Täna, me räägime ilusti inimestest naisega, kelle elu on kõike muud kui hall ja igav. Kes on alati olnud muutusteks valmis, kes ei karda riske võtta. Tere tulemast saatesse, Merike Mikk. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Raadiomikrofonid ja teleprožektorid ei ole sulle võõrad, sa koolitasid ennast ajakirjanikuks. Millal sa raadiosse tööle tulid? Raadio kahte tööle aastal 1992. Ja kui ma täna raadiomajja tulin, siis ma vaatasin, et mis üldine liftid on sama koha peal, kõik muu on muutunud. Tegelikult istume praegu ka ühes raadio kahe endises toas, nii et see vaade aknast tuleb mulle tuttav ette. Lisaks raadiole sa proovisid kätt ka televisioonis? Jah, ma tegin TV3s uudiseid ja Eesti Televisioonis ka natuke publitsistika saadetes. Kahest sa tegid mida, mis saateid me tegime sellist kommentaari saadet siis koos Marko Reikopiga viktoriini saadet väga meeldisid mulle ö saated kus ma sain öösel inimestega rääkida erinevatel teemadel, et selliseid palju häid mälestusi on sellest ajast aga ainult siia pidama, sa tegid järgmiseks lehtedes päevalehtedes tööd. Ma tegelikult otsisin erinevaid väljundeid, nii nagu ma olen kogu oma ja elu jooksul teinud, et mulle meeldis kirjutamine ja ja see oli nagu hoopis teistsugune töö, ajakirjanduslik töö ja seda ma isegi siia maale aeg-ajalt ikkagi teen ja naudin selle tegemist. Aga jäänud ajakirjandusse pidama. Sa võtsid vahepeal vabakutselise aja, ma eeldan, et seoses lapse sünniga see oli üks põhjus ja võib-olla see ka, et ma tahtsingi teha erinevaid asju siin ja öelda, et ma olen Kaksikute tähtkujust horoskoopide taha peitu, aga tõesti, see pakkus mulle rahuldust, et ma võisin päeval teha televisiooni uudiseid ja minna õhtuks raadiosse teha raadios hoopis öösaadet ja sealt tuli see tasakaal ja rahulolu iseendasse. See vabakutselise elu lõppes ka ühel hetkel ja kas siis, kui sa läksid suhtekorraldajaks Rae valda, Sa elasid Jüris? Ja me elasime Jüris ja läksin Rae valda suhtekorraldajaks ja vallalehte välja andma. Mida õpetas sulle elu ühes rikkas vallas seal, kus on palju noori inimesi, nad on kõik tööga kindlustatud, rahamuresid ei ole. Mis iseloomustab nende inimeste elu, kes elavad Tallinna ümbruse jõukates valdades. Sellest on ja aga tegelikult varsti 10 aastat möödas, rohkem veel, aga aga see oli huvitav aeg selles mõttes, et ma olin ju olnud nii-öelda riigi palgal või riigiraadios ja olnud erasektoris. Ja siis maandusin omavalitsusse, kus need asjad paistsid kõikjal, hoopis teistmoodi. Mäletan, seal oli hästi oluliseks teemaks ajakirjanik, kes on läinud nagu suhtekorraldajaks ta nii-öelda petnud ajakirjandust teinud seda nii-öelda võltsajakirjandust tegema või pressiteateid tootma. Aga mulle see jälle omamoodi sobis, sest ma sain teha näiteks raesõnumeid Rae valla ajalehte. Ma olin nagu väike selline kuningas, seal ma sain ise teemasid välja mõelda, ma sain selge struktuurilehele välja mõelda, selle tööle panna käia erinevatel üritustel, valla sees, erinevaid inimesi kohata sellel ajal jälle see kõik sobis ideaalselt. Kuidas valla ilu tol ajal käis, on sul meeles, mis olid need õnnestumised ja millega inimesed üldse vallavalitsusse tulid? No see oli selline võimuvõitluse aeg, mis paratamatult on iseloomulik nendele Tallinna lähedastele, omavalitsustele, seal on ju see raha ja võim, kaks sõna. Ma nägin seda ja päris lähedalt see mulle hingeliselt väga ei sobinud, sest ma väga ei ole ise selline inimene, kes nagu poliitikas on vaja, et jah, et sa ikkagi ei saa kõike nii teha, nagu sa võib-olla hinges tahaksid, et seal on mingid kokkulepped ja need on üle sinu on koalitsioon, joon, opositsioon, On, isegi kui teiselt poolt tuleb see hea mõte, siis see ei ole ainult sellepärast hea mõte, et see tuleb vale poole pealt ja nii edasi ja nii edasi. Kriis sinu tee edasi, Swedbanka tegelikult olin suhtekorraldusjuht ka kauplusteketis Rimi, see oli ligi aasta, aga ma tundsin, et ma tahan edasi minna sealt ja siis ma kandideerisin Swedbanki ärijuhi kohale. Ja sinust sai seenioride segmendi juht. Sinna langes aasta 2009, mis oli selles mõttes revolutsiooniline, et lõppes ära pensionide tasuta kojukanne ja kõik pensionärid pidid õppima ära pangakaardiga automaadist raha väljavõtmiseks. Kui suur pööre ühiskonna jaoks nüüd tagant vaadates tookord oli? Minu enda jaoks oli panka minekul hästi oluline see mõte, et mulle meeldis see seeniorleht, mida Swedbank tegi, sest Endal oli peas juba selleks ajaks tekkinud see idee, et võiks teha pensionäridel oma ajakirja. Ja kuna Swedbank tegi ise oma kliendilehena, siis see oli minu jaoks nagu see uks ja idee, miks see ametikoht, miks see töökuulutus mind kõnetas, et ma saan teha ise seeniorlehte ja olla selle tegemise juures ja muidugi Swedbank nagu organistid joonina tundus mulle hästi ahvatlev, sest siis ta oli juba valitud ka Eesti parimaks tööandjaks ja nii edasi ja nii edasi. Konkurss oli hästi huvitav ja minu selline naiivne mõte tegelikult oli see, et pensionärid, et sellised nagu rahulikud, elukogenud inimesed, et neil ei ole pangas nagunii olulist rolli, võib-olla isegi. Aga siis tuligi see pööreze pension, panka, idee, seadusemuudatus, kampaaniat ja ma olin väga suure väljakutse ees, sest pangas töötades ma olin siis juba ärijuhi koha peal, rahaline vastutus selles mõttes, et tõesti see pension siis