Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Ja ta ei tsid ka ma C ja. C ees ja oi raad õis. Ja Priidu tood teri praadi keeva oo osti härra is ja eratuis. Ja asioon ruhi pra Ni ja Wooda s ja härra Aadu-is ja raad, õis. Jaa asiotaa reedi. Nii, ja too haa see ja härra is ja Raaduris. Jaa ai siia, et kui sõna nii naasa raadi Ees ja. Raadovis. Ja ja Nazarov heina vaagna kra Hiina härra ees ja hai Raadris. Tere, Eestis elav ukrainlane Nestor Lutjuk. Tõest väga meeldiv. Teie võimas bariton vallutas nüüd meie raadio ja loodetavasti ka kuulajate südamed, õli ja pikk jõululaul. Just ei, baritonihääl avaldus Eesti sõjaväes, kui pidi nagu kõvasti häält tegema, siis seal nagu tuli häält, mida enne seda ei tundnud mingit häält. Nii et kõigil oma tegemistele lisaks te laulate ka vanamuusikakooris, aga selle kõigeni Me jõuame, alustame nagu ikka sellest, et kust te sündisite ja milline oli teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlveaeg. Jah, ma sündisin Tallinnas Pelgulinna sünnitusmajas ja elasime kogu elu Lasnamäel. Minu minigeograafia asub seal siis arbu tänava kandis Tallinnas jaa, jaa, ja see koht oli Lasnamäel tegelikult suhteliselt hea, sest et meil olid sellised majad, kus ütleme nii, et viimased head enne igavikku enne enne sellist suurt tühermaad ja siis pärast merd. No igatahes siis, kui ma sündisin, veel ei olnud ehitatud sinna nii palju maju, et aknast nägi sellist suurt ilusat merevaadet ja seal mööduski. Minu lapsepõlv. Te kasvasite sellises kodus, kus räägiti ukraina keelt, aga räägiti ka eesti keelt. Ja isa tuli Ukrainast ja, ja minu emaga, siis nad rääkisid alguses vene keelt ja siis ema rääkis minuga eesti keelt ja meie vastasime nii ja naa ja, ja siis isa rääkis ukraina keelt ka isa juurde külla tulid erinevad tema sõbrad, ukrainlased ja siis, ja siis kuulasin seal ukraina keelt, muidugi. Ja siis, kui hakkas isal selline suur kiriku ehitamise projekt, mis on eraldi pikk lugu, siis sealt tuli nagu seda ukraina keelt juurde rohkem ja rohkem ja niiviisi ta tulija. Teie isa on ukrainlane, meis ukrainlane. Tema on seesama kuulus Anatoli Lutjuk, keda ikkagi väga hästi teatakse ja mitte ainult Nende inimeste poolt, kes on seotud Ukraina kultuurikeskusega ja Ukraina kirikuga ja labora meistrikodadega. Väit tuntakse ka laiemalt. Väga sümpaatne inimene siin Eestimaal ka teie ema on siis eestlane? Ja mu ema on niiviisi, et mu vanaema ema poolt on siis eestlanna, aga tema siis eelkäijad, sugulased, nad on elanud Peterburis ja Kroonlinnas ja siis nad rääkisid vene keelt väga palju, aga muidugi eesti keel ei olnud kunagi unustatud ja mu vanaema õpetas ka eesti keelt selles mõttes, et see keel oli alati olemas. Ja mu ema rääkis siis ka eesti keelt ja, ja ema-isa on siis Petseri venelane ja siis niiviisi see tuleb ja. Väga kirev sugupuu isa tuli Eestisse, mis aastal No see kindlasti üle 40 aasta tagasi juba iga suurem osa elust. Ta on siin elanud Eestis, ta on siia tulnud siis Erkisse Kunstiakadeemiasse. Jah, tollasesse kunstiinstituuti ja mis eriala ta õppis? Ta õppis sisearhitektuuri ja lõpetas siis arhitektuuri ja võib-olla võibki mainida praegu kõik need asjad, mis ta teeb, on omamoodi seotud selle sisearhitektuuriga, sest et see kompleks, mis asub laboratooriumi tänaval, kus on siis kirik, Ukraina kultuurikeskus, Need, labora, meistrikojad, kogu see kompleks ja seal on veel igasuguseid muid asju. Et see ongi selline iseendale tellimusi ja selline elu doktoritöö sisearhitektuuris, et seal on igasuguseid huvitavaid elemente ja momente, mees saab pikalt rääkida. Ehk lühidalt öeldes elutöö ja isa kohtus emaga juba Eestis ja elades ja õppides kodu loomisega hakkasid vaikselt tooni