Tere algab kirjandus aastat kokkuvõttev saade, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on täna stuudios kirjanik Maarja Kangro, tere Maarja. Ning Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev, tradid. Sellele, tänase saate eesmärk. Tänase saate eesmärk on vaadata, kuidas on läinud 2016. aasta nii Eesti kui väliskirjanduses, millised on olulised teosed, olulised autorid, aga milliseid olulisi arenguid üldisemas plaanis on toimunud ja toimumas. Aga mõtlesin, et alustamegi eesti kirjandusest, mis on meie hingele kõige lähedam. Tiit on kaasa võtnud siia terve pataka uusi eesti romaani, millest ma pean ausalt tunnistama, ma pole pooli lugenud veel. Ja, ja ma tegelikult mitte ei küsi, vaid kõigepealt tähendab esitan ühe väite, aga ja ma oleksin väga üllatunud, kui ta sellele vastu hakkaksite vaidlema, nimelt mina väidan see, et on olnud väga hea kirjandusaasta Eesti kirjandus, et minu meelest on ilmunud väga palju väga häid romaane. Aga minu küsimus nüüd on, soovimata jätta nüüd sellele väitele vastu hoideksid mis nii, millised arengud? Trendid Teie meelest silma torganud, mis on tähtis, mis on mis on need ideed, mis liigutavad eesti autoreid ja, ja muidugi kasti lugejaid, seega Maarja, äkki sa võtad nii nõutu näoga? No kui ma nõutu näoga vaatan, kus siis minust kiusame ka, jajah. See see aasta on jaa, tinglik periood, eks ole, et noh, võib juhtuda, et inimesel on mingisugused ja ideed kogunenud juba pikka aega ja siis nüüd just juhtumisi sel aastal ta tuli nendega välja, et kas ta siis nüüd sobitub mingisse trendi või mitte, et kas mõne teise inimesega, kellel on sama voodi, võib-olla ajapikku mingid ideed kogunenud ja juhtumisi ütleme samasse ja mingisugusesse teema valda sattuda, kas siis võib ka öelda, et midagi niisugust on õhusson, sait kaist või ei ole seda tinglikus me kõike teame. Aga ja no mis hakkab silma, on jah, mida sa vist isegi oled maininud, see niisugune ajaloo tausta kasutamine oma oma lugude esitamisel. Inimestele meeldib just see teise maailmasõja aeg ja 50.-te aeg, et see on niisugune piisavalt traumaatiline ajastu, nagu paistab piisavalt selliseid drastilisi üleelamisi kasvõi taustana või siis otseselt sündmustena lubav ajastu, et ei ei ole kirjutatud mingisugusest stagnaajast, romaane, eks ole, sellist Brežnevi aega millegagi vast oma oma romaani taustaks praegu paistab, et te ei kiputa valima. Aga no mis, mis ma ise nagu tahaksin ära märkida. Zoran võib-olla see teatav blogi ja, ja ilukirjanduse segu, millest on nüüd esile kerkinud see nihilist FM-i välja antud kuidas minu, kuidas minust sai narkomaan või Hatkomach kui, kui seda nüüd niimoodi ja. Ütleme, et kui lugeda neid venelased ladinatähtedeks, eks ole, ma olen vaadanud, et paljudes arvustustes ongi temast hakko mahhist kirjutatud. Minu meelest see oli, see oli väga huvitav teos iseenesest ei kõigepealt muidugi selline ühiskondlikult vajalik asi teeb kõva teavitustööd, et kui nüüd leida, et kirjandusteos teab maailmas midagi paremaks muuta teadvustama Ei, ligimese kannatusi, siis selle koha pealt ta kindlasti on teinud sellist kõva teadaandmise tööd, ma arvan, et on palju inimesi, kes sellise sünteetilise opiaadi nagu nagu fentanüül sõltuvuse metsikust levikust Eestis enne, enne nii palju ei teadnudki, kui üldse, eks ole, ja nad kõik sinna juurde see niisugune statistiline valik, et need on see kirjavead, siis mõned kirjavead, mille puhul võib oletada, et, et seal taga on mingisugune selline semantiline kavatsus. Ja mis ka see küsimus, et kas seda Hadkovachi üldse on olemas või ei ole aga heliallikana oma arvustuses välja pakkunud, et võimalik, et teda, teda, niisugust inimest üldse tegelikult ei ole, see, see noh, põhimõtteliselt ei tähenda, et kui see on ka pseudoautentsus, siis igal juhul nagu niisugusi niisugusi teoses avalikkuse ette toomine oli ikkagi oli märgilise tähtsusega minu meelest. Aga noh, mis siin veel on ilmunud, eks ole, ainult kui sai mainitud seda ajalooteemat, kes seda käsitlevad, on siis see on taas ka oma tobeda ära raamatus Pobeda 1946 siis Kai Aareleiu on see ütleme ajalugu viiekümnendat, kus suurem osa tegevusest toimub ikkagi pigem nagu taustaks, et tal on see esiplaanil ikkagi selline isiklik lugu. See on nagu, ütleme kostüümidraama ilus taust või noh, niisugune ängistav ilus taust juurde see ajalugu. Proovi šokolaadist printsi ma ei ole jõudnudki veel lugeda. Aga tema on 90.