Tere ja ilusat pühapäeva kõigile. Nii alustab oma saadet mees, kelle õige eetriaeg saabub tegelikult alles veidi rohkem kui tunni pärast. Aga täna on asjad teisiti. Mul on suur rõõm õnnitleda ringhäälingu 90. sünnipäeva hommikul kuldmikrofoni väga värsket omaniku David Vseviovi, tere hommikust, daamid. Aitäh, ega ma muidugi nii ei alustama, alustan head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Pühapäeva seda ma just mõtlesingi tegema, aga seda ma saan tunni aja pärast uuesti teha. Me oleme Davidiga vanad tuttavad, seetõttu ma tõesti sinatan teda, nii et andku hea kasvatusega kuulajad mulle andeks. Aga sa oled üsna premeeritud ja hoitud eetriinimene, sa oled saanud päris palju preemiaid elu jooksul, ütle, kas see preemia raadiotöö eest omab mingisugust teist tähendust kui eelmised. Iga tähelepanek ja iga tähelepanu omab ju väga suurt tähtsust, muidugi omab muidugi, aga no ma ei tea, ma olen kuidagi kimbatuses, need kõik preemiad ei ole mitte niivõrd minu teene, vaid ma ei tea, miks miks teatud institutsioonid, organisatsioonid ja inimesed on nende otsusteni jõudnud? See on küsimus neile, aga mul on muidugi hea meel, mul on hea meel, sellepärast raadio on ikka üks oluline meedium ja kui seda tähele pannakse ja kui inimesed seda vajavad. Mina olen vahendaja kuulajate Venemaa ja Kuusate müstika vahel, nii et ikka väga suur heameel on. Ma juurdlesin, selle üle, on teatud inimesed Eestis nagu, ära hakka kätega vehkima, aga nagu Ita Ever või Fred Jüssi või ka sina kes on nagu kriitikaülesed kellele rahvas annab kõik andeks. Margit, ma pean vahele sekkuma, nii vist ei ole ammu Facebooki vaata, mul ei olegi Facebook ja kommentaare lugenud. Nina, seda ka vist eriti palju ei tee. Aga siis muidugi muudaksid oma seisukohta, ega see ikka nii ei ole, see ei peagi nii olema, seal oli kunagi kui tinglikult Öeldi, et kogu nõukogude rahvas toetab neid ja neid otsuseid. Nüüd see kaugeltki ei ole nii, see on igati normaalne ja ma tean neid inimesi, kes ei suuda neid saateid kuulata ja see ongi, see ongi elu nii väga väike vähemus. Jah, aga, aga olemas ja muidugi nad on olemas, ma lihtsalt tahtsin, tahtsin väikese repliigiga natukene sind kuidagi reaalsesse maailma tagasi tuua, nii et ei ole see asi nii hull. Aga kui tundlik sa selle sellise kriitika vastu oled? Sisuliselt kriitika vastu tundlik on vale sõna, ma olen tänulik, mitte tundlik ja mul on vahetevahel inimesed kirjutanud. Mõnikord võiks isegi seda mitte teha, kui ma ütlen Babanini asemel panin, siis on ju arusaadav, ma litsalt eksisid. Ja inimesed võiksid ju mõelda, et olla, olla mikrofoni ees 40 minutit, sõikaveid ju eksida, ma eluajal ju tekivad. Aga on ka olnud tähelepanekuid jahh, et see asi võib-olla ei olnud nii, et siia võiks midagi juurde tuua või täpsustada midagi nende tähelepanekute eest olen ma väga tänulik, aga tundlikkusega pole siin mingit pistmist. Nii et veel kord, kui keegi seda on ju ka juhtunud, lihtsalt sõimata, keda meist, kes me natukene selles maailmas kuidagi tegutseme, ei sõimata siis. Natuke rohkem kui 700 saadet. See on ka müstiline ajalugu sellel saatel, kui sa kunagi alustasid. Sa iial oskasid arvata, et see sari nõnda kaua kestab. Kindlasti mitte ja ma arvan, et need saated on ju tunduvalt rohkem. Mul on niisugune tunne, et see 700, mis hiljuti oli, et see märgistab seda plokki ja võiks ju kontrollida, kas 118, Bütsantsi keisrid, mis on kindlasti maailmarekord vikerraadio on vähemalt ühe rekordi püstitanud. Kas need on selle 700 sees, mul on niisugune tunne, et ei ole ja sellele eelnes ju veel Venemaa naisvalitseja annad, siis olid Rooma keisrid ja siis tuli veel midagi, nii et see üldarv on kisun 1000-ks, äkki kisub passima poole, aga see jällegi oma mitte mingisugust tähtsust. Muidugi, kui mõelda nüüd vikerraadioloole siis, kui Terje Soots kunagi. Ja see oli mingisugune väga konkreetne asi, kus, kus ta palus midagi kommenteerida midagi, mille juured viisid minevikku, mingit sündmust ma enam ei mäleta, oli see poliitiline sündmus, oli see kultuurilooline sündmus. Ja tekkis see idee, nii et see on tema idee, et võiks ju midagi pakkuda. Ja üks nüanss on mul küll meeles, et arvud arutelu käigus enam ma ei mäleta, kes olid need osaliselt. Oli ju välja pakutud ajaline raamistik, no seitse-kaheksa minutit, et kes siis ikka rohkem juttu Surtad raadios välja kannatada. Nii kas 40 minutit? Ma praegu täpselt ei oska meenutada, kas on