Head vikerraadio kuulajad, tuleme meie ana nüüd juba paarikordse ploki juurde tagasi ja selleks on filmiplokk selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ja rääkisime Venemaa esimestest filmidest veel revolutsioonieelsetest filmidest ja et juba siis nendel aastatel valmisid ka seriaalid ja väga sageli nende temaatikaks, oli kuritegelik maailm. Ja üks huvitavamaid valmiski 1915. aastal. Ja selle kangelaseks võib-olla see sõna kangelane tuleb panna jutumärkidesse, on üks naiskurjategija, kes on vastu Venemaa ajaloo kõige kuulsam, aga võib-olla võiks ka öelda, et maailma üks kuulsamaid kindlasti ja selle inimese nimi vähemalt kuritegelikus maailmas on sohikasvataja putška Ni solkakult käkene mainisime, et sellise pealegi kirjaga film kunagi ka ekraanidele jõudis. Ja tegemist on sedavõrd huvitava tüübiga, siis talle on pühendatud mitmeid raamatuid filmi tegijad tänase päevani vandada, jäädvustanud, toonud ekraanidele. Ja nii näiteks üks viimaseid teoseid, kus taan peategelasena Viktor Metcherko umbes 10 aastat tagasi. Päris piksel. Paal, kes huvi tunneb, leiab selle ülesse. Ja season Carolli mängib Anastasija Kultšina väga paatne noor kaunis näitlejanna. Aga kuna sain ka näol on tegemist sedavõrd põneva kujuga, siis ma mõtlesin, et võiks natukene tema elukäigul peatuda. Ja nii juba on meie seriaaliga, et me teeme kõrvalpõiked siia-sinna. Ja muidugi väga palju, mis puudutab tema elukäiku, on väljamõeldis, legendid, keegi ju ei tea, kus seal on tõde, kus seal on vale. Ja pole ju midagi ka imestada, kui inimese elukutse mine ja sulitempude tegemine, siis need kajastuvad paratamatult ka tema eluloo käigus või vähemalt selles, kuidas seda elukäiku on hiljem edasi neetud. Mida kõike pole tema kohta räägitud, ta on elanud türgi sultan haaramis. Ta on avanud Londonis röövlitele spetsiaalse õppeasutuse, kus need said ennast täiendada, oskustes. Et tal oli mustmiljon, armukest. Ning loomulikult varga osavuses polnud tal võistlejaid. Ja kuna tema kuulsus sedavõrd suur, siis ka iga kuritegu, mis Venemaal vähemalt tol ajal aset leidis. See tagantjärele seostati tema nimega. Et kui midagi oli juhtunud midagi enneolematut, mitte lihtsalt mingisugune tänavarööv, vaid tõesti mingi etendus, mille tulemusena jäid kas rikkad inimesed või mõned kauplused briljantidest ja muust ilma siis selle taga inimeste arvates võis olla ainult solkakult käeke. Ja lisaks tõesti, ta ei olnud ju mitte tavaline taskuvaras, kuigi taskuid on ta ka tühjendanud vaid magama, lihtsalt lood olid ikkagi lavastatud, terved sketšid ei võiks ju neid nimetada. Väga intelligentne. Valdas kuut võõrkeelt ega selliseid vargaid, kes võivad siseneda eksklusiivse desse poodidesse ja esitada seal krahvinna rolli ei ole ju väga palju. Suurepäraselt mängis klaverit ja kui mõelda, kus ta endale selle hüüdnime sai kuld käekese siis ongi tema klaveriõpetajalt, nii et oli niivõrd andekas, et õpetaja leidis, et tema käed on kuldsed. Muidugi need käed hiljem pitsitasid kasutamist hoopis muus valdkonnas. Ja tema maaelulooga segadused algavad juba siis, kui püüda välja teda tema sünniaasta. Kui vaadata nüüd ametlikke kohtutoimikuid, siis on ta sündinud aastal 1846 Varssavi kubermangus. Kuid hiljem, 1899. aastal võtab