Ma mäletan üht jutuajamist kadunud professor Villem Alttoa, aga tema on Karepa kandi poiss ja siis kord ma küsisin temalt, et kui palju on nende külastulnud õpetatud mehi, ohe, ei, kalurikülast ei tule neid, ütles tema selle peale. Nii et tema oli nagu sealtkandist ainukene otse kaluri poeg, siis ma küsin, aga kaugemalt kuskilt randa mööda jäävad sealt Kunda poolt, vaat seal olevat õpikut. Aga nendel olevad nagu situatsioon parem olnud. Ja nüüd ma terjeri jutt tahaksingi alustada võib olla kas natuke oletama? Sugupuud uurinud või meenutanud, sest enesestki leiame kaks nimekad õpikut teadurite kirjast. Jah, minu kaks onu on väga tõsiselt külmutada teaduse valda ja mis praegultki veel kõrges vanaduses nende küsimustega tegelevad. Aga minu mälestused nendest on väga ammused vist juba peaaegu 40 aastat tagasi, kui ma neid viimati nägin. See on siis Ernst Öpik, kelle kohta öeldakse, et Eesti astronoomiakoolkonna rajajaid ja Armin õpik, nimekaid geoloogia, paleontoloogia ja nüüd siis Ilmar Öpik meie Eesti NSV Teaduste Akadeemia füüsika, matemaatika ja tehnikateaduste osakonna akadeemiksekretär. Nii ta on teadlaseks iseennast pidada võrreldes nende onudega, Hans muidugi, minul liiga palju. Sellepärast et minu tulek teaduse jorongistike olnud erinev, kui nendel mõlemal nimetatud teadlased kes juba koolipõlvest peale hakkasid väga huvi tundma oma tulevase eriala vastu. Mina olen tulnute teaduse juure inseneritöö kaudu praegultki veel ei tea, kas ma eriti olen üldse teadusega tegelenud või mitte, sest minul ei olegi praegult veel head ettekujutust, tihti server mõtelda, et kus siis algab siis see teadesse, kus lõppeks see inseneritegevus sest siin õiget piiri ei ole ja ma ei ole suutnudki seda mõtet lõpuni äratada. Jätame siis niiviisi, et Eesti teadusajaloolased panevad Ilmar Öpiku paika, kui ta iseenesest tahab paika panna seal teadlase põllul. Kuid kui vaataksime nüüd laiemalt ringi siiski meie noored põlvkonnad, kes kasvavad ja peale tulevad, kuidas nüüd seal võtta kodu ja kooliosa teaduses või võikski kõik jätta siis koolile ja hiljem suurkoolile, kuid samal ajal teame, et käivad eriklassides õpilased matemaatika-füüsika eriklassides valmistuma juba noori ette, sest meil ei piisa seda kaadrit ja ei ole ka taset nii palju, nagu see tänapäeva teadusnõu. Mida varem hakatakse ette valmistama, seda parem ja muidugi tuleb see mõte maha matta muidugi kohe kõik need 100 protsenti edasi lähevad teadlase tööle, kes saavad lapsepõlves või mingisugust ettevalmistust ette valmistatud hulgast. Paremad ja andekamad kahtlemata jäävad teaduse juurde ja väga tõhusalt peaksid seda teadust edasi arendama tulevikus. Sest mida varem inimene saab nii oma õige eriala ja kutsumuse juurde asuda, seda parem. Ja ainult, millal sa tead, missugune on see sinu õige eriala ja kuidas sellele kallale asuda ja kui võtta kasvõi seesama probleem matemaatika matemaatikutega siis väidetakse, et kas on pedagoogide küsimus, et ei teki armastus küllalt varakult või on see tõesti see teadusala läinud niivõrd raskeks, et noored nagu pelgavad selle kallale asuda või on veel võib-olla mõni muu põhjus? Ma ei saaks ütelda, pelgavad huvilisi on palju ja ma arvan, et matemaatika populaarne on viimastel aastatel rakendus likus seisukohast märksa laienenud ja praegult rakendusmatemaatika ma mõtlen siin arvutustehnika matemaatika haru on praegult nii populaarne nii meil kui ka välismaal ja ma arvan, et paljud noored taipavadki seda. Isegi kui ta spetsialiseerub matemaatikale, siis teadmised matemaatikas on tal hädavajalikud