algusest saadik või on ta pikapeale sinna jõudnud. Nii et jah, siis arusaadavalt ei kujutanud ma ette seda nii kaua, teeme. Tol ajal, kui te alustasite, vestlesid Te saatejuhiga nagu praegu minuga ja siis ühel hetkel, kui Terje meie hulgast kadus ja sa saadega ka muutis natuke formaati, oled sa üksi mikrofoni, sa tegelikult vaatad ilmselt helioperaatori poole, aga kas, kas, kas on raskem või pigem kergem niimoodi ise oma materjaliga toimetada? Nüüd tuleb teha kummardus Eli operaatoritele. Nad on need inimesed, kes on sunnitud seda kõike kuulama. Praegu raadiokuulajad võivad vajutada nupule jada, esseer kaob kuskile kosmosesse, aga need inimesed on sunnitud seda tegema ja paratamatult, kui sa räägid 40 minutit, siis võib ju tulla köhahoog või midagi veel juhtuda. Nii et reeglina ma kujutan ette, seda kuulatakse veel ka teist korda. Nende inimeste saatus pole üldsegi nii kerge. Nii. Ma ei ole ju üksi ja Nad on suurepärased kolleegid, kes oskavad vähemalt teeselda, et nad mind kuulavad. Mõnikord nad natukene toimetavad seal oma tehnilisi asju. Ja veel üks niit, mille ma vist pole varem kellelegi reetnud, et mul on topeltprillid. Need prillid, millega ma näen oma märkmeid, nendega ma eriti kaugele ei näe. Ja seega ka ma ei näe, kas kolleeg siinsamas ruumis vaatab mulle otsa ja kuulab mind tähelepanelikult, aga ma olen enda jaoks juba otsustanud. Ta vaatab ja jakk, ta kuulab. Ja siis mul on väga lihtne seda teha. Ja mul on väga hästi meeles kunagi ammu-ammu-ammu enne neid saateid ja ma ei hakka seda raadiojaama nimetama, aga see toimus nii, et inimene esitas sulle mingi küsimus. Mida te siis sellest arvata või kuidas läheb ja mida te tegite? Ja siis läks kõrvalruumi otsima muusikat või endale, et keetma, sellepärast et raadio on ju selline meedium, kus ei näe, mida inimesed teevad. Ja vot kui keegi küsib sinu käest, et kuidas sul läheb, sina hakkad talle vastama, tema tõuseb üles. Siis ma mäletan, et see oli alguses päris keeruline vikerraadios muidugi midagi sellist, kes pole kunagi toimunud. Nii et jah, ma isegi ei oskaks öelda, kas teadmine tohib olla, kuulajaid on natukene rohkem, ma arvan ikka natukene rohkem kui see üks inimene, kellega koos surss kose. Et sellele Ma mõtleksin vist mitte. Me juba kuidagi jõudsime nende saadete ettevalmistamiseni sinu märkmeteni ka, ma ei saa praegu kontrollida ja ma ei ole kahjuks kunagi ka olnud sellises väikeses hiireaugus, et vaadata pealt, kuidas sa seda teed. Aga ma arvan, et sul ei ole mitte tahvelarvuti ega võib-olla ka isegi mitte prinditud materjalid, et sul on täiesti ilusa käekirjaga või ka mitte nii ilusa käekirjaga kirjutatud sellised paberilehed näiteks. No käekiri on muidugi minu jaoks ilus, aga ma väga kahtlen, kas keegi sealt plusse. Nii et see on, võtame siis selle protsessi läbi. Tavaliselt nädalavahetuse ma pühendan mõne päeva, mõnikord läheb rohkem, mõnikord vähem, mõnikord ei ole see nädalavahetus mõni teine päev selle saate ettevalmistamiseks ja siis ma vaatan siit ja sealt ja otsin ja teen ja kasutan valgeid paberilehekese, kuhu ma teen endale märkmeid musta pastakaga, nii on kujunenud ja vot siis, kui ma neid vahetada vahetult enne selle saate lindistamisel. Tavaliselt on see kell 10, tavaliselt on 10 ja kuidagi viimasel ajal on kujunenud, et seal teisipäevane päev teisipäeval nägin ja pühapäeval tuleb eetrisse. Mõnikord, kui sõidan ära kuskile või on mingid muud asjad, siis olen ka teinud mõne nädala ette. Ja ma väljun kuskil poolteist tundi enne saate algust ja siis ma istun mõnda kohvikusse, vaatan viimased ajalehed, mida kirjutatakse, mulle meeldib krabistada ajalehtedega. Ja ajalehtede ja trükilõhn on kuidagi minu jaoks midagi väga isiklikku ja lähedast lapsepõlvest saadik. Isa ja ema olid selle valdkonnaga seotud. Ja siis ma vaata, Ta on oma märkmed läbi, selleks kulub umbes pool tundi ma rahulikult arvestan, mitte ainult ei vaatavaid, natukene mõtlen sinna juurde ja selleks on mul neid punane pastakas, kus ma tõmban endale mõne joonekese alla, et vot ma ei unusta seda nime kindlasti mainida. Mõned kuupäevad ja seda ma võin raadiokuulajatele öelda, et kõikide nende tegelaste, keda meil on olnud kümneid tuhandeid nende sünni- ja surmadaatumeid polema, endale pähe õppinud hindavad ja ka sellel pole mingit vajadust ja need on mul muidugi märgitud sellele paberi lehekesele, siis punane kriipsukene seal all, et ma seda kindlasti mustaks segamine