Tere, head raadiokuulajad. Vikerraadio on nõuks võtnud teha aasta lõpul tagasivaade möödunud aastale mõnede huvitavate ja tähtsate eluvaldkondade kaupa. Täna vaatame tagasi aastale 2016 teaduses. Ees ootavad veel tagasivaated kirjanduse alal spordialal filmi alal ja muusika. Aga täna siis napp tund teadvuse teemadel. Mina olen saatejuht, Tenet ja minuga koos siin teadusaasta stuudios on Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Tere päevast, head raadiokuulajad. Aga haarame siis kohe nii-öelda härjal sarvist, et minu ettepanek on see, et saate alguses nii-öelda omavahel, Eesti võib olla mõnedest tähtsamatest või silmapaistvatest juhtumustest sel aastal. Ja siis edasi annan juba sõna Andi hektarile, kes võtab kokku maailma teadusaasta füüsikas. Laurits tervele, kes võtab kokku maailma teadusaasta astronoomias ja Irja Lutsarile, kes räägib meile siis, mis on aastal 2016 silmapaistvat juhtunud mikrobioloogia ja viroloogia valdkonnas. Aga Tarmo Soomere Teaduste Akadeemia ja presidendi pilguga, see haarab ju terve Eesti teaduse enda alla. Kuidas läks aasta 2016 Eesti teaduses? Tegelikult, kui me teadusest räägime, siis me vaatame alati tulevikku. Kõige olulisemad avastused on veel kindlasti ees, aga samal ajal on ka selge, et me seisame ju ju hiiglaste õlgadel. Järgmised järgnevad avastused põhinevad nendele, mis seal tänaseks saadud. Eesti teadus seisab maailmast Taavis anomaalselt hästi. Meil on ametis umbes 3000 teadlast ja teadusega tegelevat õppejõudu mis on väga väike protsendi murdosa maailmas ennast teadusele pühendatud inimestest. Ja 15 esimest korda on juhtunud nõnda, et maailma teaduse hindajate edetabelisse mahtunud üks Eesti teadlaste töö. See on väga suur tunnustus ja näitab, et mingis mõttes Eesti teadus läheb õiges suunas. Jutt on siis Eesti inimese genoomi uurijate töödest, mis leidsid avaldamist ajakirjas. Jah, tegemist on, on meie Tartu Ülikooli populatsioonigeneetikute poolt veetud tööde tsükliga, ma, ma isegi ütleksin, et mis on sellest nagu veel haruldasem, et ühes numbris ilmus korraga neli eesti autorite osalusega tööd. Et sellega me kahekordistasime eelmisel aastal toimunut linnuse kui kaks erinevat seeneuurijate rühma avaldasid samas ajakirjas ühel samal samas numbris kaks erinevat artiklit. Täiesti selge, et seda numbrit edasi koordistadele peaaegu võimalik, et see on, see on sisuliselt nii-öelda numbrite mõttes arvude mõttes absoluutne tipp, aga mul on hea meel tõdeda, et me oleme seda saavutanud. Need on siis ajakirja Science aasta kokkuvõttest ajakiri Science üks teine juhtiga teadusajakiri siis neid kõrval. Nii nagu väga paljud, nagu ka vikerraadio ja teised väljaanded, tegi ka Science aasta teadussündmustest kokkuvõte esimesele kohale tuli külge gravitatsioonilainete avastamine, seal aga nii-öelda välja valitud väljapaistvate sündmuste seas oli siis ka see Eesti populatsioonigeneetikute avastus. Jah, et väga lühidalt kokku võttes tundub olevat peaaegu banaalselt lihtne, selgub inimkond läks oma oma hällistu sünnikodust Aafrikast välja mitte ühe slaidides, vaid kahes täiesti selgelt leiduvast lainest. Et kuigi meil on praegu raske mõelda võimalusi selle konverteerimiseks rahaks majanduskasvuks, see vastab, on see vastanud ühe ühe väga olulise küsimuse me meie inimeseks olemisest. Ja, ja, ja ka selle mõistmine on, on üks teadvuse esmaseid ülesandeid, seletame, ei saa rääkida ju ju ka inimkonna tulevikust. Aga kuulame nüüd, mida rääkis selle uuringu üks juhte Mait Metspalu Eesti biokeskusest teadussaates labor 25. septembril, kus ta siis seda uuringut tutvustas ja rääkis sellest, kuidas üldse nüüdisinimese genoomist on võimalik välja lugeda seda, millal tema esivanemad on oma aafrika kodust lahkunud mitme lainena ja kuidas need lained siis omavahel võib-olla kokku on saanud. Mait Metspalu. Mida kaugemalt on kaks genoomi omavahel sugulased seda lühemad on need siis Intaktsed genoomi jupid, mida on võimalik ühest genoomist nii-öelda võtta ja teise siis võtta asukoht teises kraavis, täpselt leida puutumatud jupid, mis on säilinud pikemat aja, meesis nendes papolastes nägime siis nii-öelda, mis neid eristas. Kaaslastest on see, et kui me tuvastame, siis need jupid, mis on pärit mida me suudame tuvastada, kui Aafrikast pärit juppidena. Et need jupid on Euraaslastes esiteks pikemad. Ja teiseks on nendes õppides keskmiselt vähem mutatsioone. Nüüd 98 protsenti papolaste dünaamidesse leitud nendest gruppidest käituvad samamoodi ka kaks protsenti papolaste genoomi siis juppidest, mis meil ja me vaatame või ütleme, need jupid moodustatud kokku kaks protsenti vapulasse genoomist, need on teistsugused, need on lühemad ja neil on keskmiselt rohkem mutatsioone. Ehk et nad on lahkunud aafriklastest varem ja me näeme, et see lahknemine on toimunud umbes 120000 aastat tagasi. See nüüd ei ütle meile selle kohta palju, et millal