Tere päevast uue töönädala esimeses reporteritunnis, kõnelen sellest, mida arvavad kahe sugulasrahva eestlaste ja soomlaste esindajad kelle kontaktid naabritega ei piirdu vaid põgusa kokkupuutega teineteise väärtusmaailmadest. Just sellise põneva teema oli valinud Soome Tuglase selts oma 20 viiendat aastapäeva tähistava rahva foorumi teemaks. Foorumit peeti reedel Helsingi Teaduste Majas. Muide, seegi on vaatamisväärsus omaette maja, mida üheskoos haldavad Soome teadusseltsid kus on võimalik korraldada suuremaid ja vähemaid koosolekuid, seminare, sümpoosioni ja nii edasi. Jällegi üks asi, mis eristab Soomet Eestist ja mitte meie kasuks. Teadusliku maailmavaate levitamiseks ja populariseerimiseks, on riigivõim loonud seal suurepärased tingimused, millest Eestis ei maksa veel unistadagi. Seekordne foorum toimus koostöös Soome ajalooseltsiga ja reede pärastlõunal oli teaduste maja suur saal kaheks tunniks pilgeni rahvast täis, kindlasti üle 300 huvilise, osa neist seismas seina ääres. Olgu lisatud, et laupäeva õhtul oli rahvaste veel topelt rohkem. Johannese kirikus korraldati seltsi juubelikontsert, millel esines Eesti filharmoonia kammerkoor Paul helieri juhtimisel. Tuglase seltsi juubeliaasta teistest ettevõtmistest ja sügisesest kavast kuulete meie saate lõpuosas seltsi praeguselt juhatajalt Juhani Salokandle alt lähemalt. Me läheme rahva foorumi juurde, mille avas Jyvaskyla Ülikooli ajaloo professor Seppo Peterburi, kes meenutas eelmist samalaadset Tuglase seltsi ettevõtmist kahe maa ja rahva vastastikuste suhetest, mida peeti 14 aastat tagasi. Naised või. Minugi poolest midagi mille puhul kavandanud vaidleja Professor Tsetterberi tutvustas ka foorumi esinejaid, neid oli võrdselt nii eestlaste kui soomlaste poolelt. Kuna foorum toimus aga soome keeles, siis Eesti esindajad olid sellised inimesed, kes valdavad vabalt naaber, ah keelt. Eesti poolelt siis palju aastaid Soomes uurijana tegutsenud politoloog Iivi Masso Helsingi ülikoolis paar aastakümmet töötanud biotehnoloogia instituudi direktor professor Mart Saarma, Põhjala investeerimispanga juhtkonda kuuluv Gunnar Okk ja Eesti päritolu näitleja, tänaseks küll üsna soomekeelseks muutunud Tarmo Ruubel. Eestlust tõlgendasid kauaaegne Eesti humanitaarinstituudi professor, praeguseks turgu siirdunud Mikko Lagerspetzi Tallinnast Soome koguduses töötav pastor Hanneli Repo Helsingin Sanomate Eesti korrespondent Kaja Kunnas ja Soome Instituudi juhataja Tallinnas Yana Vasama. Esimesena sai sõna professor Mart Saarma, kes rääkis oma esimestest Soome kogemustest seal püsivamalt oma kanna kinnitamisest ning eelkõige Soome teadvusest eestlase pilgu läbi. Aga siinkohal alustuseks katkenud tema sissejuhatusest. Koondajat ole pari, Kerbergeesin tuleb ta kalostamata viseerimaste kätta puhul. Jostaaemmuus paluti järjestada. Professor mööndes, et tema jaoks on see esimene kord kõnelda muust kui teadusest. Edasi tuli aga põnev lõik esimesest käigust Soome tol ajal veel eesti poiste korvpallimeeskonnas oma esimestest teksapükstest ja Coca-Cola lonksust. Ideaalselt läbielamine Kerda Soomest saak oli, vihkan seda poodias. Viron kuulub oige kovi balloioossa. Ta Dieralu. Tema järgmine käik Soome 1900 kaheksakümnendatel aastatel süvendas professori meelest ettekujutust soome edust ja eesti mahajäämusest. Soome oli selleks ajaks leidnud oma kristall. Palli jääralinn siit on soomestavad musta ihalda koolides võib-olla 80 680 sõidutama lahes kaadekkimine, poodan Downialgem. Soome oli löödanud kristalli, palun. Ent kultuuripilt võib olla ka vastuoluline, sest kummagi rahva ajalooline