ei ajaks ja kasutades siis neid märkmeid. Ja eitas neile vahetevahel pilgu. Ma vestlen Ki raadiokuulajatega, nii see toimub. Sa pead ka loenguid ülikoolis, mil määral see, mida sa teed raadios, mis on ka omamoodi raadioloeng või vestlus kuulajaga erineb sellest, kui sa reaalselt esined näiteks üliõpilastele või lihtsalt inimestele, kes nende teemade vastu huvi tunnevad. Erineb ja ei erine. Ma isegi ei oska öelda, mille poolest ta erineb, erineb muidugi selle poolest, et ma näen seda vahetut reaktsiooni, kui on loeng, on ju arusaadav, minu jaoks on päris oluline vaadata inimestele silma ja lugeda, mida nad seal mulle kirjutavad. Lõpeta ära või jätka midagi, midagi muud. Aga raadio puhul. Ta ei ole nii, et siin on teatud eelis, sai näha kuulajate kriitilisi pilke. Aga ega suurt vahet ka ei ole. On see perspektiiv või neil see teemade ring, mida sa juba praegu näiteks nüüd 2016. aasta lõpus näed, mul on vahel kuulates selline tunne, et ühest saatest hargneb teine ja kolmas ja, ja ühest inimesest rääkides sa mõtled, aga ma võiksin rääkida ka veel tema eelmisest abikaasast ja tema pojast, et see on nagu selline puu, mis ennast ise teeb, aga võib-olla mulle tõesti valedel jälgedel. Ei, ei, nii see ka on, nii see ka on ja mõned plaanid, mis on isegi eetris välja öeldud ja mul on natukene piinlik, sellepärast ongi kuidagi jätnud jäädnud tulevikku. Kui sai lõpetatud või oli tunne, et varsti saab otsa see plokk Stalini ja kirjanikud, siis mõtlesin, et hea oleks need kunstiteema juurest ütleme kultuuri juures tulla võib olla poliitika juurde tagasi. Sest ma natukene püüan ka arvestada, aga see on ka paratamatu, inimestel on erinevad huvid. Ja kuigi ma püüan nendega arvestada ja reaktsioon konid on mulle seda öelnud, et vahetevahel tuleb mulle vastu mõni inimene, kes teab, et ma neid saateid teen ja ütleb, et vot see plokk oli nüüd väga huvitav, sest mulle pakuvad vot need teemad huvi. Vahel mõni inimene öelnud, et jah, need on huvitavad või maal jah, vahetevahel ka kuulan midagi, aga minu jaoks hoopis huvitavamad see poliitika, konkreetsed sündmused, mis leidsid aset Sappolit koos Seklannide omavaheline võitlus, see temaatika, kui kuulajaid on päris palju, siis on igati arusaadav, et need huvid on väga erinevad. Ja kui ma olin lõpetamas seda kirjanike plokke, siis mul oli niisugune. Nii et ma tahaksin võtta temaatika, mis haakub Nõukogude Liidu Saksamaa suhetega, mis viisid Ribbentropp Molotovi pakti nii. Nendel sündmustel on ju väga pikk juurestik, mis läheb juba aastatesse vahetult pärast oktoobripööret. Ja mõnikord võivad olla need impulsid väga juhuslikud. Ja ma sain ühe kirja, Paavo Kivine saatis mulle ühe kirja ja seal oli üks artikkel, mis rääkis maleelust nendest sündmustest ja siis ma mõtlesin, aga ma ei ole ju üldse rääkinud või me ei ole rääkinud sporditeemadel. Ja see temaatika nii erakordselt aktuaalne, mitte nõid variandis, kui kaugele keegi pas miks ta tänasel päeval hüppab kaugemale. Vaid see seos ideoloogia, sport ja seda me ju kogeme Venemaa variandis viimasel ajal väga sageli kutsuda seost jälle uuesti vaataks, kuidas on tekkinud, millal son sündinud millalhakatis ordis nägema ideoloogilist vahendit, relva, millega võistelda, mitte sportlased sportlastega, vaid riik riigiga. Ja see viiski kõrvale spordi juurde natukene siis seal tuli male sisse ja ma enam ei mäleta, kuidas tekkis idee, et oi, aga me ei ole üldse vaadanud, mis kino maailmas on juhtunud ja kui sa mõtled kinomaailma peale siis igal lool on ju mingi ellu koos, siis järsku tekkis selline tunne, et ehk siis selle eellokk ära ja vaataks seda tund filmi nõukogude tummfilme, kui sa hakkad Nõukogude tummfilmi vaatama, siis sellele eelnev tsaariaegne Tuudil. Ja ega sageli ju ei ole need teemad ju sulle detailides tuttavad, sa hakkad ise neid hakkad süüvima ja sa leiad, et oi kui huvitav, kui huvitav on see revolutsioonieelne tummfilm? Minu jaoks oli täiesti üllatus lekkija, sellest tuleb ühes saates ilmselt ka juttu. Et kui valmib esimene nukufilm ja see valmibki revolutsioonieelsel ajal Venemaal ja need nukud on sitikad kes omavahel võistlevad-võitlevad, siis üks soliidne Inglismaal ilmunud ajaleht, kui film jõuab sinna ekraanidele, siis selle ajalehe artikli autor on veendunud, et need tontresseeritud putukad, et ei saa olla, ei ole võimalik teha nukke ja ta imestabki, kuidas on võimalik, kuidas siis saavutati, vot selline suur putukad, seal