Et noored Ja nende teie, Eesti lugu. Tere. Kuidas Eestis keelatud raamatud siit maailma jõudsid, kui nende autorid välja pääsenud, sellest on tänane saade. Hilja Rüütli hilisema kirjanikunimega ka Aili Helm ja Helmut Tarand. Kirjanikunimega annus vahistati 1945. aastal ja saadeti Workotaa vangilaagrisse. Pärast vabanemist töötas hilja Rüütli meditsiiniõena ja Helmut Tarand haiglaametnikuna. Aili Helmi raamatud. Kuradil ei ole varju märkmeid Nõukogude naistevanglast vägivalla, maa režiim, see kõlab uhkelt ja annus Vorkuta värsse avaldati teisel pool raudset eesriiet. Pärast seda, kui soomlanna Anu Marttila oli raamatute käsikirjad salaja hõlma all lahe toimetanud. Kuidas Anu Marttila eestlastega tuttavaks sai? Kuulsime eelmises saates. Täna saame teada, kuidas täpselt Anu keelatud kirjanduse üle piiri toimetas. Kas just nii hõlma all? Minu nimi on Piret Kriivan. Helmut Tarand oli siis salaja Tallinnas, aga hilja, Rüütli, tema sai loa Tallinnas elada. Helmut Tarand oli salaja esialgu hilja, Rüütli sai amnestia, teda ei rehabiliteeritud, tema sai amnestia 56. aastal. Mina sain aru niimoodi, et võib-olla ma ei ole õigesti aru saanud, aga ma sain aru, et et need võrgud, ta vangilaagri vangid olid vabastatud laagrist 55. aastal miski ajal Stalin suri 53 juba. Nemad jäeti asumisele ja siis hilja mingi amnestia pärast sai loa tulla Tallinna. Aga tarand minustki pärast ei saanud seda amnestiat. Aga Helia oli öelnud, et ega te siia küll jääda ei saa. Ja siis ta smugeldas nii-öelda tarandi sealt ilma piletita vahest pingi all, vahest sellel kui kohvrite jaoks on selline riiul seal riiuli peal Tarantoli lühikest kasvu mees ja kõhn ka, nii et kindlasti mahtus mingi kohvri taha sinna. Ja niimoodi smugeldas ta ja tõi ta Tallinna ja siis läks tarand oma koju ja ja oligi nagu all aga oma kodus. Ja siis läks aeg mööda ja teie hakkasite nende agaariutisi väljas Muugal? Ei, ei, siis ei enne oli see, vot see oli viiekümnendatel aastatel. Aga miski Ta oli jäänud vahele ja tema oli kutsutu uuesti organite juurde. Aga siis oli juba aeg muutunud. Nii et, et tal oli öeldud, et ta peab minema veel ükskord tagasi sinna võrkutaarseta saab sealt selle vabastamiskirja ja nii ta pidi siis uuesti minema võrkutaarse ja ta Saised paberit, siis ta tuli juba vaba mehena sealt välja. Aga hilja elas siin kuni 80.-te lõpuni siin amnestia alusel, mitte rehabiliteeritud. Ja see rehabiliteerimine, ma olen seda näinud, mul on isegi sellest olemas kodus ja selle rehabiliteerimise kiri, see tuli 80.-te aastate lõpust paar aastat enne kui Eesti sai taas iseseisvus. Kujutage ette täitsa uskumatu lugu, et ta oli kogu aeg karistust kandev vang, kes oli ainult amnestia alusel vaba. Tuleme nüüd tagasi selle juurde, kuidas te neid käsikirju üle piiri viisite kui paljude korraga viisite, kuhu te need peitsid? Aitäh ja ma saan aru küll, et te mängisite lolli, aga kuidas ikkagi ei kartnud üldse võika natuke kartsite ka? No eks ma ikka kartsin, ma katsusin küll mitte näidata, ma pidin endale tegema selgeks, et ma pean rahunema, et, et ei saa. Tavaliselt oli see tulemuseks see, et ma võib-olla ma paistsin normaalne väljaga, kõht läks tavaliselt lahti, ikkagi närvid olid mängus. Ma tõin Soomest kaasa kümnete meetrite kaupa sellist kirurgilist teipi. Tal on plaastrid. Et paberilipikut tegelikult kui ei ole nüüd muudetud, on näha veel siin maal, ühes kohas seal, okupatsioonide