Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Kõigepealt tahaksin tänada nende vastukajateest. Ja palun vabandust, et alati ei jõua ju kõigile vastata ning ka tähelepanekute eest ja tõesti, midagi pole parata, vahel juhtub, et ütled kogemata Babanini asemel taanil. Aga ma loodan, et meie kuulajad annavad mulle andeks. Kui oled 40 minutit mikrofoni ees, siis ikka vahel juhtub, mingisugune apsakas, lipsab sisse. Aga tuleme meie poolt valitud teema juurde tagasi ja selleks on Stalini-aegne filmikunst, seal see peamine fookus, aga teeme kõrvalpõikeid nii varasemasse kui ka järgnevasse aega. Sest mõned sündmused paratamatult viivad meid natukene ettepoole, mõned jällegi lähevad järelloona edasi. Eelmine kord rääkisime sellest, millise hinnangu ja millist tähtsust omistas Lenin filmikunstile. Ja meil oli väikene ülevaade nendest näitlejatest, kes on siis seda auväärset rolli nõukogude ajal täitnud, mänginud Leninit, neid filme kümneid ja näitleja täpselt samuti kümneid ja mõni nendest on joo osalenud Lenini rollis suisa üle 10 korra, rekord on seal 18, nii et see oli meil eelmine kord. Ja täna oleks vist mõistlik teha väikene sissejuhatus, sellepärast loomulikult ju kogu see film. Ja see maailm ei sündinud ju oktoobripöörde päevadel, vaid tal on oma eellugu. Ei hakka seda rahvusvahelistel lugu tutvustama, väga paljud meie kuulajatest on ju sellega niikuinii kursis. Keskendume ikkagi Venemaa asjadele ja jätame ka konkreetselt Eesti kõrvale, nii nagu me oleme seda reeglina teinud. Ja muidugi ka sellel filmide näitamisel on oma eellugu ja kui vaadata, milline on traktsioonide valik Venemaa laatadel 19. sajandi keskpaigas siis üks kindel atraktsioon, mis seal oli, olid elavad pildid, niisugune kast, kus siis oli joonistatud lint kõikvõimalike piltidega ja inimesed vaatasid, seal oli nii piiblitemaatika kui eksootilised kohad, eksootilised loomad, nii et neid eelkäijaid päris palju ja muid. Aga mis puudutab juba otseselt filmi võime juba nimetada seda ikkagi filmiks, siis esimene demonstratsioon Venemaal on aastast 1896, nii et demonstreeritakse seda uut imelist asja nii Moskvas Peterburis jällegi samal aastal toimunud suur ülevenemaaline Laat Novgorodis. Jaga seal demonstreeritakse filmi. Ja samast aastast on ka teada asjaarmastajat katsed midagi niisugust teha. Ning kõik see levib tohutu kiirusega. Aga kui vaadata seda algset filmi toodangut, mis Venemaal kinoekraanidele nimetame, siis seda nii jõuavad, siis need on välismaist päritolu. Nii esmakordselt kuskil aastal 1000 907908 hakatakse filme väntama ka Venemaal. Ja enam-vähem samast ajast buum ehitatakse juba statsionaarseid. Näidata ja 1908 ongi esimene aasta esimene aastanumber, mida seostatakse esimese vene filmiga. Ja selle autoriks on Peterburi fotograaf trancoff Aleksandr trankov. Ja selle filmi pealkiri, mis esineb väga erinevates variantides, aga vast kõige levinum on stend garaazin Jaak. Nii, ja naa. Lihtsalt Stenka Rasin. Atrankovi puhul on tegemist päris huvitava persooni koniga. Siis võiks natukene temalka peatuda. Nimi oli üsna tuntud juba enne seitsmeteistkümnendat aastat ja ta sai kuulsaks fotodega, mis oli tehtud või kus oli jäädvustatud Nikolai, teine ja tsaaripereliikmed. Rõõmsalt saar jäi nendega väga rahule, lõpp selle pärast, et talle omistati tema Keiserliku Kõrguse õukonnavarustaja kiitel aga saan niisugune oluline tiitel. See on garantii märg. Et tegemist on väga kvaliteetse toodanguga, antud juhul siis fotodega. Olgu siis vahemärkusena öeldud, et saar isa tundis pildistamise vastu väga