on see suled sarvedega, võitlevad untsiliste putukatega öelda, tulemus on saavutatud ja see kuidagi niivõrd nakatab, see paneb sind huvituma ja vikerraadio, kui nad nüüd suurepärase võimaluse, mis teeb muidugi minut natukene keerulisemaks. Et Facebookis on Müstilise Venemaakodu leht ja sinna on võimalik ja ma olen seda teinud. Need filmid, millest on olnud juttu, olen nad üles otsinud ja ka sinna pannud, nii head kuulajad, soovi korral võivad neid filme sealt ka vaadata. Ja neid inimesi paistab, et natukene ikka on ja see on ju erakordselt põnev. Millal see võimalus ikka jaa, minu jaoks samuti isegi natuke on kahju, et ei ole ju aega, neid filme on sadu. Diameelega valatakse nad köik läbi ja siis filmikeel tollaaegne filmikeelt, tolleaegne kunstikeel. See on ju köik nii rabav ja huvid ja vot siit hakkab tasapisi minema juba oktoobri järgsesse aega, siis hakkad nägema, kuidas see esialgne vabadus, mis võib olla, kestab seal paar aastat, jah, kuigi mingisugune riigipoolne tellimus on olemas, aga hakkab iga aastaga tulema siis aina rohkem ja rohkem see konkreetne ideoloogiline, kes need nõuded. Ja kõik, see on nähtav ka, kui sa vaatad nende inimeste saatust, mis nendega juhtub ja vot siis võibki nii minna, et kuigi polnud üldse sellist kavatsust, aga sa satud selle näitleja elule loo peale ja sa näed, kuidas elulugu illustreerib seda ajastut, kuidas ta avab selle ajastu olemusse kuidas ta määrab selle inimese saatuse ja siis sa ei saa jätta seda rääkimata ja sinna läheb jälle üks saade, vot nii see käib. Ja kuna vikerraadios pole veel keegi ka öelnud, et tõmba kokku ja lõpeta siis nii, ta on läinud. Vot, nüüd on minu ees selline puu, et ma ei tea, mis haru mööda minna, aga ma loodan, et ma jätan need teised kaks haru endale meelde. Mis sa ise oled mulle väikese konksuna kenasti visanud, aga ütle, David, kuidas sa hoiad ennast vaos, et kui sa näiteks nädalavahetusel võtad ühe päeva ja kaevad ennast sinna Müstilise Venemaa põhjatutesse arhiividesse ja, ja kuidas sa sealt välja saad, kuidas siis on nii, et sul on veel aega minna abikaasaga jalutama või kohvikusse või külla või kas ei ole nii, et see neelab su endasse ja läheb laupäev ja pühapäev ja sa ei tahagi sealt enam välja tulla? No eks tekib kogemus sisse minna ja välja tulla, ma küll mäletan üht episoodi, aga sellest on nüüd möödas vist tõesti 20 aastat, kui ma olin natukene seotud endise Tallinna ülikooliga ja oli vist rooma-teemaline loeng ja ma sattusin nii hoogu, et kui ma sealt väljusin, siis seal ei asi Pont õhtus. Hommikuse asi oli selles, et ma ei saanud aru, miks Tamm tahab mulle otsa sõita, sellepärast et Roomas teatavasti tramme ei olnud. Nii et selliseid situatsioone kunagi on, on juhtunud, tänapäeval enam mitte. Ma olen suhteliselt osav aegade surfama, kasutame siis nisukesi väljendeid. Kas need materjalid, need teadmised tulevad sinu juurde koju et sa saad tegelikult arvuti vahendusel kõik selle informatsiooni, mida sa vajad. Või sa füüsiliselt pead veel matkama, kusagile arhiivi, sa pead kirjutama kellelegi, et nad saadaksid sulle midagi. Ma lihtsalt üritan selles protsessis nagu kuidagi aru saada, kuidas see käib. Kui minu vestluskaaslane oleks praegu ajaloolane, siis ta seda küsimust ei saaks esitada, sellepärast et on ju arusaadav, et isegi 24 tundi päevas tööd tehes arhiivis poleks võimalik, kui teha iga nädal saateid, see ei ole lihtsalt tehniliselt võimalik. Kui ma alustasin ja kui tuua välja mingid proportsioonid, siis ma arvan. Allikaks olid kunagi valdavalt raamatud. Et 100 protsenti raamatud ja tõesti ka omal ajal arhiivides mingisugused leitud materjalid, siis tänaseks päevaks on see proportsioon liikunud kuskile 90 juurde, et 90 juurde just nimelt arhiivmaterjalid, mida ma juba omades teatud kogemusi suudan arvuti abil leida. Ja vot siin võib-olla ma olen sellele natukene mõelnud, et miks venekeelne maailm, see maailm on niivõrd rikkalik ja mul on isegi niisugune tunne, kas selle taga pole väga paljude uurijate hirm, et ma sain kätte unikaalse materjale? Ma sain kätte poliitbüroo istungite salajased protokollid ja ma panen nad välja sellepärast homme ja kõik lähebki selles suunas võib-olla enam. Neid ajaloolasi sinna ligi ei lasta. Ja selle pärast omades aastatega ja need kogemused tulevad, omades kogemust, neid asju otsida leiab imelisi materjale näldes interneti avarustes ja see ongi peamine allikas. Viimastel aastatel. Ma