andma, sümpaatsed ukrainapärased kombed. Vägagi au sees oli ka külaliste puhul selline vahva ühislaulmine. See mulle väga meeldib ukrainlastel, kui inimesed saavad kokku sõpradega, siis söövad natukene, olen natukene siis 100 protsenti tuleb laul isa laulis oma lauluhäälele, teisalt pärinud sarnased hääled, ma arvan küll, et sarnased, aga kust see pärit, ma ei oska ütelda. Ukrainas on tegelikult nii palju häid lauljaid üldse, põhimõtteliselt tuleb Ukrainast ja see ansambel, kus me laulame, juhendaja viljas, Sisaski ja tema on rääkinud ka sellist asja, et ukraina keel soodustab laulmist selles mõttes, et need vokaalid või need häälikut, mis ukraina keeles kasutatakse, soodustab laulmist ja see on üks võib-olla põhjusest, miks hästi paljud ooperilauljaid maailmas on Ukrainast pärit sarnaselt itaalia keelele just võib-olla itaalia keel. Ma ei oska nüüd lavale minna, et mis need nüansid on, et kas Itaalia, Ukraina, mõni muu keelati, et kuidas need omavahel siis mõjuvad koori või, või ooperi või mõnes muus laulus, aga igal juhul on see võib-olla mingit paralleeli võiks tõesti viia läbi. Jah, aga täna me igal juhul oleme Ukraina lainel ja nagu öeldud, siis ukraina keel soodustab laulmist ja teie isa oli, on ka suur laulumees, aga te mäletate ka, et mis puhkudel siis need sõbrad külas käisid, rahvuskaaslased, põhimõtteliselt olid need mingisugused tähtpäevad, rahvuslikud pühad, kui siis teile külla tuldi, söödi, joodi ja lauldi. No võib-olla võib rääkida ajast enne nõukogude liitu ja pärast Nõukogude Liitu, et rahvuslikud pühad enne Nõukogude Liitu, Ukraina rahvuslikud pühad olid sellised omapärased, ütleme nii. Ja siis esimene asi, mis mul tuleb pähe, on ikkagi see, et, et kui lihtsalt sõbrad tulid, siis lauldi ja, ja vot lauldi erinevaid laule, lauldi nii rahvuslikke kui ka selliseid. Kuidas seda ütelda, ideoloogilise laule ja igasuguseid, selliseid. Aga põhimõtteliselt, kui me räägime, siis nüüd pärast Nõukogude Liitu, siis, siis juba tekkis kohe see Ukraina kultuurikeskus ja Ukraina kirik. Kõik tähtpäevad olid põhimõtteliselt seal peetud ja laulud on, vahet ei ole, millal alati olid laulvad, et siis kui oli laud ja natukene rohkem kui kaks Ukraina inimest, siis olid laulud ja mõne inimesega nagu rohkem ja mõnega võib-olla vähem, aga, aga need on alati naguniiviisi olnud. Isa on ka selgeks saanud eesti keele ja kas ema ukraina keelt natukene proovinud õppida? No ta saab kõigest aru ja siis isa ise eesti keelest räägib niiviisi, et noh, kui kui saadakse aru, siis on juba väga hästi. Ja ta kogu aeg pidevalt areneb selles ja, ja ta tegeleb selle eesti keelega. Teie Nestor õppisite eesti koolis. Ma olin Eesti lasteaias vene koolis, siis ma olin Eesti kevade tänaval ja kunstikoolis ja siis ma käisin ka Georg Otsa koolis ja siis ma käisin kunstiakadeemias selles mõttes, et need viimased olid siis eestikeelsed, aga kool oli venekeelne. Nii et mulle jäi mõni selline leksikon Eesti selliste teismeliste inimeste sõnavara. Puudu aga ma ei tea, kas te tunnete sellest otseselt puudust või mitte, aga võib-olla mõnes situatsioonis isegi küsinud mitte see, et ma tahaks nagu väljendada ennast niiviisi, aga arusaadav võiks küll, et mis see või teine sõna tähendab, aga tegelikult on ju väga hästi, teil on olemas eesti keel, teil on olemas vene keel, teil on olemas ukraina keel ja tõenäoliselt mõni keel veel on mõned veel ja need kõik kuluvad ära siinses Ukraina kultuurikeskuses, mis on nagu eelpool mainitud, teie isa elutöö, räägime sellest keskusest, nüüd siis lähemalt. Alguse sai Ukraina kultuurikeskus ikkagi kirikust, et oli mingisugune osa inimesi, kes alati käis kirikus ka Nõukogude Liidu aga nad käisid