Juubilar Estonia. Eetrisse läheb teine saade sarjast Estonia 75. Tänaseks teemaks on Estonlased tagalas ja sõjajärgsete aastate teatripale meenutab Olga. Lund. Mina Evalkueerusin Tallinnas sõja alguses nädal peale sõja algust, neljandal. Teatri direktor ja tema nagu kutsus mind välja, ütles, et te olete üles näidanud niisugust aktiivsust ja suurt nõukogude poolehoidu. Ja võib-olla on teil siiski parem praegu ära evakueeruda. Ja kuna ma olin sel ajal ootasin just oma esimest poega viis, kuus ja nii edasi, siis nagu see ka elukas takka, et ju mõtlesime sellele, et me läheme natukeseks ajaks ära pommitamise eest, ega siis keegi mõelnud, et nüüd nii kauaks neljaks aastaks keegi läheb ära. Ja mina võtsin siis kaasa ainult voodid ja esinemise kleidid. Aga praktilist asju või midagi kaasa halvemantelt ei mingisugused niisugust, mis tõesti ja kui ma tulin kogunemispunkti Rotermanni leivatehase hoovi siis ma lausa ehmatasin ära, kui praktiliselt inimesed sinna tulnud õmblusmasinatega ja leivapätse tegijad suurte kohvritega. Ja siis mul hakkas hirm ja ostsin siis omale ühe pätsi leiba ka kaasa. Tee peale Lewakoility meid Tšeljabinski linna. Ma olin kedenic Jakobsoni ühes. Astusin ma siis esialgu filharmooniasse tööle pärast Tšeljabinski operetti teatrisse, nii et nendest nootidest oli ikkagi ka soomlaste kaasa võtta, aga muidugi jaa, kohele läks neid tarvis esinemisel, siis tuli valitsuse käskkiri. Moodustati Eesti riiklikud kunstiansamblid Jaroslavli linnas ja siis me kõik sõitsime Jaroslavli linna. Seal ma siis kohtasin Ants lautherid. Jaa, Kaarel Ird oli seal ja ooperilauljatest oli Arder ja ja Marta Rumgi klaverisaatjaks Thekla kohaga siis. Bruno Luki, Anna Klas, see oli siis meie niukene loominguline kaader soniste naisoli, ainult kaks kontserti anti me muidugi üle terve nõukogude liidu. Omskis Tomskis, Novosibirskis, Tšeljabinskis, Kuiboshevis ja Ivanov, seal olid kõik täitsa mööda, vaat mitu korda on sõidetud. Niisugused toredad brigaadid oli, seal oli brigaadis Paul Pinna ja Ants Lauter, jää linn ja Jüri koger ja me olime Novosibirskis parajasti kontserditel, kui seal meid õnnitati ja suviti kiiret kojusaabumisest Leningradi blokaad oli juba. Tähendab purustatud ja, ja meie juba Narva rinnetel oli front läks ja meid saadeti siis juba 44. aasta suvel Leningradi. Et me ootaksime, oleksime seal nagu valmis selleks, et kodumaale tulla. Ja siis juba seal Leningradis olles mitu korda käisime frondi Harbafrondil esinemas ja siis tulimegi Tallinnasse Viieteistkümnendal oktoobril, minu jalg astus esimest korda üle hulga aja öösel jõudsime balti jaama ja terve öö läbi, pidin kõndima peroodilkuna koju ei saanud minna, oli keeluaeg, ei tohtinud veel liikuda tänavatel. Muidugi siis vaatasin tompeke, terve öö maganud. Tallinn vabastati 1944. aasta sügisel tagasi saabuvaid Est toonase võttis vastu varemeis teatrihoone, ent töö läks lahti endises kinos glooria ning suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 27.