Kalender ongi jõudnud nii kaugele, et raadio suur, 90. aastapäev on päris ukse ees. See õige tähtpäev ongi homme 18. ja kes oleks praegu kajaloodi saates õigem inimene raadiost Endast raadiotegemise juures rääkima kui Mari Tarand. Tere mari. Tere Kaja. Sind ei ole nii kaua mikrofoni juures kuulda ja näha olnud. Mis tunne sul on, kui sa oma sisekõrvaga kuuled, et stuudios on vaikne ja mikrofon on avatud. Väga tuttav tunne, kuigi olen juba üle 10 aasta pensionil on kõik see tuttav ja sõbralik ja ei ole võõristust mingisugust, kuigi muidugi nende pikkade aastate jooksul. See, mille ise on muutunud. Internetis on näha mustvalge fotolaps teadustajast mari Viidingust kahe pika patsiga, tõenäoliselt on sul endal see fotoga kodus olemas, mis see aastanumber sisuliselt. See on vististi aasta 52. Et olen siis 11 aastane. Mida sa sellest mäletad, kui seda ma mäletan väga hästi, mitte seda konkreetset pildistamisega. Ajalõiku, kus ma koolitüdrukuna käisin lasteraadios lugemas ja üsna regulaarselt mäletan ma mitmeti. See oli tore. Ega mind ju keegi ei sundinud, alguses ma ise tahtsin, arvatavasti kui koolis või kusagil küsiti, et ma ei tea, kas oli nii, et kes tahab raadiosse lugema minna või oli hoopis nii, et õpetaja valis välja ja ütles, et sina lähed, ei mäleta. Aga ma tahtsin, mind huvitas. Aga siis saabus üks hetk, kus see peaaegu iganädalane kohustus muutus natukene isegi koormavaks, et tulen koju. Isa ütleb sulle kõlistati ringhäälingust, et pead lugema minema kell kaks. Miinamussitama, oi, me pidime tüdrukutega liukale minema. Nii et selles oli juba natukene mingit kohusetäitmis, isa siis muidugi ütles, et kui sa oled lubanud ja selle töö võtnud, siis tuleb seda teha. Ja muidugi see olnud, valdab, aga mõni niisugune hetk ilmselt oli, kusse. Kujunes niisuguseks. Aga üldiselt mulle meeldis jah käia ja ja me saime ju ka kuuldemängudes kaasa lüüa ja see oli veel eriti tore, sest ma olin väga teatrihuviline seal näha elus näitlejaid, neid, kes 53. aastal tulid Chaski teatriinstituudist. Jaanus Orgulas ise Ita Everi ise liikusid mõne kuuldemängu puhul raadiomaja stuudios ja koridoris kes olid lavastajad päris laste kuuldemängude alguses, lavastajad olid. Aarne Ruus, Leo Martin, Kaarel Toom. Täpselt nüüd ei mäleta, kas siis juba laste kuuldemänge tegi lavastajana Salme Reek. Siin sulab mul kokku see aeg, kus ma ise Salme Reegi koos lastesaadetes töötasin ja ja kus tema kogulaste kuuldemängude asja kandis. Toimetajatest, kes need olid, kes sulle kui laps teadustajale need tekstid ette ja võib-olla aitas leida seda õiget tooni, kuidas lugeda? Seal olid toimetajad muidugi, minu lemmiktoimetaja oli Kiira Panova, nagu ma ütlesin, hilisem kiire kaan, kellega ka hiljem olime kolleegid, aga tema oli noor just Pedagoogilisest Instituudist tulnud toimetaja väga pühendunud ja kuidas öelda jah, pühendunud ongi vist see õige sõna. Ja siis oli tuumas rood, kes oli minu silmis väga kartsin natuke, sest ta oli väga vaikne ja kui mina tema järel Läksin läbi nende pikkade koridoride treppide sinna stuudiosse, kus lugema pidime siis ta ei rääkinud kunagi minuga mitte midagi, mul oli natuke nagu kõhe, aga jäme elus olen ma aru saanud, et ta oli ilmselt ka väga noor ja ta ei osanud lapsega suhelda. Siis oli seal juba Liiduyman. Jaa, Roose, Toom, Kaarel Toomi abikaasa, nemad tegelesid lastesaadetega, ilmselt, aga oli ka päris vil. Varastel aastatel oli lasteraadio näitering kus Ellen liider meiega tegeles, aga sellest on väga udused mälestused. Ja veel oli ka lasteraadiolauluansambel, kus oli õpetaja Emily karjus, kus ma ka käisin, nii et selle raadioga oli mul ikka varases lapsepõlves väga palju sidet. Kas see tuli sellest, et sinu ema Linda Viiding oli raadio Soome saadetes uudistelugeja ja nagu ma ühest Sirje kiini artiklist lugesin? Linda Viiding oli üldse esimene naisreporter raadios. Oli see nii, jah, see peab paika, aga see oli küll väga lühike aeg, aga mul on üks foto vist ka olemas, kus ema aastal 1938 arvatavasti ühes lilleaiandis teeb reportaaži. Ja samal ajal töötas raadios ka minu isa. Sealt on ka teinegi foto, kus Paul Viiding suur niisugune