Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur. Eks igaüks ise kavandas oma edasist saada. Hitleri sünnimaa on seal aga Isamaa, jääb ikka mulle Eesti ning Eesti lugu Dereki pinge lihtest aegadest, suure sõja-aastatest ja laia ilma sattunud raadiohäältest ja teistest raadiotegijatest. Keda aeg pillutas, küll ita, küll Nende sellest jutustab tänases saates Eesti Raadio ajaloo uurija, ajakirjanik Vello Lään. Missugusest eesti raadiost mindi ära, kes läksid, kuidas nende hääled kõlasid sedagi piskut küll, aga siiski saame pakkuda kuulata saate toimetaja Piret Kriivan. Kuule, Vello Lään, me alustamegi kõigepealt võib-olla siis sellest, mis Eesti raadioga sõja ajal juhtus ja teise maailmasõja ajal siis. Sõda algas Euroopas. Nojah, tegelikult alustame siis 40.-st aastast, siis sinnamaani oli ja, ja ütleks, et väga kiire areng, sest kui Fred already sai ringhäälingupealikuks no tol ajal oli see 30.-te aastate keskel ju Eestimaast dramaatilised poliitilised sündmused, siis tema kui väga tugev tehnikamees oskas hankida esimese plaadikokteilimasinal, no ühesõnaga, kus mitmest heliplaadist mängiti kokku, mis oli keeruline tolle aja kohta, aga selline aparatuur oli olemas ja tema oli see, kes Berliinis 1930 kuusk. Kui olümpiamängudel demonstreeriti magnetofoni, sakslased olid väga agarad selle ehitamisega kogu maailmas esireas, siis tema tellis Saksamaalt ka esimesed makid eesti leiame, olimegi ammu enne seda, kui palju suuremad riigid ei omanud seda. Ja kui sõja jah, keskpaigas üks selline maks sattus Moskvasse, siis hakati Nõukogude liidus veerima neid ja ehitama see, sest et Venemaal tuleb välja, ei olnudki magnetofon enne seda olemas, välja arvatud siit. Trofeed, mida, mida Eesti kaudu saadi ja tema oli see, kes ju agaralt ajas Türi raadioehitamist, mõtlen seda, et see oli ainulaadne tehniline lahendus kolmel jalal. Ja ta oli nii hästi kuulda, et kui meie mehed, kes sõdisid Hispaania kodusõjas, mõelda, kui kaugel see oli, kesklainel oli Türi kuulda, nad suutsid Hispaanias vastu võtta. Kas nüüd igaõhtused oma julge vanduda, aga see on kindel, et need üksikud, kes seal olid, kuulsid Türi saatjat, ta oli niivõrd heade näitajate muuseas, kui 40. aastal Eesti okupeeritud ja ka Türi kanti nõukogude liidule raadiosüsteemi, siis oli Venemaal hädas. Tema näitajad olid niivõrd head, et ta ei mahtunud ühtegi lahtrisse, mis Venemaal oli kirja pandud, tema ületas kõiki neid. Ja ühesõnaga Olbri, kes mõtiskles ka selle üle, et Eesti võiks ka hakata televisiooni tegema. No seal oli mitukümmend aastat enne seda, kui see tõeks sai. Oli väga arenenud mees ja tänu sellele 30. aastate lõpp oli selline tormiline areng, et ütleme, kuidas öelda roopas viimaste seast julgelt keskmiste hulka tõusime välja. Aga nüüd see ülevõtmine nii äkiline, nagu ta oli meile ootamatu, oli selline, et Olbreile marsity siis oli Vene kindral oli kaasas ja Paul Uusman, kes pandi nahka nagu Eesti poolt juhtima, marssisid Olmre juurde ja ütlesid, et me nüüd võtame üle. Ja Olbri nõudis, et kas teil on ka mingid volitused, mingit paberit, no teadagi, neid ei olnud. Aga no Olmre jagas ka nii palju, et vastu hakata pole mõtet. Muuseas, ta jäi tehnikadirektoriks edasi, nii et sisuliselt need kõik see tehniline pool, mis raadios nii suurt tähtsust omab, see jätkus tema käe all ja Olbri küsis, et kas te annate ka raadio kaudu midagi teha, et rahvas teaks, mis siis juhtub nüüd selle, kellel oli 20 40 õhtul, kui Olbri pisteti mingisugune väga uudis pihta ja see no see ei kõlvanud, ühesõnaga, see oli väga algelised tehtud ja igatahes Paul Uusman siis istus ise laua taha ja kirjutas päevauudise. Ja see oli esimene, siis avalik sõnum, et riigipööre on toimunud ja selles tervers Euroopas kus kuulata. D, aga tollal kuulate raadiot ka teistes keeltes, sest no sündmused olid Euroopas põnevad. Tuli olla kursis ja Johannes Lauristin võttis raadio aga ühendust, nii et kell 22 10 katkestati kontsert ja peaminister vastne Johannes