Midagi siis teeme ühe pildi, tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, tere hommikust. Alanud on perepilk, stuudios on Tiina Vilu ja Toomas Tross ja Viljandi Maltale. Piltnik Andres Noorperepilt räägib täna õdedest ja vendadest, kes on olemas, kuid kokku ei saa. Juturingis on Katrin ja Heiki õde ja vend, kes leidsid teineteist alles siis, kui olid juba täiskasvanud inimesed. Saate esimese intervjuuga alustab Andres. Ma olen saanud endale jutukaaslasteks kaks toredat noort daami, kes te olete. Jaan Hanna-Anett, mina olen Kärt. Ja ma tahan teie käest teada mõningaid asju, näiteks mis te arvate, miks on inimestel õed ja vennad Et nendega oleks mu elu igas alla. Nendega läks lõbus jälle. Kas teil on õdesid või vendi ja mul on üks suur aitäh, üks suur vend. Kui palju nad sinust suuremad vend on? Mul 20 õde, on mul 22. Ja sa ise oled üheksa. Tähendab, nad on sinust ikka päris palju suuremad. Pall mängiti ka või, ja lauamänge juhtub seda tihti. Ja kaua elame ka ikka. Kuidas sinuga on? Võllen? Mulje on 13 läinud, eden 15. No nemad on ikka siis vanusest sulle lähemal. Kui tihti teie enam kokku saate ja suhtlete ja mängite ja mürata? Õega Mairacemini jäädi, käin, mängin rohkemaga, Venden oma sõpradega. Kuidas te arvate, kui järsku oleks niimoodi, et teie õed ja vennad kaoksid ära ja te ei näeks neid? Ma ei tea, mitukümmend aastat. Ja siis järsku nad ilmuksid kuskilt välja, kas te tunneksite nad ära? Ikka tunneks oika, vaataks küll, nende pilti kaob. Kui nad ära kaoksid. Aga kui nad on muutunud, nad on vanemaks saanud ja teistsuguseks muutunud. Kuidas nad ära tunned? Nendele ainuke häda on väga eriilmelised. Osutus tookord ma ei tea, Käsmaed õnneks siin neid ära. Ja võib-olla õde, et õnneks siin aga veel ei tunneks küll ära. Ei olnud sellepärast, et no ei tea, tõde on kuidagi rohkem sarnase mulle ja siis saime aru. Aga vaata, kui te elaksite, ütleme niisugust elu, et et päris täpselt ei tea, et kas teil on õdesid-vendi, te olete juba suured inimesed ja teile tuleb niisugune väiksem tüdruk või poiss juurde ütleb, et tere, ma olen sinu õde või vend, mis te arvate, kuidas see tunduks? Alguses tundus, et kindlasti on raske, sest ta on täiesti võõras sulle, kuigi ta on sinu õde või vend ei tea väga Ellati tunne läks siis. Mis te arvate, kas on võimalik, aga te ju ei tea täpselt, aga, aga kas on võimalik nagu näost mingisugusest muust asjast ära tunda, et et see inimene on sinu õde või vend dolla kindel jah, tõepoolest, seal on midagi sarnast või seal on midagi nagu tuttavate. Jaa, on küll, näiteks paned pildid kõrvuti enda siis tema abildja, siis võrdne need, kas on. Või ei ole ja kui minu õde kindlasti Mairven Aga kas teil niisugust asja ei ole olnud, et kõnnite kuskil linna vahel ja kus on palju inimesi järsku näete kedagi, kes on täpselt teiega sarnane? Ei ole ma endast mõne nendega, ma olen väga paljude sugulaste siukseid nägusid näinud, teine peale ka neid ei ole nemaid. Minul on küll teinekord niimoodi olnud, et bussis kedagi või kuskil linna vahel ja ja siis hakkad nagu tere ütlema. Ja sa pead teda kellekski nagu enda tuttavaks või sõbraks või sugulaseks ja siis saad aru, et sa täiesti võõras inimene. Lihtsalt ta on olnud väga sarnane, niisugust asja tuleb ikka ette. Mis te arvate, kas inimesed peaksid õed ja vennad olemas olema? Kindlasti nendega on väga tore ja mõnus, kui sa oled üksi, isa, muutud kadedaks, ei oska asju teistega jagada. Ja Sännistini. Aga kas te oskate ette kujutada, missugused te oleksite siis, kui teil ei oleks kedagi, kui te oleksite üksinda, üksikud lapsed? Ei tea, ma oleks hoopis teine inimene, siis ta esidega vendis, nemad on mind õpetanud. Mis sa arvad, missugune sa oleksid? Püüa fantaseerida. Tiige koori emma ja kitsi ja kleit räägib ka Et ma arvan, et kumma olekski üksi niimoodi mul õdesid ega vendi paneks, siis ma ei kujutaks selle ette, et, et mul oleks õed ja vennad. Mina olen niimoodi elanud, et mul ei ole olnud õdesid ja vendi ja ja ma pean ütlema, et kui inimesel ei ole niisuguseid