Üks d ja kaks asja vana tuttav väljend klapib imehästi Eesti televisiooni ja raadio segakoorikontsertide kohta Moskvas esinemas, mis te seal toimunud rahvusvahelisel festivalil ja Kuuba helilooja Alberto Sánchez Fervjueerigantaadi Hatõnn ettekandest. On olnud juttu festivalile pühendatud erisaadetis. Täna võtame vaatluse alla selle teise asja kontserdid, mis toimusid pärast festivali Moskva riikliku konservatooriumi suures saalis. Neid oli kokku kolm, esitati Eugen Kapi oratooriumi Steel man ning kahel kontserdil Bachi missa h-moll. Dirigeeris Roman Maxow koos meie koorija solistidega Mare Jõgeva, Urve Tauts, Laine Mustasaar, Kalju Rästas, esines Nõukogude Liidu riiklik akadeemiline sümfooniaorkester. Nõnda siis, 14. mai. Vaevalt et niisugust asja sageli juhtub, kuid seekord juhtus. Linnaosas, kus asub Moskva riiklik konservatoorium oli kuskil mingi elektriliinirikke. Pärast ligi pooletunnilist ootamist lasti Moskva ülimalt kannatlik publik siiski saali hämarale lavale tulid esinejad. Siis hakkasid tuled aeg-ajalt vilkuma. Vahelduvvool naljatles mõned kuulajad saalis. Ajavahemikud, kus esinejad pidid arvestama vaid kõrgelt saali lae alt akendest nendeni jõudva kasina õhtuvalgusega olid ikka veel väga pikad. Ühe niisugustest videvikutundidest sisustuse Stelmanni autor, Nõukogude Liidu rahvakunstnik professor Eugen Kapp tutvustades publikule oratooriumi sisu. Vahelduvvool jätkus ka siis veel, kui muusika juba kõlama hakkas. Õnneks muutusse peagi normaalseks alalisvooluks ja segavate kõrvaltegurite mõju kadus. Esinejad on aga ära teeninud lugupidamise julge pealehakkamise pärast. Küsimus meie segakoori bassirühma lauljale Peeter suvele. Kui alustada kontserti pimeduses tekkinud kõhedad, tunnetada geene nooti enam. Tunnet ei olnud, seda ei olnud kaugeltki aga muidugi, aga ta normaalne ei olnud, sest et natukene see saalis kahtlemata häiris, võib-olla orkestris suhtes oli natuke rohkem raskusi meie poolt võib-olla ette. On teil nii palju algust, oli seal lausa oo, päris peas ei ole, aga niimoodi õige põgusalt nooti vaadates tikuvalgel sat ära laual saame küll, see on ju väga loogiline ja Eugen kapilikult kirjutatud muusika, nii et erilisi probleeme ei ole. Eransusteloni muusikas on Eugen Kapp pärast rämbrandi üsna komplitseeritud, helikeelt taas tagasi tulnud nende stiilivõtete ja temale omaste meloodia käändude juurde mille põhjal on võimalik ka teost teadvustamata ära tunda autorit. Kahjuks ei saa me täna kuulajale näidata helides kuidas teelmann Moskvas kõlas. Sest Üleliidulisel raadiol on olemas Tallinnas tehtud heliülesvõtted, mida meiegi praegu muusikaillustratsioonide na kasutame. Uut lindistust nad Moskva konservatooriumi suures saalis ette ei võtnud. Kuid hea oli saalist jälgida publiku osavõtliku kaasaelamist. Realis viibis palju elatanud inimesi, kes ise on möödunud sõjahaavu tunda saanud. Kui need haavad ka tänaseks oma ägeda valulikkuse minetanud sunnivad armid ikka ja jälle mõtlema minevikule. Kaar. Ja aga nüüd Eesti. See teema on alati aktuaalne, ükskõik kui palju aega ei oleks möödunud. Selle teema aktuaalsust ei ammendata kunagi. Kuid siin pole tähtis ainult teema, vaid loomingulise mõtte jälgimine. Kuidas teema on läbi töötatud, nii jõuab taga kuulajani. Vladimir Ruginski, kes need mõtted välja ütles, tunnistuseta varem ei tundnud Eugen Kapi loomingut. Ta pole professionaalne muusik praegu pensionil, varem töötanud elektrotehnika alal ja jõudnud välja teenida vabariigi teenelise teadlase aunimetuse. Entalisas. Kui ma kuulan muusikat, siis lihtsalt kandun nagu teise maailma muusika, mu teine kutsumus elektrotehnika kõrval. Tänasest kontserdist sain väga suure rahulduse. Väga meeldis esitus. Loomingulise mõttesügavus, kodanikutunne teos lausa vapustas. Ernst Eelmanni