Täna on talvine pööripäev ja ennemuiste tähistati seda Põhjamaades kui valguse võitu pimeduse üle. Ristiusk tõi jõulud esmalt Eesti linnadesse ja mõisatesse, tähendab laval on kommertslikult jõulutraditsioonid, varasemat kombestikku Allaneelamas. Vaatame nüüd algavas saates lähemasse minevikku. Terve nõukogude aja ei tohtinud jõuludest avalikult midagi rääkida. Pühad olid tavalised tööpäevad ning pidutsemise põhirõhk avalikus ruumis oli viidud vana-aasta õhtule, kui näärivana käis kinke jagamas ja salmides asendati sõna jõul sõnaga näärid. On teil meeles, millal Eestis jõulude avalik tähistamine jälle lubatud oli? Eesti Raadio arhiivis ringi vaadates näeme, et pärast pikka pausi hakati raadiosaatekavas jõulujumalateenistusi kirikust üle kandma 1988. aastal. Selle aasta aprillis oli Eesti muinsuskaitse selts toonud välja sinimustvalge rahvuslipu ja juunis peeti Tallinna lauluväljakul töö laulupidusid. Eesti olümpiakomiteega oli veel taastamata. Jõulupühade riikliku rehabiliteerimisega jõudis Eesti 1990. aastal. Tollane Eesti vabariigi ülemnõukogu presiidium kehtestas 16. oktoobri 1990. aasta seadlusega riiklike pühadega ja Eesti NSV töökoodeksi muutmise kohta korra. Et esimene ja teine jõulupüha on 1990.-st aastast riigipüha ja puhkepäev. Järgmise sammu astus riigikogu 1994. aastal, kui kehtestas seadusega, et 25. ja 26. detsember on riiklikud pühad. Jõululaupäev sai riigipühaks mõnevõrra hiljem, 2005. aastal. Väike viide ka esimesse Eesti aega. Jõulupühad 25. 26. ja 27. detsember kehtestati pühade ja puhkepäevadena 27. aprillil 1920. aastal, siis kaks kuud pärast vabadussõja lõppu 1937. aastal sai seni kehtinud määrus pühade ja puhkepäevade seadusega juba seaduse jõu. Me hakkame tasapisi unustama, et nõukogude ajal, isegi veel 1980.-te aastate algul sai jõululaulude avaliku laulmise eest karistada. Mida selle kohta leidub meie arhiivis ja milliste tunnetega tehti üle hulga aja esimesi raadiosaateid jõuludest. Arhiivileidude põhjal paneb saate kokku Kaja Kärner. Kõlas kunagine näärimuusika signatuur näärimuusika nime all toimusid aastail 1973 kuni 2000 Eesti raadios igal aastal esimesel jaanuaril nii tõsise kui kergema muusika kontserdid. Kontserdid algasid igal täistunnil vaheldumisi Eesti raadio valges saalis raadioteatris. Kontserdipublik oli kohal üle kandeina kõlas muusika koos teadvustustega otse-eetris. Kas 1979. või 1980. aasta näärimuusika kontserdil juhtus aga lugu, mida jutustavad meile tollased muusikatoimetajad. Aarne Vahuri ja Virve Normet. Sellest on meelde jäänud ka terve rida selliseid elamusi, mis jäävad meelde kauaks ajaks, näiteks kui näärimuusika Tõnu Kaljuste kammerkoorile ja laulsid väga ilusa kava eesti koorimuusikast. Ja pärast seda, kui tehtraeguly ära lõppenud lausete lõpus püha hääd. Ma ei saa jätta nimetamata, et Tõnu Kaljuste ja kammerkoor sai sellest samast sündmusest ka tagasilöögi. Sest nagu kombeks oli, istus meil saalis ka keskkomitee esindaja ja kammerkoor pidi just kohe-kohe saama nii-öelda ametlikus matuse ja kuuluvuse Moonja palgalise koosseisu. Ja see lükkus edasi ja sellesama püha pärast. Ja nüüd siis 1988.