Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Püüame siis püsida oma filmibloki raamides, kuigi nii me oleme alati toiminud, teeme väikeseid kõrvalpõikeid siia ja sinna. Ja tuletame meelde, et eelmine kord oli meil jutt, too tummfilmi ühest klassikust nii näitlejana kui peamiselt lavastajana, selle mehe nimi oli Lev Kuljashoff. Vahetevahel lähevad need lubadused, mis on antud sellest, aga seekord püüdsin ikka jääda selle lubaduse juurde. Ja me rääkisime sellest, et ta on läinud kinokunstiajalukku ka eraldi terminina ja see Onkule šovi efekt. Ja kuna ähmaselt kujutasin ette, mida see endast kujutab, siis mõtlesin, et natukene täpsustan. Ja kuna tegemist on tõesti väga huvitava asjaga, siis otsustasin, et võiks seda jagada ka meie kuulajatega. Milles siis sekule šovi efekt seisnes? No kõigepealt filmiti suures plaanis ühte näitlejat. Ja selleks näitlejaks oli van Mossuhhin väga tuntud nimi. Ja kuna tegemist on tõesti selle perioodi vast kõige väljapaistvama või ühe väljapaistvama näitlejaga, siis tahaks natukene cademalt peatuda. Alustas esinemist filmides 1911. aastal ja ikka sellesama Hanscholkovi juuras. Tema juures oli meil juba mitmeid tegelasi, et tegemist oli tolle aja mõistes väga suure stuudioga ettevõtmisega Riiga. Ja on pälvinud tun filminäitlejana väga palju kiitust ja kui vaadata neid reaktsioone ka tolleaegses pressis, siis mida mainitakse, et ta oli võimeline mängima väga eriti rolle siis nii koomilisi kui ka võib-olla kuskilt öö teatas, nii et väga laia ampluaaga näitleja esimene film, milles ta mängib, olulist osa ongi filmitud 1911. aastal, see on väga oluline film, sellepärast et seda filmi peetakse esimeseks täispikaks filmiks. Ja selle filmi pealkiri oli Sevastoopoli kaitsmine ja tuletan meie kuulajatele meelde, et kes tunneb natukene põhjalikumat huvi, siis ka selle filmi võib leida Müstilise, Venemaa Facebook'i kodulehel. Mõned nendest filmidest kõik ei ole mõtet siin panna, vähemalt olulised seal on. Nii et võib neid sealt ka vaadata. Ja selle filmi sünnilugu on hästi tore ja sellepärast paari lausega ka sellest. Selle filmi lavastaja on ka väga oluline nimi Vassili kantšarov. Tuntud just nimelt varasemast ajast ja ka arusaadav, kui vaadata tema surmadaatumeid, siis on 1915. Nii et kogu tema looming paigutub revolutsioonieelsesse aega on ütleme, populaarse lühifilmi autor ja üks nendest näidetena jällegi võib seda vaadata, valmis tal 1909. aastal ja see kannab pealkirja 16. sajandi vene pulm. Filmi tiitrites on küll aasta 1908, aga noh, see ei ole antud juhul oluline, et ka seda filmi soovi korral võib vaadata. Nüüd selle filmi lavastaja, Kontšarovi suht omaniku Hanšakoviga olid küllaltki keeruliselt, nii tavaliselt viisakalt öeldakse, kui kaks inimest omavahel eriti läbi ei saa. Ja need me võime seda ette kujutada. Rõtkantšarov astub siis kontoris sõbramehe juurde ja teatab. Tal on selline mõte, kavatsus tahaks filmida midagi erakordset, erakordselt nii oma pikkuselt, sest eelnevad filmid on ju kõik lühifilmid. Ja sellest ta tahab filmida ka väga kulukat filmi. Ja nimetab siis oma idee sellesama Sevastoopoli kaitsmise, nii et ajalooline sündmus, sündmus, mis leiab aset Krimmi sõja päevil. Et tal on niisugune kavatsus tuua see ekraanile. Selleks aga, et korraldada täid, niisukese mass töid ja nendes kohtades, kus need sündmused tõesti originaalis aset leidsid oli vaja