omaaegne nui mikrofon käes, seisab setu rahvalaulikute keskel ja teeb lindistust Setumaalt. Nii et see sideringhäälinguga, jah, me teadsime seda, et isa ja ema olid seal töötanud ja mul oli isegi isa riigi ringhäälingumärk kaua aega alles, aga ma andsin ta muuseumile raadiomuuseumile. No siis ei ole mingi ime, et sa läksid õppima ajakirjandust, kas kahe selle suunaga, et sa tahad raadiosse tööle? Oi ei, oi ei minu kärsituse ja, ja võib-olla natukene hüpliku meelelaadi või kõike haarata püüdma. Inimese puhul oli kõik väga ebaselge, sest lapsena käisin ma küll joonistusringis, küll Helmut vaagin näiteringis küll Salme Laureni lauluringis. Kõik mind huvitas, koolis sain hästi hakkama, aega oli küllalt, ei olnud, nii et mul 100 hädas olnud. Aga keskkoolis kiindus mõte kõige rohkem ikkagi kirjanduse ja teatri poole ka? Ei, ma pean siin tunnistama, et ma isegi käisin ennast natuke nagu keskkooli ajal pakkumas või proovimas, et äkki ma saaksin ka sinna lavakunstikooli, millest räägiti, et see tuleb ja asutatakse ja mille esimesse lendu läksid minu natuke vanemad koolikaaslased Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Meeli Alev, Sööt ja teised. Aga see teatriunistus dist jõudsin ikkagi ise sellele arusaamisele, et see ei ole päris see. Ja tegin otsuse, et ma lähen ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, nii seda tol ajal seda ala üldisemalt nimetati ja sel ajal ei olnud mingisugust otseselt ajakirjanduse õppimise kohta. Aga seal Tartu Ülikoolis juba esimesel kursusel sai mulle selgeks, et selles üldiselt väga harivas ja varas humanitaaralas on võimalik keskenduda siis kas konkreetselt eesti keelele eesti kirjandusele, folkloori-le, soomeugri keeltele, psühholoogiale või ajakirjandusele. Nii olid nad reas. Ja siis ma veel ka ei mõtelnud, et ajakirjandus, see on minu koht, oi, kõigepealt haarasin väga õppejõudude Paul Ariste ja Paula Palm, José innustav töö meiega ja et mul oli natukene kodust kaasas algteadmisi soome keelest, siis läksin, ma Edeenesin selles õige kiiresti. Paula palmeos kutsus ka ungari keelt õppima. Sinnagi läksime ikka koos ustava sõbra Marju Lauristiniga, nüüd meie hakkame soomeugrilaste, eks tegime läbi isegi ühe ekspeditsiooni vallai Karjalas, kus kogusime Karjala küladesse veel jäänud vanakeste Karjala murdekeelt. Aga siis hakkas see, kuidas ütelda, kõikumine ühe hea ja parema vahel, sest Juhan peegel oma isiksusega oli ikka väga köitev ja innustav taas. Nüüd jäi siis valida, mis ma teen, kas tulen sealt ugrist ära ja lähen peegli juurde, kuidas ma seda siis tuli ette võtta, niisugune teekond kõigepealt Ariste juurde rääkima, et ma ikka on tore küll, aga ma ikka tahaks eriala vahetada ja siis peegli juurde, et kas ema võtaks mind sinna oma grupi ja nii see siis lõpuks oligi otsustatud. Sa nimetasid väga paljudest õppejõududest kolme Paul Ariste, Paula palmeos, Juhan Peeglit. Aga kui mõelda ülikooliaastate peale, siis õppejõudude kõrval, mis olid sinu kõige suuremad mõjutajad kes sind kujundasid? Kõigepealt hirmutas mind, kui nii saab öelda. Tark Tartu linn ja ülikool kõigi oma ajalooga, sest sinna minnes ma teadsin, et siin nendel radadel on käinud minu isa olnud siin noor, kuulunud üliõpilasseltsi Veljesto suhelnud noorte Betti Alveri, Heiti Talviku, aga ma tundsin täiesti selgelt, et see on see koht, kust eesti haritlane saab oma. No muidugi ma nii pidulikult seda ei sõnastanud, aga see tunne oli, mind kujundasid sõbrad, mõttekaaslased. Esimesel kursusel elasime kosti lapsena Kaarel Irdi perekonnas ristist ja arvati, et see seitsmeteistaastane noor laps nigela tervisega suhteliselt, et parem vastu oleks, kui ta elab turvalises kohas. Hiljem muidugi selgus, et ei olnud see midagi nii turvaline, sest mind sellel esimesel kursusel tõmbas Ülikooli tänavale vot selle maja kõrvale, kus praegu on kohvik, seal oli ühiselamu ja seal 10 inimese toas kümnendad su toas olid minu noored sõbrad ja mõttekaaslased ja mõnigi kord ma jäin nende juurde sinna Kressitama mõne kahe kokku lükatud voodi serva peale. Mahtusin ka sinna magama, sest oli vaja rääkida, arvud lugeda ja mõtelda. Ja seal oli just Marju