Kuulajad ilusat pühapäeva teile, soni kakult, käekene viis meid kuritegelikuks maailma, mis on iseenesest väga põnev maailm, aga samas ka ohtlik maailm ja midagi pole parata, kuigi võiks seal viibida pikemalt. Aga võib-olla mõni teema toob vaid ajas tagasi, nagu me oleme seda ju teinud. Kuid täna lähme ikka edasi, lähme edasi selle oma põhiteemaga ja selleks on tuletame meelde nõukogude kino jaaguar, rääkisime sellest verstapostist, millest nõukogude kinoajalugu alustatakse siis selleks on dekreet, millega kogus kino maailm nimetama üldistavalt seda nii natsionaliseeritakse tol ajal analoogiliseid hektari ette päris palju ja konkreetselt kino kinotootmist, filmi tootmist, kogu seda valdkonda puudutav dekreet ilmub 1919. aasta 27. augustil. Ja sellega allutati nii filmitootmine, levitamine, köik mis filmiga üldse seondub hariduse rahvakomissariaadi-le. Ja hiljem nüüd tükk maad hiljem, kümneid aastaid hiljem. See oli aasta 1980 kuulutatis sama päev, 27. august Nõukogude kinopäevaks. 88. aastal muudeti kinopäevaks, nii et kuigi nõukogude liit veel eksisteeris, aga selle sõna Nõukogude võeti sealt eest ära siis on seda kuupäeva veel muudetud tud. Vahepeal oli 28. detsember, kui ühendati rahvusvahelise kinopäevaga. Ja hiljem tehakse veel päris palju ettepanekuid, nii et kui vaadata kahe tuhanded taastate algperioodi siis toimuv nisukene arutelu või diskussioon sellel teemal, millal tähistada, kuidas tähistada ja tehakse ka ettepanek viia kino päev septembri viimasele reedele, nii et niisugune jooksul kuupäev. Kuid see ettepanek ei leia toetust ja tullakse siis tagasi selle algkuupäeva juurde. 27. august. Nii et tänase päevane siis Venemaal 27. augustil tähistatakse kinopäeva, kuid nagu teame, näe seda oktoobripööret ja võib-olla on ka huvitav ja seda me pole käsitlenud on see lühikene periood veebruarist kuni oktoobrini. Väga huvitav aeg leiab aset väga palju põnevaid sündmusi, sündmusi, mida oleks vaja ju ka jäädvustada kinolindile. Ja sellepärast hästi lühidalt ka sellest ajajärgust. Seal ei ole pikk periood, nii et väga palju aega ei võta. Aga etteruttavalt võib juba öelda, et vändati jõu, kümneid ja kümneid filme. Meil oli kunagi selline nimi nagu Hanšenkov, kes oli filmitootja tõstur selles vallas ja neid ta oma mälestustes kirjeldab seda situatsiooni või õhkkonda, mis valitseb pärast neid veebruarisündmusi. Ja ta ütleb, et me võtsime teate revolutsioonist vastu sellise rõõmuga, et kaks esimest päeva ei jõudnudki filmilindile. Me ei jõudnud mitte midagi jäädvustada, nii et professionaalid, kes oleksid pidanud ju nendel päevadel kaamera käes, mõõda neid sündmusi liikuma tegelikult mitte midagi jäädvustanud. Ja ta lisab mõõdus siis paar päeva veel paar päeva ja alles siis me hakkasime mingisuguseid võtteid tegema. Ja kui vaadata, mis nendest igatahes sai, siis nende alusel ongi niisugune kroonika ülevaade, mis kannab pealkirja vene revolutsiooni suured päevad. Ajavahemikul 28. veebruar kuni neljas märts 1917. Pealkiri seletab lahti kõik, mis siis seal kinolindil on. Hiljem vändati ka mõned kroonikafilmid, Nasukesed juba konkreetsemad, näiteks suure vene revolutsiooni tegelased tulevad nendest inimestest, kes sündmustest osa võtsid. Ja muidugi koheselt leidub alati neid inimesi, kes on