siis õigeusu kirikus, sest et Ukraina kreekakatoliku kirik see oli põrandaalune, seda ei tohtinud olla. Ja siis, kui Nõukogude liit lagunes, siis isa registrees meie Lasnamäe korterile kiriku tegelikult organisatsioonina ja, ja siis sealt see hakkas pihta ja, ja toimis niiviisi, et alguses oli siis Lasnamäe korter, siis oli Kreutzwaldi tänav, näolzin täitsa kõrval, üks ruum, siis oli veel mingisugune pisikene koht ja siis üks munk särafinaks hästi tore eesti inimene soovitas või leidis sellise koha, kus võiks kirik olla ja see on siis laboratooriumi tänaval, see on endine siis Oleviste kiriku leerimaja, sealt sai alguse ja sealt sai alustada rest suuremat ehitamist ja isa siis kutsus kokku inimesi, kes oleks huvitatud kirikus käimast ja need inimesed, kes siis enne käisid kas roomakatoliku kirikus või siis õigeusu kirikus Nad tulid siis sinna Ukraina kreekakatoliku kirikusse ja hakkas pihta tuli siis Ukraina kultuurikeskus ja erinevad muud asjad olulised. Ja kui see kompleks hakkas niiviisi tööle siis need meistrikojad, labora, meistrikojad, need on siis ehitatud sellise põhimõttega, et ütleme, niiet peni Tikluse munkadel oli selline süsteem, et tatud kolmeks palvetamine, lugemine ja kätega töö. Ja siis need meistrikojad, vaata, ongi üks selline osa, kus saab kätega teha tööd. Kõik käsitöökojad ja see on siis üks oluline osa, mis, mis täidab seda ruumi. Ja teine põhimõttes nendes meistrikodades seisneb selles, et seda kompleksid üleval hoida ka ilusal viisil, ütleme nii, nii see tähendab, see tähendab seda, et nad vanalinnas on lihtne avada baari ja viina, meie see võib-olla ei ole nii sobilik moraali mõttes. Teeme käsitööd, mis te seal teete? Jah, seal. Toimuvad meistriklassid ja me teeme erinevaid postkaarte ja erinevaid kas või pulmakutseid või käsitsi tehtud paberit, me teeme seal raamatuid käsitsi ja see on selline põhjalik, eraldi teema ka lisaks. Kui teie lõpetasite kunstiakadeemia graafikaerialana teil ei olnud küsimust. Kus töötama, hakata seal mised noore inimesena ikkagi on alati need küsimused, et kas ma nüüd lähen Austraaliat valutama või midagi veel, aga noh, see on nali. Ma ei ole kunagi mõelnud Austraaliasse minna. Aga ikkagi selline otsing on ju alati olemas ja see on üllatav, selline, et ma lähen sinna muidugi tegema asju ja niiviisi see läks ja, ja see oli kõik väga loogiline. Aga ikkagi mingisugused otsingud alati, alati tulevad ette. Teil on ikka see väga suurejooneline maailm seal ukraina kiriku kultuurikeskuse ja labora meistrikoda ega teid ennast on seal hea, mitu inimest, kes on siis kunstnikud ja töö käib ja nendest workshop idest töötubadest on inimesed huvitatud ja käiakse kohal. Ja et kui nüüd hakata kuidagi liigitama või rääkima lähemalt, siis on olemas need labora meistrikojad mis koosnevad Paberikojast, trükikojast ja eraldi veel on olemas puutöökoda ja sepikoda, nii see on üks selline plokk siis väga oluline osa on kalligraafiakool, on olemas selline Tallinna kalligraafiakool, tunnid toimuvad iga päev laupäeval mitu tundi ja see on nüüd ka algus saanud sellise inimesega nagu Heino Kivihall, tema käis hästi pikalt meie juures ja me tegime koostööd hästi meeldivat ja toredat ja siis selline inimene nagu Tatjana Jagoliva, kes tuli ka meie juurde, alguses Sa pead lihtsalt õppima ja nüüd tema annab juba ise tunde väga palju ja siis sellest kasvas välja selline suur kalligraafiakool, kus iga päev siis toimuvad tunnid, nii siis ta on üks und veel. Ja kui me räägime siis nendest meistrikodadest, mis ma enne mainisin, siis kõige kaks olulisemat on või ütleme nii, et praegu kõige rohkem töötavad on sisse paberi- ja trükikoda ja nad moodustasid ka sellise ettevõtte nagu