Vikerraadio. Tere kuulama saadet, millega vikerraadio võtab kokku filmi aastal 2016, mina olen saatejuht Tõnu Karjatse ja seda aastat on minuga lahkamas Tristan Priimägi sirbist. Tere, Kristian. Ja Maria Ulfsak Eesti ekspressist. Tere, Marie. No võikski alustada ja sellise laiema küsimus vooruga, et mis on teie jaoks olnud filmielamus 2016? Enda oma ei ütle, ma ütlen enda oma siis, kui teie olete enda omad juba ette ladunud, muidu muidu ma suunan nägu Teie mõtteid järsku. Aga Maria, alustame sinust. No ma arvan, et minu filmiaasta selline tipphetk on üsna ettearvatav, et õnnestus mul viibida kanni filmifestivalil. Tavaliselt siis, kui esimest korda näidati Marenaade filmi tonierdmann. Saal aplodeerib 15 minutit püsti ja seal oli ikkagi päris uhke vaatamine, eriti arvestades seda konteksti, et 2015 see oli selline suuremat sorti skandaal kanni seoses sellega, et naisrežissööride filme ja naispeategelastega filme noh, oli sedavõrd vähe esindatud. Siis tegi suurt rõõmu sellise filmi nägemine, eriti olles seal kohapeal esimese näitamise juures. Tonjördmanni sellist vaataja mõju on päris mitmed kriitikud välja toonud, et just sellises suures publikuga kohas mingi festivali ajal, kui see esimest korda tuled ja kuidas need inimesed reageerivad, siis päris paljud on seda pannud nagu just sihukeseks etendus elamuseks nagu aastas. See oli väga elamuslik, sest tõesti seal olid tohutud vaheaplausi, inimesed naersid ja nutsid ja sinna tekkis selline natuke hullumeelne ühishingamine, sinna saali tõesti meeletud ovatsioonid ja see oli väga lahe kogemus. Kristjan sinu filmielamus, ma ei oska niimoodi öelda, tegelikult aga mõtlen, mis mulle muljet avaldanud sellel aastal võib-olla rohkem on ikkagi see kuidas näiteks naisteteemaga jätkates naiste ja võib-olla mustanahaliste, ütleme siis võib-olla vähema sõnaõigusega gruppide hääl ühiskonnas ja filmimaailmas on nagu ikkagi märgatavalt kasvanud, et see teema on kogu aeg õhus olnud, päris huvitavalt on nagu ka, ütleme, doministlik käsitlus muutunud regulaarseks, üldse igasugust filmi tulemustena, filmida analüüsimisel ja nüüd on näha tegelikult, kui vaadata kuldgloobuste nominente, siis eelmise aasta Oscari skandaal, kuidas mustad ei saa, ka teenitud nominatsioon on täiesti vilja kandnud, ehk siis vaadake. Aga kas te kombinatsioon, et seal on see asi üsnagi rohkem tasakaalus ja võib-olla isegi kui igal juhul ei ole selline näpuga järje ajamine põhjendatud, on väga tore, et see temaatika on ikkagi, on üleval, see intriig rikastab minu meelest siinkohal no üldiselt väga huviga näiteks Ottaga Oscareid praegu, sest nad on põhimõtteliselt kahvlis, eks ole. Et ühest ühel juhul nad tunnevad nagu kohustust reageerida nendele protestidele ja teisalt peavad säilitama nii objektiivsed, need, mismoodi see kõik laheneb, saab olema väga põnev. Kuivõrd on see Ameerika filmiakadeemia valik alati olnud nagu poliitilist korrektsust taga ajavad ja see on ka alati ju küsimus on ju sa ütlesid, et neil on nagu valik, et kuidas keerida, et kas nagu tõsta esile kedagi Hollywood teada-tuntud ju šovinism ja seksismi kants selles mõttes, et kuidas siis varjatult interpreteeritakse meile neid vanu häid traditsioone, väärtusi, aga noh, me võime nende valikutega seal mitte nõus olla, aga neil on lihtsalt nende mõju on filmi aastas ikkagi üks suuremaid, nii et paratamatult mingisuguse märgi jällegi maha. Jahmaria. Kusjuures naisteemaga jätkates on päris naljakas mainida seda, et aastate Maltal on ju feministliku filmikriitikud ja ja uurijad selle teemaga tegelenud ja rääkinud naiste ala esindatusest kinokunstis ja ahistatud positsioonist ja kõigest muust, aga suur skandaal ikkagi lahvatas 2015 siis kui kannis oli suur pahandus kõrgete kontsadega ja väärikaid daame, kellel polnud kõrge kontsaga, kingisaali ei lastud. Ja sellest lahvatas tohutu tohutu röökimine igas suunas, et naised vähe sellest, et neid ei lasta ekraanile, ei lasta neid isegi saali. Ja ausalt öeldes mulle tundub, et see kinga pahandus oli see triger, mis tõmbas käima kogu selle naisteema, nagu siukse suurema vindiga. Jah, see ootus nagu sümptomaatiliseks ka, sest et see oli nii absurdne, et kuidas selliseid võitlusi tuleb veel pidada, praegusel