Kuulajad ilusat pühapäevateele, täna on meil natukene eriline saade. Selle bloki numeratsioon on jõudnud ühe ümmarguse numbrini ja see on 700. Jääme siis ustavaks oma vanale traditsioonile, kes tahab seda tähtsat juubelit tähistada, siis peab seda tegema kodus omal algatusel, kapid tuleb üle vaadata ja otsida sealt välja vastavalt Meie temaatikale, siis oleks muidugi hea, kui tegemist oleks venepäraste toitude ja jookidega. Nii et tänane pühapäev on täiesti väärt sõda juubeldada ja pidutseda. Aga meie peame ühiselt ka tööd tegema. Nii jätkame meie temaatikaga ja tuletame meelde. Eelmine kord oli meil juttu agitfilmidest ja nad on küllaltki olulised, kui pidada silmas seda ideoloogilist tellimist, mida filmikunstile esitad, mitte sellepärast, et just nimelt siis kodusõja ajal kujuneb välja see reeglistik, kuidas vaenlast näidata, kuidas teda esitleda. Ja vaenlaste seas võibki eristada kahte tüüpi. Ühed on nisukesed, vastikud ebameeldivad peedeed kuidagi mõjutama inimesi emotsionaalselt nendesse suhtuma eitavalt. Ja teine võimalus oli vaenlasi naeruvääristada. Ja naljakad olid nad valdavalt ikkagi oma rumaluses, nii et tol ajal väga paljudes filmides vaenlane valge on nisukene, eriti rumal ja lollivõitu tegelane ja punased saavad nendega väga efektiivselt hakkama. No näiteks niisugune sinna, kus meil tšak, julge, võiks vast nii tõlkida, seal ongi peategelased, nisukesed, lollivõitu, rumalavõitu, valgekaartlased. Ja sageli, mis on veel nendele filmidele iseloomulik. Kui tänapäeval neid rolle, kui oli vaja kuidagi seal eriti vapralt võidelda esitavad kaskadööri, siis tol ajal valiti nendeks tsirkuseartiste. Nii et väga paljude näitlejate puhul on see tee küllaltki tüüpiline. Et kunagi varem ollakse tegevtsirkuses, seal keegi märkab ja siis juba inimene on kinoekraanidel. Ja üks see lugu alguses näide selles samas meil chakest, mis seal siis toimub ja kuidas siis need valged nii rumalad on? Nad on rajanud ühe vangla ja arvavad, et sealt vanglast ei ole võimalik, ei põgeneda ja vastavalt sinna ka siseneda. Aga peategelane on muidugi nii osav ja vot siin just lähebki vaja tema tsirkuseartisti oskusi. Et ta siseneb sinna vanglasse ja aitab sealt põgeneda ühel põrandaaluselt siis omal ajal on punaseid aidanud. Ja kodusõja päevil valmib ka esimene Nõukogude täispikk film, mis puudutab neid sündmusi ja see kannab pealkirja punasel rindel. Filmiti see teos 20 päeva jooksul ja tegemist oli Poola sõjakäiguga. Teame sellest oli meil kunagi tuhk, lõppeb see suure fiaskoga ja väga paljus on seal ju ka Stalin ja hilisem tema niisugune isiklik altipaatia kõige selle suhtes, mida märgistas sõna Poola ja poolakad. Ja selle filmi sisu on lühidalt järgmine. Üks Poola luuraja lõikab läbi telefoniliini, aga tol ajal informatsiooni anti edasi mõõda telefoniliine ja nüüd punaste komandör on raskustes, tal ei ole võimalik anda siis seda teavet, mida on vaja edasi. Ja nagu ikka, tuleb Ta appi üks punaarmeelane, kes siis täidab seda käskjalafunktsiooni. Ja nüüd ta ratsakappabki ülesanded, tema aga Poola luurajate, ta avab kukuta sealt hobuse pealt maha. Ja poolakas Al poolakas saab siis kõik need salajased dokumendid enda kätte. Paistab juba film võiks lõppeda Hähklassilt alles algab sellepärast et vapper, haavatud punaarmeelane hakkab siis sõda poolakat jälitama. Ja kulminatsioon selle filmi kulminatsioon leiabki aset rongis. Nii et punaarmeelane jõuab seal talle järele. Ja vot need on need kaadrid, mis on meile tuttavad väga paljudest, järgnevad