Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valikkuseks, eks igaüks ise kavandas oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal, aga Isamaa jopeta mulle eestimokk, eesti lugu. Tervist. Esimene suurem pagemine Eesti aladelt, Rootsi oli põhjasõja rajal sõja jalust ja sama sajandi 18. sajandi teisel poolel süveneva mõisaorjuse eest. Pagejate hulgas oli ka, no nii Rootsi kui ka Eesti kultuuriloos olulisi nimesid. Kuulake palun eelmist saadet. Teises saates Rootsi eestlastest jõuab Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag 20. sajandi esimese poole lahkumist Eestist Rootsi põgenemist Välja rändamistega 1944.-sse aastasse välja. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kui Põhjasõja suur põgenemine esimene eestlaste põgenemine oli läbi saanud, siis sellesama sajandi lõpus juba juba Tsaari-Vene Ma kinnistunud võimu alt taheti iga põgeneda ja taheti eeskätt. Põgene taheti põgeneda, need, kes elasid piiriäärsetel aladel, põgenesid siit ja need olid siis põhiliselt või peamiselt talupojad Lääne-Eesti saartelt ja rannikult, aga põhjarannikult lahkuti siis sellest süveneva mõisaorjuse eest. Ja Soome kodulooja teaduskirjandusest teame neid mitu kohta Soome rannikul Soome lahe põhjarannikul, kuhu eestlased suundusid. Mitmed niisugused külad, kuhu on teada, et eestlase saabus rootsikeelsetel aladel. Sellepärast siis nad rootsikeelsed nimetused nagu Chirkslat päänu purju ehk Porvoo Sis, Stram foss, innu SBU, Helsing, Fuš sipu pütis. Aga see on nii-öelda soome rootsikeelsetel aladel. Paljud põgenesid pagejateks nimetatakse neid ajalookirjanduses, nad suundusid ka Rootsi päris Rootsi nii-öelda praegustes piirides ja see oli siis 18. sajandi teisel poolel. Nende jälgi on ajanud Eesti merendusajaloolane David Papp. Kelle andmetele ma nüüd siis toetu nende lahkujate arv David pappi andmete põhjal siis on või vaid tal on üsnagi suur. Ainuüksi ajavahemikus 1781 kuni 1794 tähendab 13 aasta vältel saabus neid Rootsi kokku enam kui 2000 inimest. Aga erinevates kohtades Rootsi idarannikul jaga ojamaale ehk Gotlandile siis? Jaa, ja kuhu nad David Bobby väitel siis saabusid? Suur ühest. Kuni sinnani tuure on lõunas, see on praegusel Niinas Hammy sadamal linna kohal kuni sinnani ja see on Stockholmist natukese põhja pool. Konsruus laagini kuse Ruus laagini rannikul. Ma koduks ka Sand nimetatakse siin sellega seoses, et seal olevat eestlased olnud koguni esimesed püsiasukad. Idaojamaal Deathamas viigi asulas, Eesti mõistes praegu halev moodustasid juurdetulijad enam kui kümnendiku elanikest. Eesti keelt olevat seal kasutatud veel suhtluskeelena. 19. sajandi teisel poolel. Aga kuidas selle saarega oli, kus eestlased esimesed püsiasukad? Kuidagi raske samm, see on Gotlandi ojamaast veidi põhja pool, pisike saar seal praegu ei ole, praegu ei ole, praegu ei ela seal, rootslasi on, ei ole seal looduskaitseala. Pugejad olid pisut teistmoodi, nad olid valdavalt nooremad mehed kes lahkusid siis kodukohast koos naise või pruudiga. Tsaarivõimud kuulutasid pagejat sageli ka tagaotsitavaks, nõudsid nad tagasi Stockholmis, saatsid kirja Stockholmi, nõudsid aga see tagasisaatmise saatus langes