suurt huvi. Tulnud soosija mitmele fotograafile. On säilinud ka üks väga tore foto kus on jäädvustatud tsaari ja tsarinna. Paistab, et tegemist on jahikäiguga, tõenäoliselt elaneska. Bush vist ilmselt. Ja kui tähelepanelikult seda pilti vaadata, siis on näha, et saar hoiab pääs fotoaparaati, nisugune kast, koodaki kast, nii et jalutab sellega. Mees siis viitab, et on tegemist fotohuvilise inimesega ja kui keegi meie kuulajatest peaks huvitama tundma, siis on avaldatud ka mitmeid raamatuidraamatuid, mis just nimelt koosnevad tsaari poolt tehtud fotodest või jäädvustustest. Ja nad on väga toredad raamatud, mõned pildid on jäänud meelde, kunagi olen neid lehitsenud, seal võib kohata. Oleme ju harjunud nägema tsaari ametlikel fotodel nii sihukeses poosis, Saarilikus poosis ja seega on päris kummaline vaadata pilti, kus saal lihtsalt lollitab, näitab keelt, teeb lastele mingisuguseid armsaid nägusi, nii et nisukesed, südamlikud perekonnafotod ja neid on päris palju. Mis aga puudutab Aleksandr trankovi, siis ta ehib, tahab ligikaudu 50 nisukest ateljeed mis on tol ajal erakordselt sisustatud, neid nimetatakse kuidagi elektrofotostuudiotes ja ei saanud täpselt aru, millega seal tegemist on. Aga vähemalt kirjade järgi pidi seal olema või oli seal mingi eriliselt tugev valgus, mis võimaldas hoida raha kokku fotode tegemisel, nii et see on tema saavutus. Ja hiljem veel enne revolutsiooni me näeme, et juba see kogu maailm on muutumas igapäevaseks, on ta näiteks ütleme, välislehelt inglise, prantsuse fotokorrespondent, nii et saadab neid pilte sinna ja ta oli kaakredit teeritud tuuma juurde, nii et kuulus nende fotograafide hulka, kes siis võisid tuumas pildistada. Ja vot tema nüüd aastal 1907 asutabki firma filmide tootmiseks ja kõigepealt need kroonikad. Ja siis tema esimeseks toodanguks on üks lühifilm, mis kannab pealkirja poriskodunov. Tuntud persoon on Venemaa ajaloos meile kõigile tuntud poriskadonov. Kuid see film jääb lõpetamata, nii et täisversiooni pole. Aga kuna huvi on nii suur, siis lõike sellest filmist demonstreeritakse kinodes suure populaarsusega. Publikut on hästi palju ja nende lõigukese pealkiri on pildid bojaaride elust, nii et bojaarid, põriskodunov ja neid pilte näidatakse siis meie variandis nagu dokument, Taal kaadreid inimestel on väga huvitav vaadata, kuidas tol ajal bojaarid elasid. Ja laialdase tuntuse toovad talle kaadrid väga huvitavad kaadrid. 1908. aastal filmib ta Lev Tolstoi hoid. Vanad ajad Tolstoi ju enda juurte eriti ligi ei lasknud, nii et see on niisugune erandlik ja need on päris põnevad ja huvitavad kaadrit. Ja vot see 1900 kaheksase silm Stepan baasil, seda peetakse veel kord Venemaa esimeseks filmiks, mida tol ajal see film endast kujutas. Arvan, et tänasel päeval keegi vist ei ostaks eriti pileteid filmile, mis kestab kuus minutit ja 14 sekundit. Aga tol ajal see nii oli. Ja esmakordselt filmi demonstreeriti sellesama aasta oktoobris. Seal olid juba märkimisväärselt massistseenid ja kirjas on osalas lendas massistseenides ligikaudu 150 inimest. Ja need seoses selle filmiga on veel üks uuendus, mida varem nagu keegi polnud rakendanud koos filmilindiga taju, müüb neid linte, nii et tema tootja müüb neid võtetele kinodele ja koos lindiga nagu komplektina müüakse ka grammofoniplaati koos muusikaga. Nii et Me oleme harjunud piltidega, kus kinosaalis istub klaverimängija ja saadab sõda tummfilmi. Need filmid on tummfilmid. Aga siin tuli kaasa plaat, nii et nagu tänapäeval vahel raamat ja koos plaadiga. Ja selle muusika autoriks oli tol