-ks aastapäevaks avas teater seal Tšaikovski ooperiga Jevgeni Joneegin oma hooaja. Korvpalli muidugi, et teate, hooni oli põlenud varemeis ja siis hakkasime kohe oma tööd kloorias endises kinoteatris Klooria. Seal siis läksid esimesed eesti lavastused, Gustav Ernesaksa pühajärv ja barbituraadid ja Eugen Kapi tasuleegid. Ja siis Vaikne Don ja Toskaja Karmen läks seal majas. Nendes kõikides tuli kaasa lüüa, isegi operekis pidin kaasa lööma, sellepärast et operetiprimadonna atriaskik ära ja esialgu oli väga suur koormus minu peal, eriti kuna ma tegin opereti ja ooperi pea osasi. Hommikul läksin õhtul hilja, tulin tagasi alles koju. Nii et, et tõesti väga pingeline, aga saalid olid kütmata, ma mäletan, ma mängisin Silvad väga lahtisest kleidis, kõik saalis istusid kõik paritutes, aga mina muidugi mässasin seal üleval laval kaunis poolpaljana. Ja mida siis noorussolyya haigeks jäänud ja etendused ära jäänud? Pile ületan, ei võtnudki, ei põletteni, meie ei võtnud jah, see oli juba nii nagu verre läinud, et nagu Acolüüdik ütles, et näitleja tule laval ainult sel puhul, kui tal on surmahaigus ja nii ta tõesti isegi tegi. Ja me teame väga hästi, et poleks ta mitte nii kõrge palavikuga esineda. Kulüüdik. Võib-olla ta läks veel elus olnud ja millal siis uuesti taastatud teatrihoone avati? 47. aastal, kui mu mälu nüüd ei peta mind jah, 47. aastal seal siis hakkasid juba klassikalised ooperid minema. Padaemand läks hiljem, vürst Igor juba läks ja ja palju mängisime just vene klassikalise ooperis, tol ajal ja vanemis geenis eesti keeles ja vene keeles. Paralleelselt oli ära õppida nii vürsti, Igori kui kui pada emandad, isegi kargan kahes keeles, esimestel aastatel oli sõna truck ka väljastpoolt ja esialgu oli, oli kõik operett, ooper, sõnalavastus. Siin on tagasihoidlikult võib-olla või üteldes natuke minu minu teene, et me väga võitlesime selle eest, et ooperiteater ja ballett jaapaniit oleks. Muusikaliteater oleks eraldi ja draama ühendada. Ants Lauterile muidugi kangesti selle vastu esialgu aga siis tuli komisjon kohale ja leiti, et muidu meie ei oleks lihtsalt saanud nii palju esineda, meil olid väga suured normidega, neid esid täita ei saanud konna, draamaetendus ise oli väga palju. Siis see on muidugi nagu elu näitab, on see aina kasuks, lennud täiesti. Taastatud teatrihoone pidulik avamine toimus 1947. aasta sügisel. Paul Rummo kirjutas selleks puhuks luuletuse. Arhiivis on säilinud Estonia teatri taasavamisele pühendatud saade. Kuulame katkendit, sellest kõneleb Ants Lauter. Olen näinud dist stuudiokuuni esimesi kivi kuhjevat impuzartsiks ehitiseks. Nägin Nõukogude Liidu tagalas kodumaale naadis uhke hoone masendavaid ravimeid ja olen täna õnnelik, et võin näha omad Saatrit jälle uhkeda. Säismas vanal kohal. Ainult kõrgeväärtuslike kunstiküpsete lavateoste andmisega on meil nägijaid võimalus tasuda oma tänuvõlga nõukogude võimule ja Eesti töötava rahvale uue täiusliku koduliist. Kunst kuulub rahvale. See leninlik loosung on asetatud taastatud Estonia lava kohale. Nõukogude kunst ja teater elab ühist elu oma, aga vana Estonia laval pakuti meile aasta-aastalt eriti kolmekümnendaist aastaist alates ikka rohkem tühiseid eluvõõraid, salongi, komöödiaid, jante, mille eesmärgiks oli rahva tähelepanu kõrvale juhtida tõsielust Nõukogude teatrikunst, mille teenistusse astub see värskelt avatud lava liitub oma rahvaga töös ja võitluses seisab talvel oma rahvavõitude kindlustamiseks ja kaitseks idee relvaga süvendades sure oktoobri võidu mõtet hulkades. Rahvas ootab uuelt teatrilavalt näiteid meie aja sangerlusest vabast sotsialistliku