püsiks seal pangas ja tuleks sinna panka, et need sularahad kõik, mis said koju viidud, et need hakkaks panga kaudu liikuma. Ja täna ma ütlen, et ma saan olla väga uhke selle üle, et see läks tegelikult väga huvitavalt, pangale, majanduslikult hästi, me suutsime oma turuosa hoida mul väga palju huvitavaid kohtumisi üle Eesti erinevates pensionäride klubides kokku saada, Amistel. Seal oli nii palju sellist inimlikku poolt, mida nagu pangaga võib-olla seostatage nii palju. Aga räägi mõnest põru, sellised elulised pood, milline on ühel eakal inimesel üldse suhe pangaga? Või kui palju nad käivad pangas, miks nad käivad pangas? Miks vahel see on üks suhtluskanal, miks nad tulevad pangakontorisse mitu korda kuus, kuigi nad teavad sendi pealt, palju on arvel raha, paljon hoiusel raha. Et see suhtlemisvajadus sellesse aega näiteks mahub see, kui Swedbanki kontorisse tulid lugemisprillid lihtsalt, et pensionär tulebki panka, ta ei näe neid pabereid täita, allkirja anda, et pangakontoris on prillid ja selliseid selliseid väikseid toredaid asju ma mäletan sellest ajast ja muidugi seda suurt vastutust ja kampaaniat pensionit tulevad kõik panka. Sinna juurde kuulus ka näiteks see, et pidin käima Riigikogu sotsiaalkomisjonis aru andmas, kuidas pank käitub ja mida me teeme ja miks me teeme. Ühesõnaga, sina Swedbanki töötajana ehk erasektoris olles pidid justkui võtma pensionäride ees esinedes vastutuse riigi otsuse eest, kes otsustas, et nüüd lähevad pensionid panka, mitte ei tule postiljoni ka koju. Ka eakate inimeste seas on ju neid, kes ei jõuagi panka, füüsiliselt on raske minna, tervis ei luba pangakonto, rongi kaugel. Need küsimused tulid ju kõik meile seal kohtumistel ja ma pidin neile ka vastama. Juba siis torkas silma see, et vanad inimesed kannatasid üksinduse käes, et nad otsisid suhtlusvõimalust, kas postitada turist varem sinna pensionile järgi minnes või siis hiljem pangast. Aga nüüd me oleme olukorras, kus pangad on väga oluliselt kokku tõmmanud oma automaate. Sest et kasutus on nii väike ja nad ei tasu ära, nii nagu pangad ütlevad, nii et Kergemaks ei ole justkui ei läinud. Aga sina ei jäänud panka kauemaks, kuigi sa ütlesid, et see oli üks ahvad, ütleme väljakutse. See oli väga vaheaeg. See tegelikult päädis ka sellega, et ma sain sellise panga kõige kõrgema sisemise tunnustuse, panga aumärgi. Ja mis mind veel rohkem liigutas, oli see, et kui see kõik oli nii-öelda tehtud ja tulemus saavutatud ja ma ootasin oma kolmandat last suure kõhuga ja meil oli nagu pangatöötajate suur kokkusaamine, kus siis pangatöötajad ise sisemiselt hääletasid oma parimaid töötajaid ja mäletan seda hetke, kui, Oli ilus emotsionaalne hetk. Oli hästi liigutav hetk kui mu nimi ilmus sinna seina peale. Sa jäid siis kolmanda lapsega koju ja aga kas sinna mahtus veel see hetk, et sa läksid uuesti kõrgkooli õppima? Jah, mul oli seal, et mul oli seal vahepeal üks selline käbi, ei kuku kännust kaugele. Hetk. Mu ema olnud õpetaja, eluaeg mu isanud õpetaja, mu mõlemad õed on õpetajad. Ma läksin õppima uuesti tagasi klassiõpetaja erialale. Tegelikult enne veel, kui ma läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima õppisingi Pedas klassiõpetajaks kaks aastat ja sealt tegin selle kannapöörde, rääkisin ajakirjandust õppima ja läksin nagu tagasi ülikooli, et ma lihtsat tööd tegemiste lapseootuse kõrvalt lähen uuesti õppima, tegin riigieksamid ja kandideerisin ja sain sisse. Aga väga kaua seal ei õppinudki, sellepärast et selgus, et 20 aastat oli aeg edasi läinud, aga aga mõni õppejõud oli sama ja pidi nagu samamoodi konspekteerima. Põhimõtteliselt ma oleks võinud võtta 10 aasta tagused konspektid välja, see üllatas mind mitte väga positiivses mõttes. Aga võib-olla suurem üllatus ja šokk oli see, kui ma läksin siis esimese kursuse tudengina vaatluspraktikale kooli ja olin ühes tüdrukute klassis ja nägin seda, kuidas üks õpetaja lastega käitub. Ja see ei mahtunud mulle absoluutselt hinge. Sest seal juhtus selline asi, et ühel lapsel oli kodutöö tegemata, ta oli haige olnud, paar lehekülge töövihikust ette teinud. Vaata, võttis ta lihtsalt kõige ees ette ja lihtsalt sõnaliselt ja hingeliselt lihtsalt ründas seda väikest esimese klassi tüdrukut läks mulle väga-väga hinge, sest mu enda laps oli samal ajal samal hetkel esimeses klassis Jüri koolis. Tuli kuidagi selline selge tunne, et. Et see võib kõik juhtuda, aga minu lapsega nagu ülekantud tähenduses ma ei ütle midagi Jüri kooli kohta ega, ega oma lapse vaata kohta, et ta oli väga, väga tore inimene. Aga kuidagi mul sai nagu kõik selgeks, et nagu need väärtushinnangud. Ja kuidagi see peegeldus selles hetkes nii tugevalt tagasi, ma tulin sealt praktikatunnist ära, läksin autosse, nutsin. Helistasin oma abikaasale, ütlesin, et et nüüd me lähme Eestist ära. Sest me olime seda mõtet mõelnud, meil oli ja peale ka Rae vallas oma lastehoid tehtud. Selle loomise põhjuseks oli see, et meie enda laps oli lihtsalt järjekorras 600 millegagi. Sellel ajal ei olnud Rae vallas veel nii palju lasteaedu. Ja mu lapsel lihtsalt ei olnud kohta, kuhu minna ja me mõtlesime, et me teeme siis ise lastehoiu. Oli ka veel need 600, kellel ka ei olnud kuhugi minna ja iga kuu sündis veel kaks rühmatäit lapsi juurde. Ja, ja meil oli omaettevõtte tegelikult selleks ajaks Rae vallas, nii Jüris kui