Mullu hoidis Ameerika heategevushuvilisi, keda muigamisi, keda vihastama, pannes mitme kuu jooksul elevil Manhattani ühe esinduslikuma kontserdisaali every Fischer hooli ümber toimuv. Paarikümne aasta eest surnud every Fischer oli harrastus viiuldajast elektroonikaettevõtja kes seitsmekümnendatel annetas New Yorgi filharmoonia-le üle 10 miljoni dollari. Tänutäheks nende esindussaal temanimeliseks ristetigi ning rohkem kui 40 aasta jooksul võis eiberifišerhoolis kuulda maailma kaunimaid muusikapalumaailma parimate interpreetide esituses. Ent eks kõik ju kulub, kõike väsib. Ning nüüd seisis kontserdimaja aga ees uus suur remont ja muud ümberkorraldustööd mille maksumuseks hinnati 500 miljonit dollarit. Ka Ameerika heategevuse kontekstis on see väga suur summa, aga mitte utoopiline. Näiteks mullu annetati USA-s kokku rekordilised 373 miljardit dollarit. See on umbes 40 korda rohkem kui Eesti riigieelarve. Kuid annetuste kogumist takistas üks delikaatne teema every Fisheri nimi. Mida teha olukorras, kus kunagine rahastaja on ammu surnud, tema antu juba aastakümnete eest kulutatud, aga tema väärikas nimi istub endiselt su nüüd juba remonti vajava maja küljes. New Yorgi filharmoonia lahendas selle nii, et ostis ennast kunagise rahastaja nimest vabaks makstes neid kohtusse kaevata lubanud Fissarita perekonnale 15 miljonit dollarit. Ning juba teist aastat suunduvate klassikalise muusika sõbrad Manhattanil nüüd meelelahutusärimehe Filharmoonikute 100 miljonit dollarit annetanud David kehveni nime kandvasse saali. Küllap kõlab meile ühe järjekordse välismaa veidrusena fakt, et mitte ainult annetajad ei maksa kultuuriasutusele, vaid ka vastupidi ja et see kõik käib küsimuse pärast, kelle nimi objektile külge riputada. Eestis seonduvad nimelised asutused vähemalt keskealistele ja vanematele kõikvõimalikke revolutsionääride ja teiste punategelaste järgi nimetatud koolide, kolhooside ja muu sellisega. Nii et küllap läheb aega, enne kui meie filantroop soovivad oma nimega sellesse ritta astuda. Samas ettevõtete sponsortegevuse juures pole ju enam midagi imelikku, et kinod või spordi- või kontserdimajad kannavad neid rahastavate firmade nimesid. Samuti oleme harjunud, et rahvusromantiliste nimede nägu, jõud või kalev asemel või kõrval kannab meie lemmikspordi tiin mõne toidutootja või ehitusettevõtja nime. Pisut vähem silmapaistvad, aga samuti täiesti tavalised annetajate nimelised sihtkapitali dial fondid näiteks Eesti Rahvuskultuuri fondi juures on ju tegelikult väga kaunis, et nii mõnegi meie seast juba lahkunud tubli inimese nimi ja mälestus elavad edasi tema toetusel täna ja homme sündivatest, teadus- või kultuurisaavutustest. Teadagi on heategevusmuuhulgas tugevalt seotud kiriku ja religiooniga. Kuigi Eesti on väidetavalt maailma vähem religioosse maid maid, on 10-st siinsest suurimast annetusi saabast organisatsioonist kuus, kogudused lisaks veel kristliku taustaga päästearmee. Saagu siis meie lühisarja viimases osas esimest korda ka piiblis tsiteeritud sest just sealt täpsemalt Matteuse evangeeliumi mäe jutlusest pärineb üks aeg-ajalt heategevusjuttude juures meelde tuletada vaid põhimõtteid. Kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida parem käsi teeb. Et solvus, oleks varjatud. Muidugi ei peeta selle arhailise sõnastuses mõttega silmas arutut, raha, kühveldamine, sinna-tänna, kus sa isegi aru ei saa, kuhu ja milleks annad. Mõte on hoopis selles, et annetus ärgu olgu asi millega hoobelda, kiidelda, millest oodata Vilpleid diplomeid ja aunimesid vaid, et kõige õigem heategevus peaks justkui jääma andja ja abivajaja vaheliseks asjaks. Kas on siis nii, et oma annetusest rääkimine muudab selle justkui vähem siiraks mainekujundusprojektiks? Tõsi on mindki kutsutud nõupidamistele, kus on ruttu aru, et heategevuse plaani ja muretseb rohkem selle pärast, kuidas tehtavale oma logo külge kleepida ja pressiteadetega meediasse jõuda, kui jätkas, toetus abielus vajaliku muutuse kaasa toob. Samas teame ka, et Eestis on praegu iga annetaja kohta keskmiselt neli, mitte annetajat ning et meie keskmine annetaja annab heategevuseks umbes ühe protsendi oma sissetulekust. Mõlema näitaja poolest oleme kaugel maas riikidest, mille moodi me üldiselt pigem olla tahame. Peamine põhjus ei ole selles, et meie inimesed ei saaks rohkem annetada või et meil poleks lahendamist vajavaid probleeme või siis tublisid vabaühendusi, kes toetust vääriks. Eelkõige on asi ikkagi selles, et heategevusideena pole meil veel kuigi juurdunud. Ja et see juhtuks, peamegi sellest rohkem rääkima. Sest kui nüüd taas Piiblistest mõtet laenata, siis alguses on ju sõna ja sõnal on võime saada lihaks teoks. Kui me räägime sõpradele toredast teatrielamusest, põnevast loetud raamatust või kasvõi avastatud heast klipist kuidas paremini trenni teha või kooki küpsetada siis see ei ole ju hooplemine. On hoopis jagamine, et ka teised võiksid meie heast leiust osa ja kasu saada. Täpselt samamoodi võiksime ja lausa peaksimegi rääkima ka oma annetustest. Neist tublidest organisatsioonidest, keda oleme leidnud ja toetanud. Selle läbi toetame neid tegelikult veel mitmekordselt nii oma annetusega kui ka loodetavasti uute annetajatega. Selle mõttega tõmbame meie kahenädalase heategevuskooliseks korraks kokku. Loodetavasti leidsite siit mõned uued vaatenurgad annetamisele vast lihtsamale võimalusele, kuidas igaüks meist saab kaasa aidata, et Eesti ja maailm meie ümber oleks selline, millisena neid näha soovime. See on põnev teekond, täis katsetamist, avastamist, õppimist ja rõõmu. Jõudu sellel teel.