muuseumis on see kuradil, ei ole varju, ser esimene romaan. On näha. Ja minu meelest selle kõrval ma olen näinud sellised noh, umbes suurused. Käsitsi kirjutatu, hilja käekirjaga kirjutatud lipikud. No see patakas võis olla, ütleme üks, ent mitte rohkem poolteist, võib-olla. Väga palju ei saanud olla, sest et kusagilt ei saanud paista. Talve ajal oli kergem, siis oli tavaliselt mul oli tavalised pikad püksid ja, ja kui oli külm, siis olid ka pikad aluspüksid jalas, siis sääre ümber kleepisin selle teibiga. Sellises, kas paber, paber ei saanud olla, seisund ei tohtinud, krõbise tase pidi olema mingi kangas või, või, või selline plastik, mis ei krõbise. Ja siis, kui olid säärsaabas ka veel, et siis need olid seal kinga sees voi vähemalt püksisääre sees ja, ja see ei paista, ma olen kahjuks olen selline tüse inimene, et, et noh, keegi arvata, et, et mulle ei tea, kui palju mul on siin, aga no tavaliselt olid see, kui inimesed smugeldas end, need olid viinapudeleid, mida nad smugeldas, mitte mitte seal paberid. Ja, ja paber ei jää ka ilmselt seal minu meelest seal ei olnud. Ma ei mäleta enam, aga kui oli see see valgustamine, ilmselt see paber. Ja igatahes ma vahele jäänud nendega. Et ainukene kord, kui ma väga palju jään, vahel oli see see Soomest sinna Leningradi kaudu sõites jäin vahele. No siis, kui see töö hakkas, siis ma juba pidin käima rohkem kui üks kord. Aga, aga siis oligi nii, et noh, ma pidin tôesti raha korjama, et sõita, sest et mul peaaegu üks kuupalk läks ühe matka peale. Aga kas te pidite mingites instantsides nagu selgitama ka, miks ta nii palju Tallinnas käite? Ei? Turismiviisa anti iga kord eraldi sellel ajal, kui ma selle tööga tegelesin. Mul ei olnud seda sees, võttis nii aastaid, see töö ei, ei tundnud seda vajadust ja mul ei selliseid suhteid olnud ka hiljem, siis oli juba 80.-te lõpus, siis ma paar aastat sain sellist korduvviisad aga siis oli mul juba teine. Mulle teine põhjus, ma käisin pisi Pedas ehk seal Tallinna pedagoogilises seminaris, mida tänapäeval enam ei olegi. Käisin lugemas sotsiaalpoliitikat, mul sellinegi imelik asi elus. Aga, aga ei, no ma lihtsalt nendest turismiviisade eest aitas. Neid pabereid ei saanud väga palju olnud, väga väiksed kirjaga kirjutatud ja kahe poole paberid ja ja niimoodi, et, et see, see võttis aega, aga, aga muud võimalust ei olnud. Missuguse taktika olijad peitsid erinevatesse kohtadesse või jalg oli üks ja teine oli selg selja peale siia. Et, et sinna ja seda me ei saanud ise teha ka hilja plaasterdas mind ja, ja siis võis selja peale, selg on natuke selline kumer voi cover, nõglased. Nõgus on, ah jah, ja mulle uus sõna. Seal oli siis mul selline kühm Raukase kühmu polnud, vajalikul riided on peal siis et midagi sellist ei olnud. Kas teid otsiti kunagi läbi ka mingi piirini? No siis, kui ma siis, kui ma seal seal vaalimaal olid jah, siis, siis küll, et kui ma tulin, siis Soomest Eestisse, siis uuriti kõik augud läbi Mismõttes vaalimaal. Ma kui ma tulin selle bussiga bussiga seene Leningradi ja sealt edasi rongiga, oleksin pidanud tulema, aga ma jäin sinna. Oi, see oli, see oli fantastiline seiklus see, aga siis ma siis mul oli see, see Kangro raamat kaasas, mis oli tarand Tarzanile. Asi oli selles, et, et mulle tuli komisjon Leningradist uurima seda raamatut viis sellist karvamütsidega mundrites meest, ilmselt keegi nendest oskas eesti