Järgmised kaks tundi Vikerraadios pühendame suurepärasele eesti muusikale. Jõulukuu alguses langes loor Eesti mõistes suurejooneliselt ja enneolematult projektilt, mille pealkiri on muinaslugu sinilinnust. Selle kaudu on uuendatud helipildiga värske ilme saanud mitmed meile tähtsad laulud. Mõnegi kohta võiks kasutada sõna unustamatu, aga needki väärivad uuele ringile minemist. Mida uuele ringile minek täpsemalt tähendab ehk kuidas sündis muinaslugu sinilinnust, seda alanud erisaade uuribki? Mina olen Sten Teppan, tere kuulama. Idee autor ja projekti eestvedaja Mikk Targo on minuga stuudios liitunud, tere tulemast. Tere, Sten, millest mic me rääkima hakkame, kui ma hõikan välja projekti pealkirja, muinaslugu sinilinnust? Räägime meie popmuusika või levimuusika, kuidas keegi tahab seda nimetada alguse aastate 1945 kuni 1980 perioodi parimatest lauludest, mis Eestis kirjutatud on? See laulude hulk, mille hulgast valiti, oli 100 laulu. See mõte üldse tekkis mul sellepärast, et ma kuulsin 10 aastat tagasi saksa artisti Rogers bigbändi plaat. Me sõitsime abikaasaga autos ja mõtlesin, et sa kuula vaid, kuidas üks, kuidas üks bigbänd võib mängida. Pagan, meil on need laulud olemas ja nad on jäänud teenimatult kuskile sinna riiulitele tolmu koguma. Aga tegelikult, kui nad oleksid need laulud oleksid sündinud nii-öelda vabas maailmas siis. Ma olen selles jätkuvalt kindel, et need laulud oleksid võinud olla kuskil maailma suurte lauljate repertuaaris. Isegi Frank Sinatra nii välja üldse ei, ei punaste, selle mõtte peale. Vot kui kunagi õnnestuks Need laulud uuesti ette võtta ja anda neile nüüd see tänapäevane sära ja, ja arranžeeringu juurde siis me võime vabalt minna selle materjaliga ka maailma. Ja kes teab, mis sellest veel välja tuleb. Nagu aru saite, siis on hulk eesti laule välja valitud ja me ei räägiks Mikuga seda juttu siin, kui neile poleks antud tänapäevane puude. Kuna tegemist on Eesti mõistes kolossaalset projektiga. Rääkida on nii mõndagi, alustades lauludest, jätkates lauljatega ja lõpetades sellega, mis kõigest saab. Ning Mikk on meile külaliseks, teenäitajaks, selgitajaks ja kõneleb sellest, miks see kõik tehtud on. Projekt muinaslugu sinilinnust saigi alguse reaalselt kaks aastat tagasi, ehk siis ehk siis ma olen tegelikult selle asjaga tegelenudki praktiliselt iga päev kaks aastat. Meil oli Eesti Autorite ühingu juhatuse koosolek ja keegi küsis, et kuulge, et meil on 25. juubel tulemas, et on kellelgi mingeid ettepanekuid ja vot siis läks, mul tuli põlema seesama 10 aasta vanune mõte, et võtta need laulud ette ja teha. Ja ma käisin selle selle mõtte välja ja kõik juhatuse liikmed olid selle selle idee poolt. Minul kasvasid tiivad selgelt, kas tõesti on see võimalik? Unistus saabki teoks, tuleb teinekord väga ettevaatlik olla, et hakkad suurel tunnistama ja siis ühel päeval öeldakse, et kuule, et aga ole lahke, tee, kui mees oled. Ja roheline tuli, läks põlema, millest sa muide alustasid, laulud on ju olemas, eks, ja sul oli visioon, et kuidas see võiks kõlada bigbändi moodi. Laulud olid olemas põhimõtteliselt ja selles mõttes küll, et ma väga pikalt vestlesin sellel teemal Valter Ojakääru, aga meil olid väga pikad telefonivestlused just nimelt laulude valiku ja kõige selle osas sest altar oli ju teatavasti entsüklopeedia ise, eks ole, ja ja noh, kuna ma ma ise olen tänu netiraadiole ja ma ei tea mingitele noh, viis aastat popkooripidu teinud, et noh, ma olen nagu selle perioodi eesti muusika niimoodi endast läbi lasknud, et ma põhimõtteliselt une pealt tean praktiliselt kõike. Ja nüüd, kui see võimalus nagu siis paistis, et nüüd ongi nagu käes siis tegelikult ma ütlesin sealsamas juhatuse koosolekule, et kui me seda üldse teeme, siis me teeme seda maailma mõistes nii hästi kui üldse võimalik, et ma otsin üles sellesama Roger