varmad situatsiooni ära kasutama ja paisatakse ekraanidele päris palju, nimetame siis näit kõmulistaks poliitilisteks filmideks, mis nagu avavad selle eelmise hõimu olemuse ja kasutavad ära meile nii omase huvi nende inimeste vastu, keda nimetatakse kroonitud peadeks näiteks selline film nagu Romanovite dünastia saladus, loomulik, arusaadav, kõik inimesed lähevad vaatama. Põlev, keegi ei tea, mis seal toimus muidugi ekraanile eriti midagi huvitavat. Aga ikkagi. Ja mitmed filmid jällegi, arvestades persooni põnevust, mis käsitlevad Rasputini. Nii et neid on päris palju ja see traditsioon jätkub jõuga hilisemal ajal, nii et nagu meil oli solkakust käkene, nii on ka Rasputin üks nendest persoonidest, keda filmitegijad väga armastavad. Mida tol ajal küllaltki sageli kasutatakse ja kasutatakse eriti uusi filme reklaamides isegi sõna uus on siin vale, sellepärast et otsitakse välja vanad lindid ja näidatakse neid nagu tol ajal ajalehed kirjutasid ilma tsaaripoolsete kärbeteta. Põnev ilmatsen soorita, mis on seal välja lõigata. Ja minuealised inimesed mäletavad, et kui vahetevahel oli ka nõukogude ajal võimalus näha mõnda Lääne filmimis polnud tsensuuri lõikeid kärpeid läbi teinud siis mul on eredalt meeles üks Itaalia firma, ei hakka selle praegu pikemalt peatuma, mida õnnestus näha ühes kinoklubis täielikus variandis ja siis hiljem juba minnes kinno põnevusega veel kord näha juba avalikul näitamisel ja siis oli üllatus, suur oli niisugune tunne, nagu tegemist oleks hoopis teise filmiga. Nii et seda ka kasu torti ja mõned tegijatena ületavad igasuguseid piire. Näiteks film, mis omal ajal kandis pealkirja revident Arusaadav kelle tehasest oli see film inspireeritud, hakkab neid kandma pealkirja Thierry murda ja tsaarirežiimi altkäemaksuvõtjad sõnade murda on väga raske, tõlgitav, aga seal siis mingi nisugune juhmakas või midagi sellist. No enam-vähem. Ja kuna tsensuur ju enam ei ole, siis loomulikult leidub neid inimesi, kes otsustavad seda vabadust kasutada ja paiskavad turule pornograafilise sisuga filme. Nii et kui vaadata seda perioodi, siis ka sellist toodangut on päris palju. Ja ühes teatris korraldatakse seansse. Tolleaegses reklaamis teatatakse, et seal demonstreeritakse Pariisi stiilis filme. Nii et publik käib ka sellist toodangut vaatamas. Ja midagi üritatakse teha ka riiklikul tasandil. Ja riigipoolselt on jõutud vändata 13 kinokroonikat, mis kannavad pealkirja vaba Venemaa. Üldse ilmub ju ka tol ajal ikkagi ekraanidele kümneid uusi filme. Ja kui vaadata seda perioodi kokkuvõtvalt, siis ega seal ju midagi vist väga erilist ja säravat pole. Mõned kroonikad saavad ka nõukogude poolt hiljem kasutatud oli meil näide, kuidas Lenin soovitas saata Ameerika ühendriikidesse kroonika täid, kus kajastati Romanovite perekonda. Aga kui nüüd vaadata seda lühikest aega, mis jääb oktoobrirevolutsioonist kuni selle dekreedini, kui kõik see natsionaliseeritakse siis ei tähenda kaugeltki seda, et mingit kontrolli ei olnud täpselt samuti nagu ettevõtete puhul, tööstusettevõtete puhul, ka kinotööstuses rakendatakse tõelist kontrolli. Nii et töölistest moodustatakse nisukesed grupid, valitakse inimesed, kes peaks kogu seda tööd kontrollima. Ja ka nõue, mitte mingisugust nõukogudevastast agitatsiooni ei tohi