see populatsioon siis arrekest välja tuli. Mida me näeme, on see, et see populatsioon lahknast teistest asutustest 120000 aastat tagasi. Ja siis hiljem on see populatsioon siis segunenud väga olulisel määral siis selle põhilise Aafrikast väljarändega mis toimus tõenäoliselt 50 60000 aastat tagasi. Ja siis jälle on see, et see proportsioon lahknes sellist põhiline ahjust väljaränne, et see lahknes teises aafriklaste 75000 aastat tagasi. Aga ühesõnaga siis varasem varasemad lahkenenud populatsioon, kes siis pidi ka Aafrikast ilmselt välja tulema Magem. Et kus kohas ta segunes siis selle põhilise Aafrikast väljarändega ja et isegi, et millal siis õigume toimus, seda me täna ei tea. Aga tegelikult, mis on, ütleme meie tulemustega siis nii-öelda kooskõlas ja sisaldab ka sellist siis ma ütlen, noh, toetab meie tulemusi kaudselt on siis tulemused, mis avaldati suvel neandertallasi kohta, et leiti, et Altzee, Altai koopa, Altai krai koopast pärit samast koopast on päikeseTõnisson inimene. Et see tal on segunenud anatoomiliselt moodsa inimesega umbes 100000 aastat tagasi. Ja noh, kuskohast segunemine ikka sai toimuda mujal kui nii-öelda Aafrikast väljas ehk et ka need tulemused tegelikult juba viitasid sellele, et et anatoomiliselt moodne inimene tõenäoliselt pidi olema ikkagi Aafrikast varem välja tulnud, kui siis see tuntud umbes 60000 aastat tagasi toimunud põhiline väljend. Nõnda siis Mait Metspalu Eesti biokeskusest tutvustas üht uuringut, mis sel aastal maailmas välja paistis. Aga Tarmo Soomere, mis paistis Eesti teaduses sel aastal veel välja? See küsimus on üks kõige raskemaid küsimusi, millele mul vastad, tuleb ja tuleb vastata iga aasta lõpul. Teaduses on menetlus raske eristada ühe valdkonna töö tippu teise valdkonna töötipust nende nende väärtuse mõttes, nii nagu pole selge, kas, kas viiul on, on väärtuslikum kui kitarr? Eks me ikka vaatame seda, kui kõrgele kaugele on meie reaalselt teadlast tulemused jõudnud. Koondised ajakirjas Science on nagu teatavad mõõdupuud, kuigi nad ei ole üldse mitte kõige loetavamad kõige tsepteeritavamad. Aga märksõnad, mis on, on jõudnud meilt väga kõrgele ja kaugele on näiteks ka šimpansidelt geneetiline mitmekesisus kardio metaboolse riskid, linnupopulatsioon, ioonide reaktsioon kliimamuutustele või ka või ka tüüp, kaks diabeedi geneetiline arhitektuur. Ja mitmed samasuguseid asju ka näiteks see, kuidas kuidas elurikkus ja ja ökosüsteemi nii-öelda tootlikkus omavahel seotud. Et nende teemade nimistu, mis on nõnda jõudnud maailma parimate ette ja kogu maailma lugejate lauale, on, on uskumatult lai. Mingis mõttes huvitava valiku. Viimastel neljal aastal avaldati saadud ja avaldatud teadustulemustest me saame, kui me vaatame lühidalt üle riiklikule teadus preemiale laekunud tööde esimesed. Need on nagu ikka päris mitukümmend. Ja mitmed nendest on sellised, mis, mis natukene kõnetavad mind ennast ja võib-olla siis ka võib-olla natukene natukene ühiskonda, et mõne aasta, sest me ju avastati ju Fixi bosoon. See imeline osakene reetiliselt annab kõigile teistele elementaarosakestele massi ja mille tõttu öeldes peaaegu et selle tõttu üldse eksisteerib kogu meie maailm. Et meie keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadlased on, on lähemalt vaadanud, kuivõrd siis langevad seal seksi bosoni omadused kokku klassikast mudelite ennustustega ja kuidas nad selle reaalselt mõõdetud omadused piiravad olemasolevaid teooriaid, millised tulevad kõrvale visata ja mis suunas tuleks edasi minna. Nii et see on nagu. Ühest küljest on muidugi tagasivaade, aga kogu suund on, et me peame veel sügavamalt, mul on maailma mõistma meil kindlad piirid, mis suunas peaksime, peaksime edasi minema? Üks huvitav valk on nagu õietolm enamasti me tunneme seda rohkem nagu allergia kaudu, et me köhima ja aevastama kevadeti märksa rohkem ja paljudel inimestel on tõeliselt raske. Seetõttu aga selgub, et et õietolmuanalüüs annab meile täiesti uskumatult detailset informatsiooni meie mineviku kohta. Ka selle kohta, kuidas ökosüsteemid on kohanenud siis põllumajanduse ja põllumajandusliku maakasutuse muutustega ja ja aga kuidas on, on õietolm muutunud või kajasta fossiilset kütuste suuremat tarbimist või kliima soojenemist. Et see on täiesti fantastiline, mida, mida inimesed suudavad välja mõelda ja mida praktikas kasutada. Kõige pisemad asjad, mis õhus lendavad, järsku osutuvad, osutuvad ääretult huvitavateks. Kui reaalsus teadvustas arstiteadustes keemias ja tehnikateadustes on võimalik enam-vähem noh, mitte niivõrd järjestada, kuivõrd kus need lauale siis ritta saadan need teadustulemused, mis on aasta või paari jooksul saadud siis sotsiaal- ja humanitaarteadustes on asjad asjad v palju raskemad. Et seal selgub tulemuste väärtus väga sageli alles alles pika aja möödudes. Aga sellegipoolest tahan märkida, et kaks teadusvaldkonda on meil