Tere, vikerraadio ustavad kuulajad. Ma loodan, et pühad on suure kiire kõikidele ära lõpetanud ja teil on aega raadiot kuulata. Me veedame selle jõululaupäevase tunni noore mehega, kelle ma olen palunud kõige esimest korda jõulude aegu raadiomikrofoni ette. Võib-olla 10 aastat tagasi. Tere tulemast saatesse Jakob Rosin. Tere päevast. Ma meenutan seda 10 aasta tagust kohtumist mikrofoni ääres. See oli Heleni koolis. Ma olin saadetud sinna niisugust jõulueelset reportaaži tegema ja ma leidsin su käsitööklassist voolimise tunnist. Kas sa mäletad seda? Ma pean tunnistama, et ma seda konkreetset korda võib-olla mäletad. Ma mäletan, et sina küll intervjueerisid mingil hetkel, aga ma ei mäleta seda, mis kogu selle sündmuse ümber toimub, sest ma ei mäleta, millal me parasjagu valmistasime, mille me tegime, on see põhjus ilmselt selles, et tol ajal neid käsitööklass oli seal päris palju, neid tunded selles mõttes päris mitmeid ja peab tunnistama, et ka neid intervjuusid sai paar korda antud ikkagi, et need kipuvad vaikselt nagu segi minema. Aga jaa, mulle meenub, et selline episood aset leidis küll jah. Kuidas sinu elu on edasi läinud pärast Heleni kooli lõpetamist? No tegelikult Heleni kooli ma otseselt ei lõpetanud, Heleni koolis oli siis pimedate õpilaste nägemispuudega õpilaste tugikeskus mis tähendas siis seda, et ma käisin tegelikult vanalinna hariduskolleegiumis, aga ühel päeval nädalast ma olin seal Heleni koolis, kus siis toimus nii-öelda selline mingis mõttes järeleaitamine, kus sai võta rahulikus tempos läbise nädalatunni materjal, mis võib-olla tavaklassis õppides jäi nii-öelda puudulikuks, sellepärast et seal on, tempo, on, eks ole, kiirem. Ja lisaks siis toimusid seal sellised kaarendavad tegevust, eks ole, käsitööd ja punktkirja õppimine ja sarnased tegevused. Aga kui rääkida üldse, mis, mis peale seda toimunud on ja neid koolis ma vist peale põhikooli lõppu väga palju enam ei käinud, siis tuli gümnaasium oma kolme õppeaastaga ja seejärel hakkas vaikselt või gümnaasiumi lõpupoole hakkas vaikselt siis vormuma see mõte, et need oleks vaja kusagil ülikooli minna. Oota oota, räägime. Räägime ära sinu kolm aastat õppimist vanalinna hariduskolleegiumi, siis teete. Internet säilitab mitmeid artikleid pealkirjadega, et nägemispuudega noormees õpib usinalt tavakoolis, et kas see tol ajal oli ikka väga erandlik nähtus. Tolel selles mõttes oli ta erandlik, et meil õpiskil vanalinna hariduskolleegiumis kokku neli nägemispuudega õpilast, aga mina olin selles mõttes kõige vanem, kes tol ajal õppis, ehk siis ka mingis mõttes teerajajaks, siis mina olin see, kelle peal enamus selliseid asju katsetati läbi, et kas üldse toimib nagu mingisugused kohandused. Noh, kui võtta tegelikult gaasi natukene mõned aastad, siis Me katsetasime, hakkasime kasutama koolitunnis arvutit, näiteks seda, et kontoritööde puhul õpetaja saadab selle töö minule meilile enne töö algust. Ma täidan selle töö ära ja saadan talle kohe tagasi, see muutis seda selles mõttes lihtsamaks, kui vanasti kasutati punktkirjamasinat, mis on selline plaaniline masin nagu trükimasin, kuhu sisse käib paber, sinna trükitakse siis punktkirja, see eeldaks seda, et enne seda kontroll töötan paar päeva enne seda, saanud kätte siis selle salakirjas töö, minu abiõpetaja, kes siis paneb selle ümberpunktkirja ja siis teen mina selle töö ära ja siis annan selle töö oma abiõpetajale, kes siis selle kirjutab ümber siin nii-öelda tava kirjanid, õpetaja saaks seda kontrollida, protsessi tohutult pikk võttis väga palju aega vaeva, et sa arvuti lahendas selle probleemi hetkega ja muutis selle palju lihtsamaks. Noh, see oli üks asi, mida me katsetasime. Ja eks osalt oli see katsetamine ka selline, mitte nii otsene, enamik õpetajaid ei olnud sellega põhimõtteliselt, meil on klassis nägemispuudega õpilane ja siis tuli võib-olla mingeid asju natukene teistmoodi teha, aga õnneks seal oli olemas abiõpetaja. Mul oli suurepärane abiõpetaja, viimased kuus aastat, Merike Kaljujärv, kes tuli Tartu Emajõekoolist Tallinnasse, kui mina olin kuuendas klassis ja alates kuuendast klassist kuni 12. lõpuni ta siis mulle abiks oli, kus tema abiga ja said igasugused sellised takistused ületatud ja ka õpetajatele nii-öelda see julgus antud, et ei ole midagi hullu, ei ole midagi nii hullu, kui sul õpilane klassis tegelikult ei näe. Kuidas selle abiõpetajaga on, et kas ei teki niisugust tunnet, et oh, ma ei saa ise selle asjaga hakkama, et küll siis abiõpetaja lahendab minu eest kõik need probleemid ära, et kas ei tiki niisugust õpitud abitust? No ei, ma kujutan ette, et väiksemates klassides seda ikka tekkis, vaat see on ju tekib ühesõnaga mingisuguses vanuses sul on ju alati kõigil said õpiks nagu võimalikult väheseks kõikide muude tegevustega tegeleda, eks ole. Aga õnneks Merike, või nagu teda kutsutakse, Minni oli niivõrd, et ta ei lasknud sellisel olukorral mitte iial tekkida, kõik asjad tegelikult tuli ikkagi ise ära teha ja enamgi veel, et ei olnud niimoodi, et abiõpetaja vastutab selle eest, mis õpikut sul kaasas ja kas sa leiad selle õige õpiku õigel hetkel üles. Noh, kuna näiteks oli olukord, et need punktides õpikud on nii suured, siis me otsime neid koolis neid iga päev koju viidud ja siis oli üks selline, et noh alguses oligi see suur tegemine, et sinna kappi tuleb nüüd ikka ise abiõpetaja Evi, need sinna, et siis sa tead, kus asjad on ja kõik sellised aspektid ka, et seda ei, seda olukorda nagu ei tekkinud kunagi, kus abiõpetaja oleks mingisugused asjad eest ära