peaaegu kõikidel tegevusaladel. Teile endale istusid mõistagi kõik need ained juba koolipoisipõlves. Ei istunud mina ja mina õppisin humanitaarkoolis ka ülikoolis esimesel aastal, siis oli mul väga tõsiseid raskusi jääda üldse orbiidile. Keelt ma õppisin tehnikateaduskonnas, oli veel Tartus. Matemaatika oli seal algas ühiselt kogu matemaatika ja füüsika üliõpilastega peale ühes voorus. Ja minul kui humanitaar koolist, tulnule, kes spetsiaalsete küsimustega ei olnud, tegemist oli tõsiseid raskusi terve esimese trimestri jooksul, et järgi jõuda teistele ja matemaatika seati nii-öelda esimesel semestril kõige tõsisemaks edasi saamise filtriks ja mul oli väga tõsine tegevused, et nii seda puudujääki tasa teha. Asi, mida põhjalikud ta püüad ja tundma õppida ja ja millesse sa süvened, sa hakkad seda paratamatult armastama. Seda enam, et sul juba tekib see teadmine, et sa teadsin üht-teist rohkem kui mõned teised, siis oleks nagu juba kahjuhi midagi pooleli jätta, vaid arendate ikkagi seda asja hädas. Ja nähtavasti niimoodi ma siis kah inseneri kutse. Tulin üle kõrgema kooli õppejõuks ja hakkasin kiiska teadusega tegelema. Kuidas jõudsite oma põhiliste uurimisprobleemide juurde, teame, et rida aastaid aastakümneid võiksime öelda, oletanud meie nõukogude maa üks juhtivaid spetsialiste just energeetikaprobleemide ja nende uurimisel. Katel, süsteem. Kuidas te selle kursi võtsin ka juba enne sõda. Ja vist mulisega oli au olla esimene aspirant Tallinnas, Tallinna Polütehnilise Instituudi aspirant tuur avati 41. aasta esimesest jaanuarist ja ma jõudsin just ülikooli detsembris ära lõpetada ja astuda siis aspirantuuri, aga muidugi aspirantuuri jäi mul pooleli. Sain vaevalt pool aastat aspirant olla, kui algas sõda. Nii et ma siiski tegin katse kohe pärast ülikooli lõpetamist asuda teadvuse teele üliõpilasena üsna tublisti olin proovinud nii praktilist inseneritööd Tallinna Tähekses Krulli tehase konstruktsiooni büroos kuni sõja lõpuni veel mõni sõjajärgset aastat. Põlevkivitööstuse alal, sõja ajal energeetika elektrijaamade ehitamisel. Kas polegi, ehk siis nii, et sõjajärgne vajadus lausa nõudis nende probleemidega tegelema hakkamist, mis hiljem kujunesid teie põhiliseks tööks? Nii imelik kui ka ei ole, aga tegelikult ma juba siis aspirantuuris olles enne sõda sain ka ülesanded, mis oli seotud meie põlevkivi energeetilise kasutamisega ja nagu ilma mõtlemata maa lasin seda alustavat teedele pärast sõda edasi. Küsimus osutus väga haalseks. Säti üles suured ülesanded meie põlevkivi kasutamise alal 50.-te aastate sees ja eriti selle lõpupoole seoses suurte elektrijaamade ehitamise sooviga põlevkiviküttel ja siin kelleltki sünniga väga palju teadusprobleeme ülesse, mida tuli lahendada. Vot selles mõttes ma olengi nii nagu insenerist tulnud siia teaduse juurde. Ja need põlevkivi energeetilist sotsiaalne, mis nüüd meie Kirde-Eestis töötavad, mida nimetatakse maailma suurimaid võimsamat katlaseadmed nende loojana. Olete teie osaline olla. Mingil määral ikka olema osaline olnud päris üksi, mõistagi mingi väga suur koostöö konstruktoritega, tehastest ja vastavate elektrijaamade töötajate ja kes kõik see aeg on saida raskust oma naha nagu tunud, mis on põlevkivi põletamine. Ja nii siis need probleemid on järjest hargnenud ja ja on tekkinud teadlaskollektiivid, kes sellele alale spetsialiseerunud on leitud väljundit, uurimist, vajalikud probleemid, mis on osutunud mõnes suhteliselt mõnevõrra isegi laiemaks, kui nad meie põlevkiviseisukohast on ja olnud lahendada, vaid ka teistele huvi pakkunud. Nii