Vares-Barbarus tuli kohale. Ta ei pidanudki pikka kõnet, aga andis rahvale teada, et on moodustada uus valitsus. No igatahes suvine saatekava ja kõik need, mis nagu ette nähtud olid, need kõik läksid kava kohaselt edasi, midagi ei muudetud. Aga tasahilju, juulis lõpetati jumalateenistused, lõpetati hommikupalved ja hakati tõlkematerjalid, teiste sõnadega, Nõukogude Liidu asjadest hakati rääkima. Kuna vene keelest keegi tuhkagi paljukesi neid aru said, siis hakati järjest rohkem võtma tõlketööle. Ja Konstantin Päts sai ka ühel korral veel sõnaõiguse, kui ta nii-öelda koduses arestis istus. Olmre küsis vahetult enne seda, kui ta viimane kord pätsile sõna endiselt, kas teil on mingit soovi, härra president? Päts ohkas ja ütles, mis soove mul enamat. Aga see on fikseeritud, seda Olbri isiklikud ütles ja ta oli väga täpne ja sõnapidaja mees, nii et kui mul õnnestus teda 60.-te 70.-te aastate seda lindistada ja temaga juttu ajada, siis tal oli väga hea mälu ja ta tõepoolest tõsi, üks ainukene lindistus temast on raadiomaja arhiivides. Aga tal oli väga hästi meeles, mis juhtus kellega, mis kell isegi Olbreid pütiga pigistad, öeldi, et hoiatavad kodanliku võimuesindaja ja agent ja ja toodi mingid fotod. Vaata siin te olete Läänes Olbri naersid, vaadake, mis kuupäeval see on. Ühesõnaga siis, kui ta ei olnud üldse veel ringhäälingu direktor, sest oli veel major, kui temast tehti nii-öelda käsutati tööle. Hiljem kolonel, kõrge ohvitser, kui nii võtta. Järgmisel oleks kindral juba olnud ja ei õnnestunud talle kaela määrida, ehkki hiljem, kui ta juba Venemaal oli, siis ikkagi Talle mõisteti kaheksa aastat vangistust kui kodanliku võimu aktiivne kaasaaitaja, aga no see on omaette Lugusest Olmre ikkagi pidas need Siberi aastad vastuga asumise tuli tagasi Eestisse, nii et siis igatahes sai ta patendiametisse töökoha ja ega nüüd meie ringhäälingu juhtkond vaimustust ei tundnud, et et Albreiga tuli pikk saade. Aga jumal tänatud, vähemalt vähemalt ühekordselt tema häälne teadvustavad, aga tulles tagasi nüüd see 40. aasta sündmuste juurde, siis ega see, mis moodi see asi hakkas kõik käima. Ega seda sellist inimest, kes kõiki asju jagas, ei olnudki täpselt olemas, sest seal väga palju improviseeritud ja, ja ühesõnaga ka näiteks Olbreid, need, kes tulid üle võtma Paul Uusman ja teised. Nad ei olnud ise ka kindlad, et kas Olbri jätta ametisse või mitte. See oli selles mõttes põnev aeg, et väga palju oli selliseid arvamatut sekundite jooksul põhiti lahendada hoopis teistmoodi. Aga 41. aastal siis oli Paul Uusman edasi raadidele ei, vaat siis oligi nii, et tema oli nii nagu nagu asetäitja ta nagu oli ülemus, aga ei olnud ka seepärast, et kuskilt kõrgemalt otsustati veel. Aga siis märtsis tuli Eestisse mees, kellest tingimata peab rääkima Igor muga Liapov. Temast ei ole millelegi pärast üldse juttu tehtud. Umbes kolmekümneaastane mees, ema oli ta kreeklanna. Valdas võõrkeeli, oli töötanud Tšehhimaal. No mina ütleksin, et ta oli välisluureteenistuses tööl, vaevalt teda muidu saadetega Eestisse. Seni oli ta arvele üleeilses raadiokomitees kui välissaadete toimetaja, aga noh, see on selline amet, et sa võid 100 muud ametit sinna kõrvale pidada. Taliintelligentne ja tema arvus proua malts manisse, kes töötas ringhäälingubüroos. Ja mõlemad kadusid vahetult enne seda, kui sakslased jõudsid Tallinnasse. Tegelikult Moskvas taheti hävitada kogu raadiosüsteeme, rahano tähendab tehnika saatjat jah, saatja tõstid, Lasnamäel lasti õhku. Aga kõik, mis nüüd sisuline töö, mis võimaldas raadiot edasi teha. See kõik tänu Bogaleepovile jäi alles, nii et kui sakslased Tallinnas sisse marssisid oli neil valmis raadio olemas, oli vaja Ansse tehniline poola täheldada kuidasmoodi ikkagi noh, eetrisse anda, aga tegijaid oli, nii et 12 päeva on olnud meie ringhäälingu ajaloos paus kus eestikeelsed saated ei läinud eetrisse. Ja need ongi siis juuni lõpp. Juuli algus, jah, 41, ühesõnaga suvel, kui sakslased ei