Tere päevast on kätte jõudnud 21. aprill ja kui ta aknast välja vaatate, siis kevade märke on väga vähe järele jäänud, aga me teame, et ta tuled. Kevad tuleb ja loodame, et juba näiteks nädala pärast, kui maipühad on ees, siis läheb ilm ilusaks, veel rõõmsaks. Aga ega meil ei ole põhjust siin nukrutsema ja täna on meil stuudios taas rahvateenrite. Noh, ütleme niimoodi, noorem põlvkond, Erkki Bahovski, Postimees tere hommikust ja Mart Linnart siis Eesti televisiooni perist ja saatejuht Mart Ummelas ja nädal on olnud hästi sündmusterohke ka on palju selliseid üksikuid kaaslasi või üksikuid juhtumeid, mille üle võiks pikemalt arutleda. Ja ausalt öeldes, millest alustada, sisse? Ei tahaks nagu alustada taas sellest sõja hauast, mis on Tõnismäel ja selle juures olevast monumendist, kuid ma arvan, et kui me nüüd hakkaksime mäletama kuulajate seas, missugune on selle nädala kõige olulisem sündmus olnud, siis ma arvan, et ikkagi see Valitsuse otsus seda protsessi käivitada oleks vist hääletatud kõige populaarsemaks. Mis sa arvad, äkki? Jah, see on nagu kummaline vastuolu, et ühest küljest võib seda nii-öelda tavameedia mõttes nimetada olulisimaks sündmuseks, teisest küljest on ju siin mõni küsitlus näidanud, et inimesed on sellest pronkssõdurist tüdinud ja nii palju, kui mina olen inimestega rääkinud, siis nad ütlevad, et jah, et see nii-öelda hakkab juba ära tüütama, et igav kord. On mingisugune uudis pronkssõdurist ja see asi ei kipu ära lõppema. Noh, võin tuua sellise näite lihtsalt, et eile õhtul vaatasin koos ühe oma välismaalasest tuttavaga uudiseid õhtuseid, uudiseid ta küll eesti ja vene keelest aru ei saa, aga, aga sellest saab ikka aru, millest on uudis ja ja, ja ta on Eestis elanud, ta on Eestiga kursis. Ja kõigepealt vaatasime siis Pervõi Baltiiski kanali eesti uudisprogrammi ja kumbki ennustus meist absoluutselt õige, nii et et esimene uudis on pronkssõdur ja nii ka läks. Au aktuaalsele kaamerale, kelle nii-öelda listis seda pronkssõduri uudiste esikohale olnud, et ma isegi ei mäleta, kas see üldse oli, et igal juhul ta jäi täiesti varju, et selles mõttes tundub, et see eestipoolne meedia nii-öelda lühipilguga vaadates võtab seda asja ikkagi märksa rahulikumalt. Noh, eks see ole ka mõistetavad venelaste ja venekeelse elanikkonna jaoks, see on see põhiline probleem. Noh, suur osa venelastest võib-olla üldse ei teagi palju, mis, mis Eestis toimub, aga seda, et on mingisugune pronkssõdur, mida kohalikud natsionalistid tahavad maha võtta, noh seda nad teevad enam-vähem kõik ja noh, selles mõttes ega. Midagi imestada, natsionalistid on viisakas sõna, kasutavad tavaliselt teisse ära. Ja ei, aga mina jagaksingi selle suhtumise nagu kaheks, üks on Venemaa suhtumine, mida ma ei võtaks väga tõsiselt lõppkokkuvõttes, sest see on nagu osa Venemaa jätkuvast propagandast. Ja nii nagu on ka vist tänastes lehtedes välja toodud, et Venemaa olemise ühtsuse jaoks on vaja seda, et tal oleksid kogu aeg aktuaalsed vaenlased, eks ju. Aga teine asi on nüüd jah, ütleme see kohaliku vene elanikkonna suhtumine ja isegi mitte nendes arenkovlaste suhtumine, vaid ma mõtlen niisuguse keskmise, siinse vene noore suhtumine, et kas kas nüüd see protsess kuidagi seda mõjutab või ei mõjuta. Noh täna Indrek Neivelt vist Eesti Päevalehes ütleb, et see võib nagu integratsiooniprotsessi 10 aastat tagasi lükata? No ma ei oska öelda, kas see nüüd nii drastilist ja tagajärgedega on. Aga. Mul mulle ausalt öelda tundub, et 10 aastat tagasi võib-olla oli integratsioon hoopis paremal tasemel kui praegu need ei olekski nii halb kui see 10 aastat, aga võib-olla, et võib-olla see on see 10 aastat tagasi tehtud integratsiooni tulemusi. Kui nalja teha, aga nalja ei tasuks sellega teha, tähendab, pigem on jah, küsimus selles, et, et kas nüüd selle pronkssõduri äraviimine sealt ja ümbermatmine, mis tehakse nüüd viisakalt euroopalikult, et kas see jätab nagu mingisuguse jälje meie siseellu või ei jäta, selles on küsimus, ma arvan, et eestlaste jaoks siin ei ole suurt probleemi. Enamik eestlastest tahab sellist lahendust, et see asi nagu läheks seda päeva korraldada. Aga kas venelased tahavad? Ta jätab jälje, aga me võime küsida teistmoodi, et kui ta jäetakse alles, milline jälg see siis oleks. Sest et noh, siis hakkaks seal igav pasta kordama üks ja sama trall võib-olla võiva tihemini kui kord aastas. Ikka jälle käiksid nad seal vehkima sama punalippudega. Võib-olla leiduks jälle mõni Jüri peem või liim, kes sinna okassaad pärga viib. Noh, see oleks nagu niisugune. Pidev vaenukolle või konfliktikolle, et noh, siin ongi küsimus, et kas oleks halvem saanud ühe korraga välja lõigata või jätta ta sinna sinna mürki pritsima. Ei, ma olen suga nõus, jah, see on kindlasti üks lahendus. Aga mind ei huvita praegu see, et ma nüüd huvitav, kas ümberviimine iseenesest on täielik lahendus venekeelse elanikkonna jaoks? Ilmselt seda täielikku lahendust ei ole, aga samas tuleb tõdeda, et ega vene elanikkond siin ei ole ka kõik ühe mütsi all on ju ka ikkagi vene elanikkonna suust kuulnud kuuldud erinevaid arvamusi. Ja noh, olen iseloomulik iseloomuliku trendi võib välja tuua, et et konstitutsioonipartei, mis pronkssõdurit kaitseb, tegelikult ju selle toetus riigikogu valimistel umbes ühe protsendi piiresse või alla selle ja avaliku arvamuse küsitlused ei andnud kunagi suuremat toetust sellele parteile tähendab seda, et noh, inimesed ei toeta ikkagi ainult nii-öelda selle ühe teema parteid. Ja teine asi oli huvitav, huvitav oli, see, mis mina jälgisin, oli venekeelsed ajalehtedes kaasa mis ajalehtede liit siis mõne nädala eest välja tõi paar nädalat tagasi? Tõesti see, et venekeelne ajaleht vestinud nea taas läks väga üles ja see läks üles just siis, kui oli see nii-öelda võitlus fašistidega ja, ja kus Aleksander plõgin kirjutas väga tuliseid artikleid siis Eesti valitsuse eelmise Eesti