Peetri külas olid rühmad avatud. Tegime seda nagu oma põhitöö kõrvalt nagu ettevõtlust veel. Et päris pingeline aeg tegelikult täna tagasi mõeldes väikesed lapsed põhitöö kaheksa tundi päevas, eksju, ja siis veel omaettevõtted seal kõrval. Aga see sai murdepunktiks pingelises mõttes minu jaoks ma kuidagi tundsin, et nüüd on kõik. Me olime kodus sellest äraminekust rääkinud, nalja visanud, et kas see on Soome või Hispaania, et viskan umbes münti, et Hispaanias on soe ja hea, pilte ei oska, soome keel, minul oli suus, tänu sellele olin vahetusüliõpilasena olnud kaks korda Soomes õppimas. Ja siis nagu jäi see Soome variant ja hakkasime väga konkreetselt mõtlema tegutsema selles suunas, et et me läheme Eestist ära. Kas neid põhiväärtused, mis ei sobinud, kas see oli see kõige olulisem põhjus, miks ära kolida Eestist? Me mõlemad abikaasaga tundsime seda, et me lapsed nagu satuvad kuidagi samas sugusesse oravarattasse või kuidagi samasugusesse süsti. Ei, ma isegi ütleks. Ja ma tundsin kuidagi nii selgelt vastutus selle eest, et et ma lapsevanemana ei suuda nagu lapsele, kui ta paremat elu või ma olen nii palju mõelnud selle peale tänagi, et tegelikult, mis nagu inimesest maailma maha jääb, on tegelikult lapsed head ja autod ja see mingi suurem, väiksem summa pangakontol. See tegelikult ei ole oluline ühel hetkel ja kuidas minu lapsed hakkavad elama, millises keskkonnas ja tundsin nagu teravalt seda, et kui sa kodus vot nii-öelda selle keskkonna ütleme sellele väiksele lapsele ja ilmatele oma põhimõtted, väärtused, räägid, suhtled inimestega, ta näeb, eks ju, sinu pealt õpib palju. Aga ta ei saa elada nagu sellesse nii-öelda roosa õhupalli sellise mulli sees. See kõik, mis ikkagi väljapoolt tuleb, et on asju, mida ma ei saa enam mõjutada. Mis sealt tulevad, need ei sobi mulle tegelikult. Mu laps läks esimesse klassi kooli, ta oli saanud poolteist nädalat koolis käia, kui tuli telefonikõne kooli medõelt, et ta joosti kivi treppide peal pikali. Sõitke palun autoga järgi, sest kiirabi ei tule ja te peate lapse ise lastehaiglasse viima, pilti tegema. Muidugi, sellel hetkel mõtled kõige jubedamat. Ma mõtlesin momentaalselt, et mu laps on ratastooli lapsed. On see lihtsalt on nii, eks jo emana või näiteks lastehoidu tegime, tervisekaitse tuli kontrolli tegema. Mul on lastehoiukodu lähedal päevakava üleval ja ta tuleb täpselt sellel ajal, kui lapsed magavad ja ta laseb seda uksekella niimoodi, et kõik need 20 last on üleval. Ma ei saa sellest aru, mul on see tegelikult vastu võtmata, et miks peab nii tegema kui on võimalus teha teistmoodi, et inimestele kogu aeg valikuid. Ja vot meie jaoks oli see ka valik. Et kui neid asju hakkas nagu tulema, seal oli ka, ütleme üldiselt oli ju kõik väga hästi, ma töötasin pangas. Mees oli 15 aastat piirivalves olnud, allohvitser ka oma eluga edasi läinud, lapsed terved, tublid, kes lasteaias, esimene juba koolis ja nii edasi ja nii edasi. Aga hingeliselt kuidagi see segadus või need vastuolud läksid järjest suuremaks. Ja vot seesama juhtum seal koolis kuma praktikale läksin, see sai näiteks minu jaoks pöördepunktiks. Misjärel sa hakkasid saatma soo, kui me oma CV sid ja vastama tööpakkumistele. Sinupoolseid pöördumisi oli umbes sadakond, aga vist ükski ei saanud niisugust vastust, millega sa oleksid rahul olnud ja et sa oleksid kohe kohale sõitnud saanud mitte ühelegi saadetud CW-le vastast. Ma saatsin neid 80 kuni vaata, ma andsin endale täpselt aru, mida ma lähen, soome otsima. Koristajaks minna ei tahtnud. Sest ma tõesti ma ei taha olla koristaja ja mõtlesin, mida ma veel oskan. Ma uskusin sellesse, et ma olen Eestis ära teinud lapsehoidja kutsetunnistus, et ma kandideerin siis lasteaeda, sest ma internetist nägin neid, neid töökohti on sadu. Tundus see nii lihtne, ma lähen lasteaeda, sealt ma lähen edasi, ma vaatan, kuidas elu läheb, kuidas ma sobin, kuidas hakkama saab, kuidas pere, kõik need asjad, et algus oleks seal ja ma ei saanudki ühtegi vastust. Täna ma tean, miks ma ei saanud ühtegi vastust. Mul oli seal Eesti Telefon, mul oli seal Eesti aadress ja mul oli seal email. Nendele andmetele ei tule Soomest kunagi ühtegi vastust. Seal on näiteks väga lihtne põhjus hoopis, et näiteks Espo linnas ei saagi teha laua pealt üldse väliskõnesid, kui juhataja olekski tahtnud mind tööle palgata või vestlusele kutsuda, ta oleks pidanud seda tegema isikliku telefoniga, et mul ei olnud seal Toome telefoninumbrit, väga lihtne asi. Kas see on ka tänapäeval nii? Ja see on ka tänapäeval nii, et helistada eesti numbrile ei, hellasti telefonilt? Ei. Ühesõnaga, kui menüü, et lõpetame selle sinu elu esimese perioodi siis kuidas sa sellele tagasi vaatad, kas niisuguseid kannapöördeid ja muutusi ja elukutsevahetusi on kergem teha nooruses, kui on aega taandada või käia selle vanasõna järgi, et mis hullustise uuesti või on kergem neid teha küpsemas eas, kui inimesel on tekkinud kogemus, mida ta on varasematest niisugustest elupööretest saanud. Aga kui enam käega riski võtta ja valesid otsuseid parandada, seda aega enam võib-olla väga ei ole. Millal on kergem? Mul on olnud erinevaid kannapöördeid, on olnud ju selliseid, kuhu mind on nii-öelda kutsutud aga enamasti ma olen ikkagi kandideerinud, ise on olnud mingi põhjus, miks ma olen tahtnud edasi liikuda. Ja vahel ma ei olegi võib-olla