Nüüd paneme männi pirud palgipragudesse ja süütame valguse. Las mina teen seda esialgu üksinda. Meie sinuga vaatame siis aknasse ja mõtleme elule. Me mõtleme ja süveneme ja märkame äkki üllatusega, et kõik need tuntud tõed ja käsud-keelud, mida isa, ema lapsest saadik on jaganud. Et need on need kõige õigemad tööd. Kes otsib, see leiab. Ja ühel heal päeval leiame, et see vanasõna on sulaselge tõde. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub? Just täpipealt nõnda see on. Püüame ühel ilusal hetkel kust meie esiisad need tööd kick said, kuidas nad nüüd nõnda suupärasteks tegid, mis ivad nende sees peidus on? Algab saade vanasõnadest. Vanasõnu on kasutanud kuningas Salomoni sekspiir, Marx ja Lenin, Aafrika neeger ja Gröönimaa, eskimo Pravda, New York Times siberi puuraidur ja Tartu Ülikooli professor. Mis ajast on siis vanasõna õieti pärit? Üldiselt antiigist varasemat Euroopa antiigist varasemaid vanasõnu jõul vähemalt õieti teada ei ole, üldiselt neid on säilinud kelleltki. Aga antiigi omi on juba küll nagu tilk tilga peale uuristab kivigi. Peremehe sammud lammutavad põldu Marion, kaarna silma välja noki Uuey lange veehoobiga. Need on täitsa siis, mis kehtivad igas formatsioonis. Nojah, üldinimlikud tõed. Üldiselt arvatakse, et selline arengu Juhanalt antiigist romaani rahvaste kaudu germaani rahvastel, sealt ütleme siis soome, soome sugu rahvastele. Meil on sellega niuke lugu. Kõige varasemad üleski ütles, et vana saadest pärinevad aastast 1587. Kuueteistkümnenda sajandi lõpupoole on Hiiumaal erandiks mees, kelle nimi on olnud Loorents, Becker. Mingiste arve, kirjade kirjutaja ja koos muude kitsendustega on siis ta pannud nende oma pabelt serva talgukirja kaks Eesti Vaasa. Need on sabas, koidab, sii talu boik, hobused joodab ja teine Aro Ricos iga päev Reemus järgmine arvestatav ja kahjuks seekord muidugi haruldane kogu. Ja sõnu on Heinrich Gösekeni grammatikas mõõduktsiat lingvamasti Estonica, mis ilmus 1660 seal on 64 vanasõna, 13 kõnekäänud ja näiteks siis võib nentida, et seal on olnud tuntud näiteks sellised varasemad, kus on tegijad, seal on nägijad, suu on südametu hulk, tähendab, tõlk, tebe tuleb hobustega. Need heriega tähendab siis härgadega kui maani viis, kui lind, nii laul, rikka mehe tõde on kuulis, tähendab, kuulus Wayne mehe olle on, kuulis, tähendab vaese mehe õlu on kuulus või ema pistab lapsel küll nisad suhe, aga Asjep annab meelt, mitte. See käib täitsa tänase päevani või näiteks juba sotsiaalse niinimetatud sotsiaalse näitleja pappi külmetanud külimit ning koti sopp Epsa piiel täis sadus hoitab saks udul hullio punt tähendab sajul vihmasajuga sõidab saksa udul ulgupunt, libe keelerise meel, eri seal siis kelm, petis, kaua tehtud, kaunikene, pea tehtud, Pillel ballal pilla-palla ja enam koerad koos Hommatio vedelam, saabsylakmine häda ajab härja kaevu sisse ja nõnda edasi Gösekeni järel. Muidugi on teised kogud juba need suuremad ja neid on ka tihedamalt näiteks Anton Thor Helle grammatikas 1732 on juba 525 vanasõnu ja kõnekäänu. Seda kasutab 1780 huupele oma grammatikas seda materjali vahepeal on veel paar käsikirja, näiteks vestringi oma seitsmeteistkümnenda sajandi