valitsusega aadressil ja ka Mart Laari aadressil, noh see põhi kõige kurikuulsam artikkel, ilmudes Indias, aga mujal, aga eksvestid ja keerutas ka ikka kõvasti tolmu üles. Samas läks üles ikka umbes mitu 1000 eksemplari, mis on ikkagi arvestada see Eestimaa Vene turgu väga-väga hea tulemus. Praeguseks on see tiraaže olla läinud. Et mis tähendab seda, et selline nagu selline ühe teema üleskütmine või see pronkssõduri teema pidevalt lambivalguses hoidmine ei tööta ikkagi pikemas perspektiivis, et ka tundub, et ka vene inimesed hakkavad sellest ära väsima. Ja, ja selles mõttes ene meedia panustab vallale mardile ja ma arvan ka, et vene kogukond siin või ütleme, need organisatsioonid, kes siis kaitsvad pronkssõdurite mängivad ennast lõppude lõpuks isolatsiooni, selles mõttes, et nad on ühe teema parteid. Et kui mina oleksin pronkssõduri kaitsja, siis ma võtaks sõna ikkagi muudes küsimusteks ma ja seoksin ennast selles mõttes rohkem Eesti ühiskonnaga ja siis oleks minu arvamustel ka rohkem kaalu. Kas keegi mäletab meitri Klenski ja tema mõttekaaslased oleksid leidnud mingisuguse avaldusi näiteks Anna Politkovskaja mõrva kohta või, või, või Ma see opositsiooni meeleavalduse laiali peksmise kohta Moskvas ja Peterburis ei, ainuke asi, millest nad räägivad pronkssõdur, ma arvan, et Endel läheks palju paremini, kui nad teeksid avaldusi ka muudes küsimusteks, osaleksid aktiivsemalt Eesti ühiskonnatöös. Ei, ma lihtsalt tahtsin repliigi korras öelda, et kui nad oleks hakanud tegema avaldusi Politkovskaja mõrva või meeleavalduste laialiajamise kohta, siis nad ehk oleks oma oma rahastamisest ilma jäänud või vähemalt tublisti kärpinud seda. Nojah, kui me nüüd jätame ikkagi kõrvale, need ütleme, radikaalsed või äärmuslikumad rühmad tegelikult, nii et suuresti kogu selle protsessi pidurdajaks on olnud ju Keskerakond, kes on Tallinnas võimul ja. Ka Tallinnas on väga suurel määral venekeelne elanikkond ja tänu sellele on ta ka Tallinnas praegu nagu ainuvalitseja ja ütleme ka kindlasti suur osa häältest viimastel valimistel, mis olid nagu pronkssõduri valimised ju tegelikult Nad tulid keskerakonnale vene elanikkonna poolt, et ma just nüüd mõtlen, et kas see sinu Erki väide või järeldus tähendab ka seda, et noh, et Keskerakond tegelikult Pidurdamisega pikemas perspektiivis ei võida midagi. No seda on raske öelda, aga, aga seda pronkssõdurit ära kasutanud mõlemad pooled, et Andrus Ansipit süüdistati väga palju enne valimisi. Sa kasutad pronkssõduri temaatikat oma huvides ja ilmselt nii ka oli. Aga tõepoolest Keskerakond, Tallinnas valmistub juba järgmisteks valimisteks. Ja sellega siis sellest on ju ka märk see, et Edgar Savisaar tuli tagasi Tallinna linnapea kohale ja asus kohe aktiivselt kaitsma pronkssõdurite. No siin saab tõesti rääkida sellest, et ilmselt Keskerakond loodab, panustatakse ainult ühele kaardile, ehk siis pronkssõdurile. Aga, aga ma arvan, et võtmeküsimus on ka selles, et kuidas see pronkssõdur ikkagi ära viiakse. Et kui see toimub ikkagi rahulikult. Kui pronkssõdur saab asjalikult paika sinna uuele kohale, kus ta peaks olema ja kui Eesti valitsus ütleme, viib seal läbi ka mingisuguse tseremoonia rahulikult venestamistseremoonia, siis siis võib isegi eeldada, et et sellist suurt viha ja trotsi ei sünni, aga, aga kui seda tehakse umbes nii, nagu läks Lihula sambaga, siis võib ette kujutada igasugust häda ja õnnetust. Seda kindlasti ja, ja võib-olla siin osas oleks võinud juba varem natuke noh, kasvõi tõesti nii-öelda Venemaaga ja võib-olla ka kohalike venelastega ise küsimus, et kes need kohalike venelaste esindajad on, sest et kõnelemine ei tähenda seda, et me peame kuulda võtma seda, mida teine pool ütles. Sest et väga-väga kujundlikult minu meelest eile ütles Tšehhi välisminister selle kohta, et jah, kavandatava raketikilbi üle, mida USA-s kavandab Tšehhi ja Poola territooriumile ja millele Venemaa väga väga kuri on. Et jah, võime pidada raketikilbi üle Venemaaga dialoogi, aga see ei tähenda, et Venemaal oleks mingisugune otsustusõigus Euroopa julgeoleku küsimustes, et jah, me võime ära kuulata, mis neil öelda on, aga see ei tähenda, et me seda kuulda võtame. Miks ma tahtsin teie arvamust teada? Mulle tundub, et ei saa seda probleemiga päris nii lihtsustada, et on Venemaa huvid siin ja siis on siinse viies kolonn. Et siin tegelikult see ikkagi kajastab mingil määral laiemalt siinse vene elanikkonna suhtumist ja kui me Hilleote just lugesime statistikat, kus Euroopas kõige rohkem venelasi elab, eksju kõige enam elab neid Saksamaal ja järgmine on juba Eesti. Nii et me näeme, et see probleem noh, oma niisuguselt ikka peaks rohkem olema. Ei huvitaval kombel, ma ei tea, see statistika vist andis küll Läti järgmisena, ma kardan, et see võis olla eksitus. Ma ei tea, igal juhul. Me oleme esimese kolme seas, et see näitab, et probleem oma ulatuselt esem integratsiooni probleem kui selline ei kao ju ikkagi kuskile lähiaastatel ja kui võib-olla me selle pronkssõduri teema võtame maha või ta natukene niimoodi vaigistama, siis võib kusagil mujal taas esile kerkida. Võtame või sellesama kuulsa Peeter, Esimese kuju ütlemise Narva või mingi muu sellise juhtumi, kus meie nii-öelda rahvuslikud huvid ja meie rahvusmeelsus läheb selgelt vastuollu nende ettekujutusega ajaloost ja ütleme, vene rahva suurest osast Euroopa vabastamisel. Jah, no pronkssõduri juures on tõesti mitu momenti või mitu mõõdet, et asi, mille eestlased ikkagi ära unustavad aeg-ajalt on see, et sakslased käitusid Venemaal hoopis teistmoodi kui Eestis. Ja sellest peaksime aru saama, aga vastupidi siis ka venelased peaksid arusaamad, sakslased käitusid Eestis teistmoodi kui Venemaal. Teiste sõnadega Saksa okupatsioon Eestis ei toonud nii suurt häda ja õnnetust kui, kui Venemaal. Ja selles mõttes või selles plaanis on täiesti arusaadav, et inimesed tahavad pronkssõduri juures oma