omaenda päris lähedasi õdesid ja vendi, siis siis need õed ja vennad tuleb välja mõelda või teinekord nad tekivad tegelikult nende inimeste hulgast, kes on sulle lihtsalt head sõbrad. Et inimestel vist on niisugune soov ikkagi sees, et isegi kui tal neid ei ole, ta endale mõtleb välja või tekitab need. Täna kuuleme kahte lugu, ühest kohtumisest saame tuttavaks Heikiga. Mina olen täna on tulnud külla Heikile, et teada saada lugu sellest, kuidas Eiki sai omale õe. Heiki, mida sa mäletad kõige esimesena oma õest, kas sa mäletad ka, näiteks, kui vana sa võisid olla, kui sul üldse tekkis mingi teadmine, et sul on õde? No siin peaks vist hakkama mõõdukese kaugemast otsast peale, et minu vanemad läksid lahku, kui ma olin seitsmeaastane ja peale seda ma ei saasta oma isa pärast midagi ei teadnud. Ja kuna meil oli ühine vanaema, siis tema ilmselt teadis isa perest rohkemat, aga minule seda eriti valgustatud. Ja mina sain seda üldse teada, et mu õde on oma vanaisa matustel, kus kohtusin oma isaga siis, kui ma olin umbes kaheksateistkümneaastane. Ja see jäigi siis nagu viimaseks korraks, kui oma isaga kohtasin. Sellel korral ma sain siis teada, et tal on uus pere ja ja nende peres on tütar. Aga kohtasin ma esimest korda oma õega hoopistükkis Isamatustel. Mina teenisin sellel ajal Nõukogude armees, kus siis ühel päeval kutsuti mind komandöri juurde, avaldati kaastunnet ja tehti teatavaks, et minu isa on surnud ja mind lasti sõjaväest puhkusele. Ja siis ma nägingi oma õde esimest korda sammutustel. Tema oli siis kamps seitsme aastane ja mina olin siis sõber, kuidas kuskil 21 aastane hästi peale seda tekkis suurt paus, kuna ma läksin sõjaväkke tagasi seal kuidagi nagu ei olnud kellelegi nagu suhelda või sel teemal rääkida ja ja nii see läks. Eks siis veel omakorda. Ma ei oskagi öelda, kui palju aega mööda, aga noh, see ei olegi tähtis. Ühel hetkel siis, kui mul oli pere ja ja tütar, kes käis, siis ma arvan kuskil seitsmendas-kaheksandas klassis, kui ühel hetkel tuli tütar koju ja küsis minu käest, et selline lugu, et nende kirjandusõpetaja organiseeris teatri ühiskülastusi ja õpetaja oli tema käest küsinud, et see tükk, mida nad vaatama päevad on tollel ajal vist peda lõpetajad diplomietendus, et seal etenduses mängib üks sama perekonnanimega näitleja ja õpetaja oli tema käest küsinud, et kas see on sinu sugulane. Tütar oli see peale vastanud, et ma ei tea, eks ma siis isa käest küsin. Ja pidi siis õhtul oma küsimusega ja siis me seal koos arutasime ja lugesime neid aastaid edasi-tagasi, arvasime, et umbes umbes täpselt võib isegi juhtuda nii et et see ongi minu õde. Läheme korraks ajalukku tagasi. Kas sa mäletad, mida sa tundsid, kui sa said teada, et sul on õde? Igal juhul on lapse jaoks valus see, kui isa on ära läinud. Ja siis selgub, et isal on uus pere, aga, aga mis toob kaasa see teadmine, et, et sul on õde, kas sul oli veel õde-vendi? Nii rohkem olnud õdesid-vendasid ei ole, aga raske nüüd vastata, mis tunde see oli muidugi, kuna see oli sellises raskes situatsioonis, siis oli nagu minu jaoks kaks, kaks salda kaks ei oska öelda. Kakssadadest korraga sofast korraga jah, et isa matustel ja seal seisin siis järsku kõrvutama. No sina olid tegelikult ikka täitsa täismees ja tema siis selline esimese klassi tüdruk või selline ikkagi väike tüdruk. Aga kas sa mäletad mingeid mõtte seoseidki enne sellel teemal, kui sa tead, et sul kusagil vist on keegi päris täpselt ei räägi Kaaga nagu midagi oleks, et kas sa üldse mõtlesid kunagi selle üle, et kuidas oleks, kui ma teda näeksin, milline ta on, või missugune mina siis olen suure vennana? No seda ma ei oska öelda, kas ma sedasi mõtlesin, aga hilisemast ajast mäletan, et kogu aeg oli nagu plaan, et peaks, peaks kuidagi teda üles otsima hakkama. Aga ei osanud, nagu ei osanud nagu kuidagi sellele asjale läheneda, aga kuskilt kuskilt otsast seda otsimist alustada. No siis ei olnud internetti ka, et lööksid lihtsalt nime sisse. Ja sellel ajal ei olnud seal niisama lihtne. Aga kas see ei