ajal ja ka hilisemal ajal loomulikult silmapaistev helilooja Mihhail impoliitov. Ivanov oli ka väga pikalt Moskva konservatooriumi eesotsas. Ja miks nüüd see film ja plaat on veel läinud ajalukku, kus vähemalt Venemaa kontekstis põhjustas esimese väga tõsise vaidluse autoriõiguste küsimuses ja milles siis oli seal see probleem? Peamine, et Tralkov avaldas selle muusika küsimata heliloojalt luba, nii et kogus muusikaline lisandus oli toodetud ilma õiguste palumata, nii et päris suur skandaal. Ja veel üks tema film, mis oli tol ajal hästi kuulus rahvas käis seda vaatamas hea meelega. See oli juba komöödia ja selle komöödia pealkiri oli usin Tennshik nisukene sõjamees ja ajaliselt kestesse film veelgi lühemat aega, nii et ainult kolm minutit, nii et niisugune tore kolmeminutiline komöödia. Ja kuna selle filmi pikkus on vaid kolm minutit, siis hästi lühidalt paari lausega selle sisu on nisukene, eakas kindral kellele on väga meeltmööda tema köögitüdruk ja nüüd ta kuidagi tahab talle läheneda. Jäle ja mees hakkas väga toreda ettekäände, et viib kööki mitmed-mitmed, suured rullid kärbsepaberit. Ma isegi ei tea, kas tänapäeval midagi sellist müügil on. Aga nõukogude ajast tuleb näelda nisukesed kärbsepaberit ei näidanud kaugeltki mitte esteetiliselt välja, kui nad rippusid kuskil söögilaua kohale, sinna olid kleidid punud, kärbsed agavat midagi niisukes selle paberi. Ja siis tuleb pentsik ja muidugi kleepub nende paberite külge, neid on seal igal pool laiali. Ja no inimene, kelle käed ja kogu keha on seda liimi täis, temaga juhtuvad igasugused koomiliselt seal episoodid kõik kukub ja nalja kui palju, nii et niisugune kolmeminutiline film, mis oli tol ajal väga popula, Aarne. Aga kui natukene tõsisemalt, siis trancovile kuulub ka üks leiutis või vähemalt üks initsiatiiv väidetavalt ja kuskil torkas silma, kas see nii on või ei ole? Ta on selles vallas esimene maailmas, võib-olla tehti ka kuskil midagi analoogilist, ta hakkas välja laskma trükkima, tellima postkaarte, kus olid kodustatud stseenid filmidest vot needsamad populaarsed näitlejate fotodega post, kaardid, mida inimesed ju kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel kogusid. Ja lisaks neile ka afissid filmide afissid, kus olid stseenid nendest filmidest jäävad seda olemata teinud maailmas kas siis esimesena või üle esimestest inimestest, kes selle nipi peale tuli. Ja tollest ajast on pärit üks tuntud ka konkurentsilugu uus valdkond, tegijaid tuleb kõvasti juurde. Ja see on niisugune võistlus või isegi võitlus trankovi ja ühe teised tollest ajast pärinevad tuntud filmilooja Alexander Hanšenkovi vahel. Ja üks näide, et seda võitlust illustreerida, kui kaugele mindi. Trankov, saab teada, et tema konkurent kavatseb alustada filmi, mille pealkiri on laul kaupas, kalašnikovist pealkiri, väga tuttav Lermantoff ja niisugune kavatsus ja kuidas siis tab trankov selles võitluses peale jääda? Tal on kava valmistada film sama pealkirjaga paisatakse turule tehase film niivõrd vilets ala ja niivõrd kergelt väheseid vahendeid selleks kulutades, et kui nüüd ekraanidele peaks jõudma see päris fil, siis keegi ei lähe seda vaatama, sest kõik on juba seda viletsat filmi näinud, vähemalt jutt on levinud, et ei kõlba mitte kuskile, seda ei tasu vennale. Kuid Hanshankov olevat sellest ka teada omakorda saanud ja kiirendas siis selle oma, nimetame selle heaks filmiks selle tegemist, nii ta jõuab ette, nii et niisugune võitlus, võitlus selle nimel, kes siis samade pealkirjade all pääseb ekraanile, kes jõuab esimesena sinna. Ja nende omavaheline klemine kestab veel aastaid ka hiljem. No veel, võib-olla üks näide. Samal ajal kui Romanovite ahistavad oma dünastia kolmesajandat aastapäeva, see on aasta 1913 lasevad nad mõlemad välja nisukesi dokumentaalkroonikafilmi, mille pealkiri on sisuliselt identne, pühendatud Romanovite 300.