olla, see oli keelustatud. Nii et kuigi veel nagu vabalt võis tegutseda avakontroll ikkagi päris tugev. Ja kokkuvõtvalt, vähemalt nii raamatutes olla fikseeritud märgitud vändati 1918. aastal 150 filmi, nii et see toodang on ikkagi erakordselt suur muidugi nende seas jällegi valdavalt hästi lühikesed ka mõneminutilised teosed. Jaga vanad ajakirjad ja neid oli päris palju, mis olid pühendatud filmile fotole, neid ilmub ikka edasi. Ja kui vaadata nende suhtumist uude võimu, siis oli ikkagi valdavalt negatiivne näiteks sõna revolutsioon just nimelt revolutsioon oktoobri tähenduses. See oli reeglina ikkagi jutumärkides, nii et veebruarirevolutsioon oli nende inimeste jaoks tõeline revolutsioon. Ja oktoobrit käsitleti kui mingisugust pööret ja tõenäoliselt ajutist pööret. Ja kui vaadata nõukogude aegseid käsitlusi, nissan sellele perioodile pühendatud siis peamine etteheide, mida seal tehakse, no muidugi kodanlik mentaliteet ja nii edasi ja nii edasi. Ja et peamine etteheide seisneb selles, et kui neid filme ekraanidel vaadata, jälgida, siis ei saagi aru, et midagi suurt ajaloolist on toimunud. Sündmused leiavad aset kuskil Buduaaridas, inimesed on kaunilt riides, aga seda proletariaadi võitlust ja kogu seda, seda, mida me teame raamatutest, seda ei demonstreerida, ei näidata ja et ka filmide pealkirjad põhimõtteliselt ei erine nendest, mis olid revolutsiooni eelsete filmide peal. Paljud kinoga seotud inimesed said aru, millega see kõik võib lõppeda, omanikud üritasid, mida võimalik maha müüa, kes sai, lahkus ja kui vaadata tõesti loetelu nendest inimestest, kes olid selles maailmas tegevad enne revolutsiooni siis lõviosa neist üritas kas päriselt lahkuda ajutiselt lahkuda, sõitsid ju kuskile Lõuna-Venemaa aladele, kus olid valged, ütleme siis niimoodi. Ja vähemalt võtsid siis ootava positsiooni, nii et neid, kes siis otseselt kahe käega seda pööret toetasid, need on suhteliselt vähe. Ja kui nüüd ilmub see dekreet 27. augustil, olgu siis vahemärkusena öeldud päev varem, 26. augustil analoogiline dekreet, mis puudutab teatreid, nii et ka need kõik natsionaliseeritakse. Ja praktiliselt kõik, nagu ma ütlesin, olulisemad tegelased lahkuvad, võtavad selle äraootava positsiooni. Ja mingis mõttes ka seletab, kui siia lisame kogu selle võimuootuse kinole ja sellele, mida ekraanidel demonstreeritakse ja tuletame meelde need Lenini sõnad, tema suhtumine sellesse maailma, siis on ju täiesti selge, et peamised juhtnöörid puudutavat kino tegemist, filmimist, need olid just nimelt soolatud selleks, et toota kroonikaid ja see on ka arusaadav, nägime seda nende agitrongide puhul. Kui enamus Venemaa elanikkonnast ütleb, maapiirkondades olid kirjaoskamatud, siis läheneda neile kogu see propaganda ei saanud ju kasutada niivõrd sõnad pidid mõju kasutusele pildi. Ja esimesed taolised kroonikad saavadki valmis ja jõuad ekraanidele 1918. aasta aprillis. Ja mõned pealkirjad iseloomustavad just nimelt neid sündmusi, mis aset leidsid, näit tuli jäädvustada, jäädvustada just nimelt lähtudes bolševike seisukohast. No näiteks film pealkirjaga relvade ära mina anarhistidelt teame, kuivõrd oluline oluline liikumine see anarhia oli nendel kuudel ja need võetakse neilt relvad ära. Ja üks suuremaid filmimisi tol ajal toimub 