keelt, siis oli eestikeelne raamat ja siis nad otsustasid, et see ei ole nõukogudevastane. Et minu ainult kuritegu oli see, et ma olin katsunud smuugeldada Nõukogude Liitu raamatut, mis ei olnud nõukogudevastane. Siis mul lubati, et ma saan jätkata oma matkaga, ma istusin seal Soome ja Nõukogude Liidu piiril. Veeburisse oli üle 100 kilomeetrit ja, ja edasisead veel Leningradi Tallinnast nüüd rääkimata. Ja see buss oli läinud juba ammu, ega nad mind ootama ei jäänud. Ja siis mul lubati, et ma saan jätkata matka. Ja meil on siis küsinud, kuidas, et kas ma hakkan siis astuma või ja töötle seda, ärge nüüd teie muret küll, me hoolitseme selle eest. Ja hoolitsedidki Viru hotelli ehitati sellel ajal, see ei olnud veel valmis. Ja tulid kahe autoga viis Soome meest, kes olid insenerid, kes valvasid seda hotelli ehitust, Viru hotelli ehitust. Ja ühele nendest öeldi, et teil on Valeviisa, see levis, aga te soome isa, see tõstis kisa, et mul on õigus sõita igal pool Nõukogude liidus ja, ja te saate Nõukogude liidus sõita igale poole, ka ei saa piiri ületada. Te peate tagasi minema Tallinna uue viisa järele. Ja siis Nad hoolitsesid meie eest. Üks nendest soomlastest viis meid Leningradi ja ütles, et ta peab minema tagasi viisa lähipannakse, siis ta ei saa enam, tema ei saa enam ületada piiri ja mina jään selle võhivõõra mehega sinna Euroteis käia tellijate siis seisma. Aga tema oskas vene keelt. Läksime Inturisti büroosse. Ja tema küsis kõigepealt, et äkki me saame hotellitoa, et saaks ma olin juba nii omadega läbi, et ma olin valmis selle võõra mehega samas hotellitoas ööbima. Aga meile tuba? Noh, siis ta küsis, et kas äkki saame siis, et kui me saame ise hankida omale sõiduki, et kas me saame siis sõita Tallinna ja teil on lubatud siis ta küsis mu käest või on sul raha? Ma ütlesin nagu paarsada marka on Marca teha, et loomulikult see ütles, et kuule, anna mulle 100 marka, andsin talle sõjalise ja siis läks tema kauplema taksojuhtidega, kes Inturisti, taksojuhid seal väljas. Ja üks mees ütles, et et ta 100 marga eest ta viib meid Tallinna. Ja kõik läks hästi, kuni Me olime sõitnud umbes 100 kilomeetrit, siis peatati vaat Tallinna Leningradi vahel oli 17 kai punkti. Ega ma seda siis ma nägin oma silmaga. Ja igas punktis oli mees mundrimees ja, ja valvas, et kes seal liigub. Ja ma sain siis teada, et, et taksol ei olnud lubatud sõita rohkem kui 100 kilomeetrit oma punktist ja nad nägid sellest registrinumbrist, kust see takso oli pärit. Kuid järgmine punkt tuli, see piir oli ületatud nii-öelda. Siis peatati meid. Ja enne kui see taksojuht jootis midagi teha, siis uks oli juba lahti tõmmatud, temale anti vastu vahtimist rusikaga. Mõnikord enne, kui see soomlane, see minu kaassõitja sai sinna appi minna ja karjuda, et meil on luba. Siis läks mees, see soldat või kes ta oli, piirivalvur ronis sinna teisele korrusele ja helistas. No kas te teate, et kunagi seitsmekümnendatel aastatel kellelgi oleks töötav telefon on? Ei olnud ju mobiilidest rääkimata? Jah, aga sellel oli telefon, töötas pott ja see helistas, arvata võid, kuhu ta helistas. Aga igatahes siis ta tuli ja isegi nagu ma sain, ma ei saa vene keelest üldse aru, aga ma sain nagu aru, et ta kuidagiviisi isegi natuke nagu vabandas. Ja siis me sõitsime edasi ja kaks korda vee löödi seda taksojuhti järgnevates punktides, enne kui meie tee oli jälle vaba. Ja minu kaaslased, kes