-le aastapäevale, nii et jällegi kaks konkureerivat filmi. Aleksander trankov on Venemaal ka esimene, kes lasi välja kriminaalsete filmide sarja, nii et see idee toota filme sarjadena. See on juba tollest ajast ja mõned tema sarjad, talv tohutu edu. Üks neist vast kõige kuulsam kõige nimekam on aastatest 1000 914915 ja see kannab pealkirja sonka kuld, käekene. Sündmused leiavad aset adessas, puudutavad siis kriminaalmaailma kõike, mis seal toimub. Son kantsis, nisuke kuulus nimekas kurjategija. Ja huvitav on, et see teema on leidnud käsitlemist ka hilisemate vene geoloojate poolt. Neid filme on tehtud ka hiljem. Ja kui nüüd saabuvad pöördelised 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sündmused, siis algselt ta üritab vändata nisukesi revolutsioonilisi filme. Mingit erilist edu ei ole. Lahkub retrokraadist ja need on paar aastat, kus tema tegevusest ei ole kindlaid andmeid, millega ta täpselt tegeleb. Mõned teatmeteosed ütlevad. Ta üritas vändata ka pornofilme ja veel midagi sellist. Ja 1922. aastal on Ameerika Ühendriikides. Ja seal teenib leiba algselt sellega, et korral tahab Vene emigrantide le filmi näitamist nii, et nisukesed rändkinod püüab siis seal kuidagi raha teenida. Ja on ka alustanud ühte filmiprojekti, nii et loodab vändata filmi, mis käsitleks Nikolai teise ja baleriin Matilda žeszinskaja armulugu, tuntud armulugu ka, et sellest ei tule mitte midagi välja. Üritab siis seda ideed Hollywoodis maha müüa ei õnnestu. Ja hiljem veab ühte kauplust, kauplust, kus müüakse fototehnikat ja mis on sellele fotondusele pühendatud. Vot see on nüüd hästi lühidalt selle mehe elulugu. Ja üldse revolutsioonieelsel ajal Nendest filmidest, kui natukene pealkirju vaadata, neid on ju tohutult palju. Siis neist suur osa on pühendatud ajaloolistele sündmustele, no nagu me nägime juba selle poriscodonovi näitel votaalisi filme, filme, mis illustreerisid minevikusündmusi, näitasid venemaalisus suurust, mingisuguseid murrangulisi sündmusi Venemaa ajaloos. Neid oli päris palju. Ja kuidas kogu see filmitootmine arenes, seda illustreerivad numbrid. Kui 1910. aastal vändati 30 filmi veel kord, need filmid võisid olla ju paariminutilised, aga sa aru 30 siis 1912 on juba 101 filmi ja vahetult enne esimest maailmasõda 1914. aastal on neid juba 330, nii et need arvud või see, kas on ikka märkimis väärne ja milline oli nende filmide tase, seda juba. Me nägime, kui oli juttu Lenini hinnangust, mis antud juhul on ikkagi väga paljus väga paljus tõene just odavad melodraamat, nisukesed, vööde ja nagu sel kindrali lugu, kuid nende seas on ka küllalt palju filme, mida võiks tänapäeval nimetada teaduslikeks filmideks või niisukestaks õppefilmideks ja vändatakse juba ka eraldi film lastele. Ja veel üks muutus, mis aset leiab, kui need varasemad filmid Neis mängivad, nii me võime nimetada juhuslikud inimesed siis juba lõpupoole on tegemist professionaalsete väljapaistvate näitleja tega. Kuigi keiserlik teatrite direktsioon on keelanud teatri näitlejatel filmides mängimist. Ja vot see on juba aeg, kui tolle aja inimeste jaoks need nimed, need väljapaistvad näitlejad, Little annad nadolid ööl tuntud, tänapäeval ütlevad nad meile suhteliselt vähe aga nende nimede seas võib-olla