ajal? Ja see ei ole mingi naljaasi seal kergitataksegisu seelikusaba ja vaadatakse, kas sul on kingad jalas. No niimoodi ütleme, töötab see suur kollane meedia, mida meil on väga vähe ja ta ei saa sellist võimu, nagu seda on seal. Ja mulle meeldib väga see kanniskase, nende turvameest on, küsisime, et mis need, millised on nende ettekirjutused ja põhimõtteliselt on need väga prantslaslikud umbes sellised, et turvamees võid talitada oma oma äranägemise järgi või saad aru, et tegelik lõplik valik on ikkagi tema käes, mis tähendab, et põhimõtteliselt kütta su välja visata, siis ikka siis kui sul on need kõrged kingad. Piisavalt libisevad, on need reeglid selleks, et neil oleks võimalus ikkagi oma võimuga kuritarvitada sai, maailm on suurem, kui me arvame. Aga kui nüüd tulla tagasi sellesama naiste motika juurde filmielamuste juurde ja siin ma seaksin just lingi järgmise küllaltki olulise teemade ringiga, millest tuleks äkki ta nimelt Eesti film, siis mulle oli filmielamus triin, ruumeti täispikk mängufilm, päevad, mis ajasid segadusse. Kui seda esimest korda kinos nägin, siis ikka jäi nagu karp lahti, et soojaks, et ka meil saab teha sellist väga jõulist kino ja värsket lähenemist. Et ei, ei oodanud ei temaatikat ega ka sellist lahendust just sellele. Ja, ja noh, minu jaoks ja sellise üleskasvamise zhanrifilmina võib-olla taas eesti kinos tõi selle žanri uuesti päevavalgele või kehtestas selle zhanri uuesti, kirjutas üle selle kuivõrd seda on üldse puudutatud, aga naisrežissööride tulek Eesti filmi on sellel aastal ju märkimisväärne just täispikkade mängufilmide osas. Et valmis neid kokku aastas isegi 10, see on ju rekord. Et kas on meil olnud selline aasta, kus on 10 täispikka mängufilmi esilinastunud? On ikka olnud, aga neid aastaid ka mäletatakse hea sõnaga, sellepärast et minu meelest on Eesti filmimaailmas filmitööstuses ongi räägitud sellest maagilise 10 filmipiirist, ehk siis 10 võiks olla see arv filme aastas, mille pealt on juba võimalik ka nii-öelda vigu teha, noh ja mis suudaks ära katta suurema hulga seal mingisuguseid huvigruppe, nii et see pilt, kus tuleks niuke kirju ja terviklik loomulikult süües kasvab isu, et selles mõttes ma arvan, et kui 10 muutub standardiks, siis me hakkame sama juttu rääkima 15 kohta, aga praegu mul siiski tunneb, tundub, et kui 2007 oli üle 10 filmi vist 11 näiteks või niimoodi, siis oli seal nii õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, kohalikkeid. Ta festivali filme kui, eks ole kõike. Ja nüüd me oleme täpselt samasuguse numbriga samasuguse järelduse ees, et on ruumi teha vigu, on nagu piisavalt võimalust riskida, õnnestuda, et ei pea kogu raha näiteks panema mingisuguse ühe kalli filmi peale, vaid võimalik siin varieerida. Triin Roomet tegi väga hea filmi, Anu Aun, eks teise naisrežissöörina Harboisiga tegi samuti kinodes päris hea tulemuse ja film oli pildiliselt juba hästi ilusat Tallinnat andis ta edasi sellise vaatena, mida jällegi ei mäleta, et enne oleks olnud. Väga sain modern, linn. Moodsad noored, muutsite taimedega võib nii öelda ja Vallo Toomla teesklevad oli selline kolmas hea tulija sellel aastal. Kas järgmisel aastal ju selliseid püüte vist palju oodata ei ole? Et see aasta jääb, rib ainete püütide poolest ka kuidagi rekordiliseks või? Ma ei teagi peast, mis see statistika on, aga igal juhul tuleb Priit Pääsukese film mis on debüüt järgmisel sügisel nimega keti lõpp. Ja järgmine sügis peaks olema jälle päris tihe filmide poolest, nii et minu teada peaks kokku saama samuti üle 10 filmi, mis isenesest on jah, see on see maagiline number, et Tristan väga olulise faktori nimega eksimisruum. Et juhul, kui aastast tehakse neid filme kolm, neli, siis pinge on nii suur ja vastutus on nii suur ja siis nendele hüpatakse kraesse sellise elajaliku jõuga, et võib olla. On mugavam kunstnikul, kui tal on eksimisruumi ja 10 filmi, on see Piirmängufilme kinos näeme, aga alati jäävad varju dokumentaalfilmid, animafilmid, mis on kestuselt lühemad ja ebamugavad levitajatele nagu kinno panna, et, et see on ju üks selliseid asju, mida võiks kuidagiviisi kinodes paremini korraldada, et neid nagu rohkem pildil oleks näha, poleks. Ma arvan, et dokumentaalfilmide puhul ei