vaata aastates seiklusfilmidest, olgu need Nõukogude omad algul Ameerika omad, toimub võitlus ja kui juba kuidagi dramaatilist võitlus näidata, siis on rongivaguni katusel ja lõpuks muidugi sellel punaarmeelased õnnestuks poolakas sealt alla tõugata. Ta ja finaal on siis niisugune positiivne filmitegijate jaoks. Nende dokumentidega jõuab ta sinna, kuhu oli vaja jaatoriks, mis oli planeeritud, saabki ellu viidud. Kuigi ja sellest me eelmine kord rääkisime, et kogu filmitööstus natsionaliseeriti 19. aastal, aga nisukesed olulised filmiorganisatsioonid moodustati natukene hiljem. Olgu siis need aatomid ka. 1922 19. detsembril moodustati keskne riiklik foto-kinoasutuses oli kosk, kino. Hilisemast ajast ja san aasta 24 on ta meile tuttav sildi all Sovskino, nii et seal see organisatsioon, mis kogukinor tegevust juhtis. Ja kui vaadata neid täispikki filme, siis ega algaastatel ju neid eriti palju toota ei jõutud, tud ei olnud, neid võimalusi, polnud ka linti, kõik oli tohutu probleem. Ja kui tulla arvude juurde, siis 1921. aastal jõudis kinoekraanidele kolm täispikka filmi, nii et võrreldes tänase päevaga on need numbrid muidugi erakordselt väikesed. Järgmisel, 22. aastal on see number seitse ja 23. aastal jõuab Nõukogude Venemaa ekraanidele 13 uut filmi. Kui lõppevad kodusõja peamised lahingud, siis on ju arusaadav, see teema pole enam propagandafilmide jaoks oluline, nii et otseselt nisukesi lühikesi agitatsioon filme enam ei vändata. Kuid kaugeltki ei tähenda, et kogu see kodusõja temaatika oleks nüüd jäänud kõrvale. Vastupidi, nüüd keskendutakse peamiselt täispikkade filmide väntamisele. Jaan teada kolm esimest nisukest pikemat filmi. Et nendest on säilinud ainult üks ja hävinud filmide puhul on pealkirjad ja lühike sisu. No näiteks üks nendest, mis pole tänase päevani jõudnud Pealkirjata Manchmell muidugi tavaliselt kui on juba Atamansis, on selge, et tegemist on negatiivse tegelasega. Noh, meil on see seisund, mis tabab inimesi järgmisel päeval, kui eelmisel on väga palju alkoholi tarvitanud. Niisuguse nimega Ataman sündmused leiavad aset Lõuna-Venemaal. Piia üks linnake, millele läheneb punaarmee ja valget, nüüd nagu peaksid taganema, aga kuna linn on sisse piiratud, siis sisuliselt 1000 koguse valgete armee, valgete sõjasalgad muutuvad, transformeeruvad pantiitideks, joovad nende sotsas ongi see atamal meil. Ja mis on siis selle filmi niisugune keskne idee? Ei ole muidugi bandiiti iseenesest, vaid see on üks intelligendi meeskond kes siis varem toetas valgeid, kuna ei saanud aru, milline on siis nende olemus, millised inimesed nad tegelikult on. Vot selles kriitilises situatsioonis, nüüd siis ilmneb, et tegemist on bandiitidega. Niisugune lugu. Ja veel üks film, mis pole säilinud, kannab pealkirja nõukogude võimu eest. See toob vaatajad, tõi vaatajad, kuna faili pole säilinud, siis tõi vaatajad siia meie kanti. Parajasti toimub Judenitši pealetung. Punaste staabis töötab üks valgete luure, ei anna. Naisterahvas, kes siis jagab valgete ideid, taabio teeniksid toetada ja millest jutustab meeles ill, kuidas üks teadlik töötaja tööline muidugi ta paljastab ja kukub ta siis sisse, jääb vahele. Ja nüüd see ainus säilinud film kannab pealkirja ja seal väga oluline film kogu selles vene filmiloos. Film valmib aastal 1923 ja selle filmi pealkiri on Krasnedyawaljata. Jaaval saab, Ta on, aga ma arvan, et seda oleks vast mõistlik tõlkida punased põrgulised. Algselt oli kavas kaks seeriat, hiljem ühendatakse, läks. Ja kui