Kaja loodimisel on täna Kultuurkapitali uus juht astub ametisse umbes 10 päeva pärast, 14. novembril, Kertu Saks, tere tulemast saatesse. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Kultuuriinimesed kindlasti tahavad põhjalikumalt teada, missuguste seisukohtade argumentidega Kirtu oma uuele ametikohale asub. Aga enne kui me, Me hakkame rääkima uuest ametist, vaatame pisut selles seljakotis, mis ta endaga kaasa võtate uude ametisse. Vikipeedia ütleb, et te olete meediateadlane, Te, olete mitteformaalse hariduse edendaja, teaduse populariseerija, kas see kõik vastab tõele? See vastab tõele, tõepoolest, jaama väga hea meelega määratlenud ennast just mitteformaalse hariduse edendaja rollis sees sõna mitteformaalne haridus, see kõlab hästi kuivalt eesti keeles. Aga selle tähendus on hästi sügav. Ja, ja see on just see töö, millega ma olen seotud olnud Energia avastuskeskuses, nüüd juba 19 ja see on mulle väga südamelähedane teema. Aga enne kui selle mitteformaalse hariduse juurde te läksite, te lõpetasite Tartu Ülikooli, oli missuguse kvalifikatsioone või tiitliga? Mul on sealt kolm erinevat kraadi. Et kõigepealt oma ema jälgedes läksin siis õppima inglise keelt ja kirjandust, nii et bakalaureusekraad on sellest valdkonnast. Ja sattusin ülikooli just sellel ajal, kui nõukogude aeg hakkas läbi saama ja eesti aeg hakkas just Ma jälle. Ja seal olid ka suured muudatused ja kui, kui nõukogude ajal oli niiviisi, et inglise filoloogidele oli teiseks erialaks saksa keel ehk siis õpiti, õpiti ka seda juurde, siis tekkis osakonnas selline mõte, et aga pakuks vabalt siis ülikooli, tahame, et inimesed said ise valida, mida nad tahavad, teise eriala on õppida ja, ja kuna kuna minu ema Krista Kilvet oli ka ka raadio ajakirjanik, siis siis jällegi ema jälgedes mõtlesin, et äkki minti võiks huvitada ajakirjanduse valdkond ja ja ma läksin ajakirjanduse kateedrisse tollasesse ja ütlesin seal, et tahan tulla teie juurde õppima. Ja seal muidugi natukene naerdi ja öeldi, et see nüüd niimoodi ei käi, et ühtegi ajakirjanduslikku tööd esitada ei ole ja et lihtsalt tulete uksest sisse ja ja hakkate siin siin õppima, et see ei ole võimalik. Aga mina uurisin välja, millal neil need loengud täpselt on, mis mind huvitasid ja siis ma lihtsalt läksin nendele loengutele ta ära. Ja kuna ma olin korralikult nendel loengutel kohal käinud, siis kui tulite arvestuste ja eksamite ajad, siis oli juba täitsa imelik, mitte arvestusel eksamile lasteaia ja nii ma siis lõpetasin lisaerialana ajakirjanduse ja läksin magistrantuuri edasi ajakirjandust õppima ja ka doktorantuuri olen lõpetanud ajakirjanduse kommunikatsiooni valdkonnas. Kelle loengud need olid, huvitasid tegelikult ajakirjanduse ajaloo loengud ja neid pidas tol ajal professor Epp Lauk. Ja loomulikult sattusin ma kohe ka professor Marju Lauristini loengut sellesse, kus räägiti üldse sellest, mis meedia on. Minu jaoks oli see väga põnev, et et meedia ei olegi ainult see, millest sa saad aru, kui sa loed lehti ühte või kuulad raadiot, vaid ütleb, et oskame seda kriitiliselt lugeda ja kriitiliselt hinnata ja pead alati aru saama, et kui keegi ilmub kaadrisse näiteks teatud riietuses, televisioonis või teatud värvis elliga, et ta siis võib tahta sellega mingit sõnumit edastada. Et see oli minu jaoks väga huvitav tookord teada saada. Ja loomulikult ka Peeter Vihalemma loengud ja, ja, ja nemad on kõik olnud jah, minu õpetajad. Aga ta ei läinud elektroonilisse meediasse tööle. Krista Kilvet eeskuju ma ei läinud, sest ma lihtsalt ei sattunud sinna. Ma küll tegin teatud ajal raadio kahes koos kolleeg Kristi Pärnaga, kes, kes nüüd moeajakirjandust saateid ole stiilne sest ma sattusin tööle ajakirjanikuks hoopis Eesti päevalehte alguses välisuudistesse, millest me ütleme ausalt, tegelikult mitte midagi ei teadnud ja sealt hiljem siis siis siis pühapäevalehte oli selline pühapäevane lehe lisa ja sedakaudu siis ka ka tegema kaastööd naisteajakirjadele, stiiliajakirjadele, nii niidulise see paar aastat sellist raadioajakirjanduse tööd ka minu ellu, aga jah, et, et see ei olnud minu põhi põhitöö. Midagi pidi selles ajakirjandustöös olema, niisugust ei sidunud ennast sellega väga kauaks ajaks, mis see oli, mis noh, ei pakkunud ikka täit rahuldust ega tekitanud kirge. See oli nüüd miski, millest kasvas välja minu doktoritöö. Ehk siis tajusin noore ajakirjanikuna ja tegelikult olin ma ütleme ausalt tänavalt tulnud, kuigi ma olin seda natukene õppinud ülikoolis, aga praktilise ajakirjanduse kogemust ei olnud. Nii nagu väga paljudel ajakirjanikel 90.