jõudnud veel oma tehnikat kohale tuua, nagu see toodi, nii läksid saated edasi. Sest ega peaaegu jah oligi, kõik jäid paikades, ringhäälingus olid palju korra ringi, nagu koosseis oli tollal ikka väikest aku me. Felix Moor alustas 1926 detsember, siis oli tema ainuke, kes tegi kõik sõnaga käsk jalaskoni koristajana. Kõik oli üksi, üks mees, mees nagu orkester ja täpselt seda ta oligi. Ja meie õnn, Felix Moor oli ametis sellepärast, et ta oli haritud inimene, valdas keeli ja tema ikka noh, kõik need asjad olgu, esimene lastesaade kirjeldus, saade, esimene kuuldemäng, kõik esimesed, mis ikkagi meie ringhäälingu sõitis, läksid, olid seotud veel smooriga ja Felix Moor muidugi, 41, kui sakslased nüüd jätkasid ringhäälingu tegemist, tõsi küll, mitte riigi ringhäälingunimega, vaid Landesse, Endel Reval. Tema ikkagi oli ka, lõi kaasa, aga igatahes saksa värki meeldinud, sest meenutagem Landesse röövad ikkagi pooled saated olid saksa keeles ja pooled eesti keeles. See ei olnud ikkagi meie ringe kui nii võtta. Aga noh, kuna samad nimed olgu seesama moor või mistahes jätkasid tegemist, siis rahvas ikka võttis seda kui Tallinna raadiojaama ja, ja kuulati teda kõvasti, sellepärast et kust see info tuli, ega need eesti sõna ja, ja teised väljaanded, lehed olid, esiteks oli nii vähe, aga teiseks ka, et ega seal oli tsensuur veel veel tugevam kui ringhäälingus, kui, sest see oli ka hiljem, 40. viiekümnendatel aastatel, kui raadiot usaldati rohkem, sest ajaleht ja need olid dir range tsensuuri all. Et raadios veel lipsas midagi läppimida, mida rahvas tahtis kuulata, aga kirjasõnas oli see väga väiksed võimalused. Niisiis Bogaleepov teadlikud, otsustas Saksa poolele üle minna ja kinkis nii-öelda selle ringhäälingu hua sakslastele. Ja algul tulid kohale kolm meest, kes, kes hakkasid nii-öelda seda asja korraldama, sest Türi mis oli tollal Euroopa kõige moodsam raadiomast ja saatja, see lasti 11. juulil 1941 õhku, tegelikult oli ette nähtud see toimetada, monteerida lahti ja vii ära tagalasse. Aga üks hävituspataljon paanikas nägija toi raadiojaamadel püsti ja, ja ilmatas käest küsinud lasti, lasti õhku. Ma vaatasin, et kuurorte järgi 26 august kuni seitsmes september on need, kus siis 41. aastal kus eestikeelne raadiojaam ei töötanud, ülejäänud ja ülejäänud 90 on paigas. Niisiis sonder gruppe, ostland oli see, mis jõudis siis Tallinnasse ja pandi algul tööle 0,3 kilovatine rannasaatja koplisse. No tollal olidki, mis kasutati nii laevadel kui ka toodi maa peale. Tol ajal Riias oli siis selle idaraadiojaamade keskus ja sinna selle nimetaja alla oli toodud siis Riia-Tallinn-Kaunas ja Minsk. Kõik nad ühendati kaabelsüsteemiga. Nii et kui Berliinist rindeteateid või Hitleri kõne oli, siis see läks kõigile korraga peale. Ja nemad panidki siis uue nimega Landesse Reval, noh Evald, selge see, mis ta on, ja Landesse Ender võiks öelda maa saatja või maarahvasaatja. Bogoleepov, muuseas ta rääkis korraliku saksa keelt, viidi ära Berliini, tegutses filminduses ja siis kadus. Ise ennustan, et läks siis kas Lõuna-Ameerikasse või, või, või koguni USA-s, jumal teab. Igatahes teise maailmasõja järel temast mitte midagi teada jale. Ka Tallinnas, siis pandi üles 20 kilovatine saatja. No see oli päris päris korralik. Ja saabussis nimetati tsiviilver Valtung. Noh, see tähendab 30 sakslast. Nii nagu need ristiti eestlaste poolt tagalarotid, kes ei olnud rindel käinud ja nemad hakkasid siis seda raadiot tegema. Näiteks Valtteri Reier oli pärit Hamburgist, tema oli tõlgina töötanud ja pidas ennast luuletajaks. Ja sellised mehed olid seal teisedki. Kell kultuuri huvid olid olemas, aga, aga üldiselt osa neist olid ikka tõelised natsid, osa ei olnud, sest vahepeal ka rindelt saadetud mehed, no need, kes said raskelt haavata. Ta ei saanud rindel saata, saadeti ka raadiosse tööle, sest saksakeelset koosseisu oli vaja. Ja osa neist suhtusid väga mürgiselt nendesse tagala rottidesse, sest nad ei olnud sõjamehed