teinud, sellepärast et ise ei nii-öelda ei oska siis või ei saa. Kuidas kaasõpilased suhtusid sinusse vanalinna hariduskolleegiumis? Väga positiivsed ja tegelikult seal nagu läbivalt koolis ja töökohtades ja igal pool, ma olen ikkagi enamuses kohanud sellist positiivsest suhtumisest. Ma arvan, et see on. See on hea, sellepärast et muidugi üritan nagu iseenda olekuga väljendada seda, et, et see, et ma ei näe, see ei ole nagu selles mõttes oluline, see ei ole nagu primaarne. Ta on teatud olukordades oluline, aga mitte alati. Ja see tõi kaasa sellele, et ka kaasõpilased mingist hetkest alates nagu ei, ei mõelnud või arvestanud seda siis, kui seda vaja ei olnud ja siis tekkis see olukord. Kõik on võrdsed. Aga loomulikult klassides, esimeses teises klassis oli sihukest kerge selline võib-olla kiusamise varjund oli sealjuures mis on mingis mõttes ka arusaadav, et ütleme, võib-olla esimeses klassis inimesed või lapsed, siis tulevad kooli ja kui keegi on nagu väga teistmoodi, keda sa varem ei ole nii-öelda näinud, siis ja selles mõttes nõrgem, eks ole, siis võib-olla osadel inimtüüpidel tekib selline soov mingisugust paha teha. Aga see sai suhteliselt kiiresti ikkagi välja juuritud, nii et üldine niisugune mulje on ikkagi väga-väga positiivne ja meil oli oma seltskond oma sõpruskond, kellega me edasi peale isegi kooli lõpetamist suhtleme. Et selles mõttes oli kõik, oli väga hästi. Me jäime sinna pooleli, kus sa otsustasid, et sa tahad saada ajakirjanikuks ja astusid Tallinna Ülikooli taeva pärast, miks just ajakirjanikuks? Miks mitte tegelikult ajakirjandus kuidagi see, see tunne, kui plaan minna kuhugi väga põnevasse kohta, ma saan minna sinna, kuhu nii-öelda tavaline inimene võib-olla nii lihtsasti käes ja ma saan esitada küsimusi, ma saan sellest teistele ka teada anda. See nagu paelus mind alguses ajakirjanduse puhul. Et nagu võimalus rahuldada iseenda uudishimu ja läbi sellega kõikide teiste, kes siis lugejate või vaatajate-kuulajate uudishimu täpselt sama moodi, et see ajakirjanduse valik. Ma isegi ei mäleta täpselt selliste otsustuse hetk, et ma panin ajakirjandusele kuidagi see tuli, loomulikult mulle on väga meeldinud kirjutada, ma kirjutasin gümnaasiumi või põhikooli lõpus kirjutasin isegi nii-öelda ilukirjanduslikus mõttes ulme ulmejutt on ulmekirjandus, on üks minu lemmikžanre ja see kirjutamine kuidagi viis ka kokku lõpuks selle ajakirjandusega, et siis oligi nagu loogiline valik. Ja siis oli veel kolmas aspekt on veel see, et raadioteema kogu helide teema on minu jaoks hästi paeluv olnud alati nii et kõik need kuidagi koondusid väga hästi kirjanduse variandi alla ja siis sai seda õppima mindud. Aga sa ei kaalunud kunagi muusika õppimist, sest ma tean, et sa oled klaverimängu selgeks õppinud ja lisaks sellele sa tegeled ka heliloominguga. Jah, ma õppisin, olen vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolis õpetaja Anneli, tantsime abil klaverit umbes vist 11 aastat, äkki või natukene vähem. Aga, ja ma ei mäleta sest hetki, kus ma oleks nagu mõeldud klaverimängu hakata nüüd nii-öelda professionaalsel tasemel tegema, see oli alati sihuke hobi. Klaverit oli mõnus mängida, muusikat on mõnus teha endiselt. Ainus selline nii-öelda teine eriala, mida korraks kaalusin, oli otsa kooli, ma proovisin ka sisse saada heli reži helirežissööri alale aga minu eksamitulemused ei olnud ilmselt piisavalt head, et sinna sisse saada. Et see oli ainult selline helidega seotud nii-öelda professionaalne ala, mida ma veel kaalusin, aga, aga valik ikkagi ajakirjanduse osaks. Mida sulle siis õpetatakse Tallinna Ülikoolis seitset uudisväärtust. Nii, esimesed kolm on. Frominentsus lähedus aktuaalsus, ausalt öeldes, need on nagu asjad, mis minu jaoks õppimise puhul mulle jää eraldi meelde faktid. Ma ilmselt mingi hetk jääksin nende uudisväärtuste lugemisega hätta, aga nad jäävad kuidagi sellises nii-öelda kehamällu või sellises mällu, et kui ma midagi teen, siis ma automaatselt nagu kuidagi mõtlen, ma ei mõtle konkreetselt nendele märksõnadele, aga see kuidagi tuleb loomulikult ja kõik need teadmised, ma olen kuidagi iseenda teadvuses suutnud punuda nende ühtseks tervikuks, ütleme need teadmised, mis on tulnud loengutest, need on tulnud praktikatest tulnud erialasest tööst. Tulnud sellest, mis on loetud, mis on kuuldud, et kõik see kuidagi põimub siukseks ühtseks teadmistebaasiks, mille põhjal siis tööd teha. Kui palju sa saad usaldada omaenese mälu, sa ütlesid, et sul ei ole väga hea faktitaju ja kui palju sa pead kogu aeg Google'ist kontrollima, ma küsin seda sellepärast, et mu enesetöö ajast väga suure osa võtab see, et ma kontrollin inimeste nimesid, et mõned ütleksin õigesti, ma kontrollin aasta arve, mis nende inimeste töö ja elu juurde kuulub kontrollinud tiitleid, seda, kus nad on mingil ajal töötanud või missuguseid ülesandeid täitnud, et võtab tohutu aja, kuidas sinuga on. Ja. Enam-vähem tegelikult samamoodi isegi olles kuna ma töötan ka raadio kahes hommikuprogrammi juhina, siis olles eetrisse ja suheldes intervjueeritava noh, mul on isegi keset intervjuud see nimi meelest ära andis, siis tuleb seda järgi kontrollida, et et, et selline ja üldse selline pisikeste faktide, mida on hästi lihtne kontrollida nii-öelda mälu. Lõpuks kui see pikalt mingisuguse teemaga tegelikult siis loomulikult jäävad meelde, aga aga kui sul on hästi palju selliseid lühikesi, lühikesi asju, hästi palju väikseid detaile, mis kogu aeg muutuvad oluline nagu pikaks ajaks meelde jätta, siis näitavad tihtipeale paar korda ikkagi