-te alguses mitte mingisugust praktilise ajakirjanduse kogemust ei olnud, ei saanudki olla. Ajakirjanduse turg meeletult kasvas, kogu aeg muutus seda perioodi, kirjeldasid ajakirjanikud kui pideva perestroika periood, ma ei tea, kas nüüd ajakirjanduses lõppenud ja see kestab endiselt. Vahest tundub, et kestab endiselt. Ja ma läksin toimetusse tööle ja ma oleks tahtnud saada juhiseid selle kohta, et kuidas toimub Eesti Päevalehes töö ehk siis millise häälega oma lugejatega Eesti Päevaleht räägib millised on tema hoiakud, kuidas ta suhtub vähemustesse naistesse, Maideteist, trassi inimestesse. Kas ta räägib? Kuidas ta väärtustab näiteks ühiskondlikke institutsioone, kas ta kirjutab Tartu Ülikool läbivate suurte tähtedega või ta kirjutab riigikogu suure tähega või kirjutab president suure tähega, kui ei tee seda, kas ta toimetab sportlaste tsitaate või ta ei toimeta üldse tsitaate. Ja, ja mulle tundus, et need reeglid on kokku leppimata ja selgus, et ongi. Ja siis ma hakkasin seda asja omal käel uurima ja minu uurimisküsimus, mida ma doktorandid tegelikult ka magistrantuuris uurisin, oli selles mõttes autentne, et see oli, see lähtus sisemisest uudishimust ja see on see koht, mis viib mind nüüd mitteformaalse hariduse juurde. Et mitteformaalne haridus on just täpselt sama see et lapsed õpivad kõige paremini siis, kui see asi huvitab neid sisemiselt, kui nad tahavad saada küsimust küsimusele vastust ja see on nende autentne huvi. Et minu, minu uurimisküsimus oli samamoodi autentne ja, ja ma siis uurisingi oma doktoritöös tegelikult Eesti ajalehtede, toimetamiskultuuri ja praktikate kujunemist aastatel 1988, kui esimesed vabad lehed taasloodi kuni 2005 ja see periood oli 2005. aastani, sellepärast et see oli kõige paremini kirjeldatud, tatav ühtse perioodina kuni 2005.-ni, sest pärast seda hakkasid ajakirjanduses toimuvad nii suured muutused, et enam ei olnud võimalik ka nende mustrite järgi, mida mina olin välja mõnd seda asja hinnata, sest siis tuli onlain-ajakirjades ja siia konsolideerumine just. Ja sellest ajast alates pöördus jälle kõik täiesti pea peale sest mida mina teada sain, oma uurimisega, oli see, et vanades meediatraditsiooniga maades siis inglise keelses meedias on 100 ja enam aastat eksisteerinud stiiliraamatut, mis just sätestavad seda, kes, millise tooniga räägib, kes, millise häälega, kes määratleb ennast valgeks, kes kollaseks ajakirjanduseks ka kollane ajakirjanik, võib-olla kvaliteet, ajakirjandus, kui on kokku lepitud, et me räägime nende reeglite järgi ja, ja neid stiili raamatuid on pidevalt täiendatud, neid ei ole mitte kõigil väljaannetel kõigil meediakanalitel, vaid on suuremate ja väiksemad siis meediakanalid on siis öelnud, et vaata, me järgime seda või siin sussi tütressi oma voodi ja nii oma või, või, või mõne muu suurema oma, aga vähemalt siin teadvustatud. Kuidas see käib. Et minule tundus, et Eesti meediamaastikul tehti neid reegleid juhuslikult? Nendele küsimustele suuresti ei olnudki vastane antud. See stiil kujunes vanemate toimetajate endalt, väärtushinnangutest stiilist lähtuvalt. Ja see kõik on olnud juhuslik, et vaatame, mis välja tuleb. Asi võib välja tulla, aga võib juhtuda ka nii. Tegelikult on meediatarbija kogu aeg segaduses ja ta ei tea, mis kvaliteeti mingisuguselt kanalilt oodata. No minul eest Eesti Ekspressis oli oma stiil, mis pisut nagu võttis šnitti sõjaeelsest lausestusest. Nad on sellega tööd loobud, aga neil on siiski oma stiil, mis on täiesti äratuntav ja segi aja ja, ja tegelikult neid keelestiili raamatuid koostasid ka sellised ärksamad keeletoimetajad oma initsiatiivil ja ja Eesti ekspressile koostas sellise Aivar viidikastus keeletoimetajate käes, et seda ma ka oma töös kasutasin ja läheme nüüd mitteformaalse hariduse juurde, sellest ei ole Eestis väga palju räägitud ja selles mõttes ta tundub nagu põnev. Kas tal üldse on eluõigus selle nõndanimetatud formaalse hariduse kõrval? Loomulikult on sellepärast, et ta eksisteerib ja, ja, ja see sõna nii nagu ma ütlesin, on, on hästi kuiv. Aga selgitame siis lahti, et mis see tegelikult on. Mitteformaalne haridus on kõik see kogemus, mis jääb inimesele teadmistena ajju, mida ta ei õpi koolis. See siis mida ta õpib kodus, mis kultuurikonteksti saab kodust kaasa. Bradelt õpib jalgrattaga sõitma, sest ta tahab seda ise teha, see kunagi enam meelest ära ei lähe. Õpib ujuma internetist lugusid, käib teatris, kinos, loeb raamatut, käib raamatukogus, arhiivides seal käib ka tänaval, õpib tänavakultuuri roppusi, mõnikord juba lasteaia. Tahtsin just Öelda, et teete tõendus sellest, et mitteformaalne siis õppimine toimib väga hästi. Ühel pool maailmas uurijad on ka kasutanud, on see, et lapsed õpivad rumalad sõnad selgeks juba väga varakult ja need ei lähe neil meelest ära, et need jäävad elu lõpuni