Mõne aasta taguse küsitluse järgi annetaks üle poole eestimaalastest raha kõige parema meelega otse abi vajavale inimesele. Pika vahega järgnesid lastekodud ja haiglad ning alles siis heategevusfondid ja muud vabaühendused. Petukatseid tuleb Eesti heategevuses ette harva ja needki pigem seotud just sellesama otse abivajajale andmisega. Mäletate ehk hämarat lugu tuntud sportlase välismaal avarii teinud pojaga või kurtumi kerjuseid, kes annetusest keeldumise peale kõnevõime tagasi saavad ning inimese läbi sõimavad. Ometi püsib visalt usk, et õige annetus käib ikka otse inimesele ja just nii on kindlaim, et abi asja ette läheb. Mis viimasesse puutub, siis muidugi on mis tahes vabaühenduse rahaasjad iga kell paremini kontrollitavad kui võõra inimese isiklikul pangakontol toimima. Kuidas aga neid kaht abistamisviisi tõhususe poolest võrrelda? Kui teame, kes ja mis abi vajab ning suudame seda pakkuda, on aitamine ju loomulik viisakus? Küsib võõras meilt teed bussijaama või palub lühem inimene kaupluses midagi ülemiselt riiulilt ulatada. No milles küsimus, läheb kellelgi kodus mikser katki, aga meil kogu püks juhtumisi kapi otsas tolmu? Muidugi anname selle talle. Ent heategevus on enamat kui sellised juhuslikud heateod. Kui noppime praegu kaupluses jõulupuult puudustkannatava pere lapse kingisoovi ning ostame seal kirjas oleva mänguasja või siis ostame toidupangakampaaniapäeval lisaks endal vajaminevale ka pakki kaerahelbeid annetamiseks oleme ilmselt teinud väikese heateo. Kuid saame ju aru, et kui tegu pole just ajutiste raskustega ja enamasti pole siis on probleem kusagil mujal. Ning vaevalt saab pikas perspektiivis parim lahendus olla see, et nende inimeste kingikotid või veel enam toidulaud sõltub juhuslikest möödujatest. Et neid lapsi ja peresid nende hädadest päriselt välja aidata nõuab teadmisi, oskusi ja pühendumist pikema aja jooksul mida teadagi suudavad paremini pakkuda selle valdkonna spetsialistidega. Organisatsioonid. Kui organisatsioon teeb oma tööd hästi, teab ta meist palju paremini. Kes ja kus on suurimad abivajajad, millised lahendused toimivad ja millised mitte. Vabaühendusel on sageli ka muid toetajaid, mis võimendavad meie annetust. Ja niimoodi saame aidata rohkem inimesi. See toobki meid järgmise küsimuseni. Kortsatusin Facebookis postitusele, kus pahandati heategevusliku telesaatega. Saates näidati raskustesse sattunud inimeste lugusid ja üks neist liigutas meie kirjutajad nii et ta helistas ekraanil olnud annetusnumbril. Saade oli väga edukas. Pahameele ajendas aga helistajale hiljem selgunud fakt, et annetused jagati abivajajate vahel võrdselt. Ei aidanud siin teistel selgitused, et ka tema lemmiksaiu soovitud abi kehv tunne jäi, tõdes ta. Hädasolijate võimekust kaastunnet äratada ei käi paraku alati koos probleemi suurusega ning abivajadus ei sõltu Telegeenilisusest ega oma loo jutustamisoskusest. Mäletate Astrid Lindgreni hulkur Rasmust, kes nukruses, et lastekodust tahavad kõik aidata lokkis peaga tüdrukuid. Ehkki sirgete juustega poisi muret pole ju vähem olulised. Räägimegi lõpetuseks lühidalt heategevuse kajastamisest. Iga annetuse koguja teab, et see töö käib märksa lihtsamalt kui abivajaja oma näo, nime ja kurva looga meediasse saata. Paljad faktid ja üldistavad ülevaated probleemist ja lahendustest ei tööta kunagi nii hästi. Kuidas aga tunneksime end siis, kui väljapääsmatus olukorras peaksime iseenda või oma lapse raske haiguse või muu probleemi kõigile vaatamiseks ja kommenteerimiseks ette lahutama? Olen kaugel sellest, et kahtlustada selliste lugude kajastajaid pahatahtlikkusest. Need on soojad ja kaastundlikud lood kantud soovist aidata. Ent kui südamlikus telesaates on üks poiss tuppa toodud, kaamera eest voodi alla pugenud ja reporter teda sealt intervjueerib. Peab järgnenud narrimisega tegelema see poiss, mitte hea loo eest oma Facebooki lehel kiitust vastu võttev ajakirjanik. Seega ärme nõua annetuse tegemiseks selliseid pisarakiskumise lugusid, sest probleemi suurusest on võimalik aru saada ka nendeta. Valime välja organisatsiooni, kes teeb nende lahendamiseks kõige paremat tööd ja katsume siis oma abiga luua tingimused, et ta saaks seda kõige paremini teha. Ühest seejuures olulisest aspektist räägime juba homme.