Lauristin, oli minu siis teisest kursusest alates, kui olime juba uues ühiselamus Pälsoni tänaval olid minu toakaaslased mailis noor, hilisem moore lahkus tänavu suvel, minu kallis sõber Maie Remmel juba keskkoolist. Klassikaaslane. Väga ja huvitav, mitmekülgne, nii humanitaar- kui reaalkui, kunstialade inimene. Ja muidugi siis marju, kelle kõrval vahel, kui ausalt, tunnistan, tundsin ennast äikese ja rumalale. Et kas suudan mina nii targalt ja sügavalt asjade üle mõelda. Aga sinna meie tuppa tulid. Jaak Kangilaski, Jaan Kaplinski. Andrese hinges oli meiega ühel kursusel ja meil oli niisugust vaimset üksteise mõjutamist ikka väga palju. Mulle tundub, võib-olla on see tagantjärele nii. Aga kui Marju raamatut lugesin, siis sain aru, et ka tema mäletab seda aega niisuguste suurte rääkimiste, arutluste ja kujutluste ajana. Siis muidugi hilisematel ülikooliaastatel ringlesid seal linnas ja sain minagi osa mõnikord seltskonnast, kus istusid päriselt suured ja targad. Artur Alliksaar. Aleksander Suumann, Ain Kaalep, Ain Kaalepit tundsin põgusalt, sest lapsepõlves elasin Peedul ka lepite naabruses. Selles mõttes need lähenemised teed või kuidas me nendes kohvikulaudades nende härradega rääkima sattusime. Seda ma just ei mäleta, aga Suumanni ateljees käisime. Mõnigi kord kohvikulauas kuulsime, kuidas Alliksaar oma luulet koha peal lõi ette kandis. Luges ise oma luulet ka, ta luges, ta luges meeleldi. Aga ma ütlen, et nendes kooslus, sest ma ei saa nüüd rääkida teemal mina ja mina olin ikkagi ääre peal, see väga suurte silmadega ja võib-olla lapsemeelsete, kohati kujutlusega maailmast. Kuulaja. Me kõik tunneme mari sind kui eesti luule suurt tausta, õieti mitte ainult austajad, vaid see, kuidas kas sa eesti luulet peast tsiteerid ja loed, et see on täiesti unikaalne. Ma ei tea kedagi teist, kes niiviisi suudaks. Ja mõistagi on. Ma arvan, see pärit sinu kodust, sinu kirjanikust, isast ja väga suurte kultuurihuvidega tõlkijast emast. Kui sa liitusid Andres Tarandi suguvõsaga kelle isa Helmut Tarandi kirjanduslik kanne aja ja olude tõttu ei saanud realiseeruda nii, nagu see oleks võinud. Andres Tarandi ema omakorda liitub Moorade suure suguvõsaga, siis kahtlemata nii viidingute suguvõsas kui Moorade suguvõsas on midagi väga palju sarnast ja midagi on erinevat. Kuidas sellesse suguvõsasse sisse elasid, oli see kerge? Kuidas nüüd öelda? Ei olnud kerge? Alguses aga muutus kergeks, saime hakkama niivõrd see, millele sa viitad, oli see minu ja Andrese vanemad erinev tee nendel keerulistel aastatel 39 40 ja kuni siis 50.-te lõpuni, mil Andrese isa vangist tagasi tuli. Näiliselt väga erinev. Aga kui nii-öelda ülevalt kotkapilguga vaadata, siis siiski sarnane minu vanemad. Kes, jah, tunnistan, olid oma vaadetelt olnud sotsiaaldemokraadid või nagu nüüd öeldakse, tavatsetakse öelda ikka, et nad olid vasakud vasakpoolsed. Pärast 41. aasta küüditamise ööd põgenesid vanemad koos kahe väikese lapsega. Mina olin just sündinud jaanuaris Lõuna-Eestisse maale sugulaste juurde. Teadmata mis saab, mis ootab, kuidas läheb. Minu isa ma ütleksin tema kohta, et ta oli patsifist, oli mees, kes võib-olla kärbselegi oleks kurja teinud. Ja ta ei olnud see, kes haaraks püssi ja läheks metsa või rindele. Kogu see sõjaaeg möödus emal ja isal juhutöödel õnnestus vältida ka saksa mobilisatsiooni. Ja pärast sõda seisti äkki olukorras, kus sul on pere kolm väikest last ja kui teda siis kutsuti tööle kirjanikkude liitu, võttis ta selle töö vastu ja oli siis uue aja uute olukordade, uue ühiskonna teenistuses vaimsel alal. Oma kolm-neli aastat, kuni saabus kodanlike natsionalistide tagaajamise aeg ja isa kõikjalt vallandati ja tegelikult taluvust emagi seda saatusel. Et kas sa oled neid võimu mõttes õige või vale. Hoopis teisiti oli käinud Andrese isa käsi, kes noore ja lootustandva Tartu Ülikoolis kirjandust õppinud, filosoofiat õppinud mehena oli juba ka perekonnainimene töökoha leidnud. Ajaloo muuseumis töötas, sel ajal toimetas ka ajakirja Eesti noorus. Ja pean ütlema, et minu teada perekonna legendi tasemel oli tema, see, kes tellis ja sai eesti nooruses avaldamiseks