seda teinud nii teadvustatult, aga tagasi mõeldes ma näen, et see on olnud mingi loogiline rida minu jaoks. Kas mingi asi on ammendanud, mingi uus asi on tundunud huvitavam? Ma olen nagu pühendunud sellele, et ma tahan ikkagi edasi areneda ja kui ma näen seda võimalust ja kuidagi need asjad sobivalt jooksevad kokku olengi läinud ja teinud selle kannapöörde. Kui niimoodi siilid lihtsalt mustvalgelt paberilt vaadata, siis võib muidugi jääda mulje, et siia-sinna ja kolmanda koha peale nagu mul oleks õppejõud Tallinna Ülikoolis, ütles, et ma nüüd sügisel alustasin Tallinna ülikoolis õpinguid, nüüd 2016. Ja nüüd 2016, ma olen Tallinna Ülikooli magistrantuuris sotsiaaltöö magistrantuuris ja siis üks õppejõud ütles, kuna ma motivatsioonikirja panin ka kirja kõik selle, et ma olen pangas olnud ja suhtekorraldaja olnud, sest ta jõudis minu nime ja ütles, et noh, Mikk, kas olete oma koha elus leidnud. Ja see oli nii tabav. Ma mõtlesin, et ütlesin talle hästi spontaanselt vastu, et jah, praegu ma olen hetkel Tallinna Ülikooli loengus. Läks hästi. Ühesõnaga oled tegelenud seenioride Sigmendiga ja päris väikeste eelkooliealiste, nagu öeldakse segmendiga, et sa tunned neid ühiskonnaosi, kes on kõige suuremad abivajajad ja toetuse taotlejad, keda kõige rohkem vaja järele aidata, et nad hakkama saaksid, neid kahte hea mõtte säärmusse tunnetki paremini. Jah, need on olnud sellised inimesed, kes on mind huvitanud lapsed võib-olla selles oma avatuses, siiruses ikkagi sellises loomulikus puhtuses ja teistpidi eakamad inimesed, kus on ikkagi seda elukogemust ja sellist elutarkust ja sellist, mida ei saa mitte kuskilt mujalt kui ainult nendega kohtudes rääkides. See on siis pagas, millega sa alustasid oma elu ütleme siis teist etappi. Kaja loodimisele on täna Merike Mikk, kes sarnaselt tuhandetele teistele eestlastele on perega koos elamas praegu Soomes. Aga ja erinevus on ehk teistega võrreldes selles, et Merike on kirjutanud oma uue asukohamaale elama asumisest raamatu abiks kõikidele ülejäänud eestlastele, kes tahavad Soome elama minna. Raamat on siis sinu oma isikliku elukogemuse ja teiste eestlaste kogemuste põhjal kokku kirjutatud ja ilmunud juba aastal 2014. Roomlased läksid elama, siis alguses käisid üksinda tööl, aga, aga mis aasta see oli, kui kogu ülejäänud pere kolis sulle järele? Me läksime tegelikult viis aastat tagasi, aastal 2011. Ja esimene kuu aega oli, sellepärast ma olin selline Linda, ei olnud Kalevipoeg. Et mina olin see ema, kes siis jättis oma mehe koos kolme lapsega Eestisse ja läksin pühapäeva õhtul laeva peale. Raske südamega ja tulin reede õhtul kiiresti jälle koju. Niimoodi ma käisin kuu aega ja siis meil oli võimalus juba terve perega minna, et otsisime suuremat korpust pärit ja lastele lasteaiakohti ja katsusin seal joone peale ajada selliseid igapäeva asju. Et siis kuu aega elasin üksinda ja siis juba kogu perega. Mis oli kõige raskem, et Soome ühiskonda sisse elada eestlasel? Ma arvan, et kõige raskem oli see, et sa oled tegelikult täiesti alguses. Sul on tunne, et sa oled midagi elus saavutanud, teinud sul on omaseevee, aga tegelikult keegi sellest midagi ei tea, sa oled puhas leht ja sa pead hakkama saama. Minut päevad nägid välja niimoodi, et internetti mul ei olnud. Sest selleks, et telefoni oleks saanud internetti, oleks pidanud maksma tagatisrahasadu eurosid. Kuna ma olin Soomes nii vähe elanud, seda ma endale lubada ei saanud. Mu töökoht oli selline, et ma sain SMS-iga iga õhtu järgmise päeva lasteaiaaadressi sest tahtsin sellises firmas, kust siis Helsingi, Espoo, Wanda lasteaiad saavad vajadusel tellida nii-öelda asenduskasvataja näiteks keegi läheb koolitusele, on pikemal haiguspuhkusel, siis sealt tuleb see asenduskasvataja ja sellesse suhtutakse hästi positiivselt, et tuleb üks koolitatud inimene uksest sisse, aitab selle päeval lastega veeta ja on professionaalina aitamas. Aga mina sain jah, järgmise päeva lasteaia alati õhtu SMS-i, aga siis läksin kohalikku raamatukokku. Vaatasin, mis number bussiga, kuhu suunda. Sellest hoolimata sõitsin mõnikord valesse suunda, paar peatust kus ma maha pean jääma, kuhu suunda ma siis hoian? Joonistasin endale sellise kaardi paberitüki peale ja niimoodi ma alustasin oma karjääri vääri Soomes. Ykski Eestis omandatud kutsetunnistus või diplom Soomes ei lugenud. Seda ei arvestatud, miks? See tuli mulle suure üllatusena, sest ma võtsin selle nii-öelda ka suhteliselt lihtsalt paberi, et Eestis sooritatud lapsehoidja kutsetunnistus, mille saab siin mõnekümne tunniga nii-öelda Eestis tehtud. See lihtsalt on üks paber. Ja see ei ole Soomes välja antud paber. Sellest piisab, nagu me oleme kõik üks Euroopa Liit. Ma mõtlesin Khani. Ma sain sellest, no umbes kaks kuud peale seda, kui ma olin Soome läinud. Et ma isa imes oma eluga edasi minna, kui mul ei ole soome kooli pabereid. Ja mastasin kutsekooli täiesti nullist. Koos põhi- ja keskharidusega inimestega, ma käisin päeval lasteaiast ja neli korda nädalas, läksin õhtul kutsekooli kuulama loenguid lapsehoidmisest. Kui kaua see kestis? Poolteist aastat. Kui aeg. Ja kui sa said selle paberi, siis pärast seda hakati sulle maksma samasugust palka ka sama töö eest, nii nagu tavalistele soomlastele. Jah, sellepärast et ma olin ebapädev inimene nende jaoks alguses ja mul oli miinus 10 protsenti