istusid seal rongis, tulid hommikul kell üheksa Tallinna balti jaama, siis mina olin pool kuus Tallinna hotelli ees hommikul folgus ja täna siin seda sõidukaaslast ja ja soovisin talle head kodu reisi ja läksin uksest sisse ja ütlesin nendele juba eesti keeles ilusti. Tere hommikust, mina olen onu Marttilad, ma olen tegelikult selles rongis, mis tuleb kell üheksate balti jaama ja nemad vastasid mulle, tere hommikust, Me teame. Ah nii, ja, ja nad andsid mulle võtme ja mina läksin tuppa ja ma isegi magasin, ma mitte sekunditki öösel maganud, ma isegi jäi magama. Ja siis ma ärkasin hommikul sellega, et keegi krabistab ukse peal ja astub oma võtmega uksest sisse minule enne tundmata soomlane, naine, kelle kõrval ma olin istunud seal bussis, siis komid Mont kinni võeti. Nad teadsid nii hästi, et nad oskasid selle minule toakaaslaseks ka panna. Aga see oli täitsa hea inimene, sealt sellest sai minul eluaegne sõidukaaslane ja hiljem käisin temaga mitu korda. Tänu sellele seiklusele saime väga toreda inimesega tuttavaks. Me kumbki suhtlesime oma asjadega ja, ja kumbki ei seganud teineteist. Kas see kogemuskirjanduse vahendamise isu ära ei võtnud? Ei, ei, vastupidi. Siis ma nägin, et see on, see on tõesti. See on väga tähtis asi. Aga kui palju te tundsite või kas tundsite, kui te siin käisite siin Tallinnas linna peal ringi või kohtasite hilja rüütliga või Helmut Tarandiga või olite hiljal külas, et kas te tundsite, et teid keegi jälgib, et neil hoitakse silm peal? Ja see, seda oli küll tunda. Seda oli tunda. Näiteks kui ma Liljaga olin seal hotellis siis me jälgisime seda, et alati vaata, seal fuajees istus alati inimesi. Ja nii kui me välja läksime, poi sisse tulime, siis alati keegi tõusis püsti ja ja tegi asja ricotta või liftisse või et hotellis oli kogu aeg. Jaa, hiljal hakkas käima ebamääraseid külalisi. Näiteks ükskord, kui mina olin, helises uksekell, seal seisab tunkedes mees ja ütleb, et ma tulin teie gaasipliiti õlitama, õlitama, õlitama, gaasipliiti. Üks kord mind olnud, siis oli uksekella helistatud ja, ja seal oli üks vana naine. Hilja elas viiendal korrusel ilmaliftita majas vana naine kes ütleb, kas te võiksite mulle paar rubla anda, et ma saaks bussiga koju sõita. Ja hilja olevat talle ütelnud, et kuulge, et ma ei saa aru, miks te ronite siin lasnamäel viiendale kohale korrusele ja helistati ainult minu uksekellad, miks ta kellegi teise uksekella pole helistanud. Et kahte rubla küsida. Ja üks oli kalalaeva kapten Vello täht. Ja nii oli nimi. Meie saime pargis kokku hiljaga ja see läks meid jälgima. Me läksime kohvikusse Moskva kohvikusse, mis oli hästi suur, peaaegu tühi, paaris lauas olid inimesed ja tuli meie lauda ja küsis, mu daamid, kas ma tohin teie kõrvale istuda? Hilja ütles, et minge mujale, palun, et seal on vabu laudu küll. See ütles, et mina tahan just teie lauda tulla. Ja tuli tähistus häbemata kombel, istus meie laualauda ja sekkus meie vestlusesse ka. Aga hilja siis laual lõi mind jalaga jala peale ja kui ta oli maksnud, siis ütled Lähme ja kargasin püsti ja hakkasime astuma ja see jäi nagu ehmat ehmunud seisma, et kuhu te nüüd lähete. Hilja keeras, peate, ütles ära. Ja ja sellist selliseid seiklusi oli küll ja küll. Aga ega meie ei rääkinud kodus ka ei rääkinud nendest asjadest, see käis ilma, sellest rääkimata. Ja kui räägiti, siis räägiti tavaliselt kusagil väljas pargis või, või