-sse aastasse, kui jõulud olid jälle lubatud ja püha öö avaliku esitamise eest kedagi enam ei karistatud. Meie staažikamad muusikatoimetajad mäletavad, et sel aastal püüdis iga saate tegija oma saates just seda Franz Gruberi laulu originaalpealkirjaga tille, naht hailige nahk intervjuude vahele mängida. Ja kui raadiost tuli teadvustamata kontsert, siis oli see laul sealgi kõik kokku või siis no mõõdutundetult mõjuda. Aga küllap oli tegu alateadliku sooviga võtta nüüd tagasi kõik, mis ligi 50 aastat oli keelatud. Meie sõnaline arhiiv säilitab sellest aastast kultuuritegelaste lapsepõlve mälestusi, mida nad seni olid pereringis rääkinud ja mida nüüd võis kõigiga jagada. Arhiivis on säilinud 1903. aastal sündinud Karl Aderi näitleja, lavastaja kõnekunsti õppejõu meenutusi. Olen neid jõule olnud mitmesuguseid. Väga ilusaid ja toredaid. Nukravõitu ja. Ja niisuguseid, millede peale nii väga hea meelega mõtelda ei tahakski. Kui meelde tuletada, palju aastaid tagasi ma mõtlen juba sellel ajal, kui oli saksa esimene okupatsioon, olin Tartus, käisin koolis, ei olnud süüa midagi ja siis. Seal olevat riisisaadaolevat sisse murtud, sinna läksingi, kõik oli segamini ja pahupidi ei saanud seal mitte midagi. Nii palju. Ma mäletan, et tiriti sabapidi ühte tapetud lehma raekoja tänavast Raatuse tänav, nagu ta siis oli, mäest alla oli lattu sisse murtud, seal oli igavene trügin ja riisi oli maas lume pääl terve kord, Agatsesin võtage, aga sekundise jäi sinnapaika. Siis ma läksin, poisikene, nagu ma olin. Siis ma läksin talli, ma nägin, noored poisid käisid seal ringi, et kas seal on midagi söögipoolist säält hobuse, Mollist, kus hobused kustel Rock antakse, seal sõitsid jaapani püssi tilkuma. Ja selle ma võtsin. Tädi üsna turris, näitasin seda püssi tippu, et mis seda kurja vaimu siia vead. Toitu on vaja salaja, siis. Õhtul enne magamaminekut uurisin veel seda püssi tiku ja vaatasin, et seal nagu seatapmise nuga ja mis ma sellega teen ja, ja tuligi häda kätte. Mõne aja pärast sakslased linna okupeerisid Tartu ja Varstigi oli tänavanurkadel kulutus paberilehed. Et kes relvi kodus, olgu need püssid või mis tahes. Aga külmi relvi, et tuua kahe päeva jooksul Comendatuuri, kes seda ei ole teinud, seal lastakse maha. Meid oli mul vees kahjus, süda hakkas valutama, kõnelesin tädile tädile, pandi kaks kätt, kokku hakkas taevaisa paluma, et vaata nüüd kallake otsa, ennetuse kaela lastaks mind ka veel ja ja siis ei olnudki midagi muud, kui ma hirmuga läksin, siis püssi tikk oli mul värvli vahel ja Balid pääl Raadi mõisa kruusaaugu äärde sinnapoole külge, kus surnuaed on, seal oli tookord üsna sügavalt ja järsku läks alla. See liivane rand juba kivistunud oli ja seal olid sadu väikesi auke, Need olid kaldapääsukesepesad ja mina toppisin selle püssi tiku sügavale kaldapääsukese pesa sisse. See püssitikk piaks hälbeid. Säraga maha kaevatud ei ole. No ja oli veel nii, et isa tuli toidu toitu mulle tooma. Saated hädas oleme, aga kilgi kõrtsi juurest läheb veel maha ja sõitsite hobusejärjega edasi. Lisakuidagiviisi sai linna ja oli ka kõht tühi, muidugi on neid jõule on olnud, mis on väga toredad, on mulle meeldinud Ühed, jõulud, mis olid mu kodukoha lähedal tähemaal. Mu õde oli tähemal külakooliõpetaja ja ma jõuludeks tema pole küll. Just oli parasjagu õhtul koolipidu. Lapsed laulsid, lugesid luuletusi ja tantsid ja hüppasid, klõpsutasid ringi, mu õde juhatas laulukoori. Ja ta kutsus mind laulma. Kui jõulupuul küünlad olid süüdatud, siis me laulsime tähekenemiks savilgud, miks see nõnda virvendad? Mina püüdsin siis teist häält laulda, kümmekond õpilast siis seda laulmas. Laulsime veel püha öö, õnnistu töö. Seda laulu olin ma juba väikses koolipoisina laulnud ja seda laulu armastas mu ema laulda ja vahel laulsime kodus jõulude ajal seda ema, vanem õde ja mina kolmekesi koos kaele häälil. Enne ja siis, kui see imestasin oma õde, minu meeliste juhatas, lõi takti nii toredasti et minu silmad peatasid ta pääl