Cicero arranžeerija ja selle bigbändi ja vaatame, mis juhtub, et ma teen neile ettepaneku salvestada see plaat nende poolt ja, ja kõik uued arranžeeringuid ja kõik see värk Saksamaalt. Ja seesama õhtu ma läksin koju ja hakkasin guugeldama. Üsna keeruline oli tegelikult leida seda seeriat ja pigmendiliidrid. Sest et inimestel on jube kentsakad, emaili aadressid, mis ei viita absoluutselt sellele, et tegemist on, selle inimesega, ei saa. Aga ma leidsin selle aadressi üles ja kirjutasin talle. Samal õhtul kirjutasin kirja, kus ma lühidalt ütlesin, et vaata jube jube keeruline, aga sihukeste emaili saata, sest et alati tundub absurdne, miks Pämbu kuskilt kuskilt eestist tuleb mingi kiri, et kuule, hakkame tööle või noh, midagi niisugust küsin vahele, kes tema on, kellest sa räägid just nimelt see, tema on saksa üks kõige kõvemaid bigbändi produtsent ja organiseerijaid ja bigbändi liidreid Lutz Greenski. Niisiis ma saatsin talle lühikese kirja, et ma soovin Talle pakkuda ühte fantastilist projekti, mõtlesin selle kirja peale just, et see oleks hästi lühike ja väga atraktiivne või niukene, väga kutsuv, et ei ole niisama rämpspost. Ja imede ime oli see, et kui see inimene nüüd, kui ma kaks aastat olen seda projekti teinud. Ma tean, kui hõivatud Tanja ja kuidas ta nagu reageerib meilidele ja nii edasi. Ta oli see hetk arvuti taga ja ta vastas mulle umbes viie minuti pärast. Väga huvitav, et millest jutt võiks käia ja siis ma saatsin talle kiirelt Youtube'i linke nii-öelda neid vanu meie mustvalgeid sisse, mis Youtube'is on. Aga siis ta kuulas need ära ja, ja samal õhtul ta vastas, et Ta on väga huvitatud, sellepärast et see, mida ta kuuleb, on fantastiliselt lahe materjal. Ja tema tahaks tulla mängu ja teha nendele tõesti aku raseeringud. Vot selline päev minu elus oli. Kuidas see kõik pikemalt välja nägi? Protsess siis või, või töötegemine Lutscregenski moodi ja temaga koos sellele on pühendatud meil pikas jutuajamistel reas kohe üks eraldi osa. Aga enne kui me edasi oma sissejuhatava saatelõiguga läheme, kuuleksime ühe loo ka, et inimestel tekiks aimduse arusaam, milles täpselt me räägime, jah, bigbänd jookseb sind läbi, jookseb läbi teadmine, et hulk klassikalisi, nii-öelda ever kriine või igihaljad eesti lugusid on üles otsitud ja paneme siis ühe neist mängima ning minu ette panema. Mul on selle loo pealkirjaks lahkumislaul autorid Ülo Vinter ja Kulno Süvalepp ning esitajaks Karl-Erik Taukar. Sinu kommentaari juurde palun. See on üks täiesti uskumatu laul, tähendab selle ma leidsin üsna üsna hiljuti selles mõttes, et mingi kolm aastat tagasi ma ei teadnud sellest laulust mitte midagi. Seoses popcorni repertuaariga. Ma sobrasin jälle igasugustes arhiivides ja järsku tuli tuli välja see laul Kalju terasmaa esituses ja see oli minu jaoks nii lummav, et, et ma surusin ta sellesse nii-öelda top 100-sse sisse, millest me hakkasime pärast plaadi materjali valima. Et ma panin selle laulu sinna, et lootuses, et äkki ja see laul saigi plaadile. Ta sai nii kõvad punktid meie žüriilt. Riik püüab leida, ei suuda tabada. Vean oma laulu laulda vaikselt üksi. Ja tões il luud on. Vääraka? Sa olnud nii. Ja kui only maas seisan üksinda mu juures tolesi. Pill matnud kuu ja kui tonni? Vas seisa üksinda juure polesi jah, tõesti elu, olla. Looming. See on vikerraadio Me kuulasime laulmas Karl-Erik Taukari üks vana lugu on meelde tuletatud lahkumislaul versioon, sellest aga hästi värske. Esimene avalikuks tehtud näide sellest, kuidas kõlab projekte muinaslugu sinilinnust, nii on see eesti keeles. Aga Tähelepanelikumad kuulajad on märganud, et ma kasutasin juba siin sõna ever kriin ja olen inglise keelest rääkinud, ehk siis põhimõtteliselt, et paralleelselt Eesti asja ajamisega toimubki inglisekeelne. Et kogu see materjal saab kõlama ka inglisekeelsena ja selle