Tammsaarelt selle kuulsa viimase sõnavõtu pealkirjaga truudus. Aga noh, kui siis tarand vangistati Leida tarand kõigest tööst ja elu võimalustest ilma jäi kahte last üksinda kasvatama ja koolitama. No ei hakka siin neid pikalt neid neid aastaid kirjeldama, sellest on nii palju räägitud ja igal eestlasel on oma lugu. Ma mõtlen minuvanusel eestlasel sellest ajast rääkida, missugune oli see lapsepõlve nende vanemate saatus ja kui oli selge, et kui nüüd mina astun sinna perekonda 21 aastane neiu, kes justkui tuleks sellelt poolelt, kus oldi õiged ja näiliselt või tegelikult siis nagu riigitruud siis mingisugune niisugune murelikkus võis ju Andrese ema südames olla. Aga me hakkasime õige varsti hästi sobima. Ja põhiline oli see, milles mind justkui proovile pandi. Et missugune on minu minu vaimne olek või tase või mäletan hästi ühte korda, kus me jalutasime seal Andrese lapsepõlvekodus, tema vanaema maja lähistel, mina, värske minia ja Elmut ärand küsis, kui me möödusime ühest angervaksatehnikust. Et noh, kes eesti luules on sellest kirjutanud või isegi vist püsisid luulekogu pealkiri minu teadsin, Angervaksad Kreutzwaldi luulekogu. Ma ei tea, kas vastasin sellele küsimusele. Legend räägib, et Helmut Tarand, teil oli iseloomus see öelda otse ja midagi kartmata, mis ta sinna võrguta vangilaagrisse niiski. Kas sa mõnikord tunned niisuguse otseütlemise kombe ärama vanemas pojas Indrekus? Ojaa ja mitte ainult vanemas pojas. Mõlemad poisid said väga hea päranduse nii minu perekonna poolt, sest elasid ju minu emaga koos kuni kodust väljumiseni ja eriti Andrese vanemate poolt. Andrese ema oli ajaloolane ja Andrese isa, nagu sa õigesti ütlesid, just niisugune ta oli. Hakanat rääkisid poistele ikka väga palju oma vaadetest ja oma elusaatusest ja suunasid raamatute allikate juurde, eks sealt tuli Heketiga neid raamatuid taadi kaudu, ma mõtlen poistele, mida ei oleks tohtinud neil olla ja mille kooliviimise eest, kui oleks veel eriti pahandada saanud, aga neid nad lugesid ja kooli nad viisid ja teistele tutvustasid. Aga senise võitlusvaim ja no ma olen vahel küsinud ka oma poegade käest. Et kas peate just teie siis olema need, kes nii teravalt ühes või teises küsimuses sõna võtavad. Nemad vaatavad mulle otsa, ütlevad ankeedid peab seda tegema. Olen kuulnud ka niisugust lugu, et keerulistel murrangupäevadel 80.-te lõpus, kus ülikool kihises ja kees ja noored hoopis julgemalt, kui need ajast ära piitsutatud vanemad inimesed julgesid midagi ette võtta Ta, või midagi öelda, et siis tarandi poisid tegid ka üht-teist ja kolmandat. Ma olen kuulnud lauset, et nendel ju puudub enese hoiu instinkt. Aga sai, kirjutaks sellele alla. Heis muidugi mitte. Muidugi mitte. Muidugi mitte. Tuleme tagasi raadioajaloo juurde, ma mäletan sind valge saali ukselävel Sul on seljas valge satsidega pluus, sinine pikem seelik, seal on must kuldse pandlaga vöö ja sul on kaunid pikad juuksed keeratud Racocolokidesse ja sa hakkad juhtima nagu tol ajal oldi avalikku üritust luuleõhtu tuttvalges saalis, kuhu võisid tulla kõik inimesed, kes luulet armastavad ja kui ma väga ei eksi. Tookord see konkreetne õhtu oli pühendatud kas Aleksandr Puškini või Mihhail Lermontovi luulele. See oli midagi, mida raadios varem ei olnud tehtud, aga sina tulid ja tegid niisugune luule lugemise ja inimeste luulega kaasahaaramise õhtu. Mida sa sellest mäletad nüüd või kuidas sa sellele tagasi vaatad? Vaatan tagasi hea tundega. Kas just täpselt, see on minu mälestus just sellest õhtust ühest või teisest, aga ma ei tahaks endale nii suurt osa võtta, et mina tulin ja tegin. Minul olid ees väga haritud, väärikad ja andekad, vanad vanemad kolleegid. No 10 aastane vanusevahe tookord tundus olevat midagi. Seal olid Vilma jürisalu Veronika kruus, Lydia Mölder hinge Trikkel. Kogu toimetus püüdis raadios kirjandusele jaga luulele, sealhulgas võimalikult suurt eluruumi võimaldada. Kõik pidid mahtuma raadio kavasse, olgu siis niinimetatud propagandasaated. Niisugune toimetus oligi olemas propagandatoimetusi ja põllumeeste saateid ja tööstussaateid ja noortesaated ja filosoofiasaated. Pealkiri oli keerulisest