lähedasi leinata ja, ja, ja, ja üldse võib-olla leinata Venemaa kaotusi teises maailmasõjas, see on täiesti mõistetav. Asi läheb keerulisemaks siis, kui sellele liitub selline suurriiklik dimensioon või et või et kus siis Eesti huve üldse ei panda tähele ja saada aru, et ollakse teisel maal. Et siin on see põhiküsimus. Ja noh, kõik kõik muud momendid sinna juurde veel. Pronkssõdur kätkeb endas sellist noh, väga väga mitut mõõdet. Seevastu Peeter Esimese monument oleks tõesti see, kus vähemalt Eesti jaoks oleks selgelt üks mõõde, siin ei saa rääkida nii-öelda lähedaste leinamisest ja nii edasi, sest see aeg on ikkagi nii kaua aega tagasi toimunud sündmuste-ga seotud. Tere, esimene on Eesti jaoks selgelt ühemõtteline asi, see on Eesti liitmine Venemaaga. Suured hädad ja häda viletsus, mille Peeter esimene kaasa tõi, kaasa arvatud Tartu hävitamine inimeste küüditamine maale ja, ja nii edasi ka Põhjasõja ajal toimunud katka, seda saab seostada Peeter Esimese nimega ja nii edasi, et, et selles mõttes oleks Peeter esimese ausamba püstitamine kindlasti palju negatiivsema maiguga kui pronkssõdur üldse. Jah, kui sa siin rääkisid omaste leinamisest, siis ei ole kuidagi võimalik aru saada, miks nad ei võiks oma omakseid leinata seal siselinna kalmistul, kuhu tahetakse see monument viia ja, ja need põrmu ümber matta, sest noh, ainus põhjus, miks seda on vaja teha seal Tõnismäel on ikkagi see, et seal siselinna kalmistul ei oleks näha neid. Et kui palju neid sinna koguneb, mis lippe nad seal kannavad, noh, see on nagu see, see ei häiriks, üritaks kedagi. Et see, miks peab see kõik olema Tõnismäel keset linna ja toimuma seal, see on ikkagi ainult üks põhjus, on see, et, et näidata, et vot me oleme siin. Me esindame tegelikult Venemaa mõttelaadi, Venemaa huve, sest ma hakkan Venemaa lipud on seal lisaks punalippudega. Et siin ei ole nagu see leinamise leinamise küsimus ja see tuleks muidugi neile selgeks teha, kes tulevad sinna leinama ja ma ei ütle, et neid ei ole. Kusjuures muidugi tuleb jälle juhtida tähelepanu, et suur osa nendest Inimestest on ilmselt Eesti vabariigi kodanikud, nii et siin on jällegi küsimus sellest, et kas me saame inimesi alati rahvuse ja maailmavaate järgi liigitada küll, aga ma olen jah, nõus sellega, et tõepoolest probleem parem oleks olnud vaja lahendada ja olnud vaja lahendada märksa varem, sellepärast et kõige hullem on see, kui jah, niisugused ütleme, rahvustevaheliste suhete pinnale minevad konfliktid võetakse kasutusele sisepoliitilises võitluses, sest see teeb selle asja veelgi hullemaks. Eriti kui on meil selline naaberäraarvamatu, kuid teisalt vägagi arvatav. No sel nädalal pronkssõduri temaatika saanud kindlasti kaalu juurde just selle suurriikliku poliitika impeeriumimeelse poliitika pinna pealt kui vaadata seda, mis toimus hinkis ja jälgida siis Venemaa retoorikat, et neile, kes ei tea, aga ma arvan, et kõik teavad, et helkis ka siis kangelaslendurid kaevati, lendurid kaevati välja ja, ja, ja, ja seda tehti äärmiselt bruto tavaliselt. Et praegu on see ausammas seal hinkis küll natuke rohkem silutud, aga, aga see, mis seal enne oli, oli küllalt kurb vaatepilt. Kui ette kujutad, et midagi sellist oleks toimunud Eestis pronkssõduri juures, siis oleks kisa juba taevani ja, ja, ja, ja noh siin on tõesti, et Venemaa ajakirjandus on enne kirjutanud väga palju sellest, et pronkssõduri nii-öelda kolleegid seisavad püsti kui iga alla Euroopa linnades ja nendega ei tehta midagi, nüüd siis tehakse häälda kangelaskujudega midagi hoopis Moskva ümbruses ja, ja see retoorika, mida Venemaa räägib, eriti Vene suursaadik Eestis, et kuna tegemist oli kohalike võimude aktiga mitte riikliku aktiga, siis siis on kõik korras. No ei ole ju tegelikult vahet, kas kes selle teisaldab või kes need säilmed ümber matta, kui me räägime sellest retoorikast, et tegemist on pühaduseteotuseks katsega ajalugu ümber kirjutada, siis ei ole suurt vahet, kes seda teeb, et see annaks suurepärase ettekäände siin siis lihtsalt mingi suvalise ettevõtja lüüa kopp maasse pronkssõduri juures ja see lihtsalt ära viia ja, ja, ja öelda, et ka kohalikud võimud või eraettevõtjad tegid seda ja kõik oleks nagu korras. No ma siiski aiman Uspenski sõnade taga vihjet sellele, et, et seda peaks nagu tegema Tallinna linnavalitsus. Ma ei hakka seda tõlgendama või, või sellele andma tähendust, aga noh, tõenäoliselt siinsel mõte on ja võib-olla ta siis mõtleb, et Tallinna linnavalitsus seda ei teeks. Ma ei tea. No siin on, see on muidugi äärmiselt kummaline, kui me räägime riikidevahelises tasandist, et ühe riigi suursaadik ütleb teisele riigile, mida üks riiklik tasand peab tegema, et me ei ütle Venemaale, et kas Moskva küsimusi peab lahendama Moskva seda tegema. Võimalik, et see ei ole meie probleem, et noh, siin on küsimus ka suveräänsusest, mis on omakorda veel üks mõõde, mis seotud pronkssõduriga. Eks selles mõttes mingisugune iva oli Uspenski jutus sees, sest tõepoolest see hinki monumendi minema viimine ei olnud poliitiline küsimus, see oli see, see oli tõesti niimoodi. Prostitutsiooni ohjeldamiseks, mis iganes kellelgi kohalikul vennal tuli mõte pähe, et parem oleks siin teed laiendada või, või mida iganes. Muidugi Tallinna Tõnismäe memoriaali puhul ma arvan, nagu see prostitutsiooni küsimus vist ei ole eriti aktuaalne, arvestades ümbruskonnas. No nagu võis Vene ajakirjandusest lugeda, keegi irooniliselt märkis, et kui võideldakse prostitutsiooni ja siis tuleks Moskvas teisaldada tervetreeri bulvar, mis on täis prostituute, aga keegi ei ole seda siiamaani teinud. Nojaa aga ma arvan, et võimleme, tänaseks lõpetame selle teema ja järgmises saates teised rääkijad, võib-olla siis, kui juba aetist tean, räägivad sellel teemal edasi sest eks on ju ka oodata, mis, mis sellele järgneb. On taotletud mitmesuguseid meeleavalduste lubasid ja nii edasi ja nii edasi. Sest