meelde. Kas tead tähendust või ei tea, sõna on ikka meeles ja võib-olla ainult mitte eesti keeles. Et et need asjad lihtsalt nii on ja tegelikult on mitmel, on maailmas seda mitteformaalset haridust põhjalikult uuritud, et miks see nii on, et need, need kogemused jäävad inimestele paremini meelde. Ja see on tõepoolest sellepärast nii, et see on sisemine soov neid asju selgeks õppida formaalse hariduse puhul. Seal kindlasti on ka palju, mida õpetajad saavad niimoodi edasi anda, et lastel tekib see sisemine soov ise lugeda, ise õppida, kui on hea õpetaja. Aga väga paljuski on see välimise siis uudishimu, selliseid välimise motivatsiooni ajel õpitu ja välimine motivatsioon on, pole ka paha, aga, aga see on siis selleks, et vaata viite et õpetaja oleks õnnelik ja rahul ja et vanemate erid läks, et ka sellepärast õppida on, on okei. Aga aga see ei ole läbi sisemise tunnetuse ja need asjad ei jää meelde igaveseks. Olles omandanud formaalse hariduse, ei teki mul kindlasti vähimatki sisemist soovi tunda huvi füüsika vastu mitteformaalses vormis. Mitte kunagi elus pole tekkinud ja enam ei teki ka sellest üle saada, ta ei teki ja ma pean tunnistama, et mina, kes ma lõpetasin Tallinna seitsmenda keskkooli, mis oli väga reglementeeritud ja väga range kool ka minu huvi matemaatika, füüsika, keemia ja loodusteaduste vastu, suri seal koolis kohe ära. Et lapsed lukustatakse selles formaalses võtmes õppimisega nende ainete vastu tegelikult juba algklassides. Ja see huvi tapetakse. Ma ei oleks iial uskunud, et minus võib see huvi taas ärgata. Aga Energia avastuskeskuses, kuhu ma sattusin 26 aastasena ja super kolleegidega koos töötades, kelleks on olnud füüsikud, matemaatikud, leiutajad, rebaumer, see huvi minus tekkis, sest teate matemaatikat saab ka näiteks õppida niimoodi, et sa ei õpi teda valemitega, toome sellise näite, me tegime ühe näituse sellest seal. Kas te käsitööd teete, kas te vardaid oskate käes hoida, kas te sokki oskate kududa? No kannaga on raskusi, aga muidu saan hakkama küll. Jah, just minu vanaema oli professionaalne kuduja, Me kasvasime tema juurest 40 aastat kodus käsite koondisele Uku kõiki asju. Ja, ja meie oskasime kududa heegeldada juba enne kooli. Üheksa aastaselt ma tegin oma esimesed sokid ka kannaosa vanaema juhendamisel muidugi. Nii et kõik need naisterahvad, kes loovad mustriga ja veel mitme värvi lõngaga, teadke seda, et see on nii keeruline, neli veemodelleerimine ja matemaatika. Et mitte ükski matemaatikaõpetaja reaale ajas, kui sa selle sokikood ei suuda sulle seda valemit ja seda funktsiooni kirjeldada, mida sa teed? Sa teed seda, see on sinu kogemus, sa oskad seda ja sa oled super maatik, kui sa suudad seda reaalajas nelgi tee vormis teha. Samamoodi kleidilõiked, kes õmbleb endale kleite, riideid, mida iganes, kõik rätsepad on matemaatikud. Reetria, see on puhas geomeetria, Need on kujundid. Mida te lõikate välja juurdelõik, panen kanga sirgelt laua peale, et kanga peale ja lõikan kääridega välja see matemaatika mõõdate ju pikkused, arvestate inimesi suurusega, mõõdate endal ümbermõõdud. See ongi see matemaatika, mis on reaalelu. Ja see on see, millest me kõik oleme tugevad, jalgrattaga sõitmine, matemaatikapuud, see on matemaatika. Kokandus on keemia. See on see, mida meil tegelikult vaja läheb ja see on seeläbi, mille tegelikult inimene õpib ja, ja kas ta seda valemit teab, mis selle sokikudumise jaoks on või ei ole, see ei ole üldse oluline. Et valemid võib ka õppida, sealt võib edasi ka minna, kui see sind huvitab, aga tegelikult see kõigi jaoks ei ole vajalik ja oluline. Ja see on see, mis on mitteformaalse hariduse üdi. Ja sellega, see on see, mida, mida me Energia avastuskeskuses teinud ja mida ma väga loodan, et mis vallas maailmas asjad lähevad edasi, et ükskord saadakse aru, et see formaat tavaline variant, kuidas lapsed õpivad koolis, on tore selle poolest, et lapsed peavad kasvama omavanuste keskkonnas ja neile pakume erinevaid võimalusi. Aga see ei ole ainus hariduse andmise võimalus 70 protsenti mõnele inimese puhul 90 protsenti. Uurimused tead, uurimised on selle kohta tehtud sellest, mida inimene teab, õpita mitte formaalselt oma elu jooksul. Et ma loodan, et 50 aasta pärast haridusministeeriumide üle maailma kureerivad mitteformaalset haridust, sest see on see, mis on tegelik haridus. Kirta jutustage, palun mõni niisugune huvitav lugu sellest ajast, kui te olete olnud Energia avastuskeskuse juht, kust tuleb klass. Ja, ja nad kogevad selles avastuskeskuses midagi niisugust, et nad lähevad ära, silmad säravad ja nad on. Nad on nii vaimustuses sellest, mida nad on näinud. See on üks möödunud aasta lugu, mida mul kõige parema näitena tuua, me