kõige kõrgemat luba. Nii et seda luba tuli taotleda keisrikantseleist ja keiser isiklikult. FIS otsustab, kas anda luba või mitte. Ja need Hanshankov keskandscharaagiga kuidagi läbi ei saa. Aga tegemist on ju nimeka loojaga ja otseselt talle ära öelda ei taha, leiab niisuguse väga nutika välja pääsu, ta teeb ettepaneku sõlmida kokkulepet ja küll tal ei oleks selle vastu midagi, aga sõitku Konsharov ise pealinna. Ja kui ta selle loa saab, siis hea küll, teeme ära, kui ei saa ja need esitab sisaldus Rakov omapoolseid tingimusi, siis ärgu kantšarov teda kunagi rohkem oma ettepanekutega. Tülitagu jääb niisugune tore kokkuleppe. Ja kuna ta on niivõrd kindel, kindel, et luba ei ole võimalik saada, siis ta annab ka sõiduks raha. Arusaadav, tema nagu projekt oleks ka raha mitte ainult siis piletiostuks vaid ka selleks, et Cancherlov saaks endale muretseda, vastavad riided, raiuvad, millega oleks sobilik keisrikantseleisse minna. Ja kulutused. Ta oli veendunud, Hanšenkov tasuvad ennast ära sellepärast, et selle suhteliselt tema jaoks väikese summa eest ostab ta ennast kantšaroovist igaveseks ajaks vabaks. Aga 100 lugu, lõpp hoopis teisiti, täiesti ootamatult omaniku jaoks. Taessaacanšarov mitte ainult luba, vähe sellest, vaid Nikolai, teine annab korraldusse, osaliselt filmivõtteid finantseerida riigikassast. Vähe sellest, ta pöördub, tema käsul pöördutakse mitme juhtiva ajaloolase ja sõjaasjatundja poole ettepanekuga võib palvega, et nad aitaksid kaasa selle filmi, siis võtad oma kogemustega, räägiksid, kuidas need asjad tegelikult välja nägid. Ja kui vaadata selle filmi valmimisprotsessi, siis ka selle puhul on mainitud ühte uuendust, mida varem rakendatud lahingustseene filmiti kahe kaameraga, mis võimaldab saada tõepärasema tulemuse massistseenides ja vot sellepärast oligi case'i luba vaja osalevad regulaarväeosad, seal oli ju vaja väga palju rahvast. Ja kirjanduses on veel üks niisugune fakt, mille puhul muidugi tekivad teatud kahtlused, öeldakse, et võtsid osa nendest lahintseenidest ka veteranid. Aga kui tuletada meelde, et need Krimmi sõja konkreetsed sündmused leidsid aset aastat 1854 55. Nüüd on juba 20. sajandi algus, siis on Vardogi väga küsitav. Jah, veterani tohisid seal, konsultant idena ju osaleda, meenutada, kuidas need sündmused välja nägid aset leidsid. Aga et nad seal põis käes ringi jooksid, on nüüd natukene kahtlane, aga lõpuks on aga mitte mingisugust tähtsust. Selle filmi esmakordne demonstratsioon leiab aset 1911. aasta 26. oktoobril. Tsaaripalees Levadias. See on ka tuntud koht ja demonstreeriti filmi Nikolai teisele perekonnale hea ilmselt ka lähikondlased, kes siis parajasti seal viibisid ja maksma läks, see film? No tänapäeval paistab, et summa on tühine, aga tolle aja raha ostuvõimet arvestades on tegemist ikka väga suure summaga 140000 rubla, nii et seal tekkisid väga tõsised küsimused, kuidas muuta see kõik siis tasuvaks lõpptulemusena, et filmikompanii ei jääks, jääks miinustesse. Edu tohutu ja kui demonstreeriti seda filmis, siis selle filmi juurde oli kirjutatud ka muusika. Ja mida ju tavaliselt ei tehtud, seda me teame tummfilmid jah, orkester mängib. Aga selle filmi puhul kasutati efekt edela, nii et kuskil saalis kardina taga paugutatiga püssi isegi kirjanda, sõjas jäädvustatud juhtumeid, kus publik nõudis vaheaega, sellepärast et püssirohu tossolgi kiiver tugev. Et