-test rääkiv raamat mul mulle tundub igal juhul nagu kirjeldus Jajaa kuuldu põhjal versi huvitavad on, need mõju on umbes nagu mis Itaalia kandidaat kunagi, kellelt küsiti, et mis ta lemmikfilm on siis tema ütles kyll vill ja, ja ega siis õhtujuht küsis, küsis, et mis sulle selle filmi juures meeldib, siis ta hakkas itsitama, ütles, aga ma ei ole seda tegelikult. Niimoodi, ma võin sellest shokolaadist printsist, mis oma territeerib ka samamoodi rääkida. Ja tegelikult, kui sellest shokolaadi sprindist korraks rääkida, siis et ka seda raamatut võib tinglikult vaadata ühena nendest ajalooraamatutest. Sest et see teos annab terve hulga mälestuspilte Eesti erinevates kümnenditest 60.-test kuni tänapäevani. Tegelikult ühes asjas ma tahaksin sulle Maria korraks vastu vaielda, sa ütlesid, et aasta on selline tinglik. Tegelikult kui me räägime ju kirjastamisturust ja nii-öelda tulunduslikust Äsjast, siis ei ole kirjastused ja väga hoolega jälgivad, millal midagi välja anda ja näiteks aasta lõpp on nende jaoks oluline. Kindlasti jah, et kirjastused üha rohkem reisivad oma teoseid, nüüd sinna novembrikuusse, mis on see kõige magusam aeg ja? Ma ise, kuna ma olen nüüd viimased kaks raamatut ise kirjastanud olen, ma olen ka hakanud vaatama, et tõepoolest tuleb neid asju niimoodi sättida, et saavutada sellist müügi maksimumi. Midagi ei ole teha, see mulle iseenesest ei meeldi see mehhanism tegelikult, aga, aga no mis parata, raamatus on ju selline väga hea kingitus, ta on nii-öelda intelligentne kingitus, soliidne kingitus ja olgem ausad, võrreldes mingisuguste parfüümide juveelidega ikkagi ka väga odav kingitus. Aga Tiit, ma lähengi siit edasi, küsin sinult, et mis sa arvad, kas raamatuturg turustamine, äripõhimõtted mõjutavad tänapäeva eesti kirjandust rohkem, kui nad võib-olla tegid seda 10 äkki 20 aastat tagasi. Kindlasti mõjutanud, kuna kuna baasid on, on, on jätkuvalt languses ja, ja nimetusi muudkui tuleb, tuleb juurde, et kogu see kirjastusturg ja raamatuturg, et see maailm, maailm kindlasti muutub. Aga ma mõtlesin ka siin selle aja loojatele tänapäeva üle. Jaa. Jaa, ja tundub, et kui paar dekaadi tagasi autorid pöördusid ajaloo poole mingiteks identity meediaotsinguteks siis praegu otsitakse ajaloost võib-olla selgust või, või turvatunnet, et 2016 oli ikkagi väga kaootiline aasta ja ja ängistav aasta. Ja kõik need sündmused, mis, mis ka nagu Eestit raputasid otseselt või kaudselt tundub, et siin on nagu kaks sellist painet, et üks on nagu sõjahirmu suurenemine ja see on siis hirm võõra ees, see esimene isegi tundub mulle kaalukam. Realo laine ju maarjajookseb laviga Mu raamatust klaaslaps, et kus Ukraina on nagu hästi jõuliselt kohal ja ja ma ise olin samuti 2014 2014. aastal Ukrainas ja, ja hiljem ka veidi oli võimalik vaadata, kuidas Maidan seal tossas. Ja, ja siis ma tundsin küll, et et midagi on nüüd väga lähedalt mööda läinud või tundsin nagu sellist ajaloo ajaloo riivamist. Ja näiteks Mihkel muti Eesti ümberlõikaja suurepärane romaan. Et see vaatab nüüd sellist võõra võõrahirmu ja, ja ühtlasi ka eestlase eneseteadvustamist väga-väga peenelt ja ja vahedalt ja seal lõpus on ka päris hariv traktaat pealkirjaga Lääne-Rooma languse tänapäeva Euroopa võrdlevaid piirjooni, mille autoriks on Archibald Aristoteles, et me võime vaid oletada, kes selle nimedega peitub. Jah, see mutiraamat on minu meelest selline väga osavalt välja timmitud teos nüüd sellele eesti lugejale, kes tõepoolest kardab, et see meie rahvus on ohus, meie identiteet on ohus. Kes võib-olla leiab ka, et inglased tegid Brexitiga tubli teo ja ühesõnaga leiavad, et ei kõik need Euroopa institutsioonid on üx, igavene koormav süsteem. Nii-öelda Moskva asemel on meil Brüssel selles stiilis mõtlejatele ja noh, on näha muidugi, et, et see raamat niimodi sedamoodi mõtlejatesse äratab tohutut vastukaja. Ma ei ja tahaks päris üleni neid vaateid inkrimineerida autorile enesele, aga peab tunnistama, et ta nagu väga-väga osavalt mängib selliste arusaamadega küll jaa, ja ühesõnaga toidab inimeste arvamusi ja eelarvamusi. Ja