kusagil ja vaadati, et ei ole inimesi. Ja ma ei tea, kas teie sellist asja mäletate, võib üle Beuts, panite tähele, aga esimesest eravisiidist panin mina tähele, et kui inimesed käisid tänaval, siis selline liigutus, et vaadati üle õla mõlemale poole oli väga tavaline. Inimesed vaatasid niimoodi enne kui hakkasid rääkima. Ja mulle see oli täielik nagu mõistatused, miks, enne kui ma sain aru, et keegi poisu tagant käia ja kuulata, mis sa räägid? Ma ei olnud lihtsalt sellisega harjunud, et see oli see vabama kasvandiku suhtumine, asja see, et inimene võib rääkida, mida ta tahab, kus ta tahab. Kas siis, kui te olite nende materjalidega juba jõudnud Soome ja Soome pinnale astunud, kas siis oli kergendustunne ka? Oi, ja, ja, ja alati oli nii, et kui, kui oli Soome tollist läbi tuldud, siis oli ikkagi see tunne, et hurra jälle õnnestus. Ja ega ma sellest ma ei rääkinud, kelle välja arvatud ema teadis, et mitte keegi ei teadnud sellest, mida ma teen, see, see oleks olnud liiga ohtlik. Aga siis edasi, te panite need tekstid, need paberid panite omakorda ümbrikusse ja saatsite postiga. Bernhard Kangro ja mul oli kaks kohta, kuhu ma saatsin, üks oli Bernard Kangro ja teine oli Vaba eestlane pass ilmuv või tookord ilmus veel ajaleht ja need selliseid lühijutte läks sinna. Ja hiljem kui vaata, Kangro andis välja need kolm romaani need hilja romaanid ja, ja siis selle, selle Brandi luulekogu isegi kaks trükituli sellest. Aga siis hilja kirjutas veel hiljem. Esimene oli vägivalla maa, siis oli appikene, ma olen nime unustanud, aga noh, see need on, ole kuradil, ei ole varju. Kuradile kuradil ei ole varju olla maa ja reziimse, kõlab uhkelt ja need kolm ja aga siis ta kirjutas veel kummelit suvi. Ja see oli sellest ajast, kui nad olid asumisel umbes aasta aega, kui nad olid asumisel pärast laagrid seal ikka Vorkuta linnas. Aga, aga nad said saanud sealt ära. Ja siis ta kirjutas 80.-st aastast sellest aastast, kui, kui oli see olümpia. Need olid ikkagi vanade vangide asja taga noorsoojuttu ja, ja sellest, see oli rohkem selline, selline noorsooromaan, ütleme ja need ei ole ilmunud raamatu vormi, saad, need ilmusid selles vada, eestlases järje. On see järje järjejutt järjejutuna. Nii et, et see, selle vaba eestlase toimetaja oli vana soomepoiss ja tema teadis soomepoiste ka mul oli ja tema käest ma sain moora ja uustalu seda soomepoisteraamatud mis oleks olnud õudselt kallis, kui ma oleks pidanud seda hakkama ostma. Nii et see see oli, aga no seda ei saanud, selle tõite terve raamatuna, see oli terve raamat, aga seda ma ei saanud isiklikult, see mul oli teine, annaks. Ma käisin Poolas ja, ja see oli kaheksakümnendatel aastatel, vaat siis, kui oli see. Oota, mis 100 tila nüüd on eesti keeles sõjaseisukord, sõjaseisukord oli, mitte keegi ei ei kahtlustanud, et sõjaseisukorrast Poolast keegi saada nõukogudevastast kirjandust siia. Mul oli 20 raamatut, vähemalt ma läksin Varssavisse ja Varssavi postikontoris pea postikontoris oli selline teenused, seal pakendati inimeste pakendeid asju, mina läksin sinna pakendamisesse. Ja nad pakendasid, see oli uskumatu, see paber, selline umbes seda värvi kui see selline tumehall ja, ja selline, no tõesti näha, et õudne paber ja siis selline karvane nöör, millega kinni seoti ja iga raamat eraldi pakendati niimoodi. Ja siis ma kirjutasin erinevaid aadresse, kellele mitteiliale ja mitte Tarzanilevaid