nimetame siis ka projekti pealkirjaks on Estonian Ever Queen's Vaival. Jätkame jutuajamist Mikk, sealt, kus me pooleli jäime, luts Krojenski mingil kummalisel põhjusel läks liimile, oli nõus kaasa lööma. Ja kui sa seda kaheaastast perioodi hindad. Esimesed märksõnad, emotsioonid, hinnangut sellele koorile. Ta ei ole, millest me nädala käigus hiljem veel pikemalt räägime. See on olnud üks täiesti uskumatu klapp kahe inimese vahel just nimelt see, kuidas me alguses väga kiirelt saime aru, millest me räägime ja mida me tahame saavutada. Et me nagu mõtleme absoluutselt ühtemoodi ja, ja hiljem selgus muidugi, et meil on täpselt samasugune muusikaline maitse, samasugused muusikalised iidolid, keda me oleme elus elus nagu kuulanud ja hinnanud. Ja veel kõige kummalisem asi, millesse ma kohati usund kohati ei usu. Et meil on sünnipäevad tööpäevadel üks päev vahet või kaks päeva vahet ja sinna keskele kolmas päev, mis sinna vahele jääb? Sinna mahub üks inimene, kes on meie mõlema absoluutne iidol number üks ehk siis Morris vaid sundvajab peategelane. Et see vibratsioon ja, ja need mõtted ja nagu poolelt poolelt lauset räägitakse juttu ja ja kui tseeringuid arutasime, siis täpselt samamoodi me me võtsime laulu ette ja me kohe juba juba hakkasime nimetama, et see võiks olla nii, nii. 18 laul oli lõpuks lauale, eks ole, millele oli vaja teha arranžeeringuid. Ainult ühe lauluga Me nägime, nägime natuke rohkem vaeva, ta tegi üks kakskolm tema ja, ja see, see ei klappinud minu jaoks. See oli suveöö ja siis mul üks päev välgatas, et see laulan tša-tša-tša-tša-tša ja nii oligi. Ja sellest tuli väga võimas versioon. Me kindlasti põhjalikult võtame ette laulude valimise. Mikk on maininud. Algselt oli valikus lugusid umbes 100 neist 18 jäi sõelale, neist sündisid eesti ja inglisekeelsed uus versioon. On neid, kes on need lauljad, kes projektis kaasa löönud, ka sellele pühendame edaspidi rohkem ja põhjalikult aega. Räägime koostööst, luts Krajanskiga, mis mees ta on, kuidas see töö, kus kohas täpselt ja mil moel käis ning teeme kokku võtta, et mis sellest kõigest saab? Meie selle sissejuhatava osa lõpuks võiksid sa põgusalt selgitada, miks on vajalik teha Need vanad eestlastele hästi armsad lood ka inglise keeles. Ja kas nüüd, kus Sa tulemust tead, kas mäng? Vääris küünlaid, ütleme nii, siin tuleb natuke ajas tagasi minna, ehk siis 1989 ma osalesin ühes ühes rahvusvahelises projektis, õigemini see oli siis Nõukogude Liidu ja USA koostööprojekt, kus siis valiti liidu poolt 15 laulukirjutajad parimad ja Ameerikast 15 toodinat kokku Moskvasse, kus me kirjutasime ühe projekti jaoks laule. Ja need, need inimesed, kes laulukirjutajad, kes Ameerikast tulid, need ei olnud mitte Ameerika parimaid, vaid tegelikult selgus hiljem, et ka maailma parimad, sellepärast nende, nende nii-öelda see hittide nimekiri oli täiesti uskumatu. Seal on Oscari võitjaid, seal on Grammy võitjaid, seal on kõiki. Ja nüüd seoses selle projektiga selle muinaslugu sinilinnust projektiga. Kui ma selle käima panin, siis. Mul millegipärast tuli see projekt meelde. Totmeketud saju tegelikult tunned neid inimesi. Praegu on see hetk ja võimalus, et äkki prooviks teha neile ettepanek kirjutada nendele lauludele meie lauludele inglisekeelsed sõnad ja mittetõlked vaid anda neile täiesti vabad käed. Ja ma võtsin ühendust paari tegelasega, kes läksid selles mõttes samamoodi põlema, ehk siis selle projekti käigus kõik need inimesed, kellega ma kokku puutusin, nad läksid nagu säraküünlad kohe käima. Et see tundus neile nii uskumatult lahe. Ja siis pandi seal kokku kuus, kuue inimese tiim. Ehk siis kuus parimat Ameerika parimat laulukirjutajad olid, olid valmis ja tahtsid väga kirjutada nendele lauludele sõnu. Nii et ka see toimus tegelikult üsna ruttu. Nad on umbes minuvanused, võib-olla isegi