Õhtast kihnlased siin ja sealpool merd. Mäelo, naudi maie ning meie all oma kihnu kambaga jõun siia Eesti Rahva Muuseumi sasineljapäeva õhta mihklipäeva õhta oma uksed lahti, esimest tegi ning ümber lava on siin Uustalu, Talvi, Järve, Elme Hoiematuma ning Kihnu saare aukodanik Anu raud, kuidas siis köigepealt uuena väljastajatele paistab, minu meelest oli ette vägevad kui mätta maketisi midagi, et siis mulle meeldis minule nagu naabalu vanamoon venima ja kogu aeg kujuta ette, et et noh, Eesti Rahva Muuseumi Eesti rahvas tähendab midagi, palk, seinani, mingit käsitööd, käsitsi tehtud asju või käsitsi tehtud maju, et et selles mõttes hirmu möllame pole, mulle meeldib see maja Tolgasega moodne, vägev Anu raud, sa elad. Aga kuidas siis seoksias majas ennast tunud? No eks ma ikka kodutunne on paremini, kus palkmaja on, aga käin siin ära ja ma olen selle majaga. Harjunud minu jaoks väga suur pidupäev, täna see sellepärast, et Eesti Rahva muuseum üle 30 aasta jooksul on selline olnud, kus ma oma õpilastega olen käinud ja kui nad olid ka vanades majades ja ma teadsin teadsidel lõhnamis igas kapis olija särkide lõhnu, seelikute lõhnu ma teadsin, kus, mis oli. Näitasin oma õpilastele ja eks parandus oli ikkagi siin edasi. Algul oli võõristav ja nüüd ma olen temaga ära harjunud, olen rõõmus, et eesti rahva põhivara saanud ulu all. See maja on maa suur, needsamad kaks vaipa, seo vaipa siin suures majas tunduv anna pisikesed, mis meite muuseumis tundusid palju suuremat. Nii ta on, aga tegelikult on kuskil veel kolmas vaid ka, aga ma ei tea, kui suur või väike see paistab minule ikkagi kodusem tunne on ikka just nii, nagu oli öeldud, et käsitsi tehtud ja palk ja puu ja ja vaibad ja pealegi on mul see mure, et mõistus ja mõte põleni suur ja ma ei jaksa iialgi, esin, ma väsin ära, enne, kui ma siit midagi näen. Oma Kihnu muuseumis ei saanud see mul mõistuse jõu kohale. Ma jaksan seal ära käia, mina tahaks seda valgust, kui mina siia majala liginesi, kõigepealt pillid mängisid lõõtsavägilased nelja pilliga ning see kõlas küll tohutu jäskisi Uksujasse, andeka nagu laululava või see kõla nagu läheb ette, hästi vällja küll siin helmes Ennast nägidsi püsiekspositsioonis ka, kõigepealt tahaks rääkijat siia maja ette jõudes oli ausalt öeldes natuke sihuke võõrastav, liiga suur ning, ning jah, mitte meite moodi maja suurune kõle tundus. Aga kui me läksime juba neid eksponaat anneks nende kohe vaatama, see on tohutu suur maja, et leidsime muidugi ennast, leidsime ennast üles söövedegemes, sellest oli tohutu jää miel ning lörtsiga oma täditütre, kes ütles, et on kaheksa aastat arhitekti tööd siidein ning natuke tutvustas meitele siis oma tweet, kust on siis tunned kapid, et asjad, miks need seened sihuksesed, mina mõtlesin, et on lee Põhese, aga tema ütles, et on maastiku hoopis seal seene pealt arutasime ning rääkisime natuke siis sellest sisemusest ning, ning sellest särgist talvigas juba siinsetest sööme Roomas ka said või kuidas nad tunduvad, see oli see sama näitusesaal ja kus me ennast nägime, et, et seal oli jah, teste, restoran on, neid kokku on neid kõiki näha ning vanu, sõrme, nõusini, kõiki asju ja et kihnlased mõtlevad, et miks meie järve ilmega Eesti Rahva Muuseumi tavamas käisime, siis ma tahaks öelda, et meie oleme siin nagu eksponaadid. Sööme tegemist, siis on filmitud neid ning etesse, kuidas mitel see asi, kindlus missis ikkagi köiega sulguma mulje jättis, Siitmis ase kõige rohkem meeldis, me oleme täna nüüd juba väga pikalt arutanud selle üle, et kui on kasvõi ma ei tea, mitu põlvepikkust Kihnust veel on, kas üldse veel tulemas on mõni inglane, et kui jääb alles kasiino rahvadel vallased noh, põhimure, et täna nagu see Eesti Rahva Muuseumi avamisel jälle nagu loodad, et kui ükski põlvepikkune ette nad alles Sa oled, kui järsku ükski põlvepikkune kihlane veerand alles, et järsku siis kinokultuur püsi päde kohe minu mõte seal on, tänane mure on, kas surema? Elme missioon meelest kõige suurem elamus on täna me arva ikkagi see suur maja, see tohutu suur maja, nik, tohutu paelu, ruumaaniks, oksi, sopistusi, kust ise enam ei tea, kus sa valla tuled sisse läksid, ei tea kust väljas, vaat et tohutult paelu on talla panekusi nii vägevalt sätitud Nix jäetud ning elus vaatamine hirmus suur töö on tehtud ning loodame siis, et tõesti ands alla eestluse elujõule toeks eesti rahva uus muuseum. Ikka elu kestvust, et see jätkuks ikka Ede põlvest põlve ning nii, et mitte lapselapselapselapsed ühe korra võlad ning vaatavad, kuidas, kuidas meie teeme või kuidas üldse Eestimaa peal elati. Aasta taha, kui hakati Eesti Rahva Muuseumi asju terve Eesti pealt kokku korjama. Anu Heimtali muuseum, andjo kohanenud Eesti Rahva Muuseumi osa, et kas terve maa peal siia ühte koba korjamine peaks nüüd jätkuma või kuidas jojestanud, kuidas Ede kohe peaks olema? See on nii, et mina sooviksin kõige rohkem mitte Eesti Rahva muuseum, mille vaid sooviksin Eesti Rahva muuseumilt olla suuremeelne, suur, kes oleks toeks ja aabits kõigile väikestele muuseumitele Eestimaa ja seda just sellepärast, et tegelikult siia tullakse, aga kujutada ette, et üks lihtne maa perekond tuleb siia terve perega ja kui nad ka tulevad, siis nad väsivad poole tunni pärast tunni pärast ära ja nad ei suuda seda hoomata, nii et ma ikkagi arvan, et, et kusagil Mõisakülas, Tarvastus või, või kus tahes Kihnus võtsid olla oma vanavanaisa ohjad ja vanaema põll ja vanavanaema lauluraamat. Ja just need väikesed kohalikud muuseumid, ma sooviksin sellelt suurelt Eesti Rahva muuseumilt, et oleks seemnepuu emapuu poole puu kõikile, teistele väikestele kohtadele muuseumidele ja kogujatele, aga iseenesest, et eks üks suur keskus on olemas, kus tõesti eesti rahva põhivara on ulu all, see on hea selle elusa mõttega lõpetamegi tartlase saata. Uiad, uudised juba pühale.