ja, ja paljud olid tõelised natsid. Siis nimilauluks sai Revaler postiljon, seesama Heyer, kellest rääkisime, tema kirjutas sõnad, muusika. Teine doktor Schneider, pooled nendest, kes seal tööl olid, tituleeris ennast oktoriks. No vaevalt, et nad seda olid, aga no see käis moega kaasas ja olid nagu soliidsem. Iga õhtu lõpetate siis saate Kawasele Revale postiljoni lauluga, Tiit Kuusik oli ja Mari Kamp oli need, kes siis laulsid seda ja saksa keeles laulsid meili Lydia Andrei Kristjan seal, nii et, et see oli niisugune traditsioon. Mäletan seda, et leegionäride mängiti, aga seda alguses ei olnud, seal oli Gert helbemäe sõnadega. Ja see oli minule, kui poisile väga meeldib läheneja, laulsime vapralt kaasas, siis ma olin seitsmeaastane, nii et midagi ma juba jagasin. Programm oligi siis kordamööda Eesti teadlane kahes keeles eesti keeles, saksa keeles, tõenäoliselt ma arvan isegi enne saksa keeles siis eestikeelses. Ma tõepoolest kurioosum oli see isegi kuuldemängud, näiteks Kitzbergi seal näidend saksa keelde tõlgiti ümber mängiti saksa keeles, mis minu jaoks on absurdilähedane, aga no tol ajal tollal oli kõik võimalik. Siis eestlastest kirjanduse osakonnas töötas Karl kesa, tema hüüdnimi oli pikk ja igav. See tähendab, ta oli selline kuiviku moodi mees. Jaan Rumma oli huvitav mees, tema istus kinni saksa ajal. Eriti 44, kui mitusada Eesti intelligentsi esindajad pandi pokri, hakati siis uurima, et kes on liiga eesti pärane ja Hitlerit ei armasta. Aga kui oli Vene aeg, siis ta pandi uuesti pokri, et mis sa töötasid Saksa ringhäälingusse, tähendab, sa oled nats. Nii et Jaan Rummo oli inimeste seas väga populaarne, aga no sellised inimesed olidki. Olidki võimelised raadiot tegema. Gert helbene alustas kuuldemängude tegemist kolmekümnendatel aastatel. Juba riigi ringhäälingus. Nüüd jätkus. Felix moori roll oli tagasihoidlik, no üks pikk saade oli, mida ka ajakirjandus retsenseerisin Eesti vabatahtlikud võitluses bolševismi vastu. Pealkiri räägib ise enda eest. 17 aprill 1942 Felix Moor, aasta hiljem lahkus ringhäälingust tall sakslaste tantsus ja, ja see Hitleri valmistus, see oli talle vastukarva ja ja omal soovil hiljem on ta ise mustvalgel, ma kirjutasin need read välja meenutanud, et eks neid plaanitud seesmiselt tühje sakslasi nähti okupatsiooni ajal küll ja küll ja nendega konflikti sattudes lahkus indi ringhäälingu töölt, noh arvestades, et moor oli kuidas öelda äärmiselt vabameelne ja napsulembene ka siis see konflikt oli möödapääsmatu lihtsalt tollal ka sel ajal, muuseas jah, Volga äärest hakati andma suut, eestikeelseid saateid Kuiboshevis. See, sest need keskelt nüüd mobiliseeriti tagalasse. Need inimesed hakkasid sealt tegema ja ega seal näiteks dekla koha ma vaatasin, Paul Pinna. Noh, ühesõnaga siin tuntud inimesed. Aga eestlased kuulasid ka neid tagalasaated, need olid kesklainel, sest mille pärast tuhanded eestlased sattusid ju itta, kes pooleldi küüditati või eesti mehed võeti ju sõjaväkke ja ja taheti teada, mis on saanud neist palju oli ainuke kanal, mille kaudu oli võimalik midagi ikkagi teada saada. Aga, ja nüüd siin Eestimaal väga huvitav punkt on ida-alade riigikomissari ringhäälingukorraldus. Keelati igasuguste raadiojaamade kuulamine, mis ei olnud Saksamaa ja punktiks sihilik välismaa saatja kuulamine keelatud. Karistatakse sunnitööga. Sellist punkti, et raadio kuulamise eest pannakse sind vangi, ma ei ole kunagi kuskil kuulnud vastuvõtja konfiskeeritakse ja kes levitab sõnumeid, siis võidakse määrata isegi surmanuhtlus. Samal ajal ma tean, seda on rääkinud need, kes neljakümneil aastatel Landes nendel realist töötasid, kuulati Estonia teatrimajas BBC saateid ja kuulate nii, et isegi seal oma sisemine raadiovõrk nagu valjuhääldajad, et levitati nende kaudu, sest enamus, kes need sakslased olid, ei osanud eesti keelt, saak, keski, nad ei sealt midagi aru, mis seal on. No igal juhul erikohus lahendas neid asju, kes julgesid töötada nii