ta vastu õigeusu sündinud oli, ta jõudis merekallas. Ja siis ta mainib oma sünniaastana 1851 ja see sünnijärgne perekonnanimi, see, mille ta pärib oma vanematelt, on Solomoni. Aga neid sünnidaatumeid on ka teisi. Ja kui vaadata kohtutoimikuid, politsei materjale, siis seal ta figureerib ühe oma mehe perekonnanime järgi. Ja see on Plušteid. Ema ja isa surevad mõnede andmete järgi siis, kui ta oli nelja-aastane. Ja siis viiakse ta Odessasse, kus teda kasvatab võõrasema. Mitmetes kirjutistes, mis puudutavad tema elukäiku, seda varasemat perioodi on mõeldud 12. Aastasena satub ta ühe tuntud näitlejanna Julia Pastraane teenistusse. Ja kuna neid me oleme juba ajas natuke tagasi läinud, siis tahaks heita veel ühe kõrvalpilgu. Ja see puudutab just nimelt sedasama Julia Pastraamet. Ja sageli on ju niimoodi, et mõni nimi kuskil on sul mälus ja tekitab mingisuguseid seoseid. Siis kui sa kohtad seda nime kuskil teises kontekstis, tekib niisugune küsimus, kas see on ikka seesama inimene ja olen reeglina püüdnud. Kui tulevad mõned huvitavad nimed, seda enam kuulus näitlejanna tollest ajast, siis tahaks teda kuidagi näha, et kuidas see inimene välja paistis, otsida foto ja neid fotosi otsides, tõesti, sattusin Julia Pastraane foto peale, seda enam. 19. sajandi lõpupoole oli tema nimi mitte ainult Venemaal, võib-olla ka laiemalt ja kindlasti laiemalt üldtuntud. Jaka kaugeltki ei ole ju tegemist, kui seda fotot vaadata ja seda on meie kuulajatel võimalik teha sellel samal Müstilise Venemaakodulehel ei ole ju tegemist kauni näitlejannaga. Tõesti, kuid tänasel päeval veedame ju palju aega, kas need meiega Eikaga osad meist teleekraanide ees siis 19. sajandi teisel poolel selleks kohaks, kus inimesed veetsid tunde ja veelgi rohkem koolikiul laadad kõikvõimalikud tsirkusega palagaanid. Ja kui rääkida nendest, tõmban numbritest, aga meil oli natukene ka juttu filmieelsetest, nisukest, katsetest, siis olid ju atraktsioonid, mis õnneks tänapäeval ei tuleks kõne alla. Need olid mingite inimeste demonstratsioonid, mis mõnede näitajate puhul erinesid keskmistest inimestest. Neid näidati, selle eest võeti raha, need võisid olla kas siis väga lühikest või pikka kasvu inimesed, kas siis hästi tüsedaid inimesed ja tänapäeva mõistes inimesed, kelle Väljanägemine tulenevalt mingist haigusest või kõrvalt kaldast oli kuidagi erakordne. Ja vot selliste inimeste seas 19. sajandi teisel poolel nendes tolleaegsetes niinimetatud Panoptikumidesse sirkutsedes näidatigi Juulia Pastraanet, Julia Pastrana oli nisukene tsirkusenumber, mis oli üldiselt kõigile tuntud. Tänapäeval see nimi muidugi ei ütle mitte midagi. Tegemist oli noore naisega lühemat kasvu, väga hea kehaehitusega. Nii et kui tema pea oleks olnud kuidagi varjatud, siis tegemist oleks igav normaalse, keskmise ja isegi kaunima väljanägemisega inimesega. Kuid erakordne oli tema pea. Ma ei hakka seda kirjeldama võib-olla piirduma siis ainult ühe lausega, et see oli karvkattega kaetud, seal olid veel mingid niisugused momendid, ühesõnaga see pea muutis ta väga afi looma sarnaseks. Pärit oli ta ühest väikesest kohakesest Mehhikos vaesest perekonnast. Seal keegi teda nägi ja nagu vast vaesemates piirkondades Barakuga tänaseks päevani võib