ole asi kinodes või levitajates, dokumentaali puhul oleneb ikka väga palju sellest, kas see on hea film, kas see on huvitav teema, sest ütleme, see aasta ei olnud lihtsalt tugevdoki aasta aastal 2015 oli kinodes minu arust sipelgapesa, oli moest väljas siis oli loodusfilm Emajõest ja need kõik tegid väga normaalse kassa ja ja, ja, ja nad kõik said korraliku vaatajanumbri ka samal ajal. Mul näiteks on praegu olemas siin Eesti filmide statistika. Ma sain selle eile filmiinstituudist ja mul on vähemalt ma ei tea, kas see vastab tõele, aga selline number siin on, et aprillikuus linastunud film, boonus track mis rääkis Grünbergist Sven Grünberg istet seal seda on käinud vaatamas 21 piletiga vaatajat. Mis on noh, päris Rõõm ja šokeeriv number. Aga kui kaududa üldse näidati filmi Lõõnbergist, võiks ikka näidata, nagu vähemalt kui me mõtleme, millise auraga ta Eestis on ja milline ta tähendus ja vist oli ta umbes juubeliaasta. Võimalused, justkui on seal filmile antud õnnestuda ja ikkagi ei haakinud. Natoga kinopidajal ongi ju see, et kui tühjale saalile tuleb filmi näidata, siis kinopidaja, kui räägime riigi ja skaala nagu artis minuga, kriitiku arvamus on siiski, et neil vähemalt kohustus lõpeb sellega, kui nad selle filmi kinno panevad, ehk siis annavad, peaks võimaluse lõpeks talle kindlasti andma, aga kohustust seda nädala või midagi ei ole, eks ole. Et selles osas on nad oma töö ära teinud ja pärast juba filmi ennast ise tõestama. No ega nad selle Ostorist suurt eksinud ei ole ja minu arust kõik filmid, mis on ka siin effi tabelis on ka kinodes ju ikkagi linastunud mõned korrad. Ja ma olen ka kuulnud mingeid sahinaid, et seda võib-olla ei taheta jätkata. Nii et ma tahaks küll loota südamele panna testi Tokitaksid kinos saama võimaluse, kui neid just ühest hetkest ei hakka olema nii palju, et seda ei ole võimalik enam teha, aga praegu. Eriti just Artises, kus on väike saal olemas ja see on hädavajalik, et nad saaksid ikkagi ka suure ekraanil ennast näidata, sest filmi kohta on ikkagi suur ekraan. Muidugi, inimesed mõtlevad laisalt mõnusast, et ahkelse doktor telekasse ka, et kinno ma lähen ainult mängufilmi vaatama, aga tegelikult on ikkagi päris palju tõkenda. Tasub vaadata Ta suurel ekraanil ja tehase väike pingutus ennast kinno vedada. Jah, sa tegelikult juhatasidki sisse ühe valdkonna, mida ma tahtsin ka puudutada, see on see murranguline ajastu, kus vastakuti on suur kinosaal ja teiselt poolt kodukino kõikide satelliidi internetivõimalustega pakuvad ju eesti filmiriiuleid, Starmannid Teliat ja kõik, kes need operaatorid meil on. Lisaks veel, kui võtta väljaspoole siis Eestisse laienenud just sellel aastal Netflix ja nüüd ka Amazoni Viiodee platvorm või voogedastus või no ma võin ka nendes terminites eksida. Aga et ühesõnaga Interneti teel sa saad vaadata seda, mida sa tahad. Vaatajatest peab valikut tegema, kas ta läheb kinno, vaatab seda suurelt ekraanilt koos teistega või maksab mingit kuutasu ja vaatab seda oma kodusuurelt ekraanilt, mida numbrid näitavad sel aastal Ameerikas kõigi aastate kõige rekordilise kinokülastuste arv Eestis kõigi aegade, kui ma ei eksi, rekordiline kinokülastuste arv, Eesti filmil mingisugune rega, selline protsent sellest rekordist. Nii et põhimõtteliselt võib-olla natukene sihuke noh, hirmutamine ka, et mulle tundub, et see võimaluste rohkus ja kaasa arvatud ma nüüd ütlen midagi väga ebapopulaarset, aga ka piraatluse tõus tegelikult kasvatab võib-olla inimestes üldse seda audiovisuaalse kontentida tarbimise nii-öelda kommet. Et tegelikult inimesed vaatavadki rohkem asju, nad õpivad seda siis võib-olla kuskil väikestele ja neid on nagu rohkem tegema, aga kokkuvõttes on see, et me lihtsalt näeme seda piletit müüakse järjest rohkem, nii et hoolimata sellest piraatlus on populaarne, ei mõjuta see kinotulemusi ja seetõttu Kinopidajatega levitajate ega ka tootjate sellest halast nagu tegelikult väga aru. Probleem on muidugi selles, et eelvaatamised igasuguseid, nagu ka taotlus on väga heaks kriitikaplatvormiks, ehk siis enam ei õnnestu inimestele nii hästi jama ajada kui varem. Kui film näiteks lekib varem välja levib see mingisugune suusõnal Tallinna info sotsiaalmeedia vahendusel nagu