üle kontrollida. Kas sa oled oma mälu treeninud kuidagi niisuguseid treeningud on olemas. Ja ma olen püüdnud tegelikult seda ja teha minu meelest üks suurepärane moodus, kuidas asju meelde jätta, on ma nagu mõtlen, heas välja pannud oma kodus, eks ole, siis ma jalutan mingisugustki, liigun mingisugust marsruuti mööda, näiteks välisuksest magamistuppa ja igasse kohta mingisugusesse punkti panen näiteks mingisuguse sellise eseme või mõttes siis ühesõnaga mingisuguse eseme, mingisuguse nimega, mingi aastaarvu siis näiteks ma hakkangi mõttes liikuma, ma tean, et uksest vasakul on jalanõudekapp, ahah, seal on selle inimese sünniaasta, eks ole. Ja nii edasi siis ma tean, et WC uks paremal seal tean, et seal on äkki selle inimese nimi, et niimoodi tegelikult see, see aitab meelde meelde jääda. Ja üks teine väga hea nipp, mida ma peaksin mõttes võib-olla rohkem tegema. Jüri Muttika andis loengus väga hea nipi, et kui sa kuuled mingeid numbreid, näiteks telefoninumbrit või või mis iganes numbreid liidanud peas kokku ja vaata, kui kiiresti tulemuse kätte saada, et see on selline hea mõte, treening, et kui kiiresti sa suudad oma aju liigutada. Sellised nipid kohati on päris päris head ja need tegelikult aitavad ka. Nii et arvud, korrutustabelid, liitmine, lahutamine, see on see, mis on ajutrend. Tundub nii, jah, kuigi see on minu jaoks selles mõttes suhteliselt uus idee ja tunnistama suhteliselt laisk sellega tegelema, need. Nüüd on mul siis tänavuse aasta oktoobrist ees üks ring vaatelugu seda kajastav uudis mille pealkiri on see, et raadiotööga täitus minu unistus. Nii oled sa siis ringvaate saates öelnud. Alates sellest sügisest raadio kahes reedeti koos kirjutavadki Kertsevaskiga teed hommikuprogrammi. Mis selle juures on kõige toredam. Kõige toredam selle juures on see õhkkond, mis seal tegelikult seal stuudios üldse raadiosse valitseb. See, et sa räägid, et omavahel juttu, siis käib üks väike sõrmeliigutus, sa räägid juttu? Ei tea, kui paljudele kuulajatele, eks ole, neid on tuhandeid sadu ja see, et sul on võimalus tuua esile mingisuguseid teemasid, mis võib-olla sulle endale on olulised, mis sul sulle endale südamelähedased, et tuua välja neid aspekte, mida sa tahad, et sul on võimalik seda eetrit vormida nagu ma ei tea, näiteks nagu savi, sa saad ise valida, mismoodi sa seda kujundanud, mis moodi sa seda teed, et see on minu jaoks raadiole, alati on selline olnud kuidagi selline hästi ütleme kuule poole pealt vaadates siis selline hästi kindel, hästi, selline hea informatiivne ja olles teisel pool, selgub, et ta nii kindel ei ole, teda on väga hea selleks vormida, milliseks sa seda tahad vormida ja minu arust see tunne, et seal on nii palju vabadust, on hästi-hästi hea ja see mulle meeldib vist kõige rohkem kraadide juures. Seoses ringhäälingu juubeliga on tulud anda mitmeid intervjuusid ja üks asi, mida minu käest on küsitud, et no aga miks üldse on raadi olemas, kui on televisioon, et inimene hakkab hommikul üles, keerab kohe teleka lahti või mis tahes muu nutiseadme, kust tuleb teleka pilt ja milleks meil üldse veel raadiot vaja on? Ma ausalt öeldes, ma ei oskagi sellele õieti vastata, sest et kuivõrd ma olen peaaegu terve elu raadios töötanud, siis minu jaoks seda küsimust ei teki, aga sinu jaoks tekib niisugune küsimus. Ei teki, minu jaoks on ka raadio olnud alati selline loomulik igapäevaelu osa, aga ma arvan, mis minu jaoks raadio. Esiteks, kui ma vaatan televiisorit, nõuamalt neilt aktiivset jälgimist, ehk siis ma pean hoidma, ütleme, üldistades võidma silmi ekraani peal, ta peab kogu aeg jälgima seda raadio puhul seal ja hästi vaheldumisi keegi räägib siis ma kuulen, mõtlen kaasa, siis tuleb vahele mingisugune laulus, ma sain jälle midagi muud teha ja see taandub sellele, et see raadio mängib, mul võib olla päev otsa. Loomulikult ma kogu aeg ei kuule, seal räägitakse aga nii-öelda passiivset, ma ikkagi kuulan, tajun mingeid märksõnu ja siis on selline hea informatsioonivoog, mida ma sealt saan, ma saan sealt head muusikat, ma saan sealt piisavalt nende sellist igapäevast informatsiooni. Ja teleka puhul ongi just see, et ma pean seda konkreetselt jälgima. Küll on saateid hommikul terevisioon on, ilmselt ongi tehtud selle mõttega, et inimesed ei istu ja ei vaata pingsalt telerit, vaid samal ajal teevad köögis kohvi. Aga ja see on ka ainult üks saade, teised saated mingisugused filmid või sarjad eeldavad seda ikkagi seda visuaalset poolt, jälgid raadiost, seda kunagi ei eeldata raadiot sealt ükskõik mida tehes tegelikult ka kuulata. Et kuna seal on see aspekt, et sa ei pea seda aktiivselt kogu aeg jälgima siis ta omandabki selle, et sa võid teda kuulata ükskõik mis ajal. Ja lõpuks ta muutub sinu elu selliseks lahutamatuks osaks. Siin võid kasutada seda mõnevõrra kulunud väljendit, et on nagu hea sõber, kes kogu aeg on olemas siis kui, kui teda vajan Kui sa rääkisid sellest, mida sulle ülikoolis õpetatakse ja tänapäevastele noortele ajakirjanikele, siis need kolm kriteeriumi seitsmest olid prominentsus, aktuaalsus, mis see kolmas oligi nüüd lähedus, lähedus, jäiseid promilentsus kummitama sellest hetkest saadik, kui sa seda ütlesid. Kas sa oskad mulle seletada, miks me oleme nii hirmsasti prominentides kinni, miks me räägime nendest, kes on kuulsa, vaat poliitikud, meediastaarid, lauljad, muusikud ja miks me nii vähe räägime tavalisest inimesest, sellest, millest ta mõtleb, mida ta endale süüa teeb, kus ta endale riided ostab. Miks see nii on, et Me klammerdume prominentide külge? Ma