osaks väga vähestele. Ja On isegi näiteid selle kohta, et Stockholmi ametivõimud on saatnud järelepärimise teatud pageia kohta kohalikele maa politseiülematele laiali. Kas selline isik on teie juures olemas? Aga kõik on nad vastanud, et tagaotsitavad pole nähtud ka tabatud. Aga sealjuures on daamid, papp võinud kindlaks teha. Seesama üks mingi tagaotsitav töötas samal ajal keskvõimule oma vastuse ära saatnud ohjama maha politseiülema tarust, sulase. Kas sa ikka sulast käest ära lase? Täpselt? Omakasu. Täiesti olemas asja juures ja niikuinii Stockholmi omad siia ei tule kontrollima, eks ole, see pagemine, see otsi sagenes. Pärast 1790 kuuendat aastat. Taastamil laiendati Venemaa üldist Mekruti andmise kohustust. Ka balti kubermangude ja nihkruttiks minek tähendas, et igal aastal võeti tsaariväkke sundaega teenima vaheteenistusealisi. See tähendab siis 20 kuni 35 aastaseid mehi peamiselt sulaseid ja vabatikke. Eesti aladelt läks negrud tiks üle 100000 mehe, kelles umbes pooled tulid tagasi. Tõnu Tambergi amatel. Teenistusaeg oli pikk, nii et oli, mille eest põgeneda 25 aastat. Aeg lühenes küll hiljem, 15. aastal, aga ma vahe on seal küll, ma ütleks, kaunis minimaalne see paremkuuga võrreldes üheksa kuuga põrandas, täpselt praegusega võrreldes. Aga pagemine Se pagemine jätkus 1860.-te aastateni mingil määral. 1860.-teni rahvusliku ärkamisajani, rahvusliku ärkamisaja ja tol ajal toimus ka mingisugune ilmselt vaikne imbumine Rootsi 19. sajandi lõpus. Ja seda olen ma oletanud selle järgi. Et aastal 1918 oli vaja taotleda elamisluba Rootsis kõigil välismaalastel, kes ei olnud Rootsi kuninga alamad. Ja sel aastal 1918 taotles 182 eestlast Rootsis elamisluba 182. Ja taotlustes on nad öelnud, et nad olid saabunud need 182 eri aegadel, Rootsi aga kõige vanem neist aastal 1864. Ja kõige noorem, kõige lühemat aega Rootsis viibinud oli saabunud 1903. Nii et me teame siis sel ajavahemikul 1864 kuni 1903 saabus Rootsi jäi Rootsi elama vähemalt 182 eestlast, suurem jagu neist Stockholmis, aga mitte kõik. Aga lõpuks oli siis sinna Rootsi pealinna koondunud nii palju eestlasi et jõuti Eesti ühingu rajamiseni, see oli kas aastal 1009, neli või 1905 bioloogilisse põhjustel ei saanud see siis olla seotud järgmise vooga rändevooga, mis jumal, kas siis pärast 1905. aasta revolutsiooni ja see oli ju need ütleme 1000 95. aasta lõpus ja 1906. aasta algul, mil, mil neid rahutustesse osavõtjaid või kahtlustatavaid ju väga karmilt koheldi siin ja ja selle tõttu põgenesid. Aga kuna see Stockholmi Eesti ühing, mis asutati juba 1094 või 1000 9005, mind väga häirib, et ma ei või öelda täpselt, millal. Aga see näitab, et eestlasi oli juba enne poliitiliste põgenike saabumist olemas ja neid oli päris palju. Kui ma nüüd ette ruttan, siis lähtudes sellest 182-st kas on teada või tuvastatavad põlised Rootsi eestlaste suguvõsad. On mõnel määral on, huvitav on see, et nad on sageli võtnud endale rootsipärase nime, aga mõnel puhul on täiesti idaseos, kui ma niimoodi väljenduda nimest aru saada, nimelt selline perekonnanimi nagu manna just tähendab rootsi keeles ida. Ja ma noh, see vaja seletamist, mees idast, mesilasinimene Idoskendad