Vikerraadio raadio, raadio. Tere kell on saanud 12 ja viis minutit ja tänasel imeilusal päikel sellisel selgel hommikul saame teretada siin stuudios Hardo Pajula, tere hommikut. Mina olen saatejuht Kaja Kärner praegu lõpetamas nädalat, kus teie, Hardo Pajula, olete teinud kaks täiesti risti vastupidist otsust kõigepealt, et teist saab ajalehe Postimees peatoimetaja ja siis järgmine otsus, et teist ei saa seda. Peatoimetaja. Miks te olete otsustanud kõigepealt vahetada oma aastakümneid kestnud niisugune akadeemiline rahu peatoimetaja, ajalehe peatoimetaja ja 24 seitse kestva närvilise ja, ja pidevat otsustamist nõudva töö vastu, miks te selle otsuse kõigepealt tegite? Kõigepealt tundus põnev, tundus põnev ja ja noh, ütleme seal oleks lühike vastus ja see tundus selles mõttes, eks, ta on ju oluline oluline asi sellel selles, selles kohalikus kohalikus asjas, nii et rohkem oskagi praegu selle kohta midagi ütelda. Kuskilt artiklist tuli välja, et seda otsuste kaalusite juba pikemat aega. Teate, ma isegi võib. Ja mis ma selle Postimehe kohta ütlen, et ma hea meelega siin teritaks oma hammast selle padjaklubi padjaklubi teemadel, aga, aga kuivõrd seal margusele Svenil tuleb nendega seal edasi tegeleda, siis ma pigem seda Postimehe teemat, et millal ja mis. Ma tahaks sellel teemal enam väga palju isegi isegi isegi rääkida, sest noh, just sellel et loomulikult ma sõprade seltskonnas olen sellel teemal palju avatama, aga siin need raadio vahendusel hakanud hakata nendega mingeid asju klaarima, et noh, see teeb lihtsalt ma kas need sõpradele, aga lihtsalt kolleegidele, kes nendega edasi peavad seal jagelema tule neile kasuks, nii et las ta olla see koguse Kogu see lugu, kogu see lugu, jutt on siis Margus Linnamäest, kes on aktsia, kes on Eesti meedia ainuomanik ja sinna sellesse korporatsioone kuulub siis ka ajaleht Postimees. Kilkamine siin ei tee tema olukorda lihtsamaks ja, ja noh, selles mõttes pole nagu, pole nagu põhjust sellel teemal. Et see kõik, mis seal äripäevast sai, öeldud ma selle selle juurde jään, eks. Kõik, mis. Ajalehte kirjutav ei pruugi tingimata, nagu me teame, oma pika elu jooksul ei pruugi tingimata õige olla, nii et. Et ühesõnaga, toimetus nagu ei võtnud neid vastu, et kas te olete mõelnud selle peale, et, et võib-olla see mõtlesin, vastumeelsus ei olnud suunatud teie persooni vaid vaid selle vastu, et et Postimehe omanik on suurärimees, kellel on väga palju ajas ajakirjandusest ja meediast erinevaid ärisid ja, ja näeb seda ajalehte lihtsalt kui üht osa oma äriimpeeriumis. Ma olen, seda peate küsima, seal. Toimetus on võib-olla liiga maitsta saanud, on toimetas ja padjaklubi, et seda peaksite küsima seal padjaklubi liikmete käest, et ma ei oska seda. Selge see, et mina neile Island mis tahes põhjustel. Sõbralik suhe toimetusega ja on teil endiselt? Ei, ma toimetusega noh, kuidas võtta, et ei, ma ei arva, et ma olen seda ka väga sõbralik suhe on mina ja nendega sõber aknevad, kes tahavad, võivad minuga edasi alla, aga aga no mingeid asju, mis ma nagu kuidas sõbrad ei tee ja ei mina küll nendega sõber ei ole ja nagu ma ütlen ta oma sõprade seltsis. Ma olen nendel teemadel kordades avameelsem, kui siin raadio stuudios. Lihtsalt sellest lähtudes küsisin, et te olete kirjutanud pikka aega oma kolumni Postimehes, et kas me kunagi tulevikus võime seda uuesti näha. Padjaklubi valitsuse ajal kindlasti mitte, mis, võib-olla mitte seal, mitte selles elus. Nii et kuulajal endale jääb ära arvata, kes see padjaklubi täpselt on. Siin stuudiolaual on meil teie raamat välja tulnud eelmisel aastal Pealkiri majanduslik inimene ja poliitiline loom ja siin on 240-l leheküljel kokku võetud Euroopa poliitiline ja majanduse ajalugu Antiik-Kreekast alates siin on hämmastavaid seoseid, võrdlusi sellest, kuidas puhkevad sõjad, kas nad on ideo loogilistel kaalutlustel, kas nad on majanduse ja ressursside noh, vajadusest ja, ja kui ma seda niisugust mõtete ja, ja seoste uperpalli lugesin, siis mulle tuli võrdlusena meelde, et see raamat on midagi sarnast, mis kunagi oli Lennart Meri hõbevalge, kes Kaali meteoriidi langemisest täpselt samuti kogus tõendusi pärimusteest väga vanadest maak kaartidest Vahemerel, väärsete rahvaste ettekujutuse sellest, mismoodi Euroopa manner välja näeb, et et noh, niisugust, et paralleeli, ma võin kahe raamatu vahel näha. Kuidas te selle idee peale majanduslik inimene ja poliitiline loom, Euroopa ajalugu, kuidas ta selle idee peale tulid suruda sajandite pikku kahe ja poole