tegime ühe matemaatikanäituse koostöös siis sellise neli T modelleerimise geomeetria töötoaga, kus lapsed said, Sul on nõukogude aegsed inimesed, mäletavad, oli selline Norma tegigi selliseid mänguasju, nüüd on Korea Lõuna-Koreas omad selle ära patenteerida olid sellised nagu joogikõrred moodi asjad, meil olid siuksed moodulid vahel nagu siuksed, tähekesed sätsis neid kõrge üksteise otsa niiviisi panna, et sa said geomeetrilisi kujundeid, karjume, helbeid või mida iganes. Vot nüüd patenteeritud, seda nimetatakse koodi freimi asjaks koreas väga suured festivalid sellega seoses toimuvad ja me tegime selle oma matemaatikanäituse juurde, mis just lähtus sellest sokikudumise näitest. Sellise töötoa, kus siis lapsed said teha geomeetrilisi kujundeid ja seal oli veel siis selline nüanss, et nad said enda valmistatud kujundi läbi varju joonistada paberile kolm teeobjekti siis kaks teeobjektiks, mis on väga vajalik selleks, et et arhitektiks saada, siis sa pead niimodi suutma modelleerida ka läbi varju. Sa saad selle joonistada nii loomulikult sinna paberile kaks teena, nii selle täiesti erineva erineva kujuga, eks ole, ja erinevas asendis mida sa muidu nagu matemaatiliselt jällegi, eks ole, valemitega on täiesti võimatu välja arvutada ja on raske ja võtad mõttetult suure aja on läbi varju. No ja, ja meil rändasse näitus Euroopas ja ta oli Jyvaskyla Ülikooli teadusmuuseumis nüüd alles hiljuti tõime tagasi ja seal samamoodi lapsed käisid täägimeetrisi kujundeid, tegevus ja tuli üks 11 aastaste laste klass ja igas klassis on erinevaid lapsi ja seal oli üks poiss, keda absoluutselt ei huvitanud selle, selle ettenäidatud geomeetrilise kujundi tegemine. Ja õpetajad ütlesid, et ah, las ta istub niisama etateegi meil tunnis kunagi kaasa taoti, tal meeldib jalgpalli mängida ja noh, kui ta midagi kuuleb, midagi meelde jääb, see on ka hästi, aga noh, ta tegelikult Ta tavaliselt ta ei õpigi pärast amet olla. Aga see juhendaja siiski alla ühe komplekti neid materjale ette andis, et noh, et, et kui tal nagu soovi tekib, et siis ta võib seda teha ja ülejäänud tonni tegeleti teiste lastega, kes siis tegid need geomeetrilised kujundid, kes kolmnurga, kes rombi, kes kuubi, eks ole. Ja, ja läbi varju neid joonistasid, mis on väga tore. Kui tund läbi sai, siis märgati, et see poiss oli teinud ainult valgetest siis nendest elementidest türannosaurus Rexi skeletti millel lõuad käisid siis lahti, kui teda esikäppadest liigutada. Ja kõik olid sellest nii jahmunud. Kas see poiss ise, sest ta ei olnud kunagi saanud tunnustust oma matemaatikaoskuste eest? Et õpetajad nutsid, laps nuttis ja see oli selline edukogemus ka lapsele ja selline silmade avamine õpetajatele, et mitte kõiki ei saa suruda formaalsetesse raamidesse. Sest mõnedel lastel tuleb teistmoodi asi paremini välja. Ja see on see koht, kus selle lapse anne, avaldus ja selle lapse tulevik võib olla muutus. Kertu nüüd teid ootab ees Kultuurkapitali juhi koht. Et kui me võtame teie viimase lause, et kõiki inimesi ei saa suruda formaalsetesse raamidesse, kuidas te selle kogemuse Energia avastuskeskusest kannate üle sellesse uude organisatsiooni, mis ju põhiliselt on rahajagaja. Kuidas te kõige selle, mida te olete elus õppinud, kogenud kuidas te saate seda rakendada uues ametis? Ma plaanin seda rakendada niimoodi, et ma tahaks kõigepealt kohtuda nende inimestega, kes kureerivad kultuurkapitalis raha jagamist ja kes on ju loomeinimesed, kes juhivad sihtkapital. Ja rääkida sellest kõigepealt nendega, et milline on nende visioon ja mida nemad tahaksid, et kuidas kultuurkapital ja tegelikult ütleme ausalt, eesti kultuuri rahastamine, sest suuresti sedakaudu käib ja kultuuripoliitika kujundamine üldisemalt Eestis peaks toimuma. Saan aru, et seal on palju vastuolusid, hakkab tekkima, et üks tahab ja teine tahab ja kes siis tähtsam on ja käimine, kunst tähtsam on. Ja see hakkab kindlasti tekkima, aga ma tahaks neid lugusid kuulda. Lisaks sellele. Ma tahaks kuulda ja ka avalikustada nende inimeste lood, kes on selle rahastuse saanud. Sest meil on ka maakondlikud kapitali ja me üldse ei kuule sellest, millist kultuuri selle rahaga maakondades tehakse, ma tahaks kõik need maakonnad läbi käia, ma tahaks nende sihtkapitaliga inimestega vestelda ja ma tahaks kohtuda nende inimestega, kes on selle rahastusele Järvamaal või Võrumaal või põlvamaal seda kultuuri teinud. Ja mitte sellepärast, et kontrollida või auditeerida, et kuidas nad raha kasutatud vaid selleks, et saada ette pilti, mis suunas Eesti kultuur praegu maakondade tasandil üldse Eesti tasandil liigub, mis on, põhisuunad tehakse ja mis on tähtis ja ma tahaks seda näidata ka kõik Eesti rahvale, ma väga loodan, et