Eestis väga tugevad. Meil on väga tugev psühholoogia koolkond ja see ulatub siis psühhomeetriasti, isiksuse arengupsühholoogiast üle tervisega seotud teemade ja kuni käitumisgeneetika nii välja. Et selles valdkonnas on, on möödunud aastal välja pakutud näiteks üks lahendus küsimusele kuidas on optimaalne kirjeldada mõista isiksuse omaduste seoseid, igapäevaelu aspektidega ega sotsiaalselt oluliste saavutustega. See tundub hirmus, tõukas aga, et kuidas ikkagi konkreetne inimene toimib igapäevaelus, kuidas tema iseloom sobitub tema tema sotsiaalse kontekstiga kuidas me üldse enam võhma hakkame saame ja selles valdkonnas selgub, on, on siis Eesti teadlased maailma tipus töid iseloomustatakse nagu ülivõrretes ja kuldsete sõnadega ja, ja ma kujutan ette, et see on üks ääretult oluline valdkond just nimelt Eestimaa jaoks me oma väikese inimpopulatsiooniga peame omavahel hakkama saama, peame hakkama saama tohutu suurte rahvaste vahel. Ja loomulikult me peame siis ennast väga hästi teadma enda psühholoogiat, aga ka teiste rahvaste psühholoog, puidu. Lihtsalt hädas, aitäh praegu Tarmo Soomere, kuulame siia vahepeale nüüd aasta kokkuvõtteid füüsika, astronoomia ja mikrobioloogia alal. Vaatame nüüd tagasi füüsika aastale. Teadusaastale 2016 füüsika valdkonnas. Ja vestluskaaslaseks on Andi Hektor, kes on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadur. No ilmselt üheks kõige tähelepanu väärsemaks avastuseks sellest aastast võib pidada gravitatsioonilaineid. Selleks niisugune nähtus, mida teoreetiliselt kaua ennustatud aga nüüd lõpuks siis ka avastatud. Jah tõepoolest, gravitatsioonilained oli kindlasti eelmise aasta füüsika tippsündmus. Rääkides nende taustast natuke siis gravitatsioonivälja ju me teame kõik, et mina tunnen gravitatsioonivälja, sina tunned gravitatsioonivälja ja see, see väli, mis hoiab meid maa küljes ja mis mõjub üldiselt mis mõjutab suuri objekte. Ehk ta on tegelikult väikesi ka natukene ikkagi suure lähedal ja väikese iga ja, aga täpselt, et gravitatsiooniväli oleks piisavalt tugev, on vaja ikkagi no palju palju palju väikseid osakesi kokku panna ja siis me teda tunneme. Selleks, et gravitatsiooni Need tekitada, on vaja ülimassiivseid objekte, mis on, eks olemas üli ülikiiresti ülitugevalt liikuma ja neid gravitatsioonilaineid mõõta, see on omaette. Mina ütleks mustkunstniku trikk lausa sest efekt, mida nad tekitavad, on nii üliväike. Seda on isegi raske nagu sõnadesse panna. Ja no sellepärast ongi ka neid väga-väga-väga raske avastada. Ja see avastus siiski nüüd tehti aastat pärast seda, kui Albert Einstein oli oma üldrelatiivsusteooria välja käinud milles need gravitatsioonilained siis ka tulenevad. Kuidas see asi nüüd siis lõpuks õnnestus, see oli mingi väga, väga, väga, väga tundlik seade pidi siis olema. Jah, see seade on ülitundlik ja selle seadme ehitus ja väljamõtlemine. Meil on üks ilus muidugi lugu teaduses. Et see hakkas juba 70.-te lõpus, 80.-te alguses, kui noh, mõned teoreetikud mõtlesid, et võib-olla on meil olemas selliseid eksperimentaalseid vahendid millega üldse saaks nii väikest efekti mõõta. Ma kohe-kohe seletan ka, mis, kui väikese efekt on. Aga kui nad oma seega algul välja tulid, ütleme kuskil seal 80.-te aastate alguses, siis ütleme ausalt, neid naerdi välja. Sest see efekt on tõesti, ma nüüd kirjeldan seda. Nii väike, et kui meil on näiteks kilomeetri pikkune varras ütleme näiteks metallist varras siis kui meist läheb läbi selline noh, ütleme gravitatsioonilaine mõttes väga tugev gravitatsioonilaine, siis see muudab selle varda pikkust natuke. Ja see pikkuse muutus kilomeetri kohta on umbes tuhandik prootoni läbimõõdust. Ettekujuteldamatult väike jah, meie isegi ütleme mind ennast on ju on väga-väga-väga väike ja nüüd, kui me kujutame ette nüüd tuhandliku prootoni võrra pikkus muutub ühe kilomeetri kohta on, siis no minu jaoks on see nii kujutlematult väike ühik seda kuidagi mõõta. See tundub lausa uskumatu, et kuidas me saame selliseid asju mõõta, kuidas seda siis saadimata. No vot, see on üks suurem omaette vägitükk selleks kasutatavad kasutatakse sellist seadet nagu interbaromeeter ja spetsiaalseid lasereid ja spetsiaalseid peegleid. Sest me kujutame ette, et kui need ütleme, ehitamise kilomeetri pikkused toru, mille sisse paneme laserkiire selle interferomeetri kiire siis noh, kui me paneme selle tavalise peegli sinna, peegel ise juba soojus soojusliikumise tõttu tema mõõtmed muutuvad palju rohkem kui üks tuhandik prootonid. Et kui me jahutame, ta isegi, ütleme väga nii madalal temperatuuril, kui me üldse suudame siis ida võngub tänu soojusliikumisele. No ütleme nii tuhandeid kordi rohkem, kui see prootoni läbimõõt. No mida, mida siis veel saab teha? Ütleme, ta võngub lokaalselt Ühed, üksikud piirkonnad võngodaga keskmiselt me saame selle efekti nii-öelda keskmistada. Nii et keskmiselt tõepoolest