ühiskonna elust, tööst ja võitlusest. Suuri sügavaid elamusi lektiivustaksid uutele saavutustele ja võitudele. Samadest soovidest kantuna pühendas kirjanik Paul Rummo järgnevad värsid uuele taastatud Estoniale. Johneresseli. Käenditadest tuul käib valju Vihulina ülemer luha. November nopib viimseid lehti puul. Kuid nagu kevadrõõmu korrusliku puhas, eks täna tulvil ole iga rinn Ronja ta teoseid, valemeid ja tuha. Tõusid nagu muistne imelinn kui uinuv kaunitar, kes suudles huuli nõukoguliku elu jahi all käskinud suur oktoober, päikseline juuli Merafa kodanlikus mülkas. Nüüd üle Eesti voogab värskendavaid tuuli, maa kihab, ületa ehituse voos, nüüd kuulsusrikkad, leheküljed kirjutada, merata võitnud fraake ajaloo. Ei suuda tõkestada meie rada, tuur, kapitali julm agoonia. Meil võime kommunismihoone ehitada. Üks kiri selles uusestonia. Kunst kuulub rahvale lausud liin, kuldne sõna on meil teha teoks. Et Heather vajadusi teenid, et mälestused ja tihedalt geoks, et külvab süvateemet rahva hinge, mis muutub uue ühiskonna hea. 30 allet kannab aastaringe. On lääne dekadentsi närtsinud poju päev-päevalt häält ajatanud kidurate pärivoolu kadumine koju, mis ülevaatus on loonud inimvaim Tiinaga kauni tulevik saab kuju. Ei heiduta meid Lapulite Lil. Need kunstikee on oige kirge meil kasvatada kommunismi taim. Eks ülesandeid jätkub, jõudu, kirge. Ma laulsin teatris 30 aastat 34.-st kuni 64. aastani ja selle ajal siis ma laulsin kuuskümment osa olen ära olnud, see on kenake hulk tõesti, 50.-te aastate algul, siis tuli nagu uus noor plejaad peale, eks ole. Ja uus please ta hakkas juba õige varsti esimesed aastad olid väga rasked, siis hakkas juba meta Kodanipork Curtis operetti, endage Te nagu. Ja mul oli sellest väga hea meel, sest kogu oma olemusega ma tundsin, et ma kuidagi sinna ei sobi. Ma olin ikka niisugune rohkem dramaatiline sopran, metso ja dramaatiline sopran ja alati võtsingi väga traagiliselt või kuidagi väga sügavalt, nii et seda heideti mulle ette. Nii et ma siis jäin ikkagi ooperi pääle, varsti tuli siis juba ainukülvanud ooperikoorist, kes hakkas juba dubleerima ja. Ühtegi padaemandat minuga kaasa. Ja meestest olid ju partin Tarase lõikat ootele jätta alles ja need kõik inimesed olid alles, need mehed ei olnud nii käbedalt ära minemisi mehed või naised, naised. Aga trupi koosseis oli ikka suhteliselt väiksem võrreldes praeguse tead, aga muidugi poole väiksem kui isegi mitte rohkem. Aga väike, aga väga kindel trump oli ja väga sõbralik jamal nihed, mälestused jäänud, kõikidest nendest palju juba nad on ära läinud juba meie hulgast. Aga mälestus nendest suurepärane kolleegidest, kui inimestest väga sõbralikult elasime koos ja töötasime koos, aitasime 11 ja õpetasime 11. Mul on muidugi elus vedanud, minu ümber on loomingulisi väga palju, väga toredaid inimesi olnud. Selles mõttes ma olen vist niiskus, õnnelikute hääl nagu sündinud. Tore oli, et minu dirigendiks esimeseks dirigendiks Jani, kes mulle väga suurt poolehoidu avaldas, oli Raimond Kull. Ja Hanno lõpus. Nii, pärast siis muidugi kui tagasi tunnis oli Eino huuli veel tema lavastused läksid hiljem tuli Aleksander pärisse, miks viiner temaga nii-ütelda sai, siis kõige rohkem nagu tööd tehtud, väga palju temaga oopereid ette valmistatud. Nikolai austajad