kulutuli. Kui asi on halb, see saab laksu sisse, kui on hea, siis saab kasvatada populaarsust ja inimesed niikuinii on reklaami piinlikuks muutunud. Tegelikult kõige rohkem loeb Hanne soovitus ehk siis see on nagu justkui tegelikult pigem sisu kui reklaam, eks ole, treilerit enam ei usuta ja enam ei kasuta seda, kui sa paned tänava nurgale suure suure üleelusuuruses plakatid mõjutavad aja, kui on ikkagi miljoneid taotakse sinna turunduseelarvesse sisse, siis tekitatakse see olukord, et justkui sai Haagi jätta seda filmi vahel, et sa pead minema seda vaatama, kuna see on ühiskondlik sündmus. Aga teisalt ei ole seda täit kontrolli enam sellisel moel, et saaks inimestele just klaus valetada, et tegelikult siin noh, õnneks on seetõttu filmid minu meelest kriitikale palju rohkem avatud ja liiklusele öelda. Reklaam toimib mõnes mõttes ka antireklaamina, et kui sa näed seda igalt poolt, sulle peale surutakse siis arvad, et sellel ei olegi nagu suurt väärtust, et lihtsalt tegija tahab tagada, et kindlasti väga suured massid tuleksid vaatama seda. Aga, et mille pärast seda vaadata, noh sihuke moorismooriga ikkagi praegu valdab põhimõtteliselt kvantitatiivne lähenemine minu meelest filmide promomisel Kvantitatiivne lähenemine igas mõttes, selles mõttes vaata seda Eesti olukorda kinosid, tuleb juurde. Külastatavus eelmine aasta Eestis oli üle kolme miljoni, mis oli rekord tänavu nähtavasti lükatakse see rekord üle on ja seoses sellega, et lihtsalt juba saale on rohkem levitada. Nad teevad väga usinalt tööd, neid on tohutult palju filme. Sedavõrd palju kinodesse, et mina näiteks oma igapäevases töös Eesti Ekspressis. Mul on Areenis umbes üks lehekülg, kuhu mahub üks, kaks filmi, aga kui nädalas tuleb viis uut filmi, siis mul läheb juba raskeks nende valikute langetamine. Et need numbrid on ikkagi päris massiivsed. Eesti filmide vaatajanumber eelmine aasta oli 350000, see aasta on 340000, need on ikka väga suured numbrid. No siis näitab, et kino ei ole unustatud ja siin ei ole nagu asi selles, et seda hoiaks üleval Hollywood oma uute kolmdee kangelassaagade kariks. Minu arust tasub kõike vaadata ükskõik mis kanaleid kaudu. Tegelikult inimestele tundub see komme järjest rohkem ka tekkivat, et võib-olla vähem seda, et näe, näeme, käime kaks korda aastas kinos või? Ei, võib-olla on see erilisest nii-öelda paljude jaoks kadunud või selle mingisugune eksklusiivses, ma ei kujuta ette, tegelikult mingi muutus, nagu toimub. Tegelikult on kino ikkagi majandusharu, et me peame meeles pidama seda, et praegu majanduses on selline buumiaeg ja varsti lõhkeb nähtavasti järjekordne mull ja siis langevad need vaatajanumbrid ja eelarved ja kõik muud asjad jälle kolinal kokku, et. Eluline vajadus, kinoskäik ei ole naabusele kuiv veel selle vastanduse baasil edasi minna, Euroopa versus Ameerika siis Euroopa filmiakadeemia auhinnaga, Olav Roots lavis olid Euroopa filmitegijad sellel aastal väga murelikud. Ja nimelt sellepärast, et Euroopa filmi jääb siiski Ameerika masinale alla. Vaadatakse ikkagi rohkem Ameerika asju, kus on lood lihtsamad kangelased tugevamad ja võib-olla Stamoraal füüsiliselt tugevamad ja võib olla saali nii palju ei ole. Aga, aga siis Euroopa oma tõsiste sõnumite ja muredega selline Euroopa autorikino jääb sellele alla. Aga miks nad üldse tahavad nendega konkureerida sõrmul küsimused tahavad konkureerida sellepärast, et saaks nagu rohkem raha on ju, nad peaks tegelikult keskenduma sellele mis on filmikunsti põhiline idee ikkagi omaenda identiteedi noh, põhimõtteliselt nagu selgeks tegemine või enda tundmaõppimine kultuurina inimesena, et sihuke võidu jooksnud ja hala sealjuures on just eriti mage selles mõttes, et see on umbes Ameerika kino on samasugune nagu samasuguses rollis, nagu oli Edgar Savisaar, on Eesti poliitikas, et me peame olema Savisaare vastu või me peame olema tema poolt, aga me räägime temast kogu aeg tema ikkagi kokkuvõttes võidab. Et no oli selline olukord, praegu tundub täpselt sama moodi, et see, see niisugune muretsemine või see tegelikult mina ei tea, noh, selge on see, et kui teil ei ole panna neid selliseid turunduseelarveid kõrvale, siis ta ei saa, ei saa löögile samamoodi, siis on ilmselge, siin ei