ja ma nägin õe silmades niisugust toredat jõululäiget, mida ma varem mitte ei olnud näinud seal praegugi silmade ees. Kui see pidu läbi õlist tuli isa järgi ja meie sõitsime oma hobuse piiraga, kes oli kergejalgne hobune. Koju see vahemaa oli umbes kuus kilomeetrit. Oli, oli pakane, täitsa klaasid, lumi krudises. Tähti oli ma ilmatu palju ja mul mõtlesin seal vees istudes, see oli, veeb ära. Valitsuse tähti on nii kole palju. Ei tea, kes need mujal nii palju ongi, kui siin tähemaal. Naine on pärit Põltsamaad. Seekord oli tütarlaps ta, kui ma seal külas käisin, see oli ka jõulu eel ja jäin jõuludekski sinna. Siis oli laual toredasti praetud hane, õunte hapukapsast ega väga toredaid inimesi. Nende hulgas mitmeid kooliõpetajaid ja muuhulgas ka Maalikunstnik Gustav maatse, kes oli väga lõbus inimene, huumorit arvasse, Se laulis rohkesti ja väga mõnus oli temaga olla ja vestelda. Häi oli Põltsamaa koolijuhataja üks väga sõbralik ja lõbus inimene, aga on ka neid jõule olnud, kus ma olin istunud õpilastega ja on ka neid jõule, kus ma olen kooliõpetaja, olin lastele laule õpetanud ja laulnud koos läbi Saisvalumeeseedabessaanike jõulukelle pillad alla imearmsasti. Need olid Karl Adra jõulumeenutused salvestatud 1988. aastal. Samast aastast kuulame soomekeelsete saadete toimetaja leini Mägi intervjuusid. Soomekeelsed saated olid ka sovjeti ajal jõuluteemal eriseisus. Arhiivis leidub jutuajamine kunagise toimetaja Ester Püvi ja tema lastelastega eesti jõulukommetest jõulutoitudest. Ja lõpuks laulavad lapsed eesti keeles, armas maa, Salo jõululaulu, tasa, tasa, jõulukellad kajavad. See oli juba 1980. aastal. Nüüd soomekeelsete saadete juurde, sellest ajast, kui jõulud olid jälle lubatud ehk 1988.-sse aastasse. Arhiivis on säilinud leini vägi, soomekeelne intervjuu Eesti Raadio tollase väliskommentaatori Harri Tiidoga salgab pidulikust küsimusest, mida jõulud käsitletava jaoks tähendavad. Eesti räigem, poliitiline, tark härja, Harri Tiido. Mida joulu märgib, see sinule? Engel kohtuasjast ilmesesti jouluon taanlane Peer Juhvla ja hiljeneni Juhla ja ülejäänud osa nüüd on joulu kantson vähem kumma juttu kun nüüd meelothela Virossa ovat insi maiste Kerdav viralisina. Nimeta jõulupühad on iraline vaba päevaedelleen ja Josson, esitad Toivamukesel ning toiman hardasti, et nütmennesi tallaisenud Toizan äärime, sulgen, kun Iiemminna voosina. Meile ei ollut. Joulu Allen ka motonet ehk ka on insta, job puhut, when, liiangin, paljon külla on subjektiivne ja hängila kohta on jäänud kanda ja sildi. Toivo on, et jõulud püsivad lasena. Hiljaitsena perr Juhlana ei viralisena Juhlane. Halvasin läheinata tärsse Kundeli amme, joogum, Almen kirjeta jossa hän sama, et kogu Euroopa hor Käumist pilasse jääb ainult Toivatajate küpsemasse on maailma, mis kaigyllan hüve olla. Tseeviendin täävide Žuostva ja Jos otta eseme tärka, elan ala Essexi vain osa neuroopasta, Nimitan, socialistised Maat. Mide joon on toonud Niil. Nil jõuluilm on toonud tal asjana vabauden alun ehk kõikjale ennem mutta silda Ray Nagin nei voolutoovat, tosin Toivekaida Ida-Euroopasse. Kun, loojan, kiidus nüüd taina, kin tundu sotsialism Ida-Euroopas oleva Ramastamisel parda alla ja ilm meelsasti see süsteemi on nüüd ju. Näita nüüd, et see on, tajusin impotenti nagu haigena ja ehk Semjon märgitsejata tulevaisuudessa Sanad, onlain, kümnen, viidendaistav vooden, kulutuva, tule Euroopa taas olema üksi Euroopa, oota ajatele neetud nõo, seda liitu ei küllas yhel jälle pääse. Harri Tiido ütleb, et jõulud on Eestis sel aastal 1988. esimest korda avalikul tähistamisel. Ametlikult on tööst vaba päev ja ta avaldab lootust, et need jäävad edaspidi vaikseks ainult pereringis peetavaks pühaks. Seejärel arutati intervjuus jõulude ametlikku tunnustamist Ida-Euroopa käärivates sotsialismimaades ja tõesti 23 aastat tagasi muutusid piirid lubatu ja keelatu vahel ning unistusele ühtsest Euroopast ei tundunud olevat mingeid takistusi. Samast 1988.