saavutada selline olukord, et peegel võngub vähem kui tuhandik prootoneid. Nii et õnnestus siis mõõta, eks väga väga nõrgalt avaldav nähtus, mis tegelikult on tekkinud ju üsna kaugel meist väga võimsa, mingisuguse sündmuse tulemusena. See oli vist kahe musta augu kokkupõrge, mis sündmus? Jah, no see on nüüd omaette teadus jälle, et mis, mis sellega, mis neid gravitatsioonilaineid tekitab. Selleks, et dotatsiooni lainet tekitada, nagu ma ütlesin, peab olema ülivõimas energeetiline sündmus ja mis sellel puhul just oli, selle puhul oligi ja selleks võimsaks sündmuseks kahe üsnagi massiivse musta kogu nii-öelda seda nimetasid kokku sulamiseks, ehk nad võib ette kujutada nii, et on kaks musta auku, mõlema mass oli suurem kui 10 päikese massi. Ja need nii-öelda aja jooksul kiirgavad ära kogu aeg gravitatsioonilaineid ja nad lähevad kogu aeg üksteisele natuke lähemale ja lähemale lähemale ja see protsess kestab miljardile miljoneid aastaid. Kui lõpuks jõuad hästi lähedale, siis hakkab järjest rohkem ja rohkem kiirgama laineid, kuni nad mingi hetk läheb nii kiireks, et käib selline väike pumpsak upsakas nii-öelda. Ja Lähevad kiirgavad ära tohutul hulgal Inflatsiooni laineid, noh ütleme umbes 10 protsenti nende massist läheb gravitatsiooni lainetaks ja see on nii võimas sündmus, et seda tõesti me nägime siis umbes ütleme nii miljardi ja rohkem kui miljardi valgusaasta kauguselt. Kas sellest midagi kasu ka on meile, et me nüüd gravitatsioonilaineid suudame mõõta ja teame, et nad on ka tegelikult olemas. Ütleme, kasulik on selles mõttes, et me saame oma uudishimu rahuldada, loomulikult me oleme kõik uudis, on uudishimulikud inimesed. Teiseks ütleb päris palju ka nende protsesside kohta, kuidas need mustad augud tekivad. Sest nüüd on mõõdetud juba mitmeid selliseid sündmusi ja me saame öelda, millised need mustad augud on nagu kui tihti nad satuvad üksteisele nii lähedale. Noh, rääkides nüüd otsesemalt kasust igapäevaelus siis Neid kaotatsioonide hektareid saab kasutada ka näiteks teatud seismoloogiliste protsesside uurimiseks. Teatud tüüpi maavärinate ja väikeste värinate uurimiseks. No üks teine avastus, mis tähelepanu pälvib sellest aastast sai teatavaks alles mõni päev tagasi ja see puudutab antiainet antivesiniku. Jah, see on esimest korda, mõõdeti ära siis antivesiniku, ergastus spekter, ma kohe seletan, mis see tähendab, see on siis nii-öelda antiainet, anti vesinikuga, Need on tehtud, et see on siis tekitatakse kuidagi antiprooton, mis on juba väga keeruline tegevus, siis tekitatakse antielektron-positron, pannakse need nii-öelda piisavalt lähestikku, saadakse neutraalne, anti aatom. Nüüd järgmine etapp on siis, et seda elektroseda, positroni seal ergastada, eks see on samasugune protsess, umbes kui me kuulutame või, või näiteks mingi kiirgusega, ergastame aatomi. Nii nagu tavalise laatamine annab energiat juurde ja elektroni energia siis kasvab ja siis kasvab ja mingi hetk, kui me selle ergastamise lõpetame, kukub elektron tagasi nii-öelda oma miinimumtasemele aatomis kõige selle käigus. No antud juhul siis valgust, protsessi on näiteks kõik need luminofoorlambid. Tahad selle põhimõttega, et aga mis siis saime, arvan, et nii nagu tavaline aine liiga antiaine kiirgab ja enne seda siis ka neelab seda energiat. Just nimelt viis tema juurde satub ja mis on kõige olulisem selle asjus me saime teada, et ta kiirgab täpselt samamoodi nagu meie aine. Seega selle konkreetse eksperimendi täpsuse juures võime öelda, et antiaine on täpselt identne täpselt peegelpilt meie ainest. Ja mis on nagu hea need need spikri mõõtmised on ka väga täpselt mõõtmised mõõdame sagedustest, mis sagedusega ootan või mis, mis nii-öelda piltlikult öeldes värvusega ta sealt kiirgab. No saime teada ja saime kinnitust sellele, et see, mida me arvasime, pidas ka paika. Ja võime rahul olla, selle tulemusega rahul, olla või isegi öelda, noh, tulemus oli natukene võib-olla pettumus. Kuna mõned teoreetikud lootsid, seal võiks olla väikseid erinevusi, kuigi noh, ma ütlen ausalt, et need teooriad on väga eksootilised, mis sellist erinevust ennustavad. Sest üldiselt ikkagi teooria ennustab, et nii-öelda antiaine on väga täpselt peegelpilt meie ainest. Nonii nüüd oli ja vaatasime füüsika aastale tagasi koos andi hektariga. Milline oli siis aasta 2016 astronoomias ehk täheteaduses? Sellest ajan juttu Laurits Leedjärvega, kes on Tartu observatooriumi vanemteadur. Tundub, et et võib-olla mõned sellised kõige tähelepanuväärsemad teated on tulnud hoopis tähtede ümber tiirlevate planeetide kohta. Jah, tõesti, eks see nüüd, mis, mis on väga suur ja oluline uudis, võib-olla selgub alles aastate ja aastakümnete pärast, aga aga praegu, kui vaadata nüüd tähti, siis võib-olla tõesti, et need kõige huvitavamad uudised on seotud just planeetidega, mis tähtede ümber tiirlevad ja ja 2016. sel aastal