inimest raha eest ära osta, pere ei suuda teda üleval pidada. Ja üks osav tegelinski ta siis ostab teda siin ja seal demonstreerima raha eest. Ja see number oli väga lihtne ja ta lihtsalt jalutas mõõda tsirkuseareeni, lehvitas inimestele. Mõnikord ka tantsis ja laulis ja kogu selle numbri kontrast oligi üles ehitatud, sellele seljas oli tal Lülita liibuv kleit. Et keha poolest inimene, aga näo poolest nagu inimene ei ole. Ja 1858. aasta sügisel saabub ta Venemaale. Selles teatavad ajalehed, nii suur sündmus, et kolmandal juulil ta hakkab esinema nimetatakse teda lehtedes tuntud fenomeniks ja sissepääsu eest nõutakse 1,5 rubla hõbedas. Ja nagu ikka lastel siis poole hinnaga. Leedu on meeletu. Kokku annab ta Venemaal nii-öelda kaheksa kontserti. Ja kui vaadata seda tähelepanu, siis seda iseloomustab ka fakt, et tema viibimise ajal Venemaal ilmub raamat, nii et samal ajal ilmub raamat mille pealkiri on üllatunud Moskva kuulsamis Juulia Pastraane kohta käivatest tudes ja anekdootides. Moskval rabatud tohutu sündmus. Ja sellest kõigest räägitakse siis neiut, et ja anekdoote. Muidugi oli ka neid väiteid, et tegemist on võltsinguga, kuid need on kõik üksikud ja tegelikult olid inimene selle puudega kui toolid, ka üksikud teistsugused kirjutised, nii küllaltki suure levikuga tuntud Peterburi ajaleht, see la tundis talle kaasa. Et ka sellises kehas kirjutati artiklis võib-olla inimeses, seda mõistetakse hukka kõik need, kes siis on teinud temast niisukese kasu saamise jekti. Ning tõesti tema portreed, pildid on ju igal pool kõrtsides ja nii edasi, see on võimalus jällegi Nata tähele pannud, nii et inimesed lihtsalt kasutatakse rahateenimisobjektina ära. Ei ajale. Ta mõistab ka hukka selle publiku, kes siis kuskilt tõuk läbi ja püüab teda näha. Nii et niisugused madalad kired. Ajaleht lisab, Pastraanest jutustatakse kõikvõimalikke väljamõeldisi. No näiteks, et vaatamata tema välimusele olevat talle tehtud ligikaudu 20 abieluettepanekut, vot. Ja kuulujutud, et asi oleks ikka põnevam nende kohta illustratiivsed pildid ka ajalehtedeks, et üheks tema käetaotlejaks veel üks tolle aja fenomen, üks 53 aastane inglane väga rõhukaskes kaalus 240 kilo siis pilt, kuidas see paks fenomen siis tahab abielluda selle teisega. Ja mis puudutab seda Julia Pastraanet, siis ega teda ei jäeta rahule ka pärast surma. Keha palsameeritakse nii, et leidub veel üks ärimees ja seda demonstreeritakse klaaskastis klaasanumasse siis inimestele jällegi raha eest. Ja kui vaadata, millal tema hing siis lõpuks rahu saab, siis on alles aasta 2013 12. veebruar kui muumia maetakse Mehhikos. Mis puudutab seda vahepealset aega, siis on teada nii palju. Tema surnukeha demonstreeriti kahekümnendatel aastatel Norras üles õuduste toas ja tollitaoline õuduste tuba natukene meenutab seda kollektsiooni, mis on Peterburis Peeter Esimese poolt kunstkaamera. Ja kui sakslased okupeerisid Norra, siis nad tahtsid selle kollektsiooni hävitada kuid omanikul õnnestus neid veenda, et nii võib teenida ka raha kolmanda Reichi jaoks. Ja need näitused jätkusid ja demonstreeriti kuni 70.-te aastateni. Ja siis protestid. Ja need olid ajendatud sellest, et kavas oli selle asutuse kastrollid, näidata ta siis neid inimesi, kes seal oli, vahepealse keha röövitakse. 