meedia tuleb minuga kaasa ja ma väga loodan, et kunsti ja kultuuritegijad ei ole tagasihoidlikud oma loomingu demonstreerimisel, sest ma tegelikult arvan, et ega keegi ju ei taha teha loomingut ainult iseendale kõigi tahaksid, et see see välja paistaks. Aga see on üks asi, mis mulle meediainimesena silma torganud, et me üldse ei tea. Näeme sirbist seda nimekirja, kes sai ja milleks, aga me ei tea, mida ta on teinud sellega ja mis tulemus sellel on. Ja äkki talong abi vaja, et sellest rääkida ja võib-olla on seal nii säravaid asju, et me oleme praegu lihtsalt vaesemad tänu sellele, et me ei tea seda? Ma alati loen huviga, kui sirbi vahel tuleb see lisa, et Kultuurkapitali stipendiumid ja eraldused ja jaotused ja kõik see. Ja ühest küljest ma loen seda sellepärast, et teada saada, mis kunstiinimestel plaanis on, kellel tuleb kuskil näitus või, või kuhu festivalile oma filmi või, või etendusega läheb. Ja ma näen, et kõik saavad natukene. Ja kui mõni kultuuriinimene tuleb intervjuud andma, siis ma väga sageli kuulen seda kurtmist, et ma ei saanud jälle kultuurkapitalist raha. On suur dilemma, kas anda paljudele vähe või, või anda vähestele, nii et jagub, aga siis jälle teised jäävad ilma, et kuidas te koos nõukogu ka seda probleemi olete mõelnud? Muutusi teha me veel ei ole. Nõukoguga saanudki tegelikult töises plaanis maha istuda, aga see tundub ka mulle nii. Ja tegelikult ma pean ütlema, et olen istunud ka selles mõttes kultuurkapitalist teisel pool lauda, et ma olen ise korduvalt sealt taotlenud ju tegelikult ka kolmel korral rahastust saanud. Ja need summad on tõesti väikesed, et need jäävad alla 1000 euro või 1000 euro kanti. Et väga suurt kunsti, selle puhtalt ainult selle rahastusega ideed, kunstnikel on vajadus alati juurde leida rahastust ja et see on raske töö ja lisaks on veel ka see on tegelikult ka kultuurkapital ise varasemalt välja toonud nagu ühe sellise ohuna oma tegevuses on see tõesti siia neli korda jaotamine, et natukese tundub niimoodi, et siis neli korda, kõik need vaesed kunstnikud ei kõlanud mitte selles mõttes vaesed, et neil raha ei ole, aga kahju, et nad peavad seda taotlemist protsessi läbima, iga kord teadmata aga ei saa ja kui saab, siis saab natukene, et äkki oleks mõistlik rääkida sellel teemal, et neid taotlusvoore võiks äkki olla vähem, et vot siis saab taotleda korraga rohkem ja kindlasti tuleb Kultuurkapitali tuua ka eraraha juurde ja muud rahastust, et Kultuurkapital võiks toimida nagu justkui sellise maaklerina. Et kui inimene tuleb sinna ja räägin, et mul on selline selline idee. Ma tahan siit küsida, eks ole, rahastust. Et mis võimalused on lisaks, et siis kultuurkapital saaks teda aidata, et aga vot see ettevõtja või et äkki või äkki siit võiks veel juurde või et vot siin on veel sellised projekti rahastusvõimalused, et äkki me saame kuidagi koos mõelda, et kuidas me seda ühiselt teeme. Et, et siis võib-olla aitaks natukene neid asju kuidagi parandada, see, see tegevus noh, midagi ei ole teha, mõni film valmibki niimoodi jupikaupa, nii kuidas kultuurkapitalist raha saab, nii nad seda teevad, ja kui projektirahad jälle lõpevad, et siis tuleb paus sisse? Muidugi kahju, sest et ideed lähevad võib-olla kuskil mujal käiku ja, ja kõik muutub. Kuidas sihtkapitalidesse see koosseis muutub, kas te kavatsete seal teha mingeid muudatusi seadusega praegu paika pandud, kuidas need asjad käivad, et iga kahe aasta tagant ta muutub ja ja, ja see on jälle üks koht, et mida peaks siis rääkima inimestega seal kohapeal. Et minu roll saabki olla kultuuriministeeriumile ettepanekute tegija roll. Et Kultuurkapitali juhataja koht on üsna administratiivne ja seal selliseid õigusi näiteks ise saaks raha jagada oi üldse ise otsustada, kellele see läheb, seal seda ei ole. Ja ta ei saa teha ka muutusi. Nõukogude sised nõukogud on selle juhataja ülesed kogud aga ta on see inimene, kes siin kohapeal ja kes näeb, mis toimub. Ja keegi ei keela teha ettepanekuid, et neid ma kindlasti kavatsen teha, kui, kui mulle tulevad mõtted pähe seoses selle tööga. Kui te vaatate Eesti kultuuri üldist pilti, et missugune valdkond vajaks kõige rohkem järeleaitamist. Ja siis on väga raske küsimus, selles mõttes on jälle see küsimus, mille juurde praegu tagasi tulla, et iga valdkond arvab, et nemad vajaks kõige rohkem seda järeleaitamist. Kui ma praegu ütleksin siin mingisuguse valdkonna välja ja siis teised valdkonnad tunneksid kohe minu sära oponendi ja ma tegelikult ei tahaks enne tööle asumist kellelegi vastu oponendiks praegu akt. Nii see lugu on. Kui seal elektriteatris käite, võiksingi sagedamini, loodan, et uue tööga seoses hakkan käima sagedamini, et see põhjus on olnud