arvan, et see on selline nii-öelda lumepalli efekt, ehk siis nendele keskendutakse nii palju ja kuna nendele keskendutakse nii palju, siis nendele keskendutakse veel rohkem, siis keskenduvad juba ka teised. Aga ma ei ole selles mõttes sellega nõus. Üks asi selle juures on see, kui sa jälgid nii-öelda neid prominentne kaugelt läbi teleka rebiraadio läbi internetis võib tekkida selline tunne, et nad on sellised hästi sihukesed tähtsad ja, ja nendega nagu pelgama rääkida. Ja kui nad tulevad sulle stuudiosse, siis nad ongi tähtsad. Aga samas teistpidi, kui sa suudad sellest tähtsuse barjäärist läbi murdes, avastad seal taga, tegelikult ongi see, see tavaline inimene ja, ja siis tegelikult selgub, et vahet ei ole, kas sul on stuudios on president või mõni selline tavalist igapäevatööd lihtsamat tööd tegev inimene. Tegelikult vahet ei ole, kõik huvitavad inimesed, lihtsalt see huvitavus tuleb neist ju kätte saada, aga ma arvan, et lihtsalt prominentide puhul on see oluline, et nad teevad selle juba huvitavaks sellega, et nad on olemas ja nad on nii avalikult. Näiteks koolikokk ei ole ju nii avalik tegelane, kuigi ma kujutan ette, et tal oleks väga palju põnevaid lugusid rääkida enda selliseid igapäevaelust, igapäevatööst. Kindlasti tuleb rääkida prominentidest, aga ma arvan, et rohkem võiks rääkida ikkagi nendest, kes on sellised tavalised lihtsad inimesed. Täpselt minu mõte, täpselt minu mõte. Kui ma klammerdunud veel sinu tsitaadi juurde, et raadiotööga oled sa täitnud ühe oma unistuse, siis kuidas sa oma tulevikku edasi näed? See on üks küsimus, millele ma olen tegelikult päris palju mõelnud pärast seda, kui raadiounistus täitus, sellepärast et enne seda oli kindel siht silme ees. Ja nüüd see siht nagu suusatus jalge alla, et tuleb sellega tegeleda. Aga, ja ma väga väga tahaksin enda tulevikku kindlasti siduda raadioga raadiotööga, jätkata erinevate saadete tegemist. Ja ma pidin kirjutama koolis sellise essee moodi kirjutise, kus ma näen ennast 10 aasta pärast ja ma tõin sinna kindlasti sisse kaks asja raadio praktilisem tegeleda väga palju nii-öelda täiesti igapäevase tööna raadioajakirjandusega siis teine osapool, selles on siis tehnoloogiaajakirjandus, millega ma praegu tegelen ja millega ma samamoodi tahaksin rohkem rohkem tegeleda, et ühesõnaga tegeleda rohkem nende kahe asjaga, muutuda süvitsi sellesse, et teha rohkem kui ainult kord nädalas kolm tundi reede hommikust hommikuprogrammi näiteks teha ka mingisuguseid selliseid pikemaid lõike, mulle kohutavalt meeldivad reportaažid, mulle kohutavalt meeldivad sellised vaatad, kus räägitakse mingisugustest, sündmustest, mingisugustest, asupaikadest ja ma näen seda, et raadiost tihtipeale nagu unustame ära need võimalused, mis meil on. Me kutsume inimesed stuudiosse, räägime väga pikalt ja laialt juttu, mis on väga kena. Samas tegelikult seda saaks ju palju huvitavamaks teha, minnes ise selle inimese juurde tuues kuulajani kõike seda ümbritsevat helipilti kirjelda seda, mis ümberringi toimub. Ühe koolitööga seoses sattusin kolama ringhäälingu raadio arhiivi. Sattusin ühele Valdo Pandi 61. aastal tehtud reportaaži pirukale paarist ja see oli nii vahva, kuidas ta seda kirjeldas, kuidas siis rasva sujuvad pirukaid valmistab nagu tema ütles siis automaat Ämmessis automaatne viruka valmistamise masin. Ta oli seal ise kohapeal, ta rääkis nende inimestega, kes seal pirukaid seistes pirukaid valmistasid. Minu meelest see on, see tegelikult võiks ikkagi igapäevases ütleme sellisesse aktuaalsesse raadiosse tagasi tulla, saaksime nii palju rohkem ära kasutada seda helipilti, kasutades ainult kahte mikrofoni ja tehes intervjuusid. See vajab aega, see vajab pühendumist. See vajab suuremat meeskonda, kui meil praegu võtta on, nii et kindlasti. Meil on täna Kaja loodimisel Jakob Rosin, kes oma eripära tõttu on justkui kanaarilind kaevanduses, sa käid ja mõtled kogu aeg, kuidas need inimesed, kes või halvasti või üldse ei näe oma elus hakkama saavad. Ja sinu Facebooki üks viimaseid sissekandeid on see, et kus siis on uue parvlaeva Leiger juht Teed pimedatele? Leiger vaevalt et on randunud Eesti sadamates, kui sina juba asud, kritiseerib akustes selle peale, üldse tulid. Leiger ikka konkreetselt oli juhus lihtsalt see, et mõned kuud tagasi ilmus ajakirjanduses uudis selle kohta, et need on Leiger valmis. On vaja teha pisikesi parandusi, kaasa arvatult, eemaldada sealt siis pimedatele mõeldud juhtteed. Aga seal taandus asi ikkagi tehnilisele probleemile, kuna juhtteed olid materjalist, mis võis muutuda väga libedaks, kuidas saab märjaks, mis Eestis on suhteliselt tõenäoline, nii et need saad eemaldati ja see tegelikult ei kohe selles mõttes siukse suurem mure, et nüüd juhtteed on hästi olulised sellises iseseisvusliikumises Endale orientiiri, mille järgi liikudes saab teada, et see tee on loodetavasti turvaline. Ja kui nad ja võeti siis see tekitaski kohe. Noh, suurem mure, et kui inimene, kes ei näe, läheb selle parvlaevaga sõitma, kuidas tema seal salongis hakkama saab. Ja nüüd õnneks päädis paari päeva taguse leigeri külastusega, kus me siis uurisime sellel väga põhjalikult läbi, andsime soovitusi, kuidas ligipääsetavusest suurendada, nii et see probleem iseenesest loodetavasti saab lahenduse. Aga see suurem osa sellest on minu meelest, et et meil on aasta 2016, mis on kohe-kohe läbi põhimõtteliselt aastal 2017 ja ikka ei ole jõudnud sinna, et kui me midagi uut soetamine, midagi muud ehitame, me loome midagi uut, siis meie Me mõtleme ka neile inimestele, kes