algusest kuskilt eesti-saksa sõnaraamatu käsikiri, seal on 88 vanasõna, näiteks Otepää pastori klaare Lõuna-Eesti murdelise grammatika käsikiri. See on umbes 120 vanasõna, aga siit võib teha niisuguse järelduse, et vanasõna on juba algusest peale käinud, kaasas kooliraamatuga? Jah, see on kindlasti nii, sest kooliraamat ikkagi taotleb võimalikult suurt otseemist ja kui seda tseerimine esineb veel heas vormis, siis ta on kindlasti väga ahvatlev olnud kogu aeg kooliraamatute jaoks. Nähtused on kindlasti väga pika ajalooline iga nii nagu tänapäeval, nii nagu tänapäevalgi ja et iga põlvkond on püüdnud süstida oma noortele sisse, siis neid tõdesid, mida see põlvkond on iseenda jaoks avastanud, just nisuses, heas vormis vanasõna vormis ja arvatavasti muidugi ta on valinud siis vastavalt, mis talle on sobinud, selle, ta on võtnud sessi, mis talle ei ole, sobid on jätnud väljananud nonii, mõisniku koostatud grammatikas, siis ta loomulikult väitis niisuguseid vanasõnu muidugi, no näiteks me teame seal Wiedemanni selles eestlaste sisemisest ja välimisest elust, raamatus on toodud mitu 1000 vanasõnu ja kõnekäände siis kündja väljaandeni, epakat kes on üldiselt nii reaktsioonilise mehena tuntud seal siis sealt võtnud, teinud valiku, mis talle on meeldinud, need on võtnud sisse talupojaõpetamiseks sobisid, mis on siis kas kas olnud seal obstreensed või või ei ole ideoloogilises mõttes sobiv neto on jätnud välja ja nii on leidnud kõige esindaja. Aga siis peab olema vanasõnu mitmes plaanis. Jah, noh, kui nüüd nii üldiselt vaata vanasõnavormi, siis võib seal täitsa täheldada selliseid rühmi või kihistasin muidugi seal on jälle nii kõige laiemas laastus, tähendab mis tähendab umbes mingist definitsioonid, näiteks üks asi on teine asi, näiteks Einal leivaema sõnnik on põllumehe kuld, seal vaene on rikka roog nõnda edasi. Või mingist üldse üldistusi seal näiteks käsi peseb kätt ja nõnda edasi või siis et keelud ära tee või midagi, ära hõiska enne õhtut ära sülita vanasse kaevu, enne kui uus valmis organtsed. Või siis näiteks mingist seal võrdlevat, parem karta kui kahetseda. Parem üks varblane peos kui 10 katusel ja nõnda edasi üldised tõed ja või siis väga suur rühm on jälle selliseid eeldusel järeldusel baseeruvaid vanasõnu. Kes see, kes teeb, see saab kuidas nõnda, kuidas känd, nõnda võsu kellel sellel, kel käpad, selle upud. Ja nõnda edasi. No ja nii, on küll, muidugi paar sõnavorm on ka ju täiesti läbi uurimata asi. Nii et midagi kindlamat ei tea selle koha pealt öelda. Praegu nüüd me oleme jõudnud selle küsimuse juurde, mis asi on vanasõna, ta on üks rahvaluule lühivorm. Nagu seda on mõistatus või kõnekäänd, mis tahes mis kujutab endast üht lauset võimalikult heasse kunstilise vormi, tähendab kõlalisse. Ja ka muidugi mõistelist stilistika puudutas vormi valatud küllaltki lühike. Ja siis sisaldab mingisuguse elu, tõe üldistust ja tõepoolest siis tihtipeale ka õpetust, sest et noh, seal ei ole ju sellist järsku vahet, kas nüüd on, õpetas või ei ole õpetaja, kas see nüüd väga vägivaldne, kui ma teen siit järelduse, et vanasõnu kasutatigi põhiliselt pedagoogilistele eesmärkidel, põhiliselt noorsoo kasvatamisel kunagi kui