kõlavat, ma ei tahaks ütelda, et see oleks tegemist maailma suurimate aurudeneraatoritega, Mäkigi korrigeerisin, neil on ikkagi põlevkivi, maailma suurimad soojuselektrijaamad. Nad on kaugel sellest, mida me näiteks võiksime teha mõne kvaliteetsema kütusega, kuid niisuguste näitajatega kütuste peal nagu põlevkivi tõesti praegultki veel ainulaadsed, olgugi et need juba on täiesti vananenud. Nad on juba loodud 10 aastat tagasi, aga tänapäeva tehnika arengu juures, mis 10 aastat on väga pikk aeg ehitaks nüüd hoopis teistmoodi ja paremini kive. Sellega seoses tuleb meelde akadeemik Pjotr Kapitsa artikkel, millest viimasel ajal küllaltki palju kõnelevad needsamad energia ja tooraine ressurss, probleemid, seesama keskkonna saastumise probleemistik ja siis ka meie põlevkivi, mis on ju väga hinnased, kauaks tedagi siis. Meie põlevkivi on küllaltki erandlik põlevkivi maailma suurte põlevkivi varude puhul on küllaltki hea kvaliteediga aga siiski tunduvalt madalama kvaliteediga, kuid üldine tendents maailma energeetikavarudele seisukohast ja üldse maailma toora arvamus on see, et ikkagi paremad asjad kooritakse kõigepealt ära. Ja mis edasi, seda komplitseeritumate ressursid lähevad tegemist teha. Kui me siin tegeleme suures mastaabis põlevkivi energeetilise kasutamisega siis see on üks niisugune saarekene, aga näitleja teatud määral selles, kus pole kiskudes energeetika tulevikuks ka tüüritust. Sest arvatavasti mida aeg edasi, seda rohkem tuleb tegeleda niisuguste ressursside kasutamisega nagu neetud põlevkivid ja isegi muidugi ka halvema kvaliteediga põlevkivid. Meie mõtlesin, praegu tulevad mängu. Aga see on ühelt poolt siis praktilised probleemid, kuid nii nagu nimetasite, et see nõuab järjest rohkem nendega tegelemist. Ja nii olete märkamatult loonud ka uurijate koolkonna meie teadvuse, sama uurijate laboratooriumi. See oli täitsa niisugune juhus, et põlevkiviga hakkasime tegelema ja meil osutusid väga aktuaalseks need probleemid, mis on seotud põletamisel põlevkivis olevate väga mitmesuguste mineraal maalide käitumisega. Kõrgel temperatuuril teevad ju läbi mitmesuguseid muudatusi ja mõjutavad nii põletusseadmeid kui ka soojusvahetusseadmes seal järel ja samuti tekib küsimus nende mineraalsete jääkidega asutamises ja nende omaduste kujundamises sel alal. Muidugi sai siin midagi alustatud ja praegult muidugi seoses tahkete kütuste kasutamise laiendamisega igal pool mitte ainult nõukogude liidus, vaid ka väljaspool Nõukogude liitu, nende küsimustele hakatud mujal väga tõsist tähelepanu osutama. Meie kogemusi on ka siin mõnevõrra ära kasutatud. Kui ta väga pahaks ei pane, siis ma nüüd natuke hüppaksin teemaga kõrvale sellelt samalt konkreetselt töölt üldse, siis näiteks meie Eesti teaduse probleemidele, olgu siis tegemist ühiskonnateaduste, humanitaarteaduste tehnilisteteadustega. Missugust liinime peaksin nüüd minema, sest teie liin tulenes praktiliselt konkreetsest situatsioonist vabariigis. Tänapäeval kõneldakse küllaltki palju vaheliselt, vaieldakse selle üle, et peaksime meie arenguliin siin nüüd olema, kas siis neid oma probleeme või neid välja kujunenud suundi edendada või olla osa tervikust. Viimased sõnades püsivadki sellele nimelt Nõukogude Liit, kui suur riik peab olema varustatud kõikide vajalike uuringutega ja selle eest hoolitseb Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia ja Ministrite nõukogu teadusetehnikakomitee. Et meil tõepoolest uuritakse seda, mis on vaja, et neli Läks uurimata valgeid laikusid. Mis puutub aga uuringutesse meie vabariigis, siis