lähen nüüd teist haru pidi, sa mainisid ühes vastuses sinu kodust on pärit selline trükilõhn. Sinu vanemad olid selle teemaga seotud. Kui suur oli sinu perekonna roll selles, et sinust sai ajaloolane? See kõik tagantjärele on nisuke on kummaline tarkus, ma arvan, et kui ma olin 16 ja keegi oleks minu käest küsinud, miks sinust saab ajaloolane, kuigi ma ennast anname ammu ajaloolasena defineerima, ei taha päris ajaloolase kuidagi kuidagi solvata, jällegi vale sõna, aga, aga ega ma ju enam ajaloo alase uurimistööga pole sisuliselt juba ammu tegelenud, nii et ma olen populariseerija heal juhul võib-olla õpetaja, aga aga ajaloolase auväärset tiitlit muidugi väärt enam ei ole, aga see, selleks. Ma nüüd selle pika sissejuhatuse võtan kokku, et see kõik on niisugune tagantjärgi tarkus. Et miks sai, aga kindlasti on mingi roll ja veel kord, ega mind ei ole kunagi huvitanud minevik kui selline. Ma olen minevikku jõudma. Ta ei jõudnud tundes huvi oleviku vastu, lähevad, sellepärast võib-olla ma ei olegi klassikaline ajaloolane. Ajalugu on minu jaoks abivahend. Ja ma olen seda näidet siin ja seal toonud, andku siis raadiokuulajad andeks, aga ma väga hästi mäletan seda hetke, kui ma hakkasin tundma huvi võimu vastu, mis asi on võim. Ja see oli üks seik, ka üks minu kolleeg edutati asedirektoriks ja märkasin, tema kõnnak on muutunud. Siis ma mõtlesin, mis temaga juhtunud ja kuna ma ei saanud tema käest küsida, ta oli juba suur ülemus, ei sobinud kuidagi tülitada nii tühiste küsimustega siis ma mõtlesin, et ma otsin ajaloost üles selle periood, kus ma näen kõige ehedamal kujul, kus ma võin otsida vastust oma küsimusele, kus ma võin mõista, mis siis toimub. Ja siis ma läksin keisririigiaegsesse Rooma, sellepärast et meie kultuuriruumis pole kunagi üksik isikul olnud sedavõrd suurt, piiramatut võimu kui Rooma keisrite. Võib-olla mõned ajajärgud veel, aga see on küllaltki pikk ajajärk ja siis sa saad ju vaadata, mida nad tegid selle piiramatu võimuga või mis võim teeb inimesega. Ja vot nii olengi mõneid perioode ajaloos vaadanud ja teine minu jaoks erakordselt huvitav teema, ma olen sellest ka saadetes rääkinud ja see võib olla kumab sealt ka kuidagi läbi, on hirmuga seotud temaatika, kuidas juht, kuidas see juhtub, et inimesed kasvõi petetuna, aga ju arvasid kuskil aastatel 17 18 Venemaal ja sega ilmneb kultuuris, nüüd on vabaga vot käikne tsaariaegsed piirangud, kõik see, see, mis seondub mõistega tsensuur, et see kõik on lõpp, tänud ja kuidas toimub kruvide kinnikeeramine, kuidas inimesed nakatuvad hirmu. Kuidas sedasama Alexandra Colotay, kes ütleb Lenini seitsmeteistkümnendal aastal näkku selliseid lauseid, vot kuidas juba kuskil kolmekümnendatel on ta nii ära hirmutatud. Ta ei julge midagi kirjutada, avaldada oma mõtteid ja see oli isiklik kirjavahetus, kusjuures tama kuulub ju nende inimeste hulka, kelle näppe otseselt sahtli vahele ei panda. Vot kuidas see kõik toimub. Ja siis, kui sa märkad mingisugused hirmud batsille meie ühiskonnas, siis hakkad nendele asjadele mõtlema nendele protsessidele. Nii et vastates nüüd sellele küsimusele või ajale vastu, tekkis kuidagi sport taansalt. Võib-olla sellepärast, et mind huvitab tas, mis toimub, mis ühiskonnas toimub, inimestega toimub, ja mis sellele kaasa tas no võib olla kasvõi see, kui ma mõtlen raadiole ja lapsepõlvele ja panen silmad kinni ja tahan minna nüüd ajas kuskil 60 aastat tagasi ja see oli minu jaoks väga oluline moment. Ja siis ma näen oma isa, kes istub raadioaparaadi ees, seal oli veel niisugune roheline silmakena ja kogu aeg tuli seda nuppu keerata, et see laine ikka püsiks seal õiges diapasoonis ja kuulas venekeelset BBCd ja kuidas mina istusin tema kõrval ja kuidas tekkis nisukene ühtekuuluvustunne. Isa, isa tegeleb oma asjadega, vot siin istume võrdselt raadio ees, kõrv on surutud vastu seda raadiokangast, seal oli ju kangas ja kuulame neid uudiseid. Ja vot siis võib-olla täkkis soov mõista, mis siis toimub. Aga mõista saab ainult nii, et sa süvened inimesse. Ja vot siin on ajalugu. Nii et ka seda olen ma nii palju öelnud, et minu jaoks ajalugu on nagu keemikule füüsikule laboratoorium. Katseid meie otsa ei saa teha, aga vaadata, kuidas inimesed teatud situatsioonides käituvad ja see kõik kordub, nii et selles ongi see, see mehaanika, ütleme siis nii. Seesama hirm või seesama võim, millest me nüüd veidi rääkisime seoses ajalooga ja jõudsime ka