mõnda mainida, kui kuskil on võimalik neid inimesi nahaveneldad kohtuda ja üritan, nagu rääkisime, panna ka võib-olla mõne pildi mõne pildi Müstilise Venemaa Facebooki kodulehele siis on võimalik ka leid näitlejanna siia näitlejad imetleda ja tõesti, tegemist on erakordselt kaunite inimestega. Püks nimi Käda tol ajal kõik Venemaal tundsid, selle nimi oli märgilise tähendusega Veera halodnaja. Niiet Veera, nii võib ju arvata, et tegemist on Saudonüümiga. Teda kutsuti ekraanide kuningannaks tõesti erakordselt kaunis naine. Ja suretab väga noorelt, nii jääb tema populaarsuse tippongi aastad 1000 914919 1919. aastal väga noorena sureb. Ametlik versioon on gripp. Aga kui lahkub sedavõrd kuulus noor näitlejanna, siis neid versioon hoone versioone tema tapmisest, tema mürgitamisest, seal on igasugused lood, kuidas, kes oli kassa armunud ja kui ta jällegi eelistas kedagi täis disarmukadedusest mürgitas seal saadetud talle näidata Roose mürgitatud roose ja nii hädasi. Kuigi paistab vähemalt nende autorite käsitluses ka tänapäeva, kes seda lugu on jälginud, ikkagi see versioon, see gripp. Me teame, tol ajal ju tohutu gripiepideemia paistab olevat pärane. Aga mis temaga veel seondub? See surnuaed, kuhu ta oli maetud Odessas see hävitati nõukogude ajal väga paljude surnuaedadega, nii toimiti, teame seda Tallinna puhul. Ja tema haud pole säilinud. Vähemalt kuskil jäi, jäi see episood meelde. Ja üks teine nimi, keda võiks sinna kõrvale paigutada sõda, ename eesnimed on kokkulangevat Veera ka ralli ka niisugune väga ilus nimi jäävad, tema lahkub Nõukogude Venemaalt pärast seitsmeteistkümnenda aasta pööret. Ja miks ta Mäele võiks olla veel huvitav, sellepärast veedab mitu-mitu head aastat. Leedus on Kaunases tantsuõpetaja ja hiljem kolib tiini. Nii et hilisema perioodi tema elu mõõdub liinis. Ja vahetult tan surma, avaldas soovi pöörduda nõukogude liitu tagasi. Ja saabki Nõukogude Liidu passi. See on aasta 1972, kuid tagasi pöördutada jõua, sureb. Ja võib-olla Veera Karell i nime võib kohata veel seoses selle episoodi ka episoodiga, mis on paljudele tuttav sal Rasputini tapmine 1916 detsember. Ja väidetavalt oli Veera Karallid mitri Paulovitši Suurvürsti kallim armuke ka. Ja viibis selles samas suppovi palees tol samal õhtul, kui toimus Rasputini mõrvamine. Kuigi Ei, vürst Dmitri ega teised vande Seltslased mitte kunagi tema nime ei maininud, aga on teada, jätab selles samas hoones. Tol päeval oli arusaadav, et kui on sündinud nisuke meedium nagu film, siis tsiteerisime Leninit. Ainus, kes kinokunstile tähelepanu pööras või kogu sellele maailmale soni järsku tekkinud laienenud on kirjutanud filmis need Tolstoi korki, Stanislavski. See loetelu on tohutult pikk. Ja kui võtta kokku kogus revolutsioonieelne periood oktoobripöördeeelne periood siis selle aja jooksul valmis ligikaudu 2000 filmi. Ja sõja ajal loomulikult üsna palju nisukesi propagandistlik patriootlike filme, nii et film kui propagandavahend oli juba laialt kasutusel. Arusaadav pärast oktoobripööret ei saanud bolševikud jätta selle valdkonna omapäi. Kohe algselt seatakse sisse igasuguste komissaride institutsioon, tudes peavad nüid stuudiot rollima allutatakse kogus kinotööstusharidus rahvakomissariaadi le. Hiljem moodustatakse nii Moskvas kui Petrogradis kinokomiteed, kelle ülesanne on otseselt tegeleda filmide tootmisega, kõike seda kontrollima. 