meie paa nisukest universaal programmilise ette kujutadagi vaid meie oleme ainult üksikud sõlmekesed selles suures see, mis ja meie uuriksime siis neid küsimusi, kus meil on siin väljakujunenud või meie kohalikum majanduse seisukohast mingisugused kogemuslikud, uuringute kollektiivid, Õiga lihtsalt puht vanade traditsioonide jätkamisel, nagu astrofüüsika ja astronoomiaalased uuringud. Samuti ma räägin loodusteadustest füüsika, matemaatika ja tehnikateadused, milles sfääriga masinloetaval tihedas kokkupuutes. Mina arvan, et meil teadusülesannete võtmine siin vabariiki sõltub väga palju just välja kujunenud isikutest kes on suutnud siin organiseerida vastava teadusuuringu. Saavutasin silmapaistvaid tulemusi, kellel häid ideid nende ideede peale võib. Et vaat need on niisugused alad, kus siis on otstarbekohane, tuleb rakendada näiteks võtame tahke keha füüsika, Füüsika instituut Tartus ta ei ole ju otseselt seotud mingisuguse meie vabariigi majandusega, aga meil on väga võimekad füüsikud. Kasvanud siin vabariigis on kahtlemata otstarbekohane seda teadusharusid arendada suudavad siin mõnda küsimust tootemi efektiivselt lahendada, kui kuskil mujal. Teie jutt viib paratamatult välja isiksuse osaleja teadvuse arengus, mida muidugi ka teie isiklik tegevus nende aastate jooksul näitab ja kinnitab, ainult et nüüd võib-olla kõige viimasel ajal on toimunud teatud nihked ja muutused, sest lihtsalt juba ametikohta on teil selline, mis nõuab teiste probleemidega tegelemist. Nõuab küllaldaselt teaduse töölt olen üsna suuresti juba ära võõrdunud siin Teaduste Akadeemia füüsika-matemaatikatehnikateaduste osakonnas. Ja väga harva, kui saan kirjutada mõne artikli või teha ettekanded teaduslikule konverentsile. Mis see nagu sain aru, jääb teele. Tööks siiski uurida oma probleeme edasi ja kirjutada vaheldamani Atiklike. Ma isegi tahaks ütelda, kas ta lemmiktöö ole, aga vahest tunneb nagu kohustust teadusneid asju teha, selles on see peamine stiimul. Olen ikkagi kogu oma teadustöös kõike esiplaanile seadnud ülesande, mille peale sihtide ja mida on vaja teha, aga ta muidugi hobiks oleks, seda ma küll ei ütle. Võib-olla ei peagi siis hobi sündsaks, ma räägin seda tööd, mida ma näiteks omal ajal mul üldse läheb, kirjutamine väga visalt vaatad, et aega on küll, iga päev võiksid varastasin tundi või kaks midagi kirja panna, mõte jookseb ikkagi väga laiali väga paljude küsimuste juurde, millega tuleb tegeleda. Aga selleks, et mingisugust asja nii kirja panna ja läbi mõtelda, selleks on vaja lihtsalt selle asjaga tegeleda. Ega see kirjapanek seal on, nii palju aega ei võta. Aga vot niisuguseid hetki ja võimalusi on väga vähem, kui noorem olin, siis oli selleks öö, oli väga hea aeg, kus oli rahulikult aega mõtteid seada, aga nüüd ei ole seda värskust täna metsaks nii agarasti töötada. Ma mõtlen, et ega me kogu pool tundi ei vestle, nii et ei saa suitsule tuld peale tõmmata, nii et teeme selle Kaarasest. Kui te seda nõrkust endale lubate, siis pole mõtet sellest vahet pidada, seda luban, endal küll, aga siis ma tuleksin geni tuua ja probleemideringi juurde, millest tänapäeva maailmas küllaltki palju räägitakse. Need on ülekoormused, pinged, mida ka teie töös on paljus küll stressist räägitakse küll mänedžeri haigusest. Kuna teiega nii palju aastaid olete väga pingsalt tööd teinud ja praegu olete väga juhtival raskel töökohal, siis võin ma küsida, kuidas teie nende asjade oma vahekordi klaarida. Eks ikka raskusi on tõsiseid olnud. Sedasama hea paberazcoika siis alla üheks niisuguseks