aastatuhandepikkune ajalugu, 240-l. No kõigepealt nii et kui meil oleks siin televisiooni saade praegu, siis oleks näha, kuidas selle võrdlase peale kolumnist ja peatoimetaja eksiilis läks üliväga puhevile võrreldi Lätis seal Lennart Meri hõbevalge käte, aitäh väga-väga lahkete sõnade eest, et vastust, kuidas ma selle peale tulin, on lihtne, et ma olen ju 20 aastat õpetanud majandusteooriat. Kunagi tulin sealt Inglismaalt tagasi, siis ma see taust on, ütleme selline minus varing sellises isiklikus haridusloos, et ma õppisin. Mis seda, mis distsipliini nimi võis olla, arvan tööstuse plaanimine oli see vist tippi tippis ja, ja noh, see oli sihukene umbluu, eks. Haatil nagu sa matemaatika läbi oli, seal ei olnud seal suurt õnneks nad ei, vähemasti Teinki sellist nägu, et nad üritaks midagi õpetada, et jäi aega üle, et ja mul oli selle umbluu vastu väga selline skeptiline suhtumine Cambridge'i läheksin siis ma arvan meelega otsinud väga matemaatilisi aineid ja ja kui ma sealt tagasi tulin, siis õpetasin ikkagi sellist väga kvantitatiivse sellises matemaatilises võtmes kogu majandusteooriat ja siis oli ka neid inimesi, keda, kes sellest veel aru said, ütleme selline matemaatiline kirjaoskus oli palju parem. Aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks matemaatiline kirjaoskus muutus siis me hakkasime ühel hetkel temalegi Peipsist kus ma siis 20 aastat õpetasid, et siis me hakkasime võtma järjest rohkem inimesi, kelle poolt eelnevalt, eks ole, näiteks magistrit. Magistrigruppidesse võeti inimesi email, heida seda üldse, see ei ole mingil määral, see oli väga mõistlik otsus, ma arvan, et võeti ka inimesi, kellel puudus eelne majandushariduseks ja kellel puudus igasugune temaatiline Natros keskkooli, nad polnd matemaatikat õppinud, kas siis keeleinimesed või juristid õigeks ja oli selge, et no nendel ei ole mõtet mingit siukest matemaatilist sigrimigri teha, eks, et muidugi arukad inimesed, aga lihtsalt taust on täiesti teine. Ja siis ma hakkasin nagu niimoodi, et üks võimalus nendeni jõuda oli teha seda asja nagu läbi läbi ideede arengu, eks. Et õpetada majandusteooriat läbi majandusmõtte ajaloo, kui sa juba selle tee peale lähed, siis. On selge, et majandusmõtte majandusmõtte ajalugu asetab üldse mingi majandusajaloo ja laiemate ideede ajaloo kontekstis, see mõte hakkas sealt nagu vaikselt-vaikselt ketrama, et noh, teha ikkagi asja nii, et see oleks huvitav inimestele kuulata. Aga siin ei ole ju ainult majandusele lugu, et ma nüüd julgustan kuulajaid tarka, ehmatage sellest ära, et siiski mõtet see raamatu kaas lahti lüüa. Siin on ju ikkagi väga palju juttu ususõdadest, paavstivõimu tugevnemist ja selle langemisest reformatsiooni toodud poolteist sajandit kestnud sõdadest ja kõik. Ühesõnaga mismoodi kristlus arenedes ühendas Euroopat rahvad ja, ja seisis vastu islamis Lile, islamistlikule, usule ja kõigele sellele, mille, mida ta praegusel ajal teha ei suuda. See koosneb nagu esseedest, mis on jagatud peatükkides jaanuaris. Võib-olla liiga pidulik nimi, isegi ta, mina mõtlen, tõtanud niuksed laastud või, või kilkeid, et, et jah, seda küll, et, et selle raamatuga on pitseri vajutanud see, et mul oli kindel tähtaeg, mida ma ei saanud ületada. Ja üldse enne oli see niisugune tunne, et noh ikka väike aukartus selle ülesande, kuidas mina siin saeveskist pärit poiss hakanud seal raamatuid kirjutama, et see tundus selline nagu. Aga kas see saeveski on ülekantud tähendus? Noh, ülekantud, aga mitte selles mõttes, mu isa töötas kunagi saeveskimeistrina seal ja, ja seal tegin suveti tööd ja selles mõttes nagu juured on ikkagi sellised saepurulõhnalised. Aga te saate aru, mida ma mõtlen, eks, et ta loodetavasti et ma ei tea, ma ei ole mingist sellisest Surdesse intellektuaali perest pärit. Aga noh, ta ei olnud üldse rumalaid muidugi. Raamatu kohta tahan veel küsida allikad. Et mõnikord lugedes mul tekkis niisugune tunne, et, et seda vist peaks nagu akadeemilisest ajalooteadusest järele. Raiunud ja see oli nüüd toimetajaga, meil oli põhimõtteline niisugune otsuse koht, et alguses ma mõtlesin, et oleksin taha kuidagi teinud viidet, et kindlasti mul oli algusest peale selge, et ma ei tohi jätta mitte mingitki muljet, et seal oleks mingi et seal oleks mingitki teaduslikkuse pretensiooni sellele asjale, et on ikka just sellised vestid või poja ajaloo teemialased laastud eelkõige, aga noh, siis üks võimalus oli kuidagi majakese tehnikasse tungima, aga et noh, et oleks paremini ikkagi kellel huvi oleks olnud, oleks