tuli siis see noh, mõnes mõttes võib-olla kauaoodatud uudis. Et meie päikesele kõige lähem täht, mis on siis alfa, Centauri kolmiksüsteemis üks komponent, nimetatakse teda proksima Centauri umbes 4,2 valgusaasta kaugusel meie päikesest. Selle tähe juures on leitud planeet ja, ja mis veelgi huvitavam, et see planeet näib üsnagi sarnane olevat meie maakeraga. Sellest oli palju juttu augustis kui see, kui see uudis teatavaks sai. Kuid siis ei väike kahtlus ka õhku, et kui sarnane see proksima Centauri B ja õigupoolest ikkagi maale on, et kas selle kohta on viimastel kuudel tulnud täpsustusi? Selles mõttes jah, nii palju, kui nüüd on pärast veel nii-öelda jätku-uuringuid tehtud ja avaldatud ei ole nagu palju muutunud jah, et ikka tõesti selle maaga sarnasus on olemas umbes üks koma planeedi mass oleks maakera omast umbes 1,27 korda suurem. Aga muidugi jah, mis on erinev, hoopis on see täht ise, mille ümber ta tiirleb, see nüüd ei ole küll väga meie päikesesarnane. Et see on niisugune väike, väikese massiga, suhteliselt külm, punane kääbustäht ja ja samuti see planeet, siis ta on oma tähele tunduvalt lähemal, kui meie siin Maaga päikese ümber tiirleb niimoodi, et aasta kestaks sellel planeedil ainult 11,2 päeva umbes. Näha, et väikese erinevusi on, aga, aga täiesti võimalikuks siiski peetakse, et sellel planeedil, kuna seal võib vedelat vett leiduda muuhulgas elan sellise kõva pinnaga nagu maakera. Et võib-olla leidub seal ka elusolendeid. No nii palju on teada jah, et arvutuste järgi peaks planeet parajasti sellisel kaugusel oma tähest olema, et et temperatuur on selleks paras, et vesi võiks vedel olla ja ja noh, nagu me siin oma maapealse elu näitel teame, siis tõesti ja vesi on ilmselt põhiline elu alus. Aga muidugi jah, loogika ütleb, et, et see vesi on, ei tähenda veel, et tingimata elu oleks, aga aga vähemalt võimalus selleks on. No see oli tegelikult niivõrd eriline avastus, et võib-olla sama suurt avastust kettide vallas enam ei tulegi sest tegemist oli meile kõige lähema tähega ja lähemalt enam lähemalt eksoplaneete leida. Arvatavasti ei õnnestugi. Nooh, jah, mõnes mõttes küll jah, teiste tähtede planeetide rääkides tõesti, see on siis ilmselt kõige kõige lähem eksoplaneet muidugi ei ole välistatud, et sedasama proksime Centauri ümber kuskil kaugemal veel mõni planeet tiirleb. Sest nende kaugemate kindlakstegemine on jälle raskem. Sest praegune teadaolev tehti siis kindlaks ikkagi selle järgi, et see planeet tähe ümber liikudes natukene paneb ka tähe võbelevam oma oma asukoha ümber ja seda tähe võbelemistes õnnestus tuvastada. Aga muidu noh, teistpidi jah, see eksoplaneetide otsimine on muidugi läinud mõnes mõttes juba üsna rutiinseks ja ma vaatasin natukene, et kuidas see statistika on olnud kaks aastat tagasi või no ütleme, 2015. aasta alguses, jaanuari esimestel päevadel teatati just 1000. eksoplaneedi leidmisest ja umbes aasta tagasi 2016. aasta lõpus oli umbes täpselt kaks tuhanded eksoplaneete teada ja praeguseks on teada üle 3500 3549. Nii et see avastamise kiirus ja hulk nagu natukene tasapisi kasvab ja, ja see on saanud selliseks mõnes mõttes tavaliseks. See oleks aga muidugi üllatusi, huvitavaid asju tuleb, võib ikkagi ette tulla. No siin aasta alguses oli päris palju juttu ühest võimalikust avastusest meie oma päikesesüsteemist. Et käisid jutud, et võib-olla on Päikesesüsteemis endaseks seni märkamata jäänud planeet ringi tiirutamas. Jah, tegelikult on niimoodi küll jah, et kui me räägime eksoplaneetidest, et need enam lähemalt leida, aga, aga meie oma päikese ümber võib tiirelda küll veel selliseid tundmatuid kehi ja kindlasti neid neid neid tiirleb. Aga kas, kas ta nüüd päris planeedi mõõtu kehi on, aga ega see võimatu ei ole? Jah, tõepoolest see oli juba jah, peaaegu aasta tagasi, kui räägiti ühest ühest võimalikust planeedist, mis võimalik eksistents tehti kindlaks selle järgi, et teiste niisuguste noh, ütleme väikeplaneetide või õigemini kääbusplaneetide orbiidid näivad, koonduvad kuidagi ühe ühe punkti ümber või, või mingi mingisuguse fookuse ümber, et tõenäoliselt peab olema mingisugune suure massiga keha, mis, mis niimoodi neid kääbusplaneetide orbiitide fokusseerib kokku koondab seal. Aga see on nüüd praegu jah, ega selle kohta ei ole selle aasta jooksul eriti midagi uuemat tulnud, sest noh, arvutused on tehtud ja ja need seda näitavad, et selline võimalus on. Aga jah, mõnes mõttes on see olukord võib-olla paradoksaalne, et kaugemate tähtede juurest me oskame planeete otsida võib-olla kergemini ja paremini, aga, aga oma päikesesüsteemist ega tegelikult neid väga kaugeid taevakehi on väga raske leida. Sest nad ise valgust ei kiirga ja päikesest väga kaugel, väga vähe pida, nad peegeldavad seal ja nii, et neid otseselt vaatlustega avastada on väga raske. Et see nüüd see, see oletata, planeet tiks või panete üheksa, nagu