lõõgastajaks? Vaevalt küll, aga sport? Noh, see on muidugi küll selleks aega jääb, peab jääma viimasel ajal vaid peab kohe vägisi võtma, muidu tunned, et vea välja. Omal ajal mängisin väga Azartlite palju tennist, aga seest nii istuvakas libanärvide peale käima, teda ei oskanud aimatagi, et et üks spordiala võib isegi treeningu lihtsalt. No bändid sõbraga ja mängi istusid reket puruks, on ka omapärane närvipinge, aga praegu pean väga lugu suusatamisest purjetamisest. Igal asjal ikka kipub jälle niisugune hasarti soov sisse tulema, otsid spordist, mitte ainult enese kuidagi vormishoidmist. Vägisi kipub ikese Hazardi vaim sisse tulema ja ma leian, et see on selle spordi kõige mõnusam aspekt. Värv teile ikka siis seda saab teha. Tahaks talvel paar suusasõit aja peale ära teha ja natuke proovida veel omasugustega, mõne, isegi mõnikord mõne noorema seal mahti on ka hasarti, moment on asjal juures. Kui nimetasite siin need loodusega otseselt kokkukäivaid spordialasid, siin suusatamist, jääpurjetamist, meenused teie juhtida on ka keskkonnakaitse probleemistik ja nende probleemide lahendamine vabariigis siis on ka küllaltki tõsine ja väga suure ühiskondliku kaalu ja väga suure vastutuse. See on nüüd niisugune omapärane situatsioon, eks selle keskkonna ja looduskaitsega tegelevad palju Acaraatleja teisedki kolleegid, kui mina, üks küsimus on mul muidugi täiesti selge, et keskkonnakaitses nii-öelda korda majja luua selleks päevike, tõsiselt hakkame peale ikkagi sellest samast sõlmest, mis sinna keskkonna peale mõjutilise rohkem see on siis tööstus, energeetika ja põllumajandustehnika, sealt, kus kõik see tehissaasta tuleb meie loodusesse selle tulekuna lausa paratamatu ja selle tõttu olukorra normaliseerumist või olukorra või saasto piiramist Abiki teha gepatika, lähtudes nendest tehnoloogiatest, olles omal ajal siis nagu siin tegev rahastamisallikate loomiseks siis nüüd tuleb ka tegeleda teiste küsimustega, just vastupidi, et kuidas neid piirata, kuidas neid hoida võimalikult konditsioonide piirides? Raske ülesanne ja selle ala peal tuleb muidugi kulutada palju jõudu ja vahendeid. Me püüame siin teha projekte, eriti näiteks Läänemereosas on siin suured tööd ette võetud, mõni akadeemias. Vestluse alguses nimetasite aspirandi põlve pidasite juba meie Nõukogude Eesti esimesel aastal, nüüd olete oma 30 aastat olnud vahetult seotud meie teaduse arendamisega. Ja seetõttu on teil selge ka see läbikäidud tee meie teaduse arengu küllap kaadrid, mis nende aastate jooksul on kujunenud uurimissuunad ja koolkonnad aga samal ajal ka seesama tehniline baas, mis on tänapäeva teadustööks siiski asendamatut vajalik. Jon praegult mõned väga head ja hästi sisustatud baasid välja, kui viimaste Siin Läti Füüsika ja astronoomia Instituut ta sellesse nüüd välja kujunenud kaks väga hästi varustatud instituuti Füüsika instituut Tartus on praegult üks nii väga tunnustatud keskus spektroskoopia, madalate temperatuuride spektroskoopia ala, nii hästi ainulaadse aparaadituuriga sisust. Suure teleskoobi aset 12, pooleteise meetrise teleskoobi või muid huvitavaid aparatuuri väga tugevasti on arenenud selle aja jooksul meil aparaadi ehituslik paasnetis akadeemia spetsiaalne konstrueerimisbüroo filiaali Tartus on praegult aastavahetusel 440 töötajalt. Puhtal kujul nii kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud ekstra klassiga aparaatide tootmiseks, teadusotstarbeliseks aparatuuri tootmispani suureks relvaks uurijatel, sest tänapäeva eksperimentaalsed uuringud, vaatlused ei ole mõeldavad ilma unikaalse