ole asi ei lugudes ega ei ole asi milleski muus. Kas ta on minu meelest noh, ütleme võib-olla natuke Ameerikasse suurte õnnestunud filmide number veidi suurem või arv on ju, et Euroopas on iga aasta ikkagi tulnud üks-kaks filmi, mis on jõudnud, ma arvan, kollektiivses teadvuses väga korralikud alase samad on, järgnev on praegu, mis võidab ikkagi absoluutselt kõiki asju on ju endiselt? Ei jäta, aga ei ole, see võidukäik on läbi. Et noh, need edulood on igast aastast tegelikult võtta. Ja küsimus jällegi, mis on minu arust natukese eestlased küsimused. Et ameeriklased ju ei tea neid filme isegi nad ei tea, sellepärast et nendele jõududele neid turundada, et selles mõttes rääkida siis filmiakadeemia maalastest Efagalastele, USAs, ma arvan, keegi kuulnudki. Et see on selgelt ja meie Oscaritest loomulikult olema, aga see on ka kõike turunduse osa ja turunduse peal. Tegelikult jah, naasen Norrisest ise kohapeal, kaeta üks solist, Portugali filmitegija, kes oli siis käinud mööda Brotzlovi ja küsinud sealt poodidest, et ostan teilt ükskõik mis asja. Kui te ütlete mulle, kuskohas on sellel aastal Euroopa filmiakadeemia auhinnaskaala ja ja ühest poest, siis ta ostis mingi shokolaadi, paar korraldajad endale ikkagi peeglist otsa vaatama, selles mõttes, et ma ei tea, kas seal nüüd vaatasid, mina ei vaadanud, aga näiteks paar aastat tagasi oli niimoodi, et Euroopa filmiakadeemia skaala oli ära, võitjad kuulutati välja järgmine, vaatasin rahvusvahelist pressi, mina küll selle kohta ühtki uudiste näinud. Et tegelikult, millest me räägime, siis, kui seda CNNi ei ole järgmine päev, siis ei ole seda. Või noh ala, eks ole. Kas sa vaatasid, kes oli seda kajastatud? Ma niimoodi uurinud küll ma tegelikult kahtlen. Ma arvan, et selleks, et see Ameerikal olulile oleksite võib-olla kõigepealt olla olema nii, et võiks natuke lähemalt seda probleemi otsida. No meil on oluline see, et kuidas Eesti film jõuab mujale, eks, et kuivõrd teie, kui te olete käinud filmifestivalidel, rääkinud seal teiste žüriiliikmena teiste kriitikutega või filmitegijatega, et pallinud eesti filmi teavad? No kui nüüd aus olla, siis viimastest aastatest ikkagi rahvusvaheliselt väga silma ei ole torganud, välja arvatud üks valdkond, mis on alati meie lipulaev, ehk anima. Tanimat teatakse, rahvusvaheliselt armastatakse ja austatakse, et siin on olnud pärnade viimased filmid, pikovi asjad, kui ka popijahu Foomis möödunud aastal kõvasti laineid lõi, et neid on ikka inimesed näinud ja kuulnud nendest mängukate osas. No tänavu treen roometi, selline teine auhinnaline koht, Karlovy vaari istub ta uuesti võistlusprogrammis, tõi talle tähelepanu. Aga üldiselt ega väga palju ei teata küll, et, et triin ikkagi Debutandina on Debutantide programmides ennekõike nagu oli ka Vallo Toomla oma teesklejatega San Sebastiani is. Aga kui eesti filmidest räägitakse, küsitakse Amis Veiko Õunpuuga, praegu teeb ta ikkagi tema on see nimi, mis rahvusvaheliselt on kõige tuntum, kelle filme väga oodatakse, et Veiko alustab oma uue filmi võtteid. Kõik kaardid on praegu tema peal, ootame huviga. Kristjan, sa oled pidanud kirjutama ka ju välispressis basse siis artikleid, et kas on eesti asjade kohta tellitud, tegelikult on, minu arust tuleks natuke kaugemalt selle probleemi juurde tegelikult, et kui vaatame kümmet filmi mängufilmi võtame, siis märkad alustuseks, ma loen nad ette ka ema, klassikokkutulek, perekonnavaled päevad, mis ajasid segadusse polaarpoiss. Seneca päev, luuraja luuleta teeskleja õnn tuleb magades Ameerika suvi. Nii, kui siin sihuke statistikat teha mis puudub taastootmist, siis tegelikult siin kaastootmisfilmi praktiliselt ei ole, on kõik, need on enam-vähem eesti filmid, välja arvatud siis kaks väga toredat näidet, mis on teeskleja Seneca päev, mis on kaks esimest nii-öelda PanBaltic kaasproduktsiooni üldse kaks esimest filmi, mis on tõesti Eesti, Läti, Leedu koostes regionaalses plaanis suur samm edasi. Kui aga vaadata nagu natuke laiemalt, siis paratamatult on see kaastootmine väga oluliseks kaardiks filmide jõudma jõudmiseks kuhugile, et kui vaadata selle aasta kanni võistlusprogrammi näiteks võistlusprogramme, isegi siis on, olid seal väga vähesed üksikud näited, millel