tulnud nagu kõne alla, et kuidagi sealt oma esivanemate pidi seda liini uurida või ajada? No see oli jah, selline tabuteemad, sõidame, sellest ei räägitud ja ega keegi ilmselt ei tahtnud sellest mulle väga rääkida ja ega mul seda sealt ei õnnestunud jah, kuidagi otsast kinni hakata. Õde, kelle olemasolust oli Heiki teadlik, on Katrin. Tiina jätkab jutuajamist. Trigati. Tere. Millal sinu teadvusesse jõudis, et sul on vend? Ma tegelikult ikka teadsin seda väiksena ka, et ma mäletan seda, et mul oli albumiseks selline pilt, mida me ikka aeg-ajalt lõin lahti, üks pilt tõesti, ainult üks pilt ja see oli, ma teadsin, et see on minu vend ja ma ikka vaatasin seda pilti ja ja, ja mõtlesin, et see on minu vend ja ja näitasin vahest teistelegi, ütlesin, et see on minu vend ja keegi ei saanud sellest aru, sellepärast et reaalset venda ei olnud mul lihtsalt palun üksik laps, peres ma selles mõttes ma teadsin ikkagi lapsena, et mu vend on olemas. Ja ma olin teda vist isegi kohanud ka, kui ma olin kuueaastane või, või midagi säärast, aga see oli tõesti ainult põgus kohtumine ja ja ja see oli ainult selline mõnus teadmine, et mul on vend, aga hakkavad teda katsuda ja kallistada ei saa. Kus olite ainus laps perest, kas sa tundsid ennast mõnikord üksikuna ja ja tahtsid seal oleks rohkem õdesid-vendi, muidugi tundsin, et ma ju mõtlesin endale seda venda välja. Et kuna mul teda reaalselt ei olnud, siis ma mõtlesin välja isegi neid selliseid tülisid pidama ja teistes peredes oli näinud või kus, kus keegi rääkisid, issand, kui lollakas mu vend on, et küll ta kiusab mind ja nii vastik ja ja siis ma püüdsin seda jäljendada ja ma isegi tahtsin seda kiusamist Ravenna kiusamise suhet, mis minul puudus, et ma igatsesin isegi selle järele, et ma mõtlesin endale neid lugusid välja, et ma tulen koolist ja siis mul vend on kuskil kodus juba ja ja mis ta küll teeb ja mis me siis teeme ja et noh, need olid siuksed välja mõeldud, vend oli mul olemas, aga aga reaalselt. Ma sain ta hoopis hoopis hiljem. Ja kas sa küsisid kunagi oma ema käest ka, et aga kui ma pildi peal oma venda näen, et miks ma temaga koos olla ei saa? Ma ei mäleta, mida, et ma ei oskaks ütelda, mida mulle selle kohta räägid või vot seda, ma ei mäleta jah, et, et ma teadsin, et ta on ja et mis põhjusel ma temaga otseselt kokku ei saa, et kas ma küsisin seda või ei küsinud, et seda ma ei oskagi vastata, et kas ma niimoodi lapsena küsisin, et hiljem muidugi mulle räägiti, räägiti ära ja kuna mu isa suri, siis kui ma olin kuue aastane, siis seetõttu jäi ka, ütleme, see suhte otsimine. Vot see jäi sinna kaduma, et et koos isaga läks ka suhte otsimine vennaga, et sellepärast võib-olla oleks isa olemas olnud, et siis kindlasti oleks oleks olnud, see on meile kõigile. Aga kuidas oli vanavanematega vanaema puhul ma mäletan küll seda, et vanaema väga soosis seda ja väga tahtis seda näha. Et ma ikkagi saaksin oma vennaga kui ja ja kui näiteks juhtus niimoodi, et ma läksin suvel olin vanaema juures võib-olla isegi kauem siis siis kui juhtused Mul vend sinna tuli, et siis nagu ma nägin seda, kuidas vanaema oli, oli väga selline, noh, talle meeldis seda oli rõõmus selle üle ja ja, ja hiljem ka ikka vanaema ärgitas mind ikka, et näed ja on seal ja Eikjale küsis sinu järele ja ja ärgitas mind ikkagi nagu suhet looma ekiga või, või ühendust võtma temaga ja, ja täna andis mõista, et ka Heiti on sellest huvitatud. Aga noh, seda julgust ei olnud, et ütleme, kui ma olin viieteistaastane ja kuueteistaastane, et siis ei olnud sellist, et julgust, et ma arvan, et seal oleks võinud olla selline vanemate poolne tugi natukene suurem või vanemate poolne julgus öelda, et mis siis, et et meie elu niimoodi läksid, aga et et see ju ei puutu teisse, et ikkagi teie peaksite sellest olema üle või eemal või teie elud on teised elud. Nii et sinul oli vennast ainult pilt ja kokku sa temaga ei olnud saanud. Ühe korra olime saanud kui ühtedel matustel, aga matustel kokkusaamine on selline noh, ikkagi selline formaalne