teda vahel nimetatakse, kuna ametlikult on nüüd ju kaheksa planeeti päikese ümber meil tiirlemas siis loodetakse, et võib-olla kui aastal 2018 uus kosmoseteleskoop nimetatud veebinimeline kosmoseteleskoop, mis asendab selle kuulsa Hubble'i teleskoobi, mis on nüüd juba üle 20 aasta Pealt oma tööd orbiidil teinud, et võib olla teleskoobiga, on lootust, mida midagi mingit kinnitust saada, kas seal tõesti võib midagi planeedi taolist olla? Nii et ka järgmisteks aastateks midagi avastada meie oma päikesesüsteemist ja võib-olla tõesti mingi päris suur taevakeha, kui suur see planeet tiks arvatakse olevat, kuid olemas on? Teda arvati olevat. Et kui ma nüüd õigesti mäletan, vähemalt Neptuuni suurune, aga võimalik, et kanep tunnistel suurema massiga, nii et meie maakerast ikkagi tunduvalt suurem ikkagi selline hiidplaneedi tüüpi, nii nagu nagu noh, ütleme ja meil muidugi Jupiter on kõige-kõige suurema massiga meie süsteemi Saturn Neptuun ei jää palju alla seal, nii et et see, see peab ikka olema üsna suur keha. Aga kaugemalt, kosmosest jälle tähtede juurest, et kas kas nii-öelda, kui, kui me astronoomiat nimetame täheteadlaseks, siis kas mõningaid teateid, mis sel aastal on tähtede kohta tulnud, võiks siin aasta lõpul jagada ja meenutada? Jah, eks neid tähtede uudiseid muidugi on igasuguseid olnud ja, ja mõned on võib-olla niisugused väga spetsiifilised ja mis mida, võib-olla oleks raske kohe lühidalt kiiresti selgitada, aga, aga võib-olla tasuks märkida ühte niisugust uudist, mis on nüüd jällegi vähemalt kaks korda aasta jooksul juttu olnud, ühest objektist? Jällegi juba Norris räägiti ühest supernoova tuvast, mis tegelikult avastati juba 2015. aastal, aga siis tänavu aasta alguses sai selgeks, et see on üks erakordselt võimas supernoova umbes 500 kuni 600 korda heledam kui, kui, kui, kui tavaliselt supernoovade on ja, ja seni seni teada olevatest kõige heledamat ka mitu korda heledam ja oma oma heleduse maksimum, mis ta kiirgas korraga, nii palju valgust tähendab umbes 20 korda rohkem, kui kogu meie Linnutee galaktika korraga valgust välja annab. No mis seal ikka supernoova võivad muidugi jah. Kõik ei ole ühesugused, kui kuigi on ka üht teatud tüüpnimetatult üks aadripi supernoova, millel kõigil kõigil arvatakse ühesugune heledus olevat ja selle järgi on kindlaks tehtud isegi universumi paisumise kiirenemine ja nii edasi aga on ka selliseid, siis jah, võib ette tulla heledaid, aga nüüd alles üsna hiljuti, paar nädalat tagasi hakkas tulema selliseid uudiseid. On tehtud arvutusi ja simuleeritud, modelleeritud ja leitud, et. Või selle nähtuse puhul ei olegi tegemist klassikalise Supernovaga, kus üks, üks suure massiga täht oma elu lõpetab, jama, välised kihid laiali paiskab vaid noh, võimalik, et see supernoova plahvatus on seal juba kunagi ammu toimunud ja, ja tegelikult võib tegemist olla hoopis ühe musta auguga, mis siis tavaliselt kärab supernoova plahvatust järele jääb tähest. Ja et selle musta paugu lähedusse sattus üks nii-öelda elus tavaline täht, noh, võimalik, et umbes meie päikesetaoline täht ja sattus nii lähedal talle kogemata ette must auk. Võiks öelda, et jäära täht lange langes väga tugeva gravitatsiooni mõju tõttu, tähendab, rebiti enne nii-öelda tükkideks ja langes musta auku ja sellega kaasnes väga võimas valguse sähvatus. Nii et seda, seda on arvutatud ja modelleeritud, et, et see, selline selline sähvatus võib tõesti meenutada oma oma kujult ka ka seda niisuguse heleduse sähvatus nagu supernoova plahvatus tavaliselt. On ja see sähvatus, noh, võib ka nimetada aastas ähvatuseks, kuigi ta tegelikult ju toimus nii-öelda maale jõudnuna möödunud aastal. Aga see toimus meist siis ikkagi. Kuskil kaugel meie nägime teda jah, siis ütleme 2015. sel aastal, aga tegelikult ta toimus jällegi nüüd kõiki arve alati ei mäleta, aga, aga, aga minu teada oli igatahes miljonite valgusaastatega tegemist. Tähendab või no tegelikult isegi pigem pigem miljardi poole valgusaastates kaugus, niiet selles mõttes jah, armastan ikka vahel rõhutada, et astronoomia on ka tegelikult ülim ajalooteadvus, et me saame uurida seal väga-väga kaugeid aegu. Jah ja niisuguseid teateid on siis tulnud astronoomia vallast meil aastal 2016 nii lähedalt kui ka kaugemalt ja nendest, kes Laurits Leedjärv, Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar Nägi aasta 2016 lõppeva aasta välja mikrobioloogia ja viroloogia silla läbi. No ilmselt kõigil on meeles Zika viirus, see oli ilmselt selle aasta aasta nagu märksõna ebola viiruse puhang lõppes ära. Sellest enam juttu ei olnud, Zika viirus tuli, tuli võib-olla kõige rohkem jah esile võib-olla juba eelmisele lastele, aga ka sellel aastal ja selles väga olulist rolli mängisid ilmselt olümpiamängud. Nii et kui raadiokuulajad on ilmselt ka tähele pannud, et nüüd sõnad ikka ei ole aega enam keegi kuulnud pärast seda, kui olümpiamängud