1918. aastal, esimesel mail. Kui toimub suur paraad, esimene mai, arusaadav, millise sündmusega see on seotud. Ja see paraad toimub Hodin ka väljadel. Ja nüüd tahaks teha väikese kõrvalpõige, sellepärast et kui mälu ei peta, sellest meil juttu pole olnud. See on nüüd seesama väli, kus 1896. aasta 18. mail või 30. mail teise kalendri järgi toimusid Nikolai teise kroonimispidustused, mis lõppesid suure katastroofiga. Kogunes sinna tohutu rahvamass. Mõned autorid arvavad, et ligikaudu pool miljonit inimest levisid jutud ka jätta, hakatakse jagama kingitusi ja meenemünte. Ja veel kord pakutakse, et kogunes üle poole miljoni inimese. Täpseid arve muidugi, keegi ei oska öelda. Ei saa jällegi väita, et võimud oleksid selleks ürituseks valmistunud väga tõsiselt. Ja koht oli ju ka varem kasutusel olnud rahvapidustuste läbiviimiseks põhimõtteliselt midagi uut ei olnud. Ja nüüd, kui me seda hiiglaslikku platsi kujutaksime ette siis selle äärde olid püstitatud kõikvõimalikud ajutised lavad, kus Assis esineda, palaganid. Nii et seda meelelahutusliku osa oli hästi palju. Kuid see antud juhul pole niivõrd oluline, vaid rahva kostitamiseks. Kooli postitatud 20 suurt ehitist näid vahetevahel, kirjanduses nimetatakse Barakidena hooned teised ja seal oli ette nähtud rahvale jagamiseks ja nüüd me võime neid koguseid ette kujutada 30000 ämbrit õlut ja 10000 ämbrit meejooki medagoogat. Ja lisaks püstitati 150 putka mis olid ette nähtud ja kus siis tuli jagada rahvale kingitus, siis selle sündmuse puhul. Ja neid kinkepakk oli valmistatud 400000, nii et võimud lähtusid sellest, et maksimaalselt kohale tuleb 400000 inimest. Need pakid on iseenesest väga huvitavad ja võiks ju natukene neil peatuda, millest nad koosnesid. Selles pakis oli üks kukkel, nimetame siis seda nii Intaris suur sellepärast, et selle kaaluna mainitakse naela. Ja see oli Filippovil kuulsa Filippovil toode. Siis oli pool naela sõnu umbes 200 grammi vorsti. Nii et igaüks võib nüüd meie kuulajatest seda pakki koostada enda jaoks. Ja eriti hea on seda võrrelda, kes mäletab Brežnevi-aegsete pakikestega jagartinijat Saariaga sopis uhkemaid pakke ja maksma ka ei pidanud. Siis oli ja siis maarõngas sai tõlgin siis nii. Ja sellel 100-l oli riigivapp. Siis oli üks kotike 3,4 naela, mis sisaldas karamellikomme, pähkleid, rosinaid, kuivatatud ploome ja veel üht-teist. Ja võib-olla kõige ilusam ese, mis kingituses oli, oli Emalleeritud kruus tsaaripapiga umbes 10 sentimeetrit kõrge. Siis oli kingitusepakki lisatud veel üks pakike maiustuste jaoks. Sellele oli trükitud Nikolai, teise ja Aleksandra Fjodorovna pildid. Ja kogu see suveniir, välja arvatud kukel, oli seotud siitsist rätikusse. Rätik oli valmistatud Prohhorovi manufaktuuris ja ühele poole oli siis trükitud kreml ja Moskva jõgi ja teisele keiserlik abielupaar. Niisugune pilt. Ja lisaks kavatsesid korraldajad heita veel rahva hulka meene võite veel mehene nisukesi žetoole. Ja selline oli siis kavatsus ja kogus. Pidustuste algus oli määratud 18. mai kella 10 paiku hommikul, nii et rahvas pidi siis hommikul kogunema. Kuid kuna levisid jutud, et jagatakse tasuta suuri kingitusi, rahvas hakkas kogunema juba eelmisel õhtul ja kui rahva seas levivad jutud, et jagajad rabavad osa kingitusi enesele