siia, et tegelikult me näeme võib-olla neid samu Patšillikesi enda ümber natuke laiemalt. Euroopas näeme kindlasti Venemaal. Ütle, mis sa selle. Mis sa selle teadmisega tänapäeval peale hakkad, kui sa neid batsille näed. Kas sa reageerid kuidagi, kas sul ei teki sellist tunnet, et sa tahaksid sekkuda? See ei ole poliitikasse läinud, eks. Eks sekka ta saab ka nende saadete variandis sai, on katsekkumine, kui sa lähed dad kui saba ja ta esitada oma nägemust, mõrad võivad sellega loomulikult mitte nõustuda, aga siis sa oled ju sekkunud, aga ma olen sekkunud ka väga konkreetsetes variantides ja kui näiteid on vaja, siis tuleb meelde üks artikkel, mis omal ajal ilmus ühes meie ajal, pääs sellest on nüüd möödas, ikka mitmed-mitmed aastad ja see artikkel käsitles Tallinnas puid ja põõsaid, ütleme siis nii, kus neid on palju ja kus need on vähe, ühesõnaga süütumas sõitnud teema. Ja ma lasin pilgul üle selle artikli ja ma poleks iialgi reage veerinud reageerinud omapoolse artikliga, sellepärast et ta ei ole ju minu teema. Võisin jagada autori seisukohta, et siin on puid liiga palju, siin liiga vähe, aga kuid mis mind Pali sekkuma oli lisatud, toimetusepoolne, väikene repliigikene ja see kõlas enam-vähem järgmiselt, et autor on toimetusele teada, artikkel ilmus anonüümsena. Mõtlesin, et kuidas on võimalik, kuidas on võimalik ärgitatakse praegu arutlema erakordselt Vitult teemal. Ja pole mingit kahtlust, et inimene, kes seal artikli kirjutas, ilmselt oli linnavalitsuse töötaja, kes võib-olla selles valdkonnas tegutses ja ta ei saa kirjutada, ta julgelt võtada seda artiklit, pannes sinna alla oma nime, sellepärast et sellele võib midagi, aga mida see tähendab? See on vaike näide esmapilgul tühine näide. Aga see ütleb meile, et see inimene oli luba nakatunud hiir. Aga mida see antud juhul tähendab? No ma ei saa ju diskuteerida, mul ei ole konkreetselt inimestel, aga ma võiksin astuda dialoogi, hirm pärsib igasuguse dialoogi ühiskonnas ja see on, tegelikult läheb. Ja see võimaldabki tekkidavad nendel autoritaarsetel süsteemidel. Miks siis Stalin teadlikult näljutab, sellepärast et näljaste inimestega on väga lihtne manipuleerida. Ma mõtlen, kolada Marju Ukrainas. Ja kui inimene mõtleb jaan hirmule, Ta lihtsalt sureb nälga, siis inimene ongi juba teovõimetu. Muidugi, veel kord Eesti variandis oli see pisikene üksik pisik, aga kuna sa küsisid, et kas ma olen reageerinud jahma, olen reageerinud. Ja vahel juhtub, et kutsutud lisaks on siin ja seal esinema, nii et ega ma seal õrnas kava sõioja. Kuidas selliste koduste ja pruss seltskondadega on, kas sa julged päriselt seal rääkida? Seda, mida sa mõtled? No ikka julgen, ma olen seda teinud päris kaua ja endalegi üllatuslikult. Nii, vahetevahel ta ju praegu hakata nimesi nimetama, tema aga, aga on tulnud mõni inimene, hea on öelnud, et kuidas, kuidas sa siis sai omal ajal võimalik olla. Aga kui sa räägid suhteliselt leebe häälega, siis mõnikord ei pööratakse tähelepanu, mida sa tegelikult räägid. Et seda on ka juhtunud. Aga Ma ikkagi julgen nimetada sõpradeks neid inimesi, keda ma tunnen ja mul on väga palju häid tuttavaid, aga sõbrad oli ikkagi need, kellega tutvus ulatub kuskile silla pikkusest 50 või poole sajandi juurte. Juba need on head ülikoolikaaslased, veel mõned inimesed ja kahjuks nende seas on ka juba päris palju neid inimesi, kellega otsest dialoogi pidada ei saa. Ainult mõttes. Meil oli plaan tegelikult mängida tänases saates ka muusikat mida sa kaasa oled toonud või välja valinud. Ja vähemalt üks muusikapala puudutab väga otseselt ka sinu sõpru. Üht kellega enam suhelda ei saa ega rääkida, aga aga teist, kellega saab, miks on Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep ja, ja nendega koosveedetud aastat sinu jaoks nii olulised? Sellepärast, et nad olid murrangulised, nad paigutuvad Eesti jaoks murrangulist aega 80.