kahepidine. Üks on see, et Energia avastuskeskuse juhataja töö on väga naha ja karvadega töö. Et 24 tundi see juhataja ja eriti olukorras, kus saad riiklikku tuge ju ei ole, et, et sa pead ise ise selle selle eest vastutama, et ka sinu töötajatel leib laual, et eks ta on olnud selles mõttes raske ja, ja kolm last on, on, on selline kodune kapital, mis, mis on aja võtnud, et kõige väiksem on nüüd üheksa, et nüüd on rohkem aega ka teatris käia või see on üks põhjus veel ja siis on see, et oma isa Kaarel Kilveti kõrvalt Me õekestega kaksika ja kolm aastat väiksema õega Muuga suur osa sellest lapsepõlvest möödus teads. Ja väga palju käisime teatris, lihtsalt olime isalt tööl kaasas. Et mingil hetkel tundus, et seda käimist on olnud ka väga palju. Et natuke tundus ühel hetkel, et et vähe on sellist, mis mind veel suudab kuidagi üllatada või tekkis tunne aasta ma olen juba läinud, sellistesse on võib-olla natukenene näinud, ahah, see on jälle selline, nagu siis tookord oli, et, et nii ta natukene oli, aga ma nüüd väga loodan, et nüüd on lapsed suured ja, ja nüüd on andnud ka ka selline pikem, pikem paus. Ma küll olen käinud teatris, ütleme võib-olla viis-kuus korda aastas aru, et Kultuurkapitali juhatajal sellist asja öelda, et see on tõesti vähe. Aga seal on tõesti see, et see taustal olnud väga teatrikeskne ja ja võib-olla te valinud ega palju rohkem, kui ma valin jah. Et nii on olnud, nii nagu iga asja enam ei taha vaadata. Kaja loodimisel on täna nädala pärast kultuurkapitali uue juhina tööle asuv Kertu Saks. Räägime teie perekondlikust taustast. Te olete kirjutanud raamatu nii oma emast, Krista Kilvet ist kui oma isast. Kaarel Kilvet ist. Rääkige mõni tore lugu oma lapsepõlvest, palun. Neid toredaid lugusid on ju hästi palju, aga et kui tuua võib-olla näide oma isast alustuseks, siis siis temaga oli küll niimoodi, et temas oli nii palju armastust meie vastu. Seal vene ajal ju kunagi ei öeldud, et ma armastan sind ja ma ma kardan, et ma oma isale seda kunagi avalikult isegi ei öelnud ja tema meile ka kindlasti mitte tänapäeva oma lastele iga kord enne magaminekut. Seda ütled. Aga isa mitte. Aga ma toon sellise seiga, et näiteks ükskord juhtus nii, et meie väike õde Kadri oli ära lõhkunud ühe ema lemmikfaasi ja see oli selline vaos, mis oli emale pärandatud, kuna ema oli jäänud oma oma oma emast ja oma vanaemast ja sellistest naisliini sugulastest suhteliselt varakult, ilma et ta väga igatses neid. Ja see oli talle, eks selline oluline asi. Kadri oli selle ära lõhkunud, ema oli väga pahane ja, ja isa otsustas või noh, tal tekkis, et, aga tule nüüd siia, vaat nüüd sa saad selle eest vitsa. Ja kas tal vitsa oli või tal ei olnud, seda ma ei mäleta, aga kui inimesed, kes isa Kaarlit mäletavad, tallelitel natuke viletsad jalata lonkas, tal oli lastehalvatus olnud lapsepõlvest on üks jalg lühem. Ja tal meile järgi joosta oli suhteliselt keeruline. No ja siis see kadri jooksiski tal eest ära, seal kodus meil oli neli tuba ja isa jooksis järgige teda kätte, ei saanud laualt sisse laualt välja. Ja no eks, ja siis ühel hetkel isa nagu viha, lahtus teda nagu tohutult naerma, et et selline pull käib joostakse järgi ja me siis ka kaksik, mõtlesime ja püüa mind ka ja püüab mind ka ja jooksime isalt ära ja et ja niimoodi lõppes siis see naha peale saamine, et me mitte kunagi temalt tegelikult naha peale ei saanud, ilmselt võib-olla ei oleks ka kadrisaanud. Tookord, aga, aga see lõppes sellise lõbusa, perekondliku rüseluse ka põrandal, kus kõik kallistasid 11 ja oligi väga lõbus, eks ju. Et niisugune niisugune elu oli, kui lähedane te olete oma kaksikleek röödaga? Ta ainult kaksikõega või tegelikult ka kadriga, et me oleme väga lähedased, räägime telefonitsi iga päev, meie lapsed on kõik kõigi lapsed ja, ja võib-olla tuleb see ka selliseid suhteliselt varajasest vanemate vanemate kaotusest, et nad ju mõlemad läksid teisele poole ja olles just äsja saanud 60, eks ju mõlemad, et see nii lihtsalt juhtus. Et me oleme väga-väga kokku kasvanud, et väga väga lähedased, et ei kujutaks teistmoodi ette. Ma mäletan, et ema isegi seda tunnetades ütles, et te olete nagu maffia, et kui te olete midagi pähe võtnud kolmekesi, et siis see läbi läheb ja siis läbi surute ja et ma tunnen küll seda tugevasti õdede toetust, et see on, see on väga tugev. Krõõt, rohkem majandusinimene pangandus ja seda valdkonda juhib DNB Panka juhatuse liikmena. Aga Krõõt on meie peresse pärinud selle käsitöö tegemise nõrkuse tema sulest siis nii võib öelda, valmivad nimelised kampsunid kudumid jõuluks villased sokid, kellel on puudu minu meelest ta ei istu üldse ilma, et tal ei oleks vardad käes, et ta ei raiska selleks aega, et