ei olnud prantsuse kaastootjad. Kaastootja Slazz müügiagent, kes põhimõtteliselt tegeleb, kes mingis etapis tuleb selle filmitootmisele ilmselt juurde ja siis tegeleb enda selle põhimõtteliselt mõjujõu kasutamisega selleks et see film jõuaks kuskile esimese ringi festivalidele sinna ringi, olla asja endal filmidel suure tõenäosusega, mis on toodetud ainult eesti rahadega, see on lihtsalt fakt, et sinna ei ole midagi teha, kuisest kanni, statistika üldse midagi loeb, on see, et minu arvates minu nägemusest isegi suuremal määral ral statistika põhjal tundub, et prantsuse kaastootja on vajalik, et film nagu Kann jõuaks filmi headusest siin tegelikult nii palju ei saa juttu olla küll autori muidugi tuntusest kindlasti nagu põhivõistluse puhul, aga noh kokkuvõttes oleme näinud ka suurfestivalide võistlusprogrammis vägagi kesiseid filme, sest see ei ole tegelikult lõpuni argument. Ja, ja huvitav, et see jussike. Kuigi on kaastootmise olulisust kogu rõhutatud, on see ikkagi sel aastal mõelda selle paketi pealt vaadates, nagu üsnagi tagasihoidlik Küsimus ei ole ainult selles promos müügiagendid, sa saaksid endale Prantsusmaa sinna kaastootjate nimekirja nime poolest vaid lihtsalt Eestis kättesaadav rahastusskeem. Ei ole piisavalt mahukas, et toota konkurentsivõimelist filmi. Sageli raha pärast on tarvis teha koostööprojekte. Ja kui me nüüd vaatame 2017 aastat, siis veebruari alguses tulebki Rainer Sarneti november, mis põhineb rehepapil Kivirähki rehepapil. Ja see on esimene Eesti-Hollandi Poola koostööprojekt näiteks. Et sellised kaastootjad on leitud ja tänu sellele ka saadud sellele filmile. Korralik rahastus. Ja mis puudutab neid ütleme, seda animaedu jällegi siis on tegelikult siin ka me peame vaatama, et animaedu kommertstulemused on ikkagi null-iga, seda praktiliselt ei jõua ükski animafilm kuskile, kus ta saaks reaalselt piletiraha tagasi teenida mingilgi moel. Et me räägime siin praktiliselt sajaprotsendiliselt ju ainult festivali Lewist. Ja need, see edu baseerub sellele, et need ongi tehtud. Neid saabki teha niivõrd, nagu abstraktsete ja huvitavate näetnud festivalidel löövad läbi, aga samas teisest küljest ei ole praktiliselt mitte mingit väljendit nagu rahva nende suure publikuni. Et seda rolli, mida sa animajustkui praegu festivalidel täidab, seda seda puudujääki võiksid ikkagi mängutad täita ja jõuda, ütleme võib-olla kuskil kinolerisse. Äkki anima jaoks ongi siinsamas väike kodu Akensul kõikide nende tellijate ja muude operaatorite kaudu, eks, et on räägitud sellest, et meil oleks oma selline pisike filmiportaal kuskohast saada, eks kas siis kuutasu eest või mingil muul moel saad neid samu värskeid filme endale nagu koju võtta, et praegu nad ikkagi tekivad mingisugused teatud viivisega sinna see on umbes sama nagu minna avakosmoses taskulambiga praegu mul on niisugune tunne, et see veoteeplatvormide ja digitaalsete õiguste ja seal mingisugune struktuur on täielik rosolje, selle väga raske orienteeruda, kuhu sa oma filmi peaksid niimoodi vanematesse reaalselt kellelegi jõuaks, sest et killustatud tulemusena vaatab ühte platvormi 2000 inimeste teist, võib-olla ka 2000 kumbki neist tahab saada, peab eksklusiivset õigust sellele filmile. Väga kujundlikult räägime, eks need numbrid on jama. Aga põhimõtteliselt üks asi, millega Euroopa Liit ma saan aru, praegu väga tugevalt tegeleb, on ikkagi proovidel luua mingisugune homogeenne viis oma seda audiovisuaalset sisu rahvani viia. See on loomulikult väga keeruline, sest et ärihuvisid on kõigil täiesti erinevaid. No kui filmilevi vaadata kuidas teile tundub, et kas see, mis meile siia Eestisse kinodesse jõuab võtame võib-olla ka siis PÖFF-i juurde, et võib-olla filmid jõuavadki Läheme PÖFFile ja siis kinodesse kui rääkidest, autori kinost, et kas see on ammendav või on midagi sellist, mis on ikkagi meilt nagu mööda läinud, millest kuuleb mujal mujal, aga meile millegipärast ei jõua. Ma arvan, et meie levitajad teevad küll väga tublit tööd, on muidugi filme, mille puhul on selline tunne, et nii kahjuvad need meie kinolevisse jõudnud, aga seal siis tekivad ikkagi teatavad õiguslikud probleemideta müüdud kuhugi siia vene Baltikumi regiooni ja siis levitada, aga ei