keegi meie kuulajatest tahaks seda filmi vaadata, siis Facebook'is on see film ka kättesaadav, nii et sealt võib soovi korral seda vaadata. No kuna tegemist on ikkagi tummfilmiga ja tõesti täispika filmiga, see film kestab 139 minutit. Seal on tänasel päeval, kui aeg on meile kõigile niivõrd kallis, ikkagi päris pikk ajaühik ja sellepärast hästi lühidalt ka selle filmi sisu. Kusjuures selle filmi aluseks on ühe tuntud kirjaniku Pavel Blachini romaan tänasel päeval eritis, autor ei ütle meile midagi. Tegemist oli vana poishevikuga, partei liige on ta aastast 1903, neid ei ole eriti palju. Ja kahekümnendatel aastatel töötas ta keskkomitee tees siis Glavlitisklavlitanud, see on suur. Ja selle teose punased põrgulised avaldas ta aastat 1923 26 ja neid võib tekkida küsimus, film valmis ju ka 23, aga teos nagu 23 26, et kuidas siis nii. Aga filmi aluseks on selle teose esimene osa just nimelt see osalis valmiski 23. aastal. Ja see raamat Ta on inspireerinud filmiloojaid ka hilisemal ajal 1966. aastal, siis oli juba plagin surnud. Valmib veel üks film, mis kannab pealkirja Neula liim stiitselli, nii et püüdmatud kättemaksjad nii vast võiks seda tõlkida. Nüüd, mis puudutab punased põrgulisi siis selle filmi lavastaja on Ivan perest ja Ani väga sümpaatne mees ja sümpaatsed inimesed, siis panen ka nende foto välja. Nii et igaüks saab siis vaadata ja oli varem üsna tuntud näitleja ja väidelda tavalt. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tegid Lääne kinotöösturid talle ettepaneku kolida läände. Guitab keeldus ja peamine tema tegutsemispiirkond ongi Gruusia või Georgia. Ja kui vaadata, kus film punased põrgulised kõigepealt ekraanidele jõuab, siis selleks ongi tihvlissi ja esilinastus, kas sellel samal 23. aastal 25. septembril tohutu edu, tohutu edu? Ja veel kord, kuigi algselt oli planeeritud kaheosalisena, siis lõppvariandis on ta ühe osalise filmina. Ja miks me võiksime sellel filmil natukene pikemalt peatuda, sellepärast et see kujuneb Nõukogude seiklusfilmide teerajajaks? Väga paljud autorid on hiljem väitnud, et just nimelt see film on neid inspireerinud. Ja hästi lühidalt siis ka see sündmuskäik. Nii et foonil vaid kogusad aust on esimene ratsaarmee jääb. Seda me ju kõik teame seda, ratsaarmeed juhtis suur väepealik, ilusate vuntsidega puid on? Jaa, väitleb ta parajasti Mahnooga ja nüüd ma lihtsalt nende 700 saate jooksul ei mäleta, kas me maksnud oleme kunagi pikemalt käsitlenud või mitte. Aga seda võiks ju ka teha, kuigi see võib viia meid natukene kõrvale. Aga tegemist on ju väga värvika kujuga. Ja kuigi tänasel päeval me teame, me oleme harjunud kodusõda, on sõda, punastaja, valge vahela tol ajal oli olemas kolmas jõud ja tol ajal räägiti sellest päris palju, need olid niinimetatud rohelised. Nii et tegelikult osavõtjaid oli kolm, kolm värvi. Aga meie jaoks praegu on oluline, et puidu on ratsarmeesis, võitleb Mahnooga ja filmikangelased on kolm noort. Kõigepealt kommnor, nii, tema isa on raudteealane ja intriig peab olema, isa on Mahno laste poolt tapetud siis sellel Michal on õde tunni asha ja neil on omakorda sõber ja sõber, on üks tõmmu mustanahaline Tom, tšakson. No miks siis kuju on sisse toodud? Minuealised inimesed mäletavad, et kõikide suuremate ajalehtede üleval servas oli ju kõigi maade proletaarlased, ühinege, nii et see näitabki, kuidas Liisalt köik tüdrukud ja poisid valged mustad võitlevad siis nende pahade mahlo lastega. Ja neid küla, kus nad noored elavad, satubki mahloo salga rünnaku