kogemus on olnud liialt erinev. Mai Marss võib meenutada ka Siberit ja pikku jõulut, paljastada soomlaste iseloomu varjatud. Poole Kreeka suurim üllatus oli esimesena, pakun, olin, oli kuidagi minetanud taxi, portas Siberiasse. Ja vära külal sinna, ütleme, siin on. Paku üllatusi. Järgmisena saigi sõna- Iivi Masso, kes püüdis enda jaoks selgeks teha, mida on Soomes Eestist selgelt erinevat omalaadset, mille Iivi võttis kokku, ühesõnaga külmus. Niisiis teatav jahedus inimestevahelistes suhetes individualism pigem riigi kui oma naabrite või tuttavate usaldamine ja nende peale lootmine. Ta tõi oma tudengiajast näite, kuidas Soome noored pidu peavad. Kui eesti tudengid toovad peole söögid-joogid kokku ja jagavad neid ühiselt, siis soomlane joob ise oma pudelist. Järel kõneles ta teda üllatanud soomlaste Nõukogude meelsusest eestlaste jaoks liialtki ettevaatlikkust, avalikkust keskustelus teile nii-öelda sosistamisest ja põhimõttelise poliitilise debati tegelikust puudumisest. Ei hakka siinkohal rohkem Ivi Masso tõlkima, kuulame parem intervjuud temaga, mille tegi vahetult foorumi järel, kui muu rahvas kogunes tervitusšampust pruukima. Teie olite oma sõnavõtus küllaltki kriitiline Soome ühiskonna suhtes, samal ajal olete ju ise elanud aastakümneid siin, et kas eestlasena Soome ühiskonnas kaua elada ikkagi säilib nagu teatud distants mõningate väärtuste, hoiakute Soome ühiskonna eripärade suhtes. Et kas ei ole see pikk elamine, nagu neid nurkasid ümaraks teinud? No ilmselt mitte kunagi ei teegi, et ütleme, seal erinevuste väljatoomine oli, oli nagu põhimõtteliselt tellimus. Antud juhul ütleme sellest, milles Soome on parem, räägitud, nii palju ma olen ise ka rääkinud sellest, et kordki võib rääkida nagu sellest, et mis on nagu teistpidi, et mida võib mida võib Soomes kritiseerida. Ja selles mõttes noh, mõjutab Eesti taust mõjutab see ka, et ma olen elanud Ameerikas mujal Euroopas, jälginud regulaarselt ingliskeelset meediat, nüüd ütleme, et raske on öelda, et kas see on see, et et ma olen nagu lähtekohalt ikkagi eestlane või, või on see see, et mul on üldse nagu laiem taust, millega võrrelda et teatud asju paika saame eskonnaspredilisena. Need on veidi nagu tahtsite eestlasi kaitsta, jäi mulle mulje. Ütleme seda, ma olen ise ka Eesti poliitikat nii kaua juba kritiseerida, erinevad juustud on aeg nagu pöörata tähelepanu sellele, et mis on Eestis paremini, sest teatud asjad on, jätame, võib-olla just mingisuguse pikema aja järel hakkab see ja välja tulema nagu, et mis on nagu niipidi, et me võib-olla mul hakkab nagu Eesti suhtes nii palju distantsi tekkima, et on kergem näha seda, et mis seal siis nagu hästi on siinsega võrreldes. Kui nüüd kuulata soomlaste arvamusi, siis mulle tundus, et osutus tõeks nagu teie seisukoht. Nii et soomlased ei taha väga avameelsed olla ka eestlaste suhtes, kriitikat oli üsna vähe ja asi taandus umbes sellele. Pühapäevane poe lahtipidamine on see kõige suurem erinevus. Ütleme jah, siin öeldi tegelikult sama asja mitmel pool, see soomlaste silmis. Eesti avalik debatt on, on liigagi häbematu ja julge ja poliitiliselt ebakorrektne ja, ja samas mitte sünnipärase roomlase silmis soome debatt tundub liigagi ettevaatlik. Et võib-olla just soomlaste vaoshoitus ka selles keskustelus siin kinnitab seda, et see, et sa vaoshoitus on täiesti nagu looma pärast, see on nendele väga sügavale sisse kasvanud. Minule jäi mulje, et kõige suurem erinevus tegelikult, mis eestlaste ja soomlaste väärtusmaailmas on suhtumine usku ja kirikusse. Kas teile samasugune mulje? No ma olen sellest võib-olla siin kõlama jäänud