kokkusaamine, et, et mul oli ainult üks mälupilt temast ja siis üks reaalne pilt albumis. Ja ja isa matustel saime ka kokku, et et aga, aga siis ma olin kuue aastane. Kas isa matustel, sina teadsid, et see on sinu vanem vend ja ma isegi mäletan seda, et ta võttis mind sülle. Ma ei tea, kas tema seda mäletab. Mina mäletan, et ta võttis mu ühe korra silla ja see tunne, et suur vend võttis sülle, et vot vot sellised mälupildid on jäänud meelde, aga kuidas toimus siis see, et te kokku saite? Kui saamine oli, see oli väga pikk ja ma arvan piinarikas selles mõttes mõlemale, et mina lükkasin seda kogu aeg edasi ja samamoodi, nagu ma lapsena mõtlesin oma vennast samamoodi ma mõtlesin võib-olla välja näidet, kuidas ma ühel hetkel lähen ukse taha ja koputan ja siis ma ütlen, et tere, ma olen see õde. Aga ma lükkasin seda hetke kogu aeg edasi, et ma ainult ütlesin sellest, kuigi mul oli juba info oli olemas, et ma teadsin umbes, kus ta elab ja noh, selle oleks saanud ju täpselt teada ja ja see kõik oleks olnud võimalik teostada, aga samamoodi vist tema, nagu ma hiljem oleme rääkinud, et tema samamoodi ikkagi kuidagi. Tal ei olnud seda julgust, et selle võib-olla tõuke andis isegi talle talle tema naine, kes ütles, et no kuule, et teeme nüüd ära seal. Sest tema oli ka üksik laps, ma arvan, et see igatsus õe-venna järgi on meid mõlemaid saatnud terve elu. Õeke varsti on külmad külmad nutma. Reale jooksevad vihur riivjuust, kuisus, sukasilmad. Tuulepargi. Tulevad ka le koerapüüdjad maitstes hiiliva hoides laiali linge. Sestap vaiku õeke. Paik kinni pea. Tiina juturingis on Heiki ja Katrin. Aga läheme nüüd sinna, sellesse hetke, kui te olite siis teatrikava järgi tuvastanud, et võimalik on et sinu laps käis vaatamas etendust, kus mängib sinu õde. Ja siis mingil hetkel te ju kohtusite ise ka või kuidas sisse kontakti võtmine käis? See käis nii, et tegelikult me läksime siis kõik kolmekesi abikaasa ja tütrega seda etendust vaatama, eeldades, et, et Michaudikas siis ka kellelegi leiame. Noh, siis läks asi juba nagu rohkem nagu India filmis, et kus oli nagu muusikat, pisaraid ja, ja õnnelik lõpp. Läksimegi sisse teatrit vaatama ja seal siis selgus, et see asi nii lihtne ei olegi, et kuna see oli lõppetendus, siis igas vaatuses mängisid samu tegelasi kordamööda kõik grupi liikmed või noh, mitte kõik, aga igas osas oli siis nagu kolm osatäitjat. Kava järgi saime teada nime järgi, et mis tegelast Katri mängib. Aga kuna igas vaatuses oli see tegelane, siis me pidime nii-öelda kolme, kolme inimese valt valima, et huvitav, huvitav, milline on siis see õige, kas see oli lihtne? Ei, see oli vägagi keeruline, aga ka meie kolmekesi jõudsime, jõudsime nagu ühise otsuseni, et me kõik kolm arvasime millegipärast ühte sama tegelast, et ega me küll lõpuni kindlad ei olnud, aga, aga, aga üritasime siis lõppes sellega, et kui kõik tegelased lavale tulid, nagu ikka siis tütar oleks, läks suure lillekimbuga, millesse oli siis peidetud väike kirjakene lavale. Viis need lilled ära. Siis läksid kõik näitlejad lavalt ära, jah, ja kui need uuesti lavale plaksutati, siis oli näha, et mingisugune segadus tekkis laua taga. Jätkab Katrin. Ja siis pärast. Etendust tõi mulle üks tütarlaps tõi lavale lilli ja samal hetkel ma mõtlesin, et huvitav, kes see, kes see tütarlaps on, kes mulle lilli toob ja loomulikult kohe, kui ma jõudsin lava taha ja siis ma vaatasin selle kaardikese peale, mis oli sinna lillede külge pandud. Ja kui ma seal nägin, siis neid nimesid. Siis ma hakkasin moment, tavaliselt hakkasin ma nutma, kõik ümberringi küsis, mis juhtus, mis juhtus, mis sinuga on, et mis lahti. Ja siis ma ütlesin, mu vend, mu vend, et mu vend on siin, ma sain venna käest lilled, keegi ei saanud muidugi mitte midagi aru. Mul tuli pärast tükk seletamist, et mis tähendab, et mu vend on saalis ja mul on vendia, et vent lilled ja et miks ma sellepärast nutan ja ja, ja seal kaardikese küljes olid siis ilusasti nimed ja telefoninumber ja ja et kui, kui sa tahad ja, ja tunned, et siis