noh, igal juhul ta nagu mängib seda meie meie väikest oma pekki mõnes suhtes ja, ja, ja teeb seda edukalt. Nojaa, aga kirjanikud ju peaksidki võtma ainest sellest, mis meie ümber on ja katsuma käsitleda neid probleeme, mis tõesti meie inimesi vaevavad. No eks seda küll ja kindlasti ja selle koha pealt muidugi ta on osanud neid kuidagi ära Kristerliseerida ja ka kogu see arusaam sellest, et mingisugused ideed soo konstrueeritusest on üks igavene jama, seal on tal mingisugune tegelane, kes on ühtlasi nii Pedro ilgem kui muhhin ja kes on ühtlasi selline suur multikulti armastaja ja nii edasi, et noh, ma arvan, et siin ei ole, meie lugejale on hästi palju äratundmist ja hästi palju sellist, nagu resonantsi tema oma vaadetega. Seal sinu avatus on Eesti ümberlõikaja, see on üks huvitav, huvitav nüanss, et kui on nagu rahulikud ajad siis me tunneme, et me oleme Euroopa loomulik osa ja kui keegi väidab vastupidist, siis siis oleme kohe pahurad. Aga sellest romaanist tuleb välja, et kui ajad pööravad natukene ärevamaks siis siis Euroopa identiteet on, on tegelikult küllaltki raskemalt, tekib nagu selline vastandumine meie siin, aga vat Euroopas nemad teevad niimoodi, et Brüsselis on asi nagu veel eriti kiuslik. Tegelikult Brüsselis on ju needsamad meie oma Eesti euroametnikud, kes laksuvad seal punaseid trakse koridorides ja ja Moody käib seal, Eesti peaminister oma delegatsiooniga Euroopa Liitu suunamas, et tegelikult me oleme osa sellest tervikust. Aga jah, see Mihkel Muti romaan, seda võib küll kõigele kõigile soovitada, et. Kõik ära, eks ole ka ajalehe kommentaar või ütleme, netikommentaatorite seisukohti. Kõik on seal, kõik on seal olemas ja, ja Mihkel Mutt on ikkagi väga vaheda sulega kirjanik, et, et tema tekstidena lihtsalt nauditav nauditav lugeda. No tegelikult ju neid samu Euroopa küsimusi, ütleme siis nii on ju eesti kirjanduses ikkagi eri nurkade alt ammuga käsitletud, kui mõelda kasvõi sama Mihkel Muti peale, siis võiks öelda, et tema tegi juba ju kunagi aastakümneid tagasi oma rahvusvahelise mehega otsa lahti. Aga mulle tundub küll, et tänapäeva eesti kirjanduses on, et küsimused sellest, et kuhu me kuulume ja milline on meie seos Euroopaga, kas me oleme selle osa või, või mingi partner või, või üritame selle osaks saada ja ta oli väga olemas ja neid teemasid väga erinevad. Autorid käsitlevad. Lihtsalt kui vaadata kas või neid teoseid, mis saadid siia laua peale oled pannud, siis sama aasta lõpul ilmunud Eeva pargi lemmikloomade paradiis, noh, see on ju Euroopa kirjandus selle sõna kõige üldisemas mõttes ja ma arvan, kõige paremas mõttes. Sõnatuks oleme siin nii viisakad inimesed lihtsalt, et vaatame üle laual teineteisele otsa ja mõtleme, kumb võiks esimesena. SÕNA kasta jah, aga Tiit, kuna tema selle on raamatuid kaasa võtnud siis las tema räägib. Jah, ma olen koorma enda kanda võtnud, seekord aga Eeva Park. Lemmikloomade paradiis. Sest väga paljudele meeldib, kuna ma olen ju eelmisel nädalal sel nädalal ka iga hommik vikerraadiost teinud kuulajamängu, kus ka Eeva pargi raamat oli. Aga ma panin ka tähele, kui sageli inimesed pakkusid seda, et oli näha, et see on raamat, mida paljud vähemalt meie kuulajad on lugenud. Siin on üks hea soovitus, kui sihid sihi otse südamesse. Et armastusromaani puhul on see jah väga selgelt välja öeldud ja Doris Kareva on seda teost iseloomustanud kui põimromaani. Minu jaoks on väga hästi kirjutatud proosateos väga hästi komponeeritud, väga ja loomulik, väga nauditav lugemine ja ja siit on tõesti igalühel midagi midagi avastada. Teemapark on loominguliselt tippvormis praegu, et ja ta kirjutab žanri palga hästi teinud, et jah ja eks teine kirjanik Kui palgaautor istub meil siinsamas ka. Maarja, sina oled ka kirjanikupalga saaja. Olen olen, ma vaatan, et päris mitmed ütlevad enda kohta sellise iroonilise uhkusega juba mina kui riigikirjanik ja minagi riigikirjanik peaks kavist hakkama. Ma just tahtsin Vaatasin jah, et seesama mutt. Ta viitas endale kui riigikirjanikule, siis Indrek ohvika tervitab kui riigikirjanik riigi kirjaniku kasu tunneb ennast riigiks. Ei, muidugi ei tunne jah, aga seda on nagu raske ette kujutada üldse, et milline oleks riigikirjaniku tunne, siis peaks ikka olema