saalis oli peaaegu võimatu viibida, nii et vahepeal vaheaeg, tuulutati ruumi ja jätkati filmi vaatamist. Säilinud on vähemalt nii õnnestus kirjandusest leida selle filmi nõukogude aegne variant. Nii et seda algvarianti ei ole, aga võib olla ka, on alati ju kõike, kõike kätte ei saa. Ja mille Paarasse Nõukogude variant erineb algvariandist, sealt on välja lõigatud kohad, mis nagu helistaksid kiriklikku elu või kirikut ja ka monarhi, nii et need kohad olevat sealt siis väljas. Nüüd, kui tulla tagasi Ivan Mossuhhini juurde, siis üsna pea on ta juba vene kino üks suuremaid staare. Pole mingit kahtlust, et meesnäitleja, et puhul on ta nende seas on ta üks kuulsamaid. Ja väga sageli on ta näitlejana kasutatud ka mehe poolt, keda me eelmine kord mainisime. Jevgeni Bauer. Näiteks mängib ta Baueri filmis pearolli ja selle filmi pealkiri on elusurmas. Seal on peategelane arst Reno Rennoo ja see on niisugune väga sünge film. Ja räägib sellest, kuivõrd hukatuslik võib armastus olla. Tegemist on siis arstiga veelkord ja selle nimel, et säilitada oma kauni naise ilu igaveseks. Ta tapab naise, vältida seda vananemist. Ja balsa meerib niisugune ilm ja pealkiri meile seda ka ütleb. Elus surmas surnuna ta siis nagu elaks edasi. Ja selles filmis, mis on läinud ajalukku selle poolest, et seal Mošuhhil mitte ainult ei mänginud vaid seal kriipsutataks alla, on klassikaks kujunenud tema pisara. Nii et nii polevat keegi pisaraid valanud. Kuradi kinoekraanidel nagu Ivan Mošuhhin selles filmis. Kuna ta oli nii edukas, siis arusaadav, konkureerivad kompaniid tunnevad tema vastu väga suurt huvi. Ja aastal 1915 meelitatakse ta on üle ühe teise paniteenistuses on ka väga oluline Venemaa kinokunstiajaloos mänginud päris suurt ja olulist rolli. Ja selle kompanii asutaja oli hirmuljev. Tema stuudio ja stuudio tegutses Venemaal kuni aastani 1920. Ja kui lootusetu meie üritus on, kui me tahaksime käikeneid filme kirjeldada siis selle stuudio puhul mainitakse, et seal valmis rohkem kui 120 filmi. Nii et sajandi algusest enam-vähem nendest aastatest kuni 20. aastani. Nii et ikka mitukümmend filmi aastas ja hiljem omani koos peaaegu kogu kollektiiviga kolib Pariisi põgeneb. Kui vaadata, kellega koos Mošuhhinyermoljevi juures töötas, siis selleks on ka tuntud lavastaja ja tema nimi Ani Jakov Protasanov. Protasanov sai väga kuulsaks ja temast kirjutati päris palju. Kuulsus võib-olla jutumärkides seoses skandaaliga, millega lõpeb üks tema film, mitte film skandaaliga. Film kutsub välja skandaali ja see on filmitud aastatel 1912 13. Ja selle filmi pealkiri on Hotvi liikavas Tartsa suure vanuri võstariatson päris kalt tõlgitav eesti keelde. Aga keda see film portreteerib seal Lev Tolstoi. Nüüd, mis puudutab seda Jakov Protaazovit, siis tema tuleb Pariisist tagasi 1923. Ja hiljem olnud mitme tuntud olulise filmilavastaja. Nendes tuleb meil ka juttu, aga etteruttavalt üks tema filmidest on tuntud liita. Ja nüüd esimeseks filmiks Yakov Protaasami juures, milles Ivan Moshoughin mängib kooli Puškini järgi vändatud Padaemand. Ja selle filmi puhul jällegi märgitakse, et mis on esmakordne Venemaa kino ajaloos, kasutati liikuvat kaamerat. Ja veel üks asi, mida seal esmakordselt on kasutatud, need on võtted üleval. Ja väga huvitav on vaadata, kuidas nendele uuendustele reageerib tollaaegne kriitika. No me oleme nii harjunud taoliste kaadritega. Aga