palgast ebapädevuse pärast inimest tööle oli vaja. Mu paberite taust, nagu sobis, ma rääkisin meie laste hoidudest oma kutseõpingutest Malinu Tallinna Ülikoolis, teinud neid klassiõpetaja kursuseid kahe aasta jagu. Selles mõttes teoreetiliselt ma sobisin, praktiliselt mitte, kui nad sellest nii-öelda paberifiltrist läbi need minu paberid. Ja siis ma olin pädev ühel päeval. Kas soomlane kaitseb ennast millegi eest niisuguse bürokraatiaga või niisuguste väga rangete reeglitega. Nüüd, kui ma olen viis aastat Soomes elanud, siis ma hakkan sellest natuke juba aru saama. See tunnistus näitab. Peab tõesti su pädevust ja see annab garantii, et sa oled professionaal. Ja mida rohkem ma seda vaatan, see tõesti on nii. Nad hindavad iseenda haridust, nad tunnustavad pabereid, neid koole. Nad usuvad sinusse, kui sa oled sooritanud need õpingud Nonii nende jaoks, et sa oled professionaalne töötaja oli sinu selles viieaastases Soomes elamises niisugune periood, kus olid taksojuht Espoos. Ja sellepärast, et taksojuhi ametist hakkasin mina unistama. Sellest päevast alates, kui mina töötasin raadios, tegin saateid. Sest see oli väga kihvt öösel sõita taksoga koju, mulle meeldib nagunii autoga sõita veel, et ma nägin seda nyyd reaalsena kohata, erinevaid inimesi, öösel sõita, see tundus kuidagi seal võib-olla just see erinevate inimestega kohtumine, pluss autosõit olid need kaks asja, mis nagu sobisid mulle. Ja ma läksin Soomes taksojuhi kursustele ja mul on täna kehtiv taksojuhiluba. Ja ma sõitsin isegi paar nädalat, aga ma selles mõttes natuke pettusin, et mulle lubati koolilaste sõidutamisi, kuna ma olen naine. Soomes on see reegel, et kui laps algklassilaps elab koolist kaugemal kui viis kilomeetrit, siis talle tuleb takso järgi ja viib ta pärast koju. Ja see oleks meile sobinud, maksab selle eest. Ja in maksab, see on lapse turvalisuse tagamine ja, ja ei peaks väga vara ärkama, et tal päev ei oleks pikk, selline heaoluühiskonna märk. Ja seda ma oleks tahtnud teha. Aga mu meesülemused arvasid, et ma peaks ikkagi nädalavahetustel väljas olema öösiti, et siis nagu kõige rohkem sõita. Aga lõppude lõpuks ma olen ikkagi kolme lapse ja see päriselt nagu ei sobinud meie pereplaanidega. Ega kliendid ei pruukinud kainemad ja sõbralikumad olla. Seda oli ka. Aga sa nägid väga hästi ja väga lähedalt nägid soomlaste elu nii palju, kui see jälle klientidena taksosse jõudis. Ma nägin teistsugust elu ja loomulikult värve juurde, jälle sellele pusle pildile. Nüüd sa oled Espoos Eestist pärit naiste, kes on lastega koju jäänud tugirühma korraldaja ja vedaja. Ma vaatan, et sa oled oma kodu ilmselt Espoos rajanud, mis on siis suur Helsingi niisugune äärelinn ja ja väga looduslähedane ja väga ilus koht. Kas see elukoha valikul oli teie pere eesmärk või sihtmärk, kui te hakkasite valima? Vaatasime ikkagi päris palju ringi, et kui kaugele jäävad laste koolid, et kuidas laste elu sättida ja ja me elame praegu tõesti Espoos sellises suure pargi ääres, kus talvel saab suusatamas käia. Põhimõtteliselt uksest välja astudes hakkab mets ja kaljud paistavad köögiaknasse, et on küll ilus kohta. Sa oled selles raamatus, tahan Soome elama öelnud soomlased on palju julgemad ja iseseisvamad. Tahtsin täpsustada, kas nad on julgemad ja iseseisvamad kui eestlased Soomes või kui eestlased Eestis. Ja millest tuleks otsida põhjust. See on tegelikult mõlemal juhul. Nii. Ma olen Soomes ise ka selles mõttes tulnud, et Soomes väärtustatakse inimest sõltumata vanusest, elukohast, ametinimetusest ja see on päriselt nii. Ja see on väga suur asi. Kui sa võid lapsena olla laps ja sind võetakse sellisena nagu sa oled. Sinusse ei suhtuta ülevalt alla, sul ei mõelda välja täiskasvanute reegleid, sul lubataksegi mängida paljakäsi vihmavedur. See on lasteaias, okei, Soomes, Eestis ma oleks saanud lapsevanematelt tagasisidet tervisekaitselt mingi protokolli. Väga suur erinevus. Ja Soomes tööle minnes kogesin seda ka, et tõesti, sõltumata ametinimetusest, inimestesse, suhtutakse võrdselt austavalt. Seal ei ole sellist nagu sisseehitatud struktuur, et ülemus on ülemus, ma ei oska seda isegi teistmoodi nagu seletada. Seal ongi inimesed võrdsed. See on väga huvitav kogemus. Et kui me austame 11 nii tööl kui peres tänaval, siis me austamegi ja Me märkamegi siis me märkamegi päriselt. Kui Eestis näiteks meil oli lastehoiule oma mänguväljak ja koolipoisid võisid sellest teha batuudi lihtsalt hooga joosta vastu aeda ja lükata seda, ütleme, võrk venis, väljapostid hakkasid kalduma, täiskasvanud kõnnivad mööda ja keegi ei sekku. Siis soomes sekkutakse selles olukorras ja ka mujal sekkutakse, ütleme, kui näiteks on erivajadusega laps siis sinna minnakse hästi varaapi, näiteks märgatakse inimest päriselt ja palju varem, kui on mingi probleem või abivajaduse koht. Ma töötan täna Espoos perenõustajana ja see rühm tugirühm, mida ma Eesti emadele ja beebidele siis nagu tegin, on üks osa mu tööst. Ja see on ka ennetav töö selleks, et ei tekiks neid probleeme. Ma teen ennetavat sotsiaaltööd, ma teen kodukülastusi peredesse, kus on sündinud esimene laps. Probleeme on see, et, et on esimene laps, vaid mõte on selles, et me läheme appi kohe alguses. Aitame, küsime, võib-olla mõnikord käin kaks, mõnikord käin pool aastat korra nädalas sest see on nii suur elumuutus. Ja nad