Tallinna paberikoda ja Tallinna paberi, kuhu ta siis tegeleb omakorda asjadega, mis me ise mõtleme, välja, joonistame, teeme paberit, trükime Jamine kusagil erinevates kohtades ja meil on ka väike pood Vene tänaval. Mis me seal müüme, näiteks on kui mede paberit, siis sinna paberisse võib samal ajal lisada erinevaid elemente asju. Ja viimane asi, mis me teeme, on seemnepaber, näiteks seemnepaber on selline paber, kuhu on lisatud elavaid seemneid ja kui panna see paber siis mulda või lihtsalt teha niiskeks, siis Babara hakkab, kasvanud on selles mõttes, et seal on erinevad seemned. Aga meie kasutame siis põllulillede seemneid ja, ja teeme erinevaid asju sellest seemnepaberist, need on ka postkaardid, õnnitluskaardid, need on seemnepaberikalender on näiteks see aastaga, see on ühesõnaga need tooted, mis me ise mõtlen välja ise teostame ja müüme. Teine osa on siis meistriklassid, et kõike seda, mis me teeme, kuidas me teeme, võib tulla vaatama ja proovima ise teha asju ja siis õppida, kuidas neid asju teha, kõrgtrükk, paber ja kõik need teised asjad ja seal siis õpetamine. Kolmas suund on siis tellimuste selline vastuvõtmine, et kui kellelgi on vaja siis õnnitluskaart või noh, ükskõik mida ja kui me räägime nüüd konkreetsetest nendest toodetest, mis me teeme, siis nendes võib-olla nii palju ukraina asju ei leia mingisuguseid elemente kindlasti on. Aga kui me räägime nendest samadest tellimustest pulmakutse selles mõttes Ei pea tingimata ukrainapärane olema absoluutselt ja ka Ukraina kultuurikeskus kui selline, see tähendab ka ukraina laule, ukraina tantse. Jaa, absoluutselt meil võib olla niiviisi juhtus, et kuna tuli on lõpetanud kunstiinstituudi ja mina kunstiakadeemia, siis on seal võib-olla tantsu vähem kui, kui visuaalset poolt. Aga, aga ikkagi noh, kui on mingisugused tähtpäevad, siis ikkagi tantsuansamblid on ka ja ja laulud ka kindlasti ja, ja see on kõik selline koostoimiv kompleks, aga need tegevused, mis siis Ukraina kultuurikeskuses toimuvad, no muidugi on üks selline ilus kollektsioon Ukraina esemeid, näiteks nagu riided, vanemad riided üle 100 aasta riided ja erinevad aksessuaarid või kuidas seda siis kõik kotid ja igasugused kirved ja igasugused sellised asjad. Ja on olemas eraldi suhteliselt selline suur teema on kraina maalitud muna, meil on suur kollektsioon Ukraina kultuurikeskuses ja meistriklasse me anname ka siis sel teemal. Ja siis me oleme ka teinud päris palju erinevaid selliseid projekte ja nad on tavaliselt seotud kõik, võib isegi öelda headusega, et üks projekt oli näiteks kus inimesed said tulla Ukraina kultuurikeskusesse ja teha erinevaid, siis hälle oli olemas materjali inimene, kes aitas neid asju teha, siis mehed tegid halle ja naised said. Ja siis on olemas selline headuse raamat, kus me tegime ise paberit, valmistasime selle raamatu ja siis sinna olid kirjutatud. Head lood, on mõte, on see, et et nii palju räägitakse sellest, mida halbasid maailmas üldse on, aga, aga kui selle peale kontsentreeruda või keskenduda, siis väga kaugele võib-olla ei jõua ja siis sinna olid kogutud, siis erinevad sellised headuse lood, mis ei ole tegelikult üldse kerge ülesanne. Igal juhul see kõik on ääretult põnev ja inimestel tasub tulla sinna laboratooriumi tänavale majja number 22. Kui need natuke teemat muuta, siis Nestor, ma saan aru, et teid ümbritsevad üldiselt ainult põnevad, toredad ja loomingulised inimesed, et teie sõpruskonna kohta ei saa vist öelda, et see põhiliselt nüüd ukrainlastest koosnedes erinev, hästi erinev, aga mis inimesed seal on? Ja ei, no näiteks kui me räägime sõpruskonnast minu isiklikust sõpruskonnast, siis ütleme nii, otse ausalt, on nii, et mul on