1918 tulevad esimesed kinokroonikat, no näiteks on jäädvustatud ka ple Khanovi matused. Aga kui vaadata ja otsida seda daatumit alates, millest võiks juba rääkida konkreetselt nõukogude kinoajaloost siis selleks daatumiks on 1919. aasta 27. august. Ja miks kuupäev sellepärast just tol päeval ilmub dekreet, millega kogu kinoasjandus natsionaliseeritakse. Ja et seda kuupäeva peeti märgiliseks ka hilisemal ajal. Võib-olla keegi mäletab, aga just nimelt 27. augustil tähistati nõukogude maal kaheksakümnendatel aastatel Nõukogude kinopäeva ja ka tänapäeva Venemaal on see kinopäevaks, nii et see seondub just nimelt selle 1919. aasta dekreediga. Kui vaadata esimist nõukogud, et mängufilmi, mis valmis siis seal sõnanistikson Lonotšarski ise kunagi oli Meldast jutud, tahtis mees. Ja sellel filmi pealkiri on uplatvieenia tõlkest tihendamine. No mida tähendas tol ajal tihendamine, sellest on meil ka vist mööda minnes kunagi olnud, see tähendab seda. Võtame siis selle ilusa nõukogudelikku variandi. Et esimesel korrusel elab keegi kodanlane. Tal on korter kuues aasta ja siis all keldris, seal on rõske, seal on märg, seal on külm. Seal on üks tuba ja seal elab suur tõelise perekond, vot nüüd nõukogude võim tõstab selle tõelise perekonna Sid esimesele korrusele. Sellele PUR suvila jäetakse heal juhul kaks tuba, aga ülejäänud neli tuba antakse sellele vaese inimese töölise perele, see on see uplatneni tihendamine. See film on juba tunduvalt pikem 57 minutit. Ja kuna ta on säilinud vaid osaliselt, siis hästi lühidalt selle filmi sisu on üks professor seal adki selles uhkes korteris, neid seal siis tihendatakse. Ja tema korterisse pannakse elama üks töölisperekond. Tõelise perekondi aeti, intriig jätkuks, tuleb kohe sissejuhatavalt öelda, rätsale professoril on pojad ja töölise tütar ja tänapäeval juba selge, mis järgneb. Ja seda tõelist muidugi külastajad väga sageli täis tõelised arutavad seal igasuguseid revolutsioonilisi klisi, musi ja professor. Tark inimene nakatub sellest kõigest ja hakkabki lugema loengut töölisklubis, nii et inimene on siis oma vaateid muutnud ja muidugi professori noorem poeg armub töölisse dras. See armastus on vastastikune, abielluvad ja niisugune õnnelik lugu. Aga filmis peab ikka olema ka mingi, aga, ja selleks H2O professori vanem poeg. Jonkur käsu muidugi ei salli 100 perekonda, kes leiab, et meil on ülekohut tehtud, kes võitleb revolutsiooni vastu suhtub vaenulikult ja film lõpebki sellega retse paha poeg, arreteeritaks niisugune film päris pikk 57 minutit. Ja vändatises silm vaid paari päevaga hakatud kuskil kaugelt deklaratsioon rajama, ruume otsima vändati sealsamas Petrogradi kinokomitee ruumides kõlbavad korteriks. Miks ka mitte nii, et sealse Filuga Valmis rääkisime sellest, et Lenin nägi filmikunstis väga aja propagandavahendit siis Lenini variandis polnud ilm kui propagandarelv tarvitatav mitte ainult kodumaa publiku jaoks, vaid ka väljapoole. Need on päris huvitavad nisukesed faktikesed et konkreetselt Lenini käsul annab ta selle korralduse välisasjade rahvakomissariaadi-le et see korraldaks 10 koopia siis 10 eksemplari filmi kinokroonika, mis käsitleb oktoobrirevolutsiooni sündmusi, saatmist, Ameerika Ühendriike, kuidas korraldada seal nende filmide demonstratsiooni. Ja veel sinna juurtest soovitab Lenin saata sinna ka viis eksemplari kasutada. Ta peab seda sõna eksemplari ühte filmi, mis vändati pärast veebruarirevolutsiooni. Ja selle filmi pealkiri on sodi. Selline mänguline dokumentaalne film, kus on kasutatud kinokroonikate kaadreid aga sinna juurde on siis mängitud igasuguseid seenikesi ja selle filmi pealkiri on tsaar Nikolai, teine vene isevalitseja. Nii et saanud pärast veebruarirevolutsiooni vändatud