ei ole nii-öelda see Harju keskmine, kes ei saa kõndida, võib-olla, kes ei kuule, sellele mõeldakse, ma julgen öelda ikkagi liiga harva. Sellele hakatakse mõtlema siis, kui tehakse suurt kisa ja tuuakse sellele tähelepanu. Seal tekibki kohe jällegi see probleem, et kui me ehitame valmis maja ja nüüd tulevad ratastoolis inimesed jäävad trepi all seisma, et kuidas siis meie siit üles saame. Siis kahitad, laiutavad käsi, et nüüd oleks vaja hakata lifti paigaldama ja see kokkuvõttes noh, ütleme juba rahalisest seisukohast läheb palju kallimaks, tööd on palju rohkem. Et mõtleksime need asjad läbi juba alguses. Algse kõigile palju lihtsamaks, kõigile palju meeldivam. Ja see suurendaks ka nagu seda tunnet, et minus, et ma olen ühiskonna poolt samamoodi nähtuna täisväärtuslik inimene, et minu minu peale mõeldakse, kui, kui mingeid asju luuakse ja püütakse arvestada sellega, et ma saaksin ka iseseisvat punktist A punkti B jõude. See liikumispuudega inimeste ligipääs, treppidest üles-alla saamine, kaldteed, ukseläve pakkudest üle saamine. Mulle tundub, et me oleme selle eest võidelnud viimased 30 aastat ja nüüd siis praegu, minu meelest ehitusnormides on sees, et tuleb tagada ka ratastoolidele ligipääs kõikidele, aga see on võtnud tohutult palju aega ja vaeva. Ma mäletan, kui Madis Jürgen tegi Eesti Ekspressis ajakirjandusliku eksperimendi, pani endale taas mustad prillid ette ja, ja püüdis ületada Pärnu maantee algust ratastoolis, kui tohutult raske see oli. See kõik on võtnud liiga palju aega. See on võtnud liiga palju aega ja ta tegelikult. Ega see vaev ei ole otsast, seda aega tuleb sellele veel kulutada, seda vaeva tuleb pidevalt juurde erinevates, sellepärast et nüüd on lisaks füüsilisele ligipääsetavusele, eks ole tekkinud ka virtuaalne maailm, kus on samamoodi ligipääsetavus väga oluline. Aga, ja seda iseloomustab tegelikult veel ka üks lause. Me tegime 15. oktoobril sel aastal valge kepiga päeval Selizaktsiooni kogusime Vabaduse väljaku ristmikule kokku hulga pimedaid ja mõned mängijad ja siis need nägijad läksid seisma valgusfooripostide juurde, võtsid kätte ühte kätte, võtsid Castroli teise kätte, võtsid mingisuguse sellise nuia. Ja nüüd, kui valgusfooris süttis roheline tuli, siis nad hakkasid seda võtame, eks sa kuuled, et nüüd võib üle tee minna. See mõte oli tuua tähelepanu siis sellele, et uus värskelt renoveeritud ristmik, aga seal endiselt ei ole heliga valgusfoore. Ja siis üks inimene, kes selle ürituse eestvedaja oli, ütles pärast, et see oli nii harjumatu, et kõik oli nii lihtne. Olete harjunud sellega, et et ääretult raske on, igal pool on takistused ja siis oli see üks tund aega, kui teed oli väga lihtne ületada, sellepärast et see helisignaal oli olemas. Ma arvangi, et see, see ongi kaasa toonud sellel sellel sellel ligipääsetavusele mõelda, et inimesed juba ei isegi ei hakka enam ütlema, et see probleem seal on, sellepärast et ollaksegi harjunud sellega, et need probleemid ongi igal pool ja teistmoodi võib-olla alati ei osatagi mõelda. Kuigi tegelikult ei tohiks nii olla. Sul on Facebook'is niisugune hüüatused, miks ei saa pimedat Postimehe uut digirakendust kasutada seal probleemiks olla? Tuli välja uus Postimehe äpp nutiseadmetele nutitelefonidele mis ei ole kasutatav nutitelefonis on siis olemas selline ekraanilugeja, mis muudab selle ekraani peal olevat teksti kõneks, ehk siis ta loeb seda lehte. Sellel ekraanilugejal on osad sellised, mõned sellised veidrused, mida ta tahab, et rakenduse looja arvestaks. Et sealt saaks kogu selle informatsiooni kätte ja kui see rakendus on nüüd tehtud, ma olen tõesti kindel visuaalselt väga kenaks, seal on igasugused sellised huvitavad välja hüppavad välja sõitvate nupud, menüüd ja muud elemendid siis ekraanilugeja ja üldiselt tal on väga suured raskused sellest infost nagu midagi kasulikku välja lugeda ja päädib sellega, et see on suhteliselt, et kasutada tühjaks ja see on, see on samamoodi jällegi kurb, et mobiilirakendused tänapäeval iga asja jaoks tehakse kogu aeg uusi äppe juurde ja, ja päris paljud asjad neist on ka kasulikud. Niisiis on lihtsalt on palju abi nad ait olevate erinevate igapäevatoimingutega uudiseid võib-olla on isegi lihtsam ja kiirem lugeda äpist, mis on ligipääsetav kui internetist. Aga kui see äpp ligipääsetav, siis noh, siis on kahjuks isegi mitte midagi muud üle, kui seda mitte kasutada. Ja kui selle peale mõelda on, on veel kurvem, sellepärast et tõenäoliselt need inimesed ei, ei, ei arvesta sellega ka tulevikus. Ja Taxifay äpi, oled sa oma telefonist ära? Kustutanud jah, selle kustutasin ära siin mõni aasta või oli vist aasta tagasi. Sellega on minu jaoks mingis mõttes tegelikult juba põhimõtteline probleem, sellepärast et see on eestlaste loodud minu arust suurepärane rakendus, see on algne idee, see lahendus on väga hea. Ja ma kasutasin seda äppi esimest korda mõõda tagasi, kui ta välja ei tulnud, ma saatsin peale esimest kasutamist meile kirja, kus ma ütlesin, et kui suurepärane idee see minu meelest on tore, seda kasutamine on sellepärast et minu jaoks on äpp, kus ma saan taksot tellida, on palju mugavam kui telefon state äppis. Ma näen seda, kui kaugele auto on, kui ta kohale jõuab. Kui ma seisan ja ees ja see autojuhi kohale mu telefon samale ütleb, et see on auto, on kohal tõenäoliselt auto, mis just kohale jõudis, eks ole, ongi see, et ma saan küsima minna, kui ma tellin telefoni teel, siis mul ei ole õrna aimugi, kui kaugel see auto on, ja siis iga auto, mis ma ette võib sõita. Ta võibki olla minu