Vali endale kõige südamelähedasem. Oleksime päris jahmunud, kui kuuleme sellist soovitust pangatöötajalt, kellelt tulime küsima nõu pensionifondi valikul. Vanaduspäevadeks säästude kogumine on ju tõsine asi. Me tahame, et meie vara võimalikult palju kasvaks või noh, vähemalt säiliks ega lähtu ilmselt sellest, kas ettevõtted, millesse fond investeerib, tegutsevad meile südamelähedases valdkonnas või mitte. Aitäh. Heategevuses on selline valikuprintsiip aga täiesti tavaline. Ometi määrab suuresti juba otsust toetatavast valdkonnast meie annetuse tootluse ehk selle, kui palju kasu see ühiskonnas kaasa toob. Ehkki see pole muidugi mingi meeldiv mõte, et on toimunud mõni suur õnnetus. Ohvreid on palju, osa neist paraku nii rängalt vigastatud, et neid enam päästa ei saa. Teiste vigastused on kerged ja nendega jõuab tegeleda hiljem. Ning siis on kolmandad, kelle pääsemine sõltub just abi kiirusest. On ju selge, et tegeledes kõigi nendega võrdselt juhuslikus järjekorras, nagu neid ette tuuakse oleks lõpuks pääsenute hulk kõvasti väiksem võrreldes sellega, kui keskenduda esmajoones kõige kiiremat abivajajatele. Loodetavasti ei pea keegi meist päriselt niisuguse olukorraga kokku puutuma. Ent piltlikult võrreldes on iga annetaja pidevalt nende valikute ees. Kas toetada kodutuid või vähihaigeid, toimetuleku raskustes perede lapsi või hoopis varjupaiga loomi. Hea küll, enamik meist saaks ilmselt annetada rohkem, kui seda praegu teeme, kuid see ei muuda asja olemust. Iga annetusotsus jätab teised abivajajad sellest toetusest ilma. Soovituses kümnete oluliste teemade hulgast endale südamelähedasi. Vaida on muidugi oma iva. Sellisest teemast oleme rohkem huvitatud paremini kursis probleemidega nende lahendusvõimaluste ja tugevate tegijatega motiveeritumad juurde õppima ja see kõik aitab teha targemaid annetamisotsuseid. Aga mulle näiteks on südamelähedane rahvatants. Olen sellega aastaid ise tegelenud ja käin hea meelega vaatamas teiste esinemisi. Ometi on ilmselt vähe tõsiseltvõetavaid argumente, et võimalikult suurt kasu ühiskonnas võiks tuua just rahvatantsule annetamisega. See oleks sama nagu valida endale teadlikult nõrk pensionifond, sest haldur on meile tuttav ja sümpaatne. Kuid probleeme ühiskonnas ei saa ju järjestada nagu meie kujuteldud õnnetuse ohvreid, lootusetud, mitte nii pakilised ja esmatähtsad. Saab küll, väidab heategevusmaailma viimaste aastate üks põnevamaid suundi. Efektiivne altruism. Mida see sõnapaar tähendab? Altruism on teiste aitamine, efektiivsus viitab sellele, et mingid tegevused aitavad sama suure jõupingutuse meie kontekstis siis annetuse puhul rohkem või enamaid inimesi kui mõned teised. Kuidas seda mõõta? Efektiivse altruismi juured on moraalifilosoofias, täpsemalt utilitarism Is, mis lihtsustatult öeldes seab eesmärgiks vähem kannatusi ja rohkem heaolu. Kasulikumad on seega tegevused, mis kõige enam aitavad kannatusi vähendada ja heaolu suurendada. Mõõtühikuks on siin kvaliteetne eluaasta inglisekeelse lühendiga, kvali, täie tervise ja heaoluga elatud aasta on üks quali. Kui meil on muidu kõik hästi, aga pidev peavalu vähendab meie heaolu näiteks 20 protsenti siis annaks paranemine meile juurde 0,2 qualit aastas. Oletame, et oleme vanuses, kus meil on ees veel umbes 40 eluaastat. Selle aja peale koguneks lisandunud kolisid kaheksa. Kui aga õnnestub ära hoida mõni õnnetus, mille tõttu me täna võinuks hukkuda, on selle väärtus meie numbreid kasutades juba 40 qualit. Need on keerulised valikud nii emotsionaalsetel kui praktilistel põhjustel ent mitte võimatud. Kindlasti suudame kõige komakohtadeni välja arvutada. Ent tänasest heategevuskoolist võiksime kaasa võtta oskuse küsida. Kui paljusid toetatav tegevus aitab? Mil määral ja kui pikaks ajaks. See annab meile vastuse, millises valdkonnas ja millise tegevusega saab meie annetus kõige suurema võimenduse. Homme küsima, aga millised plussid ja miinused on annetamisel otse abi vajavale inimesele või neid aitavale vabaühendusele?