alla ja vallutatakse küla ja need noored otsustavad võidelda. Ja vot seal on nüüd väga palju, kuna tegemist on seiklusfilmiga, siin on väga palju trikke ja neid trikke dubleerivadki tsirkuseartistid või, ja kohe tulema ka selle juurde. Aga enne selle filmi filmi Taarja, milline ta saabki olla, need vaprad noored võtavad mahloo vangi? No kuna film oli sedavõrd populaarne ja vaatajaid hästi palju, siis vändati ka mitu järelfilmi, nii et seal nagu peaagu sari ja neist vast kõige tuntum on 1926. aastal valminud film, mis esmapilgul kannab nisukest natukene kummalist pealkirja ja son Savurma liiva magilansis. Saur aut ja lugu on järgmine. Need, punased põrgulised millegipärast satuvad esimese ratsaarmee paraadile. No väga sageli, kui on seiklused nendes filmides on ka natukene koomika. Ja nad on millegipärast võtnud kaasa selle vangi langenud Mahnookiassansis peidetud koti. Niisugune algus muidugi magno pooldajad ei maga, ründavad neid ja organiseerivad mahlu põgenemise ja need kolm kangelast ajavad siis taganesid magno röövijaid. Ja vot need nad satuvadki kohakesse, mis kannab nime saburma kiila. Nii et siit see filmi pealkiri ja seal elab Atamani naine marusse Taman šansse vene keeles ja ja kangelanna tunni asha võetakse vangi, kuid sõbrata vabastavad, jäävad selle Tunjasha puhul tahakski mainida, et seda mängib näitlejanna näitlejanna, kes oli tol ajal üldtuntud ja väga kuulus tänasel päeval võib-olla ainult asjatundja tema nime mäletavad. Ja selle näitlejanna nimi on Sophia žanreti kaunis perekonnanimi. Ja film tõi talle üleliidulise kuulsuse. Ja on ju olnud ka teisi kuulsaid näitlejanna sõja näitletulest perioodist, seda, miks tema tõuseb nagu esile sellepärast et tolleaegne ajakirjandus käsitles siis Sophia šefi vaid täitada esile mitte ainult kui väga kaunist näitlejannat, vaid ta sai endale niisuguse epiteedi. Etaan revolutsiooni muusa. Ja ma mõtlesin, et kui inimest juba kutsutakse revolutsiooni muusaks, siis vast osa vähemalt meie kuulates tahaks näha, kuidas ta ka välja nägi. Nii et jällegi tema pildi panin ja igaüks siis võib vaadata. Ajal. Kus siis küllaltki ootamatu Venemaa kontekstis perekonnanimi tegelikult sünnijärgne perekonnanimi või ütleme siis niimoodi, et isa perekonnanimi oli Libkin. Nii et tema oli ka sünnipärane Libkina ja neid tulebki seos, milles meil oli juba juttu, isa oli tsirkuseartist tsirkuseartist Jaan Lipp, kin ei sobi nagu põhja siis kiskise perekonnanimi. Josephi ja tütar hakkas juba Akropaadina esinema areenil, kui ta oli kolmeaastane. Nüüd on ta muidugi juba vanem. Ja vot seal tsirkuses teda märkabki filmilavastaja Ivan perestiaani, kellest oli meil juttu ja kutsub teda osalema selles filmis, nii et selline on see tee siis tema teekond sirkusest kuni kino ekraanideni. Ja muidugi, kuna tegemist oli niivõrd eduka debüüdiga, siis järgnevad kutsed ka teistesse filmidesse. Aga see tema niisugune tippaeg ei ole väga pikk. Vaatasin eriti hiljem teda nagu kuskil ei ole juba kõrges eas ja see oli nagu tänane päev rohk aasta 1992. Koos emaga emigreerub ta Ameerika ühendriikidesse ja mõne aasta mõõdudes seal ka sureb, millega ta seal tegeles, siis ta oli ka juba suhteliselt eakas, sellest pole eriti eriti midagi teada. Nüüd, mis aga puudutab Mahnood selles filmis või Machado rolli siis sellega seondub ka üks väga kummaline lugu. Ja kuidagi täiesti uskumatu lugu. Nüüd selles esimeses filmis, millest meil oli juttu, need punased põrgulised, seal mängis magnoa rolli keegi Vladimir Kutšerienko ja nüüd, kui hakata otsima seda Vladimir kud ränkad kuskil siis teda praktiliselt ei leia, teda ei leia. Ja teda ei ole ka filmi subtiitrites, kuigi algselt räägitakse hätmagno rollis on just nimelt kutselenko. Mis siis selgub, selgub ta peaaegu ongi mahloolane. Rolli mängis ta, tundes, mida ta teeb ja mõne aja möödudes ajad on ju väga segased, 20.