Ühel pilviselt ööl, see on Jüriöö peatub üksik ratsamees lodijärve lossi lähedal, kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsenikul on pikk talupoja kuub õlgadel ja pehme kaabu sügavale silmadele tõmmatud. Ta võtab kuue alterwalondi, lööb tuld, pistab londi põlema ja hoiab seda nagu küünalt püsti. Leek künda, tuule käes kõrgel. Imelik, mis nüüd sünnib? Ümber rind nii kaugele kui silm ulatub valguvat pimedusest, tulisin hiilgavat korraks. Mees männi all hoiab tulelonti ikka kõrgel. Seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Tuli silmad ümberringi vilguvad endiselt. Siis kustuvad Ustuka tulelontmäekingul. Mõneks ajaks jääb kõik vaikseks ja pimedaks. Kuid nii tõuseb uus tuli. See enam ei kustu, vaid pilk, pilgud kasvab, kuni leegid torni kõrgusele lendavad ja ööpimedust ümberringi päeva valguseks muudavad. See ei ole enam tuluke, see on tulekahju. Üks mõis. Juba purskab teises kohas veripunane leek otsekui maa seest välja kasvab kiiresti ja paisub suuremaks kui esimene. Sea ja seal tekivad uued tulekahjus. Väinagu oleks Eestimaapind, lõhkenud nägu kipuks maakera tuline sisikond loendamatuist pragudest välja. Ei. See ei või enam igapäevane õnnetus või üksikute kuritegude kokkujuhtumine olla. See on mäss. See on sõda. Olen siin, Emilia, olen siin täiesti rahuliku kallis lodijärve loss on tugevasti kindlustatud. Pikiankrut nööri näen. Kive, ärge keeva tõrva kajab. Me veel näitame sellest hallikarjale kodu. Mina imiks, mida sina? Vaata seda ratsanikku, kellelt tuledki? Sealsele ratsaniku kõrvalgi valget lippu lahti harrastab. Vaata, vaata nüüd eralduvad teistest ratsutavad siiapoole. Issand, ma olin vaimu näinud, see on tõesti tema. Kallis. Müüril pole praegu naiste koht. Lähme milja, tule. Varesed kraaksuvad kanni karjaga, katsu loss, säravad koera piitsad ja soolased vitsad olgu sinu soost jaoks juba valmis. Kui asi läheb päraks müüride kõrgemana küll tagasi, aga kui nad purustavad peavärava, siis ei pea, ei taha miski. Sipelgaid. Kus seal tasuda, oled süüd, mis saatis peavanem Tallinna. Seal on asjad halvasti, äkki ruttu. Meistrile andis meile selja tagant äkki peale. Ka meie omad on hädas, kas peavad veel vastu? Peab, aga paluvad sind appi, nii ruttu kui võimalik. Mine ja teada tulen, aga enne pean ma siin lõpetama. Kasuja praegu leidsime vana metsa Tambeti, sinu isa. Isa, kus ta on seal all keldris. Ei saanud süüa sinav erineval meestega oled surematu või? Hea küll. Kui sa seda ise taha, siis olgu surm minu käe läbi, tule kergeks karistuseks minu isa tapmise eest. Lõpuks said oma palga. Ja nüüd lange kuse teine haiksena rüütel, kuule. Kes halastas minu vaese ida peale, kui ta haisvas keldris elutab nädalas? Sa oled oma ohvri saanud. Sa tapsid ood, minu venna, ainsad, kes oli sinu isa surmas süüdi. Ei, ei, ei tee. Ja ma palun, Rüütel kuulan täis. Saab see süüta olla, kes valab minu vendade pöör? Siis tõukana mõõka minu rinda, sina halastamatu inimene. Ma tahaksin meie noorpõlve sõprust Jans esimest korda oma elus kahetsen seda rüütelkonna Raintele, minu peigmees. Ma armastan teda, kuuled, armastan. Armastan teda nii, nagu massin, põlgan põlgan ja vihkan sind. Jaanus. Näod äärt