lihtsalt mäletan. Aga meie tahtsime ja pidasime väga tähtsaks inimese mõjutamist või inimestele pakkuda esteetilisi elamusi ja kunsti kaudu humanismi põhimõtteid ja, ja elurikkusi ja, ja niimoodi neid luuleõhtuid me tegime. Õige mitu tõepoolest, ja valge saal oli väga ilus ja väga pidulik. Ja mäletan ka, et kui oli Juhan Liivi 125. sünniaastapäev siis oli suur luuleõhtu, mille sisustasid tollased lavakunsti õppetooli lõpetaja ajad, kuulsus, kus olid näiteks Toomas Urb, Enn Nõmmik ja teised, noh, see oli Mikk Mikiveri kursus, keda Mikk Mikiver oli õpetanud. Ja kõik need noored esitasid Juhan Liivi luulet ja see õhtu algas niimoodi, et nad lugesid kooris ühise lohiseva häälena. Ta mühab männimets üle maa. Üht vabaduse laulu lõpmata. Ja enne seda õhtut olime me käinud koos tollase toimetaja Mari Velmetiga Jewel teistega Keila-Joa pargis et korjata sinililli selle saali kaunistamiseks saarelik, sinililledega kaunistatud ja meie saime koera raadiost saime kohe auto, et sõita Keila joale sinililli korjama meie kirjandusõhtu jaoks, kuigi raadius sinililli ei näe. Aga sageli on kuulda seda, mida sõnadega ei öelda. Kuidas sa seda aega mäletad, kas see oli üks lakkamatu võitlus selle nimel, et tuua mujalt maailmast kuulajani seda värskete teistmoodi kirjandust, mis vastanduks või täiendaks seda lõputud koormat vennasrahvaste loomingut, mida ju ka pidi tegema ja kuulajani tooma? Lõputu võitlus no kui sa oled asja sees ja töötad päev-päevalt, siis võib-olla seda niimoodi ei tundnud, aga on küll episoode, mis meenutavate ootamatuid takistusi, mida meie teele veeretati. Muidugi me nüüd on jutt sellest ajast, mil ma olin juba kirjandussaadete toimetuses esimesed 10 aastat möödusid lastesaadetes kirjandussaadetis. Eriti just Vilma, Jüri Salu eestvõttel püüdsime me just nimelt võimalikult kiiresti eesti kuulajani tuua väliskirjanike värsket loomingut ja ma mäletan, et seal sai teha sel viisil, et venekeelne ajakiri Innostranneliteratuura oli see koht, et kui seal on ära trükitud, siis võib. Sest neid raamatuid veel eesti keeles ei olnud. Ma mäletan just näiteks ka veel kärssija märkese loomingut aga ka vene kirjanike just nende eesrindlikumad julgemate nagu siin neid mesis tõlkisime kõik meie kirjandustoimetajad seal, kes olime, aga muidugi me tahtsime kõigest väest ikkagi tähistada meie oma tähtsate kirjanike tähtpäevi ja nende loomingut edasi anda, aga muidugi see lõputu võitluse teemasse kuuluks see, et me ei võinud iial teada, kes kirjanikest oli just mingisuguse teosõna või jumal teab millega sattunud kõrgemates sfäärides halba valgusesse ja teadmata kust. No igatahes meieni jõudis kusagilt niisugune teadet. Ei Kaalepit ei või ei, Kaplinski praegu ei tohi ja nii edasi. Ja ma tean, Viilma Jüri salu meenutas, et ükskord kutsuti teda kui raadio kunstesse saadete toimetuse liiget, aga ta ei kuulunud parteisse ega midagi niisugust kutsuti lausa keskkomitees Valges Majas toimuvale nõupidamisele. Ja tema siis oli tõstnud käe ja esitanud lihtsameelse küsimuse. Et me tahaksime neid musti nimekirju otseselt teada, et siis me teame, kuidas me töötame, mida me planeerime. Ja sellest muidugi tuli suur pahandus, et mustad nimekirjad, kust te võtate, et on olemas mingisugused mussad? Vaat niisugune episood. Aga siiski õnnestus teha kirjandussaateid nagu ka muid saateid, nii et, et inimesed siiski kuulasid. Ma mäletan, nii sinu kui Vilma, Jüri Salu eestvõttel tehti. Kas see oli kord kvartalis üks pühapäevane saatekava täiesti ümber, nii et seal hommikul kella üheksast kuni õhtul kella üheksani loeti, näitlejad lugesid luuletusi, katkendeid pikematest kirjandusteostest oli kuuldemänge kirjandusteoste põhjal tuletusele. Meelde mulle tuleb meelde, et see läks nime all klassikapäev, siis ei olnud veel mingisugust klassikaraadiot, ei nähtud sellest undki veel. Aga meie tahtsime, et jah, just nimelt, et terve päev seal oli väiksemaid, lühemaid lõike, luuletusi miniatuurne, just nii nagu sa seda mäletad. Ja muidugi klassika puhul oli see ka lihtsam, võib olla täide viia sellepärast et klassika Trask seda redigeerima ja ümber tegema ei pääsenud. Mustad jõud. Aga siiski näiteks kui mäletan, et kui oli Marie Underi 100. sünniaastapäev see oli suhteliselt eriti musti halb aeg mu mäletamisi 1983. Et siis, kui me tahtsime traditsioonilises iga kolmapäevases keskluulekavas lugeda lopsakalt ja palju Marie Underi loomingut, siis millegipärast jäi lõpuks sellest järele, et tohite panna 13 minutit. Enne südaööd? Jaa, jaa. Olid väga rasked ajad. 70.