arvamusega veidi eri meelt, et võib-olla just see, et ma enda kontekst on, on laiema, jälgin laias maailmas toimuvat ja minu meelest nii Eesti kui ka Soome on taustalt protestantlikud ja sisult sekulaarsed. Ühiskonnad, mis ei ole nagu sugugi enesestmõistetav, ütleme mujal maailmas isegi mujale Euroopas ja, ja selles mõttes vahe on küll, siis ma olen ise ka märganud. Ma märkasin kohe, kui ma siia tulin, et Soome on usklikum kui Eesti, aga see vahe ei ole minu meelest nii suur, et vahe on võib-olla rohkem selles, et et Eesti ühiskond on on nagu ameerikaliku angloameerikaliku, et seal kuulukse see usuasi privaatsesse sfääri. Oli teil midagigi üllatuslikkusi? Ei, mitte väga mitte väga, nii et arvatavasti see Soome-Eesti Tartus maailmade erinevuse üle arutlemine ikkagi suuresti läks. Sellessamas voolusängis nagu varem, et midagi üllatavat ei ole välja tulnud ka pärast 15 aasta. Eesti iseseisvus. No mulle tundub, et me sisuliselt oleme siin üsna sama veel selle kohta erinev, et just soomlane on institutsiooni usklikum, droom nagu hierarhiat uutele süsteemidele vaoshoitum eestlane on häbematult julgem, teatud mõttes loovam. Aga, aga ütleme, et eri meelt oleme võib-olla sellepärast, et mis sellest on hea ja mis on halb ja ise ma arvan, et mõlemal pool on nii, nii head kui ka halba. Järgmisena sai sõna Gunnar Okk Eestis hästi tuntud mees, kauaaegne Eesti Energia juht, kes nüüd kuulub Põhjamaade investeerimispanga juhtkonda ja töötab püsivalt Helsingis. Ta kõneles eelkõige majandusmehe pilgu läbi kummagi ma ärikultuuride erinevusest, aga selle kõrval ka näiteks eri sugude rollist mõlemas ühiskonnas ja meedia usaldusväärsusest. Tasaarvu asjad sugupoode välistel tasa oskavad, asenduvad Soomsa tarbige. Virostanud meelest ei kiideta nii kõva mees, olen ka esimene Rexi liigeelelaste, olen Konsama aeda üliüheksakümnenda Rosendi ja viron. Kuipu jotalista. Ka Soome ühiskond pole suhtumises Eestisse homogeenne tudesta võib eristada näiteks vana soomlaste seltskonda keda iseloomustab suure venna kompleks ja kelle jaoks Eesti on vaid üks suur restoran või viinapood. 15-ni vaan Valmas, Suomalaisen Valdma, Suomalaisen kärsid esimerkiksi Isobel sündroomist, ta viroloog oksa. Neoonilmse kuuga nägevat esimerkiksi Tallina Nigul Izone, ravin, tola. Siitkohalt jätkama ka eestikeelse intervjuuga, kuna rockiga, kus tuleb muuseas juttu ka mõne soomlase välja öeldud hämmastuses selle kohta, nagu poleks Eestis midagi püha ehk nagu järeldas pastor Hannele rebo selle põhjal, et Tallinnas olid kõik poed lahti ka suurel reedel. Gunnar Okk? Ta esindas sellel arutelul ühtaegu nagu põhjamaist ega Eesti ärimaailma ja analüüsis ja võrdles kummagi maailma käitumistavasid ja reegleid. Aga alustaksin sellest küsimusest, millest ma ka Ivi Masso ka rääkisin, et jäi nagu kõlama, et umbes kõige suurem erinevus on selles, et eestlastel ei ole miski püha. Et isegi pühapäeval kauplused lahti. Tegelikult kas on nii suur erinevus ei lase näiteks ärimaailma mõtteviisis ka kajastub, et meil nii teravalt ei seata piiri tööaja ja vabaaja vahele või privaatsfääri ja ärimaailma vahel. Ma võin tänasel seminaril ka ühe sellise näite ühest maailma kultuuride kaardist, kus olid erinevad väärtushinnangud vanematel telgedel ja minu meelest suurim erinevus väärtushinnangute teljel Soome ja Eesti vahel oli see, et Eestis on ikkagi rohkem au sees sellised ellujäämis väärtused, sellised võimaluste otsimised, kuidas endaga hakkama saada. Ja ma ei arva, et see, et poed on lahti ka pühapäeval, mida siin Helsingis näiteks on ainult keset suve, et see tuleneb sellest, et eestlase