Vikerradio tere, hea kuulaja. Luubi all on aasta 2016 muusikas, missugune see õigupoolest oli? Mõnes mõttes mitte midagi erilist, laulud sünnivad ja inimesed kuulavad, nii nagu see ikka on olnud. Muutunud on aeg ja viisid, kuidas seda tehakse, aga kokkuvõttes mis seal vahet inimesed sünnivad ja surevad, eks ole osa omasoodu kulgemast eluringist seegi teisest küljest aga endine pole miski ja kõik on kordumatu. Küllap jääb nii mõndagi ülekohtuselt mainimata, aga järgnev on siiski mingit moodi kokkuvõte valitud hetkedest muusika aastal 2016. Valusad ja kurvad, rõõmsad ja naljakad. Ma olen Sten Teppan ja tema oli David Bowie. Esimene löök tuli sealt, kust vähesed seda oodata oskasid. Jaanuari alguses viis vikatimees David Bowie ja tema äsjailmunud albumi Black Star vinüüli versiooni hind tõusis oksjonikeskkondades 30-lt dollarilt 300-le. Pärast vinüüli guy formaadi taaselustamist pole nõudlus ühegi albumi järele olnud võrreldav Bostoomseks monumendiks kujunenud black staariga. Pole põhjust oletada, kas Black Star oleks aasta koondtabelites nii kõrgetel kohtadel kui povi viibiks endiselt planeedil maa. Seda albumit lihtsalt poleks sel kujul sündinud. Aga tõu idea teised lõpp tuleb ja sõlmib meditatiivses meeleolus kokku lahtised otsad. Näite balana mängis dollar teis. Sõnadega parim ja teised taolised tuleb muusika puhul ettevaatlikult ringi käia. Headust muusikas mõistab iga kõrva paar erinevalt ja näiteks müügi ning kriitikute edetabelite kõrvutamisel kipub ühisosa tihti tühine olema. Nii et ma katsun niisuguste hinnangutega pigem madalat lendu hoida. Küll aga kasutan sõna silmapaistev ja praegu teen seda Ramo Tederi esinejanimega pastakas aadressil, kelle pohlad on kõige värskem jälg loomingu rajal, mille algus viib milleeniumi vahetumise kanti. Tuttu mineku laul äidi ütles, et minu lemmik pastaka albumilt mängis hetk tagasi. Ja siis Rihanna, kelle albumit anti, peetakse üheks õnnestunud maks popalbumiks mis kannab väljalaskeaastanumbrit 2016. Ilmselt ei ole akustilise kitarrisaatega pala närverending parim näide albumi kui terviku kõlast. Aga ilusaid. Laed. Andres Kõpper on erakordselt põnev kuju mitmeti andekas, kes veetleva lõtvusega toimetab nii filmi kui muusikailmas. Viimasel ajal on tema energia suunatud pigem muusikale, tundub mulle ja hoog on hea. Niivõrd-kuivõrd on rahvusvaheline, edu prognoositav. Aga Andrese projekti nööp puhul paistab mulle, et väljavaated ei ole pahad kohe üldse mitte pahade. Kuulasime laulu luft up. Jaanuaris selgusid Eesti muusikaauhinnad 2016 võitjad. Kuigi tehniliselt ilmusid tunnustatud plaadid sellele eelnenud aastal mainin edukamaadik kagi ära, oli ju aasta 2016, neli auhinda võttis pidulikul koosviibimisel kaasa Elina Born kolm ansambel Trad Attack sealhulgas aasta album. Äsja antud kolme kontserdiga kultuurikatlas tõmbasid Sandra Jalmar ja Tõnu Ah ajastule joone alla. Ah on nende debüütalbumi pealkiri? Liialdamata on Trad Attacki kevadeks lubatud järgmine heliplaat meie tegijatelt üks oodatumaid. Kui vaatame 2000 seitsmeteistkümnenda Vikerraadio. Philly Napoli filee villajooks Heino või et näit äkki ta ei jõua rekordkiirusel. Sõua sõua ülalõua ja alalõua vahel eelajaloolise kosmoselaevaga ühtseid sõnumeid vahendan. Rukkileivast imbub. Andi. Aasta üksümpaatsemaid uusi tulijaid Jaan Tätte juunior ehk meisterjaan on ta ju pildi servas virvendanud varemgi, kuid konkursi Eesti laul võimaldas jõulise esiletõusu, mille kõige kihvtim