-te lõpp, 80.-te algus. Ma arvan ka sulle isiklikult, kui sinu abikaasa ja sinu vend kirjutasid alla 40 kirjale, mis tõi kaasa väga palju represseerimisi. Kas sinu toimetuse kaaslased, sinu lähemad töökaaslased olid toeks või kuidas? Kuidas sa seda aega tajud raadiomajas? Tajun seda aega raadiomajas, nii. Esiteks ma ei olnud ainuke, kelle abikaasa oli jälle kirjutanud, sest ka Helju Jüssi abikaasa Fred Jüssi oli allakirjutajate hulgas ja alla oli kirjutanud ka Priit Aimla meelelahutussaadete toimetusest. Aga ma pean ütlema, et meie majas ja meie tookordne direktor Aados Lutsk suhtus asjasse suhteliselt inimlikult ja ütlemisest, nii muidugi ta ei saanud väljendada heakskiitu meile selle eest. Aga igatahes ei olnud need karistused, kedagi ei aetud ära, ei vallandatud, ma mõtlen ka just näiteks Priit Aimla või olid lühemad ajad, kus nende nimed ei tohtinud kõlada, kus need tööd ei tellitud näiteks ei tohtinud ka lugeda, siis muidugi Kaplinski või, või Paul-Eerik Rummot. Aga see laabus kuidagi siiski. Ja mis puutub töökaaslast sesse, siis meie olime väga ühtsed, meie hulgas ei olnud kedagi, kes oleks vaadanud võõristusega, ma mõtlen lähemas ümbruses, kindlasti oli kõrgemates kabinettides, neid kindlasti oli kes mõte siis umbes nii, et oli meile nüüd seda sekeldust vaja, et meie majast ka keegi ja nii edasi. Aga minuni see üldse jõudnud. Palju rohkem oli sel ajal rõõmu inimestest, kaugematesse, võõramatest ja päris võõrastestki, kes astusid juurde ja avaldasid tunnustust ja tänumeelt ja kuidagi sellest 40 kirjast, mis praegusele inimesele ja noorele ei ütle võib-olla mitte midagi, et mis seal siis ikka nii väga oli ja mis asi see üldse oli, aga tol ajal mõjus nagu korraks oleks üks õhuaken lahti tehtud ja sealt voolas veidikenegi värsket õhku, mis oli täis niisugust lootust veel keegi. Siis meie vaimuinimesed mõtlevad oma rahva ja tema saatuse peale. Ma mäletan veel ühte teksti kandis pealkirja Tartu sügis 1978, mis ka siin raadiomajas ringles ja ja mida me üksteise abiga trükkisime endale ümber, nii nagu nagu tol ajal kõiki neid omakäelisi trükiseid tehti. Need olid rasked ajad, aga ükskord nad said ju otsa. Mida sa 80.-te aastate lõpust raadius kõige eredam ana praegu tahaksid meelde tuletada? Sel ajal nagu mulle praegu tundub, ei olnudki mul piire, et mis toimus raadios, mis toimus näiteks minu mehe töökohas botaanikaaias või mis toimus Tartu Ülikoolis, kus lapsed õppisid või mis toimus muinsuskaitse seltsis või mis toimus Kirjanike liidus sel hetkel nendel aastatel, kui juba see vabadusevõitlust tegelikult käis, kus me juba julgesime, kus juba ilmusid värvid ja lipud ja laulud ei olegi mul kuidagi raadioga seoses midagi erilist meenutada, muidugi sellest on palju räägitud raadiomaja kaitsmisest ja kõigest sellest. See oli siis 91, see oli 91. No nii palju, võiksin isiklikku ütelda, et 91. aasta 13. jaanuaril pidasime minu viiekümnendat sünnipäeva botaanikaaiakohvikus. Sünnipäev ise oli õieti 14 10., aga see oli verine pühapäev Vilniuses. Ja sünnipäevast. Kujunes ainiti televiisoriekraani ja raadio jälgimine ja aeg-ajalt tuli keegi sõitis kohale sinna kloostrimetsa Toompealt, et tuua värskemaid uudiseid ja linnapealt värskemaid uudiseid. See oli niisugune pinev. Jah, see oli minu esimene juubel. Vabaduseõhinas. See oli aeg, kui meil olid öö raadiot, sest inimesed väga kartsid ikka sõitis aeg-ajalt ette Nõukogude sõjaväeautosid eesti poisse, püüti sõjaväkke, kes tahtsid kõrvale hoida ja need olid need ärevad ajad. Ja kui sa seda meenutad, siis tuleb mulle meelde kiiragaan kes lastesaadete toimetamise kõrval oli tugevalt enda asjaks võtnud ühiskondliku mad teemad. Just ema tegeles nende eesti poiste sõjaväkke minemise või mitteminemise põgenemise, nende