esitus Moskvas oli tõepoolest väga heal tasemel, muusika voolas saali nüansirikkalt ning helises ümber kuulajate suurepärase akustikaga saalis. Ei saa loota täielikule õnnestumisele siis, kui tuhm saal muusika sära kaotab. Siin aga võis kuulda kas või sosinal esinejate juurest. Seda ka tunnevad sama lora interpreedid ise. Ja head tunnet esinemisel süvendab veelgi teose laulupärasus mida kinnitavad Kaljo Rästas ja Mare Jõgeva. Tõesti mõnusam teda laulda lihtsalt ta on arvestanud igat lauljat, tema natuuri ja tema vokaalselt võimeid. Ja sellega on solistel kergemat, mina istusin nagu orkestri dirigendi kõrvaldasin. Kuulsin kõik selle terve selle kooriosa ära. Ja peab ütlema aitäh Ants Ülevajale, jah, tänu Kangronile, kes on väga palju teinud selleks, et see koorni toredasse kõlas. Ja peaks teda minu arvates veel Tallinnas Tartus ette kandma oratooriumi, sest et suur töö on tehtud ja lihtsalt kahju on, kui see jääb lihtsalt ainult selleks esinemiseks paar aastat tagasi Tallinnasse ja nüüd täna õhtul, siis siin Moskvas. Mare Jõgeva, teie kuulsite kogu seda juttu. Kas te tahate Kaljo lastele vastu vaielda? Ei, vastu vaielda küll ei taha, lihtsalt mõnus oli, laulda oleks võinud natukene rohkem veel kirjutada. Soprani partii pisut suuremalt. Sõnad pikemad. Norra raadio korrespondent Moskvas Hans Wilhelm Stein Felt kinnitas, et teda tõi kontserdile huvi Eugen Kapi loomingu vastu. Kuulanud kontserdi lõpuni, üllatas teda, kui palju on ühist kahe rahva vahel, kes elavad Läänemere eri kallastel ja imeline oli kuulda, kui täpselt muusika suudab draamat edasi anda. Isegi mina, ütles korrespondent. Noor inimene, kes pole teist maailmasõda läbi elanud sain teada Ernst elmanni loo. Kuulanud ära sissejuhatava sõnavõtu, oli otse hämmastanud, kuidas see hiljem ühte langes. Muusikaga oli väga kerge Aru saada hargnevast draamast. Kontsert oli lõppenud, rahvas kõigisse hilisõhtuse hiigellinna suundadesse laiali läinud. Tänaval jõudsin järele oratooriumi autorile professor Eugen kapile. Ta paistis olevat ülimalt rahul. Leppisime kokku, et juba Tallinnas olles meenutan veel kord seda kontserti ja nõnda tegime. Nähtavasti oli see ettekanne teede mõnevõrra üllatuseks ja rahuloluks. Põhjust andev ja esimene ja teinekord oli ka väga hästi ette kantud, kuid see ettekanne, mis toimus, ütleme Moskvas konservatooriumi saalis, see üllatas kõiki neid ettekandeid, mis meil kodus olid kõigepealt juba akustikas seisukohast loomulikud koor laulis niivõrd huvitavalt ja niivõrd puhtalt, nii et meie taga istusid mõned lauljanna ja kes tunnevad muusikat ja on väga huvitavat olnud. Seda küll teed ilusti, koor laulab ja niivõrd muusikaalselt ja nii, et see oli see parim ettekanne oli tõepoolest minu jaoks üks suur pühapäev kaljurästas telmaniga oli niivõrd kindel ja niivõrd huvitavalt esitas oma partiid, kuigi see partii võib-olla ei ole mitte nii ulatuslik, kuid näiteks Urve Tauts emana võib-olla, aga noh, see on nähtavasti sellest tingitud, et nii oli säetud ka libreto ja Urve Tauts sellel nii ilusti laulis ja niivõrd kaasakiskuvalt laulis oreli saatel, nii et ma nägin isegi mõnedel inimestel, kes istusid nii minu kõrval pisaraid Mari Jõgeva tütrena ja Laine Mustasaar naisena väga huvitav tavad ja nii väga kaasakiskuvalt ja Roman Matsoff väga kindlalt viis läbi. Ja siis mis väga hästi aitas, loomulikult. Tähendab, see on see esimene orkester, mängis filharmoonia orkester eriti tänulik ma olen muidugi meie lauljatele koorile kindlasti ka Roman materjali kui ka nendele, kes seda korraldasid selle teose Moskvas Eteganud. Pärast Eugen Kapi oratooriumi algasid kooril solistide orkestri pingelised proovid järgmiste kontsertide ettevalmistamiseks. Jõud olid kõik peaaegu samad, ainult Urve Tauts vahetus välja Hendrik