-st aastast säilib soomekeelsete saadete arhiivis Eesti ja Soome kultuurisillaehitaja, raadiodiktori ja tõlkija Linda Viidingu pöördumine oma soome sõprade poole. See algab tõdemusega, et aasta saab jälle mööda ja on aeg mõelda, millise jälje maailma ajalukku kokku sel aastal jätsime. Seejärel koputab linna Viiding suurriikide südametunnistusele, et on aeg heastada see ülekohus, mida suured riigid on väiksematele teinud. Lõpuks rõõmus tõdemus, et jõule saab jälle avalikult pidada, mitte paksude kardinate taga, nagu seda pikki aastakümneid on tulnud teha. Raka tühjevam lahedendagana taaž voosi, vee rähte, nüüd ajan Meren taas püsiajaline hetkekski ja katsun, me tahaksime, et mingi alaysta jälge on siin jäänud meist. Puhu nimme, mige on enne Nabuonna jätanud, meisin süviman paigutuks. Kaigladen muistele Me niida jotka ovat meiste jäätiseerun, need kiiduli suudel, ajatelemine, niide jotkavad tugened, tai looduta, need Meida vaid juuksisson. Meil on maa siia andjo naisutanud, tsen, et oleme kaike suurde Diell ette voosi sadujana, haigana kaikivierat, Valloitajad, ovat tolgene, tülitsem, koska meid on nii vähe, emme, ole könned, pooluste automaan ülivõima, vastan. Maa ilman history ja on ollut julma silla ei ole ollut jogu haiga tai halu deeda, meil hoidleuta. Nüüd selle olisi tila is Uskoriada. Taimin lühendinse. Välin pidemete möödense bienda, kohtan Eikluse siis maa ilman, history ja nüüd vihlongin huvama, mitte mehh, vähelisemgi väljembeeennolo, suhteiden, tulduva poolustamine, sõnnik, hästi oma hoidjutame ele temana üht teise näo ring on alla, mida Taistele oman, kielen kultuuri ja identiteeti. Seal ütlemise poolest tema kurjavoosi on, käin nüüd pöörmürsk, Venemaailm on Edubes Ida-Euroopa kand, nülitse. Enge pidajatele mällu Seurodan teede uudis ja korva seisu radiossa. Täidan sõnuma lehti, pinu, kede nullotu villa. Tema ei ole olnud neil normal ja elemäe ja sitsi tege hüve, etapp, pik diagnoosi, kümmenjan, jälgeen. Saame julgisesti, Juhlia jõulua, kaike Nuyden kultuuri, Kansöandaban. Ei ka jõulukuusepidaja ene pala paksuja nuudiminendagana, Salazza kudensioon, ollut, näiden, Peloni ahtistuks, Pitki voolsina. See oli katke 1906. aastal sündinud Linda Viidingu jõulupöördumisest 1988. aastal Eesti raadio soomekeelsete saadete kuulajatele. Õnneks me ei pea tänases saates ainult sõnaarhiiviga piirduma. Samal 1988. aastal võtsid meie helirežissöörid Maido maadiku eestvõttel üles kõigi Tallinna kirikute kellade helinat siin helipilt, kus kuuleb mitmete Tallinna kirikute kelli ühel ajal mängimas ja 11 täiendamas. Kas te oskate ära arvata, missuguse kiriku tornist sellist uhket kolme kella kellamängu kuuleb? See oli Tallinna Oleviste kiriku kolme kella kellamäng. Ja viimasena valisime saatesse Tallinna Kaarli kirikukellad ikka Maido maadiku salvestatuna. Need kellad lõid Maidomaadikule viimast korda jõulueeli 2014, kui kolleegitama Sarga Kaarli kirikust välja kandsid. Veeliks salvestis 1988. aasta esimesest jõulupühast Tiit Karuksi Reporteritunnist pikemast intervjuust kirjanik Jaan Kaplinski. On esimese jõulupüha õhtupoolik. Pimedus võimutseb veel, aga see võimutsemine