Saabusin tagasi Itaaliast Pariisi 1832. aasta sügisel. Vastuvõtt konservatooriumi direktorite rubiini poolt oli üsna südamlik omadus, mida ma esmakordselt tema juures märkasin. Hakkasin otsima võimalusi oma teostega Te kandmiseks, mis algul üsna tühja jooksid. Kuid lõpuks sain kokkuleppele kontsertide korraldamiseks Itaalia Teatris. Pärast üht kontserti publik oli juba lahkunud, ootas mind saalis pikkade juuste ja läbitungiva pilguga äärmiselt kurnatud, kuid siiski geniaalsust väljendava näoga võõras mees. See oli inimene, keda ma kunagi ei olnud näinud, kes ainuüksi oma välimusega min haaras. Kui ma temani jõudsin, kummardus ta minu ees, surus kätt ning puistas mind üle tuliste kiitustega, mis mu südame ja pea leegitseva panid. See mees oli paganiini. Nii algas minu tutvus suure kunstnikuga, kes avaldas tänuväärset mõju minu saatusele. Mõned nädalad pärast mainitud õhtut tuli aga nii minu poole. Teate, mul on suurepärane Alt, ütles ta Stradivariuse, see hiilgav meistritöö. Ja ma tahaksin selle instrumendiga esineda publiku ees. Kuid Aid viiulile, suleteosed, mida mängida. Kas teie ei tahaks kirjutada midagi sellist võime usaldada ainult teile? Muidugi vastasin ma talle, mul on raske väljendada, kuivõrd teie usaldus mind meelitab. Kuid selleks, et õigustada teie lootusi kirjutada teos, millega teiesugune virtuoos võiks hiilata, peab oskama ise alti mängida. Kuid mina ei oska ainult teie ise, nagu mulle näib, võiksite lahendada selle ülesande. Ei, ei, ei, ma jään oma arvamuse juurde. Vaidles paganiini vastu. Teil õnnestub see kindlasti. Aga mis minusse puutub, siis olen ma praegu liiga haige selleks, et midagi luua. Ma ei või sellest isegi mõelda. Et suurele meistrile head meelt teha, püüdsin ma kirjutada soolot Aldile. Olin kindel, et paganiini oma ületamatu meisterlikkuse suudab orkestris juhtpositsiooni hoida. Vaatamata sellele, et ma solisti orkestripartiist esile tõstnud. Ülesanne oli uudne, mis minus mitmeid mõtteid äratas ja innustunult hakkasin ma oma plaane ellu viima. Vaevalt olin lõpetanud esimese osa, kui paga niini sellega tutvuda tahtis. Nähes pikka pausi aldi partiis, hüüdis ta. See ei ole see vaikin siin liiga kaua, kuid on vaja, et ma mängiksin kogu aeg. Ma ju ütlesin teile, vastasin ma. Teile on vaja kontserti Aldile, seepärast üksnes teie ise võite seda kirjutada. Pagani ei vaielnud vastu. Näis, et ta oli pettunud ja lahkus midagi lisamata. Minu sümfoonilise visandi kohta. Aru saades, et minu kompositsiooni plaan paganiinile ei meeldi, asusin ma seda ümber töötama. Mõtlesin kirjutada orkestrile rida stseene, kus aldi soolo kõlaks aktiivselt ja karakteerselt. Tahtsin samastada alti melanhoolsema unistajaga Chathaaraldi vaimus. Ja samas meenusid mulle maalilised rännakud Itaalias. Siit ka sümfoonia Pealkiri äralt Itaalias. Peateema esitab altviiul, mis kordub kõigis osades. Haroldi motiiv liitub teiste meloodiatega kontrasteerudesse viimastega vastavalt oma liikumisele ja iseloomule kuid mitte segades nende arengut. Fantastilise sümfoonia peateemaga ilmub kangekaelsem isadusega nagu kirglik episoodiline mõte teiste osade keskel millede muusikaline materjal on tal üsna kauge ja võõras. Vaatamata keerulisele harmooniale Chel Harnides kulutasin mad temal loomisele sama palju aega, kuid tavaliselt teiste teoste kirjutamisele. Kuid see-eest kulus mul palju aegade maa parandamiseks ümbertegemiseks. Näiteks palverändurite rongkäigu kavandi improviseerin paari tunni jooksul õhtul kamina ees istudes. Kuid rohkem kui kuue aasta