helista meile ja saame kokku ja nii see läkski. Kui kerge või raske seal oli valida, numbrite helistada mõtlesite kaua? Ei olnud kerge, ma ju ei teinud seda kohe samal päeval ma ei teinud seda isegi, ma arvan, mitte järgmisel päeval väitma, vaid ikkagi oli selline väike, selline seedimise või settimise ja ja südamevärina hetk, et et noh, see oli veel see hetk, kui tuli panna mündid, telefoni automaat, ehk siis see aeg ja, ja siis, kui need mündid sinna kolinal alla läksid ja siis kui keegi telefoni vastu ehk siis, et see kuidagi oli raske, aga, aga sealt teiselt poolt, kuna seda kõnet oodati samamoodi nagu mina ei julenud seda võtta, siis nemad ju ka ju ootasid ühe päeva ja teise päeva ja siis see vastus oli ju nii soe ja nii rõõmus, et ei olnud ju põhjust enam ju muretseda või südant väristada, et sealt otse loogiliselt oli see kokkusaamine ja ja, ja pärast seda, Me oleme, oleme väga lähedased ja, ja ma olen väga õnnelik, et mul on seks, venna pere on minu peres juures. Aga mida sa õigupoolest kartsid, mille pärast südant äristasid? Enne helistamist? Ma ei oska öelda. Ma arvan, et see on seesama, see lapsepõlvest kaasa tulnud. Selline. Ma ei oska öelda, kas, kas see võib olla mingisugune süütunne, et midagi on selles suhtes olnud valesti, et miks me ei ole kokku saanud või, või, või see hirm, et äkki tema polegi tahtnud minuga kokku saada, et et miks me elasime 20 aastat, et üksteisest eraldi, kas meil ei ole tahtnud kokku saada või on seal veel midagi, et ma miskipärast arvan, et see on alateadlikult, lastel vanemate eksimustest tulenevalt süütunne, mida tegelikult lapsed ei peaks üldse tundma ja ma oletan, et see võib olla midagi säärast. Ühesõnaga, siis ta ikkagi lõpuks kokku saite. No sest ega ma ei teadnud ju ka, kuidas, kuidas Katrin sellesse asjasse suhtub ja ja kas ta tahab endale panemata enda leida. Sinna kirjutasin ühe väikse kaaskirja, kus me siis ütlesime oma telefoninumbri ja palusime tal siis helistada, kui ta soovib ühendust võtta. Kas kõne tuli kiiresti? Oleks kaks päeva läks, ega tollal mobiiltelefone ei olnud. Järelikult oli mõtlemiseks vaja mõtlemiseks, mida sina tundsid nende kahe päeva vältel, kui sa oled saatnud oma väikesele õele kirja ja sa ei tea üldse, kuidas tema sellesse suhtub. No eks ta põnev oli, põnev ootusaeg oli, aga siis ühel hetkel see kõne tuli siis me juba leppisime kokku aja, kus me siis kohtume. Nimelt tuli bussiga kov noh, minul oli siis juba lihtsam bussi vastu minna, sest mina juba olin teda nii-öelda kaugelt näinud. Sina teadsid, milline tähendab tema ei teadnud Cindy. Seal ei tema nende teadnud. Nii et eks see siis oli temale paras. Paras üllatusmoment, sest minul juba veidikese kergem. Aga kõik sujus. Mis te tegite, kas kallistasite või kätlesite või seisite lihtsalt sõnatult. Ma arvan, et ikka kallistasime. Aga millisena mäletab Katrin kokku lepitud kohtumist oma vennaga? Kuidas see esimene kohtumine toimus, kas sa mäletad? Mina sõitsin bussiga Saku ja kuna mu Endel Sakus siis me leppisime niimoodi kokku, et ta tuleb mulle bussipeatusesse vastu, noh, meil oli kokku lepitud, mis kellase bussiga. Ja siis, kui ma bussipeatusesse jõudsin, bussi pealt maha astusin. Siis ma ju ei olnud oma venda näinud, ma arvan, 15 aastat. Ja, aga ma tundsin ta kohe ära, sellepärast et esiteks oli ta, temas oli väga palju sarnasust minu isaga. Järelikult see kuidagi oli niimoodi, et sa, et ma teadsin, et see ongi minu vend. Ja noh, see oli see selline esimene hetk, et et tegelikult ma ei olnud teda jah, väga ammu näinud ja ja ma ei teadnud, milline ta välja näeb. Aga ta oli mulle kohe tuttav, tali, kohe oma kas kallistasite või, või ütlesite käteldest tervist. Seda hetke ma ei mäletagi, ma arvan, et me olime natuke kohmakad, aga miskipärast mõtlen, et äkki me kallistasime, et kuidagi võis olla niimoodi. Tere, mina olengi nüüd Katia, ahah, mina olen Heiki. Ja et on kuidagi, arvan, et see nii on, sest me nüüd alati kallistame, kui me kokku saame. Mis teie nägudes ühistel on teis midagi ka