noh, tegelikult ju 109. mai on ilmselt see kriitiline päev. Aga vaatame, kuidas siis meie valitsus hakkama saab ja ehk siis selle põhjal hinnatakse suurel määral ka selle valitsuse töövõimet, sest noh, ma ütlen, et Juhan Partsi valitsusel on hinge peal Lihula ja eks nüüd hinnatakse Ansipi valitsus suuresti selle põhjal, kuidas sellest Võib-olla tuleks välja tullakse, et võib-olla tuleks selle probleemi, lahendame nagu kaitseministeeriumilt ümber orienteerida majandusministeeriumile näiteks ja pealegi Koppasid on seal ka rohkem. Või olla taas veidi ronilisem, aga, aga tõepoolest jah, probleem nõuab lahendamist nii või teisiti ja ma olen hakanud ka kalduma sinnapoole, et et pigem see asi lahendada üheselt ära, kui, kui seda venitada, sest see on kõige hullem kogu selle selle küsimuse juures ja, ja noh, kuna ta nüüd välja viidud nagu valimiste-eelsest tsoonist, eks hetkel ei ole ühtegi valimist tulemas, siis on seda ilmselt ka kõige rahulikum teha. Nojah, siin on jälle see suveräänsuse küsimus, et ühelt poolt on tõesti ju ka mõnikord Euroopas avaldatud kahtlus, kas pronkssõduri teisaldamine on õige ja ega väga ei olda kursis ka meie ajalooga ja tõepoolest need süüdistused natsismi-is on mõnikord langenud sellisele viljakale pinnasele, aga teiselt poolt on tõesti küsimuse all ka Eesti riigi usaldusväärsuse, et kas me tõesti oleme siis sõltumatu riik ja, ja eks ilmselt jälgivad poliitikud analüütikud ka seda, et kuidas me vastu peame ja, ja kas tõesti see meie astumine Euroopa Liitu ja NATOsse on siis olnud märgilise tähendusega ehk teiste sõnadega. Eesti ei saa enam anda järele Moskva survele ja peab selle sõduri sealt ära viima. No, ja kui me võtame ikkagi võrdluseks Ungari, eks ju siis noh, tegelikult Ungarit oleks palju lihtsam süüdistada fašismi, sest Orti režiim oli tegelikult fašistlik režiim, eks ju. Aga aga me näeme, eks ju, et ka praegu, kui seal on võimul ju tegelikult üsna pro kommunistlik valitsus, siis noh, Ungari jaoks siiski ei ole see väga tõsine probleem. Nii et noh, ma arvan, et võib-olla ka Eestis on nagu seda asja üle keeritud, seda, seda probleemi nisukest tõsidust. Et aga see, see on just tulenevalt sellest, et seda on väga hea olnud kasutada sisepoliitilises võitluses nii ühelt kui teiselt poolt. Et see on selle asja teinud tegelikult märksa keerulisemaks problemaatilisemas, kui ta iseenesest on. Aga, aga läheme nüüd siis edasi sihtur edasi minna sellega, millest meeste kolleeg mardiga siin enne rääkisime. Ühest küljest me nüüd võitleme nagu mineviku varjudega ja noh, vähe peab tähelepanu tuleviku peale ja me lükkame oma suuri eesmärke a'la euro ja muud kaugemasse tulevikku. Aga samal ajal, kuivõrd tugev on see eesti rahva enda nagu kaitsetahe või valmisolek, ütleme oma oma riiki siis kaitsta reaalses olukorras öeldakse Rogozin siia oma eriüksus lastega. Neid sõjameeste jäänuseid ära viima, seda näitavad meie need kutsealuste kõlblikkuse nimekirjad või, või millest see tuleb, et alla veerandi juba on üldse võimelised minema, viimased andmed olid, et noh isegi tinglikult võttes ju alla kolmandiku juba on, on selliseid, kes võiksid minna ajateenistusse. Jah, aga võime püstitada küsimus aga niimoodi, et kui praegusele seal saab nagu aastas umbes 10000 poissi kaitseväeteenistuse kõlblikuks ja kõik need 10000 oleksid terved ja valmis kaitseväkke minema, siis kuhu nad pannakse, kus need kasarmud on, kus 10000 meest saaks olla. Ja sellest tulenebki niimoodi, et praegu kutsutakse kaitseväeteenistusse umbes sellest 10-st 1000-st mingi 4000 kellest siis kaks pool 1000 võetakse. Sest ega rohkem räägi ju kutsealuste plaan ette. Ja just siin neil päevil oli mul juttu Juhan Kivirähkiga, kes nüüd töötab kaitseuuringute keskuses ja tema ütles välja sellise mõtte, et kui nüüd tõesti see üks poiss saab kutse sõjaväkke ja, ja naabripoissi kõrvale ei saa, nemad võivad sel ajal kusagil ehitusel raha kokku lüüa või muidu lõbusat elu elada, et siis paratamatult sellel ühel poisil tekib mõte, et no miks siis mina pean sinna minema, et, et no ma võiks ka seda aega kuidagi paremini sisustada. Või siis teine viimasel ajal noh, ajakirjandust läbi käinud suhteliselt kurioosne näide, ma ei tea, on see tõsi või mitte, et väidetavalt Eesti sõjaväe atašee USA-s olla öelnud president Ilvese pojale, et kuule mis sa sinna sõjaväkke läheb, et paremini õppida, et noh, et see on nagunii, sa saad hulga kasulikum olla. Sisuliselt ta nagu ütles, et noh, et sa oled sihuke nutikas poiss ja tark, intelligentne poiss, et sul pole mõtet sõjaväkke minna, et las siis need lollimad lähevad. Ja kes siis nagu tahaks sellise sellise jutu peale minna. Loomulik, et Briti prints või, või Rootsi prints läheb sõjaväkke ja, ja see on auasi. Et kui nüüd Eesti kõrge sõjaväelane ütleb niimoodi, siis selle peale mul ei jää muud üle, kui tsiteerida peaministrit. Tule taevas appi. Seda tegelikult ütles enne ka juba president Lennart Meriga, Ansip ütleb seda väga tihedalt väga tihedasti ja mis sa arvad, Erki, et kas, kas noh, tegelikult on probleem. Lõppude lõpuks selles, et noh, Eesti sõjaväe aga ei saa väga suureks iseenesest paisutada, kuid teisalt me teame ju vabadussõjakogemust, eks ju, tegelikult ju Eesti suutis vastu panna bolševikele ainult tänu sellele, et meil oli võimalik 100000 meest tuua nii-öelda relvade alla. Nojah, aga siin tuleb meenutada seda vabadussõja konkreetset ajalugu, et 1918. aastal, sügisel, kui vabadussõda algas, siis kõigepealt valitsus kuulutas välja ju vabatahtliku mobilisatsiooni, millest ei tulnud midagi välja ei tulnud midagi välja ja alles sundmobilisatsiooni ka siis ja ka sellega, et sõjaväkke läinud talle lubatud TIIT alusid pärast sõda ja maad, mis oli olnud siis eestlaste pikk unistus, siis alles pärast seda hakkas rinne nii-öelda tekkima ja inimesed läksid rindele ja võtsid püssi kätte. Et jah, see kaitsetahte küsimus on väga