midagi püha ei oleks, pigem see on ikkagi pragmaatiline ärivõimaluse otsimine, sest kliendid on olemas, kui hoiad poe lahti, siis ostetakse sult seal poest asju, tulu tuleb. Nii et minu meelest see oli see küsimuse asetus ei olnud nagu päris õiged, tegelikult tuleb lähtuda sellisest pragmaatilisest taustast, mis, mis Eestis toimib nagu palju tugevamalt kui, kui siin Soomes, kus ühiskond on 50 sisuliselt 53 aastat ikkagi suhteliselt vabalt arenenud. Mida Eesti selliseid pole olnud? Kui nüüd rääkida lähemalt ärikultuurist tõite välja ka siin olulised erinevused otsuste langetamisel, tähtaegadest kinnipidamisel. Võiks jääda mulje, et nagu ühes kohas on see asi paremini, teisel halvemini, et kas saab üldse selliseid erinevusi, väärtushinnanguid niimoodi jagada headeks ja halbadeks või on tegemist ikkagi teatava süsteemiga ja neid erinevusi tuleks vaadata selle süsteemi taustal. Heino väärtushinnangud saab jagada ikkagi sellepärast, et väärtushinnangud annavad mingisuguse suuna. Loomulikult kui tuua erinevusi välja, siis tuleb natukene utreerida ühele ja teisele poole, et see vahe oleks nagu selgemini näha. Aga, aga väärtushinnangutes selgelt on vahe olemas ja ja noh, kas või võtame siin näiteks ajagraafikutest või tähtaegadest kinni pidamise kogu maailmas on suured erinevused näiteks lõunariikide Lõuna-Ameerika, Aafrika, Itaalia stiili vahel või siis Põhjamaade stiili vahel, seal on selged erinevused olemas. Ja ma arvan, et noh, mida midagi halba siin ei ole, ei saa öelda nii et üks on halb ja teine on hea, sellepärast et see ärimaailmas on ikkagi konkurents ja omavaheline võitlus niivõrd suur, et kui midagi oleks nagu totaalselt valesti või ei toimiks siis äritegevust lihtsalt ei toimuks ega, ega ei sünniks. Ja veel üks teema, mis siin esile kerkis, mitmes sõnavõtus, on see mees ja erinevus, usaldusväärsus nii Soome kui Eesti poolt toodi välja seda, et nagu Soome meedia on samal ajal nagu kammitsetud, usaldusväärsem, aga Eesti ja nagu vabam ei pea niivõrd kinni poliitilisest korrektsusest, kuid samal ajal on ta ka tihtilugu niisugune sensatsioonihimu. Kas see on ka küllalt suur erinevus, no te olete nüüd ka ise mõnda aega siin Soomes Soome meediat jälginud näiteks suhtumises Eestisse. Ma arvan, et see erinevate meediakanalite vaheline konkurents ei ole Soomes Niivõrd tõsine kui ta, kui ta on Eestis ja see vajadus tulla välja mingisuguse uudisega lihtsalt sellepärast, et konkureeriv meediakanal või meediaväljaanne üle trumbata. See vajadus tundub Eestis olema ikkagi palju suurem. Siin on paar väga autoriteetset välja, et ja, ja tõepoolest inimesed suhtuvad võiks öelda isegi aupaklikult sellesse, mis, mis seal kirjutatakse ja nad on palju vaoshoitumad ja, ja loomulikult on ta sensatsiooniväljaandeid, aga nad on kindlalt omas nišis ja kõik teavad, et, et kui, kui, kui mingisuguse sellise väljaande esikaanel ühel päeval on mingisugune suur ahasta pealkiri see veel ei pruugi tähendada, tegelikult kõik ongi, ongi täpselt nii, nagu selles lehes kirjutatakse, et see on ainult üks niisugune üle võimendatud vaatenurk. No te tõite välja Kauppalehti, TALO-Sanomate, küsin lõpuks, et kuidas need lehed kajastavad Eesti majale. Kuidas elu täna? Tegelikult kajastavad ja päris palju ja ja neid väljaandeid vaadates on just huvitav jälgida seda, kuidas nemad üritavad nii-öelda terasid sõkaldest eristada. Missugused uudised on sisulisem väärtusega, mida hinda hindavad Soome Andrus ajakirjanikud, mida nad välja toovad, nii et see on nagu suur suur erinevus olemas, sest see filter on ikkagi väga tihe. Majandusuudiseid tuleb ju iga päev