praegu perekond ja kolm last ja minu sõpruskond kõige suurem, sest et sest, et väga palju aega ju ei ole suhelda niiviisi väljas, aga täitsa palju sõpru. On olemas inimesi, nii ukraina sõpru kui vene sõpru kui ka eesti sõpru ja, ja muudest rahvustest ja kui niiviisi rahvustest me räägime, siis meil Ukraina kultuurikeskuses, tegelikult praegu, ukrainlasi muidugi arusaadav on palju, aga meil on olemas praegu selline seltskond on hästi rahvusvaheline, on olemas siis Ukraina, Eesti vene, siis on kaks vabatahtlikku, üks on Saksamaalt Itaaliast, siis on üks hästi tore naine, kes töötab meiega Šotimaalt ja siis üks naine veel tšehhist ja vot selline seltskond on Ukraina sugulased, on teil neid? Aga meil on muidugi niiviisi, et isa oli kõige noorem perekonnast ja tema vennad ja vanema vanaisa on juba läinud aga on olemas veel paar sugulast, kellega me suhtleme. Isa õde on ja siis mõned tädid onud onu olemas, aga, aga ei hästi lähedaseid. Inimesi enam ei ole alles jäänud, aga sõbrad Ukrainast on muidugi väga palju. No aga ise olete käinud oma isaisad? Temal, ja kindlasti muidugi tegelikult viimane reis oli hoopis teistsugune, et me Ukraina kultuurikeskuse üks oluline osa praegu on Ukraina abistamine ja siis Eesti on ülihästi aidanud Ukrainat ja erinevat moodi nii rahaliselt kui ka omandada abi mõttes ja siis me oleme käinud seal ukrainas vaatamas, kuidas need asjad on siis jaotatud või kuhu need lähvad, need rahad ja siis oleme naguniiviisi saatjatena käinud ja ja abistanud seal erinevaid inimesi. Ja selle teemaga tegeleb rohkem Mu isa ja vend, kellest siiamaani pole veel juttu olnud. Tema on väga oluline Ukraina kultuurikeskuse ja, ja ukraina abistamises ja nemad kusjuures lähevadki järgmine kord novembri keskpaiku. Ja minu viimane reis oli tegelikult taastama Taani just see talv ja vot sellel talvel me saime kohe minna sinna ja jaotada humanitaarabi ja erinevaid muid asju seal siis selline viimane ukraina reis, see on ka üks selline pikk teema. Side on tegelikult, eks seal olemas käände väheste sugulastega, kes seal Ukrainas elavad, et ükskõik, või siis käite kohal või on olemas ka tänapäeval igasugused vahendid asja lihtsustada, aga kuivõrd ütleme oma koduses elus, teie abikaasa on abikaasa, on eestlanna. Kuidas teil koduses elus on nende selliste kommete ja tavadega ja kas siis on õige, ma saan aru nii, et nad nagu vahelduvad, et Ukraina tavad, Eesti tavad või mismoodi te seda omavahel niimoodi jagad? Aitäh, ja me jagame kindlasti neid. Mul on suurepärane abikaasa ja tema on väga mõistev ja toetas igati ja ta toetab seda Ukraina poolt väga ja Eesti pool on meil ka väga tugev, et meil on kodus ukraina rahvariided, mitte igale lapsele me veel ei ole leidnud kõiki neid asju, lapsed kasvavad ka päris kiiresti ja siis Eesti rahvariideid natuke ja niiviisi, et, et seal on lihtsalt need Eesti muidugi kõik need laulupeod ja tütar loodetavasti läheb nüüd laulma sinna ja see on väga oluline. Mõlemad pooled on väga olulised. Ma räägin lastega ukraina keelt ja naine räägib nendega eesti keelt ja räägime omavahel eesti keelt. Muidugi eesti keelt kõlab nagu rohkem ja see on vastane lihtsam kui vanad lapsed on. Lapsed on seitse, kolm ja üks. Seitse ja kolm räägivad ukraina keeles ka juba midagi räägivad küll ja saavad aru, kõigest saad, ja kuidas teil see köögikuningriik on jaotatud ja need rahvuslikud toidud ja kuidas nende asjadega? Köögikuningriik on muidugi naise kätes. Mõningaid asju me teeme koos, võib-olla mõni ukraina köögiosa, aga, aga seal seda Ukraina köök on ikkagi Ukraina kultuurikeskuses rohkem, sest et naisega siis on võib-olla parem, kui ta teeb Eesti toite ja. Ukrainale aitäh. Mina ja mina