Tänases heategevuskoolis jätkame eile alustatud teemat. Rääkisime siis visalt püsivast arusaamast, et õige annetus käib ikka otse ühelt inimeselt teisele nagu meie oma saatelõigus, nii pühendavad praegu ka teised meediakanalid tavalisest enam tähelepanu heategevusteemadele. Üks ajakirjanik saatis mitmele organisatsioonile rea küsimusi nende lõppema aasta kohta, millest üks kõlas. Kas olete kogenud, et inimesed pelgavad annetada, kartes, et nende raha ei jõua abivajajateni vaid läheb administreerimiskuludeks? Võin ilmselt kõigi nimel vastata, et jah, muidugi on seda kogetud. Administreerimiskulud üldkulud püsikulud mida need endast täpsemalt kujutavad, on sageli ilmselt pelgajale endalegi segane mis seletab ka pelgust. Ent tavaliselt võetakse see kokkulauses. Ma ei taha, et minu annetust kasutataks kellelegi palga maksmiseks. Oletame, et see meie ütleja töötab ettevõttes, mis tegeleb no näiteks juustutootmisega. Kas nüüd just otse tootmisliinid, aga võib olla ka seda, aga äkki näiteks hoopis uute juustusortide väljatöötajana, müügijuhi, raamatupidaja, valvuri, koristaja, sekretäri või juhatajana. Kõik need on vajalikud ametid, et juust meie leiva peale jõuaks. Õhtul, pärast tööd läheb ta toidupoodi ja kassasabas näeb, et tema ees seisjal on korvis just nende firma juust. Tean omast käest, milline ärevus ajakirjanikul, kui ta näiteks bussis märkab, et võõras inimene hakkas lugema tema artiklit, mis ta näoilme ütleb, kas ta loeb lõpuni. Nii et küllap võib midagi sarnast tunda ka meie juustutootja. Aga mida ta kuuleb, kui juust on kassast läbi piiksutatud? Ei, nii palju ma küll ei anna. Öelge mulle ainult piima ja laabi ja maitseainete hind maksan ainult nende eest. Muidugi ei saa selline olukord päriselt juhtuda. Ent kui juhtuks, küllap tunneks meie juustutootja end kaunist solvata, kuna, et tema panust miskiks ei peeta. Pealegi, kui ta oma töö eest palka ei saaks, mille eest ta siis endale ja oma perele õhtul poest süüa tooks, küttearveid maksaks või näiteks vahel kinos käiks. Kõik need asjad on seotud kellegi tööga, kes omakorda õigustatult selle eest palka soovib. Jättes kõrvale igasuguse pühaliku retoorika, on ju ka vabaühendustes tehtav samasugune töö nagu näiteks juustu tootmine. Küll selle vahega, et erinevalt juustust ei maksa vabaühenduse tehtu eest alati tarbija, näiteks perevägivalla ohver või puudega inimene vaid keegi teine, vahel maksumaksja, aga meid huvitava teema puhul annetaja. Erinev on ka see, et kui üks juustutootja majandusraskuste pärast uksed suleb on see küll tragöödia tema töötajatele, kes võivad nüüd hakata vajama mõne vabaühenduse ja annetajate abi. Ent ilmselt mitte niivõrd tarbijatele, sest eks juuste leidub ikka. Vabaühenduse kadudes ei pruugi tema aidatavatele inimestel aga kellegi poole pöörduda olla. Nagu juustutootmises, nii on ka inimeste aitamise juures erinevaid ülesandeid, mis aga kõik ikkagi lõppeks samale eesmärgile pühendatud. Teeme ühe lihtsustatud arvutuse. Oletame, et kellelegi probleemi lahendamine nõuab 100 eurot, mida me oleme valmis annetama. Alternatiivina saaks vabaühendus seda kasutada palga maksmiseks inimesele, kelle töö on uute rahastajate leidmine ning selle tulemusena hangib organisatsioonile 1000 eurot. Sel juhul on meie annetus aidanud ühe inimese asemel kümmet. Aiman vastuargumenti. Meie juustutootja võib öelda, et mis me targutama. Ma vastutan ühes kohalikus seltsis ürituste korraldamise eest ja aeg-ajalt käin loomade varjupaigas abiks ega oota sellest mingit palka. Miks teised organisatsioonid ei võiks samamoodi toimetada? Suures osas toimetavadki ning vabatahtlikud teevad Eestis igal aastal ära töö, mille hulk võrduks 10000 inimese Igapäevase panusega kaheksast viieni. Tänu tublidele vabatahtlikele on elu Eestis kõvasti parem. Et nagu eilses saates nägime, on ka probleeme ja nende lahendamis soovime me kõige enam, kus abi ei tohiks sõltuda sellest, kas aitaja parajasti jaksab või viitsib. Kasu helde annetaja poolt puudustkannatava pere lapsele jõuludeks kingitud spordivarustusest jääb ilmselt napiks, kui laps ei saa trennis käia. Sest pole treenerit, spordisaali ei köeta või asub seal lihtsalt kodust kaugele ja ta ei saa sinna kohale. Treeneri palk, saali elekter ja küte, transport, kõik need on need neetud püsikulud. Võin kinnitada, et Eestis pole ühtegi vabaühendust, mille töötajad igaveseks maha kunist kirjutuslaudade taga ja mõtleks, mida küll peale hakata kõigi nende Swarovski kristallidega, mida nad oma palga eest ostavad. See ei tähenda, et meie vabakonnas poleks raiskamist või ebaefektiivsust. Ent seda ei näita meile paljalt kulud, vaid esmajoones meie juba varem õpitud põhiküsimused. Kui paljusid, mil määral ja kui pikaks ajaks organisatsiooni töö aitab. Nende põhjal saame erinevaid vabaühendusi võrrelda ja toetada neid, kus meie annetus endaga enim kasu kaasa toob.