aparatuuriga. Sel alal on akadeemias edenemist testi märgata. See, mis siin 30 aastat tagasi oli, see oli ei ole enam võrrelda sellega, mis ta tänapäeval Nojah, ja päris uued teaduse valdkonnad nagu küberneetikast ei olnud vist sellel ajal seda sõnagi tarvitatud, eriti. Noh, see on, see on ütleme üle maailma nii. Ja ka sellel alal on meil leidnud entusiast laste, kes seda asja on viinud, võimalikult erksalt ajada ja küberneetika instituut oli teatavasti vist esimene selle nimetuse instituut Nõukogude liidus jagada praegusedki tegeleb selle ala küllaltki eesrindlikud. Probleemidega nõnda me oleme rääkinud põhiliselt tööjuttu nendest probleemidest, mis meie teadlaste südamel on, lahendamist nõuavad, aga tegemist on siiski juubelijutuga ja juubelisaatega. Sest just mõni päev tagasi täitsa Ilmar Öpik oma kuuekümnendat sünnipäeva. Üldiselt on levinud traditsioon, et nagu ei taheta vananemisest hea sõnaga rääkida, keda ikka rohkem nagu paratamatust vaadatakse, seda ka ometi peaks olema selle protsessi juures, mis on loomulik ka oma väga suured rõõmud ja ma mõtlen kasvõi selle silmapiiri avardumist ja seda elu mõistmise avaldumisest. Minagi olen nüüd eile esitanud väga laiuni, nagu isegi ütlesite, väga erinevaid küsimusi ja ometi neile kõigile vastuse saanud. Eks seegi oleks aastate rõõme. Kas ma just kõigile küsimustele vastanud, aga noh, me oleme vestelnud, nii võib kokku võtta muidugi omal on niisugune tunne, et loodusseadused on, loodus, selle vastu ei saa ja entroopia kasvab igas kinnises süsteemis ja nii ta on ka siis tegevust, aga ikke olemist ikka teatud määral tüürib kõik see loodusseadus, nii et seal ei ole midagi teha. Üldiselt. Ma olen niisugune naljakas tunne, et et ise ei oska sugugi ennast veel hinnata nii vanaks, võib-olla varem välja arvatud seda, et sa tunned, et ütleme ikkagi suusatamises annab, ei saa ikkagi rinda pista enam õnneks vähemus ja hasart ja need on alles ja ma arvan, et need mängivad siin ka oma oma mõnu ja rolli selle asja juures. Nii. Ma rohkem neid enam ei tülita, juttu on olnud niigi küllalt pikk ja teie tööpäev tihe, aga öelge siis vähemalt lõpetuseks, mida te kõige rohkem lähitulevikus teha tahad? Selle küsimuse peale maid oskas isegi vastata, mul tuleb meelde, siin paistab kulunud lugu mööda, seda räägitakse väga paljude teadvuse meeste kohta, kes on jõudnud umbes sel aastate piirile. Et nüüd oleks paras aeg minna erru. Kui sõbrad, siis nagu ei soovita Praatori erru minna, siis nad teevad sellega suure eksituse, siis siis võib juhtuda nii, et et hiljem juba ma Pugalast tõesti vajalik juba erru minna, siis sa enam ei taipagi selles vajaduses hilisem erru minna, et ma praegu talv, et, et nii otseselt uurimisuusi probleeme üles tõstetud ja neid hakata lahendama seda, eks praegu küll vist enam sobiv aeg ei ole. Aga oluline oleks see siiski, et millega ma tahaksin tõesti tegeleda, lähematel aastatel on ikkagi need jällegi need põlevkiviprobleemid, mis viimasel ajal on jälle väga aktuaalseks saanud ja mis väga palju vaidlusi esile kutsunud, eriti suur programmid, põlevkivi kompleksne kasutamine ja tema mõju keskkonnale ja need küsimused on niisugused, millest ei saa kuidagi mööda minna ja ja ma loodan, et ma lähemal ajal saanike nendele natuke rohkem võib-olla tähelepanu pühendada. Seda enam, et need küsimused lihtsalt on seatud üles ja lihtsalt on vajadus, tuleb need küsimused lahendada ja nagu tunnen, kui jääda nendest küsimust eemale, et siis nagu tunneks, nagu seisis, südametunnistuse piina, isegi nii, et asju tuleks väga tõsiselt kätte võtta.