keeruline asi ja, ja kui me nüüd vaatame mõlemasse suunda nii üles kui alla või siis põhja lõunasse, siis see pilt on aga erinema sellest siin, et soomlastel on see kaitsetahe väga suure ja, ja see on ka põhjus, miks soomlased väga NATOsse ei kipu, sest oma sõjaväesuutlikkus riiki kaitsta on äärmiselt kõrge. Teisest küljest jälle Lätis on see kaitsetahe veelgi väiksem ja see on ka põhjus, miks lätlased läksid palgaarmeele üle, sest senine see ajateenistuse süsteemi enam lihtsalt ei toiminud, keegi tulnudki sõjaväkke tekitada üldse riigile mingit kaitset oli vaja. Palgaarmee ja Eesti on seal kuskil vahepeal. Ja ja ilmselt tuleb vaadata siis seda trendi ja see kaitsetahe suureneb või väheneb. Siis tuleb langetada ka mingisugune otsus, et, et kas siis riik jääb üldse sõjaväest ilma või, või tuleb minna siis ka palgaarmeele üle. Kuigi teisalt see on jälle põhjendatud, et see tervislikel põhjustel väljaarvamine on nii suur, sest me teame, et meie kaitseväest kasvab välja või sealt tulevad ju meie need üksused, kes käivad rahukaitseoperatsioonides, kahtlemata sinna ei saa võtta, eks ju, sellist, kelle tervis ei ole kõige paremas korras, rääkimata psühholoogilisest ettevalmistusest, võitleme psüühikast. Nii et noh, selles mõttes loomulik, aga mu küsimus on võib-olla selles, et nii nagu ütlesid, et noh, et ei olegi võimalik rohkem võtta, siis noh, ei ole ka ju loodud tegelikult nii-öelda ütleme, selliseid, mitte otse militaarseid struktuure või õieti küll on selline kaitseliidu näol, aga meil ei ole nagu ei ole tekkinud sellist noh, ütleme viisi, kuidas neid ülejäänud noormehi või ka neide, kellel on seda võib-olla isegi tervislikel põhjustel ei ole seda võimalust võib-olla päris ajateenistusse minna kutsealusena, et siiski kaasata neid mingisugusel määral sellesse ettevalmistusse, et meil oleks ikkagi noh, näiteks kas või Šveitsi taoline mingi reservväljaõppe süsteem, sest meil nagu reservväljaõpe ja praktiliselt ei ole ju kaovist kuigi efektiivne, ma ei tunne küll seda ala, aga mulle tundub, et nagu sellest väga vähe räägitakse Ja noh, minu arvates peaks ikkagi alustama sellest, et oleme teinud selle valiku, et meil on nii-öelda see totaalkaitse või üldine kaitseväeteenistus, siis see peaks tähendama seda, et selleks tõesti üldine, et, et see oleks võrdne järgselt kohtleks kõiki, et need ajateenistusse võetaks, siis tõesti noh ütleme 10000 meest, on, on selge, et mõned ei saa tervise pärast minna, aga et võetaks aastas siis mingisugune 809000 Ja asi piirduks võib-olla siis algõppega ainult nende loomulik ei ole tegelikult, sest et kutseliseks sõjaväelaseks saanud noh, ega ei ole ju see Eesti armeeteenistusaeg ka praegu väga pikk. Kaheksa kuud, kui võrdleme kunagise nõukogude aegse, aga aga võib-olla tõesti võiks ka see olla lühem, et nad saaksid seal mingisuguse üldväljaõpe relvatundmise osas ja nii edasi, et noh kartulikoorimise kursusi ja neid kasarmu küürimis ei ole. Ei ole vaja nii põhjalikult õpetada, ütleme jah, ja ega enam meil Lenini tube ka ei ole, sõjaväeosadesse, et oleks vaja tegeleda parteipoliitilise väljaõppega. Ja siis need, kellel on tõesti mingisugune tervise vigasest, mul on, mul on kuri kahtlus, et kõik need, kes praegu selle arstitõendiga ära saavad, ikka nii haiged ehk ei ole aga nende jaoks oleks siis oleks siis mingisugune alternatiivteenistus mitte nii, et, et nemad oleks siis vabad. Ja teised, tegelikult alternatiivteenistuse euroopalikus mõistes. Tõsi, puudubki jah, seda sellel ei ole väga mõeldud, aga ma tahtsin öelda, et tõepoolest see kogu see ajateenistuse filosoofia põhineb sellel, et et kodanikud kaitsevad riiki oma riiki ja, ja see kodanike kaitse ja nüüd kujutada ette tõepoolest nagu Mart ütles, et ainult üks, üks Mart Linnart üks üks kolmest võtab selle püssi kätte või on seda püssi käes hoidnud siis mis saab edasi, et kui ongi reaalne sõjaolukord, siis kes siis riiki kaitseb, et Napoleoni sõdadest alates 19. sajandi algusest on ju olnud see, et kõik riigi kodanikud alguses muidugi meeskodanikud on võimelised olema armees ja võitlema oma riigi eest. Ja noh, muidugi see filosoofial läbi teinud modifikatsioone, seal on tõesti alternatiivteenistus ja, ja kõik muud asjad ka, aga aga põhimõtteliselt peaks olema totaalkaitse nii-öelda põhialus see, et iga kodanik on võimeline kaitsma riiki oma riiki ja, ja, ja kui ainult mingi osa võetakse sõjaväkke, siis ju tegelikult seda filosoofiat ju kõvasti rikutakse ja murendatakse. Teisalt jälle asja natukene kergemale pinnale viies me teame, et me tegelikult elame Rootsi kapitali najal, et võib-olla tõepoolest ei olegi vaja oma rahvuslikku armeed, vaid võib jääda lootma nii-öelda palgasõduritele või välisabile noh tegelikult ju üsna palju ka praegu, meie valitsused on ju lootnud, et enam me oleme NATO vihmavarju all ja see viies paragrahv või, või et see kaitseb meid. See on teine võimalus, jah, aga noh, et siis tuleks nagu see otsus ära langetada, et kas tõesti üldrahvalik armee, totaalkaitse või siis mingisugune hästi väljaõpetatud professionaalne armee Aga millest te näete ka siin seda probleemi, et nüüd on see põhiseaduse muutmine käsile võetud selles osas, milline on kaitseväe juhataja nii-öelda positsioon täitevvõimu suhtes, et kas, kas see on nagu tee selles suunas, et ikkagi viia siis tegelikult kutseline armee palgaarmee sest see oleks palju lihtsam pärast seda, kui, kui see ei lähe, nagu öeldakse, parlam üldise parlamentaarsel arutlusele. No ma arvan, et see ikkagi läheb parlamentaarsel arutlusele, kui me räägime palgaarmeest, seda kindlasti kaitseväe juhataja positsioon, seda on mul raske kommenteerida, ma saan tõesti ainult viidata sellele, mida on ka siin enne öeldud, et enamikes Euroopa riikides on see tõesti niimoodi nagu president Ilves on sellise ettepaneku teinud, et ja seal on see toiminud, et võib-olla tõesti on see igand, sest see, see ju