puudusid niisugused teaduslikud pedagoogilised vahendid, nagu praegu jah, kindlasti mingisugune pedagoogiline funktsioon on, vaas on alati olnud sest rahvatarkuste, selline kontsentraat või väga suur tihendus see repertuaar, mis oleks liikus, missuguses situatsioonis võidi vanasõnu kõige enam tarvitada igasugustes situatsioonides. Muidugi meil on teada näiteks praegu eesti vanasõnadest umbes midagi üle 700 tüübi võid fikseerida, iga tüüp varieerub muidugi astronaute osatüüpidest on veel väga mitmesuguseid funktsionaalseid võimalusi, Need, situatsioon on lugemat, mis tahes elualaga ei oleks, ei ole sellist eluala, et ei oleks selle temaatilise ringi kohta mingitki vanasõna. Praegu näiteks kui ütleme meie siin ajame juttu, ütleme see on natuke ebamugav. Missugust vanasena võiti sel puhul tarvitada, kui inimene tegi mõnd ebameeldivat tööd näiteks mõnede ebameeldivas situatsioonis või ebameeldiv olukord oli, missugust vanasõna siis järelikult pole need, kellele ebameeldiv raadiomees, mina olen seal rahvaluuleamet, kõik, mis leiba annab, peksa või kassile ütles. Nojaa, aga kui neid vanasõnu niipalju, et mismoodi neid süstematiseerinud takse või, või mismoodi siis selle suure materjali Niuke rühmitamine uurimine käib? Ja see on muidugi jälle üks küllaltki kriitiline ja akuutne probleem. Praegusel ajal polümioloogias üldse ma sõnu on katsutud, süstematiseerida, sisuliselt on katsutud süstematiseerida vormiliselt tähendab alfabeetilises, mis tassis viisil täiesti formaalselt või seal on mõned tähtsamad märksõnad eraldatud, alla kriipsutatud, näiteks soome folkloristid on selline niinimetatud kahe märksõna süsteem, millega nad siis tahavad kogu repertuaari kätte saada või loodavad ja neil ei ole tüpoloogiast printsiipi, noh näiteks mingisugune vana, kel vägi sel võimus kriipsud tulevad alla vägija võimus panevad kaarti ühte, teine teise ja ka siis, kui seal sünonüümne varieerumine on juba suurem, siis teoreetiliselt võib esineda, juhtub, et me ei saa kõiki variante kokku selle järgi. Meil on praegu sisuline süsteem, aga nagu selgub, selge on väga suured puudused ja nimelt sellepärast et kui on tõesti suur hulk vanasõnu, mis võivad lasta ennast interpreteerida ajutist viisi, no näiteks jumal, kõrgel keiser kaugel, selge vaesel inimesel on vilets, keegi teda ei aita, nendes emis Juku ei õpi, seda, Juhan ei tea ka täiesti selge. Õppida tuleb noorest peast, selle kõrval on siiski küllalt ka selliseid, mis mis lasevad ennast väga mitmet moodi tõlgendada, näiteks näiteks kas või seenvajadusena madalast aiast astub igaüks üle allegoorilise allegooriat. Muidugi kõige kitsamalt, võib-olla võib seda tõlgendada, et selline tüdruk, kelle vastupanemise võime poistele on küllalt nõuded, seda siis nad kasutavad kurjasti, aga miks ka mitte täiesti laiemalt. Ühesõnaga takistus on küllalt madal või mingisugune tõke mis tahes elus situatsioonis, et siis sellest ei hoolita, seda ei peeta nimetamisväärset spekteeritanud. Kui tavaliselt me võime ühe vanasõnatüübi fikseerida küllalt selgelt, et see on, seedib näiteks käsi peseb kätt, on üks tüüp ja täiesti ilmselt on teine tüüp, kes koera saba kergitab, kui koer ise kergita. Aga siin