sealt. Aga see on teada kohe, tähendab eesti niuksed pugeja kohta talupoeg nurmes, kes pages, see, kes võttis endale kohalikuni nime muutes, see on üks suguvõsa teada eestiühing Rootsis selle juurde tagasi, millega tema siis tegeleb millega tema tegeleb, me teame väga vähe sellest. Sellega segunes need 1905. aasta põgenikud poliitilised põgenikud, kes kujunesid väga aktiivseks, aga et sellel oli ühingul oli raamatukogu. Ja ühtedel andmetel osa raamatukogu võtsid mõned nendest kamase, kes lahkusid Stockholmist läksid Austraaliasse. Siis pärast maailmasõda. Ei, ei, ei, see oli enne esimest maailmasõda. Juba esimesed eesti seltsid Austraalias olid Sydneys Melbourne'is 1000 912914. Ja minu meelest oli see Sidney oma, kuhu need raamatud läksid, meil puuduvad hallikas, nii et need andmed on natukese ebakindlad. Ja ka ühing ise oli Stockholmis. Ühing oli Stockholmis ja selle tegevuse kohta teame väga vähe, välja arvatud see, et tal õnnestus püsima jääda veel 21. sajandi alguseni. Kahjuks ei jõudnud oma sajandat juubelit ära oodata, sest ühingu tegevus lõpetati. Kas, kas see oli 2002 2001 väga? Kohe pärast aastatuhande vahetust oleks ikka võinud veidi pingutada, aga noh, nad ilmselt ei teadnud 1900 kolmekümnendatel aastatel, siis nad olid. Nende tegevus oli seotud osalt ka Eesti Stockholmi Eesti saatkonnaga. Ja on teada mõned juhatuse liikmete nimed. Nad võtsid osa Välis-Eesti ühingu poolt korraldatud kongressi, tõstsin Tallinnas, näiteks, saatsid oma paar paar saadikut siia, aga täpselt mida see ühing teinud on, seda me ei tea. Ja ma pean tunnistama, et ma isegi ei tea, kus ühingu näiteks protokolliraamatud on. Neid oleks ääretult põnev lugeda. Mis neist saanud on? Kas selle kohta on teada, et kas selles ühingus olid siis pärast seda, kui 1905. aasta sündmuste järel põgenesid Rootsi vasakpoolsel inimesed et kuidas nad klappisid omavahel seal eestlast? Osalt lappisid, osalt mitte, see on üldine. Kui nüüd natukese üldisemalt vaadata väliseestlust tol ajal, siis nii, et viienda, 1905. aasta revolutsioonijärgsed põgenikud tekitasid tegelikult paljudes kohtades segadust ja vastuolusid. Ja mitmed seltsid, mis oli loodud üle maailma, seal käib Ameerika Ühendriikide kohta, Kanada kohta läksid lõhki. Lihtsalt osa liikmed lahkusid Helsingis oli samuti muuseas kus siis tekkis paralleelselt Helsingis tekkis ka paralleelselt kaks seltsi, ühed, kes see algne Helsingi eesti selts võeti punaste poolt üle Vasakpoolsete poolt üle ja need, kes ei olnud poliitiliselt nendega nõus, need lahkusid, asutasid oma ühingu, pidusid korraldati ja ja ühed käisid linnas punane märk vääril ja teised sinimustvalgega. Selle esimese maailmasõja ajal enne enne iseseisvust juba lõhe tekkis, siis see on, olen ma aru saanud, see, see oli väga-väga sügav. Ameerika Ühendriikides näiteks seal tekkis nagu kaks paralleelselt eesti kogukondades suurt omavahel ei, ei suhelnud. Ühed olid Eestile iseseisvale, Eestile orienteeritud, teised nii-öelda nõukogude liidule tahtsid näha Eestit Nõukogude Liidu osana. Tervitasid 1940 eesti liitmist Nõukogude Liiduga. Paljud nendest, kes ju siis hiljem tulid, olid või iseseisvat Eestit tegelikult näinud ja