füüsilistelt ühist, et tunnetaja tajute, et ahah Me olemegi ühe isa, lapsed ise ei saa sellest aru, aga aga tead, kui hea on, kui öeldakse vahest mingis seltskonnas seda ja muidugi te olete ju ikka sarnased küll. Muidugi täitsa vend ja õde Te olete küll sarnased, et seda on õudselt hea kuulda, sellepärast et tahaks olla ju oma venna või õega sarnane ja kui sa oled oma venna lõpuks endale saanud, siis kui sa oled juba täiskasvanud inimene, siis on, on on. Kui sa oled kellelegiga sarnane ja, ja me oleme sündinud ühes tähtkujus niimoodi, et me mulle tundub, et me oleme ka oma iseloomade poolest sarnased. Kas sinu isa ei rääkinud selle kunagi su ennast midagi? Ma olin nii väike, et mul on selle küsimuse peale raske vastata, et ma ei, ma ei pruugi vahetada. Ma tean, et me hiljem emaga rääkisime, aga ma miskipärast. Ma arvan, et ju ta ikka rääkis, sest et maju vaevalt et ma jätsin küsimata, et, et vend ja, ja see pilt seal albumis, et ta ikka rääkis, aga, aga ma ei mäleta, mida konkreetselt või kuidas ta mulle sellest rääkis, et et seda ma ei oska praegu enam enam mälust üles otsida. Aga mida tõi teie kohtumine suure venna Heikiga kaasa sinu ema ja sinu vanaema suhetes, kes teadsid, et, et te kusagil olete olemas, aga mingitel põhjustel ei olnud koos? No ma mäletan, et vanaema oli väga rõõmus, kui ta seda teada sai, et vanaema oli väga rahul ja mulle tundus, et ta pärast seda jäi kuidagi nagu järjest. Loomulikult jäi vanemaks, aga, aga mulle kuidagi tundus, tekkis selline tunne, et nüüd ma võin puhkama jääda, et nüüd on see, see üks suur asi on tehtud või et nüüd on nagu minu selline ülesanne on, on teostatud või see töö on tehtud, et selline tunne jäi mulle vanaemast ja ja, ja ema emal on muidugi ka väga hea meel, et see, et see nii on läinud, et et sest ta näeb, et mina olen rõõmus ja rahul ja õnnelik ja, ja, ja tal on väga hea meel ja, ja nad on korduvalt ju ekiga suhelnud ja neil ei ole mingisuguseid probleeme, Teiki ei, ei heida talle ette, tema, võib-olla lapsena isast ilma jäi või eiti suhtleb mu emaga väga soojalt. Et ma olen selle üle väga rõõmus. Milline on sinu venna suhe nüüd? Ma arvan, et vägagi soe, sellepärast et kuna me saime 11 endale nii hilja, et siis me oskame hinnata seda, mis meil on puudu olnud ja mis meil nüüd olemas on. Ma arvan, et me oleme väga lähedased ja väga soe on see suhe, me suhtleme ikkagi üsna üsna palju üsna tihedalt. Kuigi meil on päris suur vanusevahe 14 aastat kas sinna suur vend vastas natuke nendele unistustele, mis seal lapsena olid, milline ta on? Putingima mängida ja, ja kakelda vennaga ei ole saanud. Nagu sa lapsena unistad, et nüüd on see selline täiskasvanute suhe, aga aga ka ja vend on väga armas ja südamlik ja, ja ma olen tõesti vennaga vedanud, et tõesti ma ikkagi ütleme üksteisele, et me oleme vend ja õde, et me oleme uhked selle üle, et me ei häbene kusagil seltskonnas, et ta näeb poolvend või pooladele ikka vend ja õde. Mis sa arvad, kas oleks kuidagi teistmoodi, kui te oleksite varem kokku saanud? Mul on kahju lihtsalt sellest, et, et, et isa ei ei saanudki teada, et me kokku saime ja isa ei saanud, ütleme siis oma kahte last niimoodi koos näha, nendega suhelda, sellest on mul kahju. Kohtumisest ja, ja üksteise leidmisest hulk aega möödas, et ju sa oled analüüsinud ja mõelnud, et mida see õe leidmine sulle tähendas, või õega kokkusaamine, sa ju teadsid, et on, kuidas elu muutnud on või mida sa elule juurde andnud? Mu elul on juurdunud kindlasti palju selles mõttes, et me suhtleme sellest hetkest nagu õde-venda ikka, saame hästi läbi ja No teil seda kaklemise perioodi ei saanudki väga olla. Ilmselt küll jah, et et me saime ikkagi kokku, kui me olime täiskasvanud. Aga kas see on sinu jaoks nagu oluline, et tihedalt omavahel läbi käite ja, ja tunned sa seda tunnet, et mina olen suur vend ja see tollane tüdruk, neiu, nüüdne naine, on minu väike õde ja mul on nagu miskisugune vastutus tema ees või kuidagi teistsugune hoiab teistmoodi temal silma peal kui mingitel teistel tuttavatel