saanud teada täpselt, kus miski asi pärit on, aga siis toimetaja laitis selle mõtte maha ja nii et lõpuks jäi lihtsalt kasutatud kirjanduse kasutatud kirjanduse loetelu. Ma ei saa mitte kuidagi vastu panna kiusatusele lugeda siia algusesse just kui juhtmõtteks toodud kaks lauset miga valdarilt. Mis siis on siis Hardo Pajula, teie valitud, näen laineid rullumas. Mikael Elhakim, näen laineid rullumas sajandist sajandisse. Iga lainehari on uus rahvas, iga laine põhi on uus surmaväli ja kõik kordub alati sama asjaga. Sest inimesed ja rahvad ei võta kunagi õppust ja kui võtavadki, siis on nende lainepõhi juba lähedal. Masendav ei tea ma, ma ei mõtle seda niimoodi, et et noh, minti peetakse, ma ei tea, mis suureks. Suureks pessinistiks aga ja sellega see, et ega ma mingi päikesepoiss loomu poolest ka ei ole, eks, aga ma ei ma, see on niisugune. See on reaalsus, millega tuleb kuidagi ennast nüüd, ma arvan nagu lepiti, tase on selline ja see ei ole minu meelest ei sai tingida. Et noh, selge see, et see ei ole näosaate näosaatest pärit tsitaati, eks, või mis meil seal kõik on, et aga no inimese elul on ka selle näosaatega suhteliselt vähe pistmist ta rohkem sihukese Matteuse passioon laadne nähtus kui me ise mitte, et ma tahaks kuidagi seda näosaate näosaate suhtes mingit sellist arrogantselt hoiakut võtta ka seda siukest nagu lõbusamat asja on vaja, aga noh, see on vaid väga väike osa sellest. Ja ma arvan, et see ongi elu, et keegi, seda ma arvan, ei tee, eks. Nii väga, aga, aga noh, loomulikult sellel taustal on ta võib-olla tõesti masendav. See tausta küsimus, see raamate pidevalt tuletab meelde, et kõik kordub riikide suurte dünastiat arengus kõik kordub ja samal ajal tulevad välja niisugused huvitavad näited, mismoodi. Tulemus on väga sageli etteaimamatu, et inimesed, suured väejuhid vahetavad poolt tulevad mingid täiesti naeruväärsed ajendid, mis keeravad ettekavatsetud plaanid tagurpidi. Et mis siis, mis siis määrab riikide rahvaste kontinentide ajaloo, kas ette määratud plaanid ajaloo kordumine või, või mingi väike sõrmenips, mida keegi pole osanud, millega pole osanud arvestada? Mulle meeldib, see on vist Jon Gray, kes ütleme, vastu tsitaadiga vastata seda ajalugu on absurdidraama, mille stsenaariumi kirjutab juhus, et see mulle mulle väga meeldib see. Aga oleme ka, et ta kordub selles mõttes, et. See on, ma ei mäleta, kes seda on öelnud, aga, aga see, kuidas mina seda asja näen, on see, et ajalugu ei korda iseennast, aga tal on oma rütm. Et võib-olla see on parem, et see marsuse emasele rütmile kuidagi üritasin seal pihta saada, aga või noh, üritasin seda tabada. Et seekord läks niimoodi, ei tähenda loomulikult seda, et nüüd läheb jälle niimoodi, aga noh, selge see, et nagu te ise tõite välja, et mingid asjad korduvad ja see rütm on, rütm on täitsa täitsa olemas. Kus Euroopa praegu selles ajaloo korduvuse rütmis on, kas tõusulainel või siis vajume sinna laine. Jah, no ma tooks paralleelid ikka kusagil. Viienda sajandi algusega, võib-olla. 410 oli see, kui esimest korda tulid. Tulid Alarist, tuli. Siis oli juba vist ma olen ikka seda aastaarvu selles mõttes täpselt aastaarvude peale ei ole mul viienda sajandi alguses, ma arvan, kuskil võiks olla see, kus on ikkagi. On, Germaanlased on ikkagi ukse taga, et et noh, ma minu jaoks on see nagu kõige lihtsam paranenud. Ja jällegi eks, et, et kui sa, kui seda rooma asja vaadata, et seisis vastast, teie Pärsias samasugune, sama kõrgel tsivilisatsiooni tasemel olev impeerium kummatigi Nad ei alistanud mitte sellele, vaid nende paljasjärgsetele Germoonastele, kes siis ta üle üle Doonau ja ja raini ja tulid. Et see on ka minu meelest väga selline asjakohane paralleel. Kõige oodati kogu aeg ja seda, et et tulevad siis tankid üle üle üle selle. Ida-Euroopa tasandiku, aga tegelik, eksistentsiaalne oht Euroopale nii nagu nii, nagu me teda tunneme, eks. Mis ei tähenda, seda saadakse eksistentsiaalne oht. Mingis teises mõttes, aga selles mõttes nii nagu Euroopa tunneme seksist eksistentsiaalne oht oled ikkagi praegu pigem mitte pigem vaid tuleb Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Selles mõttes ekse. Paralleel tolle ajaga on ilmne ja Nõukogude Liidu lagunemisest on möödunud veerandsada aastat, eks. Et see on jällegi ajaloolises mõttes võib-olla isegi murdosa sekundist. Selle peale ma haarasin laualt ühe paberi teie artikliga pealkiri Euroopa ärkab oma une näost ja detsiteerite siin USA poliitikavaatlejad, maak streeni, kes ütleb, et Euroopa