õigustega ja ka Tšernobõli ohvrite sinna saadetud ja seal tervise kaotanud inimeste teemadega väga kirglikult, nii nagu see talle alati omane oli. Väga huvitavaid inimesi eluteelt ja, ja raadiotöölt, aga sinagi ei jäänud päris viimase tööpäevani luulekavasid toimetama, sa oled teinud rohkem kui 600 saadet keele kõrva. Kas sa tundsid, et keel kui rahvuse ja kultuuri yks kõige ürgsemaid alustalasid? Et see vajab raadios niisugust pühendunud toimetamiste eestvedamist ja sa võitsid selle oma südameasjaks? Jah, ja ma uskusin tõesti, et sellel saatel on mingi mõju, nii tõesti kui ma siin praegu istun, ma uskusin. Aga nagu sa juba nimetasid, et minu lapsepõlves lapsepõlvekodu oli selline, kus keel, kirjandus, luulesõna olid nii tähtsal kohal, nii palju kui ma ennast mäletan kõige pisemas peast kuni kooliaastate noorusaegadeni välja, siis see keelehuvi oli mul kogu aeg olemas, teravalt ja tugevalt ja huvitavalt ja näiteks mu ema käis veel kõrges eas ajakirjanike liidu keele- sektsiooni koosolekutel ja tuli sealt alati ägedaid mõtteid täis, et kuidas peaks või kuhu see keel läheb või mis sellest saab, kuidas seda hooldada, hoida ja, ja see teema oli mulle lähedane ja olime ju kõik see 50 nõukogude-aastat väga keelerahvas, sest see keel oli üks asi, mida meilt ikkagi ei saadud võtta ja seda hoida ja selles elada oli nagu see elamise võimalus. Ja siis, kui Henn Saari minu suur autoriteet meie keele harimise ja selgitamise ja arendamise küsimustes hakkas tegema raadios populaarset saadet, keeleminutid see kestis väga pikka aega ja ta oli haruldane esineja. Sellest võiks pikemalt rääkida ka sellest tema ringhäälingu keele vestlus, sest on ju ka terve raamat välja antud. Siis anti minule toimetaja ülesandeks n Saarid lindistada, temaga tegeleda ja arutada, mida siis järgmistes saadetes võtta. Ja nii tulingi ma selle keele teema juurde tasapisi. Ja lõpuks siis hakkasin tegema seda oma väga subjektiivselt ja väga minu enda ideedest lähtuvat keelesaadet, mis tahtis olla rahvalik selles mõttes, et näidata, et keel on meie kõigi omand. Ta on nii ilus ja hõikas. Aga tema kasutamisel võiks siiski rohkem mõelda sellele, missuguses olukorras sa just praegu rääkimas kirjutamas oled. No see niisugune stiilitasandite tundmine või kuhu sobib miski, ma tahtsin võidelda selle vastu. Et niisugust lihtsat Camurde sugemetega keelt mitte alati välja tõrjuda, et halb keel ei ole mitte see, mis on natuke värvikas ja isikupärane ja murdetooniline, vaid halb keel on igav, kuiv kantselei nagu on praegu see keel, kus on aina väljakutsed, emotsioonid või kus kellelegi ei ole võimekusi vastu vaielda. Aga vaata Keeles on moed, üks trafaretti läheb hirmsasti moodi, see absoluutselt jah, jah, justjust ise taban ennast sellelt nii kole, piinlik on, aga ei taha ka hirmus vanamoodne olla. Kas see võib olla üks tegur, mis niisuguseid trahverite toidab? See on keele juures väga huvitav aspekt, aga ära meelita mind oma lemmikrelvadele keskenduma. See on tõesti nii, et on moed ja kes meist ei patustaks ise selle vastu, ka mina olen kasutanud mõnel puhul kulunud sõna või väljendid, mille kohta ise pärast ütlen, et oh nii ma ei oleks tahtnud ütelda. Need moed muidugi tulevad ja lähevad. Aga kui inimene natuke hoolikamalt suhtub keeles või, või mõtleb, et üks väärtus on ka rääkida nii nagu sina räägid mitte tingimata nii, nagu kõik räägivad. Ja olla eriline ja hinnata seda, mis keeles rikast on. Kas sa käid praegu ka veel nii, nagu sa varasematel aastatel käisid Alatskivil Juhan Liivi sünniaastapäeval, kui sinna kirjandushuvilised kogunesid? Viimati käisin paar aastat tagasi, aga oli tõesti no rohkem kui 10 aastat kindlasti, kus ma igal 30. aprillil alati sinna tõttasin. Ja Juhan Liivi luuleauhinna andmise ajalugu ja lugu on täiesti omaette peatükk minu kirjandustoimetaja elus. Et sa alati lõid intervjuu värske laureaadi ka eetrisse Ja no tol ajal oli nii, et Juhan Liivi auhind võis olla selle päeva tähtsündmus või see pidi olema päevakajas ja see oli siis nii, et kui pidulik tseremoonia kooli saalis, mis oli jälle ehitud rohelusega ja, ja lapsed olid lugenud ja kirjanikud olid kõnelenud