no siis võib arvata, et kogu see rahvamass tormas nende putkade suunas, tekib tohutu trügimine. Ja kuigi väljal oli 1800 politseinikku, ei suutnud nad rahvamassi peatuda. Ja need neil, neil, kes olid need jagajad, tekib paaniline hirm, et neid tallatakse jalge alla. Need putkad purustatakse ja nüüd lihtsalt, kuna nad ei jõua järjekorras jagada neid kingitusi hakkavad nad neid rahva sekka loopima, mis muidugi tekitab veelgi suuremat segadust. Ja kui vaadata neid andmeid, andmeid, mis on siis kogu selle ürituse tulem siis tallatakse surnuks 1379 inimest, see on kolossaalne arv, lisaks need, kes kuidagi saavad või piirduva, lihtsalt müksuda ja mingisuguste kergemate kahjustustega. Ja väidetavalt on ka see arv vähendatud arv, sest tegemist on ametliku arvuga. Ja kui vaadata nõukogude aegseid kirjutisi, siis peamine, millele rõhutakse, on see Saar ei tee väljagi, nii et pidustused jätkuvad. Ja tõesti, kui vaadata kogu seda järgnevat sündmuste käiku, siis ega pidustuste programmis erilisi muudatusi ei tehta. Väljak puhastatakse ja puhastatakse tõesti paari tunniga. Juba mõne aja möödudes mängib seal orkester, mida dirigeerib tol ajal väga tuntud juhatada Razzafoonov. Kell 14, null null saabub Nikolai teine isiklikult, vastu võetakse hõigetega hurraa. Mängitakse hümni ja hiljem pidustused jätkuvad Kremlis. Ja õhtul oli ette nähtud suur pall, vastuvõtt Prantsusmaa saadiku juures. Ja väidetavalt mälestustes on ka sellest juttu olevat mõned püüdnud Nicolaid veenda, et vähemalt tema ei võtaks sellest ballist osa. Kuid ta võtab osa küll mitte väga pikalt, aga võtab siis on seal ettepanekud tellida vähemalt roosa Prantsusmaalt ja kaunistada seda kõike nii pidulikult ka seda ei muudeta. Ja nii ongi see üldistus ja väga paljus tol ajal, vot kui tuleb nüüd see see sõna lärine Nikolai, teine ja nõukogude ajal hiljem seostati 100 viienda aastaga siis tol ajal just nimelt nende sündmuste tulemusel saab ta enesele selle liitnime või liitsõna sinna juurde. Nii et verine on ta juba alates sellest kroonimispidustustest aga natukene süüvida. Ja ega nõukogude ajal ka selles kunagi juttu ei olnud, näiteks Nikolai teine oma päevikutes ikkagi kirjutab, tegemist oli õudsat tragöödiaga. Siis kunagi nõukogude ajal ei räägitud sellest. Keiserlik perekond annetas 90000 rubla ohvrite perekondadele haavatutele saadeti 1000 pudelit madeiralt haiglasse, natukene toredam siis olla ilmselt. Ja ka tsaariperekond külastas haavatuid mitmes haiglas, nii et midagi ikkagi tehti. Jaga reageeriti Moskva politseipealik ja tema asetäitja võetakse maha, nii et saadetakse erru. No tuleb küll öelda, et pealik sai ka küllaltki suure eluaegse pensioni, nii et mitte lihtsalt minema. Ja nende sündmuste märgistamiseks püstitati 1896. aastal ka vennashauale mälestusmärk, nii et midagi ikkagi üritati teha. Miks Hathanka väli ja väikene niisugune tagasivaade aga just nimelt sellepärast, et esimesel mail 1918 toimus seal Nõukogude paraad ja see paraad on ka jäädvustatud ja tegi seda operaatorina. Biotor Nowitzki on väga tuntud nimi. Võib-olla ühed huvitavamad tema jäädvustused varasemast ajast. 1912.