suurtes kogustes, vaid üksikud jõuavad nendest Soome väljaannetele. Võib-olla nii, et võib öelda, et Soome ajakirjandus annab küllaltki adekvaatse pildi Eesti. Ühiskonnast ja majandusest, no ega kõike detaile ei, ei jõua ju teise riigi ajakirjandus kirjeldada, sellepärast et lihtsalt ei ole, ei ole reheruumi ja loomulikult lähtutaksegi sellest, mida huvitab selle konkreetse lehelugeja, eks, nii nagu oma särk on ihule kõige lähemal, nii huvitavad huvitab ikkagi Soome lugejad eelkõige see, mis, mis Soomes toimub ja ja võib-olla laias laastus ainu ainult see, mis naabrite juures Soomestunud eestlaste esindas näitleja Tarmo Ruubel, kes Soome siirdunud juba poisikesena 35 aastat tagasi. Tänaseks on ta tuntud mitme Soome populaarse telesarja nagu MTV Cody kaduja praegugi kestval remondisaate või ka näiteks mängufilmi Iskelme printsi kaudu. Temaga, olles emotsionaalselt enda kohanemisest Soomes noorukina, kes tundis samal ajal süütunnet Eestisse jäänud eakaaslaste ees, kelle elu oli tema omast palju kehvem. Teisalt pidi ta ka ennast Soome äärelinnadest tihti ka teiste poiste seas rusikatega maksma panema. Sain temaltki lühikese intervjuu pärast foorumit. Tarmo Ruubel rääkis siin soome keeles, tegelikult on ta järglane, aga ehk mõne sõna ikka oskan eesti keeles ikka oskama. Oleks tahtnud veel edasi öelda niimoodi, et kuidas ma räägin halva, halva, soome keeles. Nonii, siirida ärritter, suomen. Mine midagi. Demene, Roman, mida Ena Ülledeks? Talle hirve meelekindlalt oma järele. Kuulutanud. Vähemalt küsisin, kas oli midagi foorumil väljaöeldust tema jaoks üllatusena selgus, et õigupoolest mitte. Pigem üllatas teda üldse see, et selline teema üles võeti. Teema, mida sa ise on tahtnud kaua jutuks võtta see meie lähiajaloo ja suhete kujunemine. Talle torkas pähe ühe telesarja idee omalaadsest armulaevast, kus kohtuvad soomlane ja eestlane ning soomlane küsib, kuhu meie sõprus on kadunud ja eestlane vastab selle peale, et iga asi omal ajal. Küsisin talt ka seda, kas ta on tänaseks vabanenud oma süükompleksist Eesti ja kaaslaste suhtes. Selle peale vastas ta muigelsui, et on küll pärast kaitseliitu astumist. Ja veel saime Tarmo kuulda, et sügisest hakkab Soome TVs jooksima reisisari, kus tutvustatakse Eesti vaatamisväärsusi ja tema on koos ühe eesti neiuga selle saatejuhiks. Lühidalt ka teistest Soome poole sõnavõttudest. Professor Mikko Lagerspetzi iseloomustas Eestit kui kiire muutuse ühiskonda, kus ollakse valmis tegema ootamatuid otsuseid. Kannapöördeid kahjuks aga sellised otsused ja muutused pole sageli jätkusuutlikud ega arene edasi isereguleeruv vaiks protsessideks rutiiniks, nagu see on toimunud Soomes. Eestis ei järgita niinimetatud poliitilist korrektsust, kuid teisalt toob see kaasa ka normatiivse süsteemi ebakindluse. Helsingin Sanomate korrespondent Kaja Kunnas kaitses väga innukalt seisukohta, miks talle Eestis meeldib elada. Ta leidis, et Eestis saavad inimesed, eriti noored, võtta endale rohkem vastutust, neil on rohkem võimalusi. Inimestel on rohkem usku asjade muutumisse ja paranemisse. Küll aga teeb tedagi mõtlikuks solidaarsuse puudumine inimeste vahel ja juba varem pastor rahanile rebo mainitud usu tagasihoidlik roll Eestis. Soome Instituudi juhataja Jana Vasama oli kriitilisem. Tema arvates on eestlased üsna ksenofoobised ehk suhtuvad siis võõramaalastesse umbusuga. Samuti ei meeldi talle suhtumine puudega inimestesse Eestis. Tema meelest on siin ka enam formaalsusi suhetes toimingutes. Küll on aga tema arust eestlastel kolm kindlat väärtushoiakud, mida temagi hindab kodukeel ja haridus ehkki teda häirib