-te algus tuleb välja. See ei ole mitte aus näitleja, vaid tegemist on suliga kes on varjunud näitleja maski taha ja tegelikult on ta sonka kuld käkese, pigem kompanjon kuulub sinna maailma. Ta on ühe bande juht ja see bande olevat saanud hakkama mitmete röövkallale tungida ka mitmest olla Venemaa linnas ja siis ta arreteeritakse ja lastakse maha. On siis mänginud filmis küllaltki olulist osa, siis anam subtiitrites tema anime nagu mainida ei saaks. Aga kulid ei mainita, teised nimed on, siis võib tekkida. Vaata Ta kahtlus, kas mahlood ei mängi üldse mahloo, et nagu ei olegi näitlejad taga ja siis on vaja näitleja, et kuidas siis tekib näitleja eaka näitleja tagantjärele. Tänu sellele, et kui vändati neid neid järel filme, siis seal magnoot mängib üks mees, kelle nimi on Vladimir Su türkin. Jazz Vladimir türkin on olnud päris pikalt parteitööl. On olnud ka kinematograafia peavalitsuse ülema asetäitja ja on olnud tegev väga aktiivselt kunagi meil oli prolentaarsete kirjanike assotsiatsioon Sarap mis ühendas neid eriti nisukesi, õigeid kirjanikke. Ja milline võis olla selle mehe positsioon ja millisest küljest teda hinnati. Seda võib-olla iseloomustab paremini fakt, et jagada tolleaegne julgeolekujuht. Tema isiklikul soovitusel lähetati ta laagri ülemaks, kui alustati pala markanali ehitamist. Nii et seal on ta siis laagriülemana veel hiljem siin ja seal. Ja kui 1926. aastal vändati 100 järge siis ta oli tegev just nimelt kinomaailmas meie jaoks need detailid pole olulised, aga meie jaoks on just tähtis teave. Et selles saburma kiila filmis mängibki ta Mahno ja vot seal tema nimi ongi tiitrites kui magno osatäitja ja siis tekib see idee, no seal ta mängis mahlood ja paneme ta tiitrites ka filmi juures, mis ilmus 23. aastal, nii et nii ta sinna siis tekib. Nüüd, järgmisel, 1924. aastal jõuab ekraanidele veel üks küllaltki tuntud Nõukogude seiklusfilm. Ja selle pealkiri on Watcac niša bande. Nii et kui on ikka bandiidid, siis neil ei ole perekonnanimed, Sophia syydarafia Petrov, need on ikka natukene spetsiifilised, et kohe oleks aru saada, et tegemist on kahtlaste inimestega. Ja selle filmi lavastaja on tuntud nimi, aga huvitav nimi on Aleksandr rasune. Ta on väga paljude filmide autor. Lõpetanud on ta 1914. aastal Odessa kunstikooli maalikunstnikuna, nii et haridus on tal pigem sellest maailmast. Ja ka 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui leiavad aset kõik need pöördelised sündmused, oktoobripööre, siis ta toetab igati bolševike on nagu nende leeris. Enamus ju kinomaailmategelastest valisid teise poole tema punaste poole. Ja on mitmete agitfilmide autor. Ja nende seas on püks, mis kannab pealkirja seltsimees Aabram. Sellest filmist oli meil eelmine kord natukene juttu ja ta ei hakka praegu seda meelde tuletama. Ja hiljem on ta ka ysna palju, et laste ja noortefilmide autor ja vot nende seas on jällegi üks selline, mille juurde ilmselt kunagi tasub tulla. Selle filmi stsenarist on Arkadi kai tar ja kannab see film pealkirja minuealised inimesed, enam-vähem seda kangelast mäletavad, on Timur ja tema meeskond. Aga selle filmi juurde Ta ilmselt tuleme hiljem veel