vanemad, mõned, ehk siis me oleme nagu ühe ühe generatsiooni inimesed ja me tajume nagu seda muusikat ühtemoodi. Sellelaadne muusika on ka nende nii-öelda seljakotis, eks ole, lapsepõlvest kaasas. Ja mis neile nagu kõige-kõige põnevam oli just see, et nad saavad nüüd lõpuks ometi kirjutada laulusõnu, et täna, mis nad teevad, nad kirjutavad poplugudele mingisuguseid nelja neljarealisi fraase ja see on ka kõik. Aga siin ta saab kirjutada kolm salmi ja refrään ja ta saab rääkida nagu lugu, nagu stoori tallegi, et sa saad pikalt ja põhjalikult joonistada, tõid välja, et see oli nende jaoks nagu niisugune lahe moment, et see neile meeldis just nimelt. Täna juba kuulasime Karl-Erik Taukari ja ühe inglise keelse loo ka. Ja seekord on osutunud valituks pala, mille eestikeelne pealkiri kõlab Neil päevil polnud algust autorid Uno Naissoo ja Heldur Karmo esitajaks Elina hakanen sinu kommentaari juurde. Ma natukene räägin selle eelmise mõtte selgituseks, et inglisekeelsete sõnade tegemine käis raudselt kõikide autorite pärijate nõusolekul. Ja siis veel elas Valter Ojakäär, kes andis oma nõusoleku ja, ja elab veel Uno Loop. Nii et, et see ei ole mingisugune niisugune isetegevuslik akt. Aga nüüd, Neil päevil polnud algust seal, inglisekeelne pealkiri võiks olla kõike muud, aga selle pealkiri on Saaremaa. Ja see on täiesti uskumatu, et inimene, kes kirjutas need sõnad, Alan Roy Scott, ta on käinud Eestis ja ta on käinud ka Saaremaal mingil põhjusel, ja kui ta kirjutas selle teksti, siis ma hakkasin seda lugema. See oli vapustavalt ilus, ilus sisu. Jutt, läheb, läheb, läheb, läheb siis ja Me kohtusime Saaremaal, tuleb inglisekeelne fraas. Mina kirjutasin talle kohe vastu, et kuule, et mis mõttes Saaremaa, et et mida sa teed. Ma olin Saaremaal ja minuga juhtus niisama, lugu juhtus Saaremaal, aga kui sulle see sõna Saaremaa ei meeldi, ma olin mingisuguse muu saare ükskõik kust kohast maailmast siis ma hakkasingi mõtlema, et aga, aga miks sa ei või siis olla Saaremaa lasteaias olla Saaremaa. Ja kõige kummalisem on see, et kuna Scott elab ise Los Angeleses siis selle teksti ta kirjutas Uus-Meremaal. Sellised mastaabid käivad siin taustaks ja Elina Hokkanen on, on minu arvates üks väga võimekas lauljatar, kes lähimal ajal kindlasti näitab oma võimeid veel. Nautige. Te kuulate saadet, kuidas sündis muinaslugu sinilinnust sai uhke ettevõtmine, taaselustas 18 Eesti popmuusikavaramusse kuuluvat laulu. Missaid luts Grayenski bigbändi esituses värske Tänapäevase seade, mis lisaks eesti keelele kõlavad nüüdsest ka inglise keeles ja mida esitavad meie noorema generatsiooni parimad solistid. Projekti köögipoolest räägib Mikk Targo idee autor ja produtsent. Tänane saade on pühendatud suures osas mehele, kelle nimi on luts Grayenski. Tegemist on Saksamaalt pärit pianistiga, eks produtsendiga, kelle elutöö mingis mõttes võib vist nii öelda, on olnud bigbändi muusika kelle vanade isiklike mälestuste põhjal palus appi, et muinaslugu sinilinnust saaks teoks. Mis põhjusel Mik tundus sulle valik olevat kaasata lisajõud Eestist eemalt, et tegeleda lauludega, mis meie omadel on peas, mida kõik hästi tunnevad ja võiks nii-öelda puusalt. Tulistada see oligi väljakutse, et, et just nimelt me oleme kõik nagu väga väga ära harjunud nende olemasolevate versioonidega nendest lauludest olles puutunud kokku meie bigbändide ja, ja muusikutega, siis ma tean, et kui oleks hakanud mõtlema sedapidi, teeme siin ja ise siis me ei oleks olnud nii avatud ja, ja, ja sedavõrd nagu värsked seda materjali käsitlema. Seetõttu ma tahtsin, et ilmtingimata teeks seda inimene, kes on juba tõestanud, et ta on teinud maailma asjada, on olnud Tom Johnsi muusikal, direktor, Ameerika turneel Randy Crawfordil, samamoodi suurte maailmanimedega töötanud inimene. Ja et anda anda sellisele tegelasele materjal, mida