viitsi seda siia Eestisse kinodesse panna, kuna majanduslikud riskid on, on liiga suured või on mingi õigustega mingisugune viga kuskil sees. Aga üldiselt filmisõbra, no mina küll ei kurda, et et küll väikese Tyleiga või hilinemisega, kohati, aga siiski näeb kõige olulisemad asjad ära, et on see on hea, et neid filme on kinodes nii palju, ühest küljest natukene küll tarbija võib nagu eksida, selles maastikus, aga teisest küljest see mitmekesisus ikkagi harib inimesi ja näitab, mis maailmas toimub. Aga vaata, tahaks paremini, tahaks näha seda maailmakinoga sellises valikus, et sa võtad tavaliselt päeval võtad ette kinokavad ja sa saad valida seal Ameerika, Euroopa, Aasia ja ka Aafrika filmide hulgast. Aafrikas tast pole nii palju midagi valida, aga see on õige, et Aasia kino ka eestlastel ei ole kontakti, et ei ole siin läbi löönud ei Korea ega Hiina ega jaapani filmid, mis on pandud kinolevisse heas usus, et viitsid õnnestuda, minu teada väga hästi neil ikkagi enamasti läinud ei ole. Panen lambist muidugi praegu, aga ma tean mitut, mis on läbi kukkunud ja ettearvamatult, et üldiselt see see seos ei toimu ja minu meelest ikkagi kõige huvitavamad asjad maailma kinos toimuvad just ikkagi erinevates Aasia regioonides, rikka näiteks Lõuna-Ameerikas, et mis on ikkagi nii-öelda angloameerika kultuuriruumist väljaspool, võib-olla et meil ikkagi enamasti lisamata enamasti linastuvad Ameerika-Euroopa filmid, aga neid on küll väga laias valikus äärmiselt palju, et võib-olla selles osas saks natuke paremini, isegi Venemaa osas võib-olla saaks paremini, aga seal on jällegi omad barjäärid, et miks vene film see õieti ei jõua? Või kui palju on teile tundunud, on nagu mingeid põnevaid vene asju, mis on võib-olla mujal olnud, aga näiteks Zvjagintsev, Vi film Leviathan ja vist jõu neile kinodesse, see on täiesti ajuvaba muidugi, aga see on ka üsna unikaalne näide viimastest aastatest, kus, kus nii kõva auhinna pagasi Geon tuntusega film ei jõua üldse jõudnud ka PÖFFile seda üldse näidatud ja tegelikult on muidugi praegu powski kas või on ju, võiks tulla ja mis kandideerib Oscarile, on Venemaa kandidaat Oscarile. Slovski uus film ja iseasi muidugi, kui palju seal Putin ja üldse tehakse mingeid asju pidama mõtet linna tuua. Seal on jah, pigem asi selles, et ega väga palju normaalset kraami ei tehtagi, et mainstream filmid jõuavad ikka meie kinolevisse siin publikut küll ja veel kogu aeg jookseb mõni vene film Coca-Cola Plazas või apollos, mine ja vaata ainult, aga mis asjad need ka on, et alati ei ole vaatamiskõlbulik materjal. Siia tulles nägin plakatit Jolkiwalki või kuu on saabume, ei saabunud kehadesse temaatika poolest ka sealsamas. Filmiakadeemia jällegi toodi esile see, et et maailm tingib ka selliseid veidi teravamaid teema, asetusi, aga need alles jõuavad. Võib-olla filmi samas oli üks dokumentaal, mis ka ju sind PÖFFil, ma arvan, et oli päris publikurohked, seansid foka, maare, siis tuli merel Chan Franco roosifilme itaalia dokumentaal, mis just rääkis põgenikest. Et noh, see on kindlasti temaatika, millest me võib-olla järgmisel aastal näeme PÖFFil filme hoopis rohkem. Ja raadiokuulajatele võin ma igaks juhuks täienduseks öelda, et jaanuari lõpust hakkab see ka Eesti kinolevis jooksma. Nii et kindlasti tasub vaatama minna, kui me siin kurtsime, et nõudlikumale maitsele võib-olla filme alati ei ole kinolevis, siis see kindlasti on selline, mis tuuakse meile, mis on väga hea film, tasub iga kell vaatamist, aga ma olen täiesti kindel, seda vaatab 260 entusiasti, saalid on tühjad ja ongi kõik. Pärast teen natuke reklaami, minge vaatama, hea film. Ongi läinud filme ikkagi peaks kindlasti tooma, sest foka Mare oli Berliini, Berliini. Ta võitis Berliinis kuldkaru ja võitis Euroopa filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinna, terve hunniku, igasuguseid muid priise veel mujalgi, niiet. No siin on jällegi see, mida filmiajakirjanikud saaksid ju teha, rohkem esile tuua, just neid võib olla raskemaid linad õitses. No on päris kindel, et nii sina kui mina kui Tristan me kõik kolmekesi tõenäoliselt kirjutame sellest filmist ja toome seda esile, aga kui see on ikkagi raskel ja ebamugaval teemal ja dokumentaalfilm, mis ei