on juba tegelikult pidama jäänud. Millele te mõtlete tavaliselt esimesel jõulupühal? Meie peres on jõulud alati olnud midagi väga olulisteks aasta kõige olulisem päev. Ja mitmes mõttes lastele ja endale, kui ma laps olin, oli see üsna materiaalne rõõmustamine, elevus tuli, jõuluvana ajad olid kingitused, lapsed olid väikesed, siis tuli päris jõuluvana, kui nad suuremaks said, siis jõuluvanana enam polnud aega, siis ta jättis ukse taha kingituste koti. Enne seda helistas ja siis lahkus ja mõnel puhul õnnestus veel näha päkapikupunast mütsikest kuskile nurga taha kadumas. Leian see meil olnud Tartu lennas arukülas tal viimastel aastatel Ki. Aga peale selle oleme me alati käinud omaste haudadele küünlaid panemas. Surnud. On olnud veidi raske suurepära ja muude murede kõrvalt sageli hauad ei ole korras, kui nad peaksid olema. Aga jõululaupäeval olemas alati käinud ja pannud küünlad. Ja ma ei ole kirikuinimene, kirikus ei käi, mis selle suure rosina sisse minnagi. Vahel oleme lastele natuke piiblist rääkinud ja muudest asjadest Jeesusest. Aga võib-olla kõige suurem elamus on ikkagi tõesti surnuaial käimine. Nendel rasketel stagnatsiooniaastatel oli see üks koht, kus inimesed siiski oma jõulumeelt avaldasid. Ja mingisugust Lootust said ja mul on meeles need tartu surnuaiad, mis nägid välja nagu suur Lennart meniatuuris tuledemeri ja see vaikselt poole hääli rääkiv inimeste mass. Selles oli midagi erilist ja minu meelest mitte kuidagi ega kunagi ei õnnestu. Jõulusid ja määrasid ühte lükata üht teise arvel ära kaotada. Siin on mingi väga suur vahe, minu meelest ongi jõulud, on perekondlik suguvõsa ja esivanematega koosolemise püha. Käärid on niisugune sotsiaalne, laiema ringi üritus. Ma koolipoiss olin, elasime südalinnas Tartus, siis ma jooksin alati raekoja platsile, seal olid siis klassiõed ja klassivennad ja ja sealt siis saadeti head uut aastat ja see oli nagu niisugune kah oma kindel funktsioon oli asjale. Need on eri asjad ja ilmselt me vajame mõlemaid. Te olete 12 kümnendas loomingust 1009 87. aastal oma jõululoos kirjutanud, sellise lause jõulud on sügaval, ulatuvad sügavale isiksuses ajas ja ruumis. Kuidas ta võib-olla seda natukene laiemalt lahti mõtestasid. Nagu ma juba nimetasin, on, on jõulud minu jaoks ilmselt väga paljude jaoks Eestimaal, aga ka mujal olnud niisugune perekondlik püha. Ja perekond on siin laiem. Perekond otsis sidet nendega, kes on lahkunud, on mullal, omastega esivanematega. Eks seda esivanemate neeti mööda. Me võime liikuda kaugele. Ja me saame aru, et see ulatub kuskile aegade hämarusse. Võib-olla nende kalmuküünalde ja kuuseküünalde paistel oma arust natuke selge, võib-olla näeme mõnda nägu selgemini kellest me oleme pärit. Ja see on kuidagiviisi väga oluline sesid. Aga jõulude ulatus ruumis on muidugi omaette mitme loengu teema. Nette eriteadlane, seda kõike seletama. Nagu mingisugune Artiklis nimetasin kaasada taifuuni silmaks või südameks, kuhu kõik koguneb kokku või keerise keskele. Jõuludel praegu nagu formaalselt kristlik püha. Aga ta on kogunud endasse kõikvõimalike element igasugustest religioonidest ja siin põhjamaadel. Sõna ise on tegelikult Juul, nagu ta rootsi keeles on, sealt on Soome jõulu ja leia jõulud, see on tähendanud ratast, tähendab praegugi see sõna teises kirjas häälduses. Kui tookord. Kui ma nimetan, et põhjaeurooplased on jõulurahvad siis selles on oma tõsine tõde minu meelest, sest see näitab meie sügavat seost Skandinaaviaga nende rahvastega, kes ennast põhja rahvasteks nimetavad. Ja eks me sealt oleme