mõni neist tuli vabadussõjast osa võtnud ja nii et seal käel käärid olid üsna, võisid olla üsna üsna suured. Nende vanade tulijate hulgas oli ju väga palju neid, kes veel lahkusid ärkamisajal ja, ja kes ei olnud puudutatud niivõrd ärkamisaegsetest ideedest tõtest, sest eestlusest niimoodi vaid, vaid kellele oli põhiline sotsiaalne ebavõrdsus, mida nad olid tunnetanud ja sellest siis ka nende vanemate asukat mõningane, mitte mõningane, üsna sügav negatiivne hoiak kiriku suhtes, näiteks koguduse loomise suhtes, nendes vanades maa asundustas, mis tekkisid Kanadas ja mingil määral ka Ameerika Ühendriikides. Seal tekkisid tõsised vastuolud, lamp ühes ja samas maaasutuses külas või mitmes külas kuusk. Üks ühed olid siis koguduse rajamise poolt luterliku koguduse rajamise poolt, teised vastu. Aga kui nad siit 1905. aastal ja kuuendal aastal põgenesid, siis kuidas ja miskaudu kas Soome kaudu ja kui palju neist Soome jäi ja kui palju Rootsi jõudis? Siin peab täpsustama paljud tulid muidugi otse otse Rootsi, aga enamasti ikkagi Soome kaudu Helsingi-Turu või siis isegi haparanda kaudu põhjalahe. Kõige kaugemas põhjapoolsemas sopis piiriline Tornio-Haabaranda ja sealt mindi, mindi sedasi, enamasti koguneti. Stockholmi. Aleksander loidu andmetel oli Stockholmis arvel Rootsi politsei poolt arvele võetud 800 poliitilist põgenikku isegi nii, et see on üsna suur arv. Tegelikult nendest paljud läksid mujale klaasi, aga umbes kolmandik jäi. Ja tolleaegseid põgenike järeltulijaid on Rootsis veel teada. Kui need, kes Rootsi põgenesid nendel tol ajal nad pidid ju riigipiiri ületama. Tänases mõistes oma passiga isikut tõendava dokumendiga nad ei saanud ja Rootsi ikka pidid täiesti kohe salateid. Pidi põgenema ja nad pidid põgenema sealt ja illegaalselt piiri ületada, ma arvan, ei olnud väga raske. Aga hilisemad aastad kahekümnendad ja kolmekümnendad. Kui palju siis Eestist Rootsi lahkuti? Kahekümnendatel aastatel nii väga palju ei lahkutud, siis oli, ütleme kuskil paarikümne 30 40 ringis aastas. 1900 kolmekümnendatel aastatel duši Rootsi selle, et Euroopa riigiks, kuhu enamik Eestist väljarändajaid suundus suuri suundusid, enamik suundusime Rutsi. Ühelgi aastal kolmekümnendatel aastatel ei olnud Rootsi suundujat arv väiksem kui 100. Ja see on rohkem kui mujale, sellepärast et 30.-te aastate algul 1930 siis oli ju vallandunud ülemaailmne majanduskriis, surutust tegi sellega seotud siis tööpuuduse ja, ja nii edasi, tegelikult väga paljud riigid lihtsalt panid piduri peale, et ei lastud enam riiki sisserändajaid sisse. Ja siis suunduti sinna, kuhu võidi, ja üks selliseid riike oli Rootsi. Ameerikasse ja Kanadasse enam ei pääsenud. Nii kergesti, üksikud pääsesid ava ja üldse Euroopas, siis oli Rootsi see, kuhu kuhu mindi. Paljud, kes kolmekümnendatel aastatel läksid Eestist üsna mitmed olid ka eestirootslased, kes läksid taludesse tööle sulasteks, teenijateks, aga nende hulgas oli ka eestlasi, oli ka neid nagu tänapäevalgi. Kes lähevad õppima ja mõningas, siis õpib eluaeg seal Rootsis või jääbki sinna? Plaanib muutuvad, eks ole. Aga siis nad koondasidki sellesama Eesti ühingu Rootsis juurde, kui me räägime eestlaste