konkreetne riigitellimus ka, aga aga seda meil ju õnneks ei ole. Ei, aga hea küll, tegelikult see tellimus ei ole riigi omaga ühiskondlik, on see ju küll, kas sa tunned mingit kohustust survet? Nii heas kui halvas? Ma arvan, et ma tunneksin seda niikuinii ka ilma selle palgata ja see surve ja midagi midagi niisugust teha, mis teistele korda lähetaja läheb lihtsalt vanusega üha tugevamaks, mõnel läheb see nõrgemaks, aga mina olen tundnud, et. Teha midagi sellist, sellega on kõlapinda ja mille, mis midagi kuidagi teiste jaoks ka muudab või on saanud üha tähtsamaks, kui ma alustasin kirjutamist, siis mulle oli tähtis võib-olla see enese ja niisugune ja ideedega mängimine ja keelega mängimine. Aga kusjuures mul on tunne, et meil, Tiiduga, mõlemal saab nüüd 10 aastat eesti kirjanduses olemist, kui ma ei eksi, siis me mõlemad Teebiteerisime aastal 2006. Ega selline väike juubeli. Ta läks kohe seda mingi dekaadini tähistama aga mina tahtsin öelda seda, et, et sina, Maarja, võid küll nüüd loorberitel puhata, vähemalt pühadeaja, sellepärast et sirbi juhtkiri toob esile kaks suurt romaani, mis on siis sellel aastal kirjutatud, üks neist on Kai Aareleiulinnade põletamine ja teine on Maarja Kangro Klaaslaps ja mul on siin ajaleht isegi lauale, et sa ei saaks hakata vastu vaidlema, sellele, aga. Aga ma ütleks selle kohta nii, et see on toredasti öeldud ja palju õnne, Maarja ja ma ei vaidle üldse vastu, aga minu meelest neid suuri romaane on tõesti tänavu ilmunud, Eestis veel palju rohkem. Minu meelest on tõesti olnud väga hea romaani aasta. Palju on küll ilmunud tõepoolest jah, et ei saa öelda, et eesti kirjandus kuidagi kiratseks, nii et meil meil midagi ei toimuks? Noh, on muidugi ma tahtsin veel välja tuua nüüd ja häid tõlkeraamatuid sinna kõrvale või alustame ja ikkagi veel eestlastest, aga nendest, kes, kes on nüüd avaldanud esseistikat näiteks mul on nii hea meel, et sel aastal ilmusid ka ja Margus Oti väekirjade pärimuslikudesseed väekirjad number kolm ja Hasso Krulli arvustuste ja esseede kogumik mõistatuse sild. Ja muidugi tuleb meie tõlkijatele olla tänulik, sest tõesti palju väärt kraami on välja tulnud nüüd viimase asjana veel kaks mahukat ja Eduard kimoni köidet Triinu pakku tõlkes Rooma langusest, aga enne seda veel, mis on ka vist minu meelest nendes edetabelites leidnud äramärkimist andi Tiitus, Liiwiuse, Aburbecondita, ja Ma juba mainitud Margus Oti tõlgitud Spinoza eetika näiteks suur asi, et see on nüüd eesti keeles olemas. Aga mis mulle endale ja kuidagi hinge läks, oli see ja Sabriaalovi ja esseede kogumik Aare Pilve tõlkes. Sest seal oli mitu esseed nende vene autorite kohta. Mäletan oma põhikooli vene kirjanduse tundidest või vene keele tundidest nagu näiteks blokaadiaegne luulet Olga Bergholtz, kelle Biskarioska Klaadis viskan Oskari kalmistu luuletuse. Ma pidin karistusena pähe õppima, aga see käis mul muidugi tuleb väga kiiresti, mis vene keele õpetajat ja pioneerijuhti väga pahandas. Aga ma mäletan, et ta tollal sellistele luuletajatele nagu Bergholtz ja Vardovski näiteks, kellest on seal ka SEE joonistatud õpikutes ikkagi sarved ja ja habe, aga, ja, ja noh, nüüd on, oli nagu väga-väga tore vaadata sellisest. Ei noh, teistsugusest analüütilisest perspektiivist, neid samu autoreid, et see Aleksandr Vardovski, kelle Leninit ja pottseppa me varases lapsepõlves väga irooniliselt lavastasin, et seal oli jah, nii nagu palju selliseid toredaid taaskohtumisi. Ma ei tea, et kui, kui paljud neid inimesi veel mäletavad või kui paljudele nad on lapsepõlvest kuidagi kas heas või halvas mõttes korda läinud. Aga igal juhul noh, minu minu jaoks oli see ka niisugune südamelähedane teos. No kui olulisi tõlkeid veel mainida, siis tuleb pähe ka ju Dante purgatooriumi oratoorium muidugi kindlasti ja miga valdari riigi vaenlane samuti, et tõesti eesti kirjandust on rikastatud väga oluliste teostega. Isegi ei jõua nagu aasta lõikes ära lugeda kõike seda, mis selle aastanumbri on saanud sisse. Mulle tundub Erakordselt rikas lõikus ja purgatooriumi on, on ikka märgiline teos ja teekond end õiges suunas, et põrgus paradiisi pooled. Neid viia eksijoontega oleks alustatud teistpidisele nende tõlgete. Aga ma tooksin ühe tõlketeose esile, mis kuidagi