Krumm. Seitsmeteistkümnendal ja 18. mail varusid huvilised moskvalased endale piletid ikka sinnasamasse konservatooriumi suurde saali, et kuulata Bachi missa h-moll ettekannet. Paraku esimene neist kahest kontserdist maksimaalselt kunstilist taset kätte ei saanud. Soovida jättis kõige enam rütmiline koostöö, eriti üleminekutel, osalt osale suurte tempomuutuste korral. Orkestri kontsertmeister, Vene NFSV teeneline kunstnik Kendi friit KM. Ma arvan, et see on üks raskemaid Bachi teoseid. Tohutult suuremõõtmeline. Ühtset läbivat liini terve missa ulatuses hoida on väga raske. See on Bachi kõige kapitaalsem teos nii lauljate, koori, orkestri kui solistide jaoks väga raske. Ja siiski peaaegu kõik raskused kollektiivile alla, mitte vastupidi, 18. mai kontserdil Moskva raadio kolleegid tegid sellest ka heliülesvõte, mida täna fragmentidena kõlada laseme. Maailmas on kõike tehtud, võib uskuda härra loetud mitu nooti pani Johann Sebastian Bach kirjastamis sat luues. Ehk kirjutatakse nelja nulliga esitajad, ideaalse ettekande puhul ei tohiks eksida ühegagi, neist nootidest. Interpretatsioon nõuab aga siiski midagi muud, palju enamat kui üksnes korrektset nootide mahamängimist ja selle miski kinnipüüdmisel osutub, et mõni väike ebatäpsus nooditekstis, olgu intonatsiooniline või rütmiline ei kujuta enam tükati tilka meepotis. Maailmas pole vist ühtegi niisugust kollektiivi olnud, kes Bachi h-moll missa ilma pisi eksimusteta oleks läbi murdnud. Siin on aga siiski kohta ühe kriitilise märkuse jaoks, mis tuli orkestripoolelt ja öeldi välja tšellode kontsertmeistri Vene NFSV rahvakunstniku Fjodor Luzakovi suu läbi. Dirigent on kahtlematult suur asjatundja. Me tunneme teda, oleme temaga varem koos läbi mänginud kaks programmi enne praegusi esinemisi. Mina olen vana muusik, mänginud paljude dirigentide käe all. Asi on selles, et ta pöörab väga suurt tähelepanu klavessiin ile, mida ta ise mängib. See viib aga tähelepanu kõrvale peamisest kahe suure kollektiivi ja solistide juhatamisest, mis toob kaasa tagajärgi, mida muidu ei oleks tarvitsenud olla. Sellepärast ma soovitaksin edaspidiseks, kui võimalik jätta klavessiini partii mõne teise professionaalse muusiku hooleks ja dirigent saaks vabaks ülikeeruka teose juhatamiseks. Tõsi, Bachi ajastul just niimoodi esitatigi. Dirigent ise saatis orkestrit klavessiini ent tolleaegne esitusest osavõtjate hulk oli võrratult väiksem tänapäevasest. Nüüd aga õnnestumiste juurde, milles on suured teened kõigile osavõtjaile alates Eesti NSV rahvakunstnikust Roman matšovist jätkates koor meistritega ning lõpuks iga üksiku osavust. Moskva riikliku konservatooriumi aspirant Ivo Sillamaa Mulle väga-väga sümpaatse mulje Mare Jõgeva esinemine ja siis see laine mustasaare, viimane, viimane aaria vahe enne enne seda lõppu, see oli ikka seal oli mingit sügavust ja siirust ja soojust majandusteadlane seltskonda tagasi. See oli tiringid ja koori ja siiski ka orkestri poolt mingi niuke iselaadne loominguline lähenemine, tähendab Bachi muusika pillad paljuski kõlavärve ja võib-olla siin suured teened olid dirigendid oskas väga tugevaid külgi, veen orkestri kõla, vahekordade diferentseerimine. Raske on leida veel paremat instrumenti musitseerimiseks kui Nõukogude Liidu riiklik akadeemiline sümfooniaorkester kuid meie kooriga tekkis neil juba proovide käigus väga südamlik kontakt. Tõnu Kangro ütles. Ja kui orkestriga toimus esimene proov, siis oli väike hirm nahas, et kuidas me selle koostööga hakkama saame. Aga üllatavalt hästi hakkas siiski koostöö laabuma. Ja kuulakem ära ka vastaspool orkestri kontsertmeistrit, Kendrich, Friid käim ja Fjodor lus akov meie koori kohta. Kõigile meie mängijatele meeldib see koor väga tema instrumentaalne kõla, puhtus, Polifooniliste liinide