-te lõpp ja natukene siis varasemasse ja, ja hilisemasse aega, kuigi Johaniga oleme me tuttavad lapsepõlvest saadik. Ja nad on väga huvitavad mälestused, mis seonduvad pioneer laagriga ja, ja igasuguste muude asjadega. Mäel oli isegi väga huvitav omavaheline vaidluseks kord, aga ma ikka sellest ära, miks ei külasta nii ahvatlevalt, mille üle te vaidlete ja lõpuks on sellest olnud ka juttu. Ma räägin selle loo ilma ilma lõputa, sellepärast et lõppu pole, pole vaja ega pääs, meenutasime ühist aega Valkla pioneer laagris ja otsustasime, et peaks sinna, mitme minul oli auto, Johanil polnud, et vaatame, vaatame, mis sellest Valkast on saanud ja kui me seal jalutasime nende männimetsas olevate majade vahel, siis tulid meelde igasugused episoodid. Ja ma arvan, olime kuskil seal 13 14, nii et see oli vast üks niisukele viinud viimane pioneerilaagri. Kui, kui seal olid ka tagantjärele võib arvata, et sotsialistide kommunistide Soomest ja Rootsist vanemate lapsed ja vestluse käigus selgus, et meil oli üks sümpaatia, oli blond rootsi tüdruk. Ja sellest omal ajal ei olnud jutt rumalaks, seda mäletanud, aga tagantjärele. Nii Johan väitis. Dallase tüdruk meeldis ja mina vastasin samaga. Nii et kes isegi niisugune väikene pinge, et kuidas siis nii. Aga miks me mõlema sattusime häbisse, kumbki ei suutnud selle neiu nime meenutada. Siis loetus eriti palju aega. See oli veel ajajärku ja ma päris sageli käisin arhiivis. Ja siis tekkis juba ligipääs KGB julgeolekumaterjalidele. Kuulad ja teavad, enamus neist on siit viidud Venemaale, aga niinimetatud väljasõidutoimikud. Kui inimene esitas avalduse, et ta tahab sõita välismaale, siis tehti tema kohta toimik. Ja kuna Ma üritasin paar korda sõita külla Soome ja kordagi ei lastud, siis tekkis järsku idee, et ah, läheks vaataks seda väljasõidutoimikut, et mis seal on. Ja oma üllatuseks leidsin ma selles toimikus postkaardi, milles tüdruk oli mulle Rootsis saatma. Nii et ja see jällegi iseloomustab seda aega, tähendab kahe teismelise lapse süütud kirjavahetust värvata seal öömia linn Rootsis. Et millise sisuga see kirjavahetus võis olla, kus sa õpid, mida sa teed ja nii edasi, minu neid kirju, see oli postkaart, temapoolne postkaart, ei olnud need julgeolekuoli konfiskeerinud selle postkaardi ja lisanud sinna toimikusse. Muidugi, seal oli veel mingeid ja oligi muid põhjusi see antud juhul ei puudutanud seda saadet miks välja ei lastud, aga seal oli seal postkaart ja siis selle postkaardi abil sain ma teada. Mul tuli meelde, et selle tüdruku nimi oli Anna Karlson. Nii et ma sain Juhanile ära teha. Punab laagrilipp Xin kõrgel üle kuude tornist kaugele lask ajada. Igal aastal hell kelk, au neil suvekuudel. Häski puhata kaunis Valklas. Tüdrukud ja poisid meid kutsuvad valee vat rõõmsa lauluga, kõikjal, kus me näin, jätkub hoogud Alvekski meil veel. Siis kui sajab, teeme kaminas. Muinasjutte loeme rõõmsalt, tantsime varsti suure tamme juurde teenerretke eks siis näis, kes jõuab esikohale. Ma laat, rokkoli, Apoisi, meid kutsuvad vale vate. Seal lauluga kõikjal, kus McKay jätkub hoogu talveks, meil veel. Punab laagrilipp sinikõrgel üle puudetornist kaudele lask ajada, haar igal aastal helgel kaunil suvekuudel. Hästi puhata. Kaunis Valklas saab. Tüdrukud ja poisid neid kutsuvad vale. Rõõmsa lauluga kõikjal, kus käin, jätkub halvekski meil. Me jätkame vestlust väga värske kuldmikrofoni laureaadi ka, kui peenelt öelda Taavi, see või ka mina olen Margit Kilumets ja viimased 10 saate minutit pühendama võib-olla natuke pehmematele teemadele, lihtsalt et inimesed saaksid sind teistmoodi tundma õppida. Kui palju sul on aega ennast hellitada? Kui palju sa mõtled, et nii David, sa oled olnud täna tubli. Nüüd ma luban endale mõnusa õhtusöögi, ma loen raamatut, ma ei tegele tööasjadega, May, ta. Ma ei tea, sõnumeid ei vasta telefonile, kui sageli? Seda tuleb, seda ei tule, sellepärast et see, mida ma teen, ongi hellitus. Nii et vahetevahel, kui ma olen eetris ja teen sedasama müstilist Venemaad, siis ma ennast hellitan. Nii et ma nii isegi ei oska, aga muidugi ega inimene ju saab. Tal on ju oma Ruigastes kohe niivõrd fantaasiarikas nii jätkuda, vahelika manabu silmade ette mana jäätiselisukese eriti eriti koores siis muidugi ma nendele ahvatlustele järele Hannal. Aga tänapäeva tõesti tohutult kiires tormavas stressirohkes maailmas. Kuidas sa suudad ennast hoida, ma tulen selle küsimuse juurde tagasi, sa, sa tundud kuidagi nii terve, võib-olla see pilt on petlik, aga ma ütlen ausalt. No ma ei kujuta ette, et sa lihtsalt oleksid selline saladepressioonis ja kogu aeg kohutavalt masendunud, et vähemalt praeguses eluetapis, noh ma ei tea, viimased viis, kuus aastat, kui ma olen harjunud sind kuulama ja nägema, ma ei suuda ette kujutada, et sa, et sa tegelikult oleksid väga-väga masendunud inimene. Margid teadku, huvitavad asjad juhtuvad ja seda ma soovitan inimestele teha. Paar päeva tagasi üks hea kolleeg kunstiakadeemiast, meil oli