1990 leitakse ja ta oli Oslo kohtumeditsiini instituudis. Vahepeal Norra võimud nõudsid matmist, aga see kuidagi jäi venima. Ja nüüd kuna matused toimuvad siis lõpus 2013, siis eelneval aastal oligi Norra Ülikool loovutanud tema surnukeha Mehhikole. See on siis lugu. Aga meil oli seda vaja ainult seoses Sonia kuld käekesega, nii et kas ta võis olla tema juures kuskil teenistuses või mitte. Kuidagi sealsel faktoloogia ei klapi, nii et võib-olla on sama imeline ka näitlejanna kuskil Venemaal tegutsenud. Aga antud juhul pole see oluline. Hoopis tähtsam on see, et ilmselt otse sära see rikkus, mis ta näitlejannat ümbritses, vähemalt mõnede autorite arvates aiendaski Soniat tegutsema siis selles vallas, kus ta hiljem tegutses. Kui aga lähtuda sellest tänapäeva seriaalist sellest variandist, mis on ka küllaltki tõepärane siis selle algtõuke andis talle vast ikkagi perekond ja kodu, mis on ka igati loogiline. See tema sünnikoht täpsemalt oli pirni itšev. Sõja oli tol ajal tüüpiline valdavalt juudi elanikkonnaga väike linn niinimetatud Cher taas Serlosti selle piiri taga, kus enamus juute said elada sellest, me oleme kunagi rääkinud. Tema isa tegeles salakauba edasimüügiga valdavalt jaa, surebki pärast seda, kui Shandarnid peksavad ta julmalt läbi, nii et see oleks nagu mingisugune niisugune tõuge. Ja kui vaadata natukene seda perekonda, siis siseministeeriumi dokumentidest, Tsaari-Venemaa omadest järeldub et kaasoon ja vanem õde feiga tegeles varastamisega, nii teenis elatist sellega. Aga muidugi son kaga ei ole ta meisterlikkusest üldsegi ligilähedalt võrreldav. Kui nüüd vaadata, kes siis moodustasid need trepiastmed, mis aitasid või mõõda neid astudes, son Kairi jõuab sinna röövlite maailma tippu siis väga paljus olid need mehed, mehed, paljudega nendest oli ta abiellus ja enamus neist kujundasid ka tema ohvriteks. Nii et mõnede allikate järgi tema esimeseks meheks hooli üks auväärne kaupmees Isaac Rosen pantabiellus Sonya temaga 1864. aastal. Kuid jällegi mõnede allikate järgi oli tema esimeseks, nüüd mitte näeks veel mitte mäeksaga armastatuks Kaaleriks kui ta oli seitsmeteistaastane. See oli üks noor kreeka juurtega mees Odessas, tema isal olid mitmed müügipunktid ja nagu sageli juhtub, nad põgenevad, aga raha ju ei ole ja sa oled valmis armastatu nimel kõike tegema, nii et poeg siis võtab kaasa isa säästud ja koos põgenevad. Aga üsna pea saavad nad säästud otsa ja kosele kallata ka armastus. See seos on ajaloost tuntud. Et armastus ja raha, võim ja armastus on mõnikord omavahel väga tihedalt seotud, kaob ära, raha kaob võim, kaob ka armastus. Ja sellest abielust Rosen pandiga kooli soonialgat tytar suura kestis abielu poolteist aastat. Ja jällegi mõned autorid ütlevad, et tsoonia püüdis, üritas, kuid lõpuks põgeneb 500 rublaga, jättes siis oma mehe ja tütre maha võimalas variandis koos tütrega põgenevad. Teine abieluaastast 1868. Väljavalituks oli juba eakas juut Shalomaškolinikov. Samuti jätab ta rahast ilma ja põgeneb. Ja kolmas, järgmine, tema seaduslik abikaasa oli raudteel tegutsev varras Michall pluss teinud. Ja kui keegi tahab seda seriaali vaadata, siis seal on väga ilusti välja joonistatud. Kuidas siis suhe tekib, kuidas