ja auhind oli kätte antud siis siirduti kalmistule, kus Juhan Liivi haual jällegi kooris nagu vandetõotus kõlas. Kui tume veel kauaks ka sinu maa. Ja siis seejärel pidin mina jooksujalu leidma, kas õpetajate toas võid kantseleis ühe toimiva telefoni, mis ikkagi kuidagiviisi suudaks edastada selle, mis ma nüüd kiiresti räägin, et see saaks õhtuses päevakajas olla? Ma ei vastanud ta seda, et miski oli tookord tähtis ja nüüd justkui ei oleks. Ei, see pole nii. Aga tookord oli neid rahvast ühendavaid kultuuris hetki siiski tunduvalt vähem ja maailm ei olnud nii valikuküllane nagu praegu. Nii et see oli ilus, et sel ajal niisugused sündmused väärtustati Päevakaja vääriliseks, aga no tol ajal ei olnud eraldi kultuuriuudistesaadet, mis on jälle praegu väga hea, et need on. Ma saan aru, sa kuulad raadiot ka praegu. Kuule, mida sa sealt kuuled? No ära sunni mind reastama ja ütlema, sest seal on palju head ja kui ma midagi välja unustan, siis on mul pärast paha ja piinlik. Aga jah, tõesti ma kuulan, ma kuulan väga palju klassikaraadiot, sest minu muusikaharidus vajab täiendamist, sealt see annab väga palju. Tiia Järg annab mulle alati midagi juurde minu senistele teadmistele. Kõik need kommenteeritud suurteosed. No see on mul niisugune hariv programm, sest keegi pole öelnud, et minu eas peab arenemine lõppema. Üritan kuulda kõike, mis puutub kirjandusse suurepärane sari 90 aastat Eesti Raadiot, 90 raamatut. Seda Ma püüan alati tabada, kas vikerraadios või ta kordub ka klassikaraadios. Mõni on vahest vahele jäänud, aga üldiselt tahan seda kuulata. Ööülikool on minu lemmik. No mul on ikka veel see kooliõpilase tunne, et tahaks veel õppida midagi teada saada. Kuule ega keelesaadet ja Eesti lugu. Väga huvitavad on aldi Normeti saated meie hulgas elavatest teistest rahvustest inimestest. Aga sa jälgid ka aktiivsemat kirjanduselu, ma tean, sa käisid Viivi Luige juubeli kollokviumis. Viimati käisin ma Mats Traadi kirjanduslikud kolmapäeval magistraat, kelle loomingut ma väga hindan ja kelle suurromaani kuulamine pimedate raamatukogu väljaandena on mul praegu järjekordselt pooleli, kuulen seda uuesti, sest sealt kostab mulle vastu minu lapsepõlvekodumurre, mida ma tahad, seal kasutab aga kirjanduselust, kuna ma elan Kirjanike maja musta saali vahetus läheduses on kerge sinna minna. Ma pean küll möönma, et noorema ja uuema kirjandusega ma niivõrd hästi kursis ei ole. Aga no Peeter Helme ja Urmas Vadi saated annavad ka viiteid, mida peaks lugema või mida peaks kuulama. Mida sa mõtled, kui kuuled öeldavat, et aeg teeb oma töö. Ja kas aeg teeb oma tööd? Kui tohib, siis ma vastan Viivi Luige luuletusega. Onsuse ikka meeles ja igal, kes teisi hõikab, et aeg pole ega kuri. Ta on nii nagu teed. Aega, aga muidugi, ma mõtlen, kui aeg teeb oma töö, siis ma mõtlen sellele, et aeg on minu silmadega teinud selle töö. Et ma ei saa süveneda rikkalikku varasse, mis minu korterit täidab. Suur raamatukogu IKKA VEEL alles ja ikka veel täieneb mingist otsast. Vanemate arhiivid, ema ja isa kirjavahetused, päevikud, minu enda kirjavahetused, 50 aastat tagasi abikaasaga, kaugetesse, ekspitsioonidest või kusagilt mujalt. Dokumendid üks paks mapp on, kuhu peale on kirjutatud, tööaastad Eesti raadios. Seal mõndagi, mida oleks huvitav uuesti üle vaadata, mis sinna kaante vahele pandud. Umbmääraselt ma mäletan, aga mitte kõike. Ainus lohutus siin on, et aeg teeb oma tööd meie kõikide kallal. Nii on, nii, on, lähed rõõmsa meelega rahvusringhäälingupeole. Muidugi sest seal on, seal on minu vanad noored kolleegid, need, kes veel töötavad ja ka need, kes minu ajal töötasid. On väga liigutav, et meid kõiki on kutsutud. Rõõmsaid kohtumisi täna õhtuks mari ja loodan, et meil on võimalik mikrofoni avatud mikrofoni juures ikka ja jälle kohtuda et kuulata sinu säravat raadio, häält, kuulata, kuidas sa peast loed katkeid eesti luulest ja kuidas see kõik annab meile mingisugust tuge selle kohta, et alati ei tee aeg oma tööd, vaid midagi on, mis ajast hoolimata jääb aitäh mari pika intervjuu eest ja aitäh meenutamast aastaid, mis on raadiotegijatel ja raadio kuulajatel olnud ühised.