näiteks mis puudub, tahab neid võtteid ülevalt, siis kriitika leiab, et see rikub filmi ära, sellepärast et vot nii inimesed ei näe asju ja vot see segab vaatamist. Jällegi kes tahab kontrollida, kar segab sega siis panin ka selle filmi sellele leheküljele. Selle filmi puhul ilmselt esmakordselt vähemalt Venemaa ajaloos trükitakse ka nisukene buklet, mis käib siis filmiga kaasas eelneb filmile need inimesed võisid nisukest reklaamtekstiga lugeda. Jay Vandma Žuhhini tippsaavutuseks, kinoekraanil peavad paljud ühte rolli. Ta mängib filmis isa Sergi vürst Kazatskit. Ja miks see film on nii oluline sellepärast et seda peetakse Venemaa revolutsiooni eelse kinokunsti tippsaavutus vastuseks. Ja kuna tegemist on niivõrd olulise filmiga, siis hästi lühidalt ka selle filmi sisu. Ja seda enam. Ta on päris pikk poolteist tundi jällegi võimalusel seda vaadata. Ja räägib see film ühest noorest vorstist, kelle nimi hangiste palka Satskeemiat edasi seda mängib ja vürst suhtub suure aupaklikkusega, nagu ikka vürst peabki seda tegema Nikolai esimesse, nii et sündmused toimuvad. Nikolai esimese valitsemisajal. Jäneda intriig on järgmine, vürst armub kaunitari, kelle nimi on Mary korrad koova. Ja mida ta ei tea. Ta ei tea, et tegemist on keisri armukesega ja vaat kui tõde jõuab temani, kui ta saab sellest teada siis on muidugi tema jaoks täielik šokk. Kõik tema unistused langevad kokku, arusaadav, sa võid ju vürst olla. Aga siin on tegemist keisri enese kallimaga, nii et mitte mingisuguseid šansse ei ole. Ja meil paistab vahetevahel, et seal üleval hierarhia tipus, nagu oleksid need suhted kuidagi võimalikud. Aga kui vaadata väga paljusid mälestusi, väga paljud nimekad vürstid, graafid Venemaa tolle aja ajaloost, nende armumine, suurvürst hinnades, keisrit tütardes, see oli ju lootusetu armastus. Loota millelegi, seal on muidugi juhuseid, kui põgeneda välismaale, aga nad on pigem ikkagi erandid. Niiet neurokana krahh ja selle tulemus loobuta vürsti tiitlist, loobub kogu ilmalikust elust ja lahkub kloostrisse. Ja vot seal kloostris pühitsetakse kida mungaks ja ta saab enesele selle Sergi nime. Kuid ka elu kloostris paistab talle liialt ahvatluste rikas ja ta lahkub kloostrist Raklasse ja elabki erakuna. See oleks nagu niisugune sissejuhatav osa sellele filmile. Ja need mõõdub kuus aastat, need kuus aastat elab ta täieliku rakuna ja ühel heal Päeval sealt mõõdutuks, niisugune lõbus seltskond sõidab sealt mööda, näevad siis seda eraklat, näevad seda erakut. Ja selle seltskonna hulgas on ka üks kaunitar, nii et ikka kõik seal kaunitarid Makkovkina. Ja seda Makkov kinnad mängib Natalja Lišenko. Ja kes jällegi soovib vaadata, tõesti, tegemist on erakordselt kauni inimesega. Ja tegemist on ka, mis pole võib-olla filmi seisukohalt nii väga oluline, tegemist on ka peategelase naisega abikaasaga, nii et esimene abikaasa, seal nad koos mängivad. Mussuhhini naine ja need siis kaunitar taanilisukeses ülevas meeleolus, veab oma sõpradega kihla, et ta võrgutab selle eraku. Ja palu vennas, siis salaja öösel viia sinna rapla juurde ja kuidas ta siis sinna siseneb, ta on eksinu Ta märg, külmunud ja niisugune nipp, mida vist võib vahetevahel kasutada, kui inimesel riided on märjad, siis tuleb nad seljast ära võtta. Ja nisukene ahvatlus, ahvatlus siis sellele isa Sergila särgi on kadusas. Tema arvates on tegemist muidugi saatana