plustel üritab Soniat paljaks varastada, pidades teda üheks väga rikkaks kauniks nooreks naiseks ja langeb ise tema ohvriks ja seal tekib siis nisukene lähedus ja erialane lähedus ja nad abielluvad. Ja kõigis nendes Tsaari-Venemaa dokumentides figureerib solka oma selle mehe plusteini perekonnanime all. Kas sellest abielust on tal tütar taba mees hiljem, kas arreteeritakse või mõned väidavad, lihtsalt jätab Sonia maha, kuna taludavat neid meetodeid väga sageli taju läheneb oma ohvritele, kui naine, pakkudes ennast partneriks ja see olevat vähemalt mõnede autorite järgi veel kord kuidagi viinud mehe selleni, et see abielu puruneb. Nende meestega muidugi tema abielud ei piirdu. Ja see ei ole, see on väga huvitav, et kõigi, no peaaegu õigittayama endiste meestega ja kallimatega säilivad tal päris head suhted ka hilisemal ajal. Sest nii mitmedki neist pärinevad sellest samast kuritegelikust maailmast, kuhu ta ise kuulub. Jäneda ühised huvid ka ühendavad. Ja ei olnud üldsegi harvad juhtumid, kus manas röövis osalesid kaks, kolm tema endist abikaasat. Ja üks kuulus afäär, mis seda väidet kuidagi võiks illustreerida? Kus võtsid osa mitmed tema endised abikaasad ja teised kaasvõitlejat? Sel afääri ohvriks langes väga soliidne perekonnapea. Selle mehe nimi oli Mihhail Ozzyboviks Tynkjevitš. Ta oli olnud 25 aastat Saraatovi paista gümnaasiumi direktor. Väga auväärne lugupeetud mees ja need, kuid ma teenistusaeg lõppes, siis ta otsustas minna pensile. Elas ta koos oma tütre, väimehe ja kolme lapselapsega ja väga sageli, kui me valmistume või oleme minemas väljateenitud vanaduspuhkusele, siis me tahame realiseerida mingi unistuse, mis meil kogu elu on olnud agavad, millegipärast objektist põhjustanud, pole saanud seda teha. Ja tema jaoks selleks suureks unistuseks oli pöörduda tagasi oma sünnilinna Moskvasse. Ja lisab sinna kogutud säästud ja nii saab kokku 125000 rubla. See on provintsi jaoks on muidugi väga suur raha, aga võimaldab ka Moskvas osta mitte midagi erilist, väga suurt, aga ikkagi küllaltki korraliku maja. Ja nüüd järgnevad sündmused leiavad aset Peterburis, kuhu ta sõidab veel lõpetama mingisuguseid asju. Võib-olla oli tal ministriga see, mis vaja, igatahes on ta seal Peterburis ja südalinnas, otsustab astuda ühte kohvikusse kondiitriärisse ja juhtub niisugune õnnetus sisenedes kohvikusse, põrkab ukse kokku ühe inimesega lihtsalt kogemata taga nakkust, tõukab ja kukub maha vihmavari ja ühesõnaga episood, mis võib vahetevahel ju meie kõigega juhtuda. Ja nüüd midagi pole parata, need peab pöörduma meie kuulajate poole palvega panna silmad kinni hakata, seda kõike ette kujutama. Ja asudes tingeevitši rolli võib-olla heita siis pilk, muidugi tuleb silmad avada sellele inimesele, kelle ta siis kogemata oleks peaaegu pikali lükanud ja sellest ainsast pilgust piisab, et näol tegemist on erakordselt kauni šarmance ja suursugust päritolu naisega. No mis sellele viitavad? Riides lihtne elegants, aga see on võimalus, mille suudavad pakkuda ainult väga kallid õmblejad, see ei ole mitte ostetud kuskil kallis rõivaese mis demonstratiivselt näitab oma sära ja läikega mingisugust hinnaklassi, vaid see on hoopis midagi muud. Ja ainuüksi kübar selle daami peas on