olid Estonia see tööle siis, kui oli Ants Lauter, seal direktor ja hiljem said teisevad elektromessist. Teil teha tuli, selle peamine mure oli Estonia saaks üles ehitatud, aga, aga sellega sai ka vähem tööd, aga me hakkasime eredalt tööle kohe ka kunstiliselt tulid ooper, ballett, vot sedasama. Kalevipoeg Kalevipoeg ja no vot selle läks väga hästi, suurepäraselt. Käis seda vaatavad ball tol ajal vist direktor oli administraator ja ehitustöödejuhataja varustaja kokku kõik kokku, kõik kokku ja kõik vanad asjad, igasugused suured, vot nyyd salati töötasitega linnast ylesse, torude sõnajaatriga ja tehti teatrit siis mis kätte sai ka mingit uut uut Ford varustada, ütlesite linna peal ringi, mis ehitasid, leiti ja no, ja et ise pidi haka need äsja õieti haakemajas Lauter, tema oli selle sellega juba teele siis, kui mina sinna sattusin. Ja siis tema suurim jagunemine ajasin ka. Meenutab meta Kodanipork. Esimest korda puutusin kokku Estoniaga 1904-l neljandal aastal. Jah, ma sain kutse Estonia teatrilt tulla täitma nende kõrenenud kuna paljud olid ära läinud ja kuna mina olin pikki aastaid laulnud Estonia muusikaosakonnas, nemad nendel olid teada see ja ma mõtlesin, et nutul ma võin katsetele minna, eks näis. Mind võeti vastu Algrollitises koorilaule, noh, ma tegin kaasa Intaks opereti ja ooperi. Lisaks etendustele käidi siis ka palju veel maaletamisel muse, hästi palju. Ja need olid meil väga rasked sõidud, sellepärast et praeguste Ikaruse ja, ja selle kaunite omnibusside ajajärk on, oli siis muidugi unistus. Omnibussid olid niuksed ära lagunenud, väikesed külmad. Sagedasti jäid nad tee peale seisma, nikli putitada korraldada ja peale selle muidugi kultuurihooned, kus meie siis esinesime. Siis oli külm igal poolel kütmata, aga, ja me tegime seda kõik kuidagi niru nurisemata, me olime noored, Me olime rõõmsameelsed, bussis naerdi lobiseti ja tuldi oma asjaga toime. On teil ka mõni selline juhtum, kus etendustel ära jäi, kohe külma tõttu. Siis oli juba taastatud Estonia teatris, kus me mitte kuidagi kütmisele lisanud, no jalgu alla. Kord oli kah meil hommikune etendus ja no lausa lõdisesime, meil olid õhukesed kleidid seljas taret ja panime kraadiklaasi välja, kraadiklaas näitas vaevalt 14 kraad kinno läksime siis direktori suhted, nii ikkagi ei saa etendust pidada, et me lihtsalt ei pane vastu. Ja paraku pidi siis etendus ära jääma. Kui nüüd tagasi vaadata teatidele kummad rohkem mängisite, kas ooperis operetis peaaegu võrdselt, kuigi ma ooperit armastasin enam, aga, aga võrk laabus päris päris kenasti ja, ja eriti siis, kui mul oli koostöös Georg Otsaga, siis siis nagu oli see meeleolu laval kah väga niisugune üles ja ta oskas oma partneritega kenasti käituda ja, ja meie saime igal juhul teineteisega väga hästi toime. Nagu meenutamaks veel teatripäevi koos tehtud etendus on teil siin laua peal, store lõngale ja alla on kirjutatud Georg Otsa preemia laureaat 1009 79 ja see tuli kah nii. Hannakute tulin ootamatult, sest kuna ma ise olen seal komisjonis, siis ma nagu ei julgenud arvata, et ka minul sellist preemiat määratakse ja minu selja taga siis siis minu, teised, kas kolleegid olid selle ära otsustanud ja see tuli siis 79. aastal koos Anu Kaaluga ja üleval anneks akvarell veel. Ja see on Georg Otsa kingitus