niisama teleka ees istuda. Ja ta on just lõpetanud tervele siis rahvatantsuansamblile, kus meie siis tütred kõik käivad siis siin järgmise suve rahvatantsupeo eel rahvariiete valmistamise, et see on tõepoolest nüüd 14 komplekti siis Eestimaa kihelkonna eestimaa, Emmaste rahvariideid päris algseid, kuna meie emaga Hiiumaalt pärit Emmaste rahvariideid, nii et kohe Hiiumaa muuseumiga peeti nõu ja need on täitsa tõestiga autentsed sellised toredad olnud. Ja Kadri on oma elus sidunud filmindusega. Ei saaks ainult nii-öelda, ta on küll olnud ka mitmes filmis tegev, aga võib-olla seda oma oma abikaasa Tõnu kargi tõttu kaudu, kellega nad väga armsasti juba väga pikalt on koos ja kahte imearmsat last kasvatavad. Et Kadri on küll tegelikult Meil juristi magistriharidusega, et, et tema on jurist ja võtab seda tööd ka väga loominguliselt ja väga kasulik, igas peres võiks üks pankur üks juristiks arst olla, et lehelt nõu küsida, kui asjad on jamast. Nii on ja seal kõik teie suguvõsas olemas. Meie suguvõsas on selles mõttes sõnaliselt minu abikaasa vanemad on arstid, tema õde, arst, tema tädi on arst ja seal on mitu põlvkonda arste, nii et see sobib pankuriksis, eks ole, minu õekene ja, ja teine äkki nöörist teie kolm last, kellest kõige nooremast kaks sõna juba saime rääkida, et on üheksaaastane, kelleks tema tahab saada. Ta eile õhtul viskus minu voodile ja ütles, et milleks nii on. Et sinu voodis on alati tee jõulutunne, et minu voodis ei ole jõulutunne, et ma ei tea, miks seda, mismoodi meelde tuli. Ja siis ta seal veel tegi igasugust teatrit ja mõtlesin, et oled ikka küll näitleja, siis ta ütles, et jaa, ma olen ka mõelnud, et võib-olla see asi tuleks mul kõige paremini välja, et muid andeid mul ju ei ole. Tõesti rääkisime eile õhtul sellest, et ta tõesti on täitsa teistsugune laps selles mõttes, et vahest ta justkui nagu mängib midagi või mängid kedagi ja see tuleb tal nii loomulikult välja, et sa saad nagu aru, et ta mitte ei mängi seda, vaid ta täitsa nagu saab selleks teiseks krabiga tehase taas kord täiesti, et see, see on küll tema anne, jah, ma loodan, et see ei lukusta või järega. Ja vanemad lapsed. Minu teine Saar on 14 aastane Anne-Mari Väike-väiksemad Maia, Liina ja, ja Anne-Mari on, on imelise lauluandega. Ja ma arvan, et tal on absoluutne kuulmine. Ta laulab nii et minule alati on pisarat ilmast, ta õpib laulmist Tabasalu muusikakoolis, ta mõtleb praegu Georg Otsa kooli peale, eks vaatame, mis elu toob, aga aga ta on, on jah, sedasorti tüdruk. Ja, ja kõige vanem laps on minu poeg Karl-Erik, kes on juba 23 ja tema on Tartu Ülikooli inimene ja väga tark Tartu linnainimene nüüd lõppenud, kas just kaks suve tagasi baka kraadi tegi kaks neid ei hakanud ühega mässama. Eks see oli siis samuti inglise keel ja kirjandus nagu nüüd siis juba põlvest põlve, mitu, mitu põlve ja teine oli filosoofia. Ja sealt edasi läks siis magistrantuuri, mis ta nüüd kevadel lõpetab maailma keeled ja kultuurid. Ja uurib arvuti- ja videomängude keelt. Ja see on nüüd küll jah, jälle selline valdkond, mis, millest mina, eks ole, mitteformaalse hariduse edendajana näen et me ei saa ka seda öelda, et kui, kui laps on huvitanud selgelt ainult humanitaarvaldkondadest, milleks kindlasti keeled ja filosoofia on. Et siis see ei vii teda ühel hetkel loodusteaduste ja tehnikateaduste valdkonda, nii nagu Karl-Erikuga on juhtunud, sest teda on just arvutimängud ja videomängud, mida ta lapsena mängis juba kaheaastaselt panime, mäletan seda pilti, kui ei saanud magama, siis olid arvutitel sellised suured kuvari ekraanidega, siis kaks väikest pontsakat kätt hoidsid kell 12 ümber arvutiekraani ja mu isa magama minna. Armastan arvutit. Lasksime ta seda armastada ja, ja see on tulu toonud, ütleme nii, et ta on ennast leidnud. Et see on see valdkond, Ta uurib ja, ja see sellest valdkonnast ta tõesti palju teab, eks selles valguses vanuses noored teavad. Märkan seda, et teie abikaasa ja tema õde kannavate eesti kirjandusest pärit nime paari Margus ja Tiina ja siis ma märkan oma lastele, te olete pannud ikkagi topelt eesnimed. Me oleme pannud topelt eesnimed ja, ja ma isegi ei tea, kust see tuli. Et Karl-Eerik. See nimi tuli tegelikult isa vanaisa Kaarel, et tahtsime natukene nagu talle sellega sellega austust avaldada, et sealt tuli Karl sinna sobiseerik juurde. Ja, ja mul oli tegelikult, kui Karl sündis, mõeldud ka tüdruku nimi seal Mariann. Aga kuna elu läks nii, et tüdrukud sündisid 10 aasta pärast jah, ja sealt edasi siis ma mõtlesin, et aega on nii palju mööda läinud. Tähin, mis ma võin teha, on see nimi teistpidi keerata, tuli Anne-Mari ja kui oli teada, et meie verre tuleb ka kolmas põngerjas, siis kõige vanem Karl juba naeliselt, vot paras nüüd kõigile olete kaks nime pannud, mõelge nüüd jälle kaks välja, siis niimoodi tuli. Et jah, nii oli, nii oli, räägime palun veel kaks sõna, rähni tarust. Millal seri ellu tuli? Siig saare külas, Haljala valla ja see on tõesti väga oluline talu meie elus, et meil on suvekodu Saaremaal, mitte siis ainult minu jaoks, kuigi mina olen selle, olen selle pärinud. Aga ka see uksed on valla minu õdedele ja minu õelaste läksime Bullerby kylamisel kaverdanud. Aga see talu tuli niimoodi, et minu ema kinkis selle minu isale isa 40.