tempudega, kes paneb teda proovile ja makovskina teda rahustab, et ei tal lihtne patune naine ja samas hakkab üritab teda võrgutada. Ja nüüd see järgi on niivõrd kimbatuses, seal tal on niivõrd raske vastu seista selle kauni naise ahvatlustele. Ta leiab ühe hetke ja mingil ettekäändel lahkub kõrvalruumi. Ja vot seal oma iha kuidagi taltsutada kirvega lööb puu maha ja neid, kui ta tagasi sinna siseneb siis makovskina näeb seda verd, nüüd on vapustatud, sellest käitumisest anub andestust ja mõistes, mida ta on teinud kuskil aasta mõõdudes lahkubisega kloostrisse. Ja vot sedavõrd suur suur katsumus, mis saab isa särgile osaks jätasele katsumusest kuidagi Välja patu tegemata tõstab tema kuulsuse, tema juures hakatakse käima ja otse on jällegi selle ilmaliku maailma kiusatus ja film lõpebki, nii ta lahkub, kase erakla ei anna talle. Dubki igavese rändurina siis kuskile kaugustesse siis nii filme kirjeldada on päris raske. Ja selle filmi idee sündis juba varem, nimelt Protasanov tahtis seda filmida varem enne revolutsiooni. Aga tsensuur luba ju poleks andnud ja mis oli peamine takistus tsaariperekonnaliikmeid ekraanidel näidata. Ta ei tohtinud aga seda filmi lavastada, nii et Nikolai esimest poleks kuskil olnud. Poleks olnud võimalik. Ja seega saigi asuda selle filmi juurde alles pärast veebruarirevolutsiooni ekraanidele. Film jõuabki juba pärast oktoobrirevolutsiooni või pööret 1918. aastal, 14. mail. Ja vaatamata Nõukogude võimukeelule saadetakse film ka välismaale ja seal on selle film päris suur. Edu. Sellega selle filmi lugu veel ei lõpe. Kui saabub aasta 1928, nüüd on olud hoopis teised ja tähistatakse märgid takse Lev Tolstoi sajandat sünniaastapäeva siis seda filmi näidatakse Nõukogude maal uuesti ekraanidel. Seal oli küll küllaltki valikuline, see, kus seda näidati, näiteks töölisklubides ei näidatud. Oli vastav korraldus. Kuid reaktsioon sellele filmile nüüd tormiliselt negatiivne ja milles siis seda süüdistati või mida Läheb tol ajal kirjutasid. Kui tegemist on Tolstoi sõnni juubeliga siis tuleks näidata religioonivastaseid filme, käibe juba kogu see kampaania kiriku vastu, aga mitte nisukesi film, mis võivad inimestele jätta muljet nagu religioonis oleks midagi head, positiivset no enam-vähem selles stiilis siis kriitika. Ja huvitav, et see tonaalsus säilib ka hilisemal ajal hinnangutes sellele filmile. Kui vaadata 1969. aastal ilmunud raamat, vot niisugune põhjalik väljaanne istaariasse metskava kinonõukogude kinoajalugu siis selle filmi kohta selles raamatus öeldakse, et see film tõlgendab Tolstoi teost liberaalses kodanlikus võtmes. Nii et selline hinnang. Ja kui ta 18. aastal esmakordselt oli ekraanidel unustasin selle öelda, siis selle juurde oli kirjutatud ka spetsiaalne muusika. Aga vene kinemato grafistid on selle teema juurde tulnud ka hiljem. Kui nüüd möödub ikka seoses juubelitega 150 aastat Tolstoi sõnnist siis on uusekraniseering ja seal peaosa mängib Sergei pontartšuk. Nii et seda filmi või seda teemat on käsitletud ka hilisemal ajal. Ja jällegi, kui mõni inimene tunneb huvi, siis võib ju neid versioone just nimelt vaadata seda ideoloogilist lähenemisaspekti omavahel võrrelda seda, mida tehti aastal 18 ja seda, mida tehti aastal 78. Nüüd, 1919. aastal Ivan Žuhhin koos kogu Jermoljevi trupiga lahkub Jaltasse ja seal juhtub temaga üks seik mis oleks võinud lõppeda väga traagiliselt. Punased