aastalõpupidu ja istus diivanile minu kõrvale. Ja tegemist on ühe struktuuriüksuse juhiga ja ütles, et ma räägin sulle ühe loo. Ma räägin sulle loo. Et meil on üks magistrant neiu, väga omapärase iseloomuga kunstnik, ärme rohkem midagi. Ja. Kuidagi raskes seisus, et ta ei suutnud mitte otsustada, kas sa jätkab oma õpingud, Vaida lõpetab, mingisugune loominguline kriis. Ja selles kriisis nagu ikka, väga sageli, kui ma neid piinavad, mingisugused suured mõtted, läheme jalutama ja temale ainult Piritale. Ja mina tulevad talle vastu tulla, pole ime, sest minul oled sa seal, mitu korda oleme oleme ja ega mina seda episoodi ei mäleta. Maa olevat talle öelnud tere ja naeratanud. Ja need on need kateedri juhataja sõnad. Ja see tüdruk olevat talle õelnud. Tol hetkel ma otsustasin jätkata. Ja vot sellepärast olen mõelnud Helsalt episood võis leida aset 10 aastat tagasi, ma ei tea, viis aastat oluline aga naeratage inimestele igaks juhuks. Kui neil on sellest kasu. Ja milline on siis see minuga suur ega inimene ei ole ju altruismi. Minu kasu seisneb selles, et mõõdub teatud aeg ja läbi mõne vahendaja, sa kuulad seda juttu, see inimene tuleb sinu juurde ja jutustab sulle selle loo, mille mina, nõid, paar päeva tagasi siis kuulsin. No see annab nii palju, kuidagi rõõmu, ütleme siis niimoodi väikesed episoodid ka seda, nad on väga olulised. Ma tulen selle piiritaja teema juurde, selle saate päris lõpuminutil veel korraks tagasi, aga eelviimane küsimus on, et mis sulle praegu Eestis elades rõõmu teeb? Väga paljud asjad, needsamad inimesed, kellega ma kokku saanud, Eesti elu on ju edenenud tohutult. Ma olen kunagi kirjutanud ühe artikli eesti kui ime. Minu meelest Eesti on küll ime. Ja see, et me saame siin tsivilisatsioonide piiril toimetada oma tahtest lähtuvalt, see on tohutu ime olla tsivilisatsioonide piiril ja mitte kuuluda mitte kuskile. No ei ole võimalik. See teebki mind murelikuks, et kui tekivad niisugused unikaalsed võimalused valida, kas me kuulume sinna või me kuulame sinna, siis me räägime suhkruhinnast. Kui tuleb meelde diskussioon ja need argumendid, miks Euroopa liit olla halb valik, kui me oleme ühes liidus tulnud, kas me peame Steiselile? Meeldib kui räägitakse avameelselt, kui meeldib see variant rohkem, no siis tulebki öelda, et meeldib, siis pole mõtet suhkrust rääkida, see on maitse küsimus. Vot see jällegi, kuigi sa seda ei küsinud, natukene häirib. Ja kui ma oleksin poliitik, siis ma ju loomulikult räägiksin selle teksti ka, aga minu eelis ongi see, et ma ei ole. Ja sellepärast ma olin ju rääkida nii, nagu asjad on, et miks ei saa katkestada lepingud ühtse Venemaaga, ma ju ei pea rääkima sellest, et see ei loe, et see tegelikult ei tööta ja nii edasi. Ja ma ei pea ju ütlema, et nüüd on eesti keele ja eesti kultuuriga eesti rahvaga kui vene emakeelega inimesed saavad kohtusse anda avalduse sisse vene keeles. Minu jaoks on probleemid kuskil mujal. Minu jaoks võib probleem isegi olla see, et kui toimub kunstiakadeemia jõulupidu, siis seda pidu juhatav Noormehe mees peab kasutama kahte keelt eesti ja inglise keelt ja uskuge, meil, kui see käik läheb sellises tempos edasi, siis 10 aasta pärast on see ainult inglisekeelne pidu. No näitena ma natuke utreerin. Ühed on need probleemid, aga poliitikuna loomulikult räägin ma sellest, et nüüd on kõik läbi, sellepärast et on tehtud või vastuvõetud selline otsus. See tekitab natukene muret, et kuidagi, kui veel kord saju seda ei küsinud. Pseudoprobleemid hakkavad tõelisi probleeme varjutama. Millest tänases müstilisest Venemaas juttu tuleb? Nomingi saladusi peab jääma, kui ma selle ära ütleme, siis võib-olla keegi jätab kuulmatorite baas, sellest ei ole üldse huvitav. Las pinge. Aga päris lõpuks ma tulen selle saladuse juurde, mis meil tõesti omavahel on. Ma küsin ümmarguselt, aga et kui ma ühel hetkel näiteks täna pärastlõunal lähen sealsamas Pirita kandis mere äärde kas ma siis on veel reaalselt võimalus, näen sind vette minemas või on juba liiga hilja? Või on veel liiga vara, mis kuupäev meil täna on, 18. detsember. Ma arvan, et seekord mitte, aga eelmine aasta oli see 19 detsember. Aitäh David Vseviov täna hommikul minu ja väga paljude raadiokuulajate rõõmuks olemast siin vikerraadio stuudios hoopis teises rollis. Ja veel kord palju õnne selle toreda auhinna puhul, mis siis eile õhtul rahvusringhäälingu suurel peol sulle üle anti, aitäh, suur tänu. Veeroleeru.