saavad abi sellest, et keegi tuleb, näitab, kuidas hoida beebit, kui ta nutma. Kuidas vannitada teda. Sellised lihtsad lihtsad asjad ja need on nii olulised. Mida rohkem ma seda tööd teen seda rohkem ma näen, et sellele nagu päriselt mõte sees ja sellel on päriselt tule. Samas kui ma täna lähen sellele noorele emale appi siis tast tulebki parem lapsevanem. Ta ongi rahulikum, on parem suhe oma lapsega. Ei ole nii närviline, laps kasvab paremas keskkonnas ja see läheb edasi, ma näen seda Soomes, ma nägin seda Soomes lasteaias. Näen seda täna oma laste pealt, kes käivad koolis. Et kuidas hoolitakse ja kuidas märgatakse asju. Näiteks kui mu laps läks Eestis, eks ju esimesse klassi, siis lapsevanemate koosolekul näidati seina peale tabelit, mis on klassides keskmine hinne. Siis Soomes oli lastevanemate koosolek, algas sellega, et meil on sellel õppeaastal koolis see põhimõte, et keegi ei ole üksi. See ongi see erinevus, millest ma räägin. Need on põhimõtet, sellised erinevused, et kas sa märkad seda inimest või see ajab taga mingit tulemust või? Saavutusvajadus on Eestis tugev, see on tõsi küll, see on, see on suur erinevus, et see inimese väärtustamine, et ma tõesti naudin seda Soomes. Et sa saad olla selline, nagu sa oled, seda ei panda pahaks, seda ei arvustata, sind ei panda nagu kuskile raamistikku, et meie siin oleme sellised või et oleks tore, kui me kõik oleksime sellised. Aga kas sul on enter seletus, eks see soomlastel ja miks meil see nii ei ole, kas see võib tulla mingist ajaloolisest kogemusest, et soomlane on olnud ju nii Rootsi ülemvõimu all, aga ta ei ole kunagi olnud pärisori nii nagu eestlane olnud või on seal rahaline märk, et soomlased maksavad suuri tulu- ja sotsiaalmaks solidaarselt selleks, et oleksid niisugused tervishoiu, sotsiaal- ja haridusteenused, nii nagu see praegu kõnelesid, või on mingi kolmas põhjus? Ma arvan, et kõik need võivad olla põhjused, täitsa geneetiline asi, see nii-öelda sisemine tunne, mida siis põlvest põlve edasi kantakse. Et kas ma näiteks allun kogu aeg kellelegi või ma saangi olla, ise saan selja sirgu lüüa, teha ise oma otsuseid teha ise oma valikuid, isegi kui ma eksin, see on okei. Sellest ei tule nagu mingit karistust või hinnangut või arvamust. Ma saan nagu eluga edasi minna. Et seda ka toetatakse. Või näiteks selline näide, et ma tulin nüüd Tallinnasse õppima? Soomes on ette nähtud toetust täiskasvanule, kes käib tööl ja lisaks läheb õppima kõrgkooli. See on täiesti tavaline asi. Ja kasutatakse palju, seda võimalust kasutatakse palju ja selleks on täiesti omasüsteemid mõeldud sellepärast, et see ongi näiteks oma sõnaühend, mida Eestis öeldakse, elukestev õpe. Soetataksegi päriselt, inimesed käivadki õppimas ja õhtuti on ülikoolid kaua lahti, ongi õhtused loengud, avatud ülikoolid. Ma täna näiteks õpin paralleelselt Tallinna Ülikoolis, kus ma siis pean füüsiliselt ekse kohal käima ja Jyvaskyla Ülikoolis, kus mul tegelikult kogu õpe on võrgupõhine üle internetiloengud on salvestatud. Ma sain endale sobival ajal vaadata endale sobival ajal ta tagasi töö, essee, referaadi, selliseid väikseid, aga tähtsaid asju on erinevusi. Väga põnev. Väga põnev. Nüüd sel nädalal oled sa Tallinnas selleks, et pidada siin naistele loeng, mis loengupidamise tingis? See loengupidamise võimalus on välja kasvanud sellest raamatust. Sest raamat omakorda sündis jälle sellest, et kui me olime Soome ära läinud, siis ma Facebookis ikkagi Soome eestlaste rühmas hakkasin palju nii-öelda ka nõuandeid andma või oma kogemusi jagama. Ja ühel hetkel tuli neid küsimusi nii palju, et ma mõtlesin, et kergem on teha üks raamat eestlastele eesti keeles. Jah, ja vähemalt sündiski, et ta on tegelikult selline käsiraamatu põhimõttel tehtud asi, et üsna nii elulähedaselt suhteliselt lihtsas selges keeles panna kirja, kuidas asju ajada, kui tahad soome tööle või elama minna. Kuidas lapsed lasteaia koha saavad, kuidas see tervishoiusüsteemist, et käituma. Selline käsiraamat ja lõng on natuke sellest raamatust välja kasvanud, aga täna ikkagi Soomes tööl üle 100000 eestlase ametlike numbrite järgi siis 65000, kes on ennast registreerinud soome elanikuks ja iga aasta tuleb siis üks selline minu endine kodu vald, Rae vald, 15000 eestlast Soome, selle valla täis inimesi 15000 aastas. Iga aasta Eestist jah, läheb üks Rae vald läheb üle lahe. Ja need 100000 inimest on igaüks oma looga. Igaühel on oma põhjus, miks ta on tulnud. Tihti on selleks raha, meie pere puhul see ei olnud, raha, võib olla majanduslikult Eestis isegi paremini hakkama saanud. Aga sageli see on ikkagi raha. Ja ma täna ikkagi Soomes väga palju puutun kokku sellega et inimesed jäävad hätta. Ühelt poolt on keeleoskus, sa ei saa aru, sa ei tea, sa ei oska küsida. Teiselt poolt ta lihtsalt teadmatus, sind kasutatakse ära. Kuna sa tahad tööl käia, võrreldes Eestiga ikkagi paremat palka teenida, siis aga loobud ise oma õigustest osaliselt ja vehid tööd teha. Mis on kõige tüüpilisemad juhtumid? Hästi tüüpiline juhtum on selline vanem naisterahvas, 50 aastane vanem kuuleb kellegi käest, et keegi tuttav käib Soomes tööl elab palju paremini peale seda, kui soomes hakkas käima. Ja tekib selline mõte, et ma võin ka olla koristaja, Moscanga siis leitakse üks vahendusfirma, kes ütleb, et maja on kõik sinu eest korda sa saad lihtsalt