mind puudutas ja see on Svetlana Aleksejevi chi sõda ei ole naise nägu, Toomas Kalli tõlkes, mis ilmus kirjastuses tänapäev ja tegu on dokumentaal maniga pihtimus romaaniga, kusjuures neid pihtijaid hääli on seal on seal sõna otseses mõttes paar saada Ta. Ja, ja, ja mul tekkis seos Maarja sinu romaaniga, justkui ma lugesin seda, seda, seda teost, õigemini tekkis see seos tagantjärele, sest sinu teos ilmus hiljem. Et seal on sama moodi selline väga vahetekst väga otsene ütlemine ja, ja, ja ei kardeta, tabusid ja just selline, selline naise pilk tundus mulle midagi väga-väga põnevat, kui see on õige. Tänasest mõlemat raamatut ei olnud kerge kerge lugeda, aga. See oleks iievitš, kui ma vaatasin muudema maade edetabeleid, siis ta figureeris seal samas näiteks Itaalia paljud ütleme siis ajakirja toimetused või ajalehetoimetused või mingid portaalid ka olid pannud selle ja Aleksejevi chi oma oma edetabelitesse, kui ma ei eksi, ka ingliskeelsetest ma juhtusin. Ühesõnaga, see oli asi, mis nagu üsna tihedasti läbi jooksis. Tahtsin võib-olla enne, kui me veel natukene tõlkekirjandusest edasi räägime. Tiit, sina valisid siia saatesse ühe muusikapala, mis minu üllatuseks prantsuskeelne pala, miks eesti muusikat ei tahtnud? See ma valisin prantsuskeelse pala, sellepärast et selles teoses otsitakse suurt romaania ja, ja seda otsitakse siis ühes Brasseriis. Ja taas tõdetakse, et, et suured autorid on enamasti juba mulla all, aga aga otsing jätkub. Mullalt. Aga kuulamiseks kuulamiseks. Jätkub kirjandus aastat 2016, kokkuvõttev saade, mina olen Peeter Helme, minuga on stuudios kirjanik Maarja Kangro ning Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Rääkisime saate esimeses pooles uuematest testiromaanidest, jõudsime otsapidi tõlkekirjanduseni ja kuna kuulasime äsja prantsuse muusikapala, kus otsiti suurt romaani, siis on vast kohane ära mainida, et mõned päris head prantsuse romaanid on samuti tõlke vahendusel eesti keeles tänavu ilmunud. Ilmunud on lausa kaks Michelluelbeki teost, platvorm ja alistumine. Näiteks kirjastuse Varrak Moodsa aja sarjas ilmus ka sellise prantsuse autori 2015. aasta konkuri auhinna laureaati Mattiasega Taavi raamat, varaste tänav. Ja sellega seoses mul tuleb lihtsalt meelde, et mul oli ka võimalus kohtuda matja stsenaariga paar kuud tagasi. Ja sellel kirjandusüritusel Austrias, kus ta esines, küsiti temalt ka, mida tema arvab moel pekist. Mispeale ta muigas ja oma väga nunnus prantsuse aktsendiga saksa keeles siis selgitas, et prantsuse ajakirjanduses levivad väited, nagu talle õuel pekki meeldiks, ei vasta sugugi tõele. Aga rääkides romaanist nimega alistumine, kus vahel Beck kirjeldab lähituleviku Prantsusmaad, kus sai, on põhimõtteliselt siis muhameedlased võimule saanud. Rääkides sellest romaanist ütlasena, et seda lugedes tuleb silmas pidada, et pekk ei kujuta seal mitte islamit, vaid islamikarikat suuri ja sellisena on see väga nauditav teos, aga teisiti seda ei jaksakski võtta. Jah, selline väike lugulist. Ma kardan, et meie ja lugeja küll võtab seda niimoodi üks-ühele hoiatusena sellest, kuidas islam üks kord Euroopa kõik üle võtab ja, ja küll see ükskord siia ka jõuab, kui juba Prantsusmaal on võimul ikkagi moslemi vennaskond ja Sarbonnist on saanud sor vanniislami ülikool kaugel, kaugel sai maailm, siis meistki on. Mina kaugel? Kaugel jah, iseenesest muidugi. Aga ega hirmul on suured silmad ja, ja. Niisiis, kui tegelikult tõi nende islamiosalistega suhteliselt ikkagi vähe kokkupuuteid olnud niisuguseid tele vahendusel ja propaganda vahendusel maalitavad pildid muudavad need kujutlused eriti koledaks ja noh, tegelikult siia vahele ma tahaks öelda, et mis mul vahepeal Hannes, ära sellest kirjandus aastast senini ikkagi kirjandusajakiri nagu vikerkaar tegi paremäärmuse erinumbri ja mida tuleks ka esile tõsta, sest niisugust nähtust analüütiliselt käsitleda oli, oli väga vajalikke. Noh seal oli nii artikleid, tänapäeva populismist kui ka selliseid vanu klassikuid nagu Roseste meister ja ma isegi tõlkisin neile Julius E valat. Igal juhul väe. Minu meelest väärib esiletõstmist see, et niisugune nähtus oli nüüd analüüsi alla võetud, seda, seda peaks modi intensiivsemalt ja järjest kogu aeg tegema, sest see