läbi said, mis ei tähenda muidugi, et Zika viirus kadunud oleks. Ja võib-olla mis sellel aastal, kui me veel eelmine aasta ütlesime, et ei tea ikka, kas kas micro, Sefanja või väike pea on seotud Zika viirusega, aga kas see viirus on nii hull, siis neid küsimusi me enam seal aasta lõpus ei esita, et, et väga palju on andmeid erinevatest riikidest, noh valdavalt siiski Lõuna-Ameerikast, kus on, on sellesse enam keegi ei kahtle, et Zika viirus võib minna närvisüsteemi, kindlasti on seotud mikrotsefaliaga, aga võimalik ka teiste ajukahjustustega lootel ja, ja võib olla seos, geen barres sündroomiga või palju neuropaatiaga on võib-olla vähem. Aga, aga see on ilmselt multifaktoriaalne haigus. Nii või teisiti. Nüüd see viimane haigus, see võib, peab natuke seletama, et mis seal seal lihaste nõrkus. Ja see on, see on, kui tekib niisugune lihaste nõrkus ägedalt tavaliselt täiskasvanud inimestel ja kõige hullem on muidugi selle asja juures see, et sellega võib kaasneda ka ka hingamislihaste nõrkus ja Aia hingamise takistus. Sest aga haigus on tavaliselt tavaliselt siiski ise paraneb, nii et et aga sellel selle haigusega on, on väga paljusid uusi viirusi, kui tuleb mõni uus viirus, siis seda Genbarretsentroomiga alati seostatakse, nii et ilmselt see on nagu komplekssem masin, võimalik et seal on mingisugune piiruse ja autoimmuunsed mehhanismide või organismi enda reaktsiooni mehhanismide kombinatsioon. Aga saan aru, et Zika viiruse süü selle sündroomi põhjustamisel on siis nüüd natukene kahanenud. Ja teda kindlasti on seotud ja selle selle sündroomiga ka, aga ta ei ole ainuke põhjustaja. No niisamuti nagu micro tsefalial tõenäoliselt on ka teisi põhjusi, aga, aga see, et Zika viirus loote kahjustusi ja just ennekõike ajukahjustusi põhjustab, selles praegu ei kahtle keegi. Edasi on liigutud ka muidugi vaktsiinide tootmisega Zika viiruse alal. Kuigi eksperdid on jälle küsivad, et kus on vaktsiinide kohta. Kui me jälle vaatame, mis sellel aastal toimus. Ebola viiruse vaktsiini uuringuid ei saanudki, tehasest puhang sa enne läbi, et, et kastika viiruse vaktsiin saab olema nagu immuniseerimiskavas, nagu on, on punetiste vaktsiin. Et, et vältimaks vältimaks just kaasasündinud nakkust või on teda siiski kasutama, hakatakse puhangute korral me meid kõiki haavad vajavad veel uurimist ja mis juhtub selle vaktsineerimise ja, ja nende haigetega, kes on teiste Flavi viirustega tenge või, või, või Lääne-Niiluse viirusega kokku puutunud või kas sul meie puukentsefaliidi viirusega kokku puutunud nii et kõik need küsimused väga palju on, lahtisi otsi aga, aga, aga, aga kindlasti käivad uuringud edasi. Mille eest kä eksperdid hoiatasid, võib olla küll enne olümpiamänge pikem kui praegu, et, et mitte Zika viirus ainukene viroloogia probleeme, et mitte kogu kõik ressursid ei läheks tsika viirusele väga palju muid nakkushaigusi on ka, mis on probleemiks ja et, et ei, ei tehaks ühte arendust haiguse arvelt, nii et et püüda seda tasakaalu leida, mis on elus kõige olulisem, sealhulgas ka viroloogias. No mis võiks olla üks niisugune viirus, mille, mille uurimisel on sel aastal näiteks suuremaid edusamme olnud, pealegi. No võib-olla kus on tõesti viimastel aastatel võib-olla üks üks aasta on liiga lühikene aeg, et, et suure suurteks edusammudeks. Aga võib-olla Hepatiit C viirus on niisugune, kus viimastel aastatel on väga tugev läbimurre tekkinud Travis just tänu otseselt viirusele toimivate ravimit avastamisega. No ütleme, viiruse polümeraas id ei ole ju midagi uut. Aga, aga teatud polümeraas side, mis osalevad siis viiruse nagu paljunemise protsessis teatud polümeraas, inhibiitorid on, on tulnud edukalt turule. Ja kui varem me rääkisime, et C-hepatiidi ravi, kui oli interferooni ribabriin kasutusel, et et efektiivsus oli kuskil 50 60 protsendi piires ja, ja see oli väga tugevalt sõltus, missuguse viiruse genotüübi ka inimene oli nakatunud, siis praegu me räägime siiski uute otseselt viirusele toimivate ravimite efektiivsus on kuskil peaaegu 100 protsenti 100 protsenti ei ole miski siin maailmas, aga aga 97 98 protsendi juures on, on, on see nende ravimite efektiivsus muidugi need hinnad on enneolematult kõrge, et on üks probleem, mis on jäänud ja teine, mida me peame, on väga hästi teada. Et hepatiit C korral erinevad genotüübi, te ei anna niisuguste Kelotüüpide üllisti ülest immuunsust, nii et, et kui ma isegi ühest hepatiit seest saan terveks, siis on oht nakatuda teise genotüübi käe. Kõik see protsess kulgeb uuesti, nii et, et kas on võimalik, et C-hepatiit päris ära kaotada? No see on nagu omaette küsimus, aga see on niisugune tõeline läbimurre, kus on tekkinud hüppe, mitte et efektiivsus on suurenenud kaks protsenti või kolm protsenti, siin me räägime ikkagi ikkagi haigusest täielikult paranemisest. Mida see tähendab, seda ilmselt näitajad järgmised aastad. No C-hepatiit