arreteerivad tema koos naisega. Naat mõistetakse, surmaäärt kavatsetakse maha lasta ja mis nende elu päästab? Püks punaste komandör, tunneb ta ära, oli andunud austaja, näitlejad on populaarsed ja nyyd hakkab pääsed. Ning 1920. lahkub Venemaalt. Kogu see trupp, peaaegu mõned tulid tagasi, tema mitte. Ja nende hulgas on mitmed teised tuntud nimed. Pariisi stuudio võtab selle uue nime, nüüd on ta albatross, mõned filmid valmivad ka seal. Ja kui vaadata, kes on selle stuudio peamine näitleja, siis selleks ongi Vandma Žuhhin. Ja 1923. aastal valmib tema stsenaariumi järgi. Ta kirjutab stsenaariumi, see mängib ka peaosa seal, tal on mitmed rollid ja selle filmi pealkiri on kastior, Põvajussi, palav lõke. Ja lühidalt öeldes on sõel ühe naise unenägu, seal juhtuvad igasugused õudused, nii et film nagu demonstreerib unenäos seisundit või unenäoline film. Ja seda naist jällegi mängib Natalja Lišenko ja mis selle filmi puhul on huvitav. Seda filmi näidatakse ka nõukogude maal. Teosed, mille autoriks on emigrandid, jõuad ka nõukogudemaale antud juhul Nõukogude ekraanidele. Aga selle ideoloogilise pitseri paneb sellele filmile Pealkiri ja nõukogude kinoekraanidel jookseb see film pealkirja all Pariisi grimassid, nii et kõik on selge. Mis seal siis toimub, selline see elu läänes, konkreetselt Pariisis ka on. Ja aastal 1926 Divan Žuhhiniga kuidagi lõpetada juba alustasime saata viieaastase lepingu Hollywoodi, paistab, et kõik on ilus. Produtsendi nõudmisel muudab oma perekonnanime, see nimi oli võimatult raske välja hääldada välismaalastele Netan, moskin lihtsalt. Ja sellel samal nõudmisel on ka teinud plastilise operatsiooni väidetavalt nina olevat olnud liiga pikk. Tehti natukene lühemaks, kuid ka need ettevõtmised mingit erilist tulu ei too, mingit suuremat populaarsust ta saavutas. Ta edu ei ole aastat. Tal on 28 30 tõotab Saksamaal. Aga peamine, mis tema karjääri lõpetab ja siin ta ei ole kaugeltki ainus, see on heli. Niiet uus võimalus, helifilm nõuab ilmselt ka teist tüüpi näitlejaid. Ja tema puhul, mis puudutab muidugi tööd välismaal, tähendas seda, et aktsent ei kõlba jaga hääldusega olevat olnud või sõna kuidagi väljaütlemisega mingisuguseid probleeme. Ühesõnaga ka rohkem ta ei mängi. Aga kokku on ta osalenud ligikaudu 100. filmis. Ja sureb 39. aastal Pariisis. Ja hiljem tähendab nüüd, kui võtta aluseks surmadaatum muidugi varem ligikaudu 10 aastat varem soli aasta 28 abiellus Taani näitlejanna agres Petersoniga. No erilisse rolli, nii palju, kui jõudsin vaadata. Ta ta mänginud ei ole. Aga tuleme nüüd alguse juurde tagasi meloni alguse ja lõpu vahel päris pikk paus. Kuhu Meetseesi van marsruughin viis ja kui nüüd rääkida Levkolishovi eksperimendist, aga miks meil oli Mošuhhil sellepärast, et näidata, et selles eksperimendis kasutatud näitleja ei olnud mitte keegi kõrvaline näitlevaid, väga nimekas näitleja. Ja mida siis lõhkuljašov tegi? Ta filmis on üks kaader. Ja seal istub siis morfuhhin ja rahulikult vaatab kaugustesse, niisugune lihtsalt üks mõte võtta. Ja siis tegi ta veel kolm võtet. Võib-olla need terminid pole õiged, aga ma loodan, et meie kuulajad saavad enam-vähem sellest eksperimendi sisust aru. Esimene Ta oli taldrik aurava supiga. Nii et me võime Krixada ette kujutada, teine oli päike, laps kirstus ja kolmas võtta oli diivanil istuv kaunis neiu. Ja need, mida siis kuule show