läbiviimise selgus. See on kõrge professionaalsusega kuur. Eelkõige nimetaksin kõla ilu pingutuseta, loomulik, kaunis hääle kõla, mida võiks ehk võrrelda mingi instrumendi heliga laulavad ühte sulavalt, heansamblina rääkimata juba tehnilisest küljest. Intonatsioon, rütm, see kõik on laitmatu. Ei, see polnud tõesti külalislahkusest tingitud kiitus, mille kohta mõnikord saab öelda, mis siis, et vale, aga vaata kui ilus. Publiku poolel võis sageli märgata lausa hinge kinnipidamist. Kui koor oma tugevamaid külgi oskas täiuslikult ära kasutada. Meie segakooris on ilmselt väga suur protsent neid, kes on lõpetanud mingi muusikalise õppeasutuse. Konservatoorium valmistab ette soliste. Põhiliselt see õppesuund on ju niisugune. Aga koori nõudmised on erinevad. Vaat nii see tõesti on ja kui nad tulevad, nad ei ole harjunud niisuguses ansamblis laulma, nagu meil on ja meie ülesanne on siis panna need, kas poolvalmis, solistid või kuidas neid nimetada oma koori huvides tööle on just ansamblisse sulatamise töö on see põhiline mida meie omatult foori eest pidevalt nõuame. Kuidas te olete saavutanud, et koor võib laulda niisugust peamat nagu ta seda suudab? No muidugi niisugust peanud saavutada on üleöö väga raske. Eks me oleme ka lauldes, hakkab bella sellele küljele püüdnud rohkem tähelepanu pöörata, see on meil juba aastatepikkune töö niisugustes akustilistest tingimustes, nagu on Moskva konservatooriumi suur saal. Ma ütleks, et need on lihtsalt fantastiliselt head tingimused. Väga suur orkester on taga ja koor nagu on ju koosseisult palju väiksem aga ometi kõikulis avalikku kulda. Eesti Raadio segakoori aldirühma laulja hilja havi ja bass Peeter suve on kaasa teinud kõik Bachi missa ettekanded. Läbi aastate koguneb neid üle 10. Kas sa ka ei ole laulmisest hoopis väsitavam seista püsti, kõik need ligi kolm tundi. Ei, kui on, mida kuulata, näiteks kui ise ei laula, kui on, mida kuulata, siis ei märkagi, seisnes tegelikult tase on siiski nii rikkalik ja mitmekesine teosed lauljale maratonitunnet ei teki. Et kaks vaheaeg on kuidagi nagu võiks jõu kogumise ajad ja tänu sellele ta nagu suhteliselt ei väsita ei vaimselt ega füüsiliselt. Moskva riikliku konservatooriumi suur saal võtab vastu 1700 inimest. Mõlemad missa ettekanded kuulusid polement kontsertide sarja. See tähendas, et välja müüdud Abunementide arvu võrra tuli kassas pileteid vähem müügile. Kuid mõlemal õhtul võis vaba kohta ja neidki vähe leida, põhiliselt üksnes kõrgeimalt rõdult päris laialt. Kus muide on haruldaselt hea kuuldavus. Kontserdi lõppedes, kui meeldib, pole moskvalased kiitusega kitsid. Aplaus, ovatsioonid, hüüded, braavo. Need käivad asja juurde. Ja ükskõik keda pärast garderoobis peatad paar sõna Eesti raadiole. On üks varmalt valmis oma muljeid jagama. Pärast missa lõppu, 18. mail näiteks utasin järele ühele daamile, kes oli jälginud ettekannet partituur peos. Ta nimi on Juulia kits, lõpetanud Messinite nimelise instituudi pianistina ja töötab muusikakooli koorijuhtimise kateedris üldklaveriõpetajana. Ta kiitis koori kaunist kõla, samuti võimekaid soliste. Küsimusele, mida partituur näitas, vastas ta. Et siis üks bassiaaria jäi välja? Üldiselt väga puhtalt, läheb partituuriga kokku absoluutselt. Väga hea. Tänan väga, teie koori ja Matson, ka teie dirigent, suurepärane kollektiiv, soovinud loominguliseid õite ja sõike meile sagedamini, võtame rõõmuga vastu. Bussisõite ette näha Tõnu Kangro Moskvas olles filharmoonia juhtkond oli huvitatud, et mis meil plaanis veel on suurvormidest ja me andsime vastava nimekirja. See on meil üsna pikk, kui nii nad kõik ritta panna, jalad, siis lubasid sealt midagi välja valida, see Moskva sõid? Ei olnud, esimene on ka enne sõda käidud ja ju ta siis ei jää viimaseks, loodame niimodi.