Liit tegi kahest maailmasõjast valed järeldused. Nad kaotasid usu endasse, oma rahvasse. Üritasid välja rookida ainult sallimatust ja natsionalismi, vaid ka rahvuslikku eneseteadvust ja kultuuripärandit. Seal, kus peaks praegu asuma Euroopa identiteet, haigutab suur auk. Kirjutate alla praegugi. Ja täiesti noh, selles mõttes, et maksta ainult minu suur minu suur lemmik just selleni ilma nägemise mõttes kui ka sellest, kuidas kuidas ta kirjutab Andes teile aimu tema stiilist ennast jällegi tänase päeva haakub väga hästi, et Albaania tervishoiusüsteem seisneb ujumises Itaaliasse, et. Liibüa tervishoiusüsteem seisneb ujumises Kreekasse praeguni. Aga see Euroopa identiteet, mis praegu selle natsionalismi ja sallimatuse välja rookimisega nagu Stein ütleb, et läheb kaduma. Kas ta praegu siiski ei hakka vormuma just nimelt selle surve tõttu? Ja hea, selge jah, aga see vormumine tuleb ilmselt? Ei täiesti, ma olen, et see jah, täiesti nõus selles suhtes, et siiamaani on seda euroo Ma. Täitsa Euroopa identiteeti on üritatud kujundada siis Brüsselist lähtuva mingi sellise jorinaga mis järjest rohkem meenutab seda, mis siin Nõukogude Liidu viimastel päevadel toimuseks, noh, see muutub järjest absurdsemaks järjest elu kaugemaks järjest. Et ta järjest enam meenutab seda lihtsalt kroonuliku komberiitust mingis mõttes, eks, et kui me vaatame, mõtleme tagasi näiteks siin kaheksanda aastate keskpaigale või kaheksanda aastate lõpule mingit parteikoosolekuid, eks, et kes siis seda nii väga uskus seda jorinatena, eks, aga noh, see oli jällegi mingid sellised onu usked, sel tuli tuli taha ära, eks ole, mingid harjutused ja ja see kõne mingi loll kõnepaberit ette lugeda ja siis elada, edu, edu, elu edasi elada, et et mulle tundub, et see praegune Euroopa ideoloogia on umbes samas järgus, et. Et mul on kohati tunne, kui ma kuulen seda püüdliku, anti rassismi ja kõike seda, et kui siirad need inimesed tegelikult on selles suhtes ja kui kiiresti kui kiiresti olude muutuses nad võivad sellest kindlasti on ka siiraid, inimesi, kes sellesse, kes defineerivad Kennastanti rassistidena, et aga, aga ma arvan, et väga paljud lihtsalt ajavad seda ideoloogilist loba selleks, et see on, see on see, mida tuleb ajada selleks olla praegusel ametipostil, kus nad parajasti on või mistahes teistel põhjustel. Millal te viimati mõtlesite nüüd siin, vaadates Euroopa või Eesti sündmusi, et? Millal te viimati mõtlesite, et ajalugu kordub? No nagu ma ütlesin, et see ajaloo kordumine hätta, pigem mõtlen seda asja niimoodi ta ei kordu, aga tal on oma oma selles mõttes, et ma sain küsimusest aru ja. Jah, et see tuleb tõttu, et tuttav ette, et see kõik on juba olnud ja mitu korda on olnud Euroopa ajaloos või. Konkreetne näide, no ma just sellele võib-olla ongi viimase kuu aja jooksul olen ma seda endale sõnastanud kui siiras, tegelikult on see ülipüüdlik antirassism, et sa ei tohi öelda sõna neeger ja ja Muriel, et kui sa ütled juba Murienda, mis on täiesti selline, on vist niisugune heatahtlik heatahtlik siis selle peale mingi osa Twitter lastest hulludeks ja tembeldab su ma tea, natsistiks fašistiks, eks, et see on täiesti absurdne, see on igasugune huumoritaju on kadunud inimestel ära ja et kui et kui palju see on siiras ja kui palju, see on lihtsalt mingi grupihullus, mis võib pöörata jällegi mingiks teiseks grupi hulluseks. Aga see tõesti, et ei tohi öelda neeger ei tohi öelda Murien. Või noh, mina ütlen ikka, aga seda ma ei piira seda sellega, et noh, see on, see on nii absurdne ja ja, ja, ja noh, veel kord, et et me oleme võtnud omaks sellise usu või sellise ideoloogia, mis on omane mingi noh ütleme, USA idakalda hellitatud Hadley võsukeste läks ja üritame siis seda rakendada siin, kus me, kus meie ajalooline kogemus on absoluutselt teistsugune. Et, et see on minu jaoks nagu tekitab mõlemalt poolelt Oledega järjest imelikumad, ühelt poolt radikaliseerumise Se üliprogressiivsed, antirassistid ja seltskond ja teised Noh, ma paratamatult kuulen rohkem nende mõtteavaldusi, sest see, mida see noh, ma lihtsalt ei liigu nendele Nalites heina, ta ei saa väga palju, eks avalikus meedias sõna ja teiseks, ma ei liigu ka nendes teiste poolemeelsete seltskonnas, eks. Mis jorinat sealt lõdvet olla, see jumal ise teab. Mis Euroopast saab lähema 50 aasta jooksul? Hea küsimus ja ma arvan, et minu jaoks ainsa sellise Ainsa positiivse teadaolevas stsenaariumi on maalinud vallad hakkama oma, ma loodan, et see tuleb nüüd kiiresti-kiiresti eesti keelde, ka tema