head, levitasid sõnumit, mida kuuldi BBC-st või mujalt Ameerika siis veel olemas ei olnud. Muide Need, kes lades nende leevalist töötasid, need eestlased, no nii nagu ma olen tatrajärg aru saanud, kõik kuulasid saateid. Seepärast siis sa teadsid, mis maailmas sünnib, muidu olid sa nagu kotis Helga Viira, temaga ma olin kontaktis, sai tehtud ringhäälingu mälestusteraamatut 70 aastat rahvusringhäälingut. Ja tema igatahes meenutas. Ta oli tõlgina, et peamine infoallikas oligi BBC. Sellepärast, et see, mis tuli Berliinist Hitleri süsteem, moonutas paljusid asju, nii et piltlikult öeldes, kui sakslased olid sunnitud kuskil taganema, siis siis kõlas eetris, et peetakse ägedaid kaitselahinguid, mis tähendas seda, et noh, nüüd on taganemine, aga, aga ühesõnaga tolleaegset keelepruuki see oli umbes nii nagu Stahli ajal. Meie Eesti inimesed õppisid ära, kuidas mõned inimesed ridade vahelt andsid ka seda informatsiooni edasi, mis ei olnud ette nähtud. Aga meie inimesed suurepärased, oskasid välja tõlgendada, mida sellega taheti öelda, kui mingi lause jäi kummaliselt kõlama. Nonii, kurt ja Willy oli BBC kangelased, keda siis lausa anekdootide ta ka Eesti intelligentsi ja need, kes julgesid, ikka rääkisid. Ja 42. aasta lõpus korraldati isegi kuuldemängude võistlus 1000 marka auhinda. Johan Teder, täiesti tundmatu nimi, mina ise arvan, et see oli varjunimi, see võitis. Tahapoole jäid Gert helbemäe, kes oli siiski korduvalt kuuldemänge teid, kirjanikud, eelmimine, häälo, Eerik Laidsaar, Marta Sillaots. Siis tähendab mingi tase pidisel mehel olema. Ja 39. aastal oli kuuldemängude hõbemedalimees Aleks Kaskneem lõi ka nüüd kaasa, aga ta ei võitnud. Igatahes Lando Revali repertuaaris kuuldemängud olid olemas, nii et mina hindan, kuuldemäng on ikka üks kõige kõrgem raadiovorm, mida saab üldse olla, et et vaatamata nende aegade raskustele see raadio suutis anda ikkagi sellist vaata kava, mida taheti kuulda, olid lavastajad ja näitlejad, olid raadio palgal kohe. Vaat need olid tükitööd, tähendab, Felix Moor oli omal ajal ja temal kohandas igasuguseid näidendeid, näiteks raadiole, nii nagu Albert üksik tegi seda. Ja siis ka lavastas neid ja mängis ise kaasa. Ta tegi kõik, kõik rollid. Ka siin olid näitlejad, olid Aino Talvi, Kaarel Karm, liid Asnerruut, Tarmo olnud, no täiesti ma ütleksin, Eesti Eesti klassika, kui võtta aga siis juba päris noh, noorte meestena Olev Eskola, Heino mandri, Ott Raukas ja Voldemar Panso. Panso valdas hästi saksa keelt, nii et tema tegi kaasa ka saksakeelsetes kuuldemängudes. Ja vähemalt Felix Moor oli näitejuhina ametis ka nüüd, neljakümnendat, aga Alberti Üksiku. Keedus sellest. Aga muidugi, ega see saatekava oli selline, et noh, ega seal nüüd kõiki kiita ei saa, sest näiteks, et astuge Eesti leegioni ja, ja üldse kutsuti sõdima mehi. Ega algul ei olnud eestlased kohustatud minema, aga hiljem pärast võeti nad kõik, kes vähegi kandis, oli võimelda, kandma saksa mundrit sealkandis. Ja kuni saabus üheksas märts 44 ja sellest on nii palju räägitud, kuidas see pommitamine oli, sest lennukid ja Tallinn ei olnud üldse mingi sõjaline objekt hävitasid Tallinnat. Aga mis on minu jaoks kurioosum, millest ei ole räägitud? Estonia ustel valvas korda saksa välisandarmeerial, nüüd kui pommitati Estonia, hakkas põlema, oleks kõik raadio, no kuidas öelda arhiivi ja plaadid ja jaga kergem tehnika suutnud ära päästa, tormasid kohale ja sandarmeerial ei lubanud ühtegi raadiomeest sisse. Neile oli antud käsk, et kedagi sisse ei lasta ja nemad sandarmeerial oligi kuulus selle poolest, et ta oli noh, kuidas öelda, nüri Gazedoitjal teda ei huvitanud asja sisuline külg, käsk oli selline. Ja mehed vaatasid pisarsilmil, kuidas raadio põles maha ja päästa ei saanud. Ja mis on peamine kahju, hävis heliplaadi kogumisvilja peal ikka ring hääli, tollal kõik tegutses ja arhiiv. Aga mis oli hull, et orkester oli ju siis olemas ja see oli noh, kuidas öelda, Eestimaa parimad muusikud, nende