takso. Ja ma saatsin neile kirja, kus ma tõin välja paar pisikest sellist probleemimisel oli hindamisega seoses ja taksovalikutega seoses. Ja peale seda siis ma sain lubaduse, et sellega tegeletakse, sellega vist ei tegeletud, paar, paar head aastat, vahepeal saatsin korduvalt kirju, siis parandati vead ära, see oli, see oli suurepärane, seda oli väga hea kasutada. Ja siis tehti need uuesti nii-öelda katki, siis oli jälle algkasutada ja siis üks hetk päädis sellega, et mul oli vaja sõita kiiresti linna kodut tellisin läbi Taxify äpi endale auto järgi, siis ma avastasin, et ohoo, aga nüüd vahepeal on toimub jälle mingi uuenduse, nüüd on ära kaotatud CC ekraanilugeja näeks seda, kui kaugel see auto on siis kogu see mõte, mille pärast ma seda äppi üldse kasutan, kuhu kadunud ja tol hetkel oli hästi halb ilm, hästi vihmane, hästi külm ja siis ma olin väga frustreeritud ja siis ma kirjutasin sellise kurja postituse, mis lõpuks päädis sellega rakenduse ära kustutamisega, et ja siis nagu muutus selles mõttes nagu põhimõtteks, et ma tahaks, et, et need arendajad nagu saaksid sellepärast aru, et et see sihtgrupp ei ole mina, ehkki võib-olla ma olen üks nendest vähestest inimestest, kes häält teeb ja ütleb, et kuulge, teil on probleem, et tegelikult neid inimesi on palju. Meil on Eestis on viimaste andmete järgi 4500 nägemispuudega erinevate inimeste Taxify on ka mujal riikides aktiivne, see neid inimesi tegelikult, kes seda rakendust tahaksid ja saaksid kasutada, on, on päris palju. Kui seal need probleemid jätkuvad, on viimane, kõige nii-öelda natukene naljakas näide on see, et Taxify kaasas, nüüd lubab ka kuulmispuudega juhtidel ennast juhis registreerida. Selle kohta ärge rakenduses, aga see ekraanilugeja seda ei näe. Nii et ma arvan, et nüüd kurioosseid juhtumeid, kus pime inimene tellib endale kurdi juhi võib tekkida ja siis võib tekkida ühesõnaga selliseid kommunikatsiooniprobleeme, kui ma seda märki seal ei näe, et seal toimub kaasa selliseid laiemaid probleeme ka, kui see ei ole ligipääsetav. Kas see, et sa julgelt avaldada oma arvamust ja, ja näitab kätte need kohad, kus oleks vaja midagi paremaks teha, muuta, kas sa oled algusest peale niisugune olnud või, või oled sa saanud mingit tuge ka näiteks arvamusfestivalil vabatahtlikuks käies? Mul on ikkagi vist algusest peale päris päris alati olnud see, et kui, kui mingi jama on, ma olen ikka üritanud häält teha, aga kindlasti on nagu julgust andnud mulle juurde just see ajakirjanduse osa siis tegelikult noh, üks motivaator doktor ajakirjandusse tulles oli ju ka tegelikult see tuua neid erivajadusega nägemispuudega inimeste probleeme rohkem esile seal, kus võimalik on ja arvamusfestivali praktikandi kogemus. Ma olin esimest korda arvamusfestivali praktikant kommunikatsioonipraktikant 2014. Aastal. Ja see andis tohutut tuulte enesekindlust. Alguses mäletan, ma kirjutasin oma esimese arvamusfestivali loo olles 30 kaheksases kraadises palavikus ja siis pärast nägin toimet, oli selle sisuliselt algusest lõpuni ümber kirjutanud ja siis oli korraks selline enese, sellise sellise languse hetk tekkis. Äkki ma ei oskagi, aga hiljem järjest asi muutus järjest paremaks ja paremaks ja, ja ma arvan, et sellised praktilised kogemused arvamusfestivalil, kus saate jalutada, ringi minna, teha intervjuusid, inimestega kuulata arutelu või teha sellest heid kokkuvõtteid. Sellised kogemused ka arendavad ja suurendavad tegelikult seda julgust, et ma julgen asju välja öelda. Sellepärast et need asjad varem olen välja öelnud, on nagu inimestes huvi äratanud ja ma vist ei teeninud kõige jubedamad, sellepärast et mul endiselt lastakse seda teha. Sinu kolleegid, raadio kahest ütlesid, et sul on nii palju sealset tehnikat abiks, et sul on kodus rääkiv kõlar. Sul on nagu sa ütlesid, kõik, Facebookil on kõnesüntesaator. Seal on tohutult palju muid vidinaid, mida raadioski alati pole nähtud, nii et üks kolleeg ütles sinu kohta, et näed rohkem kui meie ja siis teiseski, ütles ta, et, et sa näed ka südamega. Kas sa saad, palun vikerraadio kuulaja jaoks teha selle eristuse, et millal ja mida sa näed südamega ja millal ja mida sa näed. Digitehnika abiga. Ma arvan, et südamega nägemine. Siin on ju tegelikult see osa, et kui ma inimest näin iga tavaline inimene, esmamulje, isegi enne, kui inimesega rääkima hakkab, tekib inimese väljanägemise puhul. Väljanägemise põhjal see võib petlik olla, see võib alati olla petlik, aga, aga see esmaarvamus, midagigi hakkab juba sealt kujunema, minul jääb salati ära. Ma võin rääkida ühe inimesega tükk aega juttu ja mul ei ole õrna aimu ka, milline ta välja näeb. Ja sellepärast ei ole see ka minu jaoks suhteliselt oluline. Mismoodi inimene välja näeb, sest olulisem on see, mida inimene arvab, mismoodi ta oma arvamust välja toob, kuidas ta käitub. Mismoodi ta nagu teistele mõtleb, et vahel aitab see, kui sa, kui sa ei näe sa. Empaatiatunnetus. Ma kujutan ette, on hästi-hästi oluline selle puhul, et sa tunnetad ära, mida see teine inimene tegelikult tahab, et ta võib üht rääkida, aga võib-olla sealt nagu mõte peas on. Teine. Kas sa tajud intuitsiooniga ära, mida teine inimene kas jätab ütlemata või ütleb teisiti, kui ta tegelikult mõtleb? Seda ma usun, et seda on võimalik tegelikult tajuda, sa kuulad ikkagi inimese häält ja loomulikult on erinevaid inimesi, mõni oskab paremini varjata, mõni halvemini, aga aga nagu inimese hääletoon reedab tegelikult päris palju. Ta peab ollagi ju väliselt väga rahulik, aga häält kontrollida on palju, palju raskem kui