Ülevaade muusika aastast 2016 jätkub. Oleme täna kuulanud Leonard Goenit, Elephants From Neptuuni, Tanel Padar bluusbändi, David põuit, pastakat, Riiannat, nööpi, Vaiko Epliku ja teisi, aga üht-teist on veel varuks. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Maksa sõita kallis Iowa ja võid. Eestiski on meil Florida kreemiran eksod neida meeldivate rõõmudega. Aastad ei lähe. Kätte jääda kaal ongi et kõik teed viivad sinna. Esimene laul ülevaate saate teise tundi pärineb kogumikust muinaslugu sinilinnust. See on enneolematu ja kahtlemata erakordne saavutus meie levimuusika ajaloos. Uusversioonid igihaljaste lauludele Saksamaal tegutseval luts Grayenskilt ja tema bigbändilt duetti Puhkus Viljandis esitasid Kaire Vilgats ja Uku Suviste. Dificlairo saadikud. Šotimaalt on Eesti publikule alati meeldinud. Võib-olla pole publikut niipalju kui maailma kõige eredamad supertähtede puhul kuid kindlasti on see asjatundlik ja pädev. Teen järelduse oskusest ja tahtmisest inglisekeelse bändiga kaasa laulda ja see avaldab muljet. Iga kord, kui pihvi Tallinnas esineb, käisid nad nüüdki kaasas album ellips, siis on juba kindel tava. Epifi albumitelt leiab valusaid, väga isiklikke power-ballaade nagu õier veinis kõige värskemal plaadil. Ehk on üldistuste tegemine liiast, aga Eesti muusikast torkab silma mitme progemaigulise grupi esiletõus. Olgu selleks iks panda progress või põhja konn. Kõik need avaldasid 2016. aastal heliplaadi. Uus põlvkond toimetab ja sellele on põnev kaasa elada. Täna kuulame ansamblit põhja konn, solistiks klassikaline laulja ja koorijuht Valter Soosalu. Veel üks näide, millega ja kuidas toimetab uus põlvkond. Basskitarrist Janno Trump võttis hulga abimehi ning salvestas trump kontsepsoni nime all debüüdi One. Järgmised kaks laulu muudavad aasta ülevaate veelgi nurgelisemaks. Aga muu arust see huvitav ongi. Teiseks tuleb värvika maid figuure kohalikult hiphop maastikult. Me kuulame vihakõnet beebilõusta esituses. Aga enne seda punkansambel psühhoterror andis oma esimese kontserdi 1991. aastal. Üsna varsti algas päkapikudiskoajastu ning psühhoterrorisuguste kaootilise jõukude ellujäämine tundub väikest viisi imegi. Aga ellu tasus jääda, sest albumit streik on aastast 2016 kõneldes sageli välja toodud. Toon minagi ja panen mängima taas nimi, laulu streik. Muuseas, kookiale paari orjale Surelikud. Sure-sure. Kubjas kokale ori orja. Tänavu värgid on peas, vaadake usklikud, uskmatud noored, tänavu värsid on vihased nagu Gaza sektorit ründavad Iisraeli sõdurid. Kuniks mu keha Vabadussamba sees luku tagant saadab, värsid nendes neid tiigi südamesse torgatakse mitusada, kui veel kord peaks leinama. Vaata 2015, need keelud ei tööta, need käsu TTÜ sort ka propaganda kannas, fentanüül ei käigi. Surm. Natüürmort on nagu Soboliitika surma rüüsla tüür, Chart värsid on peas. Ja need ööd tõepoolest, need on unetud ööd. Kas jagad Maat? Ma pööran su vastu, ma tean, sa trajektoor löön, nokkisin Drow tänava pöörded meediast tragöödiat, röövel mees ka meenunud tragöödiad, mööde isasõied, surnud ema töötas end hulluks. Book vaata, ma ei pane ketse. Näe, mu käed on siin, laseks Aapol need raudu panna? Keetse grillinalik saada on lihtne ja see on mu tragöödia, mille mõõtskaala on Richter aga suur tragöödia, mõõtskaala, traati, teadlasi, viha, naasile ja linahoidlaks kontratiiviga meister, nii meeter kui jutt on paslik, ela. No mu käes on maas, piredas meister, meister ja, ja ma ei tea. Need värsid on, peaasi, et see on. Ma ei pea. Andrusel pinge ehk Beebilõust ja Kaur Kender moodustavad vastuolulise, põneva, kriminaalse ja võib-olla natuke ohtlikku tandemi. Esimese tegevusväli on muusika, teisel kirjandus, kuid nende kahe puutepunkt