tagasi. Aleksander Razumnest ja mitte ainult temast kirjutab väga huvitavalt oma mälestusteraamatus, tema poeg, poeg on ka tuntud nimi, mõtleja, filosoof, väga paljudes valdkondades tegev mees, Vladimir rasun. Ja kui keegi tahab seda raamatut kuskil üles otsida, siis selle pealkiri olnud Padvirniki tuha küllaltki raskesti tõlgitav. Ja selles on lisaks väga paljudele faktoloogilistele täpsustustele, ta räägib ka pikalt oma isast, just nimelt sellest ajast on seal ka nisukesi huvitavaid seiku ja kirjeldusi, mis võiksid pakkuda meie temaatikat silmas pidades huvi. Ja need puudutavad just nimelt ei saa tegutsemist ja isa tegemisi aastatel seal 17 18 ja nii edasi, nendel algaastatel. Ja seal ta kirjeldab, kuidas juba hilisemal Stalini-aegsel ajal olevat isa naernud, muhelenud kui ta nägi teleekraanidel kaadreid 1900 seitsmeteistkümnendast aastast on näiteks mingi juubeliaasta, möödus seal ümmargune arv aastaid nendest sündmustest ja siis näit demonstreeriti ja missise ajas poja jutu järgi lisa muigama aga see, et need kaadrid ja need kaadrid, mida meie väga paljus oleme näinud, mis kujutasid nüüd revolutsioonilisi segi sündmusi seitsmeteistkümnendal aastal olid isa poolt filmitud aastal 1918 jääb väga paljus, kõik see oli siis lavastuslikult isa poolt filmitud hiljem nende propagandistlikel muude filmide jaoks. Ja kui neid näidati seitsmeteistkümnenda aasta pähe, siis no tavaliselt ju tahaks ju, ja eriti uurivad ajakirjanikud mainida, kelle poolt olid siis nad seitsmeteistkümnendal aastal filmitud ja siis alati mainiti. Kahjuks nende kaadrite autor on tundmatu. Ja nüüd poeg Razumne täpsustab, et selline kaamera oli isa jutu järgi ainult temal, nii et ainult tema võis nendel aastatel filmida. No muidu võib ju juhtuda, et keegi oli seal kõrval ja sai needsamad kaadrid, aga see oli täiesti võimatu, sellepärast et rohkem neid ei olnud. Ja siis ta veel täpsustab, et sõja ajal nüüd juba neljakümnendat Nendel aastatel isa, rahapuuduses mõis selle kaamera maha suri, Aleksander rasun 72. aastal, nii et kõik need jutud olid siis olid siis Brežnevi ajal milles silm, batkak, nišš, bande jutustab siis ka paar lauset sündmused seonduvat kinniga, nii et seal geni kinni ees siis rünnak Moskvale Moskva suunas oleks õige öelda. Ja nüüd on üks linn, mis on veel punaste käes ja seal tegutseb valged põrandaalune organisatsioon. Ja mida see põrandaalune organisatsioon ette valmistab, arusaadav, valged lähenevad. Nad siis tahavad seal omalt poolt ülestõusu või midagi. Putši taolist organiseerib Nadžagaa napper saab sellest muidugi teada ja astub omapoolselt sammud otsustab siis tegutseda. Ja kuidas nad siis tegutsevad, nad moodustavad niisukese valevande, mille ees ongi söök, nišš. Ja nüüdse bande imbub sinna linnal nagu valgete liitlased. Ja muidugi valgete juhtkond hakkab nendega koheselt kontakti otsima, teadmata, et tegemist on tegelikult ümberriietatud tšekistidega ja nad võetakse kinni ja nii jääbki see valgete väljaastumine seal linnas ära. Ja muidugi, kui vaadata Ta neid inimtüüpe, neid valgeid ja punaseid, kuidas neid siis on kujutatud selles filmis. Ja miks tol ajal on tüübid eriti välja joonistatud, sellepärast tegemist on ju tummfilmidega, seega vaenlast naeruvääristada näiteks saab ja iseloomustada ainult visuaalselt, näidata siis teda kuidagi niisuguse, eriti ebameeldiva tüübina. Ja seal on väga huvitav kontrast, mis joonistub välja punaste Jade niikini staapide vahel. Punastas staabis on inimesed tõsistel ilmetega, kõik töötavad