ta punkt üks elus pole kuulnud. Punkt kaks, ta ei tea sa ühestki sõnast aru. Punkt kolm, ta teadis, ainult, et on olemas niisugune riik nagu Eesti kuskil, et selline professionaal, kui ta juba ütles, et see on väga kõva, fantastiline muusikaline materjal. Ja nüüd tema hakkab valgelt lehelt seda nagu tegema oma oskustega, siis on, on see tõenäosus väga suur, et sellest sünnib midagi väga erakordset. Ja nii see ka tegelikult läks. Aga nüüdseks on ta ju Eestis käinud korduvalt vist isegi jah, kas ta möödunud suvel mitte Saaremaa ooperipäevadega seotud polnud ja siis, kui siis kui me alguses temaga suhtlesime, siis tegelikult sama õhtu järgmine päev ma, ma isegi kirjutasin talle, et nüüd on kaks varianti, kas mina tulen Saksamaale või sina tuled siia, et meil on vaja kokku saada, maha istuda ja rääkida, kõik see kaks aastat, see kahe aasta pikkune projekt lahti. Me vaatame nagu tõele näkku, vot see on see aeg, kus ta peab valmis olema. Ja siis tal endaski, muuseas kuskil kahe nädala pärast oli ta juba Tallinnas, nii et me kohtusime. Ja sellest muuseas mööda minnes tuli välja ka selline projekt, et jah, tänavustel tänavusel Saaremaa ooperipäevadel oli opera Rojaal nimeline, siis saartel pardi nii-öelda peale peale ooperit oli suures telgis natuke glamuursem tantsu tantsuõhtu, kus siis oli Estonian Dream Bigbänd ja luts grenski siis oma oma lauljatega alana Aleksandra ja, ja Juliana Rossi. See, miks Lutcarenski sinna kutsuti, oligi jälle näide, et, et TEMA arranžeeringuid, mille järgi see tantsu kohtukäis ja need on erilised, ehk siis ta ongi võimeline bigbändi panema tänapäevaselt kõlama. Sa rääkisid Mikk omapoolse versiooni sellest, miks inimene Eestist eemalt pidi saama seotuks projektiga muinaslugu sinilinnust. Aga missugune temapoolne versioon on, mis teda kõnetas, selle põhimõtteliselt ikkagi hiina keele juures, millest ta sõnagi aru ei saa? Muusika tema jaoks on absoluutselt võõras, tegemist on rohkem kui pool sajandit vananenud lauludega, enamuse puhul võib vist niimoodi väita, ta võttis selle pakkumise vastu ma millegipärast. Ma arvan, et rahaline pakkumine ei saanud. Ainus motivatsioon, kui rääkida rahast, millest tuleb ka rääkida, siis siis tegelikult üks, üks oluline nüanss muidugi oli ka päris alguses see, et teada saada, kui palju see lõbu maksma läheks. Ja ma ütlen ausalt, et, et see number, mida ta ütles, oli kordades väiksem kui see, mida ma arvasin. Nii et see oli täiesti absoluutselt mõistlik. Ta on rohkem kui kohalik, eks ole, tegija teeks. Aga, aga kui võtta seda, mis me selle kõige raha eest nii-öelda, kui lõpuks saime, siis see on, see on absoluutselt okei, igatepidi muidugi. Aga mis teda kindlasti käima panin, on ikkagi seesama muusika ja seda ta on kogu aeg öelnud, et mida rohkem ta seda kuulab, et paar nädalat tagasi lõpetasime nagu maasterdamise selle materjali maasturid. Ja tead, kui sa, kui sa nagu kaks aastat teed tööd sul on need laulud kogu aeg laual, nad lähevad kogu aeg paremaks, aga sa nagu ei kuula seda seda eemalt, vaid vaid sa oled kogu aeg selle asja sees ja timmitsiiti timmid sealt teeme seda paremini, seda teistmoodi. Et, et siis sa nagu veel niukse rahuliku olekuga ei vaata nagu sellele suurele pildile niimoodi eemalt peale ja nüüd, kus see Masterdalit tehtud siis ta kirjutas mulle, et miks me oleme millegi väga suure asjaga hakkama saanud, et ma nüüd kuulasin seda asja niimoodi nagu tervikut. Seesama, mille pärast ma selle kõik ette võtsin, ongi see, et need laulud on nii head laulud, neile tuleb anda see uus elu ja uus võimalus minna nii-öelda suurele ringile. Kuidas see koostöö nende lauludega käis Luts grenskil ja kas ta võttis sinna juurde arvesse ka soliste, kes hakkavad neid esitama või see ei olnud antud hetkel veel oluline? Solistidega oli muidugi see kõige tähtsam, et, et esiteks solistid