film, mis pidi demonstreerima tsaarivad, kogusada isa valitsuslikku korda kõige negatiivsematest värvides, mustades värvides. Ja on otseselt öeldud ka Lenini poolt, et see on väga vilets film ja ei kõlba eriti kuskile. Aga propagandaks piisavalt hea, nii et ka see film saadetakse Ameerikasse lootuses seda seal siis demonstreerida ja kuiva vaadata, kuivõrd rasked ja keerulised majanduslikult ajad on, et vahetult oktoobrirevolutsiooni pöördejärgselt. Ja kui vähe on tol ajal seda valuutat, mida võiks ja oleks vaja suunata ükstaskõik, kuhu siis Lenini korraldusel antakse suhteliselt suured summad selleks, et osta kinoaparatuuri linti ja kõike seda, et vändata näit propagandistlik film. Ja kui 1918. 19. aastal sõidavad mööda Nõukogude avarusi neid, mis on punaste kätes, need agitrongid, aga kitt, laevad siis nendesse olid ehitatud spetsiaalsed saalid filmide näitamiseks. Saalid on palju öeldud, aga see võimalus seal oli. Ja esimene taoline rong väljub 1918. aasta augustis. Nendel rongidel on omad nimed ja selle rongi nimi oli napad viirus frantavawilitsejaturne poest emeni Lelina. Nii et Lenini nimeline sõja liikuv rinde kirjanduslik rong niisuguse pika pealkirjaga rong sõitis. Ta rindelähedasi piirkondi ja aruannetes on kokku, mitte ainult sõelong, need rong oli veel, käis neid filme vaatamas ligikaudu kaks miljonit inimest. Ja märgitakse, et paljude jaoks oli see üldse esimene kokkupuude vot niisukese žanriga, nagu film. Ja veel on lisatud mõnes kohas siin ja seal jätkuna nende lintide kvaliteet oli sedavõrd vilets siis pärast kahte-kolme demonstratsiooni olevat juba võimatu aru saada, mis seal ekraanil toimub, aga ikka põnev ikkagi huvitav. Ja juurde, kuna see teema praegu tõstatus, et nisukesed kinorongid sõitsid ka hiljem. Ja see idee midagi taolist korraldada tuleb kino toetajate poolt initsiatiiv, nagu sageli olid nisukesed initsiatiivid 32. aastal. Ja see initsiatiiv oligi ehitada ja varustada niisukene kinorong. Ja tõesti selline kino ronka ehitati. Ja seal ei olnud mitte ainult saal või saalid filmide demonstratsiooniks, vaid seal olid ka kõik need vajalikud aparaadid filmide tootmiseks. Lisaks trükikoda, et saaks trükkida mingisuguseid afisse. Ja üks vagun oligi ehitatud nagu garaasiks, kus olid siis mingisugused autod või auto millega sai sõita kuskile, kus oli parajasti vaja neid võtteid teha. Ja see rong sooritas 12 reisi ja ühed väga olulised objektid, kuhu salong lähetati, hoolid, suur ehitused, suurehitused ja võib-olla ühe näitena, kui 1932. aasta oktoobris saju valmis kuulust progress siis toimus seal suur miiting seal puhul, nagu ikka taoliste sündmuste puhul. Ja juba sama päeva õhtul siis näidati seda filmi sellest miitingut nendele töölistele, kes seda eitasid, nii et ise ennast aitad seal vaadata, seda alati väga tore. Öösel demonstreeriti seda filmi Dnepropetrovskist linnas ja järgmine päev juba Moskvas, nii et need on väga olulised niisugused sündmused Kuitse ning selle kasutamine ei kestnud väga pikalt. 34. aastal lõpetab oma tegevus aga 12 nisukest reisi reisis, rong tegi üsna pea pärast dekreedi ilmumist oli ju väga paljudel kinoga seotud inimestel selge äpp, nõukogude maal ei ole neil võimalus, anname edasi tegutseda. Ja kui vaadata, kui palju nendest inimestest, kes olid juba enne revolutsiooni emigreerus, siis neid on ikkagi väga palju. Ja võib-olla viimane fakt, millega võiks täna ka lõpetada, kuulub aastasse 1918 siis loodi Venemaal riiklik kinokool. Ja selle teadmisega võikski lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.