koondamisest näiteks. Mingil määral küll, aga need, kes nüüd sulastaks läksid, eestirootslased kadusid nii-öelda üle, rootsin, nad ei olnud ühte kohta teatavasti mitte ühte kohta koondunud. Selle kohta on näiteks üks episood, mil ma lugesin ühest ojamaa ajalehest. Seal oli 44. aastal selle suure põgenemisega seoses kus ühed Saksa sõjaväes teeninud eesti lendurid. Lennuki meeskond otsustas, et aitab. Paneme rootsi. Lendasidki ojamaale maandusid mingil põllul. Esimene mees, kes meile põllu peal vastu tuleb, on kohalik nende jaoks kohalik talumees astub lennuki juurde, kuuleb, et näed seal omavahel lendurid omavahel räägivad eesti keelt ja eesti keelt vastu välja, et ongi kolmekümnendatel aastatel sinna varem saanud Polnud. Siis võttis neid vastu ja rändurid ehmusid selle kohene selle eesti keele peal, et kas ma Saaremaale Aga aga ei olnud nii, et kui lõpuks tuli kohalik politsei jõudis kohale, siis istuti kõik lendurid ja siis see talupere, kas kõik sõbralikult kohvilauas ja ajasid juttu. Kui juba ojamaast juttu tuli, soojamaa on ju, on Eesti jaoks üks väga tähtis armas väikesaar, mis on teada ajama eestlastest. Praegu on täiesti tegusad. Praegu on nad väga tegusad vägagi ja nagu ma enne nimetasin, ojamaal on ikka eestlasi olnud, neid põgejaid läks sinna nii et tõesti selles vaikses asulas meie mõistes siis alevis kappamas riik oli tõesti eesti keel veel täiesti kasutusele 19. sajandi lõpul seltsi asutamiseni siis ja ka enne teist maailmasõda, minu teada ei jõutud aga erilise tähenduse, oman tas muidugi hoojaama siis teise maailmasõja ajal. Ojamaa. Kui kaarti vaadata, siis ojamaa on must Rootsist ju ära lõigatud. Ja need kuud, mille jooksul see suur põgenemine tegelikult toimus, august, september oktoober 1944 oli väga tormine. Nii et ajuti oli ojamaa muust Rootsis täiesti ära lõigatud, ei sõitnud ühtegi laeva, ei tõusnud õhku ükski lennuk ega maandunud. Aga põgenikke oma pisikestes paatides üle näen neid üha, saabus kogu aeg, nii et mingi aeg oli seal väga-väga rahutu ja väga-väga raske tulud. Sellepärast et need ojamaalased tegelikult Plaan nägi ette rootslanna rootslastel oli välja töötatud plaan, kuidas neid põgenikke vastu võtta, jälle komisjoni tulemus. Sellega arvestati, et sinna tuleb põgenikke, aga et neid nii palju tuleb ühekorraga ja sellisel ebasobival ajal seda ei osatud ette näha. Põgenikud võetakse vastu, saadetakse arsti juurde, pannakse kirja, kes nad on ja saadetakse kohe mandrile edasi. Aga nüüd just siis, kui nad saabusid, siis oli, oli ju oyama muust Rootsis täna lõigatud, järelikult tuli selle põgenike hulgaga. Eestlasi oli küll kõige rohkem, aga neid oli ka lätlasi, leedulasi oli seal sakslasi ja teistest rahvustest. Isegi põgenikke. Nendest tuli kuidagimoodi hoolitseda, toita, saeta, arstid tõttasid ööd ja päevad. Ja tuli kõik, saadeti ju ka sauna. Muidugi. Nii et kas kohalik politseiülemliite alevis ta töötas end, on niivõrd ületa saadet Te vahetate välja, ta ei pidanud vastu, lõpuks. Ma kunagi tegin lihtsalt eksperimendi korraks, mind hakkasid huvitama. Vaadake ojamaa ajalehed hakkasid neid, eestlasi oli nii palju, et ojamaa ajalehed avaldasid eestikeelseid veerge. Põgenike