aadressi ja koha ja aja, millal sa pead siis Soomes tööl olema. Ja nii see lugu tavaliselt algab. Need lepingud on selliste kummaliste palkadega, mis ei vasta tegelikult Soomes kokkulepitud palkadele. Soomes ei ole ju miinimumpalka, aga siis iga ametiühing on nii-öelda tööandjad, töövõtjad on teinud tavaliselt neljaks aastaks lepingu, kus on kirjas miinimumpalgad mis sageli on isegi sõltuvad veel piirkondadest, et Helsingis on ta mingi ühe koefitsiendiga kaugemale ta natukene odavam, see tunnipalk sellest tavaliselt ei teata, mitte midagi. Ma olen olnud Helsingis Eesti Majas loengul, kui tuli rääkima nii-öelda teenindustöötajate ametiühingu esindaja soomlane ja kasuta sedasama sõnades, mis siis on see leping, kus on need palgad kirjas. Aga siis olid need 50 pluss eesti naised, kelle jaoks oli see sõna test täiesti uus, tõstsidki käe ja küsisid, mida see tähendab. Kust ma seda leian? Soomlane, ametiühingu töötaja oli jälle täiesti hämmingus, et inimestel ei ole seda elementi, väärset infot ega arusaamist, nagu sellest tööturust oma töötamisest, oma õigustest. Ja kui ta ütles, et see on internetist, te saate selle kõik leida. Te saate vaadata oma tunnipalka, siis tuligi must-valgel välja, et saalisolijatest väga vähesed saavad seda tunnipalka, et ülejäänud saavad vähem vähem. See loeng, mida sa sellel alal Tallinnas pead, mida sa saalis kuulajatele ütled, mis on sinu põhisõnu? Otsige internetist töölepingut ja palganumbreid. Minu sõnum on see, et väga suur muutus minna teise riiki. Selleks peab olema hingeliselt valmis ka majanduslikult valmis. Näiteks korteri üürimisel on sul vaja maksta tagatisraha. Kõige lihtsam näide, näiteks töölesaamiseks on sul vaja osta kuupilet. Ma tean ju hoopis teised kui Eestis. Selleks, et minna, sul peab olema väga palju infot, pluss tagala, kas need on siis Soomes elavad tuttavad, sõbrad, saatkond kuni politseini, miks mitte, kui seal on mingid vägivallajuhtumid, pead teadma, mida sa teed. Ja teistpidi sa pead olema suuteline vastutama selle eest ka, kui kõik asjad ei lähe nii, nagu sa oled unistanud. Sest see väljend, et ma lähen Soome tööle või ma käin Soomes tööl on nagunii levinud ja sellel ristis hoopis teistsugune variant, mis ei kattu väga selle tegelikkusega, mis seal Soomes siis on? Et Eestist on ikkagi kuidagi selline eriline, nagu, et käib Soomes tööl? Tähendab majandusliku kindlustatuse muidugi. Aga Tegelikuses ühe tavalise koristaja elus tähendab see seda, kui ta sõidab teisele poole lahte tööle, saab selle oma palga, maksab sellest kindlasti üle poole üüriks, rühmade peab, läheb, ostab poest süüa, maksab oma bussipileti ja tahab kaks korda kuus Eestis käia, siis tulemus see kasu on 100 eurot. Ja see on reaalsus. Ja seda ei tule keegi Eestis rääkima. Et tegelikult kogu selle asja mõte, miks ma soomes käin, on 100 eurot. Ja kuhu see raha lähebki, Eestis tahetakse käia. Sest pere jääb Eestisse, lapsed, lapselapsed, hing jääb Eestisse. Seal käiakse tööl. Ja see, et näiteks ehitusmehed elavad ühiskorterites, kus nad jõuavad siis vastu ööd koju. Heal juhul jõuavad need tunked panna pesumasinasse. Enamasti siis kortermajas mingi suurem keldris mingi selline pesutuba nii-öelda. Hommikul lähevad, võtavad nad sellest kuivatusmasinast ja lähevad jälle kelku uus ja kell seitse sõidavad Eesti mehed tööle ja teevad ülipikki tööpäevi. Ja väga-väga väsinud, kui nad ükskord eesti poole hakkavad sõitma? Jah, neil on võib-olla rohkem raha kui see koristaja 100 eurot. Aga kõik see muu seal taustal kus annet, pered, kus on su hingerahu. Kus on see tunne, et kas ma ikkagi olen sündinud ehitajaks või miks ma seda teen, et selles hetkes nagu peatumine. Et selle Tallinna loengu mõte on ka selles, et peatu korraks, mõtle päriselt, mida sa tahad ja miks sa seda teed. Mõtle hästi nagu jalad maas, talupoja mõistusega. Mis sul selleks olemas on, mis on su nõrgad kohad? Kuidas ikkagi hakkama saad, kui sul on väga, väga raske hingeliselt. Mida sa teed? Ma tahaksin neid asju rõhutada sest tegelikult uue identiteedi ülesehitamine ma täna kõndisin Tallinna tänavatel ja mõtlesin, kes ma olen. Kas ma olen eestlane, kes elab Soomes? Kas ma olen Tallinna ülikooli üliõpilane? Kas ma olen väliseestlane, kuhu ma tegelikult kuulun? Ja see on hästi oluline küsimus, kust sa saad ikkagi seda jõudu edasi minna ka seal, teisel pool lahte oma eluga. Kas on võimalik, et kõik 100000 eestlast, kes elavad, töötavad Soomes esitavad endale selle küsimuse, kes ma olen? Või mõni on juba nii ka harjunud, et enam ei küsi seda enda käest? Ma arvan, et väga paljud ikkagi esita endale seda küsimust. Sellepärast et see tööl käimine ja see raha piltlikult öeldes nagu korvab selle, et sa pead selle peale mõtlema. Et võib-olla ma ei ole tegelikult rahul. Ja siis on palju kergem teha neid pikki tööpäevi ja tulla Eestisse ütelda, ma töötan Soomes. Ja see hetk siia Eestisse tulles ja olles Eestis elavate eestlaste keskel, see tundubki täiesti müstiline. Töötabki Soomes sa saadki, eks ole, nii palju raha. Aga palju asju jäetakse, lihtsalt rääkimata. Mis sinust endast edasi saab? Selles mõttes, et kas sa jäädki nüüd igaveseks ajaks Soome elama? Lisa oled endale seal uue identiteedi üles ehitanud, nii nagu sa ütlesid siis ega see tagasitulek, kui see lükkub veel näiteks viie aasta võrra edasi, ega see ei pruugi ka ju