisaldavad toetust saanud põgenike nimekirju. Neis on märgitud paljude kahjuks sugugi mitte kõikide põgenike nimi. Päritolu ja amet. Neid nimekirju on lähemalt analüüsinud Soome Rootsi ajaloolane nimega Johanna ominoff Winberi. Tema andmeil loetletakse nimekirjades 1938 põgenikku kes olid tulnud eesti liivi või ingerimahtu 1938 põgenikku. Nagu Aminov winday rõhutab, ei ole see arvaga lõplik. Põgenike üldarv arvates polegi üldse võimalik põgenike üldarvu kindlaks teha. Paljusid põgenikke ei võetud üldse arvele, seda eriti enne 1700 kümnendat aastat, mil põgenemine Eesti- ja Liivimaalt tuli sagedam. Ja olgu siis võrdluseks välja toodud, et nimekirjades on Aminohwindari kogutud andmeil kokku 13431 komisjoni kaudu toetust saanud Soome põgenikku kusjuures aga Soome põgenike üldarv oli tema hinnangul umbes 30000 või pisut enamgi. Nii et tegemist on ikkagi põgenikelainega. Ka Eesti, Liivi ja ingerimaalt. Kui neid nimekirju vaadata, siis just liivi, eesti ja ingerimaalt tulnud ja toetust saanud põgenike hulgas torkab silma naiste suur ülekaal. Eriti arvukalt on esindatud sõjaväelaste ohvitseride, allohvitseride kui lihtsõdurit lased koos lastega. Lisaks rootslastele ja sakslastele ja nende teenias peredele. Ja siis nad ju sageli olid eestlased leidus põgenike hulgas ka mõni talupidaja oma perega. Mõned Opmannid, mündrikud, sulased ning mitmed teenijatüdrukud, kes olid tulnud kas üksi või koos oma lapselastega ning kes tervisehäda tõttu vajasid toetust. Taluperede kohta arvas riiginõukogu, et need võiksid edaspidi ise endale elatist hankida ja omal käel hakkama saada kui neid paigutada mahajäetud talukohtadesse. Selline oli ka. Ja mida annaksid ka üles horiksid, selle korraldamine jäeti vanemate hoolde või hooleks. Kuigi põgenike niisiis oli üsna arvukalt, ei ole usutav, et selle tulemusena oleks Rootsis tekkinud eesti püsiasustust. Ma ei ususõda. Oletatavasti sulandusid põgenikud ja nende lapsed ajapikku jälgi jätmata põlisrahvasse. Sellegipoolest tahaksin saada Põhjasõda või Põhjasõja-aastail toimunud põgenemist eestlaste seni teadaolevaks esimeseks suuremaks rändagoogs, mida üldse on võimalik dokumentaalselt jälgida. Samuti jäägu meile teadmine, et nii mõnigi eesti alal sündinud rootsi ja saksa soost põgenik suutis jätta püsivaid jälgi rootsi kultuurilukku. Samas peab mainima, et aastatel pärast Põhjasõda leidub Rootsi allikates sporaadilisi tõid sotsiaalabi vajavate Eesti- ja Liivimaa päritolu kerjuste ja vaeste kohta Kesk-Rootsi väikelinnades. Mõningaid selliseid teateid on. Ja nende puhul pole sugugi võimatu, et tegemist on endiste sõjapõgenikega, kelle käekäik uuel maal oli kurb. Käsi käis erinevalt kas olid talupoeg, kes põgenes, või jõukama rahva hulgast inimene, kes põgenes? Kindlasti ma kujutan ette, et need, kes olid lihtsamad hetkest, ma ei tea, kuidas tulid Rootsi kui nad sattusid maa paika, siis võeti need lihtsalt kiriku kirja ja nad jõid kohale või või randasid edasi, seda ma ei tea. Jõukamaid võeti kindlasti ja ma arvan, ja nendes nimekirjades paistabki välja, et väga paljud olid ju nagu ma ütlesin, sõjaväelased, sõjaväelastele, sead. Aga sõjaväelased, siis ohvitseridest, Kunilist sõduritani välja. Ja mis puutub eestlasi, siis talupoegi, siis need nimekirjad ei aita meid ka kuigi palju edasi, seal on eesnimed ainult. Täpselt täpselt ja öeldud, kust kandist ta pärit on ja mis tema amet oli ja palju seal temaga kaasas oli. Et mees koos oma naise ja kolme lapsega ei ütle meile midagi. Nimi võis olla võis ju ka nime järgi ka, ei saa alati otsustada, et ta kindlasti eestlane oli. Ma mainisin ka seda, et mõni suund, kes ei jäta jälgi rootsi jäädavaid jälgi Rutsi kultuurilukku ja sellega seoses ma võib-olla jutustaksinat. Üks selline mees oli Reinerus Brockman. Meie kultuuriloost väga tuntud juhuluuletaja. Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professori pojapoeg Brockman oli Põhjasõja ajal teeninud välipastorina Rootsi sõjaväes Liivimaal ja otsustas põgeneda oma perega. Kuidagi vaheldus Tallinn, mitut puhku oli, oli vali pastor, siis jälle laiusalta gaasi basturaadis. Tema isa suri 1007 neli nelipühade ajal ja ta võttis selle pastori koha üle. Aga 1710, siis nad põgenesid igal juhul Soome kaudu Rootsi, Stockholmi. Soomes peatusid nad Uusimaa läänis, mitte Turu linnas, Uusimaa läänis ja. Aminofi Wimbergi nimekirjadesse, tema poolt avaldatud nimekirjades sees aga tema kui saksakeelne pastor talle ei olnud kohta, sest Stockholmi saksa koguduse pastori koht oli asjad aidatud, vajadust ei olnud. Aga siis õnneks tuli Stockholmi sel ajal Norrišuepingi linna. Pastor saksa koguduse pastor kutsus Trockmani oma perega, ta põgenes koos oma naise ja kahe pojaga. Kahe ellujäänud pojaga kutsus noor Šepingu endale abiõpetajaks ja see sobis suurepäraselt Brockmanile, kes ju oli saksa keel täiesti saksakeelne mees. Aasta möödudes Masha Kingis Sis suri. Pastor ja tema järglaseks sai siis kohalik abipastor, kes oli ennast nagu ma olen aru saanud, tegi väga populaarseks, oli väga populaarne tegus mees, kohe räägid, kui ta pastori koha üle võttis. Ist avastas, et koguduse saksa koguduse majandus oli, oli väga-väga kehvas seisus. Ja õng tal õnnestus, aga käis vestles nagu ürikutes, on öelnud dokumentides oma õelus, vestles koguduse jõukamad Ta liikmetega ja suutis neilt raha välja meelitada, nii et koguduse majandus sai korda. Siis ta hakkas mõtlema, et tahaks hakata vaimulikku kirjandust saksa keelest rootsi keelde tõlkida. Ja sai selleks isegi kuningad, privileegi. Aga ei olnud trükikoda. Sissetrükkimine toimus Stockholmis ja blokma leidis, et Stockholmi trükk all on ikka üks venivillem küll. Jaa, liiga aeglaselt läheb see tõlkimine ja trükkimine või mitte, tõlkimine, trükkimine ja taotluses kuningas luba trükikoja asutamiseks. Ta sai selle loa. Nii et esimene alaline trükikoda Morrison mingi linnas on siis selle treener Bruckmani asutatud ja algul ka juhitud. Siis aga juhtus vahepeal õnnetus. Nimelt see oli suvel 1719, mil Vene merevägi rüüstas Rootsi sadamalinnu. Ja see oli juulis 1719, oli kord jõudnud Nortšepingil kätte, nii et peaaegu 400 laevaga. Laevastik sõitis sellesse merelahte sisse, mille ääres tegelikult veel lähedal Shopping linn asub ja põletasid kogu linna maha välja arvatud siis kolm hoonet jäid alles teist korda oma elus koges Brookma seda, et üks ja see sama vaenlane on tema kodu, sest ma olin laius maha põletanud. Kuidas tema koguduse kirik põleb maha. Kas mees on sellest löödud? Ei, sugugi mitte. Läheb piiskopi juurde oma ülemuse juurde, saab temalt loa ja lubaduse. Rootsi kirikutes hakatakse raha korjama selleks, et kirikut üles ehitada. See korjandus oli niivõrd edukas, et see raha saadideta. Sellest jäi veel üle väga kopsakas summa, nii et koguduse majandus oli väga tükiks ajaks heal järjel. Ja kirik ehitati ülemas uhkemana, kui ta oli enne enne mahapõletamist. Ja kas siis blockman sellest lasi ennast nagu noh, istus maha, mõtles, et noh, nüüd ma olen head teinud, nüüd nüüd aitab, ei, sugugi mitte. Trükikoda töötas edasi, ta töötas välja isegi niukse uuelaadse süsteemi, kuidas oma trükitud raamatuid levitada ja nimelt hakkas eeltellimusi võtma. Ta kasutas sealjuures oma ütleksime tänapäeval võrgustik nimelt tuttavaid endiseid põgenikke Balti aladelt. Eesti lõi Eesti- ja Liivimaad muuhulgas ka oma poega, kes elas rebru linnas, need sealt kohapeal kogusid hel tellimusi ja saatsid pastor Brockmanile Nursiot mingisse, kes siis määrasele, teose trükiarvu ja nii see läks. See oli esmakordselt Rutsi raamatukaubanduse ajaloos. Meil niimoodi toimiti Brockmana mõnes mõttes siis selle Rutsi Rootsiga raamatukaubanduse pioneer. Trükikoda läks niivõrd hästi, ta võis koos pojaga kal Fredrik, see oli üks nendest kahest poegadest, kes oli laiusel sündinud ja kes siis aga oli kaasa tulnud isa-emaga kaasa tulnud sepingisse ostsid mõisa, see oli ka maha põletatud venelaste poolt siis vene vägede poolt. Aga nad ehitasid selle üles, see on praegu täiesti olemas, seda võib vaadata ja mõisa maadel läheduses oli ka veel avastatud mineraalide