sõin, maailmas pole meil enam midagi otsemis. Kadunud, vändad suureme Survates vaates tasuja. Mõlkus veel kaua suletava kübarad lehvisid kaugel vaenlaste tihedamas, algas sõda. Või piimavalk, kus ka tema mõõk viimset korda siis kadusta ja vaenlaste hulgad kohendasid. Lennud, langen, kangelasest surnukeha. Nii särav Eesti rannal soojeneb päike veel korra pilverõngaste vahelt ja paneb lainete vahutavat pead punetama. Siis vajub ta merre ja tuul vaikib. Ja mässavad lained tunnevad pikkamisi. Eestlaste priiuse vaim oli lühikeseks ajaks lõkendamale. Pärast seda ei julgenud nad enam niipea vastu hakata. Ehk küll raudne orjaike neid raskemini rõhus. Enne suurt mäss. Eestlane unustas ajutiseks oma rahvuse unustas oma esivanemad ja nende vabadus. Ja pikk raske uni algas. Kuuldud katkend oli Eduard Bornhöhe jutustuse tasuja järgi tehtud kuuldemängust. Kaastegevad olid Jaanus Rein, Aren Emilia Ita Ever. Junkurodo Vello Viisimaa. Pimedas raskes varakevadises öös seisab üksik ratsanik kõrgel künkal. Tema antud märgutulest süttib kättemaks, ülestõus, sõda kõigi nende vastu, kes enesestmõistetavalt on pidanud endid isandat, eks meie rahvale. Nad on tarvitanud ülekohtuselt vägivalda inimeste kallal, kes nende meelest on olnud madalamal loomadest. Aga kannatuste karikas on saanud ääreni täis. Need enesesse tõmbunud ja alandlikud inimesed on lõpuks sendid sirgu ajanud ja mõistnud, et paremoni vabana surra. Kui orjana edasi elada. Otsustavana vaprone ja tugevana käes leegitsev tungal jääb tasuja meile raamatu lehekülgedelt meelde kui vabaduse sümbol. Kui Bornhel 1880. aastal valmis tasuja käsikiri oli ta alles 18 aastane. Autor on öelnud, et ta kirjutas jutustust suure vaimustusega. Seda nooruslikku vaimustust ja tuld on kirjanik osanud kuhjaga ka lugejale edasi anda. Tasujal on eriline koht meie kirjanduses. Ta on olnud meie jaoks midagi hoopis rohkemat kui ainult huvitav juturaamat. Jutustuse peategelane Jaanus avara mõistusega mehine ja üllas inimene on olnud eeskujuks juba mitme põlvkonna noortele. Paljud meie väljapaistvat kunsti ja kirjanduse inimesed ning ühiskonnategelased on oma lapsepõlve lemmikraamatuna nimetanud just tasujad. Tol ajal, kui Bornhöhe tasujad kirjutas olid Eesti ajaloomaterjalid täiesti läbi uurimata ja Jüriöö ülestõusu kohta leidus ainult kõige üldisemaid teateid. Aga kas ei saanud Bornhöhe oma tööks mingeid andmeid rahva suust? Noorpõlves liikus ta sageli Keila ja Harku kandis just Harkus laialdaselt oldud arvamusel, et seal ongi tasu ja tegevuspaik ja kunagise lodijärve lossi aselodijärve nimi on oletatavasti tuletis Klooga saksakeelsest nimetusest loodensee. Jutustuses antud kohamääratlus umbes poolteistpenikoorma Tallinnast ei satu sellega vastuollu. Seal veel hiljaaegu kasvanud iidseid tammesid nimetati tasu ja Tammedeks. Seal võidakse kätte näidata jäänuseid keldrist, kus vaevelnud vana Tambet metsatalu kunagist asupaika ja ülestõusu märgutule andmise kohta kabelimäel. Kas saab seda kõike seletada üksnes jutustuse mõjuga või oli tõepoolest olemas mingeid pärimusmotiive, mida Bornhöhe võis kuulda ja siis kroonika andmetega seostada? Praegu on sellele küsimusele raske vastata. Olgu