väljendusvorm on rajud lasteaiapeod peaosas meisterjaan tema suupill ja toatäis kilka vaid orgavaid mudilasi. Internetist leiab videomaterjali, mis minu sõnu kinnitavad. Teinekord võtavad meisterjaanilasteaiapeod sisse muljetavaldavad pöörded. Enne meisterjaanikõlas aga muusika Maarja nuudi albumilt une meeles. Need kaks tõestavad veelkord, et omas nišis toimetamine ei pruugi pealkirjadega meedias igal sammul näkku hüpata. Kuid edukas hakkamasaamine on ikkagi võimalik. Olen. Huvitatud. Ja. Eesti laul, mille karussell on hiljuti taas täistuuridel tööle pandud kulmineerus tänavu kevadel Jüri Pootsmanni võiduga rahvusvahelisel areenil ja tervele mõistusele, tihti arusaamatute muutujatega võrrandis, mille nimetuseks Eurovisioon ei olnud play konkurentsivõimeline. Küll kujunes soojaks vastuvõtt Jüri esimesele pikale plaadile, mis ilmus hilissügisel. Veidi üllatav, aga arvustajatele meeltmööda kaugenemine tavalisest raadiopopist on suuresti Sten Šeripov süü. Tema on Jüri albumi täna laulude autor ja produtsent, teisel pool laul, mida just kuulasime kaasautoriks on koos, tead sõbulevski. Nii see Riibav, kui sa polevski, toimetavad Vaiko Epliku ansambli kontsert koosseisus ja andsid panuse Vaiko albumi kirevase saamisloosse. See on plaadi nimipala. Aprilli alguses kirjutasid tartlased Ragnar pits ja Erki Pedaste uue peatüki Eesti muusikalukku kui emajõelinnas püsti pandud tehas Vainola pland pressis esimesed vinüülplaadid Eesti pinnal. Nõuka ajal tegutses meil küll helikassetitehas, kuid meloodia logoga vinüülplaadid pressiti valdavalt Riias või Leningradis. Esimene pressi alt tulnud vinüül Tartus ja Eestis oli Roots Music, mis valmis sobivalt kitarrist Andres Rootsi 40.-ks sünnipäevaks. Inimeste elavat huvi ajaloolise plaadi ikkagi esimene Eestis vastu näitas selle tõusmine plaadimüügitabeli tippu. Ei enne ega pärast pole seda suutnud ükski Andrese album ega ka ükski vinüül, mis Karmen jamps oli Palamis samalt albumilt. Just eetris kõlas nüüd aga pilk uuesti välismaale. David põule järgnes teise ilma veel mitu muusikut, keda tahan mainida. Kreekleik ja Emerson. Winden, faja liider, Morris, vait Prints ja Leonard Goen. Sarnaselt põuile jõudis 82 aastaseks elanud Goen sõlmida enne lahkumist lahtised otsad ning öelda oma viimase sõna muusikas. Mida aeg edasi, seda paremaks Goeni muusika ja Goen muusikas muutus. Kuigi jah, maitse asi. Viimane vaatus. Wonditaagre oleks jäänud olemata, kui produtsendi rolli võtnud poeg Adam ei oleks Isa utsitanud. Tervislik seisund ei olnud kiita. Lõpus ja albumi kokkusaamine palade sisse laulmine oli väljakutse. Aga tehtud, ta sai. Hea, et nii läks. See on albumi nimilaul, jõuan titage. Robert Linna ja Camoraadide ehk Elephants From Neptuuni album au näo tõmbab käima ilma igasuguse kahtluseta. See on õige hingamisega grupp, kellelt kuulasime stiilinäidet pealkirjaga haardest. Nende käekäik on olnud väga huvitav jälgida ja on seda kindlasti edaspidigi, sest ees ootab päris purakas preemia esinemine Fufaidurssiga tuleval suvel Riias. See Ameerika bänd ansamblites staadionitel maailmas üks tähtsamaid tagasivaadet muusika-aastale 2016 jätkame õige varsti. Esimese osa lõpetuseks jätan mängima Tanel Padar bluusbändi albumi Gold n Fish. Lisaks asjaolule, et bänd kõlab hästi ja näeb stiilne välja muudab koduse popkultuuri kuvandit Taneli totaalne muutumine, mis laseb spordil välja paista kui kaunist rendikal tegevusele. See on Tanel Padar bluusbänd.