on, see on see, mis on igal pool pead tõstmas juba või noh, ütleme et pea on juba väga püsti kogu maailmas. Ja, ja noh, see veel pekki ja teema lihtsalt tõi, tõi mulle selle meelde, et niisugused tame mõtte uidud nagu väga haakuvad selle karikatuursem maailmaga, mida, mida selles alistumises on kujutatud. Tõepoolest, ma just mõtlesin, et, et sedasama võõra võõrahirm mis ehk meil on natuke võõras, aga, aga mitte enam nii väga, pean silmas pagulasi, et kui lugeda Maarja ja lugeda uuel pekki ja, ja neid mõlemaid on võimalik lugeda suurepärases tõlkes, et praegu prantsuse kirjandust eestindavad tipptõlkijad. Et see toob kuidagi nagu koopa mingeid ängid väga selgelt koju kätte ja aitab neid mõista, et, et tegemist on hea kirjandusega ka mingis mõttes ka nagu vajaliku kirjandusega, et kasvõi Põhja-Aafrika mõistmiseks Maroko ja, ja Alžeeria, et selline rumal Ma olen, aitab rohkem, kui kui 10 10 reisijuhti, mis on kõiksugu faktoloogiat täis täis topitud aga prantsuse kirjandust hetkeks kõrvale jätta, siis võib-olla laiemat pilti vaadates. Mina tooksin esile loomingut. Raamatukogu 2016 on lisaks sellele, et on loomingu juubeli aasta. Kohe-kohe on ka Loomingu Raamatukogu aasta nende valiku ja töö mõttes, et ikkagi väga palju väga head, roosat on, on ter pandud. Loomingu raamatukogus ilmus üks Michelluelbeki teos tema kirjandusteaduslik teos mida ma tõsi küll, tugevalt ei ole. Varem on üldse tegelikult ma nüüd siin vahemärkusena ütlen, et mul on väga hea meel. Sa kutsusid mind siia saata, sest teostasin sellise intensiivse kiirlugemise ja eesti kirjanduse ja osalt ka väliskirjanduse vallast, võib-olla mõnede teostega ma oleksin veel viivitanud, aga kuna mul oli vaja jätta endast mitte nüüd päris ignorantselt muljet, siis mul oli kahe põhjustasi pingelised lugema hakata. Nojaa, aga sinu töö ju praegu on, kirjutamine, mitte lugemine. Ja aastakäive need asjad peavad kuidagi balansis olema minu meelest, et ei, ma ei ole kunagi aru saanud Nendest kolleegidest, kes ütlevad, et vot sel ajal, kui nad näiteks romaani kallal töötavad või novellikogu kallal töötavad, nad üldse teisi loe. Mina pigem olen just siis intensiivsemalt ka teisi kirjanikke, et mul on nagu vaja mingisugust siukest referentpunkti või mul on vaja aru saada, et kus, kus ma ise asun nende ja suhtes ja et ühesõnaga, mul on teinekord vaja ka mingisugust sellist Nonii järeleproovimist või ütleme tõesti sellist nii-öelda heliproovi teha, et ma vaatan, et kuidas seevastu kajaks nagu, ütleme selle inimese loomingu taustal, kuidas, kuidas temaga dialoogi peaksin, et noh, teinekord on ju vaja isegi stilistiliselt kuidagi järele proovida, kui sa näed, loed teise teost ja näed seal mingeid kujundeid, mis tunduvad nagu sellised nakronistlikud või kuidagi mööda pandud, siis kohe hakata ja kriitilisemalt ka oma teksti üle käima. Tõsi, tõsi ta on ja selles kontekstis ma tõstaksin esile Andrei Ivan, Taavi Argonaudi, et kui Maarja rääkisin erinevatest häältest ja erinevates stiilides, siis see romaan koosnebki, koosnebki häältest, et et tegemist on tõelise tõelise polüsooniaga ja Andrei Ivanov ravil on, on selles mõttes õnnetada tõlgitud Veronika Einberg. Ja see on väga-väga õnnestunud tõlge. Nagu varasemadki tõlked ja kui me räägime omast ja võõrast, siis võib-olla tasuks natuke oma ühiskonda oma tõttu, et siin on inimesi, kes, kes ka ennast päris omana ei tunne, ma ei pea silmas nüüd Ivanovi, aga pigem pigem neid tegelasi kellestki. Rääkisime natukene sellest kasutame siis pealegi seda sõna, mis mulle ei meeldi riigi kirjanikest. Siis Tiit, sina oleksid kevadest alates Eesti Kirjanike liitu juhtinud ja ja selle aja sees on toimunud väga palju olulisem arenguid minu meelest, et kuidas sa oled, sa tundub, kui, kui tähtis, et see kogu see institutsionaalne plaan on üks asi on ju kodanikud ja raamatud ja kirjastused ja see kõik ilmub ja siis inimesed loevad, aga selle kõige taustal käib ju. Käib ju veel üks selline institutsioon, mina olen elu ka, mis on selle kõige toimimiseks vajalik? Ma ise olen vaikselt mõelnud seda, et, et heal kirjanikul ei ole ju üldse mingeid institutsioone vaja, et kirjastajad otsivad ta ise üles ja tõlkijad otsivad ta üles ja, ja kõik läheb hästi. See ei tähendanud ja et