-st aastast on Balkani sõjasündmused 100, mis on väga paljus unustatud, aga kus vast esmakordselt kasutati sõjategevusest näiteks lennukeid. Ja vot need jäädvustused, tema jäädvustused on sellest sõjast on ka väga tuntud hilisemast ajast kui tograaf ja ta võttis osa kõigist Schmidti poolt juhitud polaarekspeditsiooni dest. Need ekspeditsioonid. Osaliselt neil olid ja see fotomaterjal väga paljus ongi biotor Nowitzki kätetöö. Nowitzki ongi esimene, kellel õnnestus pärast oktoobrirevolutsiooni jäädvustada kinolindile Leninit, et need on need kaadrid, kus Lenin koos klupskajaga ja Lenini õega saabuvad sinna Kadõnga väljale autos, nii et selline jäädvustus. Ja see kroonika ilm, mis siis valmib kannabki pealkirja prale, Tarski praasnika, Moskvee Protariaadi pidustused Moskvas. Ja demonstreeriti juba samal päeval kuues kinoteatris ja olid püstitatud ka ekraanid platsidele, nii et rahvale seda kõike näidati. Ja kaadrit sellest filmist trükiti ära ka ilmuma hakanud ajakirjas Ginani Dieljal, nii et ajakiri, mis oli just pühendatud kinomaailmale akas tol ajal selle pealkirja all ilmuma. Jacob kokkuvõtvalt, kui nüüd sõda, kroonikas jäädvustatud Leninit vaadata, siis vähemalt kirjandusest võib leida, et aastatel 1918 kuni aastani 1922 on nõukogude kino Madografistid filminud Leninit ligikaudu 20 korda kuid mingit spetsiaalset terviklikku leniline pühendatud filmi ei ole. Nüüd, kui vaadata seda nõukogude aegset mütoloogiat, siis loomulikult ka selle filmimise puhul alati tuuakse esile, kui tagasihoidlik Lenin oli. Meil olid näiteid kirjanduse Soašenko, kuidas Lenin andis need kalad nälgivatele vene lastele ja siin täpselt samuti. Ikka alati olevat öelnud, et mister mind filmite filmile ikkagi rahvast ja kui tahetakse luua nii sihukesi konkreetseid näiteid, kellele siis Lenin neid soovitab, tõsi, andis siis tavaliselt tsiteeritakse Eduardi Need. Ja tegemist on tõesti tuntud nimega inimesega, kes on sündinud Lätis, Läti päritolu mees ja Vene filmikunstis mänginud väga suurt rolli. Taan olnud hiljem Eisen, Steini filmide operaator. On saanud ka kolm Stalini preemiat. Ja üks tema esimesi filme valmis 1921. aastal. Ja selle filmi pealkiri on sirp ja vasar on säilinud osaliselt ja selle filmirežissöörid, eks on ka väga olulised märgilise tähendusega nimed mehed. Vladimir, kardin, Budovskina meil hakkab neid värsi tulema päris palju ja täna juba jale aega nendel kael mainitud peatuda teeme seda kindlasti millalgi hiljem. Kas nüüd seoses just selle filmiga, mis pole eriti filmikunsti ajalukku läinud või mõne järgmisega iga käes, tuleme nende juurde kindlasti tagasi. Aga mis nüüd puudutab sedasi Peavasarat, kui keegi hakkab seda otsima, siis film esineb ka teiste pealkirjade all, nii et vahetevahel on need rasked päevad põikaks perekonda ja hästi lühidalt selle filmi sisu. Jutustab film ühest kulakust, tähendab, ei jutusta kulakust. Lihtsalt ajend, kulakt ekspluateerib õhta väga vaest talupoega siis ei kannata seda kõike välja ja koos oma kallimaga ning tema vennaga on sunnitud lahkuma pealinna, et otsida sealt tööd. Siis nad abielluvad ja kogu selle filmi alguslugu paigutub aega enne seitsmeteistkümnendat aastat enne seda pööret, nii et termin kulak on muidugi kokkuleppeline. Ja siis esimese maailmas sõja ja revolutsiooni sündmused viivad selle perekonna lahku ja mis seal edasi saab, sellesse film ongi. Ja selle filmioperaator tisse olevatki Leninit