on näiteks sellist tsükliseerus nähtused, kujuneb täiesti selline mingisugune skaala tõesti üksteiselt üksteiselt üksteisele üleminevaid vorme, modifikatsioone näiteks on see igal mehel oma mõtted, üks igal mehel oma viis, teine igal mehel oma meel või ka kuidas mees nõnda suu, kuidas meesni vorstitükk, kuidas mees nõnda töö, kuidas mees nõnda aru, kuidas mees nõnda mõistus kuidas mees, nõnda Mekud ja veel, kuidas mees nõnda mõttemõõt, müts, kübar, nimi, palkva hammus, särk, see ei olegi vist veel kõik, on selline tüüp, igal linnul oma laul, mis väga vägevasti kontomineerub igasuguste teiste vanasõnadega näiteks igal linnul võitsirgul oma laul, siga, lind laulab oma laulu, sellega liitub veel igal pillil oma hääl, igal linnul oma laul liitub veel igal lollil oma lõbu, igal linnul oma laul ja igal mehel oma mehel igal linnul oma laul siis veel, kuidas lind, nõnda laul kuidas talu või ise talu ise Taarja ja need kuidas mees nõnda meel ja need ühesõnaga mingisugune loogiline ühtsus põhimõttelisi sunnib, näid see kontamineeruma niiviisi ja üksteiseks üle minema, see näitab kindlasti ühtaegu ka seda, et funktsionaalne võimalus on väga piiramatu. Aga kas on vanasõnade tekkimiseks ka niisugune võimalus, et keegi üks isik lased lendu mõne hästi tabava väljendi ja see siis jääb käiku ja nii nad nimelt tekivad, kui ma rääkisin sellest, et, et rahvateadlikkuses teadvusse on formeerunud mingi tõde ja siis valatakse kunstis vorme. See loomulikult käib nii, et seda teeb keegi ära üks mingi indiviid ikkagi, sest et rahvas ei saa kokku tulla oma tõdesid positsioonil valama. Loomulikult kärbsenelke, aga kas on teada, no see peaks siis olema hilisemast ajast niisuguseid mehi, kellenimelisi vanasõna on olemas. Ja kuulsaid mehi, no kas ta nüüd just vana saada on, aga mingisugused ütlused, mis on küllalt laialt tuntud ja hästi populaarsed, neid on küll, no näiteks praegu meie vanasõna kartoteegi siiski on väga palju. Niinimetatud Klenstenisme tähendab Ado Grenzsteini mõttesalmidest esinevaid ja Kristjani enda poolt loodud siis mõttesalme vanasõnalisi või mingist selliseid salmikesi. Näiteks kui su teod pole Truutsise juustu, sinu suud, üks tunnikene tukkumit toob eluks ajaks. Noh, see on, see on täiesti nagu, ainult seal on puhas vesi, kus ta voolab tasakesi teon rikkuse aluslinnas lossis ja talus vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. Mis jõua osavas seda suudab usinust maalitud lilledel lõhna, ei ole sunnitud sõpruson südamel, kole õppi elust enesest, taandas igavest. Mis sa külvad, kevade, seda lõikad, sügisemise õpid, noores eas seisab eluaeg sul peas eksiaga, tunnistajaid saavad eksija. Seal muidugi osalt nad on sellised küllaltki pika eaga asjad, mida on jälle üks mees ja teine mees, modifitseeenno näiteks, eks jaga tumist, see on ju erahumaanne meestena, antiigist, antiigist pärit. Muidugi, selliseid asju võib ju näiteks veel seal Tõnissonil või, või kelle tahes näiteks. Näiteks noh, Kreutzwaldi pärinevad sellised asjad ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormat, tuleb tarkus tunnistada või tänase toimetusi ära viska homse varna. Nii et Kalevipoeg on näiteks olnud üks selline allikas, mis