jooksul tegin selles mitmeid parandusi, mis, nagu mulle tundub, teda märksa huvitavamaks muutsid. Algvariandis esitati teda suure eduga esiettekandel konservatooriumi saalis. Vastukajad nagu ikka, olid väga erinevad. Üks Pariisi muusikaleht alustas järgmises teravmeelses maneeris Hahh A Haro Haro Harold millele järgnes raevukas sõim. Järgmisel päeval pärast artikli ilmumist sain anonüümkirja, mis lõpes kahetsev etteheitega, et mul ei jätku küllaldaselt mehisust enesele kuul pähe lasta muuseas paganiini kontserdi leviibinud, kuna ta oli sõitnud Nizzasse tervist parandama. Viiulivirtuoos kuulis sümfooniat ligi kolm aastat hiljem, kui ta Pariisi tagasi tuli. Tookord kontselt minema poolhaigena terrigeerisin just lõppes, kui orkestri ruumi uksele ilmus ägedalt žestikuleeriv paganiini poja saatel. Kurguhaiguse tagajärjel oli ta juba siis peaaegu täielikult kaotanud hääle. Ja kui ei valitsenud täielik vaikus, sai tema kähinal öeldud sõnadest arupaik. Poeg. Paganiini andis pojale märku, kes ronis toolile, et paremini isa huuli jälgida. Ja kuulas teda tähelepanelikult. Pärast hüppas poiss toolilt ja pöördus minu poole. Minu isa käskis kinnitada teile, et mitte kunagi elus ei ole ta kontserdist sellist üleelamust saanud. Teie muusika vapustas teda ja kui ta ei hoiaks end vaos, laskuks ta teie ette põlvili, et tänada. Nende veidrate sõnade juures tegime tahtmatult hämmeldust ja uskumatust väljendava žesti. Selle peale paganiini haaras mul käest ja kähises järgi jäänud häälega. Ja vedas mind enda järel lavale, kus oli veel küllalt palju orkestrantide, laskus põlvili ja suudles mu kätt. Ei ole põhjust lisada, kui jahmunud hoolin. Järgmisel päeval, kui olin üksinda oma toas sisenes paganiili väike poeg. Minu isa on väga kurb, et ta ei saa teid külastada, sest andaga haige. Siin on kiri, millede palus teile üle anda. Ma tahtsin avada kirjagud, poiss peatas mind, öeldes vastust ei ole tarvis. Isa ütles, et te loeksite kirja siis, kui olete üksi. Ja poiss lahkus kiiresti. Oletades, et kiri sisaldab õnnitlusi ja tervitusi, ava silmakirja ja lugesime. Minu kallis sõber. Pärast Beethoveni surma ei olnud kedagi peale Berlioosi, kes oleks võinud teda asendada nautides jumalike teosed, mis on teiesuguse geeniuse väärilised. Loen oma kohuseks paluda Teide vastu võtta austuse väljenduseks 20000 franki. Millised te saate kätte Parun rootschildilt. Kirjale lisatud korralduse esitamisel. Palun pidage mind alati oma ustavaks sõbraks. Nicole Boganieni, Pariis, 18. detsember 1838. Kirja ebatavaline sisu ehmatas mind niivõrd, et me erutusest kahvatusin. Samas sisenes abikaasa naasmine näost valgena, hüüdis, mis on juhtunud, jälle mingisugune õnnetus? Ei, ei, hoopis vastupidi. Nomissis paga niini, aia kirutan. Ta saatis mulle 20000 franki. Varsti levis kuuldus padrunini suuremeelsest teost kogu Pariisis ja minu korterist sai muusikute kogunemispaik, kes põlesid kannatamatusest, näha kuulsat kirja ja kuulda minult selle ebatavalise sündmuse üksikasju. Kingitud rahast tasusin kõik oma võlad ja mul jäi veel taskusse küllalt soliidne summa, mida mõtlesin kasutada muusika heaks. On vaja, ütlesin ma enesele katkestada igasugune teine töö ja kirjutada grandioosne kirglik fantaasiarikas teos, mille pühendada suurele kunstnikule. Pärast küllalt pikka kõhklust jäin peatuma mõttele, kirjutada sümfoonia solistidele, koorile ja orkestrile. Võttes aluseks Shakespeari igavesti erutava draama. Roomiorajulja. Koostasin proosateksti, mille üks mu sõpradest värsistas. Asusin kannatamatult