filmides kuulnud siis Lenini käestuvad sõda, soovitust tuleb hoopis rohkem tähelepanu pöörata rahva filmimisele kui tema filmimisele. Ja eks tagasihoidlikkus ju iseloomustab kõiki diktaatoreid, kui me jätame nisukesed Klaunilikud välja, järsku keegi meie kuulajatest mäletab Uganda valitsejat Idiamiini, kelle ordenid mahtunud pintsaku peale ära ja üllatasid arvuliselt ikka Brežnevi omi kordades. Aga nisukesed tõsised diktaatorid alates Rooma esimesest case'ist kustusest ja lõpetades võib-olla tõesti täna päevastega, vaid Hitlerit ja Staliniga on ju väliselt väga tagasihoidlikult. Kui aga liikuda ajas edasi, siis on arusaadav. Kodusõja perioodil jäädvustatakse peamiselt neid sõjaga seotud sündmusi ja samuti väejuht Tõnnijat pühendatakse päris palju kinolinti nende jäädvustamiseks. Ja see on jällegi huvitav, kuidas ideoloogia teeb oma valikud. Kui vaadata nõukogude aegseid raamatuid, siis seal ju tavaliselt tuuakse ära loetelu nendest nõukogude väe pealikest, kes on jäädvustatud seal Me võime leida nii Varoširovilt kuid paewitja teisi, aga mitte mingisugust. Et oleks jäädvustatud näiteks Kattrotskit ju ei ole, pole mitte mingisugust kahtlust, et kui operaatorid selle teemaga tegelesid, siis kindlasti leidsid nad aega ka Trotski jäädvustamiseks. Ja muidugi tegemist on võitudega nende saavutamisega ja selle materjali alusel, mis on meie jaoks võib-olla kõige huvitavam Monteeris toff oma suure 13-st osast koosneva dokumentaalfilmi kodusõjaajalugu. Kui vaadata, siis neid agitfilme on ju kümneid ja meil ei ole mõtet ka nendel pikemalt peatuda. Sellepärast et temaatika on ju enam-vähem selge Eka võidud, võidud, võidud ja pahad valged ja demonstreeriti neid ju nii agitrongidest, millest meil oli juttu kui tööliste ja maa klubides. Nii et see oligi tolle aja üks peamine toodang. Nüüd ajal kui kinotööstus kogu see maailm polnud veel natsionaliseeritud, siis tekib küsimus, kuidas siis saadi kätte Nedagi filmid, kuidas siis oli võimalik seda toodangut, et näidata, keegi pidi ju neid valmistama. Ja esitatigi tellimused ära firmadele? Näitena meil oli ju Hanšenkovi nimi, tema firma ja neilt telliti näiteks film, mis kannab pealkirja põgenik. Kuid mitte kõik tolle aja filmi polnud otseselt seotud kodusõjatemaatikaga. Olid ka üksikud erandid. Ja olgu ka siin mõni näide, 1918. aastal valmib film pealkirjaga ülestõus ja arusaadav, millisele sündmusele sai olla see film pühendatud tsoon oktoobrirevolutsioon. Ja kui vaadata kodusõja ajal valminud filme, siis Rec koordiliseks on aasta 1919 ja selle aasta jooksul vändati 15 filmi. Aga muidugi enamus neist oli lühikesed agitatsiooni filmid. Neis säilinud on mõned üksikud Ühed, neist sattusid valgetega, et ja nad hävitati ja on teada ainult nende filmide pealkirjad, näiteks ühe filmi pealkirjaks oli neli kuute niikini juures, millesse film võis siis rääkida, kui õudne seal tinikini juures oli. Mõne puhul pole teada isegi sisu, nii et ei tea, millest filmid rääkisid. Ja paar näidet säilinud filmidest, näiteks ühe filmi pealkiri olid sertööri. Ja see film jutustas kahest vennast nad teenisid punaste juures nii, et olid punaväelased ja otsustavad seal põgeneda. Midagi neile ei meeldi. Ja see oli ju küllaltki tüüpiline sõjaväest põgeneda oma kodukülla enamusi olid nii