vahvatele, sõpradel. Noh, seda ma ei oska, nüüd on teistmoodi, aga aga selline hea soe tunne antud kui sageli te praegu kahteta väga tihti, kus me just kohtumaga telefonidel kindlasti väga tihti helistame üksteisele. Kuidas läheb noh, Eestis kasutatakse ka väljendit poolõde või kasuisa ja kasuema on sinu jaoks siin mingisugune vahe, vaid õde on õde ja vendment. Ei, minu jaoks küll kindlasti Muhatajale ja ta on ikka hõbe. Ei ole kunagi mõelnud, et on poolide, ta on ikka mööda. Aga kas sa ise tundsid mõnikord nagu pahameelt ka oma vanemate ja vanavanemate suhtes, et miks te mulle ei võinud varem rääkida? Jah, eks ta, eks ta mingi okas ikka hinge jäi selles mõttes. Aeg olid teised kombed, olid teised, et ühest küljest saame sellest kõigest aru. Ju ta siis nii oli jah, tänapäeval seda nagu raske raske mõista, aga, aga tollele Anthony oli Ma arvan, et on tänapäeval ka peresid ja lapsi, kellel on kuskil õde või vend, kellest nad võib-olla aimavad, et on, aga mingil põhjusel neid kokku ei lasta. Mida sina täiskasvanuna praegu mõtled selle peale või arvad sellest? No mina arvan, et see on nagu vanemate probleemide läbielamine läbi oma laste, et lapsed ei ole selles küll mitte süüdi ja ja mõtet seda varjata või olematuks täna küll mõtet. Teil oli igal juhul kohtumine rõõmus olnud. Aga kui me fantaseeriks, kas oleks midagi teisiti olnud, kui te oleksite varem kokku saanud? No kindlasti, kas nüüd teisiti, aga aga noh, minul on kahju, et ma et mul ei ole väikeste olnud Sa said juba täiskasvanud. Olete te koos pilte ka mõnikord vaadanud siis sellest, kuidas sina kassasid ja kuidas õde kassas oleme ikka rääkimata sellest, et teil on ju erinevatest ajajärkudes pilte isast. No minul ei ole eriti pilte isast, vist oli ainult üks üks pilt vist oli, mida ma nagu mäletan, aga rohkem jala. Kas Katil on kindlasti, oled sa neid näinud? Heiki, sa oled nüüd ise isa ega vanaisa. Sinu õuel on ka kolm last, sa oled onu. Kuidas see sulle sobib? Ma arvan, et sobib, ma olen sellega rahul. Uhke nimetus, kuna neid on siis oma tütrel ja õelam, ühevanused, lapsed seda, seda huvitav. Aga aitäh selle jutuajamise eest. Mis sa arvad, kas sina oleksid võtnud oma julguse kokku? Keegi poleks seda ülesleidmise ja kokkusaamise sammu teinud, kas oleksid siis oma südame tugevaks teinud, ei läinud teda otsima, ühel päeval? Ma ei tea, võib-olla ma oleks ikka siiamaani lükanud seda edasi ja ja mõtelnud ainult selle peale, kuidas ma lähen ukse taha ja koputan, et selles mõttes oli see temapoolne samm oli väga tänuväärne. Aga noh, ta oli ka must vanem. Ta oli ka 14 aastat rohkem selle peale mõelnud, nii et sa oled ise ema ja need õdede ja vendade suhteid toredasti Teie oma kolme kasvava lapse pealt. Kuidas sulle tundub, kuidas hoida neid suhteid ühes peres, nii et, et kõik oleks hästi ka siis, kui elu teeb oma siksakke? Seda ei olegi nii kerge vastata selles mõttes, et elu teebki siksakke ja, ja kui on meil kolm last ja kaks täiskasvanut, et, et kõigil ei ole korraga kõige parem päev või kõik ei õnnestu kõik nii hästi, et meeleolud ja kõik on ju erinevad, aga aga me oleme püüdnud ka lastele õpetada ja kasvatada seda, et üksteisest tuleb hoolida, et perekond on, on selleks üldse kokku tulnud, et et 11 aidata, 11 toetada ja üksteisest hoolida, muidu võiksid kõik inimesed eraldi elada, et siis ei peaks ju peret olema. Aga et kuna inimesed on valinud selle tee, et koos olla, siis. Ma arvan, et tuleks 11 hoida ja toetada ja ja üksteisega arvestada ja, ja ma kuidagi püüan seda oma lastele ka õpetada ja ja, ja ma tahan näha seda, et nad austaksid 11 ja ja armastaksid 11, et eks neid tülisid ja, ja laste vahelist nääklused on ikka aga, aga, aga et see ei oleks pahatahtlik kuivõrd sa ise oleks valmis selleks, kui sinul omal peaks elus tekkima vajadus võtma veel kellelegi teise lapsi kasvatada kui eneselaps. Kui sa pead silmas seda, et kui järsku ilmneb, et minu enda lastel on on nüüd kusagil poolvend poolõde ja vaadates nüüd seda minu enda elust lähtuvalt siis ma tahaks