hulgas leidus neid, kes, kes olid ajakirjaniku tööga harjunud ja, ja siis hakkasid, tegid neid raskeid olusid trotsida oma tööd. Ja mind hakkasid need, ma ei olnud neid kunagi näinud ja ma tahtsin neid lugeda, võtsin siis vajama lehed kätte ja leidsin muidugi need eestikeelsed veerud. Kahes ojamaa lehes oli neid. Aga mida ma oma üllatuseks avastasin, oli see? Rootsi ajakirjanikud nadi seisid, praktiliselt ma veidi liialdan, praegu seisid praktiliselt, võtsid need põgenikud vastu ja võisid neid usutleda sealsamas rannas vastselt saabunud põgenike magus teema, magus teema, eks ole, muidugi sooriks igale ajakirjanikule, eks ole. Need jutud jõudsid sinna ja ma hakkasin siis süstemaatiliselt sõjaaegseid neid Gotlandi aja lehtis süstemaatiliselt läbi töötama. Ja jõudsin selleni välja. Esimesed saabujad olid tegelikult juba 1940. Ja siin üks allohvitser ja vist üks reamees, ma võin eksida ka kaks meest igal juhul kes olid siin sadamas pandud, seda siin intoneeritud Poola allveelaeva Arsiooni valvama, aga poolakad ju põgenesid siit ja võtsid need mehed fosforit kaasa. Aga olid nii härrasmehelikud, et panid nad väikese päästepaadiga niimoodi ojamaa ranniku eelidarannikul niimoodi kodu lähedal ja täpselt niimoodi ojamaale ja minge nii, et need eestlased sattusid siis kas oli seesama vist katamas riiki ja siis sealtkaudu viis püsse Moyama pealinna ja sealt Stockholmi ja siis hiljem kuulati muidugi politsei poolt ja sõjaväe poolt üle ja niimoodi, aga siis saadeti Tallinnasse tagasi. Niisuguseid pisikesi juppe, rääkimata sellest kõikidest juhtumitest konkreetsetest juhtumitest, mis millest seal oli nendes artiklites juttu 1944. Niuksed pisikesi kilde on väga palju ja mul oli väga raske seda artiklit kirjutada ja mõnikord räägiti seal kurbaselt lugusid, näiteks see, kuidas üks pere oma pisikese paadiga põgenevad Eestist neid avastab Vene lennuk ja, ja tulistab neid. Neil õnnestub pääseda ikkagi. Lennuk lendab minema. Aga see pereema süles olev sülelaps on surnud. Ja siis ta sõidab veel üle Läänemere-poolteist päeva surnud laps, sülas selliseid lugusid lugeda, siis ma isalt tõusin üles, läksin lihtsalt jalutama, ma pidin maha rahunema. Aga oli ka teisi juhtumeid, näiteks see, kuidas üks külamees aitab teisi. Tema ei põgene. Ta aitab oma sõpradele naabritele niimoodi paati välja lükata ja püksid jalast ära võtma. Niimoodi roomapetajat saab korralikult seal paati lükata ja siis tuleb saksa patrull. Lahkumine oli ju keelatud ja hakkab siis neid tulistama. Mehel ei jäänud muud üle, kui alustaksite. Need, kes 44. aastal ojamaale jõudsid, võisatusid, kuidas Meri tahtis, eks. Kas nad jäeti ojamaale laagrisse või saadeti. Rootsi mandrile enamasti saadeti Rootsi mandrile, aga kuna ojamaa side mandriga oli, oli katkenud väga tükiks ajaks siis diviis pesse. Ja osa Viisby linnast vanalinnast oli isegi keeluala rootslastele tähendab seal, kust põgenikud ei tohtinud lahkuda ja kuhu ojamaal või viis bülased ise minna ei tohtinud. Kardeti haigusi, nakkushaigusi ja 15 korraldati, see on kõik need või Viisby lähistel, et need arstlikud kontrollid ja ülekuulamised ja niimoodi ja see annab, mingil määral olid või mingi aeg