tegelikult tuleb 38. aasta põhiseadusest ja ja nagu me teame, paradoks on selles, et, et kui sa Mart, Mart Ummelas, siis ütlesid, et et mingit debatti ei pruugi tulla ja nii edasi, siis siis 38. aastal, kus oli selline seadus, ka ei tulnud ju debatti mingitus. Üldei olnud seda toreda kuidagi tänast olukorda, 38., nojah, aga seadus. Teo tuleb sealt, sealtmaalt on see paigas ja, ja selles mõttes on võib-olla tõesti tegemist natuke iganenud. Iganenud seadusega. Ei no kahtlemata mõeldes, eks ju, mis on kaitsejõudude roll, eriti rahuajal ma seda ei vaidlusta, kes on täiesti selge, et see peaks olema ikkagi tsiviilkontrolli all, noh ise küsimus on tõesti, kui on tegemist sõjaolukorraga või, või selle otsustamisega, kui me vaatame ajalukku, siis tegelikult nende otsuste langetamine peaks toimuma võimalikult konsensuslikult ja võimalikult kõrgel tasemel, et mitte ikkagi minna kaasa Avantööridega. Kus sa siin juba tõid sisse selle Nato vihmavarju, siis eks, eks paratamatult on, on Eestigi kaitsesüsteem üles ehitatud sellele koostööle partneritega, sest noh kui me võtame kasvõi rahvastiku, siis äsja ju Eesti ostis Suurbritannia Alt ühe ühe laeva, mis on siis nüüd Eesti kõige suurem, aga noh, see laeva oli järjekordset miinijahtija ega sellega lahingut ei pea. Et Eesti näiteks mereväeosas on täielikult võtnud välja võtnud endale selle rollijat, puhastuda miinidest merd ja hoolitseda selle eest, aga mingisugust merelahingut ma selle laevastikuga pidada ei saa, mis meile. No ma tulen siiski tagasi ka selle kaitsetahte küsimuse juurde, et kas see kaitsetahe ei ole võib-olla nii selgelt mõõdetav ja mõnikord lööb see välja sõjaolukorras mida muidugi tahaks, aga ka paralleelajaloost on võib-olla paslik tuua. On, on tõesti see, mis toimus siin 44. aastal, et ma nüüd ei hakka, siis nüüd ei taha nakatajale Saksa armeed Heroviseerimaga. Aga paljud neist, kes võitlesid 44. aastal Eestis ja näiteks soomepoisid, kuulusid tegelikult sinna põlvkonda, kes olid kolmekümnendatel käinud koolis, ei alanud ka nii-öelda küllalt lõbusat elu ja ja, ja mõned neist ei teadnud suurt midagi vabadussõjast, et toonane põlvkond hakkas juba unustama vabadussõda, noorem põlvkond, küllalt, anname sellele, mida meie siin ja praegu näeme, et noorem põlvkond ei mäleta enam nõukogude elu ja ei tea väga palju taasiseseisvumise sündmusi. Aga kui ei ole vaja piss kätte võtta ja, ja, ja, ja, ja võidelda siis seda tehti. Mart Laari uues raamatus on isegi mõeldus inimesest, kes kunagi ammu enne sõda suhtus küllalt irooniliselt Pätsi režiim ja Eesti Eesti valitsusse ja ja ironiseeris sel teemal päris tihti, aga, aga reaalses võitluse olukorras ikkagi võttis püssi kätte, osutus tubliks võitlejaks, nii et noh, selliseid kaugeleulatuvaid järeldusi võib-olla ei saa ikkagi avaliku arvamuse küsitluse põhjal teha. No ei maksa unustada, et 44. aastal eelnes 40. 41. aasta ja nii, et see nõukogude korra Ei maksa ka unustada seda, et tänapäeval ikkagi noortele ju kõik uksed ja teed avatud Euroopa ja tõepoolest ka see mitte soov oma riiki kaitsta võib tuleneda lihtsalt noh, niisugused kosmopoliitsed mõtteviisist, et Eesti ei ole enam võib-olla selle noore inimese jaoks see ainus koht maailmas, kus ta tahaks elada. Võib-olla ta raiskas sõnana, muudab oma suhtumist, aga, aga noores eas kindlasti väga paljude jaoks võib-olla see Eesti ei ole enam niisugune ainus Kungla, kus tahetakse oma elu veeta lõpuni. Aga meil on siin veel veidikene aega, meil on palju teemasid, millest võiks rääkida, kindlasti võiks rääkida sellest valitsuskoalitsiooni esimestest sammudest ja sellest, et tõsised lahknevused ütleme koalitsioonilepingu ja teisalt esimeste lennukate ideede vahel, aga ma arvan, et me võib-olla jätame selle mõttevahetuse järgmistele meie esinejatele. Sest et noh, mina nii hästi ei tunne seda selle valitsuskoalitsiooni siseõhustikku, et ma võiks öelda, miks niisukesi käike tehakse. Miks justiitsminister Rein Lang toob välja täiesti tooreid ideid ja ja miks, miks selliseid mänge mängitakse, noh, tõenäoliselt on see mingi jõuproov koalitsiooni jõuvahekordadest. Räägiks paar sõna veel sellest Peeter Mardna juhtumist, sest sellest oli täna hommikul vikerraadio hommikuprogrammis juttu. Andri Maimets vestles temaga, et ma näen selles juhtumis nagu sellist Nathan jälle nimetada, et see on jokk, eks ju, kahtlemata see on mingil määral Tanel Leok, sest tõepoolest need etteheited Se noomituse alus mille tervishoiu ometigi Marnale, noh, seda võib formaalselt ju ka öelda, eks ju. Et seal oli mingi niisugune koosseis, aga tegelikult me näeme selle taga midagi väga palju rohk suuremat ja mulle tundub, et see on tõesti alles jäämäe veepealne osa. Et Peter varna on tõesti puudutanud midagi väga suurt ja midagi väga musta, mida, mida on tahetud aga järjekindlalt nagu varjata või hoida, hoida? Nii-öelda avalik. Kus see-eest varjus ja, ja see on selle reaktsiooni esile kutsunud, nii et ma mõtlen, et sotsiaalministrina on siin väga tõsine töö. Selle probleemi lahendamisel. Jah, sest et võib-olla tervishoiusüsteemis tõenäoliselt muidki niisugusi fakte, kui see soomlastele uimastite väljakirjutamine ja et nüüd selle peale läks tervishoiuameti juht, nii noh, võiks öelda, pöördesse. Täna on kirjutatud lehes, et see impulss tuli tegelikult haigekassa nõukogust. Mis veelgi kummalisem jah, ja ei oska seda kinnitada, aga nii on väidetud, et, Ja noh, see ettekääne, mille, Mille pärast siis Mardnane tehti, noomitus, et nagu ta oleks avalikustanud seal delikaatseid isikuandmeid, no kuidagi ei paistnud sealt selles saates retseptidega, et need nimed välja võib-olla oleks pidanud pildi seisma panema luubiga, uurima. Helsingin Sanomate Eesti korrespondent Kaja Kunnas kellel tuleb au anda, kellelt üldse see teema pärineb ja alles pärast vastava artikli ilmumist Helsingin Sanomate, siis võtsid asja üles ka Eesti ajakirjanikud, kaasa