väga tõhusalt on olnud käibel rahva seas ikkagi ja siis ta on oma mõju avaldanud Grenzsteini samuti õpikud. Dresden oli ju väga intensiivne mees oma loomingut peale pakkuma, seal ütleme salmikutes igasugustest siis oma olevikus siis mitmesugustes, muudes ajalehesabades, saksa keele õpikutes, vene keele õpikutes, eesti keele õpikutes igal pool aineid leida, muidugi jäid meelde ja said tuntuks. Adesdenismidega on muidugi veel selline lugu. Et mina isiklikult ei tea, kuivõrd nad on kasutusel. Missugune üks tunnikene tukkumist toob eluks ajaks kukkumist? Seda kindlasti peaaegu kõik, kes praegu eesti keelt kõnelevad, seda peaaegu kõik teavad. Ja kas või näiteks vara tööle hilja voodi nõnda rikkus tuppa toodi. No võib arvata, et teda kasutatakse, aga, aga seal mõne teise varasemaga võrreldes näiteks käbi ei kuku kännust kaugele või oma silm on kuningas. Või ükski tark pole taevast toonud või ükski uus luud pühib puhta toa või, või mistahes lõpmatult ikka päris vanasõnadega võrreldes siin on juba juba seda möödunud sajandi lõpu hõngu kangesti muidugi, aga siiski näed, mina ütleksin võib-olla isegi, et selle kiuste on need asjad populaarseks saanud. Kas Eestis on olemas omad erilised viljakad, arad vanasõnade jaoks ka kus on näiteks rohkesti vanasõnu ja taas teisi alasid, kus on hästi vähe? Üldiselt folkloor säilib juberifeerijates mis praegu on ju kõige viljakamad olemas, võib saada folkloor ja näiteks rannamurde alalt GT seal Kuusalu, Haljala, Vaivara, nõnda edasi, siis setust ja Kagu-Eesti lõunas, sealt äärmisest sopist Rõuge, Põlva, Vastseliina need kohad siis muidugi saatelt Saaremaalt, Hiiumaalt. Nad on väga ebaühtlaselt, on kogutud folkloori üldse näiteks Järvamaalt on väga vähe korjatud folkloori viimastel aastatel, seda on püütud nüüd parandada, aga kas on olemas ka niisugune võimalus, et inimene, kes igapäevases elus tarvitab niisuguseid väljendeid, ütleme, vanasõnu see tarvitab neid nii ebateadlikult deta, ei pööra neile isegi tähelepanu? Korjamise juures näiteks ta lihtsalt võtab seda enesestmõistetavana ja jätab kahe silma vahele. Jah, selliseid nähtusi tuleb täitsa ette näiteks helistama, aresti kandma. See on ju nii tavaline tavaline lause, seda nähtavasti kogujad juba algusest peale ei ole mingi erilise valaza tunnetanudki. Näiteks ära seda oksa raju, mille pealise istud, noh, see on küll selline uuem, uuem nähtus juba, aga siiski väga populaarne. Või näiteks kõik teed viivad Rooma. Mis ripakil, see ära. Naer on terviseks. Miks otse minna, kui ringi saab siin-seal vanasõnu ja kõnekäänu piir, kas tänapäeval vanasõnade hulk väheneb, tähendab käibel olevate vanasõnade arv? Peab arvama küll, et tänapäeval käibel olevate sõnade arv tõesti väheneb kindlasti midagi, võib-olla tekib ka juurde. Aga nimetada ühtki hilisest ajast pärit vanasõna ma tõesti ei tea. Aga muidugi need, nagu ma ütlesin, 300 vanasõna. Ütleme, et sellest on veel mingi seal 100 paarisajaline tuumik. Need muidugi, need muidugi ei näita mingeid märke, et nad võiksid esialgu, kui ära kaduda, näiteks oma tuba, oma luba, kes kopikate koriese rublatti saa, häda ajab härja kaevu. Vaga siga, kotinaaber, ilu ei sünni patta panna. Sügisesel