pillid olid ringhäälingus, ega nad ei vedanud neid kogu aeg koju tagasi, pillid põlesid kõik ära. Nii et kui nüüd oli vaja jätkata, siis olid nad suures hädas, tähendab, mehed olid, kes mängiks muusikat edaspidi, aga ei olnud enam, ei olnud pilli, millega mängida siis hakat, Karus, ühendus ka tüliga, seal tehti ajutiselt saateid koha päält kuni siis liinid Tallinnaga taastati. Ja peab andma au sakslastele sõjale vaatamata mõne päevaga hangiti uus raadiotehnika. Nii et see saksasüsteem oli mõne koha pealt ikka väga võimekas ja paigutati Estonia keldrisse seal, kus varem too naised kraami hoidsid, nüüd siis kasutati ära muide, pärast sõja lõppu, kui 45. aasta 44. lõpus 45.-te alguses see nõukoguderinghääling tööd alustas, siis täpselt samuti Estonia keldris nad alustasid. Saksa sõjavangid pandi Estoniat taastama ja seal oli kurioosum, kui siis saksa sõdur tõstis kivi üles, vaatas alla, all oli mingi keegi naine, kes rääkis midagi mikrofoni. Et saksa keeles vabandust panigi, tagasi, läks see raadiosaade edasi, kuni siis lõpuks koliti ikkagi raadiomajja, mis oli nii kaugele, et esimene korrusse sama raadiomaja, mis praegu vana raadiomaja, nagu öeldakse, esimene korrus, teine korrus valmis, siis juba koliti Estoniast ära, aga no see oli, see oli tulevik. Aga teatrimaja uksel oli siis ikka saksa sõdur valvas. Kogu kord muutus Tallinnas rangemaks pärast pommitamist, sest kardeti, et on ka vene diversandid seal. Igatahes Felix moorile mõjus pommitamine nii, ta tegeles raka panekuga veel rohkem kui tavaliselt ja ja tema enam nagu raadiomajja eriti jalga ei tõstnud. Ja et nüüd oli vaja teha ju saateid edasi, siis Vardo Holm käis isegi Riiast noote toomas, sest ega mehed näiteks sümfooniaorkestrimehed ju peast oma pikki lugusid ei saa mängida. Ja otsiti ulualust, kus siis jätkata, sest ju Tallinna oli nii palju hävitatud ja Gert heldene pakkus välja siis oma päris suure korteri Vene tänaval. See oli postimaja vastas ja seal oli veel ühendused raadiomajaga tähendab Estonia teatrimajaga. Nii et seal oli vaja ainult üks väike lisakaabel ja oli võimalik juba nii-öelda saateid jätkata ja taanduma mälestus siis kirjeldanud, et kuueteistliikmeline tantsukapell siis hakkas mängima, laenatud pillidega ka muusikaäridest toodi ja noh, ju siis saksa Margad maksti selle eest ära. Ta teadvustas siis diktoraneeli siin Tallinna ringhääling algab pärastlõunane ajaviite muusikasaade. Kert helbemäe on kirjutanud, et meeleolu kellelegi ei olnud, mängiti küll kõigile, oli selge, et sõda on kaotatud ja ja tuleb kas põgeneda või ei tea, mis teha. Aga muidugi kuulajatele taheti näidata, et elu Tallinnast läheb edasi ja et ega, ega seda veel läbi ei ole. Ja muide, tänava erakorteris tehti isegi kuuldemänge, kuni töölismaja võimlas said valmis ajutised saateruumid. Vahepeal anti koguni raadio kontsert Kadrioru lossist. Mida ma ei tea, et oleks enne või pärast seda tehtud, aga nii ta oli. 20. aprill 44 on huvitav kuu või sellepärast, et siis saksa julgeolekupolitsei rateerist ligi 400 rahvuskomitee tegelast. See oli see komitee, kes, kes mõtles, et võib-olla õnnestub ühel Eesti vabariigi taastada. Raadiotegijate sattusid siis trellide taha, Jaan Kitzberg, Jaan Rummo, Kitzbergi hiljem töötas Ameerika hääles ja Rumma töötas ringi käigus edasi. Ja 44 May huvitavas noh, mõned kuud oli jäänud veel Sa võimu Eestimaal anti välja ringhäälingu Almana lõpuks seda jagati nii, et tänaval, kes mööda läks, sellele anti pikkuse pärast, et ostjad enam ei olnud, aga vähemalt minulgi nüüdse eksemplari, ausalt öeldes aja kohta väga no ütleks kobe väljaanne ja säält sai selliseid fakte, mida mujalt ei saanud, näiteks käidi lindistamas, isegi lehmasid, sest noh, kuna kogu heliarhiiv hävis, siis igasugused taustad tuli uuesti tekitada. Ainult et bensiini oli juba nii vähe, et pandi see hõbehall raudtee vagunisse nii-öelda platvormi peale ja mindi kohale, siis seal lasti maha, tähendab ei kulutatud bensiini mindi siis kuskile