mõnevõrra koolide ebavõrdsus ja jutud eliitkoolidest. Jaana meelest on eestikeelse eestlaste päris usk. Ka tema meelest on Eestis paradoksaalne olukord see, et ainus püsiv asi on siin pidev muutus. Lõpetaksin ülevaate foorumist Mart Saarma repliigiga. Ma palusin kommentaarideta. Ümarkolle on puhkenud Poola lobaliit Viro vahelistel suhtandumisel. Uskumatu. Maitsevahe on vaid selles. Virulased on ühte Uskoboise, kus omavahelised mutta virolentsem suhtumine kilkab. Eestlased on sama usklikud kui soomlased, eestlaste suhtumine kirikusse on aga teistsugune, sest ristiusk toodi Eestisse tule ja mõõgaga. 52 aastat oli kirik küll lubatud, aga samas ka keelatud. Usk elas kodudes, peeti pühi, aga avalikkuses oldi ateistid ega tunnistatud oma sügavamaid tundeid. Ja nüüd edasi ka lühidalt laupäeval toimunud koolituspäevast. Kõigepealt Tuglase seltsi Oulu osakonna juhi professor Kari Salla maaga. Barrena sama Kuno kestamugin tere väe jahta, teravat Uusiti, minustki varapojate ja see tuli kasu. Mikola Kalev on endine kultuuritoimetaja suuri Esztofiili. Et Eli Meeretärela nagu pandi nagu uur, et mehed ja naised Remmi. Kari Salla Manolo osakonna vastne juht, tema asetäitjaks samuti uus inimene, aga see-eest Eestis väga hästi tuntud Kaleva leheks kultuuritoimetaja estofiil kaisu Mikola. Oulu on tuntud oma eestilembuse poolest. Aga mis täna veel põhja soomlasi Eestis huvitab, uurisin. Kari meelest on see järjepidevus, mis keskendub Kaleva kirjastus ümber, kus antakse välja üsna palju eesti kirjandust. Näiteks Undevit, Runnelit. Ajaleht maleva toetab ka Tuglase seltsi tegevust ja Kaleva valduses on Eesti suurim kunstikogu Soomes. Oulu Ülikoolis hakati pärast sõda esimest korda õpetama eesti keelt Eestist tulnud lektorite vahendusel. Praegu on seal juba mõnda aega töötanud Heli Laanekask. Äsja riigivisiidi Soome teinud Eesti president Toomas Hendrik Ilves külastas lisaks Helsingi mingile ainsa linnana hoolut ja tutvus seal ka teaduslinnakuga. Üllatav sellel koolituspäeval oli see, et nii mõnegi Tuglase seltsi kohaliku osakonna eesotsas on täna eesti soost inimene. Sellel teemal arutlesime päiet Häme ehk siis lahtiorganisatsiooni juhi leili. Guyam pääga. Pikemalt juba eesti keeles. Leili teie olete siis Tuglase seltsi, päietame ehk siis lahti linna kohaliku organisatsiooni juht ja teiega võib rääkida täiesti puhtas eesti keeles, te olete läbi ja lõhki eestlane. Mul on läbi ja lõhki eestlane, võiks öelda, et ma olen Virumaalt, et ma olen see viroloog siis naljaga pooleks öeldud ja tõesti lahtis, nagu asutati, päiedame Tuglase selts aastal 1994 ja initsiaatorite eks olid just kohalikud eestlased, näiteks Silvi Sarapuu oli üks. Ja muidugi elu teeb oma korrektiive, et kõik eestlased ei ole enam, väetame Tuglas seltsi liikmed, aga aeg-ajalt tulevad jälle tagasi ja siis tuleb jälle uusi ja. Aga kõik eestlased jälgivad väga pingsalt, mida seal päiedamisest tehakse. Tegelikult on see uus tendents ju Tuglase seltsi tegevuses, kui alustati 25 aastat tagasi, siis see oli puhtalt Soome estofiilid ettevõtmine, et Tuglase selts on nagu muutunud tasapisi ka eestlaste seltsiks Soomes. No tegelikult, kui mina sinna seltsi kaasa läksin, siis mind nagu paluti ja maga algul mõtlesin. No mida ma nüüd seal teen, et mida mul on anda. Aga nagu ma sinna läksin, kohe vaatasin, et tegelikult ei ole ju tähtis, kas on Friedebert Tuglase selts, on see nüüd eestlastele või soomlastele, patsid, on eesti kultuuri eesti keele heaks ja ma pean ütlema. Meie tegevus on kogu aeg olnud suunatud päiedemmes just Eestile. Ja meil on väga soojad sidemed eesti