Koos pühadega on nüüdseks läbi ka enamik tänavusi heategevussaateid nagu rahvusringhäälingu pika traditsiooniga Jõulutunnel mis seekord kogus annetusi liikumispuudega inimeste taastusraviks vajalike trenni seadmete ostmiseks. Kes jälgib heategevust, kui spordiuudiseid, võib ehk nukrutsema, et seekord annetatud summa jäi kolmandiku võrra tillemaks mullusest mil toetust koguti vähi varast diagnoosimist võimaldavate mobiilsete kabinettide hankimiseks. Kuid oli see-eest omakorda pea poole suurem tunamullusest, mil teemaks oli huvihariduse pakkumine vähekindlustatud perede lastele. Rekorditest olulisem on aga kahtlemata Eesti liikumispuudega inimeste liidu kinnitus et eesmärgiks seatud treeningruumid Tallinnas ja Tartus on kogutud enam kui 210000 euroga võimalik avada. Mis tähendab selget hüpet sadade sellist trenni võimalust vajanud liikumispuudega inimeste elukvaliteedis. Samamoodi nagu on traditsiooniks saanud jõulutunnel, on traditsioon seegi, et selle või ka teiste heategevuskampaaniate juurde kostab näiteks netikommentaariumites tahastavaid hüüdeid. Et kas pole mitte kohutav või lausa piinlik, et selliste asjade jaoks tuleb ikka veel inimestelt raha küsida ning miks ometi riik ise neid aparaate ei osta. Eks tegelikult ju ostabki ja teadagi märksa suuremate summade eest, kui Eestis heategevusest laekub. Jõulutunnel ja teised sarnased aktsioonid võimaldavad meil ühise jõupingutusega teha neid asju rohkem paremini ja kiiremini. Heategevusvabatahtlik töö ja muu tegutsemine vabakonnas on ses mõttes nagu ohjade tugevamalt enda kätte haaramine võimalus meid ümbritseva elu kujundamises palju rohkem kaasa rääkida kui paljalt maksude maksmise ja valimas käimisega kui sedagi. Ent teisalt muidugi on igati õigustatud ka küsida, miks riik neis valdkondades rohkem ei tee. Riigieelarveseadused ja muu selline on ju ikkagi avalik kokkulepe laias laastus kujundatud valimistega aga detailides valimiste vahel toimuva tööga konkreetsete poliitikate väljatöötamisel. Nagu kõigi kokkulepetega on ka siin pea alati võimalikud teistsugusedki lahendused ja anneta, noortel on võimalus ka neid mõjutada. Ma ei räägi siin erakondadest, kellele ju muidugi samuti otsesemalt või kaudsemalt selliste eesmärkide saavutamiseks annetatakse. Formaalselt samuti mittetulundusühingud, pürgivad nad avaliku võimu teostamisele, millest tulenevad neile unikaalsed võimalused ja kohustused mistõttu erakondadele annetamist meil heategevuseks ei loeta. Kõiki vabaühenduste tegevusi võib laias laastus jagada kaheks teenindavateksia esindavateks. Kui nüüd näiteks ratastoolis inimene läheb jõulutunneli annetuste abil sisustatud trennisaali võimlemistundi, siis see, no iseasi, kas peame niisugusele kenale asjale bürokraatiahõngulise sildi külge panema, on talle teenuse osutamine. Kui Eesti liikumispuudega inimeste liit seisab selle eest, et ratastoolis inimeste õiguste ja vajadustega arvestataks seadustes ja riigieelarves siis see on huvikaitse. Mõlemad on teadagi vajalikud teenuse osutamisega aitame inimest vahetult, tema mure kas või osaliselt leevendades. Huvikaitsega mõjutame aga tegutsema oma käitumist, muutma kedagi teist riigikoguministeeriumit, kohalikku omavalitsust aga võib olla ka hoopis mõnda äriühingut või laiemat avalikkust. Kui teenuste osutamise kasu on paratamatult piiratud nende inimestega, kelleni me oma teenusega jõuame, siis huvikaitsega jõuame märksa suurema hulga kasusaajateni. Ometi kui vaatame näiteks sadat suurimat annetuste saajate Eestis nimekiri, mille tipus on SOS lasteküla pole nende seas ühtegi, peamiselt huvi kaitsele keskendunud vabaühendust. Jättes kõrvale mõne üksiku efektse meeleavalduse, on huvikaitsetöö kõrvaltvaataja jaoks ju kaunis igav. Materjalide läbitöötamine, ohtralt koosolekuid ja läbi vaikimisi meedias sõna võtmine ja muu taoline. Võtame näiteks sellise annetajate hulgas populaarse valdkonna nagu loomad. Nagu mujal maailmas, nii tähendab ka Eestis sellele valdkonnale annetamine peamiselt varjupaikade toetamist. Eestis on varjupaikades aastas mitu 1000 peamiselt koera- ja kassi, mis on muidugi kurb. Kui inimestelt küsida, miks nad varjupaigale annetavad, kõlab vastus. Tavaliselt kahju on, ega siis loom süüdi ole, et teda niiviisi koheldi. Kuid sadu tuhandeid kordi rohkem loomi ja linde kannatab halva kohtlemise käes. Suurfarmides juhib tähelepanu loomakaitseorganisatsioonide efektiivsuse hindamisega tegelev Animal Charity välja heitrs. Neid saame aidata, kui vähendame sel moel toodetud liha või näiteks karusnahkade tarbimist. Eelistame ostjatena näiteks vabapidamisel kanade mune ja toetame organisatsioone, kes loomade pidamise tingimuste parandamisega tegelevad. Seega kui meid huvitab, et meie annetus aitaks võimalikult paljusid võimalikult suurel määral ja pikaks ajaks võiksime eelistada huvi kaitseorganisatsioone. Muide, mis te arvate, kas heldamad annetajad on need, kes valimistel eelistavad suuremat solidaarsust ja võrdsust riigi olulisemat rolli nägevaid erakondi või vastupidi? Vähemalt Ameerika valijate puhul on vastus siingi teada. Jätame selle ütlemise aga meie homsesse kommentaari.