viimane raamat on, kannab pealkirja alistumine ja seal sisuliselt selline rahumeelne lahendus on see, et võetakse omaks. Prantslased võtab omaks islamiusu, aga see ei ole selline. Ütleme, see kõik toimub rahulikult. Ja noh, seal on omad, seal on omad peategelane, niipea kui ta siis see peategelane kirjandusprofessor on jagada, saad teada, et ta saab, et ta saab pidada kolme naist, nii et ta kohe islami suhtes leebub, aga aastal teeb ikkagi nagu pahatihti sellepärast et tema eelmine kogemus oli see, et ta vahetas iga kooliaasta alguses nagu naisteks. Tal oli neid kolm, üks oli korraga võib-olla seal nipet-näpet kõrvalt veel, eks, aga noh, sel aastal on. Et kas need on seal need kolm, kolm tükki korraga, mis on suurem segadus, kui enne oligi, nii et et me oleme niikuinii polügoon, millises ühiskonnas elame, eks tegelikult lihtsalt niisugune seeriaviisiline polügaamiale hea meel, et et. Aga jah, ma arvan, see niuke ainus reaalne stsena või ainus selge positiivne stsenaarium, mida mina Ma mõtlen, positiivne selles mõttes, et see hoiab ära sellise suurema aadrilaskmise kuhu kandis, kuhu kanti see asi tundub nagu tüürivat. Et, et oli see kaur, rääkis mulle Kender siis kellad, paljude vaadetega, kelle mõningate vaadake, kas mu hea sõber veel kord eelkõige. Ja kelle paljude tema vaadetega ma nõustun, paljude pooltega absoluutselt ei nõustu. Ja temal oli ka juba päris huvitav mõte ja tantsuülesanne, see on nagu teine niisugune positiivne stsenaarium, mida ma näen. Nassim, Talebi ma seda mõtlen, et peaks hakkama edasi uurimata tulebki tulevad asemele selliseid linnriigid. Impeerium tagab midagi sellist, ütleme keskajalaadset. Aga, aga noh, rahvusriik ja see ja see micro migratsioonivood, mida me praegu näeme, need ei ole ühitatavatelt, siin peab kuidagi mingi jumalavahetus peab kuskil kuskil tulema. Eks need, need kaks asja lihtsalt kuidagi ei haaku. See tohutu demograafiline transformatsioon, mida me näeme praegu Euroopas ja rahvusriigi idee, mis on siis siin 20 aastat või kaks aasta 100, eks ole, meie oleme siin Euroopas laias laastus määranud, natsionalism on sisuliselt midagi, mis tuli natsionalism, sotsialism ja siis usk teadusesse, noh, need on need kolm asja, mis tulid, eks, kristluse asemele sisuliselt ja ja need natsionalism selgelt ei Või rahvusriik sellisel kujul ja selline ulatuslik rahvaste rändamine, need ei ole omavahel ühildatavad. Ma olen sellesse sellesse peaaegu ma selles 92 protsenti veendunud. Kell tormab hirmsa kiirusega. Aga ma tahan ühte asja veel küsida. Üks kaitseuuringute keskuses analüütik rääkis mõni aeg tagasi, et islami usk elab praegu üle samasugust, nagu oli reformatsioon. Kristluses käib väga mitmesuguste nii-öelda tiibade ja voolude omavaheline võitlus. Ja kui te ütlete, et üks stsenaarium võiks olla see, et, et islam saab valitsevaks usuks mõnes Euroopa suures riigis, siis kas see võib olla mingi lee Berine ja eurooplasele vastu võeti. Oligi jah, just nimelt, et tema nimetan seda positiivset, leebe jäägane kahel usul ju nad on ikkagi ühest tüvest välja kasvanud, et selge see et islam on väga mitmetahuline nähtus ja mõtlesin leebemad vormid, tegelikult on kristlusega päris hästi ühildatavad ja ja nüüd kõik kiin islamiusulisi demoniseerida on ka ilmselge ülereageering, et noh, meil on selgelt probleem nende vahabiiti vahabiitliku ideoloogiaga, mis on nagu noh, sisuliselt mida siis Saudi-Araabia on siin eksportinud nendes naftatuludest ja no mis seal sisuliselt umbes sama täidab sama rolli, mida kolmas internatsionaal täitis, eks ole, siin Stalini-aegses maailmas, et. See on, noh, see on, see ei ole, ütleme, et see on see selgelt, mille vastu, millega peaks tegelema sõjaliselt, eks, aga, aga noh, mingis mõttes mingis mõttes jah, nad kindlasti on omavahel selle leebema islami leebemad vormid ja kristlus, ma arvan, seal ei ole sellist ületamatut konflikti võib olla. Järgmine teema te kirjutate järgmist raamatut, Hardo Pajula. Tähendab, ma ei ole veel, aga mul oli plaan hakata Postimehe peatoimetaja. Ikka väga ütlen. Aga aga, aga jah, ma arvan, et ma nüüd lähen selle juurde tagasi, mis on kindlasti selline noh, kui nüüd jälle ta olles kokku puutunud seal vaimude ja kummitustega, et, et on kindlasti selline rahulikum, rahulikum tegevus, et ma tahaks jah kirjutada pealkiri on olemas. Pilves Prometheuse mis ja räägib siis lääneriikide katsetest ja eelkõige USA juhitud katsetest narkootikumide probleem maailmast välja juurida. Mis ei ole olnud eriti edukas? Kas katta, mis on olnud