valdadesse. Maainimestele pakume seda ka Soome kultuuri ja nüüd kohe tulevad uued eestlased lahtisse. Siis algul muidugi on natuke vähe võõras, neile ideed on see mingi kirjanikuga seoses olev selts, aga õige pea nad saavad teada, et see on kultuuriselts. Meil ei ole nagu Friedebert Tuglase selts, vaid väikse tähega. Me oleme Tuglased. Ilmselt on see ka väga tähtis nende eestlaste, eriti noorte eestlaste jaoks, kes siin nüüd elavad ja kes võib-olla isegi siin sündinud, et neil säilib ka kodumaa kultuuriga side, selguma. Muidugi, see on tegelikult probleem ja suur töö on ees. Me oleme alles alustanud, et Lahtis on kolm aastat alles võimaldatud eesti keele õpetust lastele. Meil on erinevalt lapsi need, kes on sündinud Soomes. Need, kes on alles tulnud Eestist, käinud seal juba pikka koolide ja siis on, et kakskeelsed lapsed. Aga need, kes tulevad kooli õppima, need lapsed, kõik on huvitatud eesti keelest ja kultuurist. Kaua te ise olete Soomes elanud püsivalt? Püsivalt, ma olen elanud 13 aastat. Nii et olete juba Soomestunud. Minust ei tule ilmselt iialgi soomlast, ehkki ma olen õppinud ka siin õhtukoolis ja soome keelt ja kultuuri, aga ma olen ikka läbi ja lõhki eestlane ja ma olen kogu aeg võib-olla rohkem isegi Eestis kui, kui Soomes, sellepärast et suved olen Eestis ja korraldan reise Eestisse. Olen õpilastega Eestis ja ikka juured on Eestis ja sinna ma jään. Tegelikult on siin Tuglase seltsi aastapäeval üsna palju räägitud ju ka rahast ja sellest, et olukord on need muutunud. Kunagi oli Soome rahvasse, kes annetas eestlastele, andis abi, toetas ja maksis eestlaste reisid kinni. Aga kuna see saade läheb nüüd Eesti raadios eetrisse, siis võib-olla teie siin tegutseva eesti kultuuri edendajana pöörduksid Eesti ettevõtete Eesti firmade poole, kes võib-olla tahaksid toetada seda, et eestlus siin, Soomes säiliks, Eesti kultuur edasi elaks, et kas on ka võimalik kuidagimoodi toetada näiteks seda tegevust siin kas või teie lahti seltsis. Kahtlemata, aga ma tahan öelda, et päris nii see ka ei ole, sest tegelikult soomlased ikkagi toetavad ja, aga ma tahan kõigepealt tänada Tartu linna, sest meil käis siin mõni aeg tagasi, Karlova poistekoor, Tartu linn toetas ja Jõgeva vald on alati toetanud ja mis on kõige suuremaks probleemiks, ongi raamatud, uuem kirjandus, just meie lapsed, sest tegelikult lastele ei ole neid lasteraamatuid koolides. Me võime korraldada õpet, aga ei ole loogiline, et õpetajal on kodus kõik olemas, sest õpetaja ei jõua kõike hankida, kodu ei ole kummist nii-öelda, et ei mahu, see raamatukogu ja raamatukogud hangivad ikka väga vähe eesti lastekirjandust ja sellest on puudus. Ja kindlasti võtategi osa sügisel järjekordsest murdi markimate ehk mardilaadast. Kindlasti ma olen alati seal olnud ja tulen, olen. Ja lõpuks veel alguses lubatud intervjuu Tuglase seltsi tänase juhataja, kirjaniku ja tõlkija Juhani Salokandle aga, ja seda sujuvast eesti keeles räägime juubeliaasta tegemistest tehtust ja veel ees seisvast. Tuglase seltsi tegevjuht Juhani Salokannel. Tuglase selts on nüüd saanud 25 aastaseks ja terve see aasta 2007 on pühendatud sellele tähtpäevale ja see algas ju väga. Esinduslikult, kui nii võiks öelda Alglasesitenslikult täna ja vabariigi presidendi, tema esimene riigivisiit oli meil Soomes, märtsis ja seoses sellega. Tuglase selts organiseeris Helsingi Ülikooli presidendi aulaloengu ta esimesse, Altai ele saalile kuulajaid ja tema sõnu. Ma olen väga hästi nagu läbi mõeldud. Seal oli uusi aspekte Soome-Eesti suhetest ja nende maade sõnaga oleme Tuglase seltsis väga rahul selles suhtes, et on tekkinud