näiteks oma käsi, eks ole. Kui seal kätega ei Sibele, siis, siis on hästi, aga, aga võib-olla kui sa lähed väriseb, siis sekti annab märku sellest, et sa oled võib-olla natukene närvis. Aga kui, kui tulla nääldusele digita rahalise teema juurde, siis jah, see tehnoloogia ja nuti ja digimaailm on nagu hästi palju huvi pakkunud mulle alati. Ja, ja nüüd, kus ma töötan, geenius poee Tehnoloogiaportaalis reporterina leidsin ses mõttes hea väljundi, ma saan sellest rääkida, ma saan sellest kirjutada. Ja samas on sealtkaudu nii-öelda võimalik teada saada paljudest teistest sellistest teemadest. Ja ma kasutan tõesti hästi palju erinevaid seadmeid. Viimase aja hitt, rääkiv kõlar, millega sa saad ise rääkida, et mis asi see on selline Google'i Google'i loodud kõlar ehk siis istub Sult, kas tal on mikrofonide, kus võttele ei, Google ja siis esitad küsimuse, siis ta sellele vastab, olgu see siis küsimused, mis ilm praegu on või siis võid teha ka sellega googlist otsinguid, esitada küsimusi, kes on Eesti peaminister, ütleb ära Jüri Ratas, küll ta kõiki tülitab seda inglise keelseks väänata väga edutult. Selline nutikas kõlar, mis on selline tikiti, taalne assistenti tantsis tantsul kodusvõttu kujutki, Polude muusikat, mängida, ette mängida uudiseid ja nii edasi. Et see on selline viimase aja leiutis. Aga igav päevaselt ma kasutan nutitelefoni ja, ja hästi paljusid erinevaid äppe mis aitavad tegelikult seda visuaalset maailmaga tuua lähemale nii-öelda või muuta seda kuuldavaks maailmas on olemas rakendusi, kus teete pilte tyh millestki ja siis ta püüab seda sulle kirjeldada, näiteks eile pidin minema ühele üritusele. Ja ma tahtsin, kas see särk, mis ma endale selga panin, on ikka valge või on ta on ta must, mul on kaks täpselt samasuguse väljanägemisega triiksärki, üks valge, teine must. Siis ma tegin iseendast pildi ja siis mu telefonis ütles, et pildil on meesterahvas, kellel on valge särk seljas väga hästi, kõik oli, kõik oli korras, uskumatu. Ja, ja seda ta teebki ja täpselt samamoodi läbi Facebooki, kui keegi Facebooki pildi ülesse ma ja ma selle peale maandun, siis ta püüab meelde seda paari märksõnaga kirjeldada. Pildil on Merida taevas ja rand näiteks või üks naeratav inimene. Et see on kõik tänu tänu sellele, et arvutid ja seadmed on muutunud niivõrd võimsaks, et nad on suutelised analüüsima seda pilti nii põhjalikult, et ta oskab kindlaks teha, mis selle pildi peal on. Ma usun, et lähiajal me jõuame sinna, ta oskab nagu kirjutatakse pilti nagu põhjalikumalt, et et ongi pildi peal. Naeratav inimene. Algus taustal on meri ja lahel kõigub purjekas näiteks midagi taolist, et sa saad selle, selle pildi nii-öelda sellise sellise kirjelduse sealt kätte. Tehnoloogia ja areng on meelutama, üritan katsetada seda järgi nii palju kui võimalik ja sealt endale nii-öelda kasulikku välja noppida, mis mulle igapäevaselt abiks võiks olla. Raadio kahe kolleegid rääkisid ka seda, et raadio kahe jõulupeol olid sa olnud suurepärane tantsupartner küll enesekriitiliselt öeldes, et sinu tantsuoskus vajab veel pisut lihvimist, kus sa õppisid tantsima? Siin ma õppisin niimoodi, et kaheteistkümnendas klassis korraldasime me siis tantsukursused. Tähendab, seal oli tegelikult kaks Tartsugust, esimesed tantsukursused aitas korraldada pimekurtide tugiliite sealo sealseid siis erinevate nägemispuudega õpilaste erinevatest vanustest. Me leidsime sinna ühest tantsukoolist appi nägijatest tantsupartnerid ja seal mõtlesimegi erinevaid selliseid võistlustantse põhilisi, selliseid samme. See oli just oluline sellepärast et ütleme, kui sa lähed nägijate tantsutundi, siis seal on väga lihtne õpetaja näitab sammud ette ja siis nüüd hea meelega, tehke järgi, aga kui sa ei näe seda, siis siis katsu see järgi teha. Siis oli vaja eraldi tundi ja siis neid oskusi lihvida ja siis meie nii-öelda sellises klassi või sellise kooli lennutantsutunnis, kus siis üldine eesmärk oli harjutada siis lõpuballiks, et sealt tantsukogemused, sellised teoreetilised teadmised tulnud. Aga ma pean tunnistama, et viimasel ajal on need tantsuhoiamusi suhteliselt väheks jäänud, et ma plaanin ikkagi teha sellise teoreetilise värskenduse endale, et kuidas ikkagi need samba sammul näiteks käisid, et mis moodi see välja peaks nägema, et kui jälle kuskil tantsuks läheb, siis siis saaks samamoodi tantsida. Mida tähendab teoreetiline kursus? Teoreetiline, tegelikult ikkagi on ikka tantsu tegelikult teoreetiline ja praktiline, ütleme siis niimoodi, et et sa ikkagi saad selgeks need sammud, kuhu sa pead astuma, kuidas sa pead astuma, mis järjekorras selle tõstma, kui kaugele ja nii edasi, et kõik sellised detailid paika siis üritada neil nagu praktikasse võistlustele tuua. Mulle tundub, et sa kogu aeg katsetada oma võimaluste piire kus see piir vastu tuleb ja millega sa veel hakkama saad. Ma olin tõelises hämmingus, kui ma nägin, kuidas sa oled läinud reportaaži tegema, kas Makedoonias sa seisad, et ühel fotol mere rannikul sul on klapid peas, salvestaja ja mikrofon käes. Ja tõenäoliselt sa teed lugu. Ei ja ei olnud Makedooniasse. Me käisime Montenegros nüüd just hiljuti. Ja, ja tegelikult jah, ma katsetan hästi palju, nagu sa ütlesid, iseenda piire, ehk siis ma arvan, et ma olen võtnud endale elus selle seisukohalt see, et ma nüüd ei näe, ei saa absoluutselt mitte mingi takistusele mitte mingi asja puhul. Ja reisimisega täpselt sama moodi, et ma olen reisinud nii üksi kui ka ja kui ka erinevate inimestega koos perekonnaga kui ka teiste nägemispuudega inimestega. Noh, see