mulle, ta käis oma viimasel aastal. See oli kevadkuul vaatame järgi, kohendada. Näete, ta on siin oma käega kirjutanud neljas jaanuar 1975 ja kirjutanud pea need sellise kirja kallile mehitale mälestuseks paar oma käega paberile pandud Võsu mändi Georg Ots. Minuga koos laulavad heledat tähte heledate häältega Marian Ilona. See oli minu sünnipäeva puhul väga tore mälestus. On küll. Viiekümnendad aastad olid üldse Estonia teater, uus nagu teatud suur tõusuperiood oli välja kujunenud juba väga tugev solistide kaader. Jah, ja eks meil oli õnne vist, kas sellepärast, et me juhendajaks oli tookord? Viiner poris. Et nimelt see preemiaid, kui palju järelikult tehti? No tuleb siis niimoodi välja jah, mis ennast kiita nagu ei oska. Aga küllap olin ka mina selle selle asjaosaline. Kui nüüd tagasi mõelda nendele teatriõhtutele, milliste etendust tahaksite veel mängida uuesti, kui oleks võimalik. See on üks kummaline lugu, ma nüüd tagantjärgi olen hästi sagedasti läbi silmade lasknud kõiki neid osi, mida ma tollal teinud olin ja ma mõtlen, et kui ma peaksin nüüd uuesti mõnd osa tegema, et et küll mul oleks palju nende osadega teha veel tagantjärgi et ma ei oskagi ütelda otseselt, missugune osa mul see kõige armsam oli. Aga kui niimoodi võtta, siis peaks see olema oi neeger, kuna kuna see tõi mulle preemia, jätta mulje, et teenelise kunstniku aunimetus ja 59. kujul veel ametlikult võimalik pensioni minna läks pensionile oli see nüüd lihtsalt soovist puhata või kõrgtipul lahkuda. Ja seal muidugi aastat olid juba nii kaugele, et ma pidin pensionile minema. Ja võimet hakkasid hüpata sapisi nagu, nagu langeb ja ja siis oli tõesti paras aeg juba ära tulla, et, et mitte jääda nagu teistele jalgu. Nagu oli kahju lahkuda sellest kollektiivist. Ausalt ütelda jah, esialgu oli isegi väga raske ja sellepärast ma siis jätkasin oma tööd veel. Viis aastat tagantjärgi. Ma. Kui ooperi- ja operetitrupp sai sõjajärgsetel aastatel kiiresti omale elujõu sisse, siis balletikooli raskem paljud võimekad tantsijad olid kodumaalt lahkunud ning paljuski tuli nagu otsast alustada. Etappi loovaks sai Eugen Kapi korreograafilise poeemi kalevpoeg lavale toomine 1948. aastal. Helilõik meie arhiivist. No Helmi Tohvelmani suur teene on see, et ta oskas vot rahvatantsuviljeleja ana just lavale tuua eesti kaunid rahvatantsu kalevipoega tantsisid alguses värtinanud väike, kes üldse ei olnud tantsivaid draamanäitleja ja Pärnu Kalevipoeg on küll tantsida ka värginud, väike oli ka ikka natukene selle asjaga kursis. Helmi Tohvelmani, kes samal ajal oli teatriinstituudi õppejõud rakendas ka oskuslikult seal teatriinstituudi õpilased, näiteks Einari Koppel ja Rudolf Sarap ja Orgul Orgule Orgulas. Nemad olid seppa poisitas ja minu meelest see sepa pilt oli üldse üks haruldane pill sest need olid sepapoiss. Nii nagu nemad oma jäitlejad meisterlikkuse tegid, hiljem igatahes pole niisuguse näha olnud. Ja siis ühtlasi tegi kaasa, uuri inimesi, ma tean isegi Katrin välde oli seal kuidagi, vanapaar tantsis vapralt pikas ingliskas ja ja ta oli üldse üks niisugune, su üleüldine üritus, mitte üksi, balletirühm annab ka nagu mingi niisugune üldrahvalik üritus, võiks öelda kandiga mingi seda sõja võidu ja seda nii uskus ja ta kandis seda just seda võiduidee, rahva võid selle kurjuse üle, seda lavastust. Väga publik armastas ja pidas teda kalliks, seal lihtsalt peab ütlema, et on kahju, et ta ei ole seniajani säilinud sellena, mis ta on. See lavastuse plaan oli ikka täies vastuses muusikas. Suur koormus langes nendele aastatele ana eksterni õlgadele. Tal tuli olla nii lavastaja, treener kui ka pedagoog. Juurdekasvu tagamiseks loodi teatri juurde noorte ja lasterühm, mille baasil asutati 1946. aastal Tallinna koreograafiakool. 