kaartide taksonoomia enam-vähem. Kujutame ette seda situatsiooni, pingeline niisugune olukord. Töine meeleolu, Amissis valitseb valgetes staabis seal muidugi hea, palun pudelit, kõik näevad seal pigem juuakse seegaga märg, et niikuinii mõistavad, et nende üritus ei saa õnnestuda. Ja nagu ikka, kui on vaja kedagi negatiivselt näidata publikule, siis on seal ka kergemeelsed naisterahvad. Kui punases staabis väga korralikud ja ontlikud tarid, siis seal midagi hoopis vastupidist. Ja vot see on see niisugune kord, jällegi, kui keegi tunneb huvi ja tahab seda siis näha, panin ka selle filmi koduleheküljele, nii et sealt võib ta üles otsida. 1920 neljandat aastast peetakse ka esimeseks, kui nõukogude kinoekraanidele ilmuvad filmid, kus on kujutatud Valgete juhtfiguure. Sest varasemalt, nagu ka selles filmis, millest asja rääkisime, on valged, jah, ohvitserid on kindralid, aga nisukesi nimekaid ju ei ole. Ja esimene on film, mis kannab pealkirja punased partisanid ja vot seal on välja joonistatud admiral koltšaki kuju, millesse film jutustab, on ju arusaadav, kuidas Kaltšak purustati. Ja sarnaseid filmi on ka teisi. Ja nende seas vast kuidagi erilisena. Tark hakkab silma üks, mis kujutab valgete juhti, eriti koomilisena. Ja see film valmib aastal 1925 ja kannab pealkirja niškaiudjeenitši vastu. Eska jällegi Miška inimesena, noor luuraja Miška, kuidas tema siis võitleb? Teenitšiga imbub Judenitši staap, pilt, kusjuures kasse staap on kujutatud niisukese naeruväärsena. Nii et filmis on näha ainult mingi aed, millel on siis maalitud Judenitši staap. Ja loodearmeejuht ju teel on kujutatud selles filmis, no sisuliselt kloonina, meelotabki natukene Chaplinit võitsid altalees ei ja need, et intriig oleks ikka täielik Miška paljastatakse, paljastatakse ja kindral isiklikult mõistab ta surma. Ja kuidas siis surmaotsus ellu viiakse, on vaja näidata erilist julmust, valged oli erakordselt julmad, nii et mis ka ei panda mitte seina äärde ja siin tekib ka nisukene imeline seos, mis ka heidetakse näljase karu ette. Nii et karu ju vene traditsioonis on ju Carmichael vannis hüppa tapovitš, mis ka need kaks viskad, kohtuvad seal ja missis ilmneb. Meie Miška suudab siis taltsutada karu dresseerida ja neid neist saavad liitlased ja koos võtavad teenitsi vangi ja asse, mis kahmitte Karu Miška poiss, mis Capaneb siis Judenitši mundri selga ja nad koos põgenevad punaste juurde. Ja lõpetuseks kodusõja temaatika, loomulikult nõukogude aegsetest filmidest ei kao kuskile. Seda me teame neid filme, kõikvõimalikke seiklusfilme filme, kus mängivad aga tuntud näitlejat alates Võssotskist ja lõpetades teistega. Näide jõuab ka hilisemal ajal ekraanidele. Aga meie jaoks ja ütleme siis juba etteruttavalt, kuigi meie kuulajad seda kindlasti teavad. Vast kõige tuntum film, film, mis meid huvitab, kuna see oli üks Stalini lemmikfilme ja temaatika on ju otseselt seotud kodusõjaga, see on film Chapajev, kus siis ekraanidel on see suur kodusõja kangelane. Ja kuigi kunagi oleme me ju sellest filmist häkkinud Sist Lavliselt, millal tuleme selle juurde tagasi, sellepärast et ilma Chapaevi Ta ei saa mitte kuidagi edasi. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord minna siit ja minna teiste filmidega, aga võib olla ka mingi kõrvalteemaga, vaatame, kuhu meil mahloo mahutub. Kas ta sobib, järgmine kord või mitte, lükkame siis edasi. Et aga tuleb ka tema juurte kindlasti, igatahes selle teadmisega siis täna paneme punkti ja järgmine kord lähme siit edasi.