ööl on üheksa poega, üheksa ametit, 10. nälg. Oleks, on paha poiss, suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi ja, ja paljud teised, kuidas töö, nõnda palk, Celial tatsab, selles omatsub lehm lüpsab suust kana, muneb nokast lehmad, garantii on olemas. Ikka üldiselt tarvitatakse ja vist võib ka teha samasuguse üldise enam-vähem tõepärase oletuse, et noor inimene tarvitab vähem vanasõnu kui vanad inimesed. Jah, kindlasti on see nii. See on nii nagu kogu muu folkloor, nii suured vanasõna kindlasti ka kord sellisel klassikalisel kujul välja, mis varasemalt paari-kolmesaja aasta pärast järel on, seda ma tõesti ei kujuta ette. Igatahes ta on, ta on midagi muud, kui, kui ta on seal, ütleme, 19. sajandil. Madin kuus on arvanud, et iga sajandist kaob käibelt nendest siis ühe keele abil umbes 150 vajas kas nad kaotavad oma sotsiaalse kõlajõu või mõnel muul põhjusel seal osutavad juba moraalses eetis mõttes seksis Alakroonilisteks tehtud kogunistki vanasõnadele igasuguseid naljakaid, jätke näiteks seesama tänase toimetusi ära viska homse varna. Mis ei ole üldse vana vaevasena, kui arvad, et ta, et ta pärineb siis on tehtud juba tänasest ametis, ära viska homse varna, sest ülehomme on ka päev sama amet, kõik, mis leiba annab peksa või kassi. Näljane inimene sööb kõik ära, teatavasti Laasa näljaga süüakse kõik ära, jätk, sealihad ja kanamunad, noh need tsiklid teha enam-vähem niisuguse järelduse, et vanasõna, mis, mis sisaldab endas peale õpetuse veel koomikat et see nagu püsiks kauem noh, kas vanasõna või, või mis tahes muu folkloor on teatud osa sellisest kunstist, inimese enesteostusest, mis ei ole hästi vastuvõetav seni veel sellisele ametlikule suurele kunstile. No ja seal on just selline Nalifraseoloogia argoolised nähtused, see, see kõik jääb soojasse traditsioone esialgu ja ei näita mingeid märke, et ta sealt kipuks veel esialgu ära. Aga kas vana sõnud ka töötamises on olemas mingi oma nakatav Külka? Kahtlemata folkloor teiselt poolt kujutab endast äärmiselt tänuväärset uurimisobjekti sest et folkloorist peituvad ja igasuguse esteetilise tegevusi nii-öelda algjaod ja see ongi selle uurimise fluidum, siis? Nojah, arvatavasti no põhimõtteliselt võib uurida ju kõike, teadus on teadus, eks ole, see tunnetus tunnetuslust või tõe teadasaamise lõbu seal ju ääretult määrav igas teaduse arengus. Ja see on olemas ka näiteks vanasõnade uurimise kahtlemata. Tuled kustutatakse lõbusast ja targast minevikust tullakse taas tagasi tänapäeva. Ent vanasõnad, need ei ole veel muuseumieksponaadid. Möödunud sugupõlvede harduste äratavad mälestusmärgid. Ei, ei. Vanasõnad aitavad tänapäeva elu korraldada sama edukalt kui aastatuhandeid tagasi. Nad on osa meist endist, Meie keeli pruugist meie igapäevasest elust osa inimloomusest, mille tundmine on meist igaühe kohus. Sajad inimesed koguvad praegu vanasõnu. Kirjandusmuuseum organiseerib ja korraldab seda tööd. Kogujate hulgas on koolilapsi, pensionär, kolhoosi inimesi ja õpetajaid. Ent kõige tähtsam on see, mida igaüks endasse kogub. Oli ju siin juttu vanasõnast ülemaks kui hõbevara. Ja kui meie jutt teid selleks vähekigi virgutas, siis on ta oma ülesande täitnud.