arvatud Pealtnägija, kirjutas, täpselt, teeb, tema, pani pildi seisma oma arvutis ja, ja, ja ka ei suutnud neid nimesi välja lugeda, et selles mõttes oli, tundub see nagu selline otsitud põhjus Mardlane noomituse tegemiseks, et et see on üks probleem. Teine probleem on tõesti see Eesti riigi poliitika arstide suhtes, et et me oleme siinsamas saates rääkinud ju meedikute streigist ja sellest, et arstidel ja muudel meditsiinitöötajatel ei ole piisavalt palka ja ei ole piisavalt raha. Siis pole ju imestada siis, et meedikud, arstid tahavad endale elatist teeninud kuidagi teistmoodi. Ja soomlased on selline tänuväärne turg, et et see on kindlasti tegematajätmine Eesti riigi poolt, et kui arstid elaksid paremini, kui oleksid paremad ka need seadused, mis seda turgu või seda ravimite väljakirjutamist paremini reguleeriksid, siis seda probleemi ei oleks. Põhimõtteliselt on see ja see vastuolu juba sisse kirjutatud, et see Soome elatustase on Eesti omast ikkagi mitu korda kõrgem ja, ja, ja see põhihäda tuleneb ikkagi sealt, aga, aga kindlasti aitaks seda häda leevendada just ka eestipoolsed sammud. Muide, jah, mul on ka üks niisugune kurb juhtum siin seoses haigekassaga. Ma tegin sügisel õieti juba talvel ühe saate, kus oli mul siin laua taga haigekassa juhataja Hannes Danilov ja siis tema kõrval oli abiminister Peeter Laasik ja ja saade kulges suhteliselt rahulikus meeleolus. Pärast saadet sain kirja ühelt tuntud Eesti ajaloouurijal Marta Aroldilt oma väga keerulisest raviteest ja ma saatsin selle kirja loomulikult edasi saate osalistele. Ja siis nüüd nädal aega tagasi sain mases Marta Arula kirja, kus ta teatas, et tal ei ole tõesti ka selle peale mitte midagi vastatud, viis kuud on möödas ja siis ma saatsin selle kirja uuesti nendele siis inimestele haigekassa juhile. Ja siis ma sain esiteks vastused vabandati, et jah, et meil tõstid juhtus nii, et see kiri kadus ära ja siis tagatipuks sai siis Mart Arold ise kirja, mille ta mulle edasi saatis seal puhtalt täiesti formaalne vastus. Nii et see näitab seda, et inimesed, kellel on väga tõsiste probleemidega tegemist, on tõsiseid ravivigasid, on ilmselt nende suhtes olnud. Noh, oleks meil ainult neid Mardnaid rohkem, kes suudaksid selliseid asju paljastada, millegipärast arvan, et meie tervishoiusüsteem oma tegelikus olemuses koos nende fiietest perearstidega ikkagi ei ole see kõige ideaalsem viis eesti rahva tervist hoida ja kasvatada. See on ikka puhas äri. Tänasel päeval. Ja, ja see, et reaktsioon tervishoiujuhtkonna poolt oli nii äge, sellele Margna paljastusele näitab, et et küllap siis on, mida, mida varjata, mida karta? No see on kõige selgem märk selle kohta meil on kümmekond minutit veel jäänud, kas võtame veel mingi rahvusvahelise teema, et on Keenia ülikoolitulistamises juttu olnud, noh ma ei tahaks hakata seda Eesti oludesse üle tooma, ma ei näe, et see nüüd võib-olla kõige aktuaalsem on, aga paari sõnaga tahaks rääkida siiski Prantsusmaa presidendivalimistest, mis on homme see, see, mis meile võivad tunduda nagu kauged täna. Kuid, kuid millel on küllaltki oluline tähtsus meie või Euroopa Liidu liikmesriigi tuleviku suhtes, sest selle taga on suuresti ikkagi Euroopa põhiseaduslik. Jah, et need presidendivalimised Prantsusmaal on tähtsad Euroopa üldisele arengule, sest pärast seda 2005 prantslased olid hääletanud põhiseaduse lepingu vastu oli prantsuse president Jacques Chirac nii-öelda täiesti välispoliitilises isolatsioonis. Noh, sõna täiesti võib olla liialdus, aga, aga noh, sellises plindris küll. Ja Prantsusmaa saanud Euroopa poole pealt enam mingisuguseid selliseid algatusi tehasest põhiseaduse lepingu olid prantslased ise tagasi lükanud. Sellega pidurdus ka kogu Euroopa Liidu edasine areng. Euroopa Liit on ju teatavasti toiminud prantsuse saksa telje põhimõttel, millele on küll suure mõra löönud, praegune laienemine aga aga, aga mingi mootor on prantsuse, saksa Belgiale olete olnud ja kui üks osapool sellest ära kukub lihtsalt kus, kus ei ole enam võimalik mingisuguseid algatusi oodata. Ja kus sirac ka tänu sellele, et ta 2002. aastal võitis kui sellise sildi all vähem halb inglise keeles Lässaiivilisest. Meenutagem, et 2002 pääses teise vooru. Lähme äärmuslane Le Pen ja seal ja nad lihtsalt enam mingit muud võimalust kui hääletada, Chiraci poolt aga seadis sirakile ka sellise noh, jõujõude tunda ja, ja inimesed kõnelevad sellest, et Prantsusmaal on stagnatsioon, Chirac ei ole suutnud suurt midagi korda saata. Et need kaks momenti, siis selline siraki saks stagnatsioon ja selline loidus Euroopa suunal, need peaksid need muutuma, et, et võib olla, polegi nii oluline, kes võidab, kas võidab Nicolas Sarkozy, Colleen Royal ja vähem usutavana protsess pairov, vaid, vaid oluline on see, et keegi võidaks selge mandaadiga ja, ja mitte mitte nii-öelda pealesunnitud variandina, nagu seda oli siis 2002. aastal ja, ja siis selle mandaadi alusel saab hakata tegema ka selgeid välispoliitilisi otsuseid. Noh, on tõsised, praegustel presidendivalimiste kampaanias ei ole palju välispoliitikast räägitud, on räägitud rohkem sisepoliitikast räägitud maksudest, töönädala pikendamisest ja ka immigratsioonist, mis siis ositi puutub kokku välispoliitikaga. Aga, aga Euroopa poliitika praegune häda on selles, et Euroopa poliitikud on liigagi sõltuvad oma elektoraat, paadist ja igasuguseid ebameeldivaid otsuseid üritatakse alati ajada brüsseli kraesse ja selliseid toredaid otsuseid siis siis seda esitletakse kui nii-öelda siseriikliku võitu. Ja, ja selline olukord võiks muidugi muutuda, aga, aga see ilmselt ei muutu, aga, aga kui kes iganes võidab Prantsusmaa presidendivalimised, siis sellel inimesel on olemas nii-öelda Rahva tahte väljendusena kindel võit. Siis ma arvan, et, et see Prantsusmaa tulevane president saab ajada ka selgemini välispoliitikat ja see on omakorda kasulik Eestile, sest