Üks heategevusüritustel sageli räägitavaid lugusid on mõistujuht, meritähtede päästjast. On hommik kusagil lõunamaa rannas ning öine tõus on liivale juhtunud tuhandeid meritähti. Keda üks poiss tagasi vette viskab. Mööduja peatub ja küsib, mis poiss teeb. Päike tõuseb ja kui meritähed vette tagasi ei saa, siis nad hukkuvad. Vastab too. Aga armas laps, rand on ju kilomeetreid pikk ja meritähti on tuhandeid, kostab mööduja. Mingit võimalust, et sa suudaksid neid päästa. Jah, vastab poiss ja viskab järgmise meritähelainetesse. Aga vähemalt teda ma suutsin. Nagu mõistulugudel ikka, on ka siin oma moraal ja tavaliselt tahetakse sellega öelda, et iga heategu on oluline ja kiiduväärt. Paraku peegeldab see lugu ka heategevuse varju külge. See on tegevusse tormamine ilma mõtlemata, kas esimesena pähe tulev lahendus on ikka parim, mida teha annaks? Enamikus küsimustes ei, loeme ennast spetsialistideks ning kui meil tuleb neis mingi otsus langetada või probleem lahendada peame loomulikuks küsida nõu, otsida lisainfot, kaaluda alternatiive või isegi palgata asjatundja, kui tahame olla kindlad, et asi saab hästi tehtud. Heategevuse osas on selline kahtlemine oma asjatundlikkuse aga sootuks vähem tavaline. Sest no kui keeruline see siis ikka olla saab. Ja pealegi, kas pole südametu kulutada aega vaagimisele küsimisele, kui soovite, siis isegi targutamisele kui inimesed ju kannatavad, nagu need meritähed seal tõusva päikese käes rannaliival. Ent mõelgem, kui meie mõistuloo kangelane, selmet hakata kohe meritähti vette loopima oleks probleemi ulatust märganuna võtnud veerand tundi. Et endale kasvõi mõned abilised kutsuda, oleks sellele kulunud aeg lisandunud kätepaaride abil juba järgmise veerand tunniga mitmekordselt tasa tehtud. Me ei sea kahtluse alla näiteks arsti või inseneriõpingute vajalikkust ega küsi, miks istuvad inimesed alles koolipingis, ehkki juba praegu ootavad paljud pikkades operatsiooni järjekordades ja teisal tuntakse puudust tarvilikest ehitistest, teedest või sildadest. Vastupidi, teame, et neid asju tulebki õppida, sest kui lasta haige kallale või silda projekteerima oskamatu inimene, võivad tagajärjed olla väga halvad. Jah, ka oskamatu heategevus võib tähendada mitte ainult annetuse raiskuminekut, vaid reaalset kahju loodetud kasu asemel. USA-s jooksis aastaid tõsielu saris Kers šveit. Teletiim võttis igas osas pundi seadusega pahuksisse sattunud noori ja viis nad üheks päevaks vanglasse. Kaamerad jälgisid, kuidas nad suhtlesid valvurite vangidega algul muidugi irvitades ja ülbitseda aga nähes vangla argielu kuuldes lugusid peksmisest ja vägistamistest jäi laiamist aina vähemaks. Lõputiitrite eel võis näha juba pisarais teismelisi, kes rääkisid, et sellist tulevikku nad endale küll ei soovi ja tänasid oma silmade avamise eest. Ning tõesti, sarja tootjad said raporteerida, et kaks kolmandikku osalenutest pöördus õigele teele. Mis kõlab ju hea tulemusena, sest sajaprotsendilist õnnestumist ei saagi nii keerulisel teemal oodata. Ent eduloona paistab see vaid ilma võrdlusmaterjalita kui televaatajate seas. Tänu emotsionaalsele sisule populaarset saadet hakati kõrvutama muu nii-öelda igavama ennetustööga nagu teraapia, nõustamine ja huvitegevuste pakkumine. Selgus, et Scertz streit pole mitte üksnes teistest ebaefektiivsem vaid suisa kahjulik. Selle läbinute hulgas oli hiljem juba tõsiste kuritegude pärast vangi sattunuid rohkem kui samasuguste probleemsete noorte seas, kellega midagi ette ei võetud. Tuli välja, et vangid polnud neile niivõrd hoiatus, kui pigem rollimudel. Iga saatele kulunud dollar tõi tagajärgede näol hiljem ühiskonnale keskmiselt 200 dollarit kahju. Loomulikult pole realistlik eeldada, et iga annetaja hakkaks läbi viima selliseid analüüse. Selleks on spetsialistid ja nende töötulemusi kajastavad ajakirjanikud. Igaühele on aga jõukohane vaadata, mida selle teema kohta on avaldatud ning uurida annetuse küsijalt. Miks on valitud just see probleem, mis tõestusmaterjali neil on, et just see lahendus on teadaolevaist kõige tõhusam? Kuidas nad jälgivad, mis nende aidatud inimestest edasi saab? Kuulen selle jutu peale mõnikord, et see võtab heategevusest justkui rõõmu välja, muudab selle külmaks ja kalkuleerivaks. Ent kui me näiteks uut pesumasinat ostes eelnevalt võrdleme erinevaid mudeleid ja hindu, kas me siis tunneme niimoodi ostetud masinast vähem rõõmu? Pealegi nagu selgub, määrab suures osas annetuse tulemuslikkuse juba valdkonna valik. Sellest aga juba homses saates.