väga palju saanud. Nähtavasti see see pööripäeva pidamise püha on ikkagi nende nende käest laenatud ja väga paljude muude elementidega. Aga eks jõuluvanad ja natuke esivanemate kultust mitmesugused jõulude ajal ennustamised, loomadele leiba viimine, usked jõuluajal omad räägivad inimese keelt ja palju muud. Noh, see on täitsa nagu mingisugune mitmesuguste religioonide uskumustele antoloogia, mis jõuluajal meile avaneb. Jaa, muidugi jõuludel on ka omad Vahemere lõunapoolsed seosed. Sest algselt ei ole selge, millal Jeesus tegelikult sündis. On selge, et see ametlik kiriku poolt hiljem tunnistatud Kristuse sündimise püha. Et siin on tegelikult tegemist vanema ja teisest religioonist pärit päeva ja Kristlikuda päeva ühte sulamisega, nimelt Rooma riigis, ma ei julge öelda, mis sajandil see oli, ilmselt kolmandal kuulutati ametlikuks riigipühaks. Võitmatu päikesepüha. See oli, kui ma nüüd ei eksi, ilmselt ei eksi, 25. detsember. Sallin Victus võitmatu päike saalis pööripäeva püha tähendab see püha, kus päike saab jälle jämeda otsa enda kätte ja see päikseline osa päevast pikemaks. Niimoodi need asjad liitusid ja sellega liitub jõuludega vanade Vahemererahvaste uskumusi ja kombeid. Ja konkreetsemalt semiidi rahvaste Reti araablaste süürlaste kombeid. Sest sealt päevapidamine niisuguse pidulikkusega vist pärit on tähendab rahvaste hulgast, kellel päikesejumal väga oluline oli. Niiviisi saame me jõulude kaudu tegelikult seletada väga paljusid asju ja nendele lähemale pääseda. Ma olen viimasel ajal väga palju mõelnud sellele et meilt on tegelikult noh, ütleme viimase poolsajandi siis viimase 48 aasta jooksul täpsemalt üritatud väga palju ära võtta, tähendab inimese mõtte- ja tegu on üritatud suunata hoopis uutele radadele, aga noh, näiteks kas või 88. aasta suvi, kui kui need sinimustvalged lipud ei tea, kust kohast järsku välja võeti vanad lipud veel ja see, näiteks kui ma olen vaadanud oma tutvusringkonda tükki ja ma usun, et ka teie tutvusringkonnas kindlasti, kuidas näiteks inimesed kogu aeg aasta-aastalt on ikka jõuluid väga oluliseks pidanud, siis see näitab ikkagi seda, et meie rahvas, mingisugune niisugune terve põhjamaa ellusuhtumise alge on jäänud kõige kiuste, mis olnud jah, minu jaoks jõuludeks keelamine ja Põlustamine ja selles sõna asendamine nööridega kõikvõimalikud tekstides on vähe asju, mis on mind nii sügavalt solvanud ja haiget teinud kui see. Ja sellepärast ma olen ka püüdnud sellest kirjutada, niipea ei ole võimalikuks, sai rääkida. Paljud asjad ei ole mulle pühad, aga jõulud on alati olnud kuidagi loomulikult lapsepõlvest peale. Ja selle kaotamine, see oli ikka tõesti väga ränk asi meie rahvale. Ja sellega nagu neid automaatselt taheti lahti rebida sellesse skandinaavia seostast seostest Soomega, Rootsiga ja ja meie oma minevikust, kus jõulud on, on niivõrd keskne asi olnud. Ja nüüd, kui nad tagasi tulevad, need saame näha, kuidas siis ilmselt ma usun, et enamik inimesi loomulikult võrdub jõulude pühitsemise juurde tagasi. Aga minu meelest pühitsema väärisid ja siin ei ole mingit vastuolu, mõtlesin, veider oleks üht teisega asendada, ära kaotada, aga kas teie meelest ei ole natukene veider, et meie hulgas siiski ilmselt oli vahepeal inimesi, kes ütleme, jõuluid millekski ei pidanud, kas siis sellepärast seda ei julgenud või sellepärast, et nad seda ei tahtnudki. Kummaline tähendab, et inimesel jooksul ei ole üldse sellist püha või sellist päeva, kus ta enesesse vaataks, sellepärast et noh, ütleme riigivõimu poolt pakutud riigipühad on kõik seotud