sellega, kuidas on. Noore kirjamehe väljapaistvaks saavutuseks tuleb lugeda seda, et oma teosega otsekui avastas eestlaste vabadusvõitluse ühe kangelasliku Maalehekülje ja siitpeale hakkasse kirglik raamat omakorda mõjustama rahva vabadusliikumist. Vornhe teine ajalooline jutustus, Villu võitlused ilmus 10 aastat hiljem. Kirjanik oli selle aja jooksul palju ringi reisinud, pidanud koolmeistri ametit kodumaal Põhja-Kaukaasias ja Peterburis. Rännanud saksa ja türgimaal ning ühese meistriga. Tartu Ülikoolis filoloogiat õppinud. Ta oli ilma ja inimesi näinud kuid mõndagi oli kadunud tasuja autori noorusvärskusest ja siirast vaimustusest. Villu võitlused on õige lähedalt seotud tasujaga. Sündmustik toimub samuti 1343. aastal. Jutustuses kõneldakse sellest, kuidas Sakala eestlased kuigi nad jüriööl kõhklesid välja astumast. Aasta lõpupoole omakorda teevad katset heita eneselt rõhujate õiget. Ülestõusnute eestvedajaks on vägilaslik sepp Villu. Ülestõusnud talupojad teevad toomapäeval katse kümnise kottidesse peidetuna pääseda Viljandi lossi, et see vallutada. Kuid Villu mõrsja Maie ema reedab vaenlastele juhuslikult teada saadud plaani, lootes sellega päästa oma poega Priidut. Talupoegade ülestõus uputatakse armetult verre. Sepp villu aga heidetakse elusalt kõdunima sügavasse lossi keldrisse. Viljandi toomapäeva sündmuste ajalooline tõend härra on seni lahtine. Ilmselt jutustuse mõjul teatakse Viljandi lossivaremeis isegi otseselt kätte näidata niinimetatud Villu kelder. 1893. aastal ilmus Bornhöhe kolmas ning mahukaim ajalooline jutustus vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad. Sündmustik toimub 16. sajandi teisel poolel Liivi sõja perioodil. Sellel raamatul oli Born eluajal kõige suurem menu mis jättis varju isegi tasuja. Et minagi ei kuulnud ega kurja nikul ja ega viidi mõeldagi, püüdjate paelus. Kuid meil on vaja just manada. Ja praegu elab selle teose filmi variant Viimse reliikvia na oma iseseisvat tormiliste menukat elu nii meie kodumaa kui ka välismaa ekraanidele. Loonud. Vabal. Valt armastab vabadust ta võita ja vallutada. Vald igatseb vabadust. Aja läike allutada. Vabal. Alal, milles peitus selle raamatu ja nüüd siis ka filmi hea edu saladus. Liivi sõja kui suhteliselt hilisema ajalooperioodi kohta oli portfell kasutada juba märksa rikkalikumalt faktilist materjali. Russovi kroonikas on teateid mõisameeste leeris. Kuimetsas öisest ootamatust kallaletungist pidutsejatele. Seal on kujutatud Tallinna piiramist ja rikka Pirita kloostri hävitamist autori eneseteatele andnud peategelase Gaabrieli kuju loomiseks tõuget Kelchi kroonika sõnum Tallinnas peidus olnud vene vorstist. Küllap on selle raamatu teinud hästi loetavaks asjaolu, et autor on nende faktide põhjal loonud seiklusromaanilaadist teose, mis on täis põnevaid olukordi ja eredaid karaktereid. Raamatu peategelasel vürst Gaabriel Sagorzkyl on küll suur ja tõsine eesmärk õnnetu koduma päästmine laastavatest sõdadest. Kuid peamine tähelepanu on pööratud tema eriskummalistel seiklustele vaenlase leeris. Kauni aadlineiu Agnese armastuse võitmisel. Maailmal maa ja hüppa maalast. Et midagi pole kuulnud ega turja, ei pea neid noori