midagi enamat kui gümnaasiumiõpetaja aastapalk kujutab midagi sellist ette. Ja erakordselt kaunis noor naine. Ja muidugi niivõrd haritud, intelligentne, kultuurne inimene, nagu seda on koolid, rektorfilistamatuti, palun vabandust ette ja taha ja kuidas ta saab nüüd oma niisukese kohmaka käitumisse heaks teha, pakub ta daamile tassikese kohvi ja istuda siis laudad natukene juttu rääkida. Ja nüüd me võimegi siis kujutada seda stseeni, kuidas Peterburi hiilgava särava sajand käsk pajaga poole, no ütleme, kuskilt sajandi teise poole kohvikulaua taga istub siis šarmantne daam ja väljapeetud härrasmees, erru läinud kooli direktor. Daam on lubanud endale pakkuda tassikese kohvi ja küpsiseid ja erutatud ärasmes isegi klaasikese likööri ja muidu ninad ennast tutvustavad, kuidas siis teisiti ja daam esitab ellus Sofja Ivanovna, Talbot. Ja mees siis vastavalt juba ütlesime Mihhail Ossipovitš ja siis nad vestlevad. Ja nüüd direktor teebki saatusliku vea. Ta ütleb, ah, Sofja Ivanovna, me võime seda nii ette kujutada, dada, kuidas tõmbab Moskvasse. Ja nüüd ta puistabki hinge. No ikka juhtub, et vanemad härrasmehed, kui nad satuvad ühes laulas vestlema nii kauni daamiga akvad hinge puistama ja ta räägibki sellest, kuidas ta on läinud pensionile äsja kuidas ta on müünud oma maja, kuidas ta kavatseb leida Moskvas siis uue elamise, ühesõnaga räägib kõikidest nendest muredest, mis inimesel on ja kui vestluskaaslane on niivõrd paatne, niivõrd meeldiv, no miks siis mitte rääkida nendest asjadest, mis parajasti on, hingel? Tuleb lisada, unustasin selle öelda, et kui Sofja Ivanovna ennast esitles, siis ta lisas ka, et ta on crap pinna, nii et mitte litsalt Sophia Ivano Talbot, vaid krat linna, Sofja Ivanovna ja lõid, kujutades seda stseeni jätta, siis üks inimene räägib ja puistab oma südant ja Sofja Ivanovna vajub tasse hetkeliselt mõttesse ja tõstab oma imekaunil pilgus siis eksdirektorile ja ütleb talle. Aga mõtlikult igatseda kaalutas. Teate, Michal Ossipovitš me ju koos mehega otsime usaldusväärset ostjat. Ja lisab Kraft, sain lähetuse Pariisis saadikuks. No milline võib olla Mihhail lossipovi, siis reaktsioon on hämmingus ja ta ütleb, et kuulge, Graf linna, me võime ju ainult seda vestlust ette kujutada, aga niivõrd vähemalt selles sängis võis olla. Teil on ju kindlasti väga suur maja. Kooli direktor, kujutage, et tal jätkuks raha, mis ees terve elu on kogutud ja maja on seal kuskil provintsis maha müüdud, et roostane graafi maja Moskvas. Jälle peallazas. Ivan, anna vastab. Kuuldes Michal Aašipatši väidet või niisugust niisugust lauset, et meil ei ole ju see jõugan. Et muidugi on meil kõike palju. Minu mees on õukonna Hofmeister. Kuid me võime lubada enesele mitte kaubelda sansystema argument ja nii on ju rikkad inimesed mõningas situatsioonis võivad lubada endale midagi maha müüa ka odavamalt turuhinnast. Ja ta jätkab. Ma näen, et oled väärikas, haritud inimene. Ei, ja teistsugust omaniku me ei tahakski. Pebuutovi kodule. Ja nüüd tuleb mänguks nimi niisugune ootamatu nimi, mis meile jällegi mitte midagi eriliselt ei üte. Agaa ostsipulist selle peale jääb ju täiesti tummaks ja küsib grafinnalt, kas siis teie isa, õmbee puutov, Kaukaasia kangelane Jänedsase Ivanovna grafinna