ikkagi mõelda nii, et, et, et meil võiks olla nii palju tarkust, nii palju seda südameheadust või, või südamejulgust või ma ei oskagi öelda, mis see õige sõna on. Et me suudaksime üle olla nendest, kas neid saab nüüd öelda vigadest, aga nendest enda probleemidest ja ja mõelda selle peale, et, et lapsed ei, ei ole selles süüdi või et lapsi ei peaks meie sellega karistama, et et võtta neid kui, kui eraldi inimesi, kui, kui ühtisid armsaid olevusi, ma ei, ma ei oska öelda, et ma, see on nüüd ju loomulikult see jutt, mis võiks olla ja kuidas peaks olema. Aga kas me seda kõik suudame, et selle peale võiks mõelda. Et kui elu sellise situatsiooni loob, et siis me suudaksime armastada ka teisi lapsi, kes, kes ei ole nüüd minu enda lapsed, aga võib-olla kelle, kes on minu lapseõed või vennad. Aga kas sa natuke oled takkajärgi nagu mõelnud ja analüüsinud, et miks teie vanemate niimoodi käitusid või satanist aru? Ma ei taha selles mõttes olla kohtumõistja ja, ja ma ei taha kellelegi öelda, Ta tegi valesti. Me ju ei tea täpselt, millest olid ajendatud need tunded või see käitumine või? Loomulikult mul oleks olnud palju parem, kui mul oleks vend olnud palju varem. Aga ma ei saanud ja öelda, et, et nad tegid valesti, nad tegid omad otsused. Ja see oli nende valik, nende otsus. Aga ma ikkagi arvan, et natuke jäid võib-olla lapsed seal rataste vahele või kuidas me nüüd kannatasime selle pärast, aga me oleksime võinud suhelda ka siis, kui me olime lapsed, kui me olime noored. Et see oleks võinud olla meie elus olemas. Kui satub meid kuulama mõni pere, kes on mingil põhjusel samasugusel teelahkmel et lapsi on, on nii pidi ja naapidi ja nad peavad otsustama, mis nüüd teha. Eks? Seda on soovitada väga raske, sellepärast et kindlasti on suhted kõik erinevad. Et on vanemate ja laste vahelised suhted on erinevad, vanemate omavahelised suhted on erinevad, laste omavahelised suhted on erinevad. Aga, aga võib-olla, kui on vaja selleks aega, et siis siis pärast seda teelahkmel valiku tegemist, kui kõnnitakse erinevaid teid, et, et Aja seda settimisaega, Lasse siis natukene settib, aga suhted võiksid ikka jääda alles, et inimesed teevad mingeid otsuseid. Neil on selleks omad põhjused ja, ja kindlasti nad ei tee seda üle kergelt, aga aga suhelda omavahel võiks kindlasti ja hoida seda, mis olemas on või mis on looduse poolt niimoodi seatud või paika pandud või mitte seda ära kaotada, sest et see on väärtused, kõik suhted ja kõik lähedased on ju väärtus meie elus. Meie tänase loo võtmetegelane oli aga Heiki abikaasa Anu kel oli suur osa kaasa mängida õe ja venna kokkusaamisel. Perepilt annab oma loo rääkijaid ja veel täname kirjandusõpetajat, kes organiseeris õpilaste ühiskülastuse teatrisse, mis läbi õde ja vend lõpuks kohtusid. Saate lõpetavad Hannanet Kärt ja Andres. Öelge, mida te tahaksite, ütleme, kasvõi siit raadio kaudu oma õdedele-vendadele soovida. Ei, nad läheksid koju. Hinnad aeti. Kadedad aegagi CD eks ju, et neil oleks äge elu ja nende läksid kaua ja neile rääkis väga lõbus ja tore olla. Mis te arvate, mida nemad teile sobivad? Samamoodi, et oleks ja läheks midagi pahasti. On ka üks ru. Näe põrnika. Siiderry taosak. Ronis minu rännukoti. Sealt vaatas sul ja. Korduda. Seinte oota, siid muu. Ka üks hõbesepp, Päll, ka jõud puudub ta terri. Ta sekk ronis sinu rännukott. Eile sealt vaatas mulle ja Edasi ja. Ja siin ta Olgu ta üks väike, kui näe liblika seid. Ta viisingi territaalset. Lendas minu rännukoti-le sealt vaatas sulle jää-äärele. Edasi ja ma ta. Ootame teie lugusid aadressile perepilt ät r, poee või posti teel aadressile perepilt viker, raadio Gonsiori 27 15, null 29, Tallinn. Tänase saate tegid Tiina Vilu, Andres Noormets ja Toomas Trass. Helipildi pani kokku Maristamba. Järgmisel laupäeval. Räägime järgmise loo õe ja venna leidmisest. Nonii selge, siin pole enam midagi, siis teeme ühe perepildi. Tulge. Koguperefilm, mida kuulata. Teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu köita. Nardoderne SUP modell ei mõjuta loni.