talu aia taha, võeti igasugused talu hääled peale ja raadiojaamades seal on toodud nimekiri, milliseid võis üldse kuulata kolm tükki Eestis siis Tallinn muidugi need kõik kesklainel 222 pool Tartu 586 pool ja Türi 415 ja pool meetrit. Ja kui Järvamaa juba sattus nõukogude armee kätte, siis kustutati ja seda enam kuulata ei võinud. Võrus augustis 44, siis kui veel Tallinnas ikkagi oli saksa võim, siis pandi seal tööle ka Eesti ringhääling, see töötas mitte küll pidevalt, aga kaks korda päevas, nii et Võru on olnud ametlikult raadiolinn, esimene oli siis haapsalu teene Tallink kolmandast, et noh, võib öelda, siis, siis Türi oli neljas ja võru viies. 21 september 44 kell 21 lõpetati Estonia keldris ja mõistagi ka eetrist Landesse Reval oma töö. Raadioajakirjanik Vello Lään, järg tuleb nädala pärast, aga nüüd pakun kuulata toonaseid hääli Ameerika häälde tööle asunud Eesti ajakirjaniku kutselist raadio deklamaatorid, kes leidis uue kodu Kanadas ja alustab Zopp oran Marigamp, kes lahkus Rootsi. Tallinnas aga laulis just tema koos bariton Andrei Kristi Hanseniga Landesse Ender Revali tunnuslaulu, Tallinna postiljon. Mitte Rootsi lahkunud Marigampi aga nüüd üks vanemaid säilinud riigi ringhäälingureportaaže. Ringhäälingupäevauudiste toimetaja Karl kesa küsitles 1938. aastal Viljandimaavanemat. Kuidas käib majavanem Viljandimaa käsi? Majanduskriisi ajal üsna kibedasti kallal on vahepealsetest vastutustest nüüd jälle vilets saadud. Viljasema jõukus on tuntud juba hallitus minevikule. Ei saa salata, et nad teda on praegugi jadad sammud kõigil põllumajanduse aladel jõutad edasi kord juba minevikus tunnustatud jõukuse rada. Müüdontriidi aeg andis küll ka teravalt tunda Viljandimaa intensiivselt, et majapidamises kuid sellestki kriibia tuli Viljandimaa põllumees välja ilmast suuremate vastutuseta. Mida võib järeldada, et sellel et majapidamised, mis vajasid moratooriumi võlgade korraldamiseks, on võrdlemisi vähe ja nüüd on juba kõik asjatoimetused sel ajal peaaegu viimaseni lõpetada? Seda on minul kui Viljandimaa mehed küll eriti rõõmustab. Aga kuidas on lugu hiljuti teostatud suure omavalitsuslikku reformiga? Valdade reformiga nimelt, mille ümber omal ajal üsna teravaid mõtete lahkuminekuid oli? Valdade reform Viljandimaal oli hädavajalik, sest siin oli minevik tähendanud Viljandimaale palju väga väikseid ja tükeldatud laps, pandi reformivajadus oli arusaadav ka alla valitsuse tegelastele ja kogu elanikkonnale. Muidugi tekitati reformiga ühendused, vähemate valdade liitmine ja valdade piiride tõlgendamine vallavalitsuse ja keskkonnategelaste seas elevust. Kuid küsimuste lahendamise vajaduse ja korraldamine oli kõikidele arusaadav. Ning üldiselt võib tunnistada, et valdade reform, millal temal teostus, täiesti rahutavad ja otstarbekad valdade reform suuri muudatusi maakonna organismi Viljandimaal on praegu 34, val. Valdade reformiga teostame töid järgi jääb neid 20 tee juures tuleb märkida, et ühendusel valdade reformiga muutuvad mitmes osas ka Viljandi maakonna administratiivpiir mille tulemusena maakonna elanike arv suureneb umbes 5000 vaata. Mul tuleb meelde, et Viljandimaal on saras juurde ka uusi linn. Kuidas nende endiste alerite käsilinnadega nüüd käib. Viljandimaa on rikastanud ise Teeduda, seal õieti kolme kuue linna. Nendest on panev Põltsamaa linn, mis sai linnaõigused juba aastaid tagasi. Sellele lisaks tuli juurde esimesel mail 1938. Aastal kehtima hakanud linnad. Seaduse põhjal pelgas linna ja nimelt Suure-Jaani ja muud uued linnad, mis kuni esimese maini tegutsesid alevi tänav on oma uue olukorraga väga rahul ja seda üsna arusaadav. Linna teadus annab meile ka palju avaramat arenemist. Kruusa valmistatud. Kokkuvõttes, kuidas vaatada teie, härra maavanem, üldiselt oma maakonna tulevikku? Viljandi tuleviku väljavaadete võiks suhtuda täiesti optimistlikult või elu areneb praeguselt suunad ja teemad, millest ei puudu ka kindlasti. Viljandimaalased on juba