autorid, kes Kirjanike Liiduga suhtlevad, et nad ei oleks head, vastupidi, aga siin on võib-olla üks eripära, et meile ikkagi raamatuturgu neil ei ole kohandada üldse, et et me peame nagu seda alguses pärast kirjandust toetama ja, ja seda on tehtud läbivalt, et et ei saa nüüd öelda, et selles osas oleks mingi suur pööre või muutus muutus toimunud, aga ma ise leian, et seesama kirjanikupalk või olgem siis täpset kunstniku ja kirjaniku palk, kuna meil oli ju hea koostöö ja on jätkuvalt Kunstnike Liiduga see muudab päris palju, et ikkagi praegu üheksa autorit saavad tööd teha mõned aastad ja ja ma ise olen samuti nõus sellega, mida ja ütles, et ei ole siin ju mingit kohustust või, või survet kirjutada, aga need inimesed, kes valiti praegu seda kirjanikupalka saama, et nad teeksid seda tööd nii või nii või teisiti. Et tundub, et see kirjanduse tähendus üldse kuidagi on suurenenud ja, ja inimesed segaselt rajal, ühest küljest nad vajavad nagu sellist väikest eszkaapismi või võiraamatutesse taganemist või, või põgenemist, võimalik, et nad vajavad ka teatavat selgust ja kirjandus nagu pakub seda pakub oma identiteedi seisukohalt. Selle seisukohalt ümbritseb, mis Eestist saab. Ja. Noh, mina arvan, et selline organisatsioon on Kirjanike liit, on vältimatu instants kirjaniku palgani jõudmisel üldse selliseid liite ja ei ole ja hästi suurtes skulptuurides ja just seda tüüpi nagu on Eesti Kirjanike liit, neid on olemas, Skandinaaviamaades on ka teistesse väiksematesse Lõuna-Euroopa riikides nagu Sloveenia Paat ja et seal on, on need struktuurid kõik olemas. Aga ma ei kujuta isegi ette, kes oleks siis olnud, kes oleks nii intensiivselt hakanud seda kirjanikupalga asja ajama, kui meil ei oleks Kirjanike Liitu olemas. Ja, ja ma arvan, et ta on ikka väga-väga oluline organisatsioonist meie kontekstis kirjandus kirjanduse elushoidmisel, kirjanduselu käigus, hoidmisel, ilma selleta ma toon, püüa ette kujutada, et milline see pilt oleks kindlasti palju fragmente, haarsem, juhuslikum need väikesed turu lombid, mis tekiksid ja noh, me kujutame umbes ette, et mis, mis laadi teoste ümber need tekiksid väärtkirjanduse. Ja niisugusel pildil hoidmisel on ikkagi Kirjanike liidul tohutu tohutu suur roll. Ja mina imestan selle üle, et Kira, Reet meie raamatut niigi hästi müüvad, sest nende hind on ikkagi väga kõrge. Mina nii-öelda vaadates eesti raamatuid võrreldes siis mingisuguste suurte kultuuriruumide raamatutega on see, et meil see objekt on hästi tähtis, vaadake ilusti, hoolega on kujundatud need eesti raamatut, nad on üldiselt kõik kõvakaanelised või väga suur osa nendest on kõvakaanelised. Nendel on sees mingisugune fotomaterjal sageli väga ilusti disainitud. Läänes on ikkagi raamat põhiliselt intellektuaalne objekt, et tal on mingisugused tõelised paksemast paberist või õhukesest papist kaaned ümber ja seal seis on tekst ja, ja see on üldjuhul kõik. Aga, aga meil on seal sees veel sageli sellised illustratiivsed fotod ja see hind on ikkagi suhteliselt kõrge, et kui ma nüüd vaatasin neid Itaalia aasta edetabeleid, siis mis mulle hakkas karjuva erinevusega meie raamatutest silma, olid need hinnad, soovitatakse raamatuid, hinnad 11 eurot 12 eurot 15 eurot, mis meie Soovitatud raamatute hinnad on, neid on ikka seal kuskil 20 22 ümber, vähemalt mõned on ka, ütleme, 16 18 ja niimoodi. Siis on see viib muidugi juba tegelikult juttu maksupoliitika peale. Jah, seda küll ja see oleks ka üks asi. Üks teema võib-olla, mis, mis tasuks ülesvõtmist või mille ülesvõtmist tasuks kaaluda raamatute käibemaksu teema. No täpselt, et kui praegu on uue koalitsiooni üheks prioriteediks on eesti keele hoidmine ja arendamine, siis seda arendamist võiks ka vaadata nüüd raamatute hinna koha pealt ja seda saaksid küll küll muuta, et ei ole mõtet nagu saagida seda oksa, millel me ise ise istuma, et ühel hetkel inimesed kas nad just loobuvad raamatute ostmisest, aga see tendents, nagu süveneb tiraažid väiksemaks, hinnad kõrgemaks, ostjaid vähem. Et et sa ei saa nagu lõputult kesta. Meie saateaeg hakkab tasapisi otsa saama, aga vist ei tahaks nii pessimistliku noodiga need lõpetada või, või äkki see nooti oli hoopis optimistlik, et järgmise aasta teema võiks äkki siis olla. See oleks