ukraina ähvareenikuid. Kunstnikuna ja loomeinimesena olete te tundlik ja vastuvõtlik ka eesti kultuurile. Olete vasthuviline, eks te jõuate ka, jõuate käia teatris, kontsertidel, jälgida nii-öelda Eesti kunstielu. Ja kindlasti see on väga oluline, see on ülioluline osa jälgida, kui palju ma jõuan kontserditel, nagu on kolm väikest last, siis nagu väga-väga ei jõua väga tihti kontserditel, aga aga niiviisi silma peal hoiame ikka. On teil mingi oma lemmikvaldkond, kus te ei tahaks nagu midagi vahele jätta, et Eesti kultuurielus üldse või, või see on nii, et see vaheldub ja muud Dub kunsti ja muusikaelu ja teater on võib-olla järgmine, aga mitte nii oluline muusikaga noh, ma olen ju ka natukene muusikat õppinud ja muusika on selline asi, mis minus elab ja ma olen väga palju huvitavaid mõtteid saanud eesti muusikutelt ja ja muidugi arvud kaardilt ja täitsa sellised põhjapanevad mõtted ja, ja ideed, et see on väga oluline ja muusika nüüdseks selline müstiline maailm, see muusika, et kui sa lähed kontserdile, siis mis inimese sees toimub, noh, ma võin endast rääkida, siis mingid asjad nagu lähevad paika siis kui kontserditel käid, selline luksus, võib-olla võib öelda, et kui ma saan minna, see on ülioluline, aga alati ei piisa. No Nestor, tee nii, ehk naa, tegelete ju väga ilusate ja väga õilsate asjadega, aga jah, et kui lähete kontserdile või ise laulate, et see on veel nagu omakorda mingi hingepuhastus, ma saan nii aru. No kindlasti ja see on siis selle puhkus, on seal võib-olla ongi üks parimaid puhkuseid peale perega veetmise. Kõik see, mis Eestis meeldib, sellest on meil juttu olnud ja te olete siin sündinud ja see on teie kodu, on midagi, mida te imestate siiamaania võõristav. Aitäh. Ma olen elanud ja õppinud näiteks Pariisis eemal eestist ikkagi seal väga oluline korraks ära käia. Ja mulle üldse ei meeldi tegelikult see mõte, et mida, nagu praegu räägitakse, et kui vahva on reisida. Ei, siin on tore, seal on tore ja kogu aeg räägitakse nagu välja. Ja nagu ütles, kas see oli vist Andres Arrak, et olgem ausad, eestlased vahetasid välja siis lapsed reisimise vastu ja ma ei taha seda öelda. Pariisis õppisin, et seal on väga tore, aga ma tahan hoopis vastupidi öelda, et kui tuled tagasi, siis sa näed neid inimesi hoopis teistmoodi eesti inimesi. Ja ma võin öelda, et ma kuidagi armastan neid. Mulle pole väga meeldivat eestlased, võib-olla kui siin iga päev käid niiviisi rutiinis, siis ei märka neid asju, aga kui korraks lähed välja, siis sa saad aru, et tegelikult siin on väga hea meeldiv. Tulles tagasi muusika juurde, siis nagu enne sai mainitud mõnda aega on tegutsenud üks vanamuusikakoor, milles te laulate selle koori nimi on? Siine nomine siia nomine ja juhatab seda vilja seeski seened. Võib-olla kolm aastat niiviisi toiminud ja, ja kontserdid on olnud ka. Võib-olla praegu, kas neli mina ei ole väga palju osalenud nendes konsorditest, aga Ma olen pidevalt selle ansambli juures ja 24. ongi üks kontsert meil ka. Te alustasite meie saadet jõululauluga, see on hästi traditsiooniline Ida-Ukraina teab seda laule, mis ma laulsin, et enne see on selline. Iga jõuluaeg on kindlasti kusagilt seda kuulda. 100 protsenti. Mis muud kui saate lõpetuseks võtaks veel ühte laulu. Enne ütlen ma teile, suur tänu Eestis elav ukrainlane Nestor tükk, et saite aega meile tulla. Stuudios olid veel Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak ja nüüd siis lõpulaul teie poolt aitäh. See on selline sünnipäevalaul, kui tahetakse kellegile soovida õnne siis alati lauldakse eesti keeles võib sama paralleeli tuua, elagu. Ja siis ma laulan seda. Ja oli ta oli ta eali. Ja So two. Poodi no ja, ja oli ta, oli ta eali ta.