ole väga lihtne vaadata ei oma sisult ega vormilt, siis fakt on see, et ega teda ei minda massiliselt vaatama. Et noh, tokkidest rääkides, see on alati, et dokkide reaktsioonikiirus on juba tootmise eripära tõttu parem kui mängufilmidel ja, ja seetõttu nad reageerivad ühiskondlikel teemadel kiiremini selles mõttes need, kes tahavad ennast nii-öelda kaasaegse maailmaga kursis hoida, näiteks otsinud mu elamust ikkagi pigem dokumentalistikast kui mängufilmist. Samal ajal mõni mängufilmitegija jõuab ühiskondlikest sündmustest ette, kui vaadata ken lõutši Kuldse palmioksa võitnud filmi ai Daniel pleik, mis praegu Brexiti ja Trumpi valguses muutub üha aktuaalsemaks aktuaalsemaks. Daniel kleite ja sellepärast huvitav, et tegelikult minu arust lõõts oli läinud juba pensionile. Tegelikult tänu nendele muudatustele inglina ühiskonnas tundis vajadust ikkagi see film teha lõõtsi film ongi näide sellest, et kuidas rääkida kohalikke lugusid universaalses keeles niimoodi, et need, kes seda filmi lähevad, nad nagu tunnevad, et see neid kõnetab ja võib-olla siis ka muudab seda maailma, et lõõts tahtiski välja tuua sedasama valijat, kes hääletas Brexiti poolt ja tahtis näidata, miks selle Brexiti poolt siis hääletati. No siin lõõts just Euroopa filmiakadeemia auhinna galal pidas ka oma kõne millele paljud tirisid püsti, kus ta ütles, et Euroopa Liit oleks üldse laiali saata ja alustada seda võrdsetel alustel. Aga talle oponeer siis Christoph Sanusse, kellega ma hiljem tegime intervjuu ja samasse ütles, et asi ei ole üldse mingisuguses sotsiaalpoliitilises jaotuses, vaid asi on väärtustes. Et neid väärtuseid tuleb Euroopa kinno tagasi tuua. Noh, eks siis näis, mis järgmine aasta meile toob, aga mis on teile näiteks järgmise aasta soovid, mida te soovite, eksisite filmi kriitikutena? Ei kujuta ette, aga tegelikult on ju kõik võimalused antud meil edukaks filmi aastaks, ehk siis nagu me rääkisime mitmekesine valik ja ütleme, pressi poolt rääkides, kui me kõik filmiajakirjandusega tegelema, siis ei ole puudust ei platvormidest, kus enda mõtet avaldada, ega ka ütleme sellest noh põhiliselt on ikkagi võimalik ka häid filme inimestele tutvustada, neid nendest informeerida, et tegelikult hästi on minu meelest üldiselt näiteks paremini kui kuskil Soomes kas või kus ka selle meedia märksa kontrollitum ja on ka filmide valik, palju kesisemad. Maria, sinu lootused uuelt aastalt Ma ei oskagi niimoodi midagi välja tuua, minge kinno, mina ise küll lähen, just tulin ja lähen. Jah, just, ma ise ootan ka väga, millised on need Eesti uued filmid millest vist esimene esilinastus ongi rehvat. Jah, ja tema kannul tuleb kohe tõenäoliselt suur publikumagnetsangarid. Taska produktsioon, Taskal selline õnnekuu on see veebruariga aasta veebruaris toob midagi välja ja saab võimsa vaatajanumbri, ütleme siis nii. Ja veel jaanuari lõpus on ka dokumentaalfilmide festival mis toob siia uut rasket, Easin sellest foka Ammarest rääkides. Korra tuli meelde topp momendil, mil pagulastele juba selle aasta alguses jaanuaris, et ütleme programm praktiliselt lukus ja ootan huviga rahva reaktsioon selles mõttes, et kindlasti oleme alati olnud väga poliitilised ja väga päevakohased. Ja kui oli enne siin korraks juttu sellest testi toki aasta 2016 oli väga nõrk, mis on õige siis Doc Bondil nüüd läheb uus aasta ikkagi uue hooga lahti ja meil on plaanis õige õige mitu tugevat eesti dokkide esilinastust. Nii et 2017 tuleb ilmselt märksa vähem ja erinevalt mängufilmidest on siis nende dokkide puhul päris mitmed sellises kombinatsioonis, et on Eesti produtsent, aga välismaa lavastaja ja Need on juba ka rahvusvaheliselt olnud edukad, üks neist sai ka Amsterdamis novembris kõrge auhinnavõit õid juba nimesid välja tuua. Nooh esialgu veel tegelikult ei tahaks, kui ei ole kõik päris kindel, aga inglisekeelne pealkiri sellel kõnealusel filmil on Kambek frii, sa räägib ühest Tšetšeenia külast, selline vaatlev dok, ütleme sõja siis kaudsetest tagajärgedest. Kindlasti tuleb väga põnev aasta, aitäh, Maria Ulfsak, aitäh, Tristan Priimägi. Kuulsite siis filmiaasta kokkuvõtvat saadet, mina olen Tõnu Karjatse ja soovin omalt poolt ka teile ilusat aastavahetust ning käige ikka kinos. Vikerraadio.