1953. aastal laskis kool välja esimese lennu. Helilõik meie arhiivist. See oli tore, et talle suutis luua sellise kooli nagu koreograafia kool. Seda oli vaja, sest seda rasket kunsti tantsu tuleb hakata õppima siiski väga, väga noorelt lapsena. Ja kui ranna Egtoni algatusel organiseeriti esialgu Estonia teatri õppestuudio siis muidugi kõik tütarlapsed Tallinnas, kes ülistasid tantsida läksid siis katsetele ja kui katsed olid toimunud, siis teatati, kes läksid katsetest läbi. Ja nende õnnelike hulgas oli siis ka kõik need itaallased, kes hiljem moodustasid esimese lennu. Anna ekston oli meie kooli direktor. Meie kõik õpilased väga austasime ja armastasime teda ja kartsime teda. Ja selline eriline austuse tunne tema vastu on neis kõigis säilinud tänapäevani. 1950. aastal anti Estonia teatrile akadeemilise teatri nimetus Viktor Gurjev, olite sel ajal juba Estonian ja stuuluseks, ma sain täpselt kui ametlikult esimesest jaanuarist 1950. Kuigi oli sel ajal veel üliõpilane. Aga Estoniasse, mind paluti juba 49. aasta lõpul, kui seal lavastus, tõrgemuskooper, näkineid, mind kutsuti sinna jõudu proovima ja sellega sain hakkama ja mind siis juba esimesest jaanuarist mainisin siis solistiks viinud aastate algul kohe, nii kui ma sinna tulin, rakendati mind väga intensiivselt tööle, kuna vanameister Martin ras selleks ajaks oli juba nii liigne aastaid diviis ja yks temale tema kõrvale pidi panema nooremaid mehi. Meid oli ka Enno ees, ma olin mind juba ja oli pill ka teisi teisi tenoreid sel, keda prooviti, nii et igaühel jätkus tüüdja koormusel küllaltki suur. Ja mingi rakendati kohe viiendal aastal, kui mitmes ooperis lavastati päras juba smeeton müüdud võõrsijad siis Tšaikovski on niigi edasi Firstiigur, veel edasi meitus, noorkaarde pigi põriseb low. Ma peaksin mainima seda, et 50.-te kuni 60.-te aastate vahel see oli periood, kus siis 10 aasta jooksul lavastati vene suur ooperilavastaja Aleksander viiner. Seda repertuaari tundis väga-väga tugevasti, et kuigi me teame, et seal oli kui hiigellavastused ist NAGU ris luv Maris kus hiilas Tiit Kuusik just Igor, samuti tema, Igorina Olga lund Jaroslavli. Ja hiljem tuli ka deemon, kus juba hiilas Georg Ots. Nii et see aastakümne oli väga. Suurt kõlapinda leidis, olime, eitas noor kaardivägi, see oli aastal 51 juba. Ja küllap ka selle ooperi oligi selle pärast väga suur melu. Seal laulsid tõepoolest kõik Rades tullut noorima generatsioon täielikult kaljust. Klaudia tiidus? Jaa, terve rida teisi noori lauljaid, kes tol korral sallur kardio kaasa tegid. Ja see lavastus tõepoolest oli nii. Noorte patriootide kasvatuse mõttes, sõja erineb libloniks suurimaid teoseid, mida sel alal saime näidata meie noorsoole. On teil ka arvepidamist, kui mitu korda te olete Estonia laval üles astunud? Oi, kahjuks. Kahjuks ei. Ma ei ole Maialist arvet pidanud, seda oli küll küll öelda, et minu pärast ei jäänud ükski särav, tähendab oma tervist või režiimiga laulja režiimiga elud. Sõdinedati vormelit, minu pärast ei ole etendusi ära jäänud, kuigi pean ütlema, et sel ajal olid koormused olid hästi suured just kuuekümnendatel aastatel ja ka kui kuni 65. aastani seal ütleme välja. 