ja üks võimalus seda öelda, et seda mitte eriti edukas teine on see, et on olnud totaalne läbikukkumine, on pigem isegi, võib-olla võtaks kasutaks seda teist nii kui sa vaatad, või kui te vaatate? Või kui me vaatame, kui te soovite. Kui me vaatame. Sest vangide ma ei ole, ma ei pane kätt tulle selle väite peale, aga minu meelest sellist Kaur vahtis mulle jälle selle graafikum, et kus USA-s praegu vangide arv on sama suur enam-vähem kui see oli vana jussi ajal Nõukogude liidus, eks ja enamus neist istub kinni. Istub kinni siis narkosüüdistusega, et noh see viitaks sellele, et midagi on, võib-olla vajaks. Ja isegi kõige ütleme sellistes kõige konservatiivsematel kristlikes siis kust sa ütleme, sellise tugeva kristluse nendes Ameerika Ühendriikide osariikides, kus selline Loomupära, et kummatigi need osariigid, kus on see ütleme, narkovastane, Tegevus on olnud väga rõhutatud, need on nüüd esimesena loobuvad sellest senises lähenemises, nendel on vanglad on nii täis lihtsalt vanglate vanglate majandamine võtab osariikide eelarvest nii palju raha, et nad nad arusaadav. Rahalistel kaalutlustel ei saa sellise sellise asjaga enam jätkata. Kas ma saan nüüd aru, et järgmine raamat toetab Kaur Kenderi seda tegevust, et et leebed narkootikumid legaalseks? Jah, selles on üks, üks nendest üks nendest nendest valdkondades, kus meil on tõesti, kus muidugi kauri seisu seisukohti jaganud, nagu ma ütlesin, on palju, kus ma seda või kas palju on, on mõningaid kindlasti, kus ma seda üldse ei tee, aga see on jah, see on küll koht, kus meie vaated vaatelt kattuvad. Mille järgi te oma sõpru valite või mis peab olema omale niisugusele inimesele kelle sõber te tahate olla? Huumorimeel, eelkõige siis, kui sa tahad ühtemoodi naljadest aru siis ma arvan, et see on kõige alus. Ja sõprade jaoks peab aega olema ja seda küll mitte, et mul alati oleks, aga kas teil on ka niimoodi kauri? Me peame, noh, me oleme mõlemad seda meelt, et Betti Alveri suured vuuk ajad on üks on üks eestikeelse eesti keele võimsamaid tekste ja ma arvan, et seal tugev vundament mille peale see näitab, et me saame millestki väga millestki väga olulisest. Saame täitsa ühtmoodi aru, Diana loomulikult. Ta on kirev, askeldada ja vaiksel moel võib-olla et on selge see, et me ei saagi kõiges oleme, oleme kaks erinevat inimestele ja ja sellest tulenevalt on ei saa kahe erineva ja vaatad, inimese vaated on tihti erinevad, olgu-olgu nad kasvõi sõbrad. Sõpru jääb elu jooksul vähemaks või tuleb juurde, sest ühest küljest aeg kulub rohkem nagu tööle ja perele, kui, kui inimene hakkab lähenema 50-le, ma kujutan ette ja, ja võib-olla ka sõbrun enam nii kergesti nagu nooruses. Ja, ja võib-olla mõne mõne hea sõbra veidrustest ajapikku juba nagu tüdineb ka või, või tüdineb tema minu veidrustest, et kuidas te selle asja peale vaatate? No ma arvan, et ma hakkan jõudma sellesse elutsükli sellesse staadiumisse, kus sõpru hakkab vähemaks jääma, eks nad ei. Nii see on, et ma arvan, et kui nüüd iga iga aasta lõpus nendega, kes on juurde tulnud, kes on ära läinud. Ma arvan, et praegu on seal ikkagi nullisevastide, muutub negatiivseks ja ja nii see läheb. Näosaate taustal tundub see ka väga masendav, aga. Ma saan aru, et see näosaade on jätnud teisse sügava jälje, lihtsalt. Absoluutselt, ma ei taha kuidagi, see on tore saade ja ma korra isegi vaatasin seda niimoodi. Niimoodi ja täitsa tore oli. Absoluutselt ma ei kuidagi ei taha seda saadet mahatehas on inimestele meeldis kuidagi selles mõttes noh, mina joonud ta püsivaatega, ma mõtlen seda lihtsalt meelelahutus, saat, meele üks üks ütleme pigem kindlasti hea meelelahutussaate selline näide minu jaoks, aga see on ainult üks osa sellest. Aga tuleme tagasi teie selle haridustee juurde. Rääkisite, et õppisite polütehnilises instituudis, mida te seal õppisite? Ega see ongi jäänud mulle endale ka segaseks natukene, et, et kindlasti oli see matemaatika-poolteist aastat. Edab Ungari õpetus näitama mul jäänud väga soojad mälestused. Uno Mereste oli väga-väga võimas isiksus, kellest. No mul on hea meel, et õnnestus temaga veel kokku puutuda. Olari purjus olema ka palju tänu võlgu. Kuidagi noppisime üles oma sinna statistika või no eks ma avaldasin ise ka soov jagada see. Aga nad olid ja et selle distsipliini nimi oli tööstuse plaanimine, elamise Arrybalberg oli väga tore mees. Tema ei loe läbi inglise keelse raamatu. Tol ajal oli see suur asi ja pigem jättis kogu selle jama ära, mida ta õpetama pidi, lihtsalt rääkis, mida ta luges ja see