on nagu selline hea võimalus oma nii-öelda neid piire laiendada saanud sealt punktist, et iseseisvuse osas, et neil oli töö juurest eksis geeniusest paluti, kas ma ei tahaks minna jaanuaris Saksamaale Hamburgi, kus toimub üks üks, mis siis selle peale ma ääri-veeri siis küsisin, et kas oleks võimalik saada nagu kaks piletit, ma võtaks ühe nägija endale ikkagi kaasa liikumise abistamiseks. Ja siis oldi nagu kahtleval seisukohal, et kas see võimalik on siis enne kui nad jõudsid tulla. Mina pelgasin, et nad tulevad sellele mõttele, et okei, et kui sul on juba teist inimest ka vaja. Äraminek Me leiame kellegi teise. Siis mõtlesin, okei, ma lähen üksi ja ma olin reaalselt mõttes valmis minema Tallinnast lennuki peale jõudma Hamburgis lennujaama põllumajandus seal saata taksoleiud hotelli, palud ainult saate sealt Tõma ruumi pärast sõita kusagil konverentsile, siis seal kuidagi hakkama saada, et sellised olukorrad loomulikult mingil määral tekitab hirmu, aga rohkem ta tekitab siukest põnevust, et kuidas nüüd läheb, kas ma saan hakkama ja mismoodi ma hakkama saan? Ma seda, et ma hakkama ei saa, ma ei võta nagu pähe endale väga hästi. Inimesed sinu ümber on olnud enamasti head. Sonny. On on küll, inimesed on olnud väga head ja ma arvan seda, et ja lähed inimese juurde, sa alustati inimesega suhtlemist ilma eeldusteta, ilma eeldusteta ta nüüd peaks tegema midagi teadma olema mingisugune siis noh, inimesel on nagu vabadus olla sinu mõtteis, milline ta tahab ja üldiselt on saanud hea. Minu käest just küsiti mõni hektar, kas siin ühe ettekande jaoks, et noh, et kui sa oled töö juures, et millised on siis olnud need asjad, mis nagu nägijat on teinud halvasti või valesti või, või mis nagu sind nagu häirinud, mõtlesin, et midagi ei ole häirinud. Kui inimene midagi valesti. Ma selgitan talle seda rahulikult ja 99-l protsendil olukordades on see korda saanud ja ma ei lase ennast häirida sellest asjast. Ma ei saa eeldada, et terve maailm teab, kuidas nägemispuudega inimestega pole käituma peaks ja kuna ma ise olen selles. Ma tolereerin seda olukorda, siis minu silmis ka need apsakad või need olukorrad ei, ei muutu nagu halvaks, pigem on nagu lõbusad ja naljakad, mida kunagi meenutada. Ja ma arvan, see tuleb sellest, et sa oled isegi nii positiivne ja sa oled nii heatahtlikult maailma suhtuv, et see on ka põhjus, miks maailm ei saa sulle kuidagi teisiti vastata kui omapoolse heatahtlikkusega. Sa oled pälvinud hea eeskuju tiitli siis, kui sa olid veel vanalinna hariduskolleegiumi üheteistkümnendas klassis. Esind esitati sellele aunimetusele just sellepärast, et sa ei tunne see, et sul jääb elus midagi sellepärast tegemata, et sa ei näe nii nagu tavalised nägijad. Ma pean tunnistama, see hea eeskuju, tiitli tagamaad jäävad mulle mõnevõrra ähmaseks. Ma tegelikult ei ole kunagi püüdnud ennast seada sellele positsioonile, kus teised peaksid minust võib-olla eeskuju võtma, kui nad seda teha. Kuivad palun väga, aga, aga ma tegelikult olen selline nagu olen, ma ei püüa väljendada midagi muud. Jah, see suhtumine on, et see nägemine ei lase mul nägemise puudumine ei takista mitte midagi, mida ma tegelikult teha tahaksin, et kõigile probleemidele on võimalik kuidagigi lahendus leida. Ja võib-olla see, see hea eeskuju tiitel tulenebki sellest, et vot ei ole, mis takistus ette satub, sellest on võimalik läbi üle või ümber minna mis iganes pidi. Ja kusagil see see võimalus on ja ma alati püüan selle võimaluse ka leida. Olgugi et vahel tuleb teha kompromisse ja noh, kindlasti loomulikult on asju, mida nagu teha ei saa. Ma ei tea, bussijuhiks vist päris minna ei saaks. Aga, ja et noh, selles mõttes lahendusi lahendusi leiab alati. Aga eeskuju, ma arvan, et see on see osa minust, mis selleks heaks eeskujuks võiski olla, et et kütte saab, lihtsalt, tuleb leida see õige aukust läbi pugeda ja siis on võimalik, valetasin ma tegelikult olen trammi juhtinud. Et võimalik on ka seda teha tegelikult. See ongi see põhiline tarkusetera, mille me siit saatest kaasa võtame, et ei maksa viriseda, sest võimalus ennast teostada on alati olemas. Jah, Jakob raadio kahes, sa oled nüüd teinud niisuguse üleskutse, soovitage meile jõululaule, mis on teenimatult unustusse jäänud just, täpselt nii. Kas sellele üleskutsele on tulnud palju vastuseid ja mis on sinu meelest üks hea jõululaul, mis teenimatult on ära unustatud? Tegelikult. Jah, neid vastuseid tuli meile päris palju ja me nendes ja mängisime ka neist ühe portsu ette. Ja on väga palju kenasid lugusid jõululauludest on, on ju, eks ole, grupp neid lugusid, mis on kõigile teada, mida kõik oskavad kaasa laulda, aga tegelikult on ka loodud väga palju väga palju vahvaid lugusid, mis nii palju kajastust võib-olla ei leia kõigi aisakellade kuusepuude taustal ja minu meelest üks hästi vahva jõululugu mida ma ei ole, mis traadiosel mänginud, on? Schweie Driving Hong for Christmas. Ja see on selline ootust täis lugu, minu meelest räägib jõuluks koju jõudmisest jõulus koju minemisest. Ja, ja see on niisugune lugu, mis tekitab selle tunde, et et kui sa sinna kohale ükskord jõuad, siis seal on kõik hästi ja seal on selline mõnus jõulumeeleolu, kõik kohtavad. Jakob, ma soovin, et sa jõuaksid alati igaks õhtuks õnnelikult oma turvalisse koju ja et sul on elus kõik hästi ja et sinust kasvariks tubli ja tore. Raadiotraditsioonide edasikandja. Aitäh. Täna oli Kaja loodimisel 21 aastane Jakob Rosin. Mina olin saatejuht Kaja Kärner ja loodetavasti me kohtume juba uuel aastal taas uues Kaja roovis kuulmiseni.