teeb, ta võtab siis selle kaadrikus istub näitleja, niiet nüüd on meil vaja kolm analoogilist kaadrit. Ja sisuliselt ütle siis liimib kokku vot selle episoodiga selle kaadriga, mis meil oli ühega nendest kolmest. Ja nüüd ta siis kutsus kohale väikese seltskonna auditooriumi, mis koosnes tema kolleegidest ja demonstreeris neile selles kahest jupist kokku pandud filmikest. Nii võiks seda nimetada nii, et istub siis näitleja, tema miimika, midagi ei muutu, on täpselt samasugune. Ja siis kohe järgmine kaader, on see aurav supp, siis on see õnnetu surnud lapsuke ja siis on see kaunis neiu ja need paras sõda, demonstratsioone, küsib ta vett. Milline on siis siis teie mulje, millise inim või milline emotsioon oli siis selle inimese näos, kellega on tegemist. Ja talle vastati, esimese võta puhul on näha, et inimene on näljane, ma natuke lihtsustan, teisel puhul, et ta on kurb ja kolmanda puhul, et ta on võlutud selle neiu ilust, kuigi tema näoilmed olid iga selle üksiku juhtumi juures täpselt samasugused, nii et see näitleja oli lihtsalt raseeritud ja mis siis on selle eksperimendi tulemus, mida ta tahtis sellega öelda? Et iga järgnev kaader võib täielikult muuta eelneva mõtet, vot see oli tema eksperimendi sisu ja nii on ta läinudki aja lukusele, nime, alkule, šovi, eksperi meilt. Ja need, kuna meil on jäänud veel paar minutit aega, siis mõtlesin, et jagan meie kuulajatega ühte emotsiooni väga meeldivat, positiivset mille osaliseks sain. Sest selle teema juurde tulles olen neid vaadanud päris palju filme sellest ajast, too filme. Aga sellist elamust pole saanud, nagu neid mõni aeg tagasi kui Vene teater see hoone, mis omal ajal oli ehitatud kinohoonena Tallinnas, Klooria Palazz tähistas selle kino rajamise üheksakümnendat juubelit. Ja sel puhul demonstreeriti sedasama filmi, millega 26. aastal siis kino avati ja selleks oli Saksamaal valminud film Faust. Ka ligikaudu poolteist tundi kestev tummfilm. Ja võib-olla see, mida sai üle pika aja kuidagi tunnetada, mis muutis selle filmi hoopis erinevaks võrreldes nende filmidega, Bildama eelnevalt vaatasin nendesamade tummfilmidega selle sõna otseses tähenduses tummfilmidega ilma muusikata. Selle ürituse puhul seda filmi saatis klaveril Olav Ehala. Ja vot see, kuidas muusika, kuidas niivõrd professionaalsel tasemel esitatud muusikaline lugu toetas seda pilti 100 visuaalselt pilti, mida võis näha ekraanil. See kogemus oli täiesti uskumatu. Uskumatu, ja miks ma tahtsin praegu kuulajatega seda jagada, sellepärast et see andis mingisuguse aimduse, sellest, mida tundis omal ajal publik, kui ta kinosaalides jälgis neid tummfilme. Kui selle filmi saateks oli kirjutatud muusika, mängis orkester ja rääkimata siis nendest juhtumitest, kui kuskil kuskil kardina taga paukusid ka püssid. Nii jääb, nii sai Nende efektide ja muusika abil luua tõesti hoopis teise atmosfääri. Ja need pildid, mis olid silmi ees, muusika niivõrd seda toetas ja tõi nad kuidagi niivõrd esile, et see matsioon tol ajal kinosaalides võis olla natukene teistsugune kui täna, kui me vaatame need filmi tõesti tummadena, nii et muusika andis neile tol ajal väga palju juurde. Ja selle lühikese mälestusega episoodikesega võikski täna lõpetada oletada, et järgmine kord minna juba mõne teise autoriga või mõne teise filmiga või veel üheks Peremendiga, meil oli Levkule šovi puhul veel üks eksperiment sellega edasi.