oli mingit suhtes siis, kui arstid olid öelnud jah, terve inimene ja pole häda midagi, siis võitis nii-öelda kohalikega nii et tekkisid seal isegi niuksed malevõistlused kohalike rootslaste ja eestlaste vahel ja kontserte ja heategevuskontsert mille sissetulek läks sest põgenike toetamiseks ja nii, aga nii, ja kui olud paranesid ja võidi jälle mandrile sõita, siis saadeti kõik sealt minema. Mingit laagrit, kui sellist tegelikult. Mandriratast tagasi täpselt suilt või siis osa jäi. Minu meelest oli, kas ei olnud isegi luuletaja Ivar Grünthal töötas kohalikus haiglas. Istus Ta oli ju ametilt arst, pealsele ta luuletus. Ma võin eksida, aga minu meelest oli. Rääkis Uppsala Ülikooli professor Raimo Raag. Stockholmi ülikooli emeriit Pessor Aleksander Loit on uurinud 1905. aasta väljarändamist Eestist Rootsi. Ta on kirjutanud Tunas avaldatud artiklis mitmest olulisest küsimusest sellega seoses näiteks kuivõrd kõik need, kes aastail 1906 kuni 14 saabusid Baltimailt Rootsi, olid poliitilised põgenikud. Järgnevalt üks näide. Kunst maaler Teodor Ludwig Smit Tallinnast, kes saabus Rootsi 24. oktoobril 1906. aastal teatas esimesel ülekuulamisel, et ta ei ole poliitiline põgenik, vaid on tulnud külastama oma tuttavaid. Mõne aja pärast informeeris Stockholmi saksa koguduse pastor politseid, et Schmidt oli temaga ühendust võtnud ja rääkinud, et tema Smit oli olnud Eestis vangistatud aga põgenenud kohtuotsuse eest, mis määras talle nelja-aastase sunnitöö karistuse poliitiliste kuritegude pärast. Schmidt Ta oli palunud pastorilt ka majandusliku toetusteta Ameerikasse minna. Uuele politsei ülekuulamisel tõendav Schmitt pastori andmeid oli aga ka samaaegselt sügavalt pettunud pastorid, kes oli ta reetnud ja murdnud oma vaikimiskohustuse, edastades politseile seda, mis Schmidt oma täbaras olukorras oli talle usaldanud. Või siis järgmine küsimus Alexander loidu artiklist. Mis laadi rahvas see oli, kes oli Baltimailt ühenduses 1905. aasta revolutsioonisündmustega põgenenud Rootsi kes teab, mille põhjal ja mille alusel väitis Stockholmi politseiülem Hince, et suur osa põgenikest on lausa kurjategijad, kelle elukutseks on varastada, röövida ja mõrvata. Ühesõnaga nad on jubedad tüübid, kellele ei tuleks Rootsis varjupaika anda. Balti põgenikud moodustasid emeriitprofessor loidu hinnangul revolutsiooni jalaväe. Ta kirjutab, et väga vähesed neist olid üldiselt tuntud isikud või asusid hiljem juhtivatele positsioonidele oma maa poliitilises elus. Nende hulka kuulusid eestlased, Jaan Teemant, hilisem juhtiv tegelane Põllumeeste parteis ja neljakordne Eesti vabariigi peaminister ning Hans Martinson, ametiühingute keskliidu juhatuse liige 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel. Ajaloo ajakirjas tuna avaldatud artikli balti pagulased Rootsis pärast 1905. aasta revolutsiooni leiate Eesti loo kodulehelt ja sealtsamast ka Rootsi eestlaste mälestusi. Ja kui juba ojamaast saates jutt tuli, siis ojamaale mõeldes lõpetame saate ja sellepärast, et ojamaal oli suvekoduga tun Rootsi eestlasel, klaverikunstnikul ja kirjanikul Käbi Laretei. Neli rahvaviisi minu kodumaalt. Kolmas pala Kandle polka klaveril Käbi Laretei.