mõnele teisele, sel vähem kahtlustatavale isikule, kes teadsid, et, et kellele tegelikult raamatut on, osa, läks kaduma, osa ma tean, et see, kellele saadeti, võttis endale aga orgu ta värsid tulid kaantes ka ikka kohale ja soomepoisid kahes eksemplaris, paks raamat tulid kohale. Sest et neid saatis keegi a- Kowalski. Pooled poolakad on Kowalski, niiet Tal oli mingisugune leiutatud aadress, nii et kui see vahele jäi, siis keegi ei teadnudki, et need, kes selle saatja oli. Kui palju te niimoodi raamatuid siia saatsite? Ma saatsin kindlasti oma 30 või 40 raamatut ja nendest umbes pooled tulid kohale. Nii et, et näiteks hiljal olid oma romaanid, olid kõik olemas ja päriselt ka mass, guugeldasin neid küll nagu poognatena trükipoognatena, aga tal olid ka kaantest need raamatud olemas, et see, see oli lühikest aega, kui see Poola oli selline variant, et sai saata, aga mul oli Poolas sõpru. Ja, ja et mul oli võimalus nagu pikemat aega seal olla. Korraga ei saanud kõike saata, et ma ja Osama jätsin nendele. Saatke palun üks raamat kuus või nii ja kuna saatjad olid erinevad inimesed, siis ei pandud eriti tähele. Aga saatsite siis hilja Rüütli nimelisi? Ei, ei, ei. Need saadeti võõraste. Ja niimoodi, et ei olnud mingit seost nendega, et ka siis, kui oleks vahele jäänud, et ei oleks olnud seda seost ja need saadeti, nendel oli nagu nad teadsid küll, et, et see ei ole temale mõeldud. Aga vähemalt ühte ma tean sellist, et saadeti. Aga siis ta võttis omale ja, ja olevat oli öelnud, et vot see on minule saadetud, see on minu oma. Ahvatus oli liiga suur. Kas te puudusite Eestis kokku ka teiste inimestega, kes salakirjandusega tegelesid? Sammistati ehk oma kirjastuse levitajatega näiteks? Ei, minul isiklikult sellist kokkupuudet ei olnud, ma teadsin küll, et on ja ma teadsin need raamatu vabandust Piiblite tooja, et need olid tavaliselt sellised vanamemmed, kes, kes noh, oma usu järgi tegutsesid ja tahtsid aga, aga minul ei olnud kokkupuuted ja siis, kui mina piiblil smuugeldasin eestikeelse piibli, mis oli Rootsis uustrükk antud siis oli juba kuidagiviisi see uurimine oli natuke nagu leebem ja siis mul oli veel üks nõks. Üksvahe oli nimelt selline. Mul oli hirmus raske kohver ja, ja ei, ei see ei olnud kohver, mul oli üks, üks selline hästi raskesuurese, mida ma pidin tooma. See oli tegelikult selline radikas elektriga käiv radika sillal oli õudselt külm korter, sest rõduuks ei läinud kinni ja korteri rõduuks talvel ka lahti praokil ja sealt tuli meeletu külm. Ja see soojus oli nii niru, et tal oli tõesti seal külm. Ja ma ostsin sellise radika, mis töötas elektriga ja ta pani selle sinna ukse ette. No see radikas kaalus mitu kilo, aga no ma olin natuke noorem 50 aastat tagasi, nii et ma võisin seda teha. Ja see oli nii raske, et ma ei suutnud seda kuidagi sealt tollis läbi vedada. Ja siis ma võtsin selle, seal oli pakikandjad ja pakikandjad võtsid inimeste kohvrid ja siis sirutasid kätt. Ja mulle ausalt öeldes mul mingit õrna aimugi, kui palju ma pean maksma. Aga ma panin talle 10 marka sinna pihku ja ta pani selle taskusse. Siis me läksime, tema läks eest, ei, ma ei pidanud sabas seisma, tema purjetas minu asjadega kõik sinna läbi ja ja kohe sinna tolliametniku juurde. Pilgutas silma talle ja tolliametnik tegi sellise näo, et kõik on korras. Ja meie purjetasime sealt läbi. Noh siis mulle oli jälle selgunud Uusneks, mida