tööle. Sümfoonia loomiseks kulus seitse kuud mille jooksul lubasin enesele vaid mõned vabad päevad. Millist pulbitsevast elu elasin ma kogu see aeg. Nautisin Shakespeare'i jumaliku teose fantaasiarikkust ja surematu armastuse kustumatut sära, mille mõju all töötasin pingsalt keskendunult. Sümfooniat esitati kolm korda minu juhatusel ja nagu mulle näis kõledalt tõeline edu. Minu suureks kurvastuseks pagaliini ei kuulnud sümfooniat ega näinud Kasele partituuri. Lootsin epaganiini, tervis paraneb ja ta sõidab Pariisi või vähemalt jõutakse partitur tõlkida. Kuid paganiini suri varsti. Nizzas jäi mulle kibe teadmatus, kas ruumi Juulia rahuldas virtuoosi, mis oli eelkõige kirjutatud soovist, et see talle meeldiks ja õigustaks tema silmis kõike, mida ta oli autori heaks teinud. 1840. aastal hakkasin korraldama kontserte oma teostest väljaspool Prantsusmaad. Rännakute ajal Austrias, Ungaris, Tšehhis Sileesia ess alustasin dramaatilise legendi Fausti needmine loomist, mille plaan oli juba ammu valmis mõeldud. Libreto koostamisel ei järginud maa Göteboimi tegevuse järjekorda, vaid lähtusin kujundite ja värsside musikaalsusest. Kirjutasin partituuri sellise kergusega, milliste teiste teoste loomisel ei olnud kogenud. Kirjutasin kõikjal, kus vähegi võimalik oli postitõllas, raudteevagunis laeval ja isegi nendes linnades, kus ma peatusin. Vaatamata kontsertidega seoses tekkivatele mitmesuguste raskeldustele. Prahas tõusin öösel voodist üles märkida viis minema, kartsin hiljem unustada. Muidugi ei jõudnud mad teost reisidel lõpetada. Töötasin edasi Pariisis, kuid sama juhuslikult kui reisidelgi. Kirjutasin küll kodus, küll kohvikus ja isegi rahvarohke bulvari pingil. Ma ei otsinud mõtteid, nad tulid ise, kuid väga ootamatus järjekorras. Vähehaaval hakkasin kaosest ühtset tervikut looma, teda osadesse ühendama. Üks asi oli teos valmis kirjutada aga hoopis teine ette kanda. Vokaali orkestripartiide ümberkirjutamine maksis suuri summasid, millele lisandus tasu proovide ja saali üürimise eest. Ja esiettekanne läks pooltühjale saalile. Olin kibedalt solvunud ja rahaliselt suurtes võlgades. Otsustasin sõita Venemaale, et kontsertidest saadavate sissetulekutega rasket olukorda leevendada. Venemaal pöörati mulle kõikjal suurt tähelepanu. Osutati armastusväärset külalislahkust. Kontserdile vastu tunti elavat huvi. Järje tänava meelde jäänud üks esimesi õhtuid Peterburis. Rohkearvulise publiku entusiasmi ületas piirid, millest ma vaevalt unistada võisin. Eriti Fausti ettekande puhul. Obatsioonidest üha uutest ja uutest lavale, väljakutsetest ning hurraa hüüetest käis mul juba pea ringi. Pärast esimese osa lõppu palus kontserdil viibinud tsarinna mind oma looži kus ta esitles mind oma poegadele ja lähematele. Õukondlastele. Selgus, et valitsejanna on minu muusikat tuli näostaja. Ta avaldas rahulolu, et teost ettekanne hiilgavalt õnnestus. Meie 15 minutilise vestluse lõpul ütles ta. Teil on aeg tagasi minna publiku juurde, kes on teist nii vaimustatud, et ei peaks seda liiga kaua oodata laskma. Pärast silpide koori saavutas publiku erutus haripunkti. Keegi ei oodanud läbipaistvad õhulised ja kerged muusikat. Meil oli vaja väga tähelepanelikult kuulata, et seda tajuda. Kumb kahest stiihiest võib inimeses äratada üllemalt tunded, armastus või muusika? See on raske küsimus. Arvan, et armastus ei suuda edasi anda muusikas peituvaid rikkusi kuid muusika, lembetunnete emotsioone küll. Aga milleks üht teisest lahutada? Nad mõlemad on ju meie hinge rikastavad allikad.