tagasihoidlikult ei vanaisa? Vanas mitte isa vanaisa. Ja kogus vestlus lõpebki siis küsimusega, et millal te tahaksite seda maja näha? Selles loos muidugi kestab veel edasi, aga me võtame ta kokku selle küsimusega. Ja nad lepivad kokku, et viie päeva mõõdudes Nad võiksid kokku saada. Nüüd Rinkēvičs sõidab tagasi oma provintsilinna ja Krahvinna siis sõidab ka Moskvasse ja nad võiksidki saada kokku rongis ja jaamont, linn son just teekonnal ja sealt sõita edasi Moskvasse, et vaadata krahvi ja krahvinna elamist ja juba siis otsustada Nende asjade edasist käiku. Ja see kohtumine toimubki täpselt nii, nagu oli kokku lepitud. No võib arvata, et mitte teise ja kolmanda klassi vagunis heit kõige peenemas vagunis jagub. Ja see ei ole mitte mingisugune palgatud voorimees vaid uhke tõld, mille ustel on vapp. Nii et pole mitte mingisugust kahtlust, et tegemist on väga väljapaistva inimese ekipaaži. Palutakse Michael Ozzy Põldžis sinna astuda ja algab nende teekond krahvi ja krahvinna maja suunas et saaks Michael osi bossis, heita sellele pilgu ja otsustada siis oma järgnevaid samme, kas osta või mitte osta, kuidas edasi toimida. Ja kuna meil on tegemist juba seriaali taolise looga, siis pole midagi parata, tuleb valida kõige põnevam koht, kus lõpetada. Et järgmine kord vaadata, mis edasi saab. Ja jätame siis selle tõlla praegu tee peale liikumas, siis krahvinna Talboti maja suunas koos lummatud Ossipavitšiga, et järgmine kord vaadata, kuidas need sündmused edasi arenevad. Miks on meil seda näidet vaja? Sellepärast et illustreerida, kuivõrd ja milliste meetoditega son kakult Käärkene tegutses, seal ei ole mitte mingisugune lihtne taskuvargus, see on terve operatsioon seal terve lavastus. Sellepärast et eesmärk pole mitte saada endale mõne inimese taskus. Kell lõi portsigar vaid unistada needsamad 125000, millest naiivne eksdirektor jutustas imekaunile Graf linnale pärast seda juhust, mis aset leidis ja me näeme, et kogu see operatsioon ei olnud ju enne kavandatud. Ka ei teadnud sonka kult käekene, et sinna kohvikusse peab astuma sisse just nimelt see direktor, et ta on just läinud Pencile Ethan jõust mõelnud maha oma maja ja kogunud kõik kästud ja kavatseb osta Moskvas maja, aga ta oli kogu aeg taolisteks operatsioonideks valmis ja jätnud mitte ühtegi juhus lihtsalt liikudes mööda pealinna või teisi suuri linnu. Ja olgu etteruttavalt öeldud, son kakult, käekene ei tegutsenud mitte ainult Venemaal, vaid ka väga paljudes Euroopa suurlinnades. Ja seega vot see valmisolek läbi viia, vot nisu kaleoperatsioon oli talle iseloomulik ja eristas teda teistest hoopis väiksema mastaabiga röövlitest ja varastest. Aga millega see konkreetne lugu lõppeb, selles räägime järgmine kord. Ning kinnitamaks sonka kuulcartjana on oluline personas tänase päevani võiksime kuulata hoopis hilisemast ajast pärinevat laulu laulu, mida esid Ljubov penskar, see laul peaks olema aastast 2008 ja see laul ongi pühendatud son kaasavat aja Rutškale. Niiet sonkad Pole juba pikalt, aga tema teod leiavad kajastamist isegi tänapäeva lauludes. Seega kuuluta nende, mis siis, et kurjategijate hulka, kelle kuulsus on elanud tunduvalt kauem, ületanud selle kangelanna elu aja ja sellega võiks siis juba täna lõplikult