peab inimene kasutama ja seda ma kasutasin, siis ma sain juba raamatuid ka niimoodi tuua. Te olete toonud siis ka siiapoole Eestisse. Tõite rohkem raamatuid, teisi raamatuid, ka ilukirjandust. Nojah, siis, kui siis kui mul nõks oli selge, millega on nagu võimalik tuua, siis noh, see, et maksta sellele pakikandjale soli üksnaks. Et kui ta oli raha saanud, siis tema purjetas ilusti sealt tollimehe juurde kohe pidanud sabas seisma ja ja kui ta pilgutas silma, siis see oli, oli tollimehele teadmiseks, et nüüd raha on käes ja ilmselt nad jagasid seda raha siis omavahel hiljem. Ja et seda turisti ei pea nii põhjalik kultuurimaid, niimoodi sai toodud mõned raamatud ja, ja siis hiljem ka see, et, et ei peitavat lihtsalt näidata. Et näiteks mul oli ükskord mul oli kaasas George Orwelli loomade pidu, loomade farm on eesti keeles. Ja see oli just paar nädalat varem Moskva raamatunäitusel ära korjatud kui, kui keelatud kirjandus. Aga ega nad siin Tallinnas seda ei teadnud, et see on keelatud kirjandus. Ja kui ma tulin sinna tollimehe juurde, küsis, kas mul on raamatuid, lehti? Ma ütlesin, et jaa, on küll ja laiatasin kõik sinna laua peale ja ta hakkas neid uurima. No siis kõige peal oli see see loomade farm ja siis ta küsis minu käest, et mis asi see on? No mina ütlesin, et need muinasjutud loomadest, aga minu taga üks mees hakkas vinguma ja, ja hakkas nagu midagi ütlema ja mina siis pöördusin tema poole, astusin takk varrastele kõigepealt ja ütles, et kuule, see pole sinu asi, et ära nüüd sekku asjasse, mis sulle ei kuulu. Ja lubas mul seda. Ja teinekord oli seal 84. aastal talvel siis ma hakkasin, olin, olin talvel laevas ja oli mul seal George Orwelli 1984, mis ka oli keelatud kirjandus. Aga tolliameti ma ei pidanud midagi ütlema, ta võttis kätte kaane peal, on 1984 ütles mulle Avot halvana. Ja mina ütlesin, et laada, see oli ainukene, mida vene keeles oskasin. Ta andis mulle. Ega mina ei ole süüdi, kui mulle lubatisega tuua. Aga no siis salakaupa oli, oli Eesti lipp, selle ma ostsin Stockholmist kunagi 80.-te alguses ja ei, võib-olla isegi oli enne olümpiat. Nüüd ma pead ei anna enam, ma leidsin Stockholmist ühe eest eriti raamatupoe ja seadma käisin. Aga see raamatupoepidaja oli nii lahke mees, et ta hakkas mulle tasuta saatma neid raamatuid. Ja siis hiljem saatis Kangro saatis ka mulle tasuta raamatuid, et osa ma olin ostnud ja osa osa ma saingi oma rahad. Aga siis ükskord ma nägin seal Eesti lipu seal, Stockholmi raamatupoes ja ma küsisin, et kas ma selle lipu võin ka osta. Loomulikult tal müüs selle lipu mulle ja ja siis, aga kuidas seda smuugeldada. Aga siis ma mõtlesin, et noh, Peab ikka õnne proovima ja, ja maksma natuke rohkem sellele sellele pakikandjale ja ja panin ta niimoodi ilusti, keerasin kokku, nii et ei olnud näha muud kui see, see sinine kangas. Ja siis mul oli frotee rätik ja see oli selle sisse veel mähitud ja see oli mu kohvris. Kohver läks küll sellest masinast läbi, aga kohvris oli ju ainult see rätik, ega see ei paistnud läbi ja, ja raha oli ka juba makstud, nii et see läks õnneks kaselippu smugeldama. Teil oli missioon, mul oli missioon ja ma Ma siiralt usun seda, et minu missioon oli, oli ette nähtud õnnestumiseks pärast ma niimoodi lootusetult vahele jäänud. Ükskord ma jäin niimoodi Tallinnasse, jäin vahele, mul oli tuttav, oli üks nendest võrkuta vangidest, sest oli, oli kunstnik Heldur