läbi poeesia, eneseväljenduse, hoiakute ja nii edasi on soliidne. Keskteed ei ole nad kas meeldivad või et aga mõlemad mõjuvad ja usun, see läheb korda, sest kõige nüri on jääda märkamatuks. Viimased laulud meie aasta kokkuvõttes on sündinud palju varem kui 2016. Aga põhjus nende mängimiseks on ikkagi värske. Sügisel põhjustas elevust Rootsi akadeemia otsus määrata Nobeli kirjanduspreemia Bob Dylanile ja veel rohkem elevust kutsus esile alanud peitusemäng, mis tõotas kujuneda kaunis piinlikuks. Halvimast päästis Dylani otsus saata enda asemel auhinda vastu võtma pätismis lavakarjääri 50.-te lõpus alustanud Dylani karjääri kõige mõjukam looming sündis ehk kuuekümnendatel aastatel. Tema mõneti ootamatu esiletõstmine Nobeli väärilisena on sümboolne. Nagu ütles muusikakriitik ja õppejõud Tõnis kahu. Auhind polnud mitte niivõrd Dylanile isiklikult, vaid kogu sektorile populaarses muusikas. Iileva elude põleng. Vahulil tee udu, neeloodi. Igalühel on siga meela. Igaühel on see isemoodi. Lähen karjateed, karu, kelge. Kutsun hiliseid laule ma koju natule baarmen toome kõige viimane udu, see elu. Minule Oleviste jäävad siin udus ripuvad kellukatanud kuna taigna siil, käär ja väes. Obleeskoroon pannoo. Eri Klas, Anti Marguste, Valter Ojakäär, nemad olid lahkujad eesti muusikas, mehed, kelle puhul sõna legendaarne kasutamine oli põhjendatud juba nende eluajal. Ojakääru oma laulu ei leia ma üles, esitas Evelin Võigemast. Oli veel üks kurb hüvastijätt. Ajakirjanikuna suurepärase karjääri Kanadas teinud Peterkop Villemile meeldis väga ka muusikat teha. Teda jääb meenutama laul, kodukäija. Üle selle kõrtsi. Võtsin ennast vinti. Paarimini, silmad ei andnud küllalt. Kusin välja. Seadsin sammu siis türtsad toodu poole. Ja laadaga viis minu jaoks, et nagu kodu käitseis, seal veed. Nägin, kuidas tuttav nägu Harald nalja kiilus. Madalseisus silma, siis muigasin kah tornis seistes ja Salvasin sinna. Siis ses salvas. Mis uppusid, maitse asi. Oli ööd, mida viivita vaeva, ole nii, kaitses. Oli rõõm. Mis, oota, vastutab? Sinu. Vale elu. Oleks mul see kõik siis mõistaksin. Ehkki see ei tasuks enam. See ei tasuks, mis mul Jaak Joala laulude avaldamisest on unistatud ja räägitud aastaid. Tema eluajal Eesti vabariigis seda ei juhtunudki. Aga nüüd on huvilistel legaalne võimalus jaagu kogumikke osta ja huvilisi on meie muidu leigevõitu plaaditurul meeletu hulk. Praeguseks on neid nii CD kui vinüülina avaldatud kaks suveöö ja unustuse jõel mis on müüki kajastavas pingereas tooni andvatel kohtadel püsinud ilmumise hetkest alates. Nagu mainis tuttav plaadipoe müüja, tekkis kaupluses olukord, kus sisenejat polnud vaja küsida, mida soovite osta vaid mitu. Oli teada, mille või kelle pärast inimene poodi tuli. Mõlema praeguseks ilmunud kogumiku kontseptuaalse eks võtmeisikuks on Olavi pihlamägi. Usutavasti jätkub see nii ka järgmiste puhul. Vähemalt kaks plaati peaks olema töös, püsiva huvi korral jätkub materjali ilmselt enamat. Kohed skooli. Aasta lõpus paitas sõõrmeid värske trükilõhn. Lõpuks ometi sai kaante vahele eesti rahvusliku rokkmuusika sünnilugu ehk seitsmekümnendad aastad Eeello kohalikuga okei, põlvkonna elukäigu, 60.-te biitmuusika, plahvatuse perimeetrist pani raamatusse rokk, krapsoodia kirja Vello Salumets juba 90.-te lõpus ja igati soliidset käsitada. Lust tunnustas lausa kolmeosaline telesaade ETV-s. Kõik see, mis järgnes virmaliste ja teiste sarnaste ansamblite hääbumisele seisab nüüd trükisõnas tänu Andres ojale. Raamatu pealkiri on Zeppelini triumf, Ruja kukrid, Magnetic bänd ja nii edasi ja nii edasi. Need olid mõned verstapostid muusika aastal 2016. Nii, mulle näib. Minu nimi on Sten Teppan, tänan kuulajaid, kõike head. Olge terved.