vanast ajast nimekad oma tubliduse püüdlused. Reporter Karl kesa töötas 1900 viiekümnendatel aastatel Münchenis Ameerika raadiosaadete Eesti osakonna vanemtoimetaja ametikohal. Ja kolmandaks on tänu netiväljaandele Estonian World Review Eestimaailma ülevaade võimalik kuulata näitlejannat, kes töötas saksa okupatsiooni ajal riigi ring häälingus, kuuldemängude näitlejana ja ilulugejana ja kes uue kodu leidis Kanadas. Valve Andret, usutleb Valdo Sarapu. Veerand raskesti haigeks, need oli vaja kiiresti-kiiresti kohe ühel kuuldemängu jaoks. Kassi, ma sõitsin kohale, hakkasin hauguma. Ja sellest ajast saadiku vajali rassis. Ma käisin järjest Eesti raadios nõudmas jaukumas. Väga edukalt. Kus kohal need kuuldemängud siis lindistati, kas Eesti Raadios, Eesti riiklikus raadios raadio osus, ringe ringhäälingule, osa Estonia majast? Tanja ehitusest vasakult käsitleda vanades vasakut kätt oli Estonia teater, paremat kätt. Ringhääling oligi see pommitamise ööl minu viimane raadiosaade Eesti raadios üldse. Vahepeal on see samal ajal foto on sul käes, on, ja kus sa räägid, seda suurt. Juurde mikrofone. See üleval, teine pilt, vatt. Käin kaheksast tegevusest palju sai tehtud, palju, sai töötatud, palju loetud, palju mängitud, aga fotomaterjali, kui niisugust üldsegi ei olnud. Ja pärast pommitamist kadusid needki vähesed ära. Kuigi Rahel Olmre, kes viimase viimase näidendi näitejuht veel oli. Näiteks suutis Ta näidendi käsikirja jää ja pärast pommitamist järgmisel päeval Tallinna tänavatel kõndides oli temal ainsa maise varanduse väärtuse järelejäänud seesama Tiina karude juures käsikiri. Mitte midagi muud ei säilinud peale tema elu muidugi. Sellest on räägitud palju, kuidas see kõik oli toimunud Estonia teatri Sist kratietendus ja seal olid siis raadios. Ma olen, seadis legendile viimase viimase raadiosaate viimase sõna, ütlesin, langesid esimesed pommid ja ringhäälingu tegevus katkes, raadiosaated katkesid ja mina sain oma abikaasaga siis kokku. Jooksime läbi põleva linna nõmmele mööda näiteks isegi seal käinud kunsti Grendorfi majastamiseni parajastik kõikides ja varjasime ennast kahe Estonia näitleja või tantsija keldris löömata ja sealt pudelisem jalgsi siis nõmmele. Kusjuures võis tee peal kohata isegi gradis töölisteatri näitleja Kaarel söödris, kes soome kelguga vedas oma ainukest ma järelejäänud vara mööda maanteed pääsküla poole. Üks vaat see minu teatri mitte teatrikool ja minu muusikaõpetaja ja minu deklaratsioonide saatja ja helilooja Jürme põles elusalt. Aga nüüd see raadioveerijad, see oli karm aeg muidugi, ja tulika valida sõnu ka, mida ütlesid, mida ei öelnud, mis jätsid, või need tekstid, kõik, mis sulle anti lugeda, valisid ise või oli tsensuur k. Ei no tekst anti kätte ja oligi niisugune olukord, et pead lühendama ühe või kahe sõna võrra tekstile ja siis samal ajal, kui juba esinesid, katsusid silmad ette teha Kobüüri, nagu öeldi tookord kahtlase sõna ühe või kaks välja võtta, välja vahetada. Igaüks tegeleb, mis me oskasime, et oma sõnumit rahvale mõistetavaks, arusaadavaks teha, nii-ütelda sala salakeeles või Salakas väljenduste või, või, või sõnade kaudu. Ja tol ajal ju magnetofon ei olnud olemas. Ja vot selle muusika esitamisega tase on raadios, see oli siis kõik elus muusika. Hoia suures enamikus muidugi kuigi näiteks nagu ma ütlesin, et kui me uue aasta öösel küsitlesime helbemäe korteris, siis oli raadioülekanne kesköösel algas Jalmar tervitussõnavõtuga kirikukellade helin, aga, ja siis ma lugesin sile järele. Visnapuu klingli Jeesus-laps luges. Aga see oli ometigi nähtavasti kuidagimoodi ette helilindistatud, kuidas me oleksime saanud muidu uue Kertsilvene korteris kuulda? Viite Valve Andre videosalvestusele ja rahvusringhäälinguvaramule leiate Eesti loo kodulehelt ja Facebooki seinalt. Vello Lään räägib nädala pärast samal ajal laupäeval kell üks ja korduses esmaspäeval tund enne südaööd veel raadiohäältest sõjakeerises. Olgu idas või läänes. Kuulmiseni.