oli väga huvitav. Mulle väga meeldis. Siis ma läksin ja ma kõigepealt ma läksin EBS-i. Noh, mul oli kogu aeg selline hirmus, tahtmine oli siit välja saada, sest see tundus ikkagi nii mannetu, kogu see värk juba siis. Ja ma tahtsin hirmsasti, ma ei olnud üldse inglise keelt. Et peale sõjaväge ma ei rääkinud sõnakestki inglise keelt ja siis ma hakkasin kuidagi oli näha, et, et võib tekkida võimalus välja saada, siis ma hakkasin inglise keelt õppima ja kuidagi ma sain EBSi EBS ametis pooleks aastaks mind Ameerikasse, see oli juba noh, see andis tol ajal väga suure eeliseks keele mõttes. Siis ma kandideerisin Cambridge'i, sain. Ja lõpetasite magistrikraadiga magistrikraadiga. Kuidas teie elu muutis? Kuidas te see maailmanägemist muuta? No ta muutis ikka päris oluliselt jah, et esiteks see oli kaks aastat sellist ikkagi kõva kõva stressi minu jaoks nagu, nagu ma ütlesin, ma võtsin suhteliselt raskelt kursused endale. Minu jaoks ikka väga matemaatilised ja see oli noh, üldse käinud, it's on ise käinud ikka nii kihvt, kihvt õhustik, kuigi ta oli väga stressi, et seal ei olnud mingi iha ahaga, eks. Ant, aga ta oli, noh, kõik see oli nii. Te olete hiljem käinud vaatamas oma noorpõlveradasid, mis tunnet? Tunded meeleolud, no vahva on jah, et mul klassijuhataja nii-öelda ma olin seal kaks aastat, esimene aasta oli mõeldud sellistele. Oli oligi, et võtame Ida-Euroopast siis mingi paar vussi täid, Morrie näide, pesemine on näod puhtaks ja õpetame sind natukene evangeeliumis. Vaatame, mis neist siis üldse saadakse, nende jaoks oli meieni kitsekesed marjanid ja, ja nad minu nägu pesti, siis võttis üks aasta aega, enne kui seda seal küüriti ja siis ma sain kuidagi järgmine aasta täna oma klassijuhatajale. Nimetatud mõte ei olnud muidugi päris palju koostööprojekte, orjade nimi, stiimul, raid, võib-olla inimene, kellele ma olen elus veel kõige rohkem tänu võlgu. Ääretult kihvt mees. Ja tema, noh kuidagi tänu temale ma suuresti sain siis teiseks aastaks stipendiume. Ja siis teine aasta teine aasta oli ikka päris raske. Tead, et aasta lõpus on eksamit keegi, sind seal ei ninnu-nännu ja eks seal oli keeruline aasta. Tulite tagasi ja hakkasite õpetama EBSis. Jah, need EAS-is ja noh, siis ma hakkasin kirjutama. Tol ajal oli see palgalõhe oli ikkagi nii suur pangandussektori kasuks, et siis ma läksin hansapangas Kaja ja töötasin ju seal mõnda aega Price Waterhouse ja siis oli see vähi juures käimine veel ja siis peaminister Tiit Vähi nõunike nõuniku nõunikuna, et mis oli ka väga-väga-väga selles mõttes huvitav kogemus, noh siis ma olin, siis oli seal igasugu keerulisi aegu. Aga mind huvitab see, et kui te võrdlete üliõpilase, kes teil tulid, siis, kui te alustasite õppejõuna EBS-is ja, ja need viimased, keda te lõpetasite, et mis vahe neil on, juba nimetasite seda matemaatilist kirjaoskust. Siis ta oli ikkagi üheksanda aastate alguses, ta oli ikkagi väga. Ta oli kellelegi nagu sõõm, sõõm sellist värsket õhku. Et need inimesed, kes olid seal üheksanda aasta alguses ja need, kes seal olid, need viimased viimaste aastatega ma õpetasin saanud peaaegu nagu öö ja päev. Mis mõttes nende kahjuks, kes siin nüüd viimasel ajal siis esiolid ikka täiesti tugevad ja väga väga omanäolised ja, ja sellised nutikad inimesi sattus sinna noh, lõpus oli ikka nii, et kas seda tegeledes õppeosakonnas tegeles juba üks inimene sellega, et tegeleda minu vastu suunatud kaebekirjade lahendamisega, et selles mõttes üks järeldus, jah, mis ma sellest möödunud nädalast tee olen enda jaoks leidnud, et EV-s on väga hea kool ja ehkki võib-olla mitte nendel põhjustel, mida mida nende asutajad kunagi silmas pidasid, et minu jaoks on ta olnud ikka selles mõttes Tõenäoliselt ei ole selja taga kaebamine, ei ole midagi, mis mind see on. Minu jaoks on see umbes nagu hambapesu, et ma olen sellega harjunud, et noh, kogu aeg kaevatakse ja vingutakse eristatakse, nii et see on võib-olla nagu mingit probleemi ei ole tõenäoliselt mitte mullane, mitte see mulle rõõmu valmistaks, ega seal ei ole midagi sellist, mis oleks, et oi, et esmakordne kogemus elus. Selle taustal tahan küsida, et kuidas te suhtute nendesse Gunnar Oki raporti põhimõtetesse, et tuleb lõpetada dubleerivat erialade? Jah, aga mulle tundub, et ülikoolid on selle dolla rocki raporti sõelapõhjaks lastud. No aga siis inglastel on ilusad ütlused, kalkunid ei hääleta jõulude poolt, et loomulikult mis sa sealt tahad, siis? Aga te leiate siiski, et Eestis peaks olema kolm suurt tugevat ülikooli mille alla