1950. aastal käis Estonia esimest korda Moskvas. Kas trollil selleks ajaks mul oli valmis juba kaks suuremat ooperit, linski jäätervjaate niimoodi siis täiesti nii alles esimesi samme, nagu teada tuli Eesti 50 siis oli veel üliõpilane ja Martin tänase kõrval. Tegin need kaks osa valmis ja mind võeti kaasa nii reservina Moskvasse. See oli meie teatri väga suur esinemine, üks suurimaid ja üldse huvi kuni ooperi vastu Moskvas oli tol korral tohutult suur. Ja juhtus nii, et ma olin nagu reservis kuid juhtus nii, et mul tuli seal lauda küllatki kuule, mitte mitte Edeldusse Oniiginis ja samuti ka Travjaatas Jevgenil esimesel lastel mul oli uudis, kus põnev, et sain juba laulda kuulsa suuretiaatri filiaali laval. Tõeline karastamine Lotte pärast. Aga viiekümnendat aastat üldse tõid ka selle teatri, kas trollid rohkem esile hiljem järgiks nelingatkule ja Leningradi esimese tulid meile ka väga tugevaks pähkliks ja mis mul Leningradist, Meelis, võib-olla natuke isegi uskumatu ka minu osas juhtus see nii et kuu aja jooksul seal, kus meil oli 30 Ededusel etendust 31 mull, tuli laulda tol korral 16 etendust, repertuaar oli selline ja tuli lauldes seal kõik ainult vene keeles ja krõpse kurbus seetõttu oligi suur. No ja hiljem järgnes juba viiel kuuendal aastal uuesti eesti kirjanduse kunsti dekaad Moskvas jällegi jah, seal olid minul teatri, kuna seal oli võetud nii vajalik repertuaar, milles suured koormutati olnud, siis minul teatriliinis mul seal ülesandeid Julnudki. Aga tol korral me selles kontsertkavas, mis oli, meil oli Georg Otsa kooli, meil ainult tekid. Vivian, kaheksandal aastal käis Estonia Keyes siis juba jälle kõik oli selleks ajaks oli repertuaar. Minul oli küllaltki suur ja samuti tuli kõikides nendes lavastustes, mis meil Kiievis kaasas olid, tuli laulda, pudi kõigis kaasa, meil oli seal tol korral tradiaat, oli kaasas, tee mõelnudki, aga seda võib küll öelda, et 50.-teks aastateks oli juba nagu kinnistunud see uus peale tulnud kaader ja ja vana kõik oli sulanud, nii et Estonia oli 50. aastal küllaltki jõuline kollektiiv, oli küll, jah, selles öös oli. Kaugeltki nii alles keskikka jõudnud sellist nagu Veera Veera neelus Georg Stahlis hiilas hiilusse. Samuti võõraid juba orgist, kes sel ajal hakkas ka juba ooperis suurimaid osi tegema. Passidest Ott Raukas, Aaro Pärn. Nüüd olid kõik mehed omal kohal ja sel ajal oli vastav repertuaar, oli vali, mis tolle koosseisule hästi sobis. Ja seepärast Estonia ooperikollektiivi hinnati kõrgelt kõikjal, kus, mis tol korral olime ka Kiievis, vaatame selle peale, et Kiiev on ju alati hiilanud just oma oma häältega. Aga Meie lavastused tol korral, kus müüdi siis muusikaliselt ja lavastuslikult maitse poolest erinesid paljult teiste lavastustest. Ja seepärast ka selle vastu tunti huvi nõia loomulikult meie lauljate näitlejate korrektne, alati korrektne, maitsekas, esimene tavaldasimudki Veedis rega. Rory. Sai ja ta saab ja ja oskas ta. Sto Molotov.