robustselt öeldes, suure tingeltangel ja suure viina joomisega. Aastakümneid tahetud iseendast oma minast perekonnast eemale tuua, muuta meid kõigepealt ja peaaegu et ainult riigi kodanikud, eksite töötajateks tootva töö tegijateks. Ja huvitav on jälgida keeles ja stiilis on nii paljud asjad olemas. Ideoloogia avaldub sellest nii nii selgelt kui natuke vaadata. Ja kui jälgida näiteks sõnad, töötajad kasutamist, see sõna on, on välja tõrjunud sõna inimene. Räägime töötajate tervise kaitsmisest, töötajate huvide kaitsmisest ja paljust muust, tähendab kas me siis hindame tõesti ainult töötajaid, mitte lapsi, mitte invaliide, mitte pensionär. See paraku nii kurb, kui see ei ole, see ei ole mitte ainult fraas, see ei ole lihtsalt sünonüüm mingi osa inimeste diskrimineerimine. Teame ju, kui viletsast on meil elanud pensionärid kui hoolimatult on suhtutud invaleedidesse ja mõnevõrra ka lastesse. Selle ühiskonna hoolimatus laste invaliidide ja selles suhtes on avaldanud selles samas sõna inimene asendamisega. Sõnaga töötaja tähendab humanism olnud poolik. Ja nüüd on ilmselt aeg käes see humanism muuta jälle terviklikuks tõeliseks humanismiks. Kasena humanism vahepeal kaunis kahtlane, kasutati negatiivset väljendit, hambutu humanism, tähendab humanism pidi olema siis järelikult hambuline. Nüüd on on kõige kõrgemal tasemel räägitud üldinimlike väärtustega prioriteedist ja no ühesõnaga, kui midagi on siin riigis tõsiselt muutunud, siis nähtavasti On olnud lõikumine tõelise avara humanismi suunas. Ja eks jõulude taasavastamine ja taastandele ollakse pisike sammuke siiski tähendusrikas sammuke sellel teel, minu arust. See oli lõik Tiit Karuksi intervjuust Jaan Kaplinski, ka intervjuu oli eetris esimesel jõulupühal 1988. aastal kui jõulud olid hulga aja esimest korda jälle lubatud. Tõnu Raadiku laul jõulutervitus 1941. Marie Underi tekstile. Astun vaikselt mööda jõululumist, rada salvestati Eesti raadios aasta hiljem 1989. Kui me alustasime tänast saadet meenutusega maailma kõige armastatumaks tunnistatud jõululaulust püha ja sellest, millise karistuse see avalik laulmine tõi kaasa 1980. aastal siis lõpetame saate päris meie omas ajas tänapäevas, sest just praegu käib klassikaraadio kodulehel kõigel lemmikuma jõululaulu valimine. Margeli rooge. Missugused jõululaulud klassikaraadiokuulajaile valimise praeguse seisuga kõige rohkem meeldivad? No kõige lemmikumad, ma arvan, et ei üllata mitte kedagi, need on meie püha öö. Oh kuusepuu ja kolmas oli jõuluöö. Ma arvan, et need on need laulud, mis ka seostuvad just selle natukene keelatud muusikapoolega jõulude ajal inimesed pöörduvad sissepoole ja need Need laulud toovad välja mingisuguse headuse ja rõõmu. Ma olen tähelepanu. Kui tähtis on kuulajale, et see laul oleks tuttav talle juba tema lapsepõlvest, ma arvan, et see on väga tähtis, ma arvan, et sellest kõik loebki ja ma arvan, et see on ka põhjus, miks pärast jõulude ajal leitakse üles sageli ka klassikaraadio, et kodus käib nagu selline traditsiooniline jõulumuusika. Me oleme harjunud, et mujal ummikus ja kaupluses on mingi väike tingeltangel, jõululaulud on siis kaasaegse sõnaga öeldes remiksitud sinna alla pandud mingisugune teistsugune rütm siis selline traditsioon, kooniline, ütleme kiriku traditsioonist välja kasvanud ilus klaar koorile kas siis mõne väikese keelpillisaatega või orelimuusika saatel koguduse laul. Seda on hea kuulata ja see on väga huvitav, mul on endal näiteks ettepaneku, et ma hakkan kohe endast rääkima, see muidugi selline iga. Et kui minu vanem poeg