oleksid nõus ja teiseks loomulikult oli vaja helistikud paika panna, enne ei saa üldse tööd alustada. Minu töö oli nagu Salistidega solistid leida. Ma olen aastaid töötanud lauljatega, minu stuudiost on läbi käinud 50 Eesti parimat lauljat. Ma tean nende võimekust, ma olen viis aastat popkorni pidu teinud, ma olen teinud igasuguseid muid suuri kaela, kontserte. Tean täpselt seda, missuguse lauljad, missuguse lauluga võiks tekkida ja kellel ei teki, vaat see on kõige tähtsam, et sai vali nagu vale ameti inimestele. Siis kui rong läheb sõitma juba siis sa ei saa poole pealt hobuseid vahetada. Nii et see lauljate valik oli selles mõttes jah, kriitiline ja patsutanud endale õlale, et ma leidsin õiged inimesed. Panin õiget lauljad õigeid laule laulma ja siis see töö läks tegelikult käima selliselt, et jah, nagu ma mainisin, kui luts käis Tallinnas ja me istusime siin kaks päeva maas. Arutasime kogu seda suurt plaani ja rääkisime oledatavatest arranžeeringu nii-öelda stiilidest ja, ja suundadest, mis laul kurku, kuidas võiks areneda. Siis peale seda ta hakkas mulle saatma selliseid demosid ja siis me siis me pendeldasime neid neid laule edasi-tagasi, et vot siin võiks natuke teisiti teha, siin võiks natuke nii teha, naa teha. Ja siis peale seda, kui olid need demod olid valmis, siis oli põhimõtteliselt aeg minna stuudiosse ja see aeg jõudis kätte siis nüüd tänavu aprillis, kus ma siis lendasin Hamburgi ja stuudiosalvestus oli siis Saksamaa ühes ühes svingemas suures stuudios, kus viimati tegi oma bigbändi plaadi Robbie Williams. Et seal oli siis kohal luts, grenski, bigbänd, seesama bigbänd, mis salvestas selle kunagise alguses mainitud rodgers Rodgers seitse rublaadi. Ehk siis Molingi nende meestega koos, millest ma alguses mõtlesin, see töö oli lihtsalt uskumatu, see saksa ornung, see töödistsipliin, kvaliteet, tase, see on lihtsalt teine maailm, kutsesin muuseas Siim Aimla ka sinna, need Siim oli ka kaks päeva seal ja vaatas, kuidas, kuidas asi käib. Meie jutuajamine jätkub hetke pärast, aga eetris ei ole, paus. Eetris on hoopis muusika ning järgmine laulu näide suurprojektist, muinaslugu sinilinnust. Ning meie valikuks. Kordan sinu nime, mille autorid on Eino Tamberg, Katri Vala ja mida esitab Maarja-Liis Ilus, sinu kommentaar. Laule. Enamik kordan, sinu nime on tõepoolest imeline meloodia, mille on kirjutanud Eino Tamberg. Eino Tamberg ei olegi praktiliselt vist rohkem selliseid nii-öelda kergemuusika tükke kirjutanud, vähemalt midagi muud neist ei ole nii nii kuulsaks saanud, omal ajal. Helgi Sallo laulis seda. See imeline imeline meloodia töötas niivõrd kõvasti, et saigi valitud sele 100-st laulust 18 hulka. Siin ongi see eriline kvaliteet, mis teeb ühest laulust veel parema laulu, et kui ta läheb nagu võistlema ja satub sellise suure rahvusvahelise žürii poolt valituks, siis see on märkamata. Kuulame Maarjat. Kordan, sinu nime oli selle loo pealkiri projekti muinaslugu sinilinnust raames uusversiooni tänapäevase arranžeeringu saanud pala. Varsti kuulame teist näidet, siis juba inglise keeles, aga veel stuudiotööst ja, ja koostööst luts Grayenskiga. Targo on endiselt vikerraadio stuudios. Kevadel 2016 toimus salvestus Hamburgis. Heli salvestamine käib tavaliselt nii, et kõigepealt teevad muusikud oma tööpillidega. Seda saab põgusalt juba, kirjeldasid mismoodi asju samal aetakse ja tehakse. Kuidas kohtus muusika vokaaliga ehk kas lauljad tegid oma töö Eestis ja need liimitakse stuudios kokku või mil moel see projekt teoks sai? Ja kogu bigbändi kraam salvestati Hamburgis. Sellest salvestusest ehk paar sõna veel, et viis päeva tööprotsess oli selline, et kell 10 hommikul löödi lahti esimene laul ja salvestati kella üheni, siis tuli stuudiosse üks Hiina päritolu noormees, kes jagas laiali menüüd. Igaüks tõmbas ringikese mingisugusele