allikas. Kohalik arst linna meedikus avastas tervishoiuallika, mida Deprokma ehitab loomulikult väikese kuurordihoone. Ja sellega seoses aastakese või kaks hiljem täpset kuupäeva hetkel ei mäleta, aga siis ta kirjutab maavanemale. Taotluse näitas, et mõisamaad on niivõrd väikesed, et ei saa, ei õnnestu piisavalt neile heina ja sööta varuda ja palub maavanemalt luba. Võiks viina põletama hakata. See, kes lubadega tol ajal või tahab, tegelikult tuli mingi väikemõisaomanikuna võista, piiratud arvul viina põletada, aga, aga ta tahtis rohkem sellepärast et viinapõletamisest järelejäänud jääki anti tol ajal loomadele söödaks. Ja taotluses veel edasi minna. Edasi lugeda kulmu, kergitades kergelt panustada luba, et seda viinaga müüa, kõrtsi avada. Maavanem polnud kade, rahuldas selle taotluse. Nii et pastor, kes oli vahepeal veel lisaks paavstiks valitud Nošepingi piirkonna paavstiks oli siis nüüd mitte ainult kirikuõpetaja, praost ja trükikoja ja mõisaomanik. Matka kõrtsmik. Oma elu lõpupoole ja siis juba paistavad tema kirjadest ja muudest dokumentidest välja haigus tervisehäired. Aga oma elu lõpupoole hakkas ta kirjutama veel majapidamisraamatut. Majapidamisraamat oli tol ajal omaette žanr kus nagu kirjeldati, kuidas nihukesed talu pidama mõisamajandust tegelikult, kuidas seda pidada, kui kuidas metsa eest hoolitseda, kui on, kas oli vaja ka võib-olla kaevandada, kuidas aias viljapuid kasvatada ja vilju ja, ja mida ja kuidas ja väga täpselt ja ka reegleid selle kohta, kuidas kuidas mõisa omanik peab suhtuma oma alluvatesse. Brockman kirjutas ühe sellise koosluse sellise. Ja see on Rootsi läbi aegade kõige mahukam majapidamisraamat, et tolleaegseid kahes osas ilmus 1100 lehekülge. Ja mis meie seisukohast on huvitav, on see, et selles on päris palju kirjeldusi ja võrdlusi Liivimaaoludega. Ta võrdleb, kirjutab oma mõisast laiusel kirikumõisas muidugi, võrdleb Rootsi oludega ja siis vaeb poolt ja vastu, mis on hea, mis on halb, mis siin ta leiab, kaane näiteks, et kohalikku elu seal Nošepingis pole. Suurem asi toob oma majapidamisraamatus ära Tallinna õllepruulimise õpetuse. Nii et Ma toon ka meie meie jaoks lausa huvitav. Peale selle, et ta on rootsi kultuuriloos niivõrd tähtis tehased, sellest ilmus, ilmus uustrükk nüüd sellel sügisel Stockholmis koos kommentaaride ja Lockmani eluloo ja tema trükikoja toodanguga trükkima rootsikeelne, mitte sakslane Rootsis ja see on rootsi keeles jah, täpselt teha selle rootsi keelega aitastada. Poeg Karl Fredrik, kes tuli lapsena tuli Rootsi ja kes võttis selle trükikojaga üle ja jätkas seda ja samakal, Fredrik poeg rajas ka, muliseb, mingi esimese ajalehe. Silmub siiamaani ja selle nimi on Norrišuepinstiniar. Tiining tähendas tol ajal mitte praeguses rootsi keeles, tähendab ta ajalehte. Tol ajal tähendas uudist Tartu noor Šepingu uudis, et ühesõnaga oli selle ajalehe nimi. Ka siis Brockmann oli, tema tegi nagu nimekirja lahti nende inimeste kohta, kes ühendavad Eestit ja Rootsit, kes mõlemale tähtsam. Kuidas ta elu lõppes, oligi niimoodi, et ta jõudis oma selle majapidamisraamatu esimese osa lõpetada ja välja anda. Teine osa oli käsikirjas olemas, aga siis ta suri. Aga poeg Friedrich toimetus selle tüki andis välja aasta pärast isa surma, siis ilmust teine osa oli, seal on õhem kui esimene, osa, aga kokku 1100 lehekülge saan täiesti märkimisväärne saavutus, ma leian. Oleks huvitav ka neil lugeda. Oleks vähemalt tükati, seal on isegi pildid sees muidugi. Näiteks Liivimaa adrad. Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag kõneles esimeses saates Rootsi eestlastest neist, kes põhjasõja ajal ja enne seda veel Eestist Rootsi lahkusid. Folkok Rocare folki. Kar on rootsi eesti folkbänd Uppsalast. Nende lauludes põimuvad laulutekstid kaugetest aegadest, Eestist ja Rootsist. Päevase oma loominguga. Repertuaaris on nii keskaja ballaade ojamaalt kui ka Muhumaalt. Kuulame folki rokkareid ja säde, tatart. Ma ei tea Tee saaki, mis keema, oleme nüüd ka öelda. Et elada emaga ja tuua teedeede teede