ja ega viitsi mõeldagi. Püüdjate paelus. Kuid püüdja eel on vaja just maa-alad. Kanalat. Ei meid, maailmavabadust, Muri veel vähegi suudad, universaal vähegi loodad. Ja kuigi me ei tunne seda raamatut lugedes enam niisugust sügavat ja siirast kaasaelamist kõigele toimuvale, nagu tasuja puhul hindame ometi kirjaniku meisterlikku jutustamisoskust. Kogu teose üle, on nagu ohtrasti naeratavat päikesepaistet, kallatud ohtlikumaid olukordi saadab nali, lustlik pilkamine ja hea tuju. Kas ei meenuta see ülemeelik kohtade otsimine kuidagi kolme musketäri? Ja sellisena on see raamat pakkunud tänuväärset materjali nii filmitegijatele kui ka selle filmimuusika autorile. Pole midagi imestada, et meie noored kuulutasid Viimse reliikvia kohe oma lemmikfilmiks. Jõuku rolleris Pive inimesel hobusega peale, miks sa maanteelt metsa pöörasid, talupoeg? Mis sa kartsid, eks ole, talupoja knows. Jukrut peabki Helva pilk asi maanteele tagasi, mul on teisest küljest tegemist jumalaga, jogurt, seisa. Äi sõbrad siia tulede ja mis oli? See on minu asi, sina seisad paigalseisval, kas ei näe või? Mis on mis, mis juhtub, vaat see on kahtlane inimene. Võtame kinni ja viime, kui metsa kaasa. Rotoop, Pluuto, kes sa oled? Rootsi kuningas? Jäta naljad, talupoeg, kui juba teate, talupoeg olen, milleks veel? Mis siin pikalt Florisele. Ma viskan talle nööri kaela. Las laseb hobuse kõrval galoppi kuni mõisani võrra tule. Appi appi. Tõuse püsti, vahvariisoriter. Roni ruttu sadulasse, tagasi. Rüütlide Jae-le. Käpuli maas, tõuse püsti. Võtke see mats kinni. Me viime ta kaasa, kas elusalt või surnult. Ärge pange pahaks, jogurt aga teiega kaasa. Kas kas nägite, mis tal selle kepi sees oli? Mõõk? Belgi Harkeks kõrvale kui endo nädavust Vaisvee mees, mehe kaks kuradi vas neljakesi, aga ei mahu isegi talupoega tapma. Dallas, riis, Pieter Kuusa põrkar, mine võta oma mõõtmast peredele päevast preili Männiku, aga härra kiunkur hukas teil häbi ei ole hulgakesi ühele talu meile kallale kippuda. Sina siin kallis aknas, kus imedule märatseda koos isaga lusti, aga, aga mis siin on juhtunud? Ei midagi erilist, Hansuloli ainult pisuke äpardus, apardus õige pisuke tahtis hakata talupojaga rammu katsuma, aga talupoeg Puusta kogemata hobuse seljast maha ja nii õnnetult, et kohe käpuli talupojad. Seda häbiplekki, tahtsime nüüd talupoja verega Rispiteri kilbi pealt maha pesta. No ja ongi kõik. Kallistanud letid õige vahvari. Mis on tervist siin ja mina püüdsin praegu kinni ühe ühe vene salakuulaja, tere. Kes sa oled vaba mees, mis su nimi on? Gaabriel, mis mees oled sõjamees? Su kodupaik seal, kus sõditakse, kuidas praegu minna? Mine rootslase juurde, kus on nii kange himu nälga surra. Tule, Agnes, oodan, Kruusamäe mõõga oled jätnud. See tähendab, mis asja oma mõõga junkur Hans pani oma mõõga talupojajalgade ette kõige alandlikuma austuse märgiks. Millega sa mõtled siis mind oma tulevast naist kaitsta. Ja nüüd tuleb meelde küll. Palub siis valasid selle koera maha, ilma arnika lasen maha, Hanss, jätan rumalused. Härra Gabriel. Aga mis siis, kui ma tõepoolest paluksid? See on lihtsalt turris Piiter, võtke oma mõõk tänagi mind ja edaspidi püüdke olla osavam.