väga kerge olla. Oleme tegelikult kogu perega ju viie aasta jooksul väga palju oma elu muutnud või võiks isegi öelda, saavutanud Soomes me ikkagi käime mõlemad tööl, mina käisin oma kutsekooli, sel suvel lõpetasin rakendusliku kõrgkooli ja nüüd astusin magistratuuri, eks ju, Eestisse. Et ma olen teinud nagu erialaselt kannapöörde läinud nagu hästi tugevalt sotsiaaltöö raja peale ja see mulle praegu sobib, ma naudin seda, ma lähen hea meelega tööle. Ma teen oma perenõustaja tööd. Ja lapsed on meil ju koolis. Meil on ju kakskeelsed lapsed. Nende arengut on väga huvitav jälgida. Ja ma tegelikult väga ei taha nagu tagasi mõelda, et mis oleks, kui oleks olnud Eestis sessesse, olekski olnud, mis oleks, kui see oleks olnud siin ja praegu. Praegu me oleme seal. Ma jätkan ikkagi ka Jyvaskyla Ülikoolis oma õpinguid ja tahan ikkagi olla Espoos, sotsiaaltöötaja. Aga tulevikust minu puhul ei saa rääkida, sest Ma ju ei tea. Ideaalis ma mõtlen oma pensionipõlve peale muidugi, Soomes on sama teema, et tõenäoliselt pensioniiga meiesugustel 75. No ikkagi ma tahaks olla kuskil soojal maal ka varbad vees. Aga mitte enne, kui see pensioniiga kätte jõuab. Või ma ei tea, mõelnud kõiki mõtteid, sest tegelikult soomlastel on väga tugevad kogukonnad üle maailma. Ja ega siis laias maailmas ringi vaadates teemad on samad rahvastik vananeb igal pool, kui mõelda selle peale, et minna sotsiaaltööd kuskile mujale tegema, aga miks mitte vahepeal mul on selline tunne üldse, ma tahaks üldse minna vabatahtlikuks kuskile saare peale olla seal näiteks õpetaja kuskil laste koolis või? No mul on igasuguseid mõtteid, vahepeal ma mõtlen, et ma tahaks hoopis seista selle eest, et et Soomes kuidagi nagu eestlasi ühendada, et hakkaks näiteks tegema Soome eestlaste ajalehte. Mul need mõtted tulevad ja lähevad ja siis, kui mõni mõte jääb kauemaks keerlema, siis ma lihtsalt hakkan seda tegema tema ja siis ma teen selle lihtsalt ära. Mu Soomes olles näiteks tuli mõte, et miks ei ole Soomes elavatele eesti lastele midagi, siis ma hakkasin Facebookis küsima, et millised on head lastet teatrid Eestis. Ja siis ma sain teada, et on olemas üks tore Lasteteater, Rõõmu lill on tema nimi ja siis ma lihtsalt tegin neile etendused. Soomest lihtsalt organiseerisin sellise päeva, et Eestist tuli teater külla ja vot eesti peret saidki tulla lasteks, aga teatris. Ja kui mul on selline tunne, et on üks idee, mis küpseb, küpseb ja on vaja ühel hetkel ära teha, siis ma teen selle lihtsalt ära. Väga tore. Me jõuame saates rääkida veel kaks sõna sellest, et kuidas soomlane ennast praegu Soomes oma kodumaal tunneb. Selle küsimuse tagamõte on võib-olla see, et siin eelmisel nädalal rabas meid niisugune uudis, et Soome kaitsepolitsei on teinud Eduskonnale ettekande mille sisu on see. Venemaa ostab Soomest kinnisvara, mida saab tunnusmärkideta Ta rühmitustele võib-olla majutuspaikadena kasutada ja ja see niisugune julgeoleku küsimus, et soomlased arutavad niisuguseid asju või jäetakse see ametimeestele teda ja otsustada oma töökohal, ma väga seda ei märka, poliitilisi asju üldse, arutatakse, et Eestis selles mõttes inimesed räägivad palju enam enda keskel päevapoliitikast muidugi eriti praegusel hetkel, kus on niivõrd palju muutusi, et selles mõttes Soome hetkel täna on stabiilsem. Loomulikult, ega sarnaselt Eestile on Soomes teemaks ja suhted Venemaaga väga suur majanduspartner. Mis saab? Millised muutused? Milline mõju? Soomlased väga arvestavad sellega, et Venemaa naaber suur turg, see on suur turg, some loodetele ja ja selle nimel hoitakse ka suhteid võib-olla natuke teistmoodi kui Eestis. Aga kui suurt ohtu näeb, soomlane oma suures naabrist? Ei oska nende eest vastata, aga ma tunnistan, et ma tajun Soomes olles, et on teatav aukartus Venemaa ees. Ja näiteks mõnda töökohal, kui juhuslikult telefon mul helises, üks klient helistas ja ma vastasin talle vene keeles, sest ma töötan venekeelsete klientidega vene keeles. Sest nad olid. Mul on see tegelikult väga üllatunud ja ma ütlen ausalt, et mu nii-öelda aktsiad töökaaslaste silmis tõusid päris palju, kui selgus, et ma oskan vene keelt. Nii et midagi seal sellist on. Sa oled öelnud Merike neid meie saates, et sa ei tea, mida tulevikus täpselt kõik tiivad ette võtta, kust maailm võib sind võib-olla viie või 10 või 15 aasta pärast leida, aga mida sulle soovida just nüüd, kui sa oled Tallinnas käimas kui loengupidaja, kui Tallinna Ülikooli magistriõpe pea, mida sa iseendale kõige rohkem soovid? Ma ikkagi mõtlen oma tagala peale, et mu lastel läheks hästi, et nad oleksid õnnelikud, endaga rahulolevad, ennast väärt, ostavad inimesed. Et mu emal läheks hästi, kes elab Eestis ja kellega on alati hea meel kohtuda. Oleks selline tasakaalu tunne endas. Sa teed ise oma valikuid ja oma otsuseid ja südamerahuga sa võid ka vastutada selle eest, kui kõik ei lähe alati nii, nagu sa oled mõelnud. Nii on aitäh Merike pika intervjuu eest ja kui hästi läheb, siis piitsa Soomes, eestlastele, ajalehte lõpetad magistriõpingud ja ma olen täiesti kindel, et see ei jää viimaseks kõrgkoolis käimiseks sinu elus, sest sa oled nii avatud kõikidele võimalustele, nii et hästi palju edu sulle aitäh. See oli, tänan. Kajalood, kus saatekülaline oli Merike Mikk. Mina olen Kaja Kärner ja uussaatega tavaline juba tuleval laupäeval kuulmiseni.