üks teema kindlasti, aga, aga mul on ka tunne, et siin peaks välja hõikama vähemalt veel mõned nimed ja mõned teosed näiteks meil, neiu luulevaldkond täitsa puudutamata. Nii see on tõesti hea, tänavu ilmus ka väga palju väga toredaid luuleraamatuid. Mul endal tuleb kohe esimesena meelde kaur, riismaa luulekogu, soe, külm, öeldakse, kaur on alati hea olnud, aga muutub järjest paremaks. Nii ja nüüd viimati täitsa veel siin nädalaga lähevad tagasi, tuli välja Tõnis Vilu, Kink psühholoogile, mis on, mis on minu meelest selline väga tore eneseirooniline aruanne võitlusest meeleoluhäiretega. Mulle mulle väga meeldis autori künism ja siirus. Ja see on ka Jüri Kolgil tuli uus luuleraamat välja. Igapidi üks õnn ja rõõm. Marilyn vastseeninil. Kevadel ei leegiate kogu, mis oli kakskeelne luuleraamat. On Ivar Sild, heinakõrred torgivad, aga on head lugeda. Jah, see ei ole kerge lugemine, aga soovitan. Ei peagi kõik kerge olema. Pea kõik olemas Rein laual jahmatava pealkirjaga unelindude rasked saapad. Mis esmapilgul nuttis sõnatuks, kui rasked need saapad? Aga jah, no vot nüüd sai vähemalt osa luuletajaid ka ära mainitud, ma ei tea, kui paljud kirjanikud meid niimodi pinevil kõrvadega kuulasid ja nüüd vihaselt mõtlevad, et nende nimed jäid mainimata, eks neid ikka andmast. No eks see on minu vastutada ja ma tunnen ennast süüdi kõigi ees, keda hea sõnaga ei mainitud, aga samal ajal tunneme ilmselt kergendust ka nende ees, keda me halva sõnaga ei hakanud mainima. Noh, jah, vot mis veel. Ma tahtsin siiski korraks esile tuua, on see teatav ulme ja eksperimentaalkirjanduse liin, et mulle kingiti kah niisugust teost sünnipäevaks just hiljuti Tõnis Tootsen käsitsi kirjutatud raamat, noh, ta ei ole nagu sõna otseses mõttes käsitsi kirjutatud, et ta käsikiri on ikkagi trükki antud, aga, aga seal iga eksemplariga on kõvasti tõesti ka omakäeliselt vaeva nähtud. Siis Stephen Vihalemma, Õismäe romaan, kus ka muide tuleb see moslemiteema või islami teema esile. Aga noh, seal oli väga tabavalt kaanel öeldud ka, et sellest raamatust on näha, mis siis saab, kui Henno Käo tondijuttude peal üles kasvanud põlvkond hakkab hapet tegema. Et see on seal raamatus, on aga väga hästi osatud ära tabada see Õismäe teatav psühhedeelne ja või hallutasinatoorne potentsiaal. Ikka on ilmunud tõesti igaühele midagi ja minu meelest on ka see tore, et selliseid fantaasia ja ulmeraamatuid on ilmunud, mis, kui me enne rääkisime Escapismist, mis tõesti lubavat põgeneda kõige ulmalisematesse ilmadesse? Jah, siin on võib-olla. Kui rääkida sellest suurest romaanist, noh võib-olla me oleme olnud siin liiga liiga irooniliselt mulle praeguse Eesti kirjanduspildi või olgem siis natuke täpsemat proosapildi kusjuures meeldibki selle suveräänsus, et siin on väga palju autoreid, kes ajavad selgelt oma rada ja neid ei huvitagi väga, kuhu nad asetuvad või, või noh, see, mida neist nüüd arvatakse. Eks autorit ikka natuke. Näiteks, eks ole Sauter, kes ajab kogu aeg oma rada, muudlum samamoodi. Nende puhul oleks kuidagi raske öelda, et nad nüüd väga sobituvad selle 2016. aasta mingisugustesse trennidesse. Ja, ja just Mart Velsker ütles väga sellise elegantse mõte, et, et see oli sirbis kirjas, et Kangro kirjutas Tartu valmis ja siis tuli Meelis Friedenthal ja tegi selle kõik ümber. Umbes nii oli seal sõnastatud, see ei ole täpne tsitaat, et samamoodi Meelis Friedenthal oma ajaloo plaanidega on üks selline mees, kes kes kirjutab mingit väga spetsiifilist proosat ja tema inglite keele peaks kindlasti esile tõstma selle aasta valiku seast. Aga nüüd me oleme vist küll kuulajad juba nii nimedega üle külvanud, et ma arvan, kõigil tuleb lihtsalt ahastus peale. Märkmeid ma loodan. Igatahes ma arvan, et esialgu ma soovitaks uue aasta sooviks, et lugege 2016. aasta kirjandust ja siis aastal 2018 või 19 jõuate ka 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kirjanduseni. Tänan, Maarja Kangro, Tiit Aleksejev teeb selle vestluse eest, ma tõesti loodan, et saime anda mingeid soovitusi ja võib-olla ka mõne orientiiri mida lugemisvalikut, mida lugemiseks valides kasutada, aga kui ka mitte, siis vähemalt kõvasti nimesid siit pudenes ja head järgmist lugemisaastat. Head vana aasta lõppu ja sama minu poolt.