toidule taha, kadus minema. Kella kahest pandi töö seisma, kahest kolmeni oli lõunasiis seesama Chaina tõik, auto oli juba laual ja kolmest kaheksani tööpäev niimoodi iga jumala päev. Ja mitte ükski mees ei rääkinud mitte ühtegi sõna ilma loata. See tähendab seda, et absoluutne ornung igast laulust sai salvestatud umbes viis terviklikku võtet algusest lõpuni. Sinna juurde veel mõningaid üleminekuosasid. Nii et võib kokku arvutada, et see failide arv on meeletu, lihtsalt lõppkokkuvõttes tekib. Ja need laulud salvestasin mina Tallinnas lauljatega. Töö oli siis Tallinnas kus samamoodi lauljatel oli, oli vaja sisse laulda nüüd eestikeelne variant ja siis inglisekeelne variant, mis tähendab seda, et tegelikult igast laulust tavaliselt stuudios salvestatakse kuus versiooni. Sellest kuuest versioonist tuleb kokku lõigata parim osa. Et siit see Fracidzeefraasiat, et saab selle parim parima tulemuse kätte. See oli puhtalt minu töö. Ja siis, kui see oli need parimatest parim oli välja valitud, siis oli vaja see fail ära puhastada. Oli vaja timmida siit ja sealt ja kolmandast kohast, nii et põhimõtteliselt poolteist kuud mu käsi tavaliselt haige hiirehoidmisest, mul oli juba täiesti närvinärvi põletik siin sees. Ja ma lugesin kokku, et põhimõtteliselt ma Heditasin, Monteerisid Monteerisin 432 laulu faili siis kui laulud valmis, siis kogu see kraam läks Saksamaale tagasi, kus toimus siis nüüd miksimine? See on jälle üks niisugune pendeldamist moment, et, et stuudios miksitakse nüüd laulja bigbänd omavahel omavahel kokku. Nüüd tuleb see, miks jälle minu juurde tagasi. Ehk siis mina pean nüüd ütlema, et kas see on okei. Ja siis ma hakkan seal virisema, heas mõttes virisema, seda on vähe, seda on palju. See fraas kaob ära, see asi ei, ei tule välja. Tahan seda rohkem, seda vähem niimoodi, et see üks laul võib käia käia mingisuguseid nädalaid edasi-tagasi, kuni lõpuks lõpuks on see nii-öelda kõigi poolt aktsepteeritud, et see, miks jääb nüüd niimoodi Laulma hakkab veel üks hästi tuntud solist meie meie lauljataride seast. Liisi Koikson on tema nimi. Inglise keeles. Sinilind inglise keeles on võniufoolin lav teksti autoriks Pamela Phillips Õuland, kes muuhulgas on kirjutanud laule Frank Sinatra-le. Sund vaele. Engelbrecht Hamperdinkile, Filippeilile Jennifer Ross peabub raisson, Jackson, staion, Volvik, Roberta Flack ja ainsaks ees ja nüüd Liisi Koikson, olge lahked. Räägime vikerraadios, Eesti muusika enneolematut projektist, eestikeelne pealkiri on muinaslugu sinilinnust inglise keel lõunavaibal. Miks kaks Pealkiri? Sellepärast, et laupäev, mida me kõik hästi teame, on taas ellu äratatud, kui juhatus seda niimoodi nimetada ja tähendab ta taas ellu äratama veel seda, et kaheksa palav saanud tänapäevased Atreeringud, Luka jänski poolt elutöö toimetamine pärliga on sündinud, on nendest ka inglisekeelsed versioonid ehk välismaa teksti autoreid on kaasatud terve pikk rida kes on andnud oma panuse selleks, et meile hästi olulised sõnumiga laulud saaksid kõlama ka huvilistele väljastpoolt Eestit. Umbes sadakond, mille seast selgus mingi nipiga 18. Ehk siis töö on ikkagi ses mõttes piiratud, et ei saa ju palasid lõputut ette võtta, mida organiseerida ja mida uuesti kõlama panna. Tuli teha valik, miks see valik sündis, kuidas? Protsess oli selline, et ma suhtlesin väga-väga põhjalikult Valter Ojakääru ka sellel teemal, kellele see idee muidugi väga-väga meeldis meie kahe peale põhimõtteliselt, et valisime välja need laulud, mis nagu esimese hooga tulevad pähe, see on selline loomulik loomulik lahendus, et sa tead ahah, see lugu, see, see, see, see, see ja niimoodi me, me saime kahepeale kokku natuke alla 100 laulu ja edasi läks töö selliselt, et ma panin sellises Exceli tabelisse ja panin kokku žürii, kes siis hakkas neid laule hindama viie palli süsteemis. Ja