ühinevad teised väiksed. See on üks asi, ainult, et et kindlasti sellise riikliku riikliku kõrghariduse konsolideerimine on, on möödapääsmatu mõte, aga jällegi nagu ma selles Oma viimases viimases Postimehe artiklis kirjutasin, mis selleks ka jääb. Et jällegi, kui sa võtad Ma utreerin natuke teedki ühe ülikooli et siis on väga suur oht, et see satubki selliste poliitiliste poliitiliste ühe ühe, kus ühe partei võimul olevate mõju alla seatud, on ülioluline, et seal kõrvaldas eraharidus. Ja oleks ülioluline, et, et ikkagi oleks mingi stipendiumite süsteem, mis võimaldaks inimestel minna parimatesse ülikoolidesse. Et need on. Et kui on üks, siis seal kõrval peab olema tasakaalustavad mehhanismid ja teine, et üks riiklik ülikool kuigi ta on kulu mõttes tõenäoliselt mõistlik, tugev tehnikaülikool võib-olla kulu mõttes on mõistlik, on jällegi väga ohtlik. Teistpidi mingi kodanike vabaduste ja sellise Väga ohtlik, ohtlik selles mõttes, kui asi puudutab kodanikuvabadusi, teises ja üldse vaba diskussiooni ja saad aru, mis ma mõtlen. Ma pakun teile diskuateerimiseks veel ühe tsitaadi. John Rowling, Harry Potteri autor pidas 2008. aastal Harvardi Ülikooli lõpetajatele kõne seal igal aastal lõpetanud mingi kuulsus peab kõne ja sellest kõnest sai legend ja selles kõnes ta ütleb muu hulgas. Kui mul oleks võimalus ajas tagasi pöörduda, siis ma ütleksin oma 21 aastasele minale. Et isikliku õnne tagab teadmine elu pole omandatud vara ja saavutuste nimestik. Teie kvalifikatsioon, teie tööelu kirjeldus pole teie elu, ehkki te kohtute veel paljude minuvanuste ja vanemate inimestega, kes need kaks asja segamini ajavad. Elu on raske ja keerukas ega ole meist kellelegi kontrolli all ning selle alandlik mõistmine võimaldab teil elutuuled, tormid üle elada. Torkan, kas elu on siis see kvalifikatsioon, karjäär, määr, kirjutatud raamatud, lavastatud filmid? Või mitte? Kui inimeselt võtta ära kõik see, mis ta on ametialaselt teinud Ja mis siis järgi jääb? Nathan virve liivanõmm, Kalev keele sate meile, sattusime kunagi seal seal istuma. Wiiralt ees vist ütles, et elu on rida kohtumisi teiste inimestega ja kõlab lühiühe, sellise lühikese lause kohta on see päris kaalukam kui nii mõnigi muu. Kõige rohkem mulle meeldib muidugi, Schopenhang oli see elu definitsiooni, et elu on kahtlane asi. Ma olen sellega 100 protsenti nõus. Mida te ütleksite 21 aastasele Hardo Pajula le praegu? Ära abiellu. Niipea. Millal siis see õige aeg on? Kindlasti mitte 20 üheselt. Ma räägiks oma endasse. Et ma, ma ei pretendeeri teiste teiste asjadesse, aga te küsisite, mida ma oma endale ütleksin veel midagi tarka. Me arutasime enne saate algust, et, et mis oleks üks tore muusikalugu, mis võiks pärast lõpukujundust kõlada selles saates ja te pakkusite Jaan Karp. Teise pakkused võiks olla midagi saksofoni, saksofonilaadset. Mulle tundub, see sobib tänasest ja, ja siis mul tuligi karboret, kõlab ju, mis ta siis on, nagu kolme nädala pärast siin? Pead teda on olemas ja. Ja seda Moritz on. Mulle meeldib see kargus, mis temas on niukene ja eriti see alusrütm ja kõik see on kuidagi. Puudutab midagi, mis on kusagil seal. Midagi sügavat, ma arvan. Peaaegu 45 minutit on on lennanud tõelise kiirusega ja et seda lugu kuulata, me peame selleks ka natukene aega jätma. Mida te ise endale praegu soovita, mitte sellele 21 aastasele Hardo Pajula laga praegu. See on praegu, on, ma arvan, on see aeg, kus tuleb endale öelda, et Memento mori vaikselt hakata niimoodi selle probleemiga tegelema. Te küsisite aastatelt suures suured silmadega. Seda oodanud mehelt, kellel on veel 50. Ei, ma ei kavatse, see ei tähenda ka seda, et ma kavatseks homme lusika nurka visata, aga seal on, aga see on ka pikaajalisi projekte, see on Joe sang. Tsiteeris mulle kunagi Debora Vaarandi viimase aja targem, targemaid lause, mida ma olen kuulnud, et et kui kõik on suremisega hakkama saanud, et kuidas on minema. Et see sisaldab optimism, mis on minu meelest on see väga optimistlik. Optimistlik lause, see on väljaspool kahtlust. Toas on väga tark lause ikka väga tark naine, oli see. Muul poleks seda muidu ilmselt ka niimoodi üles noppinud. Missuguste mõtetega täis viiteid kirjandusele, ajaloole, ajaloolastele, poliitikaanalüütikutele niisuguste mõtetega lõpetame siis tänase keskpäevase tunni, kus külas oli Hardo Pajula, majandusteadlane, analüütik, õppejõud, kolumnist lihtsalt ei saanud Postimehe peatoimetaja eksiilis. Saatejuht Kaja Kärner ja pärast lõpukujundust me kuulame seisi angarbarect.