traditsioon, et Tuglase selts osaleb nende riigivisiitide organiseerimis ja saame saalitäit. Saalitäis publikut, vot sinna Helsingi ülikooli aula. Niimoodi algas meie juubeliaasta. Ja jätkus just siin meie rahvafoorumiga, tähendab arutati vesteldi eesti soome rahvaste mentaliteeti, teedi, väärtuste erinevusi ja sarnasusi. Oli neli eestlast, kes elavad Soomes ja tunnevad hästi Soome ühiskonda ja kultuuri ja vastupidi, neli soomlast, kes kellele Eestiga. Ta siis nad omaenda kogemuste põhjal, aga ka sügavamad neid asju arutades rääkisid oma arvamustest selles suhtes, kas me oleme sarnased, nagu hõimur vähemalt peaksid olema või missuguseid erinevusi on Soome ja Eesti inimeste, väärtuste, moraali ja mentaliteedi vahel. Niimoodi läks meil selle nädalalõpu jooksul, aga ma arvaksin, et tuleval sügisel tuleme ja teeme rahvafoorumi Tallinnas. Tähendab, et siis räägime ehmitte soome keeles, vaid eesti keeles tulevad eestlased, kes tulevad Soomet, soomlased, kes tänavad Eestit ja arutame neid samu asju, mitte nende inimeste abil, kes nyydmelisinesid, vaid tulevad uued inimesed. Tekib vestlus ja loodan muidugi, et see peaks sama viljakas olema, nagu oli meil see vestlus siin Helsingis. Ja nagu ikka, toimub ka mardilaat, seekord pikemana kui kunagi varem ja suuremana kui kunagi varem. Selle formaat on muudkui arenenud, edasi kasvanud, mäletasime, tuletasime meelde, et esimesel laadal oli publikut viis umbes 150. Nüüd me räägime tuhandetest 9500, minu arust oli see arv mõõdvat korral ja need juubeliaasta puhul teemegi. Kahepäevase sündmuse, nii et laupäev, kuidas siin, homme seal päris mardipäeval Valopaga 10, november ja pühapäev, 11, november omad päevad. Siis on Helsingi üks kõige suuremaid saale meie käsutuses. Kompleks peaks ütlema, tähendab, kaabel ideedes kaablitehas. Ja seal on noh, ootame väga palju sinna Eesti firmasid, Eesti. See ei olnud see organisatsioone ja isikuid. Eesti kultuur, Eesti toidukultuur, eesti rahvakultuur, kõik Eestit puudutav oma mitmekülgse osas on teretulnud sinna ja oleme kindlad, et soomlasi tuleb kahe päeva jooksul kohale üle 10000. Mardilaadal te kavatsete välja anda ühe väga tähelepanuväärse stipendiumi. Stipendium on president Lennart Meri mälestusfondi stipendium nimelt möödunud kevadel. Kui siia tuli surmateade Tallinnast. Siis asutas Tuglase selts mälestust, pandi sinna laekunud nüüd kenakesti raha aeg hakata stipendiume jagama. Tuglase seltsi juhatus otsustab kevade suve jooksul, kuidas seda raha jagada ja stipendiumi saaja või saajad avalikustatakse mardilaadal. Kas see Lennart Merestipendium on mingite eriliste teenete eest mõeldud või millise ta reglemendi järgi välja antakse? Reglement on olemas ja seal räägitakse Lennart Meri enda elutööst sellest, et kuidas ta soome-ugri rahvaste kultuuri tahtis edastada, arendada, kindlustada meie rahvaste säilimist selles suures maailmas. Nii et veel ei oskagi öelda, kuidas me teeme, kas see on suurte teenete eest jagatakse, tähendab või kas see on suurte lubaduste eest täiesti võimalik, et stipendiumi saaja või saajad või nende hulgas on näiteks üliõpilasi, tudengeid, kes uurivad soome-ugri rahvaste kultuuri või meie Soome-Eesti suhteid või midagi selletaolist. Eks me näe. Jõudu sisse Tuglas seltsile järgmiseks 25-ks aastaks. Suur tänu. Saate lõppu jääb lisada vaid seda, et paistab, nagu läheksid soomlased ka president Lennart Mere mälestuse jäädvustamisel eestlastest mööda. Tallinnas peetavast seminarist aga lähemalt juba meie ühes sügiseses saates. Seniks Soome asjadega seoses kuulmiseni saate salvestas Mart Ummelas abiks Anna-Maria purel.