oli viieaastane siis nad lasteaias ju õppisid ka ja meil oli hästi tore muusikaõpetaja, õppisid selliseid jõululaule ikka tõsiseid ja, ja tähtsaid jõululaule. Ja ühel õhtul oli meil raadiost tulemas selline saade, kus olid jõululaulude seaded. Ta tegelikult ei pruukinud üldse ja tunda seda laulu, et see oli nii huvitavalt seadud ja see oligi nagu eesmärk. Viieaastane tundis ära selle laulu, mis oli minu jaoks nii väga valgustav ja rõõmustav hetked. Ta ju teab, et kust see laul tuleb. Ja ma arvan, et ka jõulude ajal, miks me kõik saame kokku ja otsime üles oma sugulased ja vana lähemad tingimata? Jaa ongi seotud sellega, et meil on lapsepõlvest mingi soe kogemus ja ma olen täiesti veendunud, et seal on mingi tilk muusikat ka. Kui kuulajatele meeldivad lapsepõlvest tuttavad jõululaulud, kas see tähendab seda, et viimase 20 aasta jooksul loodud jõululaulud ei pääse üldse pildile? Pääsevad ikka? Ma arvan, et pääsevad, lihtsalt, asi on selles, et viimase 20 aasta jooksul on kirjutatud nagu teistsugust jõulumuusikat ja tark muusik oskab selle teistsuguse jõulumuusika panna. Vana kõrvale tekib mingisugune kontakt või mingisugune liimi puutepunkt, et need asjad on omavahel seotud, kõik areneb, kõik muutub ja ja see peabki nii olema. Aga see, et ka needsamad superstaarid siin jõulud, seal pannakse küünlad põlema ja lauldakse neid vanu laule, see tähendab, et ikkagi on vajadus nende vanade järgi ka. Aga uus muusika tuleb sinna kõrvale, see on täiesti loomulik. Urmas Sisask tuleb mulle meelde, kes veel on kirjutanud niisugust jõulumuusikat, mis kuulajale meeldib hingele. Hingemuusikat kirjutavad praegu väga mitmed heliloojad ja üks nendest on muidugi Tõnu Kõrvits. Ilma temata kuidagi ei saa, teine, kes on täiesti hinge helilooja, minu meelest on Pärt Uusberg temas hinge. Helilooja on nüüd. Just paar päeva enne jõule tuli välja uudisteosega talvekantaat Rasmus puur. Täiesti imeline mees, milline muusika, milline meloodia, voodia, milline hingesild ja kui noor sealjuures ja kui siin veel klassikaraadiokuulaja kohta, kas talle meeldib jõululaul niisuguses traditsioonilises esituses võib-olla silus sopran või meeskoor või, või läheb loosi ka niisugune rokkbänd ja superstaarid nagu see ei lähe? Ei lähe, ei lähe mitte. Ja no meie absoluutne lemmik on meeskoor, ma ei tea, see on ikka, see on mingi selline eesti diagnoos, ma ütleksin, et midagi ei ole teha, kui meeskoor on laval, on kõik, on koss ja kuulavad, ükskõik mis siis sealt tuleb. Meeskooriarmastus on Eestis täiesti uskumatult suur, võib-olla sellepärast, et meeskoore on jäänud, eks, ja, ja ikkagi me kusagil alateadvuses meil tiksub see, et esimene laulupidu oli ainult meeskooridega ja meeskooriarmastus on Eestis olemas, nii et täiuslik meeskoor lahendab kõik probleemid, nii et meeskoorimuusika on see, mida kuulatakse kõige paremal meelel. Kas me 21. detsembri lõuna paiku võime öelda, mis on siis praegu kõige lemmikum jõululauluvaliku tipus või see jääb saladuseks kuni lõplike tulemuste selgumiseni? Isegi ma ei teeks saladust, aga ma ei oleks korrektne, kui ma seda praegu ütleksin, mäletus käibel kuni 26. detsembrini, nii et pühad on alles ees ja ma arvan, et see võib muutuda mingil määral. Ja tulemused siis 26. kell 12 otse-eetris ja tänu. Marge-Ly Rookäär ele klassikaraadiost ja samuti on Gert Uiboaed Riigikantseleist abi ees saate ettevalmistamisel. Ja siin on siis õige hetk panna punkt saatele, kus võimusid minevik ja tänapäev. Jõulueelse saate panid kokku Kaja Kärner ja helirežissöör Anna-Maria korrel. Kuulmiseni.