-ks juubeliks. Ja sellepärast kinkisid. Varem oli juba enne perega palju käimist, sest meie väga head majanaabrid peretuttavad Aimlady astakid olid juba selleks ajaks Saaremaale majad soetanud ja ja noh, tahtmine oli ka endale sinna soetada ja ja, ja 84. aastal sai ostetud. Ja isa Kaarel, mina pean teda nagu selles mõttes kangelaseks, et kõigi oma viletsa jalaga. Et ta ehitas selle talu niimodi, et kui see sai ostetud, siis seal oli, oli põrandat sisse kukkunud. Ei olnud, katustes olid sellised vanad rookatus sisse kukkunud ja vana peremees oli otsast hakanud maja juba kütma, saarlased naersidki, et mis maja see on, mis ennast ise ära ei küta, eks ju. Et et nii see oli, aga isa ehitas selle koos kas Saaremaa naabrimehega ülesse ja, ja hetkel me paneme seal just uut katust, sest see vanaisa pandud 30 aastat tagasi pandud eterniitkatus nüüd hakkas oma aega siis läbi saama, paneme uut katust ja loomulikult on meil ehitusmehed, kes seda teevad ja ma ei kujutaks ette, et me läheks mehega ja paneks kahekesi selle katuse. Visa Kaarel tegi ja nii tehti nõukogude ajal inimesed tegid kõike ise, et minu jaoks kangelane olles, eks ole, tõeline loominguinimene. Tegid aga kõike seda ja oma 40.-ks aastaks siis see pärandus tõesti mulle, et ring sai täis ja ja, ja see on nüüd see koht, mida ma mõtlen, nii et kui lapsed on suured ja pensioniga käest, ma ei tea, muidugi pensionil üldse saame, et praegu on need kõik mõtted, et võib-olla seda ei tulegi. Aga et, et siis siis veeta oma oma põli seal ja ma loodan, tuleb palju lapselapsi ja siis me saame neid seal hoida. Meri on lähedal 800 meetrit, oi, on lähedal peaaegu et tormiga lööb laine vastu akent. Päris nii ei ole, päris nii ei ole, päris arhailine on see lugu meil seal küll tõesti, et see maja ja see talu on üle 100 aasta vana seal kohapeal olnud ja hästi palju nastikuid on aias, millega me siiamaani püüan harjuda ja ja kõik sellised asjad, aga eks ta, eks ta looduse rüpes ja tahab sellist. Vaat ma olen olnud päris linnalapsed, tahab harjumist, aga aga väga südame küljes on ja ma püüan vapralt hakkama saada. Vaprust läheb teil tarvis teie uues ametis, Kertu kui, kui hästi te taluti kriitikat, mis on teie ameti ja teie isiku pihta suunatud ameti pihta suunatud kriitikat? Tal on väga hästi, ma saan aru, et mina ei ole minu amet avastuskeskuse siis on muidugi raske lahutada, aga, aga praegu ma üritan sellest nii aru saada. Isiku pihta suunatud kriitikat, loomeinimesena muidugi talu, kes talub, aga, aga eks mul on ema ju oli diplomaat oma hilisemas elus õpetanud, kuidas käituda nii, et ma suudan adekvaatselt käituda ja. Ma arvan, et see on raske töö, sest just see, et seal ei olegi õigeid vastuseid. Üks on hea kunst ja teine on hea kunst ja sport on ka väga oluline valdkond toetada. Õigeid vastuseid ei pruugi olla, aga ma alati usun sellesse, et inimestega saab inimlikult rääkida ja, ja kui sa neile inimlikult räägid ja, ja nad loodetavasti saavad aru, et teinekord tuleb teha selliseid otsuseid, mis kõigile ei meeldi. Ja sa ei tee seda mitte sellepärast, et sa tahad kellelegi halba või et see konkreetne inimene sulle ei meeldi. Väiklus on see asi, mida ma tõesti prooviks vältida oma elus ja ja loodaks, et ei tule tule ka sealtpoolt ja kui kultuuriministeerium on mulle, aga eks need nõukogu inimesed on mulle toeks, mida ma väga loodan. Ma usun, et sealt saab ainult head nahka tulla. Riigi kultuuriinimeste pilgud praegu siis Kultuurkapitali uue juhi poole pöördudes on küll natuke hirmutav, hirmutav nägevus. Aga nii see on, nii see on ja, ja kõik võtavad Kultuurkapitali suhtumist iseendasse kui loojasse justkui hinnangut oma loomingule, nii et teil läheb palju vaprust vaja. Kertu ja natukene diplomaatiat. Ma arvan, kindlasti läheb, aga ma ikka jään lootma selle peale, et räägime ja teeme koos. Siis saame kõik asjad läbi räägitud. Palju edu teile uues ametis nädalal ja ainult siis te olete juba oma uues kabinetis Suur-Karja tänavas. Nii et palju edu teile, Kertu. Suur tänu. Täna oli veel kaja loodimisel Kertu Saks, saatejuht oli Kaja Kärner ja uus saatekülaline uue saatega juba nädala pärast kuulmiseni.