on niisugune maksahaigus, mis tihtipeale kulgeb ilma eriliste sümptomiteta alguses ja, ja siis, kui avastatakse, siis võib-olla juba väga hilises staadiumis, kas nüüd lähed uued võtted aitavad ka sellisel puhul peaaegu 100 protsenti, et kui on kaugele arenenud Ja võib-olla jah, kõige kehvem tulemus, nii nagu te just ütlesite, Arusaadav ongi inimesed, kes on juba maksad siin Rootsiga või need, kes ootavad juba transfrontatsiooni, et ütleme, need uued ravimid, kui on ikka nad, nad tapavad ära viirust, aga nad ei taasta seda maksakude, mis on juba hävinud, nii et et võib-olla jah, kõige kõige kehvemad tulemused ongi saadud. Kehvemad ma mõtlen, et seal pole päris sajaprotsendilist efektiivsust maksa Trasvaltatsiooni ootavatele haigetel või nendel haigetel, kes on hepatiit C ja hipsiga koos nakatunud, aga seal on ka tulemused paremad kui eelnevate ravimitega. Nii et et, et selles selles mõttes küll jah, et, et kui on haigus juba väga kaugele läinud, et maksan, need ravimid tõesti ei paranda ka viiruse nad tapavad ära või edasist kahjustamist, nad väldivad. Nüüd oleme rääkinud kahest viirusest, Sikast ja hepatiit seest aga kuidas elavad? Bakterid bakterite maailmas uusi baktereid, minu elu ei ole keegi leidnud. Ja, ja tõenäoliselt ka On väga palju baktereid juba ära vastatud, aga mis on, mis on endiselt probleemiks, mis kuhugi kindlasti ei lähe, on antibiootikumresistentsus ja mul on nagu kurb ütelda, et, et sellel alal küll mingit läbimurret sellel aastal olnud ei ole ühtegi, kuigi kliinilistes katsetes on on mitmeid niisugusi kombinatsioon preparaate või kus siis beeta laktaam, antibiootikum ja beeta laktaa, maasi inhibiitorid on kokku pandud ja, ja sealt on oodata huvitavaid, huvitavaid tulemusi. Aga päris niisugust täiesti uue mehhanismiga ravimit, nii nagu me juba mitukümmend vähemalt paarkümmend viimast aastat oleme öelnud, võin ma ka sellel aastal ütelda, nii et, et, et kindlasti gramnegatiivsete mikroorganismide antibiootikumresistentsus tõuseb ja Eesti on, võib-olla selles suhtes ei ole Euroopa kõige halvem riik, me oleme pigem pigem Euroopa niisuguste head riikide hulgas, meil on suhteliselt madal siiski antibiootikumresistentsus, aga meie näeme ka siin tõusutendentsi ja, ja selle tõttu see niisugune antibiootikumide tark kasutamine on ilmselt ka järgmit järgnevate aastate loosungiks. Ja nii elanikkonna poolt arstide poolt ja nii nagu ma ütlesin, et, et meil on sellega hästi ja me mitte kuidagi ei tahaks, et meil sellega enam hästi ei oleks, nii et see, mis me uuel aastal saame teha täpselt niisamuti väga targalt, antibiootikumi kasutada ainult seal, kus neid tarvis on ja ja mitte kasutada seal, kus neid tarvis ei ole. Selline oli siis meie tänavune pilk viiruste ja bakterite ja mikroobide maailma ja vaatasime seda maailma siis koos Irja Lutsariga. Need olid siis ülevaated mõnedest tähtsamatest avastustest ja saavutustest, mõnedes teadusvaldkondades, möödunud aastast. Aga Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, võib-olla on juba võimalik natukene ka edasi vaadata sellele, mis hakkab juhtuma teadvuses aastal 2017, mis peagi ju meie uksele koputab. Aasta 2017. On selles mõttes omadele naasta, see aastanumber, aastaarv on algarv. Et eelmisel aastal leiti üles maailma suurim algarv, mis on viie miljoni numbri võrra pikem viie miljoni numbri võrra pikem kui eelmine, teadaolevalt suurim algar. Aga samal ajal on teada, et algarvude hulk on ka lõpmatult, küllap siis leitakse veel pikem algarv ülesse. Teaduses, kes on meil oodata huvitavaid sündmusi, teaduskorralduse süsteem, mees on oodata tõenäoliselt olulisi muutusi. Kuidas nad täpselt välja näevad, ei ole veel kokku lepitud. Aga küllap me peame oma igapäevast elu teadlastena hakkama, hakkame ümber korraldama. Vast kõige olulisem muutus on on praegu võetud, kus nimetatud Ten uuri süsteemi loomisele, mis tähendab seda. Alguses on väga tugev konkurents, valitakse välja väike parimaid ja nemad saavad oma teadustööd rahulik edasi teha pikki aastaid ilma muretsemata igapäevase rahastuse üle. Et see on üks aspekte, millel tugineb suures osas arenenud maailmast teadlaste akadeemiline vabadus. Olles lõhestanud mõned korrad, et, et on potentsiaali, on tulemuslikkust, on sädelust lastakse vabalt töötada muidugi teatavaid kindlaid kohustusi täites. Mis täpselt, sünnib teadvuses järgmisel aastal tegelikult järgmisel aastal avaldatavat teadustulemused on teadlaste sahtleid juba olemas. Sellest. Vaatasime siis täna tagasi teadusaastale 2016 ja natuke nii palju, kui sealt sahtlinurgast vähegi paistab, ka aastale 2017. Ja mina olen saatejuht Priit Ennet ning saates kuulsime ka Tarmo Soomere, Mait Metspalu, Andy hektarit, Laurits, Leedjärve ja Irja Lutserilt. Ja homme samal ajal kuuleme siis ülevaadet aastast 2016 kirjanduse vallas. Head lõppevat teadusaastat ja veel paremat uut teadusaastat.