mobiliseeritud üldse juba esimese maailmasõja päevil. Need olid inimesed, kes olid pärit, arvestades Venemaa elanikkonna jaotust, linna elanikkond, maa, elanikkond, nadolid ju pärit kuskilt Venemaa küladest ja need põgenevad ja paistab, et ees ootab neid suur vabanemine ja õnn. Aga mida nad seal siis leiavad? Arusaadav, valgete poolt tapetud isa, rüüstatud elamine ja vot siis nad saavad aru, et milline on see õige pool. Ja film lõpebki sellega jätad, lähevad punaste juurde tagasi ja mitte lihtsalt tagasi, vaid selle nimel tagasi maksta kätte oma isa eest. Teine film, peaaegu sama sisuga, kannab pealkirja isa ja poeg. Ja see poeg satub valgetega Plawingi ja nagu tol ajal juhtus, kui on kodusõda ja see on iseloomulik ka meie ajaloole. Et poeg on punaste juures aisa sattus valgete juurte ja nüüd, kui poeg kol vangistuses, siis üllatusena juhtub nii, et tema vangivalvuriks satub isa ja kogus ilme. Kulminatsioon seisneb selles, et pojal õnnestub siis isa veenda. Agitatsioonitöö ja isa saab aru, et tema poolt valitud pool on vale ja nad koos põgenevad. Kuid need filmid pidid näitama mitte ainult nõukogude sõdureid punaseid niisukest vaprate võitmatutena Vaidmel. Las Sanna oli demonstreerida ka punaste erilist inimlikkust. Ja üks film, mille pealkiri juba ütleb, milleni on selle filmi sisu, see pealkiri on Me oleme Ta maksust kõrgemal ja ei ole mingit kahtlust, juba pealkirjaga tehakse selgeks, milles film jutustab. Ja punased vallutavad selles filmis Kaasani linna. Ja võtavad vangi ühe kindrali, tsaari, kindrali tütre, ja kellena sots tsaari kindrali tütar töötas või mis vallast tegutses, kui linn oli valgete käes väga sageli, milline oli tütarde roll sanitar. Ja need on muidugi ta vangi võetud, tan valgete esindaja teda, seal ootavad igasugused nuhtlused ja karistused, Amy siis selgub, et kui ta oli medõde, siis ta päästis ühe vangi langenud nüüd valgete kätte vangi langenud punaste komandöri elu hooldas seal teda. Ja vot, kui nüüd punased said sellest teada, et see on see nii-öelda inimlikkus ja suuremeelsus ista koheselt vabastatakse. No veel üks agitfilm, las ta siis meil olla ka see pidi demonstreerima neid uusi avanenud võimalusi ja tsaarivõimu tsaariaega ju iseloomustati kui rahvaste vangla ja need film juba filmi pealkiri ütleb, millega enam-vähem mul tegemist pidi siis näitama, millised võimalused avanevad nüüd inimeste ees, kes siis ei ole vene rahvusest ja filmi pealkiri oli seltsimees Abram. No oleneb arvata, mis rahvusesse seltsimees Aabram oli, nii et film jutustabki ühest juudi poisikesest, muidugi tema elu oli väga vilets tsaariajal, aga nüüd uutes oludes saab temast punaarmee komandör. Veel üks film, Brazareenieff oleks siis nagu arusaamine või mõistmine saanfilmas tsaariohvitserist, kes punast teenistusse algus nagu juhuslikult, aga siis näeb, et on ikka õige pool, jäävad, toimubki niisugune mõistmine ja arusaamine, jääd selliseid ohvitsere oli ju päris palju, seda me teame, sellest on olnud meil jutt, põhihiljem ju Nõukogude historiograafia, sellest ju väga palju räägitud. Lõviosaga punaste komandöridest oli tegelikult tsaariarmee endised ohvitserid. Aga nii see oli ja filmid, tolleaegsed seda mõnikord ka demonstreerisid. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.