žürii oli siis selline, et Ivo Linna, Olav Ehala, Valter Ojakäär, Uku Suviste, Anne Erm Ameerikast, häälenorriskot Saksamaalt, Luts, Klenski ja Soomest muusikaprodutsent Andero päive läänen ja Eestist ka veel Mikk Targo. Üheksaliikmeline žürii hakkas nüüd hindama viie palli süsteemis neid laule ja väga põnev oli just nimelt see moment, et kolm kolm tegelast kõva muusikaprofessionaali olid väljastpoolt Eestit, kes ei olnud neid laule kunagi kuulnud ega ei saa ka tekstist aru, ehk siis nad pidid oma hindeid andma puhtalt selle emotsiooni alusel, et kas see laul töötab või ei tööta tema jaoks ja see oli tõepoolest kummaline, aga teatud laulud said nii Eestist kui välismaalt täispunkte. Ja muidugi oli, oli seal Valgre ehk see mõistmine, katus ja täpselt tähendab, muusika rääkis ikkagi iseenda eest, lõppkokkuvõttes see oligi äge. Kusjuures Eesti tegijatele ma ütlesin ka, et proovige hinnatas selle pilguga, et need laulud võiksid jõuda välismaale nähtavalt, kaugemale Eestist. Ma saan aru, et sealt köögiraadiost on kogu aeg mänginud seal ütleme mingi Jaak Joala lauldud laule, eks ole. Et, et vot see on minu lemmiklaul või, või selle teksti pärast ta mulle meeldib, vaataks nagu professionaalina sellele kõigele otsa, et et missugused laulud võiksid töötada maailma mastaabis ja sealt siis tuligi mulle lauale üheksa Exceli tabelit ja tulipunktid kokku lüüa, ega siis muud. Ja nii selgus tõde. Ja miks neid laule on 18? Puhtalt sellepärast, et ühe plaadi peale rohkem ei mahu ajaliselt. Kas ma mõistsin sind ikka õigesti, et Raimond Valgre oli seal eesotsas ja Raimond Valgre sai kõik praktiliselt kõigi käest täispunktid? Raimond Valgre aitas ausalt öeldes ka sellele projektile pealkirja panna. Muinaslugu muusikas ja sinilind. Ja siit mul minu, minu nii-öelda välgatus tulijat. Projekti nimi võiks ollagi muinaslugu sinilinnust. Kas koondtabel sind mingil moel üllatas, šokeeris või pigemini? Seal oli üllatusi muidugi muidugi oli üllatusi seesama lahkumislaul, mida Karl-Erik Taukar laulab ja selle laulu panin mina sinna sellesse tabelisse sisse. Mida, mida põhimõtteliselt paljud žüriiliikmed kuulsid ka esimest korda. Aga ta sai ikkagi oma oma kõlada, punktid kätte, vot see näitabki laulu tegelikku tugevust. Ei ole üldse tähtis, kas ta on kuulus või ei ole kuulus, siin on küsimus selles, kas ta on hea või ei ole ja ja tegelikult on seis selline, et loomulikult süda tilkus verd ka nende laulude pärast, mis sinna plaadile ei, ei, ei saanud sisse. Julgelt võin väita, et kui, kui vähekenegi kellelgi huvi on, siis ma teen kohe järgmise projekti ja järgmised 18 on juba laual samaväärsed, ütleme nii. Küsimus selline, kas kõik need 18 jäidki töösse sellisel kujul või et see valik jäigi töösse sellisel kujul, nagu ta alguses sai? Autoritele pärijatele, õiguste omanikele või valdajatele olid need variandid vastuvõetavad või midagi? Tuligi. Ikkagi ümber muuta ja kõrvale jätta ei tulnud, ei tulnud, kõik oli suurepärane. Siin ei olnud mitte mingisuguseid nurinaidega kobineid mitte kuskilt poolt, pigem vastupidi. Nii nagu ma mainisin, et selle projektiga, selle kaheaastase projektiga on olnud seotud ligi 100 inimest. Ja tegelikult Ma olen näinud nende inimeste silmis ainult sära. Ainult ütlevad Ko, mine tee. Jätkame Mikuga hetke pärast räägime sellest, kuidas on tekkinud inglisekeelsed tekstid ja kes siis on see lõplik lauljate valik, kes projektis Muinaslugu sinilinnust kaasa lööb. Aga kuulame vahele ühe loo, ka see on eesti keeles. Pala nimi on ei kunagi, autoriks Eevald Vain ja Erika Vain ning solist kõigile hästi tuttav Laura põldvere. Sinu kommentaar Evald Vain on, on muuseas kahe lauluga selles projektis sees ja see on, see on väga hea märk, sellepärast et suurepärane helilooja, olen väga õnnelik, et ta on meie projektis sees. Ei. Või asendada muinesi. Ja kuigi