Viires, ta tänapäevani minu teada elab Tartus. Ja Viiresel oli õde Rootsis. Ja ükskord ma selle õega käisin Leningradis. Me saime Leningradis kokku. Väliseestlased eriti ei julgenud tullagi Nõukogude Liitu, kartsid, et neid võetakse kinni ja, ja ei tea mida kõike. Aga no mina selle selle tema õega käisime seal Leningradis ja nemad siis kolmekesi tulid Tallinnast ja saime kokku ja hiljem siis ma ei tea, kas see, kas see virse õde ka Tallinnas käis, seda ma ei tea, ma olen unustanud. Aga igatahes ta tahtis oma venda aidata, tahtis kunstinäitust teha oma venna maalidest viires, maalis tegi akvarelli tol ajal ja tal olid väga ilusad maalid, mul on mitu tükki seina peal kodus. Ja loomulikult oli vaja värve ja oli vaja kunsti, akvarelli paberid, midagi ei olnud ju saada, nii et eks ma siis selliseid asju. Aga noh, see ei olnud smukeldamine, see ei olnud keelatud. Aga siis mul ükskord oli siis viires, andis mulle neid. Neid akvarellid oli kindlasti oma 30 40 tükki ja need olid suures rullis niimoodi. Ja siis üks lillebukett oli seal keskel ja mina siis läksin nendega ja, ja see oli selle Liljaga, läksin nendega sellest ja mina olin juba läbi Malin juba ukse peal minemas, kui lilli ja millegagi vahele jäi, vaid niimoodi, et hakati tema asju läbi läbi otsima. Ja siis kutsuti mind tagasi. Ja siis tehti minu ilus lillebukett, mis oleks ajalehepaber oli ümber ja siis need olid seal sees. Võeti lahti ja kurat siis olid need maalitsiin juht, oo see on kunst. Aga see uks oli sinna lahtik, sinna ooteruumi ja need Tarzan ja Ilja ja viirus seisid seal. Ja mina siis ütlesin, et vaadake nüüd see habemik, kes seal seisab prilligetega mees, ta nad ise teinud. Ega see miski kunst ei ole, vaadake nüüd ta ise tegi need ta andis mulle. Ja siis ta ütles, et jah, ei ole kunst, jah. Ja nii ma tulin nende maalidega, siis ma takkajärgi ütlesin talle, et kuule, anna andeks, et ma ütlesin, et ei ole kunst, aga ma pidin ju päästma sumaalid. Ta jäi rahule ja eral. Millal te tundsite, teie emissioon on täidetud? Ega minu missioon tegelikult lõppes alles siis, kui hilja Rüütli ära suri, sest et noh, siis ei olnud enam seda, aga siis oli minu missioon ikka see, et ma kuidagiviisi tema eest hoolitseda. Ja eks ma siis tema elu lõpuni sõpradeks jäime ja ja, ja kui ta oli haiglas, käisin teda haiglas vaatamas, kui ta oli. Jah, nii et ma tegelikult võib-olla kuu aega, enne kui ta suri, ma veel käisin teda haiglas vaatamas. Aga siis ei olnud enam loomulikult seda missiooni, siis oli see Rääkis soomlanna Anu Martina, kes viis Eestist välja salakaubana Endiste Gulagi vangide käsikirju elust, vangilaagris, tõest, nõukogude tegelikkuse kohta. Ja toimetas Helmi rüütli ja Helmut Tarandi Rootsis trükitud raamatut ka Eestisse tagasi. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja loen ühe luuletuse annus Ravele kogust Orguta värsse. Ühte ainust, laulu, ühtainust, laulu on küll liiga vähe, et kuulutada, kuivõrd ülihea on lustlik meel, mis piirisid ei pea, mis aina on, ei tule ega lähe. On südamesse pandud see või pähe, kes teaks Pole viga, kui ei tea, sest rõõmus mees ei küsi üle pea, kus on ta meelehüve lõpp või lähe. Ta võtab kõrgest kõik ja sama heldelt jagab ning elab nagu Saalomon küll sööd, küll magab ja joob, sest see on inimese kohus siin maa peal. Ja kõik muu on tühi töö. Kuid elu peale vale käega ta ei löö. Sest kätt ei ole lillekesel rohus.