Eestile on selgelt alati kasulikum see, kui Euroopa liit on tugevam räägib ühtlasemalt ja, ja kui ta on suuteline arenema ja olema nii-öelda üleilmses konkurentsis Ameerika Ühendriikide, Hiina, India ja miks mitte ka Venemaaga Prantsuse presidendivalimiste järel võiks nüüd kännu tagant härra nihkuda ka Euroopa põhiseaduse lepingu teema, kas siis kas siis ühele poole või teisele poole võiks hakata mingi selgus saab, sest et ka Euroopa Liidu juhid, ja-Euroopa riikide juhid on, on öelnud üsna selgelt välja, et noh ei ole nagu praegu mõtet sellest rääkida, et ootame ära, mis Prantsusmaa presidendivalimised toovad ja, ja siis vaatame, mis saab. Kuigi on öeldud, et kui ei valita sega, lähen rajale siis ikkagi Prantsusmaa poliitikas olulist. Pööret ei toimu, no Sarkozy on siiski küllalt USA-meelne ja teda hurjutatud prantsuse pressis ka päris palju selle eest et ta oli USA-meelne on ja, ja on ja mõnikord ta isegi rääkinud valikutest, kas USA või Venemaa, siis ta on öelnud, et ikkagi USA ja viidates Venemaa tegevusele Tšetšeenias, selles selles plaanis oleks ta ikkagi soodne variant ja, ja noh, mis puutub põhiseaduselepingusse, siis Sarkozy on rääkinud nii-öelda minilepingust kus siis jäetakse alles tuumik ja, ja see lepingu ülejäänud osa jäetakse kõrvale. Natoomid peaks puudutama, on peamiselt siis institutsioon ehk teiste sõnadega, et Euroopa Liit oleks võimeline toimima ka 27 liikmega, see seab teatud diplom, vaat sellised põhilised probleemid Eestile. Selles mõttes, et meie parlament Ta on põhiseaduse lepingu sellisel kujul juba ratifitseerinud. Siin tekib siis küsimus, et, et mis saab edasi, et kas siis Eesti peab hakkama ratifitseerima juba seda seda minilepingut või seda lepingud uuesti läbi vaatama. Aga omakorda tekib küsimus, et miks me selle vana lepingu ratifitseerimise ratifitseeris, ime, et meil on ju kõrgema võimu kandjaks rahvas ja rahvas on delegeeritud oma volitused riigikogule. Noh, sellised küsimused tekivad, eks, eks näis, aga, aga kõige tähtsam oleks see, et jah, sellest surnud punktist üle saada ja edasi liikuda. Aga, aga noh, küllalt iseloomulik on see, et et et Euroopa Liidu areng takerdub mingi ühe liikmesriigi poliitiliste probleemide taha, sellist olukorda muidugi ei tohiks tekkida, aga ikkagi tekivad. Meenutagem ka, et Saksamaa kantsleri valimiste eel räägiti samasugust juttu, et Schröder peaks lahkuma, peaks Merkel tulema, siis saavad asjad edasi liikuda ja liikusidki ja nüüd on Prantsusmaailmselt tulevad valimised ka suur Tallinnas varsti ja nii edasi, et see ei ole normaalne, et Euroopa Liit peaks ikkagi toimima mingisugusel üleriigilisel tasandil, aga, aga ta paraku ei toimi. Nojah, kui nüüd vaadata viimaste aegade Euroopa valimisi, siis on selgelt märgatav parem nihe nii-öelda ja siis võiks arvata, et see võiks Sarkozy toetada või või siis äärmisel juhul nagu on öeldud, müstilise lahenduse puhul viruud kui noh, näiteks Royal kaotab esimeses voorus talle, mis on ka võimalik, aga vaatame ära, selgub homme õhtuks, ma loodan juba esimene esimesed tulemused ja kas, kas kes siis pääsevad teise vooru, sest ilmselt kaks vooru siiski tuleb meie saatkond käega hakkame nüüd nii lähedal on juba lõpule, et, et noh, kuna ma, Ma olen lubanud ka siis öelda välja, et ma siis loobun rahvateenrite saate edasisest juhtimisest. Siis ma tahtsin lihtsalt tõmmata nagu joone alla sellele üheksale aastale, mis siis on tulnud seda saadet minul juhtida ja ma vaatasin järele, et ma olen kokku istunud seemne 242 tundi. Nii et kujutage ise endale ette, kui keegi istub seal 10 ööpäevanurgas ja muudkui Nuriseb, et, et see hakkab endale närvidele ja ka teistele närvidele lõpuks käima, nii et ma mõtlen, et ma vabastan ennast ja ka teisi sellest ja hakkan tegelema muude vaadetega õige pea ilmselt juba suvest. Aga samal ajal on natukene selles mõttes kurb, et meie algsest koosseisust 98. aasta aprillis on tõepoolest rivvi jäänud veel ainult Aarne. Olen ma meenutan, kes tollal alustasid. Neeme Brus, Mart Luik, Ainar Ruussaar, Mayworman, Heikki Talving, Peeter Tali, Ott Ummelas, et nendest on taarne jäänud rivisse edasisest ka Ott Ummelas nüüd taas sunnitud loobuma siin saates esinemast oma praeguse töölepingu tõttu. Ja võin ka veel öelda edasi Rein Veidemanni poolt nii-öelda hüvastijätusõnad, et ka tema leidis, et see saab see formaat enam temale ei sobi ja mingil määral oli see seotud ka minu loobumisega selles saates esinemisest, aga see ei tähenda, et saade jätkuks juba järgmisel laupäeval on Aarne Rannamäe seltsis siin Peeter Kaldre ja selle saate järgmine saatejuht Lauri Hussar, kes siis juba maikuust võtab oma nii-öelda üle minu koha siin ja lisaks on oodata veel uusi nimesid. Siia saatesse on juttu olnud Tarmo Tammmärgist on jutt olnud Eesti Päevalehe asetoimetaja surmet koogist kõik ülejäänud, keda ma siin ei nimetanud, loodetavasti jätkavad nii et vast järgmisel kevadel võime siis juba veeta selle saatekümnendad, et aastapäeva. Mida öelda siis lõpetuseks, väga huvitav on olnud seda saadet teha, kuid teisalt on see ka olnud väga kulutav ja väga närvesööv. Sellepärast et Eesti poliitika on niisugune heitlik ja vastuoluline ja kindlasti paljudele ei meeldi ühed või teised arvamused. Aga ma kinnitan siinkohal, et keegi ei ole mind sundinud sellest saatest loobuma vaid see on olnud minu juba mõnda aega esitatud ettepanek ja nüüd me oleme jõudnud, siis peatame ja programmijuhi ka sellisele veendumusele, et see on õige hetk seda teha. Loodame, et saade jätkub endise populaarsusega. Meie kuulajad on olnud viimasel ajal tublisti üle 100000 ja ma loodan, et Ergija Mart jätkavad ja ka see järgmine juubelisaade kunagi eetrisse saab, eks siis vaatame, võib-olla tuleme teile külla. Aitäh kõikidele sisserdi Roshowske, Mart Linnart täna ja nagu öeldud, siis järgmisel korral Aarne Rannamäe juhtimisel. Saade Rahva teenrid jätkub kuulmiseni.